1-16-6688/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-6688 Kohtukoosseis Andres Parmas,

Pavel Gontšarov ja Sten Lind Kriminaalasi I.H süüdistus KarS § 121 lg 1; § 157 2 ja § 199 lg 2 p 9

järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 18. augusti 2016. a otsus, lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Süüdistatav

I.H (ik: XXX); X , kannab XX karistust; emakeel vene keel, valdab vabalt eesti keelt; ei tööta; varem kriminaalkorras korduvalt karistatud Prokurör Abiprokurör Natalia Duškina Kaitsja Vandeadvokaat Jugans Grossmann

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. I.H

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest

teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I.H-le esitati kvalifitseeritava kuriteo süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 järgi

toimepanemises selles, et varem süstemaatiliselt vargusi toime pannud isikuna varastas ta

6. märtsist kuni 19. aprillini 2015 Tallinnas erinevatest kauplustest üheksal korral alkoholi, toiduaineid ja tarbekaupu ning ühel korral jäi vargus tema tahtest olenemata põhjustel lõpule

2

viimata, sest kaupluse turvatöötajad pidasid ta kinni. Veel esitati I.H-le

süüdistus KarS 20. aprillil 2015 Tallinnas X asuvas X kaupluses osutas § 121 lg 1 järgi selles, et XX XX ta vastupanu kaupluse töötajatele VN-le, DB-le ja MV- a seoses le, kes üritasid teda kinni pidad tema poolt varem sellest kauplusest toime pandud vargustega. Seejuures lõi I.H VN ja

DB MV vastu käsi ja haaras jõuga vasakust käest kinni, põhjustades eeltoodud tegudega

kannatanutele valu ja tervisekahjustusena hematoomi. I.H-le esitati igaühele neist süüdistus ka KarS § 1572 ilma vastava järgi selles, et ta kasutas isiku nõusolekuta teist isikut

tuvastada võimaldavaid isikuandmeid, eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel endast teadvalt ebaõige ettekujutuse, varjamaks kuritegu nimelt. Konkreetselt, olles teadlik, et ta on

politsei poolt tagaotsitav, esitles ta politseiasutuses 20. ja 29. aprillil 2015 ennast

kahtlustatavana kinnipidamisel oma tuttava M -na ning allkirjastas

Š MŠ nimel tema sõnade

alusel politseitöötajate poolt koostatud isikusamasuse tuvastamise protokolli. Samuti 22. aprillil ta nimel. 2015 kahtlustatavana ülekuulamise ajal andis ütlusi MŠ

2. Harju Maakohtu 18. augusti 2016. a otsusega mõisteti I.H s

üüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi vangistusega. Ta tunnistati süüdi ka KarS § ja teda karistati 1 aasta ja 6 kuud 121 lg 1 järgi karistati 4 kuud vangistusega. Veel tunnistati I.H süüdi KarS § 157 2 järgi ja karistati

6 kuud vangistusega. KarS 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 1 aasta ja 8 kuud § mõisteti talle vangistust, mida v

ähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, mõistes I.H-le lõplikuks karistuseks 1 aasta 1 kuu ja 10 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 20.-22. aprillini 2015, s.o. 3 päeva, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 1 kuu ja 7 päeva vangistust KarS § 65 lg . 2 alusel suurendati mõistetud karistust 5. märtsi 2015. a Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 päeva võrra, mõistes liitkaristuseks 1 aasta 1 kuu ja 9 päeva vangistust. Karistuse

kandmise algusajaks loeti 18. august 2016. Maakohus kohaldas kohtuotsuse täitmise

tagamiseks I.H-le tõkendina vahistamist, mis kuulub tühistamisele kohtuotsuse

jõustumisel. Samuti rahuldas maakohus kannatanute tsiviilhagid, mõistes I.H-lt kannatanute kasuks välja alljärgnevad summad: 1) AS O kasuks 322,56 eurot; 2) A OÜ kasuks 44,99 eurot; 3) M suks 46,98 eurot; 4) AS R kasuks 131,76 eurot. Menetluskuludena OÜ ka mõistis maakohus I.H-lt ositi 12 kuu jooksul välja sundraha 645 eurot ja kaitsjatasu 216 eurot

. Maakohus lahendas ka asitõenditega seonduvad küsimused.

3.1. Maakohus leidis, et I.H süü on maakohtu uuritud tõenditele tuginedes kõigis

esitatud süüdistustes tõendamist leidnud. Kuriteod pani süüdistatav toime kavatsetusega.

Toimepandud tegude õigusvastasust või I.H süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.

3.2. I.H-le karistust mõistes leidis maakohus, et toime pandud kuritegude – varguste, kehalise väärkohtlemise ja teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamise eest tuleb süüdistavat

karistada reaalse vangistusega, ooni minimaal mis jääb sanktsi se ja keskmise määra vahele. I.H on varem korduvalt samalaadsete kuritegude eest karistatud, kuid ta ei ole teinud varasematest karistustest õigeid järeldusi. Viimase karistusena asendati I.H 5. märtsi 2015. a otsusega vangistus üldkasuliku tööga, mis pöörati täitmisele. Arutatavas kriminaalasjas sooritas süüdistatav esimese varguse aga vaid üks päev pärast viimase kohtuotsuse tegemist.

Varguste toime panemine on kujunenud süüdistatava elustiiliks, sel moel hangib endale

elatusvahendeid. Seega suhtub I.H talle mõistetud karistusse kergekäeliselt ega pole suutnud elada seadusekuulekat elu. Rahalise karistusega ei saa teda karistada, sest tal puudub

sissetulek. Arvestades asjaolu, et karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, s.o karistuse eripreventiivset eesmärki, ja õiguskorra kaitsmise huvisid, peaks olema reaalne vangistus, mis on sanktsiooni

3

minimaalse ja keskmise vahelises utamaks I.H edaspidi määra suuruses, piisav, mõj asuma õiguskuulekale teele. Samuti on oluline, et varavastaste kuritegude puhul on tegemist

laialt levinud kuritegudega ning seega peab õiglane karistus kinnitama inimeste usku

normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Arutataval juhul on kuriteod toime pandud lühikese aja jooksul. Kohus ei pea võimalikuks süüdistatava suhtes karistuse asendamist üldkasuliku tööga, kuivõrd esmalt ei ole kohtule usutav, et isik seda täidab ning see ei oleks

piisav, et mõjutada süüdistatavat asuma õiguskuulekale teele. Kohus arvestas karistuse mõistmisel I.H süüd kergendava asjaoluna tema väljendatud puhtsüdamlikku kahetsust.

3.3. I.H Maakohus võttis kohtusaalist vahi alla. Ühtlasi mõistis maakohus temalt 12 ja menetluskulud. kuu jooksul ositi väl

4.

Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav talle mõistetud , kes taotleb

karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Apellant märgib, et on aru saanud enda

sõltuvusprobleemidest ja soovib pöörduda rehabilitatsioonikeskusse. Ta leiab, et keskkonnavahetus aitaks tal enda seniseid eluviise muuta. Kandes varasemat vangistuslikku

karistust on ta läbinud rehabilitatsiooni narkosõltlastele, mis on aidanud tal endas selgusele jõuda.

RINGKONNAKOHTU

PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooni ga ga,

leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.

6. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda on

apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole

õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja

üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat

muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1- -11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7). 71

7. Kriminaalkolleegium leiab, et I.H apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda

alljärgnevatel põhjustel.

8. Apellatsioonis esitatud taotlus jätta mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata on perspektiivitu. I.H-le kuritegude oluliselt alla sanktsiooni eest mõistetud karistus jääb keskmise määra. Maakohus on mõistetavat karistust arusaadavalt motiveerinud. Karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. I.H on kriminaalkorras süstemaatiliste varguste toimepanemise eest ka varem karistatud. Karistuse raskus on proportsioonis süüdistatava süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti seda, et tuvastamist pole leidnud süüd raskendavaid asjaolusid ja tuvastatud on süüd kergendava asjaoluna tema puhtsüdamlik

kahetsus. Maakohus ei ole tuvastanud I.H puhul selliste erandlike asjaolude esinemist,

mis võiksid hoolimata toime pandud rohkearvulistest kuritegudest õigustada mõistetud

4

karistuse täitmisele pööramata jätmist. Seega on kohus arvestanud kõigi asjakohaste nõuetega

ning jõudnud mõistetava karistuse osas põhjendatud järeldusele.

9. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt

põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § st 3 jätab 326 lgkohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.