3-15-967/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-967

Haldusasi

Roman Gorodivski kaebus Tartu Vanlga 18. märtsi

2015. a käskkirjade nr 6-2/300 ja 6-2/302 ning 10.

aprilli 2014. a vaideotsuste nr 1-11/121-2 ja 1-11/122-2

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Roman Gorodivski apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Roman Gorodivski

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Roman Gorodivski apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

2. oktoobri 2015. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega

31. oktoober 2016).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav Roman Gorodivski ei allunud 20. veebruaril 2015 kella 20.15 paiku

õhtusel loendusel korraldusele panna pähe näomask. Lisaks keeldus kaebaja ütlemast oma ees- ja

perekonnanime. Tartu Vangla 18. märtsi 2015. a käskkirjaga nr 6-2/300 karistati R. Gorodivskit

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tartu Vangla kodukorra p 1.6.1. rikkumise eest ning

määrati karistuseks kartserisse paigutamine viieks ööpäevaks. R. Gorodivski esitas käskkirjale

vaide, kuid see jäeti 10. aprilli 2015. a vaideotsusega nr 1-11/121-2 rahuldamata.

R. Gorodivski ei allunud 21. veebruaril 2015 valvuri korraldusele panna loenduse ajal pähe

sülitamist takistav mask. Maski paigaldas valvur ise. Tartu Vangla 18. märtsi 2015. a

käskkirjaga nr 6-2/302 karistati R. Gorodivskit VangS § 67 p 1 ja Tartu Vangla kodukorra p

1.6.1. rikkumises ning määrati karistuseks kartserisse paigutamine viieks ööpäevaks. R.

Gorodivksi esitas käskkirjale vaide, mis jäeti Tartu Vangla 10. aprilli 2015. a vaideotsusega nr 1-

11/122-2 rahuldamata.

2. R. Gorodivski esitas Tartu Halduskohtule kaebuse eelnevalt nimetatud käskkirjade ja

vaideotsuste tühistamiseks. Kaebuse kohaselt:

2.1. Kaebaja leiab, et kui temalt küsitakse nime, siis see tähendab vaid eesnime ütlemist.

Perekonnanime tuleb eraldi küsida. Kaebaja ütles valvurile oma eesnime ning ei hakanud

selgitust küsima, sest siis oleks ta rikkunud Tartu Vangla kodukorra p 6.3., mille kohaselt on

kinnipeetaval keelatud vanglaametniku loata rääkida.

2.2. Valvuri antud korraldus võrgust koti pähepanemiseks oli ebaseaduslik. Selle meetme

kasutamist tulnuks motiveerida haldusaktis.

3. Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel:

3.1. Kaebaja on 21. septembril 2015 esitatud täiendavates seisukohtades palunud vanglale

ettekirjutuste tegemist, seega tegemist on kaebuse muutmise taotlusega. Halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 49 lg 1 sätestab, et kaebaja võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni,

kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine

muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Halduskohus leidis, et kaebuse

muutmine ei ole lubatav, kuna kaebaja eesmärgiks on distsiplinaarkaristuste määramise

tühistamine. Kaebuse muutmise taotlus on esitatud kohtumenetluse hilises faasis ning nende

menetlemine venitaks kohtumenetluse pikkust. Kaebajal on võimalus esitada uute nõuetega uus

kaebus.

3.2. Tartu Vangla kodukorra p-st 6.4. tuleneb, et kinnipeetav on loendust teostava ametniku

korraldusel kohustatud selgelt ütlema oma ees- ja perekonnanime. Kaebaja ütles loendusel ainult

oma eesnime. Kaebaja viibib Tartu Vanglas alates 2008. aastast, mistõttu pidi ta teadma, et lisaks

tuleb öelda ka perekonnanimi. Kaebaja ei ole väitnud, et varasemalt oleks piisanud vaid eesnime

ütlemisest. Ühtlasi ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks palunud korralduse sisu täpsustada. Kuigi

kaebaja tugineb väitele, et kodukorra p 6.3. keelas tal loenduse ajal rääkida, on elus tavapärane,

et suulises kõnes öeldu ei jõua esimesel korral adressaadini või jääb lausutu tähendus esmalt

arusaamatuks, mistõttu ei saaks heauskset palvet korralduse täpsustamiseks pidada kodukorra

p 6.3. rikkumiseks. Halduskohus leidis, et kaebajale antud korraldus oli selge, ta täitis seda

varasemalt sadu kordi ja korraldus jäi 20. veebruaril 2015 tahtlikult täitmata. Seega oli

vaidlustatav käskkiri selles osas õiguspärane.

3.3. Mõlema käskkirjaga on kaebajat karistatud selle eest, et ta ei ole täitnud vanglaametnike

korraldusi panne pähe sülitamist takistav võrkkott või näomask. Nimetatud korralduse andmine

oli tingitud sellest, et kaebaja sülitas 20. veebruari 2015.a hommikul vanglaametnike suunas ning

vältimaks selle kordumist, anti talle eelnevalt nimetatud korraldus. Halduskohus leidis, et

tegemist ei ole ilmselgelt tühise korraldusega haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 tähenduses.

Käesolevas asjas ei oma tähtsust see asjaolu, mitme nädala vältel kaebaja suhtes näomaski

kohaldati ja kas see oli õiguspärane.

3.4. Halduskohus leidis, et viie ööpäeva pikkused kartserikaristused olid proportsionaalsed

arvestades distsiplinaarrikkumiste olemust ja raskust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. R. Gorodivski esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada ja teha asjas

uue otsuse, millega kaebus rahuldataks. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

4.1. Senini andsid valvurid kaebajale alati korrektse korralduse nimetada oma perekonnanimi,

kuid sel korral paluti ainult öelda oma nimi. Ka pärast toimunud vahejuhtumist anti kaebajale

korraldus edaspidi korrektselt.

4.2. Kaebajale ei olnud arusaadav, miks talt nõuti võrgust koti kasutamist. Kaebaja ütleb, et tema

ei sülitanud 20. veebruaril 2015 valvuri suunas. Sellest väidetavast juhtumist sai ta teada alles

distsiplinaarmenetluse käigus. Ükski valvur ei osanud võrkkoti kasutamise põhjust selgitada.

Selle korralduse andis üksuse juht. Võrgust koti kasutamine on sisuliselt ohjeldusmeetme

kasutamine ning selleks tuli anda kirjalik haldusakt. Tegemist on VangS § 41 lg 1 rikkumisega.

5. Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastustaja jääb oma

varasemate seisukohtade juurde ning nõustub kõigi halduskohtu seisukohtade ja järeldustega.

Vastuses märgitakse, et vanemvalvuri korraldusega on tõendatud, et 20. veebruaril 2015

toimunud hommikuse loenduse ajal sülitas kaebaja vanglaametniku suunas, mistõttu on selge,

miks kaebajale anti hiljem korraldus maski kanda. Ka kaebaja on ise tunnistanud, et vaidlust ei

ole selle üle, miks korraldus anti, vaid selle üle, kas kaebaja oli kohustatud endale ise koti pähe

panema.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebusest selgub, et kaebaja palub tühistada

halduskohtu otsuse vaid osas, millega jäeti tühistamata distsiplinaarkaristuste määramise

käskkirjad ja nende suhtes tehtud vaideotsused. Kaebuse muutmata jätmist ei ole kaebaja

apellatsioonis vaidlustanud.

8. Kaebajat on karistatud distsiplinaarrikkumiste eest kahel korral, ühel juhul seetõttu, et ta ei

öelnud loenduse ajal oma nime ja ei allunud korraldusele kanda maski (käskkiri nr 6-2/300) ning

teisel juhul, kuna kaebaja ei soovinud panna pähe maski, mis takistaks tal sülitamast (6-2/302).

9. Kaebaja on seisukohal, et korraldus, millega tal paluti loenduse ajal öelda oma nimi, ei olnud

selge, kuna tema sai sellest aru sedasi, et tuleb öelda vaid eesnimi. Tartu Vangla kodukorra p 6.4.

sätestab, et loendust teostava ametniku korraldusel on kinnipeetav kohustatud ütlema selgelt oma

ees- ja perekonnanime. Ringkonnakohus leiab, et kui isegi juhul, mil korraldus anti kujul, kus

kinnipeetaval paluti öelda oma nimi, tuleb seda mõista selliselt, et öelda tuleb nii ees- kui ka

perekonnanimi. Sõna „nimi“ on ringkonnakohtu hinnangul üldmõiste, mille alla mahuvad nii

ees- kui ka perekonnanimi. Seda tõlgendust toetab ka nimeseaduse § 3 lg 1 ls 2, mille kohaselt

isikunimi koosneb eesnimest ja perekonnanimest. Olukorras, kus kaebajale jäi arusaamatuks, kas

öelda tuleb vaid eesnimi või ka perekonnanimi, oleks tal tõesti olnud võimalik küsida selgitust,

sest ilmselgelt ei saaks viisakalt esitatud pöördumine kvalifitseeruda Tartu Vangla kodukorra

p 6.3. rikkumisena. Seda enam, kui kaebaja väidab, et nii enne kui pärast toimunud intsidenti

esitati talle korraldus kujul nimetada oma ees- ja perekonnanimi, millest järeldub, et kinnipeetav

oleks pidanud omalgi initsiatiivil ütlema juurde ka perekonnanime, vaatamata sellele, et

korraldus võidi keeleliselt esitada kujul, mis ei olnud tavapärane, st nõuti ainult nime ütlemist.

10. Samas nähtub valvuri ettekandest (20. veebruari 2015. a ettekanne nr 1031; tl 19), et ta andis

korralduse öelda nii ees- kui ka perekonnanimi. Ringkonnakohus leiab, et ettekande sisu õigsuses

ei ole põhjust kahelda. Isegi juhul, kui valvur palus öelda vaid nime, tulnuks kinnipeetaval öelda

nii oma ees- kui ka perekonnanimi, nagu eelnevaltki märgitud sai. Seda enam, et tegemist on

kinnipeetavaga, kes on pikemaajaliselt viibinud Tartu Vanglas ning kes on sellest johtuvalt

allutatud igapäevaselt vastavale protseduurile.

11. Kaebaja keeldus 20. ja 21. veebruaril 2015 pähe panemast sülitamist takistavat maski. Asjas

esitatud materjalidest nähtub, et nimetatud vahendi kasutuselevõtu tingis kaebaja enda käitumine,

kuna kaebaja sülitas 20. veebruaril 2015 kella 8.20 paiku ametniku suunas (vt 20. veebruari

2015. a ettekanne nr 1002; tl 88). Korraldus panna pähe näomask tuli üksuse juhi

käitumisjuhisest ametnikele (vt tl 14p ja tl 44). Kaebaja väidab, et tema ei ole üldse

vanglaametniku suunas sülitanud, samas nähtub see koostatud ettekandest, mille õigsuses ei ole

ringkonnakohtul põhjust kahelda. Seetõttu ei ole usutav ka kaebaja väide, et nimetatud

intsidendist sai ta teada alles distsiplinaarmenetluse käigus. Kaebaja mainib lisaks, et nimetatud

sülitamist takistava maski kasutamiseks tulnuks koostada haldusakt, kust nähtunuks, millisel

põhjusel selle meetme kasutamine aset leidis. Ühtlasi märgib kaebaja, et sisuliselt on tegemist

ohjeldusmeetmega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist ohjeldusmeetmega, kuna taolist

vahendit ei ole nimetatud VangS § 701 lg 1 p-s 1, kus on antud ammendav loetelu

ohjeldusmeetmetest. Järelikult ei tule selle rakendamisel juhinduda ohjeldusmeetmete

kasutamisele seatud nõuetest. VangS § 41 lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses

toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid

selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama

täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud

teiste õiguste ja vabaduste olemust. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohaldatud piirang oli

vajalik vangla julgeoleku kaalutlustel, kuna eelnevalt oli kaebaja oma käitumisega näidanud, et

ta ei suuda õiguskuulekalt käituda ning suhtub negatiivselt vanglas valitsevasse korda ning

lugupidamatult seal töötavatesse ametnikesse. Vangla väidab, et nimetatud meetme

rakendamiseks ei koostatud haldusakti, kuna tegemist oli vanglaametnikele antud

käitumisjuhisega konkreetse kinnipeetava suhtes. Nagu eelnevalt märgitud ei olnud maski

kasutamine ohjeldusmeetme kasutamine, mistõttu ei pidanud selle rakendamisele eelnema

analoogseid protseduure. Ühtlasi ei tulene ka seadusest nõuet, et enne taolise meetme kasutamist

tuleks anda haldusakt ja põhjendada, miks taoline abinõu kasutusele võetakse. Kuna isik oli

varasemalt vanglaametniku suunas sülitanud, pidi ta mõistma, et maski kasutamist nõudes

üritatakse vältida sarnase vahejuhtumi kordumist. Ühtlasi ei ole kaebaja õigusi rikkuv asjaolu, et

maski paigaldamist nõuti esmalt temalt, sellest keeldumise järgselt paigaldas maski aga

vanglaametnik. Ringkonnakohus ei leia, et taolise korralduse andmine oleks olnud õigusvastane

või suisa tühine, seetõttu tuli kaebajal vastav korraldus täita ning selle korralduse täitmata

jätmine on etteheidetav.

12. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus muutmata. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest nii

halduskohtule kaebust esitades kui ka ringkonnakohtule apelleerides vabastatud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene