4-16-5883/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-16-5883

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. oktoober 2016. a Tallinn Väärteoasja number 4-16-5883 (2317,16,006505) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Väärteoasi E.R kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 15.07.2016 otsusele nr 2317,16,006505 E.R

karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku

ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Menetlusalune isik: E.R, ik: XXX, elukoht: XXXX Kaitsja: Indrek Repnau, Repnau Õigusbüroo RESOLUTSIOON

1. Jätta E.R kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 15.07.2016 otsusele nr 2317,16,006505 E.R karistamises LS § 227 lg

4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 15.07.2016 otsus nr 2317,16,006505 E.R karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot

ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest (08.11.2016) ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel (07.05.2016). 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

2 5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 900 (üheksasada) eurot tuleb 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast vaidlustatud otsuses märgitud

Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220165124413. Rahatrahv peab täies ulatuses olema tasutud 07.11.2016.

6. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi osastatud

rahatrahvi tasumise tähtaegu järgides, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul

kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad

ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 06.10.2016. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg

on 07.11.2016. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 08.11.2016.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 15.07.2016 otsusega nr

2317,16,006505 karistati E.R LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise

eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et E.R

juhtis 23.06.2016.a kell 10:28 paiku Tallinn – Paldiski tee 21. km mootorsõidukit BMW 530D reg.märk XXXX asulavälisel teel kiirusega 166 km/h +/- 5 km/h, millega ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 71 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse

Palub tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse otsus, millega määrati karistuseks rahatrahv 900 eurot ja võeti lisakaristusena ära juhtimisõigus 6 kuuks.

Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et karistus tundub liiga karm. 6-kuuline juhtimisõiguse äravõtmine on liiga karm. Juhiluba on vaja kuna saab tööd, lepingud on allkirjastamisel, saab sõbra firmas tööd ehitajana. Hetkel ei tööta, viis Töötukassasse paberi, et saada töötutoetust, nädala jooksul pidid vastama. Sõitis Keilast Tallinna poole sõbra autoga. Kasutab sõbra autot. Tahtis 100 miili kätte saada, lihtsalt proovis lolli peaga. Nähtavus oli 2 kilomeetrit, lage tee. Juhtimisõigus on aastast 1997. Sai 100 miili täis. Vaid hetk ja politsei oli taga. Suurim lubatud sõidukiirus oli 90 km/h, 100 miili tunnis ongi 166 km/h. Kiiruse ületamine kestis 10 kuni 20

sekundit, lubatud on ületada 0 sekundit. Sõber teadis, et kasutab tema autot, kohe pärast

protokolli koostamist ütles sõbrale. Nähtavus paar kilomeetrit, lage ala, vastutulevaid sõidukeid ei olnud. Peatumismärguanne anti 10 sekundit hiljem. Kahetseb siiralt, pärast seda

rikkumisi ei ole olnud. Töö saamiseks on saatnud igale poole CVsid, hetkel läheb sõbra firmasse ehitajaks. Juhtimisõigus on vajalik, et materjale viia. Sõbral ei ole juhiluba, lõi selle firma alles paar kuud tagasi. Eelmisest karistusest tegi järelduse, et ei tohi kihutada. Proovis sõbra autot rumala peaga, jaanipäev, ei tea mis meeleolu oli. Teab, et jaanipäeval on reidid, kiiruse ületamiste ja joobes juhtimise kontrollimiseks, karistuseks arestid. Kui karistati LS § 201 järgi, siis oli maksegraafik, seetõttu tasutud trahv alles 2016. Juhtimisõiguse äravõtmine

3

võis olla kiiruse ületamise eest. Kõik varasemad karistused on mõjutanud. Soovib esitada

lapse sünnitunnistuse ja perearsti tõendi lapse terviseseisundi kohta, lapsel on epilepsia. Soovib rahatrahvi ja juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja vähendamist.

Kaitsja asus seisukohale, et kaebuse esitaja saab aru, et tegemist on äärmiselt tõsise rikkumisega. Kergendava asjaoluna tuleks arvestada kahetsust. Algusest peale on oma tegu tunnistanud. Ka tunnistaja ütlustest nähtub, et tunnistas koheselt süüd, liikus üksinda. Need kaebuse esitaja ütlused on tõesed. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli

nähtavus hea, kuiv tee. Esitas vastulause, millest nähtub, et proovis katsetada sõidukit, on

andnud selgitusi ja kahetsenud tegu. Võimalusel palub vähendada rahatrahvi ja määrata

tasumine ositi ja juhtimisõiguse osas tühistada. Juhtimisõigus on vajalik tööülesannete täitmiseks ja lapse eest hoolitsemiseks.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et määratud on õige ja õiglane karistus. Ei vaidle vastu kui kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi. Tegu on tahtlik, isiku süü keskmisest suurem. On

varem samalaadse väärteo eest karistatud. Juhtimisõigus on ära võetud miinimummääras. Põhikaristus on proportsionaalne süüga. Lõike 3 järgi saab karistada trahviga kuni 800 eurot, seega süüd arvestades on trahv proportsionaalne.

Maakohtu seisukoht

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga,

kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja

E.R juhitud sõiduki BMW 530D reg.märk XXXX sõidukiiruse mõõtmiseks

kasutati 23.06.2016, kell 10:28 lasertüüpi mõõteseadet Stalker II MDR nr AS004018

(taatlustunnistuse nr TTRSS-15/00198). Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks

mõõdeti 166 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli liikluskorraldusvahendite kohaselt 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel

laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 161 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 71 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse §

5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud

mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises

tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S §

4

29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on E.R ka ise tunnistanud,

selgitades üheselt seda, et tema eesmärgiks oligi saavutada politsei poolt mõõdetud

sõidukiirus. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 71 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse juht politseikolonelleitnant Oleg Lodeikin, kes on täidesaatva

riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja

pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt

karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60

kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena

sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise

menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja

lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Seega kohus leiab, et

karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9

mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10).

Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 71 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust, kuna proovis auto kiirendust, saavutamaks sõidukiiruse 100

miili tunnis (166 km/h), siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt ja kavatsetult.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulavälisel teel (90 km/h) mitte vähem kui 71 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

5 Seadusandja on LS § 227 lg 4 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuks.

LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuni kaheteistkümne kuuni.

Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et

menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 4 mõttes on keskmine. See omakorda tähendab, et

karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd

kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava

seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt

tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Samas ei saa arvestamata jätta asjaolu, et isiku süü on suurem kui seda oleks olnud LS § 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemisel, millise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 4 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsuses on kergendava asjaoluna välja toodud kahetsus, kuid kaebuses menetlusalune isik kahetsust avaldanud ei ole. Kahetsust avaldas kaebuse esitaja kohtuistungil. Seega peab kohus võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Samas on kohtuväline menetleja sellega juba arvestanud ning kohus ei saa enam teist korda kergendavat asjaolu arvestama hakata.

Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute

süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks

märkida, et kaebuse esitaja on samalaadse väärteo toimepanemiselt kinni peetud ka 06.01.2016, s.o 6 kuud varem ning teda karistati rahatrahviga 120 eurot. Määratud rahatrahvi tasus kaebuse esitaja 2016 veebruaris ja neli kuud hiljem pani toime menetlusesemeks oleva väärteo. Sellele eelnevalt on kaebuse esitajat karistatud ka LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest ning kaebuse esitaja sõnade kohaselt oli teda karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Kuivõrd aga trahv tasuti ositi, siis tasus selle alles 2016 aasta jaanuaris. Nimetatud väärteo toimepanemise eest karistati kaebuse esitajat aga rahatrahviga 900 eurot. Seega on kaebuse esitaja puhul tegemist isikuga, keda on

eelnevalt juba korduvalt samalaadsete väärtegude toimepanemise eest karistatud ning tema

suhtes on kohaldatud ka juhtimisõiguse äravõtmist ning ka siis kui juhtimisõigus oli karistusena ära võetud, pani ta toime liiklusalase väärteo. Lisaks sellele on kaebuse esitajat

karistatud ka teiselaadsete süütegude toimepanemise eest. Omaksvõetud karistuspraktika

kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni

keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Eelmisest karistusest samalaadse süüteo toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole, kuivõrd eelmine väiksem rahatrahv ei sundinud teda edaspidi uue süüteo toimepanemisest hoiduma, st eelmise karistuse rangus ei täitnud oma

eesmärki ning menetlusalune isik on nüüdseks toime pannud juba ohtlikuma samalaadse

süüteo. Seega muutub menetlusaluse isiku käitumine ajas järjest ohtlikumaks. Seega leiab

kohus, et kohtuvälise menetleja määratud ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas

määras määratud põhikaristus on süüle vastav ja on proportsionaalne nii toimepandud

väärteoga kui ka kaebuse esitaja isikuga eripreventiivses mõttes ning kohus peab seda põhjendatuks.

Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

6

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel.

Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema

allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise

toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse

kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu

tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse

kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad

asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuna

menetlusalust isikut on pool aastat varem karistatud samalaadse liiklusalase rikkumise eest

(LS § 227 lg 2), samuti on antud juhul tuvastatud piirmäära oluline ületamine (71 km/h asulavälisel teel), kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse, siis on lisakaristuse kohaldamine

põhjendatud eripreventiivsetel kaalutlustel. Kui veel arvestada asjaolu, et kui eelmine kord karistati kaebuse esitajat LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest rahatrahviga 120 eurot, mille ta tasus 18.02.2016, siis uue ja ohtlikuma, so LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava teo pani ta

toime vaid nelja kuu möödudes eelmise trahvi tasumisest. Seega muutub kaebuse esitaja käitumine liikluses ohtlikumaks ning kergemaliigiline karistus pelgalt rahatrahvi näol ei suuda teda mõjutada õiguskuulekusele.

Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates

kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt.

Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Kaebuse esitaja on põhjendanud oma käitumist asjaoluga, et ta proovis auto kiirendust teelõigul, kus liiklus puudus. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et suurim

lubatud piirkiirus kehtib ühetaoliselt iga juhi jaoks, liiklusseadus ei tee erandeid lubatud sõidukiiruse suuruse kohta seoses sellega, et maanteel ei liikunud teised liiklejad. Seega ei ole kaebuse esitaja ennast õigustavad väited ei süüd vähendavad ega õigusvastasust välistavad,

vaid vastupidi, näitavad, et menetlusalune isik ei ole aru saanud oma teo ohtlikkusest, keelatusest ega süü suurusest. Samas piirkiiruse ületamisega niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on 71 km/h pani kaebuse esitaja ohtu nii tema enda kui ka kasutusse võetud võõra sõiduki, mis aga näitab juhi ükskõiksust liiklusnõuete täitmisesse ja hoolimatust võõra vara suhtes.

Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et

kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise

huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja

teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka

lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni

arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes.

Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata KarS § 50 lg 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-

7

26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Juhtimisõiguse saanud ja varem LS § 227 lg 2 alusel karistatud isikuna ja isikuna, kellelt on juba samalaadse väärteo toimepanemise eest juhtimisõigus ära võetud, pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele

teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema või tema lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine

mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele

eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Kohus

juhib ka tähelepanu sellele, et menetlusalusele isikule määratud lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras ning enam väiksemat lisakaristust ei saaks määrata ei kohtuväline menetleja ega kohus.

Kaebuse esitaja on põhjendanud juhtimisõiguse vajalikkust nii seoses eeldatava töö iseloomu kui ka lapse eest hoolitsemisega. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui kaebuse

esitajale on eeldatava töö tegemise jaoks juhtimisõigus vajalik, siis peab ta ka liikluses

käituma viisil, mis tagab juhtimisõiguse säilimise. Puutuvalt lapse eest hoolitsemisse leiab

kohus, et sõltumata ülalpeetava lapse terviseseisundist peab iga lapsevanem juba seadusest

tulenevalt täitma hoolitsemiskohustust ning seda sõltumata juhtimisõiguse olemasolust või

puudumisest. Ka need lapsevanemad, kelle laps ei ole terve, peavad lapse eest hoolitsema

sõltumata juhtimisõiguse olemasolust. Seega olles teadmises lapse terviseseisundist ja

juhtimisõiguse vajalikkusest lapse eest hoolitsemise tõttu asus kaebuse esitaja vaatamata sellele teadmisele toime panema teadlikult ohtlikku liiklusalast väärtegu, andmata aru endale sellest, et selle teo toimepanemine võinuks tema tahtest olenemata põhjustel lõppeda sellega,

et lapse ühe vanema tervisesisund teadliku õiguserikkumise tulemusena muutunuks

raskemaks kui seda on hoolitsemist vajava lapse oma. Kaebuse esitaja käitumine liikluses

näitab kohtu arvates seda, et kaebuse arutamisel esile toodud kaebuse esitaja motiivid

juhtimisõiguse vajalikkusest olid väärteo toimepanemise ajal kaebuse esitaja jaoks kas kõrvalise tähtsusega või ei meenunud need kaebuse esitajale üldse. Kohtu arvates on selliste

kaebuse esitaja motiivide esiletoomine kohatu olukorras, kus kaebuse esitaja ükskõikne suhtumine nendesse motiividesse teo toimepanemise ajal nähtub üheselt kaebuse esitaja enese objektiivsest käitumisest liikluses.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/