3-14-51745/39 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51745

Haldusasi

GŽ kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

summas

3500

eurot

seoses

vangistustingimustega

perioodil

08.11.2011–

25.04.2014

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – GŽ

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. oktoobri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

GŽ ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lugeda GŽ kaebus haldusasjas nr 3-14-51745 esitatuks seaduses sätestatud

kaebetähtaega rikkudes.

2. Ennistada GŽ kaebuse esitamise tähtaeg.

3. Jätta GŽ ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 21.10.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-51745 muutmata.

4. Jätta GŽ menetluskulud summas 152,02 eurot Eesti Vabariigi kanda ja Tallinna

Vangla menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 31.10.2016 (HKMS § 212

lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-14-51745

2(10)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. GŽ esitas 25.04.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse ebakohaste

kinnipidamistingimustega perioodil 19.11.2010–25.04.2014 tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 3500 eurot. Taotluse kohaselt puudus kambrites hädavajalik

liikumisruum, ventilatsioon oli puudulik, ruum oli ülerahvastatud ning hügieenitingimused olid

mitterahuldavad. Sellega alandati GŽ väärikust ja tekitati kahju tema tervisele.

2. GŽ

esitas

12.08.2014

Tallinna

Halduskohtule

kaebuse

ebakohaste

kinnipidamistingimustega

(kambrite

ülerahvastatus,

privaatsuse,

õppimis-

ja

sportimisvõimaluste puudumine) perioodil 08.11.2011–25.04.2014 tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 3500 eurot.

Kaebajal ei olnud võimalik kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid. Tallinna Vanglal oli

kohustus lähtuda kinnipidamistingimuste määramisel ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktikast ja seisukohtadest. Kambri üldpindalast tuleb maha arvata mööbli alla jääv pindala.

Kambris puudus privaatsus ja soe vesi, valgustus ja ventilatsioon olid puudulikud. Jalutusboksi

suurus oli ebapiisav ning seal mängis vali raadio. Kehtestatud olid piirangud kehakultuuriga

tegelemiseks. Kambrites oli palav ja lärmakas, niiske ning puudusid pesemisvõimalused.

Kaebajal ei võimaldatud saada arsti juurde.

3. Tallinna Vangla jättis 03.10.2014 vastusega nr 5-18/14/12369-2 kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 08.11.2011–09.08.2013 vahistatuna kinnisel

režiimil, perioodil 10.08.2013–22.08.2013 kinnisel režiimil vastuvõtuosakonnas ning alates

23.08.2013 avatud eluosakonnas. Kaebajale oli nimetatud perioodil tagatud vähemalt 2,6 m2

põrandapinda (koos WC ja mööbli aluse pinnaga). WC alust pinda ei tule kambri üldpindalast

maha arvestada. Seega oli kaebaja paigutatud kambritesse, mis vastasid vangla

sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-le 6. Tallinna Vangla tegevuses puudub õigusvastasus, mistõttu

on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldusi.

Kõigis Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon.

Õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kütteperioodil tagab

keskküte ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Kaebaja väited ebapiisava valgustuse,

sportimisvõimaluste, väikeste jalutusbokside, jalutamise ajal mängiva muusika, kambris

valitseva müra ja suvekuudel valitseva kuumuse osas tuleb jätta tähelepanuta, kuna selles osas

on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kambrites oli olemas nii aken kui ka

kunstlik valgustus. Täiendava kunstliku valgustusena oli kambri laes kaks valgustit ning kaks

seinalampi. Kinnipeetavatele tagatakse kord nädalas duši kasutamine. Muu hulgas on kambris

lubatud seep. Seega saab ennast vajalikul määral pesta ka kambris. Samuti asus kambris

kraanikauss voolava veega. Õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema

varustatud sooja veega. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatele lubatud soetada

3-14-51745

3(10)

veekeedukann. Alates 2013. a veebruarist annavad valvurid soovi avaldamisel kinnipeetavatele

kambrisse veekeedukanne.

Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

Kohtuotsustes toodud seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju. Kaebaja ei ole

Tallinna Vanglale esitanud ühtegi kirjalikku pöördumist, et ebapiisav põrandapind tekitas talle

vaimseid kannatusi.

5. Tallinna Halduskohtu 21.10.2015 otsusega rahuldati GŽ kaebus osaliselt ning mõisteti

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1082,50 eurot.

Poolte menetluskulud jäeti nende endi kanda.

Kaebaja ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna viibimise ajal tööhõives, samuti ei olnud ta

hõivatud õppimisega. Alates 10.08.2013 kuni 22.08.2013 viibis GŽ Tallinna Vanglas

vastuvõtuosakonnas vangistusseaduse (VangS) § 14 lg 3 ja VSkE § 8 lg 4 alusel. Kinnises

osakonnas oli GŽ-l võimalik igapäevaselt liikuda väljaspool oma elukambrit üldjuhul

ühetunnise jalutuskäigu ajal. Kaebajal puudus spordisaali kasutamise võimalus.

Alates 23.08.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas avatud osakonnas, kus tal oli igapäevaselt

võimalik ajavahemikul 06:00–22:00 viibida väljaspool oma elukambrit, mil kambrite uksed

olid avatud. Kaebajal oli nimetatud perioodil võimalik kasutada üks kord nädalas spordisaali.

Vastustaja tegevust 22.08.2013–25.04.2014 ei saa pidada õigusvastaseks piisava kambripinna

võimaldamata jätmise tõttu.

Eraldi ruumis asuva tualeti pindala ei saa arvata kambri pindala hulka. Kambripinna piisavuse

kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuva mööbli pindala osakaalu kambri

põrandapinnaga võrreldes. Vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kambri

pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel

lubatud endale soetada veekeedukann vangla kauplusest. Lisaks annavad valvurid soovi

avaldamisel alates 2013. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu. Seega oli

kaebuse esitajal võimalik oma hügieeni eest soovi korral elementaarses määras hoolitseda.

Kaebaja ei ole eeltoodud seisukohtadele vastu vaielnud.

Ei ole alust arvata, et kambrites oleks olnud sedavõrd palav, et seal oleks pidanud töötama

õhukonditsioneer. Eesti kliimas on üldiselt suvised temperatuurid ka palavamatel päevadel

tavalise venilatsiooniga siseruumides talutavad. Ei ole usutav, et kaebaja reaalselt õhupuuduse

käes pidi kannatama. Esitatud andmetest ei nähtu, et Tallinna Vanglas oleks sundventilatsioon

olnud kaebaja sealviibimise ajal katki või lõhutud. Seega on kaebaja väited ventilatsiooni

puudulikkuse ja nõuetele mittevastavuse osas paljasõnalised ja tõendamata. Valgustuse osas on

kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ning vastavad väited tuleb jätta

tähelepanuta. Samal põhjusel tuleb jätta tähelepanuta kaebaja väited seoses ebapiisavate

sportimisvõimaluste, väikeste jalutusbokside ning pideva müraga. Ühegi õigusaktiga ei ole ette

nähtud, milline valgustihedus peaks kambris olema. Kambrites oli olemas aken ja kunstlikud

valgustid, mida tunnistab ka kaebaja. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks enne kahjunõude

kohtule esitamist pöördunud selle osas vangla poole. Pidev müra vanglas on vangistusega

paratamatult kaasnev nähtus, mis iseenesest ei too veel kaasa kinnipidamistingimuste

õigusvastasust. Kaebaja ei ole väitnud, et müra ületaks õigusaktides ettenähtud norme.

Kohtupraktika kohaselt puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga

tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides. Vanglas peab kehakultuuriga

tegelemise võimalus olema võimalikult lähedane Euroopa vanglareeglistikus sätestatule,

arvestades sealjuures vangla tegelikke võimalusi (Riigikohtu 07.04.2010 määruse nr 3-3-1-5-

10 p-d 19 ja 23).

3-14-51745

4(10)

Olmetingimused Tallinna Vanglas ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada

vastustaja rikkumist. Kaebuse esitaja ei ole püüdnud oma olukorda parandada ega seeläbi

väidetava mittevaralise kahju tekkimist ära hoida. Kinnipidamistingimuste kvaliteet Tallinna

Vanglas vaidlusalusel perioodil ei saanud eeltoodust tulenevalt raskendada kaebajale

ebapiisava kambripinna võimaldamises seisnevat õigusvastast tegu. Vastustaja tegevus kaebaja

kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja

ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel

ajal kehtinud redaktsioonis oli see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga 1.

Hüvitise suuruse määramisel tuleb silmas pidada, et ruuminappust on leevendanud alates

22.08.2013–25.04.2014 võimalus päevakava järgselt liikuda väljaspool kambrit kogu päeva,

kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks ja tegeleda kehakultuuriga

vangla võimlas; olmetingimused Tallinna Vanglas ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid

raskendada vastustaja rikkumist; kaebaja ei viibinud kambrites, kus polnud tagatud isegi

siseriiklikus õiguses sätestatud minimaalne põrandapind, järjest pikkadel ajavahemikel; kaebaja

viibis pikka aega oludes, kus pind ühe isiku kohta kambris ei küündinud 3 m2-ni. Selle

ajavahemiku sees on siiski ka päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem. Alates

22.08.2013 ei viibinud kaebaja enam ühelgi päeval tingimustes, kus põrandapinda olnuks alla

3 m2. Kaebaja ei ole varasemalt vaidlustanud oma kinnipidamistingimusi.

Olukorras, kus kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, kus isiklikku põrandapinda

oli 2,5 m2 kuni 3 m2 (kokku 263 päeva), olid liikumisvõimalused piiratud ning leevendavaid

tegureid ei esinenud. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju eest on kohaseks

hüvitiseks summa kolm eurot päeva kohta, kokku 789 eurot. Olukorras, kus kaebaja viibis

tingimustes, kus täidetud ei olnud 2,5 m2 nõue (kokku 344 päeva lukustatud kambris), on

kohaseks hüvitiseks summa neli eurot päevas, kokku 1376 eurot. Kuna kaebaja ei ole kasutanud

võimalust tekkinud kahju vähendamiseks, jääb lõplikuks hüvitise summaks 1082,50 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. GŽ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus jättis

kaebuse rahuldamata, ja teha selles osas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus

on

põhjendamatult

vähendanud

kahju

hüvitise

summat

esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. Kaebajal puudus tõhus vahend kahju tekkimise

ärahoidmiseks või vähendamiseks, kuna Tallinna Vangla on jätkuvalt olnud seisukohal, et on

õigesti juhindunud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud nõuetest. Kahju ärahoidmine ei oleks võimalik

olnud ka seetõttu, et kaebaja sai kahjust teada alles toimingu lõppedes. Välja mõistetud hüvitis

ei saa korvata kaebaja pikaajalist viibimist kitsastes kinnipidamistingimustes.

Tallinna Vangla kambrid, seal olevad lauad ning ka jalutusboksid on mõeldud neljale

kinnipeetavale. Kambris oli halb õhuvahetus, kuna seal viibis korraga viis või kuus

kinnipeetavat. Kinnipeetavale tagatava isikliku kambripinna suuruse hindamisel tuleb aluseks

võtta 4 m2 suurune põrandapind. Olukord, kus kaebaja viibis alla 4 m2 suuruse isikliku

põrandapinnaga kambris, alandas tema väärikust. Vähene kambripind tekitas võitluslikke

olukordi. Samuti puudus võimalus spordisaali kasutamiseks.

7. Tallinna Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata.

Kaebus tuleb rahuldamata jätta juba ainuüksi esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise

tõttu. Kaebaja ei ole varem ühegi nõude ega taotlusega enda kinnipidamistingimusi

vaidlustanud. Kaebaja talus oma väidetavat õiguste rikkumist 2,5 aastat. Oluline ei ole küsimus,

3-14-51745

5(10)

kas esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud positiivse lõpptulemuseni, vaid et

isik oleks endale kahju tekitamise suhtes midagi ette võtnud.

Kaebaja õiguste rikkumine ei olnud sedavõrd suur, et saaks kaasa tuua kahju hüvitamise rahas.

Kaebaja väited tema kannatuste kohta on üldsõnalised ja kantud EIK lahendist Tunis vs Eesti,

mitte isiklikust kogemusest.

Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale

vähemalt 2,6 m2 põrandapinda. Kaebaja ei viibinud alla 3 m2 isikliku pinnaga kambris järjest,

vaid erinevate perioodide vältel. 3 m2 suuruse isikliku põrandapinna korral ei oleks olnud

kambris võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mis oleks kaebaja heaolu või

elukvaliteeti oluliselt parandanud või privaatsust oluliselt suurendanud. Halduskohus ei

tuvastanud puudusi kaebaja muudes kinnipidamistingimustes.

Kaebaja seisukohad jalutusboksi ebapiisavate mõõtmete ja igale kinnipeetavale kambris laua

taga istekoha puudumise kohta tuleb jätta tähelepanuta. Nende väidete osas on kaebajal

läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses, kuhu

perioodil 08.11.2012–22.08.2013 oli paigutatud ka kaebaja, ajavahemikel 01.06.2012–

31.08.2012 ja 03.06.2013–01.09.2013 kord nädalas kinnipeetavatele hommikul või õhtul

täiendav tunniajane viibimine värskes õhus.

8. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja lõpetada asja

menetlus või tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus kaebuse rahuldas, ja teha selles

osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Halduskohus on võtnud kaebuse ebaõigesti menetlusse. Kaebaja kahju hüvitamise taotlus

registreeriti Tallinna Vanglas 25.04.2014 ning kaebusega halduskohtusse pöördus GŽ

12.08.2014. Kaebajal oleks aga riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-s 1 ja 2 sätestatu

kohaselt tulnud pöörduda halduskohtusse kaebusega hiljemalt 25.07.2014. Kaebaja oli

kaebetähtajast teadlik. Puuduvad põhjused, mis oleksid kaebajal takistanud kaebuse tähtaegset

esitamist.

Halduskohus on ebaõigesti arvanud põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast maha WC

aluse pindala. VSKE § 7 lg 1 p-de 7 ja 8 kohaselt kuulub kambri sisustuse hulka võimaluse

korra ka WC. Seega kui WC on kambri sees, on see kambri osa. Kambris olev WC suurendab

ka isiku liikumis- ja privaatsusvõimalusi.

Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust. Riigikohus ei

tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 nimetatud sätte vastuolu põhiseadusega. Vangla

tagas kaebajale vähemalt 2,6 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri

tualettruum. Seega ei ole vastustaja rikkunud siseriikliku õiguse norme.

EIK ei ole oma lahendites konkreetselt määratlenud, kui suur peaks olema konkreetne

kinnipeetavale tagatava isikliku põrandapinna suurus. Eestis kehtestatud põrandapinna

minimaalmäär 2,5 m2 oli kehtestatud seetõttu, et see oli määr, mida ei saanud tol ajal pidada

Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks ning mida oli

teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. 2013. aastal selgus, et alla 3 m2 suurust kambripinda

peetakse EIK praktika kohaselt iseenesest EIÕK rikkumiseks. Koheselt astuti samme

siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. EIK seisukohad isikliku ruumi

küsimuses ei ole aga olnud niivõrd järjepidevad, et vastustaja pidanuks neid siseriiklikust

õigusest olulisemaks pidama.

Halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Kohus ei ole põhjendanud, miks muud

õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, ei kompenseeri ega tasakaalusta vähest põrandapinda.

Lisaks puuduvad asjakohased põhjendused, miks kohus võttis kambripinna küsimuse

3-14-51745

6(10)

lahendamisel aluseks just 3 m2 ning kuidas viis olukord, kus kinnipeetavale oli tagatud vähem

kui 3 m2 isiklikku põrandapinda, rikkumise tuvastamiseni.

Kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, oli tagatud nii loomulik kui ka kunstlik valgustus.

Kambrites oli sundventilatsioon ning võimalus avada akna küljes olevat tuulutusava.

Kütteperioodil tagas keskküte nõutava temperatuuri. Kõigis kõnealustes kambrites olid

magamisruumist eraldatud WC ning kraanikauss. Kaebajale võimaldati duši kasutamist kord

nädalas. Voodipesu vahetati reeglina iga kahe nädala tagant. Igal kinnipeetaval oli oma

voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00–06:00 on vanglas öörahu ja

kaebaja sai korralikult välja puhata. Vahistatutele ja süüdimõistetule oli tagatud mõningane

meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega. Neil oli ca iga kahe

nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastati

ajalehti. Võimalus oli saada kambrisse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid

meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Vahistatutel oli luba saada pakke. Sisseoste võimaldati

reeglina sooritada kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus

individuaalselt kohtuda kaplaniga. Samuti oli võimalus kohtuda sotsiaaltöötaja, psühholoogi

ning meditsiinipersonaliga. Võimaluste piires võimaldati vahistatutele ka hõivetegevust. Kolm

korda päevas oli korraldatud toitlustamine ning iga päev värskes õhus jalutamine. Halduskohus

kaebaja muudes kinnipidamistingimustes puudusi ei tuvastanud. Halduskohus ei ole võtnud

arvesse seda, et kaebaja liikumispiirangud tulenesid sellest, et kaebaja oli vahistatu staatuses.

Halduskohus on seetõttu jätnud otsuse tegemisel oluliste asjaoludega arvestamata.

Juhul, kui kaebajale oleks vaidlusalustel päevadel tagatud 3 m2 suurune pindalamiinimum, ei

oleks tal olnud kambris võimalik teha midagi sellist, mis oleks kaebaja heaolu või elukvaliteeti

oluliselt parandanud või privaatsust oluliselt suurendanud. Seega ei saa kaebajale tekkinud

mittevaraline kahju olla märkimisväärne. Kohtu siseveendumuse kujunemine hüvitise suuruse

määramisel ei ole jälgitav.

9. GŽ vaidleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu.

EIK praktikast tuleneb, et alla 3 m2 suurune isiklik põrandapind kujutab iseenesest EIÕK art 3

rikkumist. Tallinna Vangla tegevust vaidlusalusel perioodil ei saa hinnata üksnes VSKE § 6 lg

6 alusel. Vanglal oli kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Seega

oli asjakohane ka EIK praktika. Vähest kambripinda ei kompenseeri võimalus olla üksi

kartserikambris, kuna selle tingimused eraldivõetuna on inimväärikust alandavad. Kartseris on

talvel, kevadel ja sügisel külm; kambris on niiskus ja kambri aknad on kaetud kahekordse

metallvõrestikuga; WC on avatud ja haiseb; jalutusboksi suurus on ebapiisav; kambris paistab

tervist kahjustav valgus. WC tuleb kambri üldpindalast maha arvestada. Kaebaja inimväärikust

alandasid ka muud kinnipidamistingimused: õhu liikumist kambris takistas õhuava ette

paigaldatud metallplaat; aken ise ei olnud avatav; kambri valgustus ei vastanud nõuetele; piisav

ei olnud duši kasutamine üksnes kord nädalas; jalutusboksid olid ebapiisava suurusega, mistõttu

ei olnud seal võimalik jalutada.

10. GŽ esitas 07.09.2016 taotluse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kaebaja ei teadnud riigivastutuse seaduses sätestatud kohtusse pöördumise korrast ja arvas, et

selles asjas kohaldub halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud regulatsioon. Kaebaja ootas

vangla vastust esitatud kahju hüvitamise taotlusele ning aru saades, et vangla ei vasta, pöördus

koheselt halduskohtu poole. Kaebajal puudusid vajalikud õigusteadmised regulatsiooni

mõistmiseks. Halduskohus võttis kaebuse menetlusse. Kohtul tuleb hinnata ka seda, millised

olid kaebaja subjektiivsed võimed asjadest aru saada. Kaebetähtaja ennistamata jätmise korral

jääks GŽ ilma tõhusast õiguskaitsest.

11. Tallinna Vangla palub jätta kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.

3-14-51745

7(10)

Taotlusest ei nähtu mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid kaebuse tähtaegset esitamist. Kaebaja

viibis vanglas juba kolmanda vangistuse raames alates 19.11.2010 ning seega ei saanud

kaebajale olla teadmata VangS § 11 lg-s 8 sätestatud regulatsioon. Tallinna Vangla käitumine

kahju hüvitamise nõude menetluses ei vabanda kaebaja poolt kaebuse esitamiseks ettenähtud

tähtaja ületamist, vaid pigem järeldub sellest kaebaja ebapiisav huvi enda õiguste kaitsmise

suhtes. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses märkinud, et vangla poolt kahjunõude

lahendamiseks ettenähtud ajast on juba möödas rohkem, kui selleks puhuks ette nähtud. Seega

oli kaebaja halduskohtusse pöördumise tähtajast teadlik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha GŽ kaebetähtaja ennistamise taotluse osas (I) ning

lahendab seejärel GŽ ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused (II).

I

13. GŽ taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

14. Kinnipeetavate poolt esitatud kahju hüvitamise taotluste korral reguleerivad halduskohtusse

pöördumist VangS § 11 lg 8 ja RVastS § 18 lg 2, mille kohaselt tuleb kinnipeetaval pöörduda

halduskohtu poole 30 päeva jooksul alates taotluse tagastamisest või rahuldamata või

tähtaegselt läbi vaatamata jätmisest. Riigikohtu halduskolleegium on 11.05.2016 otsuse nr 3-3-

1-18-16 p-s 11 selgitanud, et RVastS § 18 lg 2 on erinormiks HKMS § 47 lg-te 2 ja 3 suhtes.

Seega tuli ka käesoleval juhul GŽl lähtuda halduskohtusse pöördumisel RVastS § 18 lg-s 2

sätestatud tähtajast.

15. Vangla oleks pidanud GŽ 25.04.2014 taotluse lahendama hiljemalt 25.06.2014 ja GŽ

esitama kaebuse halduskohtule hiljemalt 25.07.2014. Kaebus halduskohtule on esitatud

12.08.2014 ehk mittetähtaegselt.

16. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei

saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Riigikohtu halduskolleegium on 11.05.2016 määruse

nr 3-3-1-18-16 p-s 13 selgitanud, et olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad

õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3), ei pruukinud kaebetähtaja kulgema

hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge ning seega võis kaebetähtaja ületamiseks olla

mõjuv põhjus. Sama seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium korranud 07.09.2016 määruse

nr 3-3-1-40-16 p-s 13 ja 07.09.2016 määruse nr 3-3-1-47-16 p-s 14.

17. Kaebaja on tähtaja ennistamise taotluses märkinud, et lähtus halduskohtumenetluse

seadustikus sätestatud regulatsioonist ning jäi ootama vangla vastust kahju hüvitamise

taotlusele. Vastustaja ei ole GŽ teavitanud vastuse viibimisest või vajadusest pöörduda kohtu

poole VangS § 11 lg-s 8 ja RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaegasid järgides. Kaebaja on

tõepoolest esitatud kaebuses märkinud, et vangla ei ole tema kahju hüvitamise taotlusele

vastanud, kuigi selleks ettenähtud aeg oli möödunud. Samas on kaebetähtaja rikkumine

vabandatav. GŽ on pöördunud kohtu poole üksnes 18 päeva pärast kaebetähtaja möödumist.

RVastS § 18 lg-s 2 ja HKMS § 47 lg-tes 2 ja 3 sätestatud regulatsioon võis jääda kaebajale

ebaselgeks, sest kaebetähtaeg on reguleeritud erinevates seadustes.

II

18. Halduskohus on ebaõigesti jätnud kambripinna arvestamisel WC aluse pinna välja.

Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas korduvalt selgitanud, et kinnipeetavale

minimaalse nõutava kambripinna arvestamisel tuleb arvesse võtta ka WC alune pind (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p 10; 27.05.2016 otsuse nr 3-

3-14-51745

8(10)

3-1-21-16 p 8; 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 17). Seega nähtub vangla poolt kohtule

esitatud kokkuvõtlikust tabelist (tl 87–96), et kaebaja ei ole vaidlusaluse perioodi (08.11.2011–

25.04.2014) jooksul viibinud kordagi kambris, milles talle tagatav isiklik kambripind oleks

jäänud alla 2,5 m2.

19. Ebaõige on Tallinna Vangla seisukoht, et vangla pidi vaidlusalusel perioodil järgima üksnes

VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud regulatsiooni. Asjaolu, et vangla järgis kaebaja kambritesse

paigutamisel kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt oli

kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei tähenda, et

kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, ei saaks

koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega olla vastuolus EIÕK art-ga 3. RVastS § 7 lg 1 ja § 9

lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping

võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse

riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu

halduskolleegiumi 20.12.2002 otsuse nr 3-3-1-58-02 p 11). Halduse tegevuse kooskõla

riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu

halduskolleegiumi 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 10). Lisaks VSKE-le pidid vanglad

arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt

kinnipidamise

asjaoludest

kohustada

tagama

suuremat

põrandapinda

(Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2014 otsuse nr 3-4-1-9-14 p 41).

20. EIK on selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist

on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal

kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab

olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval

mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs.

Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad

tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud

liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning

kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs. Venemaa,

p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs. Horvaatia, p 56).

Selleks, et põrandapinna kitsikust kui art 3 rikkumise eeldust liikumisvõimaluse olemasoluga

ümber lükata, tuleb hinnata liikumisvabaduse tingimusi ja kestust kinnipidamise üldise kestuse

suhtes ning üldiste vanglas levinud tingimuste suhtes (EIK otsus nr 11463/09: Samaras jt vs.

Kreeka, p 63; otsus nr 5993/08: Sergey Babushkin vs. Venemaa, p 51). Ka Riigikohtu

halduskolleegium on 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 15, 27.04.2016 otsuse nr 3-3-1-68-

15 p-s 18 ja 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p-s 11 kinnitanud, et negatiivseid mõjusid, mis

tulenevad väiksemast kui 3 m2 suurusest põrandapinnast isiku kohta, võivad tasandada ja

väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava

liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires.

21. Vaidlusalusel perioodil (08.11.2011–25.04.2014) viibis GŽ Tallinna Vanglas vahistatuna

ajavahemikul 08.11.2011–09.08.2013 ja vastuvõturežiimil 10.08.2013–22.08.2013. Nimetatud

perioodist 512 päeva oli kaebajale tagatud isiklik kambripind alla 3 m2. Alates 23.08.2013 oli

kaebaja paigutatud Tallinna Vangla avatud osakonda ning talle oli ka igapäevaselt tagatud

isiklik põrandapind üle 3 m2. Riigikohtu ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetavale tagatava

minimaalse isikliku põrandapinna suuruseks peaks olema 4 m2.

22. Kaebajat peeti vähem kui 3 m2 isikliku ruumiga kambrites erinevate ajavahemike kaupa.

Vastustaja esitatud tabelist nähtub, et pikemad perioodid, mil kaebaja viibis alla 3 m2 isikliku

põrandapinnaga kambrites, olid 08.11.2011–01.12.2011 (24 päeva); 22.02.2012–16.03.2012

(24 päeva); 25.04.2012–14.05.2012 (20 päeva). Ka perioodil 28.12.2011–30.01.2012 (33

päeva) viibis kaebaja sisuliselt järjestikkusel ajavahemikul kambrites, kus isiklik põrandapind

3-14-51745

9(10)

jäi alla 3 m2 (üksnes 19.01.2011 oli isiklik kambripind üle 3 m2). Samamoodi perioodil

01.06.2012–22.08.2012 (80 päeva), kus üksnes 09.07.2012–10.07.2012 ja 12.07.2012 oli isiklik

kambripind üle 3 m2; perioodil 26.08.2012–14.01.2013 (141 päeva), kus üksnes 29.08.2012 oli

isiklik kambripind üle 3 m2; perioodil 20.03.2013–03.07.2013 (102 päeva), kus üksnes

03.04.2013 ja 12.04.2013–14.04.2013 oli isiklik kambripind üle 3 m2.

23. Perioodil, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning vastuvõturežiimil, olid tema

liikumisvõimalused piiratud. Kaebajale oli tagatud võimalus viibida päevas ühe tunni jooksul

värskes õhus ning võimalus käia kord nädalas duši all. Tallinna Vangla esimeses ja teises

üksuses võimaldati ajavahemikel 01.06.2012–31.08.2012 ja 03.06.2013–01.09.2013 kord

nädalas kinnipeetavatele hommikul või õhtul täiendav tunniajane viibimine värskes õhus.

Kaebaja ei olnud nimetatud perioodil hõivatud töö, õppimise või muu kambrivälise tegevusega.

24. Halduskohus ei tuvastanud, et muud kaebaja kinnipidamistingimused kogumis oleksid

täiendavalt raskendanud GŽ olukorda. Apellatsioonkaebuses on kaebaja peaasjalikult

vaidlustanud

välja

mõistetud

hüvitise

suurust,

vaidlustamata

muid

konkreetseid

kinnipidamistingimusi, mis võisid tema olukorda halvendada. Kaebaja väited seonduvalt

jalutusboksi suuruse ning istekoha puudumisega tuleb jätta tähelepanuta, sest selles osas on

kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.

25. Muus osas peale kambri lubamatu kitsikuse nõuete vastanud kinnipidamistingimused ning

täiendav jalutuskord üks kord nädalas suvekuudel ei kompenseeri ruumikitsikust piisavalt.

Kaebaja sai vaidlusaluse perioodi jooksul viibida väljaspool kambrit väga vähe aega. Samuti

olid pikad ajavahemikud, mil kaebajale oli tagatud isiklik kambripind alla 3 m2. Eeltoodust

tulenevalt on põhjendatud pidada kinnipidamistingimusi vaidlusalustel ajavahemikel kaebaja

inimväärikust alandavateks hoolimata sellest, et muudes kinnipidamistingimustes halduskohus

rikkumist ei tuvastanud.

26. Õige on kaebaja seisukoht esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise osas.

Riigikohtu halduskolleegiumi hilisema praktika kohaselt oli Tallinna Vangla ruumikitsikus

tingitud objektiivsest paratamatusest ning esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks

kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (Riigikohtu

halduskolleegiumi 27.05.2016 otsuse nr 3-3-1-21-16 p 10.2; 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16

p 14). Seega ei ole esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale etteheidetav.

27. Samas ei anna üksnes see väide alust GŽ apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Kuna kaebaja

ei viibinud vaidlusaluse perioodi jooksul kordagi kambris, kus talle tagatud isiklik kambripind

oleks jäänud alla 2,5 m2 ja ringkonnakohus korrigeeris päevade arvu, mil kaebaja viibis alla 3

m2 suuruse isikliku pinnaga kambris, ei oma halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurus

lõpptulemusena põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegium on 10.10.2013 otsuse nr 3-3-1-38-

13 p-s 21 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha

individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise ning kahju ulatuse otsustab kohus oma

siseveendumuse kohaselt, võttes arvesse kõiki asjaolusid. Hüvitise suuruse üle otsustamisel

võtab ringkonnakohus arvesse asjaolu, et kaebaja ei viibinud vaidlusaluse perioodi jooksul

kordagi kambrites, kus isiklik kambripind oleks olnud alla 2,5 m2, muud Tallinna Vangla

kinnipidamistingimused vastasid elementaarsetele nõuetele ning kaebajale oli suvistel

perioodidel kord nädalas tagatud täiendav jalutuskäik. Samas arvestab ringkonnakohus sellega,

et GŽ viibis pikemate perioodide vältel kitsastes tingimustes ning tema võimalused viibida

väljaspool kambrit olid oluliselt piiratud. Isiklik ruum kambrites ei olnud neil perioodidel, kus

kinnipidamistingimusi tuleb pidada õigusvastaseks, alla 3 m2 vaid minimaalses ulatuses, jäädes

suuremal osal ajast vahemikku 2,6 m2 kuni 2,7 m2.

28. Eeltoodust tulenevalt tuleb halduskohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata ja

apellatsioonkaebused rahuldamata.

3-14-51745

10(10)

29. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tallinna Vangla ei

ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. GŽ oli nii esimeses kui ka teises astmes vabastatud

riigilõivu tasumisest. Seega jäävad GŽ menetluskulud summas 152,02 eurot Eesti Vabariigi

kanda ja Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe