3-14-52921/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Maili Lokk ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

04.10.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52921

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla 22.10.2014.

a vastuse nr 6-16/213-3 ja Viru Vangla ametnike

tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning

tekitatud kahju eest hüvitise summas 25 000

eurot väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 09.04.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Pokras

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Halduskohtu 09.04.2015. a otsus muutmata ja Aleksei Pokrase

apellatsioonkaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 03.11.2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Aleksei Pokras esitas Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse talle tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 10 000 eurot seoses vanglaametnike poolt tema väärikuse alandamisega ja tervise

kahjustamisega. Taotluse kohaselt avaldati 26.05.2014-02.06.2014 A. Pokrasele survet keeldumise eest

tõusta püsti ja nimetada oma perekonnanimi, jäeti ilma ravimitest ja ei viidud jalutuskäikudele. Pärast vangla

direktorile kaebuste ja kahjunõuete esitamist, hakati A. Pokrasele alates 03.06.2014 uuesti väljastama talle

määratud ravimeid ja viima jalutuskäikudele, kuid see kestis kuni 01.07.2014. Taotluses kirjeldab A. Pokras

üksikasjalikult, miks ja kuidas ei väljastatud talle perioodil 01.07.2014-27.07.2014 temale määratud ravimeid ja

asjaolusid, miks teda ei viidud 25.07.2014-27.07.2014 jalutuskäigule. A. Pokras on välja toonud päevad, mil ta ei

suutnud isegi põrandalt püsti tõusta tugeva seljavalu või peapöörituse ja hallutsinatsioonide tõttu pärast unetuid

öid. A. Pokras selgitab, et kuna ta ei suutnud seljavalu tõttu panna käsi selja taha ja hoidis neid külgedel, teda

jalutuskäikudele ei viidud. Vanglaametnikud rikkusid Viru Vangla kodukorra p-i 20.7, milles on öeldud, et

osakonna valvurid väljastavad kinnipeetavatele ravimeid teatud kellaaegadel. Viru Vangla administratsioon ja

ametnikud kohaldavad A. Pokrase suhtes piinamist ja ebainimlikku kohtlemist ning sunnivad perearsti arstiabi

mitte osutama.

2. 22.10.2014. a otsusega nr 6-16/213-3 jättis Viru Vangla A. Pokrase kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. A. Pokras esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 22.10.2014. a vastuse nr 6-16/213-3

ja vanglaametnike tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning kahju hüvitamiseks summas 25 000 eurot.

Kaebuse kohaselt jäeti kaebaja 26.05.2014-02.06.2014 ilma psühhiaatri ja perearsti väljakirjutatud ravimitest.

Pärast kaebuste esitamist vangla direktorile, väljastati 03.06.2014-01.07.2014 uuesti ravimeid. Kaebaja on

viibinud rohkem kui 270 päeva järjest kartseris, mille jooksul võetakse terveks päevaks ära madrats koos

vooditarvetega. 03.07.2014 pärast neuroloogi soovitatud harjutuste tegemist algasid kaebajal ilma ravimeid

võtmata tugevad nimmevalud, mis edaspidi tugevnesid, sest 14 tunni vältel ööpäevas ilma madratsita oli kaebaja

sunnitud lamama betoonist kambripõrandal kartseririietes. Jättes kaebaja ilma psühhiaatri väljakirjutatud

rahustitest ja unerohtudest, jätsid vanglaametnikud kaebaja ilma unest ja rahust, mille tulemusena tekkisid kaebajal

kuulmis- ja nägemishallutsinatsioonid ja väga närviline agressiivne seisund. Kaebaja esitas kaebuseid vangla

sisekontrollile, Viru prokuratuurile, Kaitsepolitseile ja Riigiprokuratuurile, et kahju tekkimist ära hoida või

vähendada.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohtu 09.04.2015. a otsusega jäeti A. Pokrase kaebus rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Kohtuotsuse kohaselt on kaebaja rajanud oma nõude väidetele, et vanglaametnikul polnud tema

tervisliku seisundi tõttu õigust nõuda käte seljale panemist ega jätta ta sellest keeldumise tõttu

ilma arstiabita. Vastavat tegevust peab kaebaja nii enda inimväärikuse alandamiseks kui tervise

kahjustamiseks. Kaebaja on aga tähelepanuta jätnud Viru Vangla kodukorra p-st 4.3 endale

tuleneva kohustuse liikuda vangla territooriumil üldjuhul üksnes käed selja taga. Sellest saab

vabastada ainult käte seljale panemist välistav tervislik seisund, tööülesanded või kantavad

asjad.

Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks kodukorra eelnimetatud sätte seaduses ettenähtud

korras vaidlustanud. Seega on vangla kodukorra p 4.3 kaebaja suhtes kehtiv, ta oli kohustatud

panema kambrist lahkumisel käed seljale ning selle järgimata jätmist on võimalik käsitleda kui

soovimatust minna jalutuskäigule.

Kaebuses on märgitud, et pärast kaebuse esitamist vangla sisekontrolli, alates augustikuust

2014 hakati kaebajat jalutuskäikudele viima, kuigi ta ei saanud endiselt käsi selja taha panna ja

pani need oma külgedele. Nõustuda saab vastustajaga, et seonduvalt jalutuskäigule

mitteviimise kaebusega puuduvad asjas tõendid, nagu ei saaks kaebaja liikudes panna käsi

seljale. Vastustajal olevate meditsiiniosakonna seisukohtade kohaselt saab kinnipeetav

terviseseisundist tulenevalt panna liikudes käed seljale, mistõttu on kaebus selles osas

põhjendamatu.

Kaebaja on jätnud tähelepanuta vangistusseaduse (VangS) § 67 lg-st 1 ja 2 kinnipeetavale

tuleneva kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju, alluda vanglaametnike seaduslikele

korraldustele ning mitte takistada neid oma kohustuste täitmisel. Kaebaja kohtueelsest

taotlusest ja kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et kaebuse

põhjustanud sündmus toimus 01.07.2014, hommikuse kontrolli ajal, mil vanglaametnik teatas

kaebajale, et korralduse kohaselt kaebajale ravimeid ei väljastata seni, kuni kaebaja hakkab

valvurite korraldusi täitma.

Ravimi manustamise üle kontrolli teostamine saab kõige tõhusam olla siis, kui kinnipeetav

seisab ravimit andva ametniku ees. Seega on sellekohane korraldus loomulik ja vajalik

abivahend ning seda ei saa pidada õigusvastaseks ega kinnipeetava inimväärikust alandavaks.

Kinnipeetavad on kohustatud ravimid manustama kohe vanglaametniku juuresolekul, avama

kontrollimiseks korralikult suu ja liigutama vajadusel keelt. Korralduse täitmisest keeldumist

võib käsitleda ravimi võtmisest keeldumisena. Kuna vangla kodukorra p 20.7 ei luba

vanglateenistuse ametnikul anda kinnipeetavale ravimit nii, et ta selle tegelikku manustamist ei

kontrolli, saab ametnik jätta ravimi kehtestatud korrale mitteallunud kinnipeetavale ka

andmata. Vanglaametniku vastavat tegevust pole võimalik pidada kinnipeetava karistamiseks,

kuriteole provotseerimiseks ega keelatud katse läbiviimiseks.

Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks, tuleb see

tingimata koheselt ka võimaldada. Olukord, kus kinnipeetav ei allu vanglaametniku

seaduslikule korraldusele ravimi andmisel järelevalvetoimingute teostamiseks, on käsitletav

kinnipeetava enda soovimatusega ravimeid manustada. Seega on põhjendamatu kaebaja

etteheide vanglaametnikele, et talle ravimeid ei anta.

Eeltoodud järeldustel ei olnud Viru Vangla tegevus kaebaja suhtes õigusvastane.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. A. Pokras esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt hindas halduskohus tõendeid valesti ja rikkus oluliselt kohtumenetluse normi, mis

tingis ebaõige otsuse tegemise. Halduskohus rikkus kaebaja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, kuna kaitses

ainult vastustaja õigusi. Halduskohus ei pööranud tähelepanu kaebaja väidetele ega rahuldanud ühtegi kaebaja

esitatud taotlust.

Kaebaja ei tea, mis on kirjutatud Viru Vangla vastuses tema kahjunõudele ja kaebusele, kuna kohus ei tõlgi talle

neid vene keelde. Samas kohus teab, et kaebaja viibib üksikvangistuses, tal puudub raha tõlkimiseks ja valvurid

ning kontaktisikud keelduvad talle tõlkimast. Nii vangla kui ka halduskohus rikuvad kaebaja õigusi,

diskrimineerides teda keele ja rahvusvähemuste hulka kuulumise tunnustel. Ükski seadus ei sätesta karistusena,

võimatuse eest täitsa vanglaametnike korraldusi haiguse tõttu, kinnipeetava ilmajätmist arsti väljakirjutatud

ravimitest.

Iga kaebaja esitatud kaebuse järgselt annab vangla arst juhtkonnale tõendi selle kohta, et kaebaja saab panna käsi

selja taha kõndimise ajal, kuigi kaebajale ei ole tehtud uuringuid, röntgenit ja ta pole käinud arsti vastuvõtul enne

sellise tõendi väljastamist. Samuti jääb arusaamatuks, mis põhjusel hakati hiljem kaebajal lubama jalutuskäigule

viimisel käsi selja taha mitte panna.

6. Viru Vangla leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata.

Vastuse kohaselt ei ole Viru Vangla vanglaametnikud õigusvastaselt käitunud ja nende tegevus

ei ole saanud kaebajale tekitada sellist kahju, mis tingiks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7

lg 1 ja § 9 lg 1 alusel rahalise kahju hüvitamise.

Ravimite väidetava mitteandmise osas ühtib kinnipeetava kaebus asjaolude mõttes

haldusasjaga nr 3-14-51999 põhiliste asjaoludega ning Tartu Halduskohtu 29.01.2015 otsusega

jäeti kinnipeetava kaebus rahuldamata.

Vaidlust ei ole selle üle, et kinnipeetavale tehakse valvurite poolt ravimid küll kättesaadavaks,

kuid kinnipeetav keeldub ise tõusmast, et oleks võimalik ravimeid manustada ning seejärel

teostada vangistusseaduse alusel järelevalvetoiminguid, kontrollimaks ravimite manustamist.

Olukord, kus kinnipeetav ei allu vanglaametniku seaduslikule korraldusele

järelevalvetoimingute teostamiseks, on käsitletav kinnipeetava enda soovimatusega ravimeid

manustada.

Vastustajal puuduvad tõendid, nagu ei saaks kaebaja liikudes panna käsi seljale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 09.04.2015. a otsus tuleb jätta muutmata ja

A. Pokrase apellatsioonkaebus rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses toodud asjaolu ei ole

aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas

kogutud tõendeid ja kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid

korrata. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja tervislik seisund ei ole selline, mis

takistaks tal käte selja peal hoidmist. Viru Vangla kodukorra p 4.3 kehtestab, et kinnipeetav

peab vanglasisesel saatmisel liikuma käed seljal. Vastustaja on õigesti leidnud, et vangla

meditsiiniosakond ei ole kaebajale väljastanud tõendit selle kohta, et viimane ei ole võimeline

hoidma oma käsi selja taga. Vaidlust ei ole ka selles, et kinnipeetav keeldus hoidma oma käsi

selja taga. Asjaolu, et kaebaja väidetel ei ole tema suhtes selles osas läbi viidud mingeid

uuringuid, ei anna veel alust väita, et meditsiiniosakonna õiendid ei vasta tegelikkusele. Samuti

ei anna korralduste hoida käsi selja taga õigusvastaseks tunnistamiseks alust ka asjaolu, et

mingil ajal on kaebajal lubatud jalutuskäigule viimisel käsi mitte selja taha panna.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et korraldus käsi selja taha panna on õiguspärane ja

kaebaja keeldumine seda täitmast on õigusvastane tegevus.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et vastustaja ei ole kaebajat õigusvastaselt

ilma jätnud talle määratud ravimitest. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus ja vastustaja

õigustatult leidnud, et ravimite mittesaamine on olnud tingitud kaebaja enda käitumisest.

Kaebajal ei esine selliseid tervisliku seisundi nähtusid, mis välistaks võimaluse ravimiste

manustamiseks püsti tõusta. Pealegi ei ole ilma kinnipeetava poolt püsti tõusmata võimalik

kontrollida kinnipeetava poolt ka ravimite manustamist. Seega on kaebaja ise tekitanud

olukorra, kus talle ei ole võimalik ravimeid väljastada. Seega on alusetu ette heita vangla

ametnikele, et viimased keelduvad kaebajale ravimeid väljastamast. Kaebaja ei ole esitanud

ühtki tõendit selle kohta, et ta ei ole võimeline püsti tõusma oma tervisliku seisundi tõttu.

Sellist tervislikku seisundit ei ole tõendanud ka vangla meditsiiniosakond.

10. Kaebaja on viidanud ka sellele, et tal ei ole olnud võimalust tutvuda kahju hüvitamise

taotluse vastuse ja vastusega halduskohtule esitatud kaebusele seoses sellega, et need on olnud

eesti keeles, mida ta ei valda. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 20 lg 1 sätestab, et

haldusmenetluse keel on eesti keel. Sellest tulenevalt on vastustajal õigus vastata kaebaja

taotlustele eesti keeles. Samas ei pea ringkonnakohus eluliselt usutavaks asjaolu, et

kontaktisikud keelduvad kaebajale dokumente talle arusaadavasse keelde tõlkima. Seega ei saa

kaebajale eestikeelsete dokumentide esitamine rikkuda iseseisvalt kaebaja õigusi.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et nähtuvalt kaebaja poolt esitatud

dokumentidest (tl 13-15), valdab kaebaja mõningal määral eesti keelt ja seega ei ole tegemist

isikuga, kes üldse ei saaks aru talle esitatud eestikeelsetest dokumentidest.

11. Kuna kaebaja oli kogu kohtumenetluse vältel vabastatud riigilõivust, siis menetluskulud

asjas puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Maili Lokk

Agu Timmi