3-15-2607/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.09.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2607

Haldusasi

OÜ VKG Kaevandused kaebus Tööinspektsiooni

07.08.2015 ettekirjutuse nr 3-1/6574-13 p-de 1, 4 ja 5

ning

17.09.2015

vaideotsuse

nr

1.4-2/1814-1

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ VKG Kaevandused (registrikood

10854884), volitatud esindaja v.adv Reesa Paatsi

Vastustaja – Tööinspektsioon, volitatud esindajad Elina

Soomets ja Marika Liiv

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 09.03.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ VKG Kaevandused apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 21.09.2016

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ VKG Kaevandused apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 09.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-2607

Tööinspektsiooni 07.08.2015 ettekirjutuse nr 3-1/6574-13 p 5 puudutavas osas. Teha selles

osas uus otsus, millega tühistada Tööinspektsiooni 07.08.2015 ettekirjutuse nr 3-1/6574-

13 p 5 ja 17.09.2015 vaideotsus nr 1.4-2/1814-1 vastavas osas.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 09.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-2607

menetluskulusid puudutavas osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista

Tööinspektsioonilt välja OÜ VKG Kaevandused kasuks 843 (kaheksasada nelikümmend

kolm) eurot ja 33 senti esimese astme kohtu menetluskulude katteks.

4. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

5. Mõista Tööinspektsioonilt välja OÜ VKG Kaevandused kasuks 405 (nelisada viis)

eurot apellatsiooniastme menetluskulude katteks.

3-15-2607

2(9)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.10.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tööinspektsioon teostas 12.06.2015 OÜ VKG Kaevandused juures töösuhete nõuete

täitmise kontrolli ning koostas samal kuupäeval kontrolli kohta protokolli nr 3-1/6574-4. OÜ

VKG Kaevandused esitas 02.07.2015 Tööinspektsiooni 12.06.2015 kontrolli protokollile

vastuväited, millele Tööinspektsioon vastas 07.08.2015 kirjaga nr 3-1/6574-12, jättes

vastuväited arvestamata.

2. Tööinspektsioon koostas 07.08.2015 ettekirjutuse nr 3-1/6574-13 (digitaalselt

allkirjastatud 10.08.2015), mille p-dega 1, 4 ja 5 kohustas OÜ-d VKG Kaevandused lõpetama

rikkumised ning

1) mitte rakendama öötöötajaid tööle rohkem kui 48 tundi seitsmepäevase arvestusperioodi

jooksul, lähtudes töölepingu seaduse (TLS) § 50 lg-test 1 ja 3 (p 1);

2) mitte rakendama allmaakaevanduse öötöötajaid, kelle tervist mõjutavad töökeskkonna

ohutegurid ning töö iseloom, tööle üle 8-tunnise töövahetuse, lähtudes TLS § 50 lg-st 2 (p

4);

3) korraldama tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajate tööaja (mis ei vasta summeeritud

tööajale) ümber ning võimaldama töötajatele iganädalast puhkeaega 48 järjestikust tundi

vastavalt TLS § 52 lg-le 1, lisaks teavitama töötajaid tööaja muudatusest TLS § 5 lg 1 alusel

(p 5).

3. OÜ VKG Kaevandused esitas 26.08.2015 Tööinspektsiooni 07.08.2015 ettekirjutuse p-dele

1, 4 ja 5 vaide, mille Tööinspektsioon jättis 17.09.2015 vaideotsusega nr 1.4-2/1814-1

rahuldamata.

4. OÜ VKG Kaevandused esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tööinspektsiooni

07.08.2015 ettekirjutuse nr 3-1/6574-13 p-de 1, 4 ja 5 ning 17.09.2015 vaideotsuse nr 1.4-

2/1814-1 tühistamiseks.

3-15-2607

3(9)

1) Vastustaja on ettekirjutuse tegemisel ebaõigesti tõlgendanud ning rakendanud öötöötajate

tööaja piirangut ning summeeritud tööaega puudutavat TLS-i regulatsiooni. TLS § 50 lg 1

sätestab ammendavalt, millistel tingimustel saab töötajat lugeda öötöötajaks. Ebaõige on

määratleda öötöötajat lähtuvalt nädalast või aastast. Puudub vaidlus, et täidetud ei ole TLS § 50

lg-s 1 sätestatud teine alternatiiv (vähemalt kolmandik iga-aastasest tööajast). Kaebaja töötajate

puhul ei ole täidetud ka esimene alternatiiv. TLS § 50 lg 1 ei sätesta, et kui töötaja töötab 15

tundi nädalas ööajal, oleks teda võimalik lugeda öötöötajaks. Pole oluline, mitu päeva järjest

töötab töötaja seitsmepäevase ajavahemiku jooksul, vaid kui palju see moodustab igapäevasest

tööajast. Seega ei tugine ettekirjutuse p 1 kehtivale õigusele.

2) Kuna kõnealused töötajad ei ole öötöötajad, ei ole kaebaja kohustatud järgima TLS § 50

lg-s 2 sätestatud tööaja piirangut. Seega on ettekirjutus ka p 4 osas õigusvastane.

3) Vastustaja on ebaõigesti sisustanud ning rakendanud TLS § 6 lg-t 6, leides, et kaebajal ei

ole tootmisjaoskondades nr 1 ja nr 2 õigust rakendada summeeritud tööaja arvestust. Nende

töötajate tööaeg jaguneb neljakuulise arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt. Summeeritud

tööaja rakendamiseks ei pea tööaja kõikumine arvestusperioodi jooksul olema igapäevane ning

tingimata väljenduma tundides. TLS ei sätesta, kui tihe peab arvestusperioodi jooksul olema

tööaja iganädalane või igakuine erisus võrreldes teiste arvestusperioodi nädalate või kuudega.

TLS ei välista ka vahetustega töö puhul summeeritud tööaja rakendamises kokku leppimist.

Kaebaja on tootmisjaoskondade nr 1 ja 2 töötajatega töölepingutes kokku leppinud, et

töösuhetes kohaldatakse summeeritud tööaega. Kaebajal on õigus tootmisjaoskondade nr 1 ja

nr 2 töötajate osas rakendada summeeritud tööaega ning kaebaja ei ole kohustatud tagama

töötajatele iganädalast järjestikust puhkeaega 48 tunni ulatuses vastavalt TLS § 52 lg-le 1.

Töötajatele on tagatud 36 tundi järjestikust puhkeaega TLS § 52 lg 2 kohaselt. Seega on

ettekirjutus p 5 osas vastuolus kehtiva õigusega.

4) TLS §-st 115 lähtuvalt ei ole vastustajal TLS § 6 lg 6 regulatsiooni osas

järelevalvepädevust. Seega ei olnud vastustajal pädevust teha kaebajale ettekirjutust

tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajate tööaja ümberkorraldamiseks.

5. Tööinspektsioon vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Töötingimuste üle järelevalve teostamise pädevus tuleneb vastustajale Vabariigi Valitsuse

seadusest ja Tööinspektsiooni põhimäärusest. Tööinspektori kohustus on kontrollida, et

õigusaktidega kehtestatud kohustuslikke töötingimusi järgitaks.

2) Öötöötaja tööaja regulatsiooni eesmärk on piirata pikaajalist ja regulaarset öötöö tegemist.

TLS §-s 50 sätestatud öötöötaja tööaja piirangud on kehtestatud töötaja tervise ja ohutuse

kaitseks, sest öösel töötamine on töötajale kurnavam kui päevasel ajal töötamine. Lisaks võib

pikaajaline öötöö ohustada töökoha turvalisust. TLS § 50 lg-st 1 ja Sotsiaalministeeriumi

selgitustest TLS kohta tuleneb, et öötöötaja staatuse määratlemisel lähtutakse sellest, et töötaja

töötab nädalas viis tööpäeva ning ööajal vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast. Seega

peab töötaja öötöötaja staatuse saamiseks töötama nädalas 15 tundi ööajal ehk kella 22.00 ja

06.00 vahel. Seejuures peab töötajale olema tagatud seitsmepäevases vahemikus igapäevane ja

-nädalane puhkeaeg. Summeeritud arvestuse alusel töötava töötaja igapäevane tööaeg nähakse

ette tööajakavas ning tema igapäevane tööaeg võib seitsmepäevases vahemikus langeda nii

ööajale kui ka päevasele ajale. Summeeritud arvestuse alusel töötava töötaja öötöötajana

määratlemisel lähtutakse sellest, et töötaja peab töötama seitsmepäevases vahemikus (nädalas)

15 tundi ööajal.

3) Ekslik on kaebaja seisukoht, et ettekirjutuse p-s 1 nimetatud allüksuse nr 666 töötajad ei

tööta vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast ööajal. Allüksuse nr 666 töötajate jaanuar

kuni aprill 2015 tööajakavast nähtub, et töötajatel on öötöötaja staatus vaid neil nädalatel, mil

3-15-2607

4(9)

nad teevad ööajal 15 tundi tööd, kusjuures nädalaks peetakse seitsmepäevast ajavahemikku, mis

ei pruugi tähendada nädalat esmaspäevast pühapäevani. Allüksuse nr 666 töötajad, kes töötasid

ettekirjutuse p-s 1 märgitud nädalatel ehk 7-päevasel perioodil öisel ajal, on öötöötajad TLS §

50 lg 1 mõistes ning nad on 7-päevase arvestusperioodi jooksul töötanud rohkem kui 48 tundi.

4) Lähtudes eeltoodud öötöötaja määratlusest, on ka ettekirjutuse p-s 4 nimetatud töötajad

öötöötajad. Öötöötaja tööaeg on rangemalt reguleeritud nende töötajate puhul, kelle töö kätkeb

ohutegureid või on sellise iseloomuga, millega kaasneb eriline oht ja mõju öötöötaja tervisele.

Ohutegurid, mille esinemisel on öötöötajal keelatud töötada rohkem kui 8 tundi ööpäevas,

sõltuvad erinevatest asjaoludest, mida tuleb hinnata kogumis igal konkreetsel juhul (TLS § 50

lg 2). Kaebaja esitatud tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 (põlevkivi transpordijaoskonna ning

rikastusvabriku) töökohtade riskianalüüsist lähtudes leidis tööinspektor, et töökeskkonna

ohutegurite tõttu ei või need töötajad töötada rohkem kui kaheksa tundi 24-tunnise ajavahemiku

jooksul. Ettekirjutuse p-s 4 nimetatud töötajad on öötöötajad, kelle tervist mõjutavad ka

töökeskkonna ohutegurid ning neile kohalduvad TLS § 50 lg 2 piirangud, mida kaebaja on

rikkunud.

5) Ettekirjutuse p-s 5 käsitletud tööaja korraldus ei vasta summeeritud tööaja tunnustele.

Kaebaja enda kehtestatud tööaja korraldus näeb ette, et tootmisjaoskondades nr 1 ja nr 2 on töö

korraldatud 8-tunniste töövahetustega. Jaanuar kuni aprill 2015 tööajaarvestuse tabelite põhjal

oli üldine töörütm järgmine: 7-päevases ajavahemikus on viis või kuus 8-tunnist töövahetust,

millele järgneb 2 puhkepäeva või vähemalt 36 järjestikust tundi, ainult üksikutel juhtudel on

neli 8-tunnist töövahetust. Vahetustega töö ehk nn graafiku alusel töötamine ei ole sama, mis

tööaja summeeritud arvestus. Töötaja võib töötada 7-päevases vahemikus 8-tunniste

tööpäevadega eri aegadel tingimusel, et talle on tagatud igapäevane 11-tunnine puhkeaeg ja

iganädalane 48-tunnine puhkeaeg. Kui töötaja töötab 7-päevase perioodi jooksul üle 40 tunni,

on tegemist ületunnitööga. Kaebajal puudub õiguslik alus TLS § 44 lg-s 1, §-s 46 ja § 52 lg-s 2

nimetatud summeeritud tööaja rakendamisega kaasnevate erandite tegemiseks. Kokkulepe

tööajas on üks TLS § 5 lg-s 1 nimetatud tingimus, mis tuleb töötajale kirjalikult teatavaks teha.

6) Ehkki Tööinspektsioon on ettekirjutuses tuginenud sättele (TLS § 6 lg 6), millele TLS §

115 ei viita, ei ole ta oma pädevust ületanud, sest samasisuline kohustus tuleneb tööandjale TLS

§ 5 lg 1 p-st 7 ning sellest sättest kinnipidamise kontrollimine on Tööinspektsiooni pädevuses.

Tööinspektsioonil on pädevus kontrollida tööaja nõuetest kinnipidamist (TLS § 43).

6. Tallinna Halduskohus jättis 09.03.2016 otsusega OÜ VKG Kaevandused kaebuse

rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

1) Vastustaja on õigesti sisustanud öötöö ja öötöötaja mõisteid. Ühel päeval pikemalt öisel

ajal töötamisest tingitud kahjulikke mõjutusi ei saa „tasaarvestada“ teisel päeval lühemalt öisel

ajal töötamisega ning seetõttu pole töötaja kaitse eesmärki arvestades mõistlik määratleda

öötööd igapäevase kolme tunni miinimumnõude alusel. Vastasel korral oleks võimalik

rakendada töötajat öötööl suuremas ulatuses, kui seda lubavad ülemäärase öötöö eest kaitsvad

normid. Vaidlust ei ole selles, et ettekirjutuse p-s 1 nimetatud isikud on kõik töötanud seal

märgitud ajavahemikel 7-päevases arvestuses rohkem kui 15 tundi öisel ajal ning nende tööaeg

kokku on ületanud 40-tunnist tööaega rohkem kui 8 tundi.

2) Vastustaja leidis õigesti, et ettekirjutuse p-s 4 nimetatud töötajad on öötöötajad TLS § 50

lg 1 mõttes.

3) TLS § 5 lg 1 p-s 7 sätestatud tööaja teatavakstegemise kohustus hõlmab ka kohustuse teha

teatavaks tööaja arvestus summeeritud tööaja järgi ning tööajakava teatavaks tegemise

tingimused. Vastustaja ei kohustanud kaebajat teavitama töötajaid summeeritud tööaja

teatavaks tegemise tingimustest, vaid tööaja muudatustest vastavalt TLS § 52 lg-le 1. Seega tuli

3-15-2607

5(9)

töötajaid teavitada muudatustest, mille kohaselt ei kohaldata iganädalast puhkeaega enam

summeeritud tööaja reeglite järgi. Vastustaja ei kontrollinud mitte TLS § 6 lg-s 6 sätestatud

teavitamiskohustuse täitmist, vaid tööaja nõuete täitmist. Seega leiab kaebaja ekslikult, et

vastustajal puudus pädevus teostada järelevalvet summeeritud tööaja kohaldamise üle.

4) TLS ega muu õigusakt ei sätesta summeeritud tööaja arvestamise korda. Kohtupraktikas

on leitud, et mõisted „vahetustega töö“ ja „summeeritud tööaeg“ ei ole kattuvad. Esimene

tähendab seda, et töötajad vahetuvad ühel ja samal tööl vastavalt mingile kindlale korrale ega

eelda tingimata TLS § 43 lg-s 2 sätestatud kaheksast tunnist pikemat tööpäeva, teine aga

rakendub üksnes siis, kui tööajanormi täidetakse tööpäevast pikema ajavahemiku jooksul (Tartu

Halduskohtu 15.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-1362, p 6). Kehtivast õigusest ega viidatud

kohtupraktikast ei ilmne, et summeeritud tööajaga saaks olla tegemist vaid ebaühtlase

pikkusega tööpäevade või -vahetuste korral ning see oleks välistatud ebaühtlase pikkusega

töönädalate puhul, mis koosnevad ühepikkustest tööpäevadest, kuid nende päevade arv nädalate

lõikes on erinev. Direktiivi 2003/88/EÜ art 2 lg 5 kohaselt on vahetustega töö iga vahetustega

töökorralduse meetod, mille puhul töötajad vahetuvad ühel ja samal töökohal üksteise järel

vastavalt teatavale mudelile, kaasa arvatud rotatsioon, ning mis võib olla pidev või

puhkepausidega, nii et töötajatel on vajadus töötada antud päevade või nädalate jooksul eri

aegadel. Seega ei ole põhjust pidada vahetustega tööks üksnes igapäevaselt või -nädalaselt

samasuguse mustri ja regulaarsusega korduvat tööaja korraldust, vaid direktiivi viidatud sätte

sõnastusest tuleneb selgelt, et vahetused võivad paindlikult varieeruda nii päevade kui ka

kellaaja lõikes. Vastustaja on järelevalvemenetluses tuvastanud just sellise töötamise ning seega

järeldanud õigesti, et kaebaja on õigusvastaselt kohaldanud summeeritud tööaega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. OÜ VKG Kaevandused palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha

asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.

1) Halduskohus leidis ebaõigesti, et öötöötaja on TLS § 50 lg 1 mõistes ka töötaja, kes ei tööta

ööajal vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast, kuid töötab ööajal summaarselt 15 tundi

7 päeva arvestuses. Töötaja peab öötöötaja staatuse saamiseks töötama igapäevasest tööajast

vähemalt kolm tundi ööajal. Olukorras, kus töötaja töötab 7-päevase ajavahemiku jooksul

ööajal vaid mõnel päeval ning teistel päevadel ei tööta ööajal, ei ole tegemist öötöötajaga.

Halduskohtu käsitus (mõistlikkuse põhimõttest lähtumine) tekitab öötöötaja staatuse

tuvastamise küsimuses õigusselgusetuse. Ettekirjutuse p-s 1 nimetatud töötajad on seega

ebaõigesti kvalifitseeritud öötöötajateks.

2) Ettekirjutuse p-s 4 nimetatud töötajad ei ole öötöötajad. Näiteks AP töötas vahemikus

24.02.–28.02.2015 viiel päeval, millest öisel ajal vaid kolmel päeval. Seega ei olnud tegemist

öötöötajaga.

3) Halduskohus leidis ekslikult, et Tööinspektsioonil on pädevus teostada järelevalvet

summeeritud tööaja kohaldamise üle.

4) Kaebaja on tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajatega töölepingutes kokku leppinud, et

neile kohaldatakse summeeritud tööaega. TLS § 6 lg 6 ei sätesta summeeritud tööaja

rakendamisele muid tingimusi, kui see, et tööaeg jaotub arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt.

TLS ei sätesta, milline peab arvestusperioodi jooksul olema tööaja iganädalane või -kuine erisus

võrreldes teiste arvestusperioodi nädalate või kuudega. Nimetatud tootmisjaoskondades ei ole

tegemist mitte vahetustega tööga, vaid summeeritud tööajaga. Ettekirjutuse p 5 on ebaselge,

mistõttu ei ole see täidetav. Vastustaja ei ole nimetanud konkreetseid töötajaid, kelle suhtes ei

3-15-2607

6(9)

ole põhjendatud rakendada summeeritud tööaja arvestust. Ettekirjutuses esitatud põhjendustest

on selge, et kõikide töötajate suhtes rikkumist ei esine.

8. Tööinspektsioon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

1) Kaebaja käsitus, et öötöötaja staatuse saamiseks peab töötaja talle ette nähtud igal

tööpäeval töötama ööajal vähemalt kolm tundi, ei ole kooskõlas öötööd piirava normi

eesmärgiga. Töötaja saab öötöötaja staatuse siis, kui ta regulaarselt töötab ööajal vähemalt 15

tundi seitsmepäevases ajavahemikus. Sellest põhimõttest lähtutakse ka summeeritud tööaja

arvestuse alusel töötava töötaja määratlemisel öötöötajana. 15 töötunni täitumisel 7-päevase

arvestusperioodi jooksul saab töötajast öötöötaja, kelle puhul peab tööandja järgima öötöötaja

tööaja piiranguid, mille eesmärk on piirata pikaajalist ja regulaarset öötöö tegemist, mis võib

kahjustada töötaja tervist ja ohustada töökoha turvalisust.

2) Tööinspektsioonil on õigus kontrollida tööaja korralduse nõuetele vastavust, sh peab

inspektor hindama, kas töötajatele rakendatav tööaja korraldus vastab summeeritud tööajale.

3) Kaebaja tööaja korraldus ei vasta summeeritud tööaja korraldusele. Summeeritud tööaja

korralduse rakendamise korral ei ole tööaja jaotus arvestusperioodis ühtlane, st töötaja tööaeg

7-päevases vahemikus kõigub: töötaja tööpäevad ei ole 7-päevase ajavahemiku vältel sama

pikkusega ning tervikuna arvestusperioodi jooksul jaotub tööaeg ebaühtlaselt. Vahetustega töö

ehk nn graafiku alusel töötamine ei tähenda veel tööaja summeeritud arvestust. Ettekirjutuse p

5 on üheselt mõistetav ja kaebaja poolt täidetav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja käsitusega, et töötaja saab öötöötaja staatuse TLS § 50

lg 1 esimese alternatiivi kohaselt vaid juhul, kui töötaja töötab talle ette nähtud igapäevasest

tööajast vähemalt kolm tundi ööajal, ning kui töötaja töötab ööajal vaid osadel päevadel, ei ole

tegemist öötöötajaga. Kaebaja lähtub TLS § 50 lg 1 sisustamisel üksnes selle sõnastusest, jättes

arvestamata normi eesmärgi, milleks on piirata töötajate tervise kaitse ja tööohutuse huvides

pikaajalist ja regulaarset öötöö tegemist (vt direktiivi 2003/88/EÜ preambuli p-d 7–10, TLS

(299 SE) seletuskiri, lk 44–45). Kaebaja tõlgenduse kohaselt oleks öötöötaja selline töötaja, kes

7-päevase ajavahemiku sees töötab viiel päeval, sh igal tööpäeval kolm tundi ööajal ehk kokku

15 tundi ööajal, aga mitte selline töötaja, kes töötab näiteks kahel või kolmel päeval viiest

tööpäevast öösel, ning ööajale langeb 15 või enam töötundi. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku

põhjust selliseid töötajaid eristada ning arvata viimased öötöötajate hulgast välja: öötöö

riskitegurid mõjutavad neid töötajaid võrdsel määral. Vastasel juhul võiks tööandja

töögraafikuid paika pannes väga lihtsalt välistada öötöö piirangute kohaldamise töötajatele, kes

töötavad olulise osa oma tööajast ööajal, kuid ei tee seda igal tööpäeval. Seega nõustub

ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et öötöötajaks tuleb lugeda ka selline töötaja, kes

(summeeritud arvestuse alusel) töötab seitsmepäevases vahemikus kokku 15 tundi ööajal.

11. Vastustaja on ettekirjutuse p-s 1 välja toonud AZ, VR, DT ja AA, kes töötasid 52–64-

tunnistes vahetustes, millest 24–36 tundi töötati ööajal. Allüksuse nr 666 tööajakavast (tl 70-

72p) nähtub, et jaanuarist aprillini 2015 töötasid need isikud märkimisväärse osa oma tööajast

ööajal ning seega oli tegemist regulaarselt ööajal töötavate töötajatega. Järelikult töötasid need

isikud ööajal rohkem kui seaduses sätestatud miinimum öötöötaja staatuse saamiseks ning nad

tuleb lugeda öötöötajateks, kelle tööaeg on TLS § 50 lg-te 1 ja 3 kohaselt piiratud. Vastustaja

3-15-2607

7(9)

tuvastas, et need isikud töötasid 7-päevase arvestusperioodi jooksul rohkem kui 48 tundi, s.o 6-

päevase töönädala jooksul töötati keskmiselt rohkem kui kaheksa tundi 24-tunnise ajavahemiku

jooksul. Seega on ettekirjutuse p 1 õiguspärane.

12. Eeltoodud öötöötaja käsitlust arvestades tuleb öötöötajateks lugeda ka ettekirjutuse p-s 4

nimetatud töötajad (allmaakaevanduse töötajad AF, VH ja AP), kes töötasid 7-päevase

ajavahemiku jooksul ööajal kokku üle 15 tunni. Tööajakavast nähtub, et vaadeldud perioodil

töötasid need isikud regulaarselt osa tööajast öösel. Vastustaja leidis õigesti, et tegemist on

öötöötajatega, kelle tervist mõjutab töökeskkonna ohutegur või töö iseloom – praegusel juhul

päevavalguse puudumine, õhuniiskus, isikukaitsevahendite pidev kasutamine töökeskkonnas

esineva müra ja tolmu eest kaitsmiseks. TLS § 50 lg 2 järgi ei tohi sellised isikud töötada rohkem

kui kaheksa tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul. Vastustaja tuvastas, et kõnealused töötajad

olid töötanud 12-tunnistes vahetustes, mistõttu oli kaebajale ettekirjutuse tegemine õiguspärane.

13. Ettekirjutuse p-s 5 on vastustaja asunud seisukohale, et tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2

töötajad teevad vahetustega tööd ning nende töötajate suhtes rakendatav tööaja korraldus ei

vasta summeeritud tööajale (TLS § 6 lg 6), mistõttu tuleb töötajatele tagada võimalus töötada

40 tundi 7-päevases ajavahemikus, järgides igapäevase ja -nädalase puhkeaja nõudeid. Kaebaja

leiab esiteks, et vastustajal puudus pädevus sellise ettekirjutuse tegemiseks, ning teiseks on

kaebaja seisukohal, et tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 tööaja korraldus vastab summeeritud

tööaja korraldusele.

14. Tööinspektsiooni pädevust reguleerib TLS § 115, mis sätestab, et riiklikku järelevalvet sama

seaduse § 5 lg-tes 1 ja 3, §-s 7, § 8 lg-tes 1–3 ning 6 ja 7, § 28 lg 2 p-des 9–10, § 29 lg-tes 3 ja

6, § 33 lg-s 1, §-s 43, § 44 lg-tes 2 ja 3 ning 5–7; §-s 45, § 46 lg-tes 1–3 ja 5; § 47 lg-tes 2 ja 3,

§ 48 lg-tes 1 ja 2, §-des 49–53, § 101 lg-tes 1–3, § 102 lg-tes 1 ja 2 ning § 113 lg-tes 1 ja 2

sätestatud nõuete täitmise üle teeb Tööinspektsioon töötervishoiu ja tööohutuse seaduses

sätestatud tingimustel ja korras.

15. Ettekirjutuse p-s 5 kohustatakse kaebajat võimaldama töötajatele iganädalast puhkeaega 48

järjestikust tundi vastavalt TLS § 52 lg-le 1 ja teavitama töötajaid tööaja muudatusest TLS § 5

lg 1 alusel. Pole vaidlust, et Tööinspektsioonil on õigus kontrollida TLS § 5 lg-st 1, sh tööajast

teavitamise (TLS § 5 lg 1 p 7) ning iganädalase puhkeaja andmise nõuetest kinnipidamist (TLS

§ 52), kuna sellise kohustuse paneb talle selgesõnaliselt TLS § 115. TLS § 6 lg 6 sätestab, et

kui tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt (summeeritud tööaeg), peab tööandja

lisaks TLS §-s 5 nimetatule teatama töötajale tööajakava teatavaks tegemise tingimused. Kuna

tööaja hulka kuulub ka summeeritud tööaeg, hõlmab TLS § 5 lg 1 p-s 7 sätestatud tööaja

teatavakstegemise kohustus endas ka summeeritud tööaja, tööajakava teatavakstegemise

tingimuste ning tööaja muudatuste teatavakstegemise kohustuse. Seega ei ületanud

Tööinspektsioon ettekirjutuse p-ga 5 oma pädevust.

16. Vastustaja arvates tuleb eristada vahetustega tööd summeeritud tööaja arvestusest. TLS ei

sisalda vahetustega töö mõistet, küll aga on see mõiste avatud direktiivi 2003/88/EÜ art 2 p-s

5, mille kohaselt on vahetustega töö iga vahetustega töökorralduse meetod, mille puhul töötajad

vahetuvad ühel ja samal töökohal üksteise järel vastavalt teatavale mudelile, kaasa arvatud

rotatsioon, ning mis võib olla pidev või pausidega, nii et töötajatel on vajadus töötada antud

päevade või nädalate jooksul eri aegadel. Sellest definitsioonist ei saa järeldada, et vahetustega

töö puhul ei saaks tööaega summeerida. Ka vahetustega töö puhul võib tekkida vajadus

kohaldada summeeritud tööaja arvestust. See järeldub muu hulgas ka TLS eelnõu seletuskirjas

toodud direktiivi 2003/88/EÜ ja TLS eelnõu võrdlustabelist, kus nimetatud direktiivi art 2 p 5

juurde on märgitud TLS eelnõu § 43 lg 3, mis sätestab, et summeeritud tööaja arvestuse korral

arvestatakse töötaja kokkulepitud tööaega 7-päevase ajavahemiku kohta arvestusperioodi

3-15-2607

8(9)

jooksul. Nimetatud direktiivis ei kasutata summeeritud tööaja mõistet, TLS omakorda ei kasuta

vahetustega töö mõistet. Seega reguleerib TLS § 43 lg 3 tööaja korraldust ka (direktiivi mõttes)

vahetustega töö puhul.

17. Halduskohus leidis iseenesest õigesti, et kehtivast õigusest ega kohtupraktikast ei tulene, et

summeeritud tööajaga saab olla tegemist vaid ebaühtlase pikkusega tööpäevade või -vahetuste

korral, nagu arvab vastustaja. Tööaja summeerimine on võimalik näiteks ka ebaühtlase

pikkusega

töönädalate

puhul,

mis

koosnevad

ühepikkustest

tööpäevadest.

Sotsiaalministeeriumi selgitustes TLS juurde on märgitud, et „[s]ummeeritud tööaja arvestust

kasutatakse eelkõige töötamisel tööajakava ehk graafiku alusel, mille puhul töötaja tööaja jaotus

arvestusperioodis ei ole ühtlane, st töötaja võib töötada ühes nädalas rohkem tunde ja/või päevi

kui teises“ (§ 43 komm 5, lk 91). Sama on märgitud ka TLS eelnõu seletuskirjas (lk 39). TLS §

46 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib tööaja summeerimise arvestusperiood olla kuni neli kuud.

Ringkonnakohus märgib, et vastustaja ise on samastanud vahetustega töö ja graafiku (ehk

tööajakava) alusel töötamise (vastus apellatsioonkaebusele, p 3.14 teine lõik). Eelnevast

järeldub, et vahetustega töö puhul, kus tööpäevade pikkus on sama, kuid töönädalate pikkus on

erinev, võib rakendada tööaja summeeritud arvestust.

18. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et kui tööaja summeerimiseks alust ei ole

(isegi juhul, kui see on töölepingus kokku lepitud), tuleb töötajale tagada seitsmepäevase

ajavahemiku jooksul vähemalt 48 tundi järjestikust puhkeaega. Summeeritud tööaja

rakendamise võimalus on seaduses ette nähtud selleks, et tööandjal oleks võimalik tööaega

paindlikumalt reguleerida, kui töö iseloom seda nõuab ning töölepingu sõlmimisel ei ole

võimalik kokku leppida tööajas ajaühiku kohta või töö tegemise ajas. Seda võimalust ei ole

lubatud kasutada selleks, et töötaja kahjuks seaduse nõuetest kõrvale hoiduda ning jätta töötajale

tagamata 48 tundi järjestikust puhkeaega.

19. Kaebaja lähtub enda väitel neljakuulisest arvestusperioodist. Vastustaja tuvastas, et

tootmisjaoskondades nr 1 ja nr 2 töötati jaanuar kuni aprill 2015 selliselt, et töötajatel oli 7-

päevase ajavahemiku jooksul neli kuni kuus 8-tunnist töövahetust. Seega jaguneb tööaeg

arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt, mistõttu on ringkonnakohtu hinnangul tegemist

summeeritud tööaja korraldusega. Ületunnid ehk normtunde ületavad tunnid selguvad

arvestusperioodi lõpuks. Vaidlust ei ole selles, et töötajatele on olnud tagatud vähemalt 36

järjestikust tundi puhkeaega, nagu nõuab TLS § 52 lg 2. Asjaolu, et töötajad puutuvad töökohal

kokku ka ohuteguritega, ei välista summeeritud tööaja rakendamist. Tööajakavast nähtub, et

tootmisjaoskondades nr 1 ja 2 kestab tööpäev reeglina 8 tundi, mistõttu pole põhjust arvata, et

ohutegurid, millega töötajad kokku puutuvad, ohustaksid nende elu ja tervist.

Seega puudus vastustajal alus teha kaebajale ettekirjutust korraldada tootmisjaoskondade nr 1

ja nr 2 töötajate tööaeg ümber, võimaldada töötajatele iganädalane puhkeaeg 48 järjestikust

tundi vastavalt TLS § 52 lg-le 1 ja teavitada töötajaid tööaja muudatusest TLS § 5 lg 1 alusel,

ning vaidlustatud haldusakti p 5 on õigusvastane.

20. Eeltoodu põhjal rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ettekirjutuse p

5 tühistamise nõudes ning rahuldab kaebuse osaliselt, tühistab ettekirjutuse p 5 ja vaideotsuse

vastavas osas. Muus osas on kaebus jäetud õigesti rahuldamata.

21. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse osalise

rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS

§ 108 lg 2). Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega

kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule

3-15-2607

9(9)

hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude

nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kohus

mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kui kõrgema

astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks

saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).

22. Halduskohtus taotles kaebaja vastustajalt menetluskulude väljamõistmist summas 3473

eurot, sh õigusabikulud 3443 eurot (ilma käibemaksuta) ja riigilõiv 30 eurot. Kulude kantust

kinnitavad maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta ning konto väljavõtted õigusabikulude

tasumise kohta. Vastustaja vaidles kaebaja esimese astme kuludele osaliselt vastu, pidades neid

ülemäärasteks. Ringkonnakohus leiab, et kohtuasi ei ole sedavõrd keerukas ja mahukas, et

õigustada kaebaja õigusabikulude täies ulatuses vastustajalt väljamõistmist. Praeguses asjas on

vaidlus eelkõige teatud TLS sätete tõlgendamises. Samuti tuleb märkida, et menetlusosalised on

palju korranud oma varasemaid seisukohti: näiteks kaebaja 27.01.2016 menetlusdokumendis ei

sisaldu võrreldes kaebusega sisuliselt uusi seisukohti ega olulist täiendavat infot. Lisaks nähtub,

et advokaadibüroo arvetel on kajastatud osasid toiminguid korduvalt (nt Tööinspektsiooni

vastuse analüüs, kirjavahetus kliendiga kompromissi võimalikkuse teemal). Kokkuvõttes peab

ringkonnakohus kaebaja esimese astme põhjendatud õigusabikuluks 2500 eurot, s.o põhjendatud

menetluskulud on kokku 2530 eurot. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt – 1/3 ulatuses,

tuleb vastustajalt välja mõista 1/3 kaebaja menetluskuludest ehk 843,33 eurot.

23. Apellatsiooniastmes taotleb kaebaja 1907 euro suuruse menetluskulu väljamõistmist, sh

1892 eurot õigusabikulud (ilma käibemaksuta) ja 15 eurot riigilõiv. Kulude kantust kinnitavad

maksekorraldus ja konto väljavõtted.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et kulud 04.02.2016 arvel nr 1601045 (tl 131-132) ning

04.03.2016 arvel nr 1602122 (tl 134-135) ei saa olla seotud apellatsioonimenetlusega, kuna need

arved on esitatud toimingute eest, mis tehti enne halduskohtu otsuse teatavakstegemist.

Halduskohus lahendas asja kirjalikus menetluses ning menetluskulude dokumendid tuli esitada

halduskohtule hiljemalt 01.02.2016. Kui menetlusosaline jättis alama astme kohtus

menetluskulude dokumendid õigeaegselt esitamata, ei saa neid esitada kõrgema astme kohtule.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et isegi kui kaebaja oleks vastavad arved esitanud halduskohtule,

ei muudaks see ringkonnakohtu hinnangut esimese astme põhjendatud õigusabikuludele.

Arved nr 1603183, 1604260, 1605292 ja 1609553 kajastavad apellatsioonimenetluses kantud

kulusid. Võttes arvesse, et apellatsioonimenetluses ei ole pooled esitanud võrreldes esimese

astme menetlusega uusi argumente, vaid on põhiliselt korranud oma varasemaid seisukohti, on

apellatsioonkaebusele koostamisele (7 tundi) ja ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamisele (5

tundi) kulutatud aeg osaliselt ülemäärane. Ringkonnakohus peab menetluskulude jagamisel

kaebaja põhjendatud õigusabikuluks apellatsiooniastmes 1200 eurot. Koos riigilõivuga on

põhjendatud menetluskulud 1215 eurot. Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust,

tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista sellest 1/3 ehk 405 eurot. Kahe kohtuastme

menetluskulude katteks tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista seega kokku 1248,33

eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Plaks