3-15-1287/36 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1287

Haldusasi

MP kaebus Tallinna Vangla vastu ebapiisava

põrandapinna tagamisega ja nõuetele mittevastavatesse

kambritesse paigutamisega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – MP

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Teerika Marilin

Martisen

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 05.10.2015 otsus haldusasjas nr 3-15-1287

osas, milles halduskohus rahuldas MP kaebuse.

3. Teha uus otsus, millega jätta MP kaebus täies ulatuses rahuldamata.

4. Jätta MP menetluskulu summas 317,86 eurot Eesti Vabariigi kanda ja

summas 11 eurot tema enda kanda.

5. Jätta Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 31.10.2016 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-15-1287

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MP esitas 02.03.2015 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 14 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest seoses ebakohaste

kinnipidamistingimustega perioodil 20.10.2011–17.12.2013. Taotluse kohaselt ei olnud MP-le

tagatud piisav põrandapind. Samuti alandasid muud kinnipidamistingimused tema väärikust:

puudus privaatsus; puudus võimalus tegeleda spordiga; õues mängis liiga vali muusika, mis

kostus ka kambritesse; kambri valgustus ei vastanud seaduses sätestatud nõuetele; võimaldati

ainult ühte 10-minutilist duši all käimise korda nädalas ja kambrites puudus soe vesi;

kambrites oli pidevalt niiske ja rõske, seintel esines hallitust; ventilatsioon oli puudulik;

õhuakendele paigaldatud metallist plaadid takistasid õhuvahetust; ööpäevas võimaldati üksnes

ühetunnine jalutuskäik väljaspool kambrit jalutusboksis, mille suurus oli ebapiisav.

2. Tallinna Vangla tagastas 10.06.2015 vastusega kahju hüvitamise taotluse osas, mis puudutas

kinnipidamistingimusi perioodil 20.10.2011–01.03.2012, ja jättis perioodi 02.03.2012–

17.12.2013 puudutavas osas taotluse rahuldamata.

3. MP esitas 20.05.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 14 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest seoses ebapiisava põrandapinna

ning muude ebakohaste kinnipidamistingimustega perioodil 20.10.2011–17.12.2013.

Tallinna Vanglas viibimise ajal rikkus vangla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art-t 3 ning alandas kaebaja inimväärikust, kuna ei taganud talle

piisaval määral kambripinda ühe kinnipeetava kohta. Kambripinna arvestamisel tuleb selle

üldpindalast maha arvestada mööbli ja WC alla jääv pind. Seega oli igal vanglas viibimise

päeval talle tagatud kambripind alla 3 m2. Lisaks alandasid kaebaja inimväärikust muud

ebakohased kinnipidamistingimused: kaebaja pidi viibima kambris 23 tundi ööpäevas, v.a

ühetunnine jalutuskäik väljaspool kambrit; ei võimaldatud osaleda üheski huvialaringis ega

spordiüritusel ega külastada spordisaali; jalutusboksi suurus oli ebapiisav ning seal puudus

spordiinventar; puudus privaatsus; õues mängis liiga vali muusika, mis kostus ka kambritesse;

kambri valgustus ei vastanud seaduses sätestatud nõuetele; võimaldati ainult ühte 10-

minutilist duši all käimise korda nädalas ja kambrites puudus soe vesi; kambrites oli pidevalt

niiske ja rõske, seintel esines hallitust; ventilatsioon oli puudulik; õhuakendele paigaldatud

metallist plaadid takistasid õhuvahetust. Olukord tekitas kaebajas stressi, ängistust, pidevat

pingeseisundit, meeleolu langust, abitust ja alandatust.

4. Tallinna Vangla palus lõpetada menetlus osas, mis puudutas perioodi 20.11.2011–

01.03.2012, ja jätta ülejäänud perioodi osas kaebus rahuldamata.

Kahjunõue perioodi 20.10.2011–01.03.2012 osas ei ole tähtaegne. Kaebaja pidi kohe, kui ta

20.10.2011 taas Tallinna Vanglasse paigutati, aru saama, et Tallinna Vangla

2(9)

3-15-1287

kinnipidamistingimused võivad tema õigusi rikkuda ning talle kahju tekitada. Kaebajale

tagatud isiklik põrandapind muutus kinnipidamise kestel, mistõttu pidi kaebaja

kinnipidamistingimuste mõjust kohe aru saama. Kambris 455, kuhu kaebaja oli paigutatud

perioodil 20.10.2011–30.01.2012, oli erinevatel ajavahemikel ühe kinnipeetava kohta

kambripinda 2,65 m2 – 3,98 m2. Seega pidi kaebaja kambri põrandapinna väiksuse mõju

tunnetama kohe, kuid hiljemalt 27.10.2011. Sellest hetkest hakkas kulgema ka riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane kahju hüvitamise nõude esitamise

tähtaeg.

Kaebus perioodi 02.03.2012–17.12.2013 osas tuleb jätta rahuldamata. Perioodil 20.02.2012–

12.03.2012 viibis MP lukustatud kambris. Alates 13.03.2012 paigutati kaebaja avatud

eluosakonda, kus uksed olid lukustatud üksnes öörahu ajaks. Kaebajale oli Tallinna Vanglas

viibimise ajal tagatud igapäevane, vähemalt tunniajane jalutuskäik värskes õhus ning alates

13.02.2013 ka iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Täiendavaid liikumisvõimalusi

on andnud erinevad hõivetegevused, samuti lühiajalistel kokkusaamistel käimine. Vangla ei

ole rikkunud EIÕK art-t 3. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud vangla

sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,77 m2

põrandapinda (koos tualettruumi ja mööblialuse pinnaga).

Vangla tegevus mitme kinnipeetava ühte kambrisse paigutamisel ei ole õigusvastane. Kambri

23, kus kaebaja viibis 98% vaidlusalusest perioodist, jalutusboksis ei mängi raadio. Seega ei

saanud kaebaja kambris ega ka jalutuskäigu ajal vali muusika mängida. Kambri 129

jalutushoovis mängib raadio, sest vangla peab vangistusseadusest tulenevalt tagama

kinnipeetavale võimaluse kuulata raadiot. Õigusaktidest ei tulene vanglale keeldu

jalutusboksides muusika mängimiseks. Kambrite 129 ja 23 valgustus vastas seaduses

sätestatud normidele. Kaebaja ei ole varem pöördunud vangla poole väidetava ebapiisava

valgustuse probleemi lahendamiseks. Kaebaja väide, et tal võimaldati üksnes üks 10-

minutiline dušš nädalas, ei vasta tõele. Kinnipeetavatele tagatakse kord nädalas vähemalt 20-

minutiline dušš. Muu hulgas on kambris lubatud seep. Seega saab ennast vajalikul määral

pesta ka kambris. Õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja

veega. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatele lubatud soetada veekeedukann. Alates 2013. a

veebruarist annavad valvurid soovi avaldamisel kinnipeetavatele kambrisse veekeedukanne.

Kõigis Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon.

Õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kütteperioodil tagab

keskküte ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Kambri 23 akna ees perforeeritud metallist

plaate ei ole. Akna ees on vaid trellid ja aken on täielikult avatav. Julgeoleku tagamiseks on

kambrite akendel ees piirded, kuid need ei takista õhu liikumist. Ajal, mil kaebaja oli

paigutatud kambrisse nr 129, sai ta jalutada boksides, mille suurus oli 15 m2. Võimalus

viibida väljaspool kambrit üksnes ühe tunni vältel tuli asjaolust, et MP oli vahistatu staatuses.

Alates 13.03.2012 paigutati kaebaja kolmanda üksuse sektsiooni, mille jalutushoovi suurus oli

ca 190 m2.

Kaebaja ei ole kasutanud õiguskaitsevahendeid oma õiguste rikkumise ärahoidmiseks. Kui

kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla rikub tema õigusi, oli tal võimalik

pöörduda sellekohase märgukirja või taotlusega vangla poole.

5. Tallinna Halduskohtu 05.10.2015 määrusega lõpetati haldusasja nr 3-15-1287 menetlus osas,

mis puudutas mittevaralise kahju hüvitamise nõuet perioodi 20.10.2011–01.03.2012 eest.

Halduskohus leidis, et kahju hüvitamise taotlus nimetatud perioodi osas on Tallinna Vanglale

esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes ning tähtaja ennistamiseks puudub

alus.

3(9)

3-15-1287

6. Tallinna Halduskohtu 05.10.2015 otsusega rahuldati kaebus osaliselt perioodi 02.03.2012–

17.12.2013 osas ning mõisteti Tallinna Vanglalt MP kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis

summas 37 eurot. Lisaks tunnistas kohus õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused

Tallinna Vangla avatud sektsioonis 496 päeva jooksul ajavahemikul 02.03.2012–17.12.2013,

kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2. Tallinna

Vanglalt mõisteti MP kasuks välja menetluskulu 1,1 eurot.

Olukorras, kus kambri juurde kuulub tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri

pindala hulka. Tualetti ei saa pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri

elupinnale. Mööblialuse pinna mahaarvamine ei ole põhjendatud, kuna see on kambri kui

eluruumi oluliseks osaks.

Perioodil, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem, ei saa pidada

vastustaja tegevust õigusvastaseks. Samuti oli kaebaja teatud hulga päevi tingimustes, kus

kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 miinimumtasemele (2,5

m2), kuid alla 3m2. Neist seitsmel päeval viibis kaebaja ööpäev läbi suletud kambris

vastuvõturežiimil. Samas viibis kaebaja neli päeva ka tingimustes, kus kambri pindala ühe

inimese kohta oli alla 2,5 m2. Ajal, mil kaebaja viibis vastuvõturežiimil lukustatud kambris,

v.a. ühetunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus, ei osalenud ta tööhõives ega olnud hõivatud

õppimisega. Kaebajal oli 02.03.2012 lühiajaline kokkusaamine. Kuni 12.03.2012 ei olnud tal

võimalik kasutada spordisaali. Samas sai kaebaja jalutada märksa suuremates jalutusboksides

(suurusega ca 190 m2) kui on avatud osakonna jalutusboksid (ca 15 m2).

Alates 13.03.2012 oli kaebaja paigutatud avatud sektsiooni. Kaebajal oli vastavalt

päevakavale neli tundi vaba aega, mille jooksul ta sai tulenevalt VSKE § 8 lg-st 1 osakonnas

vabalt ringi liikuda. Lisaks sellele võimaldati kaebajale igapäevane ühetunnine jalutuskäik.

Samuti oli ta hõivatud muude tegevustega. Ajavahemikul 13.03.2012–17.12.2013 oli

kaebajale tagatud spordisaali kasutamine üks kord nädalas. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi

tõendit, et tal vastav võimalus puudus. Kui kaebajal ei olnud spordisaali kasutamine tagatud

sarnaselt teistele avatud osakonnas viibivatele kinnipeetavatele, pidanuks kaebaja juhtima

sellele tähelepanu. Eeltoodu põhjal ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet tema hoidmisest

kogu vaidlusaluse perioodi jooksul 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris. Seega

kompenseerisid

lühiajalised

viibimised

väljaspool

kambrit

õigusvastaste

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralist kahju.

Kambris, kus kaebaja viibis 98% vaidlusalusest perioodist, ei mänginud jalutusboksis raadio,

mistõttu ei saanud kaebaja kambris ega ka jalutuskäigu ajal vali muusika mängida. Kambris

129 mängib jalutushoovis raadio ning muusika ei olnud terviskahjustavalt vali. Kaebaja ei ole

eelnimetatud vastustaja selgitustele vastuväiteid esitanud, mistõttu ei saa kaebaja esitatud

väiteid pideva sunnitud raadio kuulamise kohta kambris ja jalutuskäikude ajal pidada

usutavaks. Ühetunnise jalutuskäigu ajal raadio mängimist ei saa pidada kinnipeetava

inimväärikust riivavaks, kui raadio ei ole vali. Kambris nr 23 on aknal ees vaid trellid ja aken

on täielikult avatav. Kaebaja ei ole sellele vastuväiteid esitanud, mistõttu ei pea kohus kaebaja

vastavaid väiteid põhjendatuks. Vangla on taganud kaebajale kambri valgustatuse kooskõlas

õigusaktidega. Kaebajal oli soovi korral võimalus soetada vangla kauplusest näpitslamp. Nii

puuduliku kunstliku valguse kui ka ventilatsiooni mittetoimimise korral on kohane

õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole. Vastustaja seisukohtades

ventilatsiooni toimivuse osas ei ole alust kahelda. Alust ei ole kahelda ka selles, et

kütteperioodil tagab kambrites ühtlase temperatuuri ja kuiva õhu keskküte. Õigusaktidest ei

tulene, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. Sooja vett on võimalik

teha kiirkeedukannuga. Selle puudumisel antakse veekeetja valvurite poolt vastava soovi

4(9)

3-15-1287

avaldamisel. Kaebaja ei ole nimetatud seisukohtadele vastu vaielnud. Järelikult oli tal

võimalik kasutada sooja vett hügieeni tagamiseks. Vastustaja on kinnitanud, et kaebajale

võimaldati kord nädalas duši kasutamine vähemalt 20 minuti vältel.

Ruuminappust on kaebaja suhtes leevendanud võimalused päevakava järgselt nelja tunni

vältel liikuda väljaspool kambrit, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks

jalutuskäiguks, tegeleda vähemalt mingil määral kehakultuuriga, osaleda töös ja õppetööl ning

erinevates grupilistes tegevustes, viibida kokkusaamistel. Kaebaja ei ole varasemalt

vaidlustanud oma kinnipidamistingimusi. Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et

olmetingimused Tallinna Vanglas oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada

rikkumist. Kaebusesse puutuval ajaperioodil viibis kaebaja üksnes neljal päeval kambrites,

kus polnud tagatud miinimummääras isiklikku põrandapinda. Oludes, kus kambripind ühe

isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni, on kaebaja viibinud võrdlemisi pikka aega. Samas on nende

ajavahemike seas päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem ning kambripinna suurus

nõuetekohane. Kaebaja ei ole kogu oma kinnipidamisaja jooksul kasutanud võimalust kahju

tekkimise vähendamiseks läbi vastavate kaebuste esitamise või ettepanekute tegemise

haldusorganile.

Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum

kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel

VSKE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis oli see säte põrandapinna

miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-ga 1.

Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale kinnipidamise ajal 02.03.2012–17.12.2013

isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega,

välja arvatud 142 päeva, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem. Põhjendatud

ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine olukorras, kus kaebaja viibis vangla avatud osakonnas

ja vaba põrandapinda oli küll vähem kui 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2. Selles osas on

piisavaks hüvitiseks kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine.

Perioodi eest, mil kaebaja viibis vangla avatud osakonnas oludes, kus põrandapinda ühe

kinnipeetava kohta oli küll alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2, on piisavaks hüvitiseks

tuvastada nimetatud oludes viibimise õigusvastasus. Perioodi eest, mil kaebaja oli paigutatud

suletud lukustatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli 2,5 m2 kuni 3 m2, on

kohaseks hüvitiseks summa kolm eurot päeva kohta, kokku 21 eurot. Perioodi eest, mil

kaebaja viibis tingimustes, kus ei olnud täidetud isegi 2,5 m2 nõue, on kohaseks hüvitiseks

neli eurot päeva kohta, kokku 16 eurot. Kokku on väljamõistetava mittevaralise kahju

summaks 37 eurot. Kaebus rahuldatakse ca 10% ulatuses, seega on põhjendatud mõista

vastustajalt kaebaja kasuks välja tasutud riigilõiv summas 1,1 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 05.10.2015

otsus osas, milles kohus rahuldas kaebuse, ning uue otsusega jätta kaebus täies ulatuses

rahuldamata ning menetluskulud MP enda kanda.

Halduskohus on ebaõigesti arvutanud põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast maha

WC aluse pinna. VSKE § 7 lg 1 p-de 7 ja 8 kohaselt kuulub kambri sisustuse hulka võimaluse

korral ka WC. Seega kui WC on kambri sees, on see kambri osa. Tallinna Vangla lähtus kuni

31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale kambris 129 vähemalt

2,77 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruum. Seega ei ole

vastustaja rikkunud siseriikliku õiguse norme ega hoidnud kaebajat inimväärikust alandavates

5(9)

3-15-1287

tingimustes. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et vastustaja ei saa oma tegevuse

õiguspärasuse põhjendamisel tugineda VSKE § 6 lg-le 6. Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium ei ole 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 tuvastanud VSKE § 6 lg 6

vastuolu põhiseadusega. Eestis kehtestatud põrandapinna minimaalmäär 2,5 m2 oli kehtestatud

seetõttu, et see oli määr, mida ei saanud tol ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat

arvestades inimväärikust alandavaks ning mida oli teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada.

2013. aastal selgus, et alla 3 m2 kambripinda peetakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktika kohaselt iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku

õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks.

Halduskohus on jätnud kaebaja liikumisvõimaluste tuvastamisel hindamata asjaolu, et kaebaja

sai ööpäevas väljaspool kambrit liikuda 16 tundi, mitte 4 tundi. Kamber 23 asub avatud

eluosakonnas, kus kambrite uksed on lukustatud üksnes öörahu ajaks. Halduskohus on

hüvitise suuruse määramisel jätnud hindamata, kas muid kannatusi isikule tegelikkuses

kaasnes või mitte. Kaebaja heaolu kõnealuses kambris ei oleks saanud olla 3 m2 suuruse

miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem, mistõttu ei saanud kaebajale tekkinud

mittevaraline kahju olla märkimisväärne. Kohus on hüvitise määramisel jätnud arvestamata

kaebaja paiknemise lühiajalisuse Tallinna Vanglas alla 3 m2 põrandapinnal.

Arvesse tuleb võtta Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohti otsustes nr 3-3-1-21-16, 3-3-1-

42-15 ja 3-3-1-68-15. Vaidlusaluse perioodi vältel viibis kaebaja üksnes 11 päeva vältel

vahistatuna lukustatud kambrites ja nendest kõigest neljal päeval oli talle tagatud põrandapind

alla 3 m2. Selles osas ei ole põhjendatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine, vaid

piisab kinnipidamistingimuste õigusvastaseks tunnistamisest. Ülejäänud vaidlusaluse perioodi

vältel viibis MP avatud eluosakonnas, kus kambrite uksed olid lukustatud üksnes öörahu

ajaks. Kaebajale oli tagatud iganädalane spordisaali kasutamise võimalus ja ta osales

abitöölisena vangla majandustöödel ning muus hõivetegevuses. Seega kompenseerisid

ulatuslikud liikumisvõimalused kambri ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjusid.

8. MP palub jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

Kaebaja on endiselt seisukohal, et tema õigusi on rikutud perioodil 02.03.2012–17.12.2013,

mil talle oli tagatud alla 3 m2 suurune põrandapind. Halduskohus on võtnud korrektsel arvesse

seda, et kambris nr 23 viibimise ajal olid uksed lukustatud üksnes öörahu ajaks.

Kambris nr 23 puudus WC. Kuna öörahu ajaks lukustati kambri uksed, oli tualetis käimine

oluliselt raskendatud. See tekitas kaebajas alaväärsustunnet, füüsilist ja vaimset valu ning

unehäireid. Avatud osakonnas viibides puudus väljaspool kambrit sotsiaalseteks tegevusteks

ettenähtud ruum. Üldkasutatavas koridoris viibis korraga palju kinnipeetavaid, mis tekitas

konflikte. Need tingimused olid rõhuvad ja hirmu tekitavad ning alandasid kaebajat.

Ühiskambris olemine tekitas kaebajal abituse tunde. Puudus võimalus üksiolemiseks. Pidevad

võitluslikud olukorrad tekitasid depressiooni.

WC alune pindala on õigesti jäetud kambri üldpindalast välja. WC-d ei saa pidada ruumiks,

mis võimaldab vabalt liikuda. Apellandi viited kohtulahenditele ei ole asjakohased.

Halduskohus ei ole jätnud tähelepanuta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

seisukohta 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14. Kaebaja jätkuv hoidmine tingimustes alla

minimaalselt vajaliku põrandapinna on olnud vastustaja teadlik valik. Kohus on õigesti

tuvastanud, et kaebaja sai ööpäevas väljaspool kambrit liikuda 4 tundi. 3 m2 suuruse

miinimumnõude täitmine oleks oluliselt parandanud kaebaja elukvaliteeti. Välja mõistetud

hüvitis ei ole põhjendamatult suur.

6(9)

3-15-1287

Mööblialune pind tuleks kambri üldpindalast maha arvestada, kuna kinnipeetavale peab olema

tagatud 2,5 m2 põrandapinda vabaks liikumiseks. Seda seisukohta toetab vangistusseaduse

kommenteeritud väljaanne. Seetõttu on VSKE § 6 lg 6 vastuolus VangS § 41 lg-ga 2. Asja

lahendamisel ei saa tugineda Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

20.06.2014 otsusele nr 3-4-1-9-14, kuna selles otsuses ei analüüsinud kolleegium VSKE § 6 lg

6 vastuolu vangistusseaduse või mõne muu seadusega. Kui ringkonnakohus leiab, et uut

normikontrolli VSKE § 6 lg 6 kontrollimiseks ei ole vaja, siis tuleb viidatud sätet kohaldada

selle õigest tõlgendusest lähtuvalt. Tallinna Vangla peab vaidlusaluse perioodi eest hüvitama

mittevaralise kahju terves ulatuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohus on ebaõigesti jätnud kambripinna arvestamisel WC aluse pinna välja. Riigikohtu

halduskolleegium on oma praktikas korduvalt selgitanud, et kinnipeetavale minimaalse

nõutava kambripinna arvestamisel tuleb arvesse võtta ka WC alune pind (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p 10; 27.05.2016 otsuse nr 3-3-1-21-16 p

8; 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 17). Seega nähtub vangla poolt kohtule esitatud

kokkuvõtlikust tabelist (tl 51-56p), et kaebaja ei ole vaidlusaluse perioodi (02.03.2012–

17.12.2013) jooksul viibinud kordagi kambris, mil talle tagatav isiklik kambripind oleks

jäänud alla 2,5 m2.

10. Ebaõige on apellandi seisukoht, et vangla pidi vaidlusalusel perioodil järgima üksnes VSKE §

6 lg-s 6 sätestatud regulatsiooni. Asjaolu, et vangla järgis kaebaja kambritesse paigutamisel

kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt oli kinnipeetavale toas

või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei tähenda, et kinnipeetava

paigutamine kambrisse, kus tema kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, ei saaks koosmõjus

teiste kinnipidamistingimustega olla vastuolus EIÕK art-ga 3. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1

alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib

isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid

suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu halduskolleegiumi

20.12.2002 otsuse nr 3-3-1-58-02 p 11). Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei

anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015

otsuse nr 3-3-1-42-15 p 10). Lisaks vangla sisekorraeeskirjale pidid vanglad arvestama muid

õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise

asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (Riigikohtu halduskolleegiumi

20.06.2014 otsuse nr 3-4-1-9-14 p 41).

11. EIK on selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on

alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal

kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab

olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval

mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs.

Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad

tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud

liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning

kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs. Venemaa,

pd 3336; 2689/12: Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs. Horvaatia, p 56).

Selleks, et põrandapinna kitsikust kui EIÕK art 3 rikkumise eeldust liikumisvõimaluse

olemasoluga ümber lükata, tuleb hinnata liikumisvabaduse tingimusi ja kestust kinnipidamise

üldise kestuse suhtes ning üldiste vanglas levinud tingimuste suhtes (EIK otsus nr 11463/09:

Samaras jt vs. Kreeka, p 63; otsus nr 5993/08: Sergey Babushkin vs. Venemaa, p 51). Ka

Riigikohtu halduskolleegium on 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 15, 27.04.2016 otsuse

7(9)

3-15-1287

nr 3-3-1-68-15 p-s 18 ja 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p-s 11 kinnitanud, et negatiivseid

mõjusid, mis tulenevad väiksemast kui 3 m2 suurusest põrandapinnast isiku kohta, võivad

tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh

kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires.

12. Perioodil 02.03.2012–12.03.2012 kohaldati kaebaja suhtes vastuvõturežiimi VangS § 14 lg 3

ja VSKE § 8 lg 4 alusel. Nimetatud perioodil oli kaebajale üksnes neljal päeval tagatud alla 3

m2 suurune isiklik põrandapind (2,77 m2). EIÕK art 3 rikkumisega ei ole tegemist siis, kui

esinevad kinnipeetava olukorda leevendavad tingimused. Üheks selliseks asjaoluks võib olla

kinnipidamise lühiajalisus. EIK praktika kohaselt sõltub alla aasta või mõnekuulise

kinnipidamise puhul art 3 rikkumisele hinnangu andmine kinnipidamistingimustest. Näiteks

07.07.2014 lahendi Chebotarev v Venemaa (nr 61510/09) p-s 45 leidis EIK, et

kinnipidamistingimused (4 m2 põrandapinda, üks tund päevas värskes õhus liikumise

võimalust, külm vesi, pesuruumide kasutamise võimalus kord nädalas) ei ületanud

minimaalset raskusastet art 3 rikkumise tuvastamiseks kinnipidamise lühiajalisuse tõttu,

milleks oli ca 4 kuud. 17.01.2012 lahendi Fetisov jt vs Venemaa (nr 43710/07) p-des 134 ja

138 leidis EIK, et kinnipidamine 19 päeva jooksul isikliku põrandapinnaga 2 m2 ei ületanud

minimaalset raskusastet rikkumise tuvastamiseks.

13. Kaebaja liikumisvõimalusi väljaspool kambrit kitsendasid küll seadusest tulenevad piirangud,

kuid need olid tingitud asjaolust, et kaebaja viibis vastuvõturežiimil. Hinnangus kaebaja

muudele kinnipidamistingimustele nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ega

pea vajalikuks neid korrata vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4.

Eeltoodust tulenevalt ei saa nelja päeva pikkust perioodi, mil kaebaja viibis alla 3 m2 suuruse

isikliku põrandapinnaga kambris, pidada inimväärikust alandavaks.

14. Perioodil 13.03.2012–17.12.2013 viibis kaebaja avatud eluosakonnas. Sel ajal oli talle 496

päeval tagatud isiklik põrandapind alla 3 m2 (2,78 m2). Kohtule esitatud materjalidest nähtub,

et pikemad perioodid, mil kaebaja pidi viibima alla 3 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga

kambris, olid 13.03.2012–24.07.2012 (134 päeva); 27.07.2012–09.09.2012 (45 päeva);

18.10.2012–27.11.2012 (41 päeva); 26.02.2013–05.05.2013 (69 päeva); 19.06.2013–

19.07.2013 (31 päeva); 21.07.2013–27.09.2013 (69 päeva); 29.09.2013–06.11.2013 (39

päeva); 08.11.2013–17.12.2013 (40 päeva). Samas jäid nimetatud perioodide vahele

ajavahemikud, mil kaebajale oli tagatud üle 3 m2 isiklikku põrandapinda, sh ka pikem 71-

päevane ajavahemik (11.12.2012–25.02.2013). Lisaks oli avatud eluosakonnas viibides

kambriuks suletud üksnes öörahu ajal, st kaebaja sai ülejäänud aja jooksul viibida väljaspool

kambrit ning osaleda erinevates hõivetegevustes. Perioodil 02.05.2012–01.06.2012 (tl 47) ja

perioodil 02.06.2012–01.12.2012 (tl 47p) oli kaebaja rakendatud täiskoormusega abitöölisena

majandustöödele (tl 47). Perioodidel 06.05.2013–05.06.2013 (tl 48) ja 06.06.2013–05.09.2013

(tl 48p) ning 06.09.2013–05.12.2013 (tl 49) ja 06.12.2013–05.03.2014 (tl 49p) oli kaebaja

rakendatud osalise koormusega abitöölisena majandustöödele (tl 48). Lisaks on kaebaja

vangla kinnitusel käinud lühiajalistel kokkusaamistel 16.11.2012 ja 04.10.2013 ning perioodil

24.09.2013–12.11.2013 osalenud sotsiaalsete oskuste treeningprogrammis (tl 41). Eeltoodust

nähtub, et enamikul perioodil, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus talle oli tagatud alla 3

m2 isiklikku kambripinda, oli kaebaja hõivatud ka muude kambriväliste tegevustega. Samuti

oli kaebajale üks kord nädalas tagatud võimalus tegeleda kehakultuuriga. Isegi kui kaebajal

faktiliselt igal korral ei õnnestunud spordisaalis käia, vähenes sel ajal kinnipeetavate arv

eluosakonnas tervikuna. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga muudele

kinnipidamistingimustele ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Seega

kompenseerisid täiendavad liikumisvõimalused väljaspool kambrit ja vähemalt elementaarsed

kinnipidamistingimused ruumikitsikuses viibimist, mistõttu ei olnud vangla tegevus nimetatud

perioodil õigusvastane.

8(9)

3-15-1287

15. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse, tühistab

Tallinna Halduskohtu 05.10.2015 otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab MP kaebuse täies

ulatuses rahuldamata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tallinna

Vangla ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kaebaja on esimeses astmes tasunud

riigilõivu 11 eurot ja on 317,86 euro ulatuses vabastatud selle tasumisest. Seega jääb kaebaja

menetluskulu 317,86 euro ulatuses Eesti Vabariigi kanda ja muus osas jäävad poolte

menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

9(9)