4-16-5703/11 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-16-5703

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. oktoobril 2016. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-16-5703 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar Brett Kaebuse sisu

F.I kaebus Politseija Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.07.2016. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2317,16,005994 LS § 201 lg 1 järgi Kaebuse esitaja (menetlusalune isik)

F.I (isikukood: XXX) Kodakondsus: Venemaa Föderatsiooni Aadress: xxxx Karistatus: Kriminaalja väärteokorras karistamata

Kaitsja jurist Marina Smirnova OÜ Dorida Aadress: Tuulemäe 5-109 Tallinna Harjumaa 11411 E-post: dorida60@mail.ru Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet(registrikood: 70008747) Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistus Aadress: Rahumäe tee 6/1 Tallinn 11316 E-post:

pohja.lmt@politsei.ee Ametnikud: Oleg Lodeikin, Kairi Palits Menetluse liik Kirjalik menetlus V™S § 120 alusel RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p-st 2 kohus otsustas:

1. Jätta rahuldamata F.I kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.07.2016. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2317,16,005994.

2. Tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.07.2016. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2317,16,005994 osaliselt, s.t karistuse kandmise viisi osas.

3. KarS § 66 lg-te 2 ja 3 alusel määrata F.I-le määratud 400 euro

suuruse rahatrahvi tasumine ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates

kohtuotsuse jõustumisest, s.t esimesel üheteistkümnel kuul igakuiselt 33

4-16-5703

2

(kolmkümmend kolm) eurot ning viimasel kaheteistkümnendal kuul 37 (kolmkümmend seitse) eurot.

4. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohus selgitab, et vastavalt V™S § 107 lg-le 3 sisalduvad rahatrahvi täitmiseks vajalikud andmed kohtuotsuse lisaks olevas eraldi dokumendis (makseinfo leht). Kohus annab makseinfo

lehe kätte kas koos kohtuotsusega, saadab isikule tema poolt avaldatud postivõi epostiaadressile või kinnipidamisasutusse. V™S § 204 lg 3 kohaselt kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt V™S §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättesaamisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

1. KAEVATAV OTSUS

08.07.2016. a koostas Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja üldmenetluse otsuse

väärteoasjas nr 2317,16,005994 F.I suhtes. Otsusega karistati F.I liiklusseaduse (edaspidi: LS ) § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest 100 trahviühiku, s.o 400 euro suuruse rahatrahviga.

Menetlusalust isikut karistati LS § 201 lg 1 järgi selle eest, et ta 11.06.2016. a kell 14:55

Harjumaal Tallinnas Sõpruse pst 5 maja juures liikudes Sõpruse pst 3 suunas juhtis

mootorsõidukit BMW 525TD registreerimisnumbriga XXXX omamata vastava kategooria

mootorsõiduki juhtimisõigust. Juht elab tähtajaliselt Eestis – Eesti Vabariigi elamisluba nr BB0004195, 18.03.2015. a – 17.03.2020. a, kuid esitas Venemaa „B, C“ kategooria juhiloa nr

60EB217113 kehtivusega 13.08.2010. a kuni 13.08.2020. a, mille pidi LS § 99 lg 6 alusel vahetama Eesti juhiloa vastu. Sellise tegevusega rikkus F.I LS § 90 lg 1 p-s 1 sätestatud nõuet ning pani väärteootsuse kohaselt toime LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. KAEBUS

27.07.2016. a esitas menetlusaluse isiku F.I kaitsja jurist Marina Smirnova kaudu

Harju Maakohtule kaebuse Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.07.2016. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2317,16,005994 (kohtu tl 1-10). Kaebaja taotles kohtuvälise menetleja otsuse

täielikku tühistamist või alternatiivselt määratud karistuse vähendamist. Kaebaja soovis väärteoasja läbivaatamist kirjalikus menetluses.

Kaebaja leiab, et puudub vaidlus selles, et 11.06.2016. a F.I poolt

patrullpolitseinikule esitatud juhiluba nr XXXX kehtivusega kuni 13.08.2020. a sisaldab märget, et F.I on õigus juhtida B ja C kategooria mootorsõidukeid. Samuti tuleneb juhiloast, et F.I on juhtimisstaaž aastast 1977, s.o 38,5 aastat. Seetõttu leiab kaebaja, et põhjendamatu on kohtuvälise menetleja väide, et F.I puudus vastava kategooria sõiduki BMW juhtimisõigus. LS § 94 lg 1 kohaselt võib mootorsõidukit

juhtida iga isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle

4-16-5703

3 juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. F.I kinnitab, et temale väljastatud juhiluba nr XXXX, mis kehtib

kuni 13.08.2020, alusel on tal B ja C kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Tema juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud ega kehtetuks tunnistatud ning kuni 11.06.2016. a ei olnud ta ka juhtimiselt kõrvaldatud. F.I omab Venemaal väljastatud juhiluba. Kuivõrd Venemaa on Viini 1968. a teeliikluse konventsiooni osalisriik, siis LS § 99 lg 1 p 2 kohaselt kehtib F.I

juhiluba Eestis. Kuivõrd F.I-le väljastatud elamisluba on tähtajaline, siis menetlusalune isik arvab, et ta ei asunud 18.03.2015. a Eestisse alaliselt elama, vaid ajutiselt, s.o kuni tähtajalise elamisloa lõppemiseni. Käesoleval ajal puuduvad garantiid, et tähtajaline

elamisluba peale selle lõppemist 17.03.2020. a pikendatakse. Seetõttu ei ole põhjendatud kohtuvälise menetleja nõue vahetada Venemaa juhiluba Eesti juhiloa vastu. Sealjuures keelduti

ARK-s F.I-le 08.07.2016. a ARK-i pöördumisel tema Venemaa juhiloa vahetamisest Eesti juhiloa vastu. Juhiloa vahetamisest keelduti, sest vaidlustatud kohtuvälise

menetleja otsuse alusel on ARK-s kohtuvälise menetleja poolt tehtud märge, et F.I puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus.

Määratud karistuse osas leidis kaebaja, et määratud karistus ei ole proportsionaalne

toimepandud süüteoga. Karistuse määramisel peab karistuse eripreventiivse eesmärgi

saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Kohtuväline menetleja määras karistuse sanktsiooni keskmises määras, kuid ei põhjendanud, miks on tegemist enamohtliku liiklusalase

rikkumisega, mis ohustab üldist turvalisust ja seetõttu väärib ranget karistamist. F.I

on 38,5 aastat juhtimisstaaži ning ta omab kehtivat juhiluba nr XXXX B ja C kategooria mootorsõidukite juhtimiseks. Asjaolu, et menetlusalune isik ei ole oma Venemaa juhiluba vahetanud Eesti juhiloa vastu, ei tähenda, et kaebajal ei oleks üldse B ja C kategooria

mootorsõiduki juhtimisõigust. Seega ei olnud sanktsiooni keskmises määras rahatrahvi

määramine õigustatud lähtudes üldja eripreventsiooni põhimõtetest. Peale selle ei ole vähetähtis kaebaja juhistaaži pikkus, mis ei anna alust pidada isikut liikluses ohtu tekitavaks. Olles eelnevalt tutvunud kohtuvälise menetleja 24.08.2016. a kirjaliku seisukohaga, edastas menetlusaluse isiku kaitsja 31.08.2016. a Harju Maakohtule kaebuse täienduse ning täiendavad tõendid (kohtu tl 17-23).

Kaebaja selgitas, et kui menetlusalune isik F.I pöördus 08.07.2016. a ARK-i

avaldusega vahetada Venemaa juhiluba Eesti juhiloa vastu, siis kinnitas ARK-i esindaja kaebajale, et andmebaasis puuduvad andmed selle kohta, et F.I juhtimisõigus oleks peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud. Vaatamata sellele keeldus ARK juhiloa vahetamisest, sest kohtuväline menetleja poolt oli tehtud märge, et F.I puudub

vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Kuivõrd kaebajale keelduti ARK-s juhiloa

vahetamisest, siis esitas kaebaja 22.07.2016. a Politseija Piirivalveametile vaide sõiduki

juhtimiselt kõrvaldamise otsuse peale. 18.08.2016. a sai kaebaja kätte vaideotsuse, millega

kaebaja pöördus uuesti ARK-i juhiloa vahetamiseks. Peale Politseija Piirivalveameti vaideotsusega tutvumist ja pikka konsulteerimist võttis ARK töötaja kaebaja avalduse vastu

ning 23.08.2016. a väljastati kaebajale Eesti juhiluba. Seega on kaebaja peale sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist ja rikkumise väljaselgitamist vabatahtlikult vahetanud juhiloa ära. KarS § 31 lg 1 kohaselt ei ole tahtlik tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ette ekslikult asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Kaebaja kinnitab, et ta oli kindel, et kuna ta elab Eesti tähtajalise elamisloa alusel, siis temal ei ole kohustust vahetada

kehtivat Venemaa juhiluba Eesti juhiloa vastu. 15.06.2016. a käis kaebaja meditsiinilises

kontrollis ja temal on olemas meditsiiniline otsus, mis annab temale õigus omada juhiluba. Kaebaja kinnitab veelkord, et ta arvas, et kuni pikaajalise elamisloa saamiseni Eestis, kehtib Venemaa juhiluba vähemalt kuni 13.08.2020. aastani ja seetõttu arvas, et tal on olemas B ja C kategooria juhtimisõigused.

4-16-5703

4

Väärteoasjas ei ole tuvastatud, et kaebaja oli teadlik asjaoludest, sh juhiloa kehtivuse lõppemisest ja vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumisest. Seega puudus kaebajal tahtlus LS nõuete rikkumiseks. Kuivõrd kaebaja ei ole varem rikkunud LS nõudeid, siis ei ole Venemaa juhiluba varem politsei poolt kontrollitud, mistõttu ei ole varem kaebajale ka politsei poolt märkust tehtud, et juhiluba oleks vaja vahetada ja seda võib teostada ilma teooriaja sõidueksamit sooritamata. Kaebaja lisas veel, et tema tööleping öeldi 26.08.2016. a üles, mistõttu on kaebaja alates sellest päevast töötu, mis raskendab rahatrahvi tasumist.

3. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT

24.08.2016. a saabus Harju Maakohtule Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi Oleg Lodeikin’i poolt edastatud nõusolek kirjalikuks menetluseks ning kirjalik seisukoht F.I esitatud kaebuse osas (kohtu tl 13-15). Kohtuväline menetleja ei nõustunud esitatud kaebusega, palus jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja esitatud kaebus rahuldamata. Samas märkis kohtuväline menetleja, et ei ole vastu sellele, kui kohus määraks rahatrahvi tasumise ositi maksimaalse aja jooksul. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et F.I poolt toime pandud väärtegu on

tõendatud tunnistaja Mihkel Kase (Kask) ütluste, fotodega menetlusaluse isiku nimele

Venemaa Föderatsioonis väljastatud siseriiklikust juhiloast nr 60EB217113, Maanteeameti liiklusregistri andmete väljatrükiga ja rahvastikuregistri andmete väljatrükiga.

Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebaja väitega, et kuivõrd menetlusalusele isikule on väljastatud tähtajaline elamisluba, siis ei ole ta alaliselt Eestisse elama asunud ja tema suhtes ei kehti Venemaa juhiloa Eesti juhiloa vastu vahetamise nõue. LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. LS § 99 lg 6 kohaselt kehtib Eestisse elama asunud isiku Viini konventsiooni osalisriigis väljaantud juhiluba 12 kuud alates isiku alaliselt Eestisse elama asumisest. LS § 100 lg 2 kohaselt on alaline elukoht LS tähenduses koht, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva isiklike või tööalaste sidemete tõttu, või kui tööalased sidemed puuduvad, siis seoses isiklike sidemetega, milles ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga. Kui isiku tööalased ja isiklikud sidemed on eri kohtades ja ta elab seetõttu

järgemööda kahes või enamas Euroopa Liidu liikmesriigis asuvas eri kohas, loetakse tema

alaliseks elukohaks tema isiklike sidemetega seotud koht, kui ta sinna korrapäraselt tagasi pöördub. Alalist elukohta tõendavad rahvastikuregistri andmed. Rahvastikuregistri andmetel on

F.I deklareerinud 23.12.2003. a oma elukohana Eesti Vabariigi (XXXX). Rahvastikuregistris puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks oma elukohta muutnud või elukoha vahetusest välisriigis asuva elukoha vastu teavitanud. Seega tuleb kaebaja alaliseks

elukohaks alates 23.12.2003. a katkematult lugeda Eesti Vabariiki. Seetõttu kehtib kaebaja suhtes LS § 99 lg-s 6 sätestatud nõue ja väärteootsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjustel alus puudub.

Määratud karistuse osas selgitas kohtuväline menetleja, et Riigikohtu kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni

keskmine määr. Seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav määr. F.I käitumises puuduvad karistust raskendavad asjaolud, mis on sätestatud KarS

§-s 58. Samuti ei ole kohtuvälise menetluse käigus tuvastatud KarS § 57 järgseid karistust

kergendavaid asjaolusid. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et F.I-le karistuseks määratud rahatrahv sanktsiooni keskmises määras, s.o 100 trahviühiku ulatuses, on õiglane ja proportsionaalne isiku süüga.

4-16-5703

5 Olles tutvunud kaebaja poolt 31.08.2016. a kohtule esitatud täiendava seisukoha ja täiendavate

tõenditega, saatis kohtuväline menetleja Harju Maakohtul 20.09.2016. a seisukoha, milles kohtuväline menetleja ei esitanud vastuväiteid väärteoasjas kaebaja poolt esitatud täiendavate

tõendite vastuvõtmisele (kohtu tl 29-31). Kohtuväline menetleja märkis lisaks, et jääb juba 24.08.2016. a kohtule esitatud kirjalikus seisukohas toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde.

4. KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku

seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada osaliselt, s.t karistuse kandmise viisi osas. 4.1. Koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu

LS § 201 lg 1 kohaselt on karistatav mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine

vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt. Kuivõrd

väärteoprotokolli kohaselt heidetakse F.I-le ette mootorsõiduki (tl 1), mitte

trammi, juhtimist ilma juhtimisõiguseta, siis analüüsib kohus, kas F.I on 11.06.2016. a juhtinud mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta. Selleks tuleb esmalt kohtul tuvastada asjaolu, et F.I juhtis mootorsõidukit ning seejärel anda hinnang sellele, kas F.I juhtis sõidukit ilma juhtimisõiguseta. Objektiivne koosseis

Tunnistaja Mihkel Kase (Kask) ütlustest nähtuvalt (tl 4 pöördel) peatas ta koos patrullpolitseiniku Diana Vatter’iga 11.06.2016. a kell 14:55 Sõpruse pst 3 juures Tallinnas Sõpruse pst 5 poole liikunud sõiduauto BMW. Selgus, et antud sõidukit juhtis F.I.

11.06.2016. a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mis koostati F.I-le kinnitab samuti, et F.I juhtis mootorsõidukit BMW reg nr-ga XXXX Tallinnas Sõprust pst 3 juures (tl 5). F.I on kohtuvälises menetluses samuti kinnitanud, et ta juhtis 11.06.2016. a-l mootorsõidukit BMW reg nr-ga XXXX(tl 3). Sealjuures ei vaidlustata ka maakohtule esitatud kaebuses sõiduki juhtimise fakti (kohtu tl 1-4, 18-19). Eeltoodud tõenditest nähtuvalt tuginedes leiab kohus, et F.I on 11.06.2016. a Tallinnas Sõpruse pst-l juhtinud mootorsõidukit BMW reg nr-ga XXXX. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas F.I puudus 11.06.2016. a mootorsõiduki juhtimiseks juhtimisõigus. Vaidlus puudub ka asjaolus, et 11.06.2016. a-l ei olnud F.I Eesti Vabariigi juhiluba, mis tõendaks temal juhtimisõiguse olemasolu. Seda kinnitab ka 14.06.2016. a kell

09:38 tehtud Maanteeameti liiklusregistri väljavõte (tl 11). Samuti tunnistaja Mihkel Kase

(Kask) ütluste kohaselt puudus sõidukit juhtinud F.I vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus (tl 4 pöördel). F.I on aga seisukohal, et kuivõrd tal on kehtiv (13.08.2010. a – 13.08.2020. a)

Venemaa Föderatsiooni juhiluba, mille kohaselt on talle omistatud nii B kui C kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus (vt tl 6-7 ja kohtu tl 8-8 pöördel), siis oli tal nii 11.06.2016. a-l kui on ka käesoleval ajal õigus Eesti Vabariigis vastava kategooria mootorsõidukeid juhtida. LS § 99 lg 1 kohaselt kehtib Eestis: 1) Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis ja Šveitsi

Konföderatsioonis välja antud juhiluba; 2) Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooni

osalisriigis väljastatud juhiluba; 3) Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis

4-16-5703

6

väljastatud juhiluba ning 4) Eestiga vastastikuse juhilubade tunnustamise rahvusvahelise lepingu sõlminud välisriigi juhiluba. Venemaa Föderatsioon on ühinenud 08.11.1968. a Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Viini teeliikluse konventsiooniga 1974. aastal (vt: http://www.unece.org/trans/conventn/legalinst_08

_rtrss_rt1968.html). Samuti on Venemaa Föderatsioon ühinenud 19.09.1949. a Genfi teeliikluse konventsiooniga 1959. aastal (vt: http://www.unece.org/trans/conventn/legalinst_07

_RTRSS_RT1949.html). Seega on Venemaa Föderatsioon nii Viini kui Genfi teeliikluse konventsiooni osalisriik ehk Venemaa Föderatsiooni välja antud juhiluba üldreeglina kehtib LS § 99 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel ka Eesti Vabariigis. Samas kehtestab aga LS § 99 lg 41, et LS § 99 lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud juhiluba ei kehti, kui see on välja antud isikule, kes loa saamise ajal elas rahvastikuregistri andmetel Eestis. LS § 100 lg 2 sätestab: Alaline elukoht käesoleva seaduse tähenduses on koht, kus isik tavaliselt elab iga

kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva isiklike või tööalaste sidemete tõttu, või kui

tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga. Kui isiku tööalased ja isiklikud sidemed on eri kohtades ja ta elab seetõttu järgemööda kahes või enamas Euroopa Liidu liikmesriigis asuvas eri kohas,

loetakse tema alaliseks elukohaks tema isiklike sidemetega seotud koht, kui ta sinna korrapäraselt tagasi pöördub. Alalist elukohta tõendavad rahvastikuregistri andmed. Seega ei

kehti F.I-le Venemaa Föderatsiooni poolt väljastatud juhiluba juhul, kui see väljastati talle ajal, mil ta elas rahvastikuregistri andmetel Eestis.

F.I on rahvastikuregistri andmete kohaselt 23.12.2003. a deklareerinud oma

alalise elukoha Eesti Vabariigi Harjumaa Tallinna Sõpruse pst 3-45 (tl 8). Sealjuures elab

menetlusalune isik nimetatud aadressil tänaseni nii rahvastikuregistri andmetel kui ka väärteoprotokollis ja kaebuses märgitud elukoha aadressi kohaselt (tl 1; kohtu tl 1, 18). Seda

elukohta kinnitab ka menetlusaluse isiku poolt kaebusele lisatud tervisetõendis märgitud elukoha aadress (kohtu tl 21-21 pöördel). Asjaolu, et F.I elab vähemalt alates 23.12.2003. a alaliselt Eesti Vabariigis kinnitab ka rahvastikuregistri täpsema päringu vastus (tl

9-10). Nimelt nähtub nimetatud andmetest, et F.I-le on väljastatud esimene elamisluba 11.04.2003. a – 10.04.2004. a, seejärel teine elamisluba perioodiks 11.04.2004. a – 11.04.2005. a, kolmas elamisluba perioodiks 12.04.2005. a – 11.04.2006. a, neljas elamisluba 12.04.2006. a – 11.04.2009. a, viies elamisluba alates 12.04.2009. a, kuues elamisluba alates 12.04.2012. a ning käesoleval hetkel viimane seitsmes elamisluba 18.03.2015. a – 17.03.2020. a (tl 9). Ehk isikule on väljastatud järjestikku kokku 7 elamisluba kokku 17 aastaks. Seega ei ole käesoleval juhul eluliselt usutav menetlusaluse isiku väide, et ta arvas, et ta ei ela alaliselt Eestist, sest talle on väljastatud vaid lühiajalised tähtajalised elamisload. Olukorras, kus isik on elanud järjepidevalt Eesti Vabariigis käesolevaks hetkeks juba 13 aastat, ei ole võimalik rääkida sellest, et isiku soov ja tahe ei olnud siin elada alaliselt. Sealjuures pidi isik igakordselt enne eelmise elamisloa kehtivuse lõppemist enda initsiatiivil taotlema uut elamisluba ehk astuma aktiivseid samme väljendamaks enda soovi Eestis edasi elada. Isiku sidet Eestiga näitab ka asjaolu, et tema töölepingu ülesütlemise teatise kohaselt oli F.I olnud Eestis asuva ja Eestis registreeritud äriühinguga töösuhe vahemikus 5-10 aastat (kohtu tl 22). Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et kuivõrd liiklusseaduse tähenduses tõendab isiku alalise elukoha

olemasolu rahvastikuregistri andmed ja F.I on alates 23.12.2003. a oma elukohana märkinud XXXX Tallinn Eesti Vabariik, siis elab F.I alaliselt Eestis vähemalt alates 23.12.2003. a. F.I alaliselt Eestis elamist alates 2003. aastast kinnitavad ka eeltoodud muud asjaolud.

F.I-le on viimati Venemaa Föderatsiooni poolt väljastatud juhiluba B ja C

kategooria mootorsõidukit juhtimise osas 13.08.2010. a-l (tl 6; kohtu tl 8). Seega kuivõrd F.I on elab rahvastikuregistri andmetel alates 23.12.2003. a Eesti Vabariigis ja seda järjepidevalt kuni tänase ajani, siis on temale Eestis elamise ajal väljastatud välisriigi poolt juhiluba, mistõttu ei kehti nimetatud juhiluba LS § 99 lg 41 kohaselt Eesti Vabariigis. Kuivõrd

4-16-5703

7 F.I ei olnud 11.06.2016. a-l olemas Eesti Vabariigis väljastatud juhiluba, mis kinnitaks tema juhtimisõigust Eesti Vabariigis ning LS § 99 lg 41 kohaselt ei kehti ka tema

Venemaa Föderatsiooni 13.08.2010. a väljastatud juhiluba, siis puudus F.I 11.06.2016. a-l juhtimisõigus Eesti Vabariigis. Eeltoodud põhjustel on tõendamist leidnud, et F.I on täitnud LS § 201 lg-s 1

sätestatud väärteo objektiivse koosseisu ehk juhtinud mootorsõidukit 11.06.2016. a-l ilma juhtimisõiguseta. Subjektiivne koosseis KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1

kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et F.I pani väärteo toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohus on seisukohal, et on üldteada asjaolu, et välisriiki elama asumisel tuleb juhiluba ümber vahetada ning ei saa eeldada, et välisriigis välja antud juhiluba kehtib automaatselt ka teises riigis. Seda eriti veel olukorras, kus mõlemad riigid ei kuulu Euroopa Liitu, mille liikmesriikide vahel on isikutele kehtestatud

soodsamad normid isikute vaba liikumise eesmärgi tagamiseks liidusiseselt. Venemaa Föderatsioon ei kuulu aga Euroopa Liitu. Seega oleks F.I pidanud juba Eestisse elama asumisel 23.12.2003. a kontrollima Eestis kehtivaid norme seoses välisriigis omistatud juhtimisõigusega ning võimaliku välisriigi juhiloa vahetamise kohustusega ning vastavalt nendele ka talitama. F.I ei ole aga koguni 13 aasta jooksul, mil ta Eestis on elanud, üles näidanud mitte mingisugust huvi Eestis kehtivate seaduste vastu. KarS § 17 lg 3 kohaselt

ei välista seaduse mittetundmine tahtlust ega ettevaatamatust. Seega ei vabastada seaduse mittetundmine isikut vastutusest. Arvestades kuivõrd pikaaegselt isik ei näidanudki huvi üles normide vastu, mida ta pidi teadma ja mis panevad talle kohustuse teatud viisil käituda, leiab kohus, et F.I pidi võimalikuks pidama ning ka möönma, et ta võib seadust rikkuda

ning panna sel viisil käitudes toime väärteo. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et F.I on antud väärteo pannud toime kaudse tahtlusega.

Kuivõrd KarS § 17 lg 3 ütleb sõnaselgelt, et seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust, siis on F.I täitnud LS § 201 lg-s 1 sätestatud väärteo nii objektiivse kui subjektiivse koosseisu. Õigusvastasus ja süü Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid F.I teos ei esine. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd F.I sai seadusest teistmoodi aru ja arvas, et temale LS § 99 lg-s 6 sätestatud kohustus ei kohaldu, siis esineb F.I õigusvastasust välistav asjaolu. Kohus on eelnevalt toimepandud väärteo subjektiivse koosseisu analüüsi juures märkinud, et KarS § 17 lg 3 kohaselt ei välista seaduse mittetundmise tahtlust ega ettevaatamatust. Seega on seaduse mittetundmise väide argument koosseisueksimuse, mitte aga õigusvastasust välistava asjaolu või eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus esinemise osas. Siinkohal märgib kohus lisaks, et kuivõrd KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav

nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, siis isegi olukorras, kus F.I puhul oleks esinenud eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus (mida kohtu hinnangul käesoleval juhul ei

esine), siis vastutaks isik ikkagi väärteo toimepanemise eest, sest KarS § 31 lg 1 välistab vastutuse ainult tahtliku süüteo eest, kuid mitte ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.

Ühtlasi on F.I süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud 1960. aastal – tl 1, 6, 8, 9, 19, 20, 22; kohtu tl 8, 20).

4-16-5703

8

Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et F.I on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 201 lg 1 järgi. Seetõttu jätab kohus F.I kaebuses esitatud põhitaotluse, s.t taotluse

kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks, rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsuse isiku süüditunnistamises LS § 201 lg 1 alusel muutmata. 4.2. Karistus

Karistuse määr

LS § 201 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga.

Arvestades, et F.I on karistusregistri väljavõtte kohaselt kriminaalja

väärteokorras karistamata (tl 22), leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergeimat karistusliiki, s.o rahatrahvi, millest on lähtunud ka kohtuväline menetleja. Kuivõrd LS § 201 lg-s 1 sätestatud sanktsioon ei sätesta rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see KarS § 47 lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot. Seega peab F.I-le mõistetav

rahatrahv jääma vahemikku 3 – 200 trahviühikut (ehk 12 kuni 800 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks 100 trahviühikut ( 400 eurot). ca ca KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

F.I süü suuruse hindamisel võtab kohus esmalt arvesse asjaolu, et F.I poolt toimepandu on kõige kergem LS §-s 201 sätestatud väärteo toimepanemise

alternatiiv. Nimelt saab LS § 201 alusel karistada isikuid, kellele ei ole mitte kunagi

juhtimisõigust olnudki, kuid kes sellest hoolimata juhivad mootorsõidukit. Samuti saab

nimetatud sätte alusel karistada neid, kellelt on kas kohtuvälise menetleja või kohtu otsuse alusel karistusena mingiks perioodiks sõiduki juhtimisõigus äravõetud ning kes keeluperioodi jooksul ikkagi mootorsõidukit juhivad (LS § 125 lg 1). Lisaks on LS § 201 alusel võimalik karistada ka isikuid, kelle juhtimisõigus on seadusest tulenevalt automaatselt peatunud näiteks juhilubade või tervisetõendi kehtivuse kaotamise tõttu (LS § 124 lg 3). F.I ei ole Eesti Vabariigis aga juhtimisõigust põhjusel, et isik ei ole Eestisse alaliselt elama asumisest seaduses sätestatud tähtaja jooksul juhiluba ümber vahetanud. Sealjuures ei esine meditsiinilisi takistusi, mille tõttu ei tohiks F.I mootorsõidukit juhtida (kohtu tl 21-21 pöördel). Võrreldes eelnevalt väljatoodud teoalternatiive on F.I poolt toimepandu üks

kõige kergemaid teoalternatiive, mille toimepanemise eest saab isikut LS § 201 alusel vastutusele võtta. Samuti arvestab kohus süü suuruse hindamisel seda, et F.I-le on Venemaa Föderatsioonis väljastatud 1977. aastal juhtimisõigus (tl 6-7). Seega on F.I juhtimisstaaži arvestuslikult juba 39 aastat ning juhtimisõiguse saamiseks on isik eelduslikult läbinud pädeva ja tõhusa kontrolli teises riigis, mistõttu võib eeldada, et isik ei ole teistele liiklejatele ohtlik. Samas märgib kohus siinkohal, et F.I ei ole sooritanud liiklusteooriaja sõidueksamit enne Eesti juhilubade saamist, kuigi seaduse kohaselt tal see

kohustus oli. Seetõttu ei saa kohus siiski täielikult olla veendunud selles, et isikul on ka tegelikkuses Eestis liiklemiseks vajalikud teadmised ja kogemused. Sealjuures on liiklusnormid ja liikluskultuur ning ka mootorsõidukite hulk võrreldes 1977. aastaga, mil isikule Venemaa Föderatsioonis juhtimisõigus omistati, käesolevaks ajaks oluliselt muutunud.

Ühtlasi arvestab kohus asjaolu, et F.I pani käesoleva väärteo toime kaudse tahtlusega, mis on väärteo toimepanemise vormides keskmine ja mis viitab isiku keskmisele süü suurusele. Samas suurendab F.I süüd väga olulisel määral asjaolu, et kuigi

4-16-5703

9

ta elab Eesti Vabariigis alaliselt juba 2003. aastast, ei ole ta viinud end Eestis kehtiva seadusandlusega kurssi ega täitnud kohustust vahetada Venemaa Föderatsiooni juhiluba Eesti

Vabariigi juhiloa vastu koguni 13 aasta jooksul. Sealjuures ei tunnista menetlusalune isik

kohtule esitatud seisukohtadest nähtuvalt siiani seda, et tal juhilubade vahetamise kohustus tegelikkuses seadusest tulenevalt üldse olemas on (kohtu tl 2-4, 18 pöördel). Kohus on seisukohal, et F.I puhul ei esine ei karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõttes ega ka karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. Samal seisukohal on olnud ka kohtuväline menetleja 08.07.2016. a koostatud otsuses (tl 13) ning ka kaebaja ise (kohtu tl 19). Eeltoodud süü suurust mõjutavaid asjaolusid (eelkõige seda, et isik ei ole enda kohustust 13

aasta jooksul täitnud) ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist arvestades leiab kohus, et F.I süü on mõnevõrra üle keskmise ning teda tuleks

karistada rahatrahviga, mis jääb sanktsiooni keskmise ja ülemmäära vahele, olles pigem sanktsiooni keskmise määra lähedases määras. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas

on võimalik F.I mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kuivõrd F.I puuduvad kriminaalja väärteokaristused (tl 22), siis on kohtu hinnangul tema mõjutamiseks piisav ka rahatrahv, mis on väiksem võrreldes tema süü suurusele vastavast karistuse määrast. Seega võib F.I-le mõista karistuseks rahatrahvi, mis on sanktsiooni keskmises määras. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid

kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Siinkohal märgib kohus, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Antud väärteo puhul ei pea kohus üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju.

Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt sanktsiooni keskmises määras määratud rahatrahv (100 trahviühikut ehk 400 eurot) vastab isiku süü suurusele ning

üldja eripreventiivsetele eesmärkidele. Seetõttu jätab kohus F.I kaebuses

esitatud alternatiivse taotluse, s.t taotluse rahatrahvi vähendamiseks, rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsuse karistuse määra osas muutmata. Rahatrahvi tasumine ositi Kaebaja poolt kohtule esitatud seisukohtade täiendusest nähtuvalt on F.I alates 26.08.2016. a töötu, kuivõrd tema tööleping öeldi 26.08.2016. a üles (kohtu tl 19). Seda kinnitab ka kohtule esitatud ülesütlemisteatis (kohtu tl 22). Kuivõrd kohus jätab kohtuvälise menetleja

määratud rahatrahvi suuruse (100 trahviühikut ehk 400 eurot) muutmata ning käesolevaks hetkeks on F.I kaotanud töökoha, siis on tõenäoliselt sellises summas karistuse kandmine ühekordse maksena F.I-le antud olukorras üle jõu käivaks. Seetõttu võimaldab kohus F.I tasuda rahatrahv KarS § 66 lg 2 alusel ositi. KarS § 66 lg 3 kohaselt võib ositi tasutava rahatrahvi täitmise tähtaeg olla kuni üks aasta. Võttes arvesse mõistetud rahatrahvi suurust ja asjaolu, et isikul ei ole töökohta antud ajahetkel, leiab kohus, et

selleks, et mitte panna F.I majanduslikult raskesse olukorda, annab kohus võimaluse tasuda rahatrahvi seaduses sätestatud maksimaalse aja, s.t 1 aasta jooksul. Sealjuures ei olnud ka kohtuväline menetleja kohtule esitatud kirjalikus seisukohas vastu sellele, kui kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi maksimaalse aja jooksul (kohtu tl 15). Seetõttu määrab kohus, et F.I-le kohtuvälise menetleja poolt määratud 400 euro suurune rahatrahv tuleb

tasuda 12 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest selliselt, et esimesel

4-16-5703

10 üheteistkümnel kuul kuulub igakuiselt tasumisele 33 eurot ning viimasel kaheteistkümnendal kuul 37 eurot.

Siinkohal märgib kohus, et rahatrahvi võib tasuda ka kiiremini ja igakuiselt suuremates

osamaksetes kui kohtu määratud osamaksed. Nimelt kantakse karistusregistris olev

väärteokaristus arhiivandmetesse karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel ühe aasta möödumisel rahatrahvi täielikust tasumisest. Seega mida kiiremini tasuda mõistetud rahatrahv, seda varem kantakse see ka arhiivandmetesse.

Eeltoodud põhjustel jätab kohus rahuldamata F.I kaebuse Politseija

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 08.07.2016. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2317,16,005994, kuid tühistab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt, s.t karistuse kandmise viisi osas. Kohus teeb tühistatud osas uue otsuse ning määrab, et 400 euro suurune rahatrahv tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.t esimesel üheteistkümnel

kuul igakuiselt 33 (kolmkümmend kolm) eurot ning viimasel kaheteistkümnendal kuul 37 (kolmkümmend seitse) eurot. Lisaks eeltoodule selgitab kohus korras, et võttes aluseks kehtiva LS § 99 lg 6 ja obiter dictum vana LS § 27 lg 4 ei oleks Maanteeamet tohtinud F.I-le 23.08.2016. a väljastada

Eesti Vabariigi juhiluba ilma isiku poolt eelnevalt liiklusteooriaja sõidueksami edukat sooritamist. Kohus selgitab oma seisukohta järgmiselt. F.I-le väljastati esimese elamisluba Eesti Vabariigis elamiseks 11.04.2003. a-l ning rahvastikuregistri andmete kohaselt elab isik Eestis alates 23.12.2003. a (tl 9). Eesti Vabariigi nn vanas liiklusseaduses (vastu võetu 14.12.2000. a, vastav redaktsioon jõustus 18.12.2003. a, RT I 2001, 3, 6), mis kehtis kuni 2011. a sisaldus alates 18.12.2003. a-st säte välisriigis väljastatud juhiloa vahetamise kohustuse kohta Eesti Vabariigis. Tol ajal kehtinud liiklusseaduse § 27 lg 4 sätestas, et Eestis elamisluba omava isiku Eestisse elama asumisel

kehtib tema välisriigis väljaantud juhiluba Eestis 12 kuud arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest. Juhiluba vahetatakse Eesti juhiloa vastu üldjuhul eksamiteta. Vaid olukorras, kus juhiloa omanikku on Eestis viimase aasta jooksul karistatud liiklusrikkumise eest või kui juhiloa omanik ei ole 12 kuu jooksul Eestisse elama asumisest juhiluba ümber vahetanud, siis vahetatakse välisriigis väljaantud juhiluba Eesti juhiloa vastu pärast liiklusteooriaja sõidueksami edukat sooritamist.

Arvestades, et F.I-le on 13.08.2010. a väljastatud 10-ks aastaks juhiluba Venemaa Föderatsioonis ning tal on nimetatud juhiloa kohaselt juhtimisõigus omistatud 1977.

aastal (tl 6-7; kohtu tl 8-8 pöördel), siis saab eeldada, et F.I-le oli Venemaa Föderatsiooni poolt eelnevalt väljastatud juhiluba perioodiks 2000-2010. a, mille siis isik uue

juhiloa vastu vahetas 13.08.2010. a. Seega oleks F.I pidanud 23.12.2003. a Eestisse elama asumisest 12 kuu jooksul vahetama oma Venemaa Föderatsiooni juhiloa (mis

kehtis eelduslikult kuni 12.08.2010. a) Eesti Vabariigi juhiloa vastu. Ehk tollal kehtinud liiklusseaduse kohaselt oleks F.I kuni 23.12.2004. a saanud oma Venemaa juhiloa vahetada Eesti juhiloa vastu ilma eksamiteta ning peale seda oleks saanud juhiluba vahetada vaid peale Eesti Vabariigis eelnevalt edukalt liiklusteooriaja sõidueksami sooritamist.

Käesoleval hetkel kehtiv liiklusseadus sätestab Genfi ja Viini konventsiooni osalisriikides väljastatud juhilubade vahetamiseks erineva korra. LS § 99 lg 6 kohaselt kehtib Eestisse alaliselt elama asunud isiku LS § 99 lg 1 p 2 kohane (s.t Viini konventsiooni osalisriigi) juhiluba 12 kuud alates isiku alaliselt Eestisse elama asumisest.

Juhiluba vahetatakse Eesti juhiloa vastu eksamiteta. Vahetatav juhiluba loovutatakse Maanteeametile. Kui juhiluba ei ole vahetatud viie aasta jooksul sellele märgitud kehtivusaja

möödumisest arvates, siis vahetatakse juhiluba Eesti juhiloa vastu pärast liiklusteooriaja

4-16-5703

11

sõidueksami edukat sooritamist. Maanteeametil on õigus nõuda rahvusvahelist juhiluba või juhiloa notariaalset kinnitatud tõlget. LS § 99 lg 61 kohaselt kehtib Eestisse alaliselt elama asunud isiku LS § 99 lg 1 p 3 kohane (s.t Genfi konventsiooni osalisriigi) juhiluba 12 kuud alates isiku alaliselt Eestisse elama asumisest.

Juhiluba vahetatakse Eesti juhiloa vastu pärast liiklusteooriaja sõidueksami edukat sooritamist. Vahetatav juhiluba loovutatakse Maanteeametile. Maanteeamet võib loovutatud välisriigi juhiluba isiku palvel säilitada kuni juhiloa kehtivusaja lõpuni ning väljastada selle isikule Eesti juhiloa vastu. Kui juhiluba ei ole vahetatud viie aasta jooksul sellele märgitud

kehtivusaja möödumisest arvates, võib Eesti juhiluba taotleda käesoleva seaduse §-s 98 sätestatud korra kohaselt. Seega kuivõrd Venemaa Föderatsioon on nii Viini kui Genfi konventsiooni osalisriik ning Eesti

LS-s on mõlema konventsiooni osalisriikide juhilubade vahetamisele ette nähtud erinevad

tingimused, siis tuleks rakendada isiku jaoks soodsamat regulatsiooni. Nii Viini kui Genfi konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiloa puhul on regulatsioon sama selles osas, et mõlema

konventsiooni osalisriikide juhiluba kehtib Eesti Vabariigis 12 kuud alates isiku Eestisse alaliselt elama asumisest. Erinevused nähtuvad aga juhiloa vahetamise regulatsioonist. Nimelt

on käesoleval juhul soodsamaks regulatsiooniks LS § 99 lg 6, mille kohaselt Viini konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba vahetatakse Eesti juhiloa vastu eksamiteta. Isiku jaoks ebasoodsam on aga LS § 99 lg 61, mille kohaselt Genfi konventsiooni osalisriigi juhiluba vahetatakse Eesti juhiloa vastu vaid peale liiklusteooriaja sõidueksami edukat sooritamist.

Seega kohalduks F.I suhtes LS § 99 lg-s 6 sätestatud isiku jaoks soodsam regulatsioon.

Eeltoodust nähtub seega, et 2003. aastal kehtinud liiklusseaduse kohaselt oleks F.I

pidanud oma Venemaa Föderatsiooni juhiloa, mis kehtis tal Eestisse 2003. aastal elama asumisel vahetama 1 aasta jooksul (s.t hiljemalt 23.12.2004. a) ümber Eesti Vabariigi

juhiloa vastu ning peale 1 aasta möödumist oleks tal seda tulnud teha sooritades esmalt liiklusteooriaja sõidueksam. Seda F.I aga ei teinud, vaid lasi endale hiljemalt 13.08.2010. a väljastada uue juhiloa Venemaa Föderatsioonis. Kehtiva liiklusseaduse § 99 lg 6 kohaselt, kui juhiluba ei ole vahetatud 5 aasta jooksul sellele märgitud kehtivusaja möödumisest arvates, siis vahetatakse juhiluba Eesti juhiloa vastu pärast

liiklusteooriaja sõidueksami edukat sooritamist. Eeldusel, et F.I-le enne 13.08.2010. a väljastatud uut Venemaa Föderatsiooni juhiluba kehtis tema eelmine Venemaa Föderatsiooni juhiluba kuni 12.08.2010. a (k.a), siis 5 aastat kuni 12.08.2010. a kehtinud juhiloa

kehtivuse lõppemisest möödus seega 12.08.2015. a. Ehk peale seda päeva tohtis F.I Venemaa Föderatsiooni juhiluba vahetada Eesti Vabariigi juhiloa vastu vaid peale eelnevalt liiklusteooriaja sõidueksami edukat sooritamist. Maanteeamet käesoleval juhul nii aga talitanud ei ole ning on F.I-le väljastanud 23.08.2016. a-l Eesti Vabariigi juhiloa ilma F.I-lt eelnevalt liiklusteooriaja sõidueksami sooritamist nõudmata.

Seega kohtu hinnangul ei ole F.I jätkuvalt Eesti Vabariigis mootorsõiduki juhtimise õigust.

Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)