4-16-5879/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2016, Tallinn, Liivalaia kohtumaja, kirjalikus menetluses

Väärteoasja number

4-16-5879

Kohtunik

Julia Vernikova

Väärteoasi B.V väärteoasi LS § 224 lg 2 järgi

Vaidlustatud otsus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 18.07.2016 otsus väärteoasjas nr 2303,16,000748

Kaebuse esitaja B.V , isikukood: XXX; elukoht:

XXXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi kodakondsus; töökoht: XXXX

Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuur

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

RESOLUTSIOON Juhindudes V™S §-st 132 p 2 ja §-st 120 lg 1 kohus otsustas:

1. Tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 18.07.2016 otsus väärteoasjas nr 2303,16,000748 lisakaristuse kohaldamise osas ning jätta LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud lisakaristus

B.V suhtes kohaldamata. Muus osas jätta kohtuväline menetleja otsus muutmata. Kaebus rahuldada.

2. B.V on riigilõivu seaduse § 12 lg 1 kohaselt õigus taotleda

Rahandusministeeriumilt riigilõivu tagastamist.

Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on

õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Menetluse käik ja asjaolud

2

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri 18.07.2016 otsusega väärteoasjas nr 2303,16,000748 karistati B.Viiklusseaduse (edaspidi LS) § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks selle eest, et tema 25.06.2016 kella 10.32 ajal Tallinnas

aadressil Uus-Sadama tänav 19/23 juures juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,57 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus oli 0,62 +/- 0,05 mg/l. Harju Maakohtusse saabus B.V kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri 18.07.2016 otsuse tühistamiseks väärteoasjas nr 2303,16,000748 talle määratud lisakaristuse osas ning palus lisakaristust mitte kohaldada.

Kaebuse esitaja leiab, et arvestades põhikaristuse suurust, s.o 900 eurot, on lisakaristuse kohaldamine esmakordse sellise rikkumise puhul liiga karm. Isik oli Eestis pikka aega töötu, kuid leidis №rras töökoha, mistõttu on juhilubade olemasolu eluliselt vajalik. B.V on kolm alaealist last, kellest kaks alustasid sügisel kooliteed. Kaebaja on kindel, et töökoha kaotus tekitab tema perele majanduslikud raskused. Ta on oma eksimusest aru saanud ning kahetseb. Kohtuväline menetleja leiab, et B.V kaebus tuleb jätta rahuldamata ning märgib, et B.V väljahingatavas õhus tuvastatud alkoholi kogus ületab LS § 224 sätestatud keskmist alkoholipiirmäära oluliselt, seega on süüaste suur. Kõnealuse väärteo pani isik toime tahtlikult. Kaebajale anti korraldus sõiduk paigale jätta ja oodata kainenemist. Hoolimata politseiametniku sellise korralduse saamisest ja oma juhtimiseks keelatud seisundi olemasolu teadmisest asus

B.V mootorsõidukit juhtima. Selline menetlusaluse isiku käitumine näitab tema

üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liiklusreeglitesse. Ka asjaolu, et menetlusalune isik

kohtule esitatud kaebuses rõhutab, et juhtis sõidukit lühiajaliselt laevameeskonna närviliste korralduste tõttu, kõneleb sellest, et B.V ei ole oma teo tõsidusest aru saanud. Kohtuväline menetleja leiab, et lisakaristuse kohaldamine on peale süü suuruse põhjendatud ka erija üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Riigikohus on märkinud, et iseenesest ei ole

esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba

korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud. Kui juht ei soovi kohandada enda liiklusalast käitumist vastavalt liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada, kuna ta on ohtlik

teistele liiklejatele. Alati ei pea arvestama, kas teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses. Kohtu põhjendused ja seisukoht

Kohus, tulenevalt V™S §-st 120 lg 1, peab võimalikuks kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses, kuna kaebuse esitaja ja kohtuväline menetleja on nõus kirjaliku menetlusega.

Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada osaliselt, nimelt määratud lisakaristuse osas, jättes selle kaebaja suhtes kohaldamata.

Vastavalt LS §-le 224 lg 2 karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi.

3

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus väärteo toimepanemise asjaolude üle.

B.V poolt 25.06.2016 kella 10.32 ajal Tallinnas Uus-Sadama tänav 19/23 juures

mootorsõiduki juhtimine isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,57 mg, on tõendatud: - tunnistaja Urmas Viigisalu ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt täites tööülesandeid

25.06.2016 Tallinnas Uus-Sadama 19/23 juures; kell 10:32 märkas tunnistaja, et B.V , kelle auto aeti välja laevafirma töötajate poolt ja kellele oli antud suuline korraldus jätta sõiduk paigale, et mootorsõiduk Volkswagen Sharan (registreerimisnumber XXXX) on pargitud eemale esialgsest kohast; küsides informatsiooni kaubaauto juhilt XXXX, ütles viimane, et nägi mootorsõiduki juhtimist sama isiku poolt, kellele korraldus anti; kell 10:34

kontrollis tunnistaja indikaatorvahendiga isiku joovet, milleks oli 0,65 mg/l; seejärel toimetas tunnistaja isiku tõendusalkomeetri juurde Sadama 25/2; - indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, millest nähtub, et 25.06.2016 Tallinnas Uus-

Sadama 19/23 kella 10.34 ajal on B.V tuvastatud indikaatorvahendi abil väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,65 mg/l, isikul esinesid joobeseisundile viitavate

tunnustena silmade punetus, suurenenud silmapupillid, reaktsioonikiiruse häiritus, koordinatsiooni kerged häired, rahutus, omamehelik käitumine ning alkoholilõhn suust; - tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, millest nähtub, et 25.06.2016 kell 11.04

kuni 11.08 kontrolliti B.V joovet tõendusliku alkomeetri abil ning mõõtetulemuseks oli 0,62 mg/l ning arvestades laiendmääramatust (+/- 0,05), on lõplikuks mõõtetulemuseks 0,57 mg/l;

- tunnistaja XXXX ütlustega, kes kinnitab, et nägi, kuidas Volkswagenit (registreerimisnumbriga XXXX) juhtis B.V. Seega on tuvastamist leidnud, et B.V juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis ning sellega on täidetud LS § 224 lg 2 objektiivne teokoosseis. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kaebusest

nähtuvalt jäi B.V auto sadama territooriumil teistele ette. Vahepeal tuvastasid politseinikud, et isikul tuleb suust alkoholilõhna ja keelasid temal autot juhtida kuni politsei tagasi tuleb ja loa annab. Laevameeskonna pidevate närviliste korralduste tõttu teisaldas B.V

auto teise kohta sadamakail. Kui politsei tagasi tuli, mõõdeti joovet ning tuvastati alkoholisisaldus B.V poolt väljahingatavas õhus. Kaebuse esitaja sõnul ei olnud temal

plaani autoga liikluses osaleda ega lahkuda sadama territooriumilt. Tuginedes uuritud tõenditele, leiab kohus, et B.V pani väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 järgi, mille kohaselt isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. B.V-le heidetakse ette LS

§ 224 lõikes 2 kirjeldatud rikkumist. LS § 224 lõike 1 kohaselt on seadusevastase alkoholimääraga tegemist juba siis, kui isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,10 mg. Seega ei ole tegemist kõige kergema astme rikkumisega. Samuti nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist, et isikul esinesid joobeseisundile viitavate tunnustena muu hulgas silmade punetus, suurenenud silmapupillid, reaktsioonikiiruse häiritus, koordinatsiooni kerged häired, rahutus, alkoholilõhn suust. Kohale saabusid ka politseinikud, kes keelasid isikul autot juhtimast, kuna

tundsid alkoholilõhna suust. Kohus leiab, et selliste asjaolude tõttu pidi B.V

võimalikuks pidama, et alkoholisisaldus tema poolt väljahingatavas õhus võib olla auto juhtimiseks keelatud koguses. Sellele vaatamata juhtis B.V isegi pärast politsei keeldu autot sadama territooriumil. Kuna B.V teadis, et juhib autot ja pidi võimalikuks pidama

alkoholisisalduse seadusjärgse piirmäära ületamist, pani ta teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. B.V kohustuseks oli alkoholijoobe kahtluse korral autot mitte juhtima asuda, ka sadama personali nõudmisel.

4

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega on B.V tegevus õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi.

Karistamise aluseks on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (KarS § 56 lg 1).

Vastavalt LS § 224 lõikele 2 karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Seega on sanktsiooni keskmine karistusmäär 151,5 trahviühikut, s.o 606 eurot, arvestades, et trahviühiku suurus on 4 eurot. LS § 224 lõike 2 alkoholipiirmäärad on 0,25–0,74 mg/l, st keskmine rikkumise määr on 0,495

mg/l. B.V lõplikuks mõõtetulemuseks oli 0,57 mg/l, mis ületab LS § 224 lõike 2

keskmist rikkumise määra, mistõttu on rikkumine nimetatud paragrahvi järgi keskmisest raskem. Süüd suurendav on ka asjaolu, et politseinikud andsid alkoholilõhnade tundmisel isikule korralduse mootorsõidukit mitte juhtida, kuid B.V eiras korrakaitsjate nõudmist ja juhtis autot sellegipoolest.

Samuti nähtub karistusregistri väljavõttest, et B.V on juba kehtiv väärteokaristus suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest (LS § 227 lg 1). Samas ei ole tegemist samalaadse rikkumisega.

KarS § 57 järgi karistust kergendavad asjaolud ja KarS § 58 järgi raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et B.V rikkumine LS § 244 lg 2 järgi on keskmisest raskem. Kuna B.V on varasemalt üldiselt liikluses õiguskuulekalt käitunud, piisab isikule põhikaristusena kergeima karistuse liigi, s.o rahatrahv, kohaldamisest.

Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et olukorras, kus oli olemas joobekahtlus ning B.V-le anti korraldus sõidukit mitte juhtida, oli B.V käitumine hoolimatu ja üleolev. Mootorsõiduki juht on suurema ohuallika valdaja, mistõttu tuleb ohutusnõudeid täita erilise hoolikusega ning vähimagi kahtluse korral, et alkohol on endiselt organismis, jätta autorooli istumata. Mootorsõiduki juhil on kohustus veenduda, et tema organismis ei sisaldu alkoholi. Seetõttu leiab kohus, et Põhja prefektuuri poolt põhikaristuse mõistmine keskmisest raskemas määras, s.o 900 euro ulatuses, on põhjendatud.

Kohtuväline menetleja on LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel kohaldanud lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 5 kuuks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-122-13 märkinud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.

See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest

hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle

kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil

5

põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub

(võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Isegi korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Lisakaristuse põhjenduseks on kohtuväline menetleja märkinud manitsuskaristuse, mis tuletab süüdlasele igapäevaselt meelde ebameeldivust, mis kaasneb süüteo toimepanemisega, et uute süütegude toimepanemist ära hoida. Kohtuväline menetleja on seega põhjendanud lisakaristuse kohaldamise vajalikkust peamiselt eripreventiivsete kaalutlustega. Samas leiab kohus, et eripreventiivse prognoosi tegemisel B.V puhul on kohtuväline menetleja jätnud tähelepanuta asjaolu, et tema 36-aastase juhistaaži jooksul pole varem sellist eksimust olnud, kuigi B.V otseselt kahetsust ei avaldanud, märgib ometi kaebuses, et ta

on oma teost teinud järeldused, saanud õppetunni. Kaebuse kohaselt ei ole B.V majanduslik olukord kõige parem ning ta on taotlenud kirjalikku menetlust just seetõttu, et tal puuduvad piisavad rahalised vahendid Eestisse tulla. Ehkki trahvisumma on tema jaoks suur, on ta selle ära tasunud. Swedbank`i maksekorraldusest nähtub, et B.V on rahatrahvi

summas 900 eurot 07.09.2016 tasunud. Seega nähtub ka kaebusest, et juba põhikaristus

iseenesest on B.V-le koormav olnud, lisaks sellele tuleb arvestada ka asjaolu, et toimepandud rikkumine on olnud juhuslikku laadi ja kestnud vaid mõned minutit, mil B.V parkis auto ümber teistele sõidukitele tee andmiseks 100 meetrit eemale.

Kaebuse kohaselt töötab B.V №rra Kuningriigis, mida tõendab kohtule saadetud töölepingu koopia. Töö tõttu tuleb isikul palju reisida, mistõttu on juhilubade olemasolu B.V

jaoks oluline. B.V on ka kolm alaealist ülalpeetavat last, mida tõendavad

sünnitunnistuste koopiad ja Tallinna Perekonnaseisuameti sünnitõend. Kaebuse kohaselt oli

B.V pikalt töötu, kuid leidis äsja №rras töö. Isik on tööle asunud 26.05.2016.

Autojuhilubade äravõtmise korral on B.V kaebuses märgitu kohaselt oht kaotada töökoht, mis võib viia pere rahaliselt raskesse seisu.

Kohtuväline menetleja leiab, et lisakaristuse kohaldamine kaitseb üldise õiguskorra huve. Kohus leiab, et põhikaristusena rahatrahvi keskmisest suuremas määras kohaldamine, mis on

B.V-le olnud koormav, kaitseb ühtlasi üldise õiguskorra huve. Rikkumisel ei olnud reaalseid tagajärgi, kellegi elu, tervis ega vara kahjustada ei saanud. Olukorras kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ette nähtud ka

põhikaristusena, isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning

puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks, on kohus seisukohal, et põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad B.V süü suurust. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega B.V-le kohaldatud lisakaristus, s.o juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks, tuleb tühistada.

Kaebuse materjalidest nähtub, et B.V on edastanud kohtule Swedbank`i 07.08.2016

maksekorralduse nr 1205, mille kohaselt on tema tasunud kaebuse esitamisel Rahandusministeeriumi kontole riigilõivu 15 eurot väärteoasjas nr 2303,16,000748 kaebuse

6

esitamise eest. Kohus märgib, et riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei võeta riigilõivu kaebuse esitamise eest. Riigilõivuseaduse § 12 kohaselt on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist käesoleva seaduse § 15 alusel. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. Riigilõivu tagastamise taotlus esitatakse kirjalikult. Taotluses märgitakse informatsioon tasutud riigilõivu kohta ning andmed

arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. Riigilõivu tasumist tõendav

maksedokument tuleb esitada vaid juhul, kui riigilõivu võtjal ei ole võimalik kontrollida riigilõivu laekumist elektroonilisel teel.

/digitaalselt allkirjastatud/ Julia Vernikova kohtunik