2-14-7085/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. september 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-7085

Tsiviilasi

Roosi Farm OÜ hagi Kaido Roosi vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. detsembri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaido Roosi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja):

Kaido Roos

(isikukood: XXXXX);

esindaja advokaat Margus Kiir

Vastustaja (hageja): Roosi Farm OÜ (registrikood:

12556702); esindaja vandeadvokaat Terje Eipre

Kolmas isik hageja poolel: I.R. (isikukood: XXXXX )

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Kaido Roosi apellatsioonkaebus osaliselt, s.o

maakohtu menetluses väljamõistetud menetluskulude

suuruse osas.

2. Tühistada Viru Maakohtu 22. detsembri 2015 otsus

Kaido

Roosilt

Roosi

Farm

OÜ

väljamõistetud

menetluskulude suuruse osas. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega määrata Roosi Farm OÜ põhjendatud ja

vajalikuks menetluskulu suuruseks maakohtus 1945 (üks

tuhat

üheksasada

nelikümmend

viis)

eurot

(ilma

käibemaksuta), s.o hagiavalduselt tasutud riigilõiv 250

eurot, hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõiv 50 eurot,

määruskaebuselt tasutud riigilõiv 50 eurot ning õigusabi

kulu 1595 eurot (ilma käibemaksuta). Jätta Viru

Maakohtu 22. detsembri 2015 otsus hagi rahuldamise osas

muutmata.

3. Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon lõplikult

sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Roosi Farm OÜ hagi rahuldada.

3.2. Tunnistada lubamatuks sissenõudja Kaido Roosi

avalduse ja Viru Maakohtu 12. novembri 2013 määruse

tsiviilasjas nr 2-12-54451 alusel alustatud sundtäitmine

täiteasjas nr 095/2014/296.

3.3. Poolte menetluskulud jätta kostja Kaido Roosi kanda.

3.4. Välja mõista Kaido Roosilt Roosi Farm OÜ kasuks

hageja

menetluskulude

katteks

1945

(üks

tuhat

üheksasada nelikümmend viis) eurot (ilma käibemaksuta),

s.o hagiavalduselt tasutud riigilõiv 250 eurot, hagi tagamise

taotluselt tasutud riigilõiv 50 eurot, määruskaebuselt

tasutud riigilõiv 50 eurot ning õigusabi kulu 1595 eurot

(ilma käibemaksuta).

3.5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda

kulude

suurust

kindlaks

tegeva

lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

4. Jätta ringkonnakohtus menetluskulud Kaido Roosi

kanda.

5. Rahuldada Roosi Farm OÜ avaldus menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks

ringkonnakohtus

osaliselt. Mõista Kaido Roosilt Roosi Farm OÜ kasuks

ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 550

(viissada viiskümmend) eurot (ilma käibemaksuta), s.o

lepingulise esindaja kulu. Hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

I.R. hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Roosi Farm OÜ (hageja) esitas 15. veebruaril 2014 hagi Kaido Roosi (kostja) vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt sai hageja 7. veebruaril 2014

täitmisteate täiteasjas nr 095/2014/296 (I kd, tl 14–15), mille kohaselt on hageja suhtes

algatatud täitemenetlus kostja avalduse ja Viru Maakohtu 12. novembri 2013 määruse

tsiviilasjas nr 2-12-54451 alusel 18 901 euro 46 sendi sissenõudmiseks. Nimetatud määrusega

kinnitati I.R. (kolmas isik) ja kostja vaheline kompromiss, millega jagati poolte abielu jooksul

soetatud ühisvara. Kompromissi eesmärgiks oli poolte ühisvara jagamine selliselt, et jätkuks

poolte asutatud XXXX talu põllumajanduslik tegevus. Kompromissi tingimuste täitmiseks pidi

kolmas isik asutama Roosi Farm OÜ, s.o hageja.

FIE Kaido Roos pidi taotlema enda kustutamist käibemaksukohustuslaste registrist ning

esitama ettevõtluse lõpetamiseks avalduse äriregistrile vastavasisulise kande tegemiseks.

Kostja on allkirjastanud avalduse, millega kostja ja kolmas isik avaldavad, et kostja on esitanud

registriosakonnale avalduse FIE Kaido Roosi tegevuse lõpetamiseks ja registrist kustutamise

kohta ning FIE Kaido Roosi ettevõtlust jätkab Roosi Farm OÜ.

Pärast kompromissi kinnitamist maksis Põllumajanduse Registrite ja Inormatsiooni Amet

(PRIA) FIE-le Kaido Roos XXXX talu toetusi 11. detsembril 2013 5882 eurot 96 senti ja

12. detsembril 2013 13 018 eurot 50 senti, kokku 18 901 eurot 46 senti. Kostjapoolne PRIA

taime- ning loomakasvatuse valdkondade toetuse kasutamine on ebaseaduslik. Kostja ei kasuta

PRIA toetust sihtotstarbeliselt, kuna FIE Kaido Roosi majandustegevus on lõppenud, tema

ettevõtlust, s.o põllumajanduslikku tegevust jätkab hageja. Kompromissi kinnitamise määruse

kohaselt oli kostja seisuga 31. oktoober 2013 kohustatud tegema korraldused, mille kohaselt

lähevad kõik FIE Kaido Roosi XXXX talu lepingulised õigused ja kohustused üle hagejale, sh

ka õigus PRIA toetusrahadele. PRIA toetusrahad on kostjale kantud alusetult, vaatamata hageja

poolt FIE Kaido Roosi XXXX talu õiguste ja kohustuste ülevõtmisele alates 31. oktoobrist

2013.

Kompromissi kinnitamise määruse p 3.2 kohaselt pidi hageja tasuma kostjale kompromissi

p-s 3.1 nimetatud vara eest 325 000 eurot järgneva maksegraafiku alusel: 28. novembril 2013

– 2 000 eurot, 28. detsembril 2013 – 30 000 eurot, ajavahemikul jaanuar 2014 – detsember

2018 iga kuu 4070 eurot, ajavahemikul jaanuar 2019 kuni november 2019 iga kuu 4070 eurot,

28. detsembril 2019 4030 eurot. Hageja esitas 27. detsembril 2013 avalduse, millega

tasaarvestas oma nõude kostja vastu summas 18 901 eurot 46 senti kostja 28. detsembri 2013

sissenõutavaks muutunud nõudega hageja vastu. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 197

lg-st 2 kattuvas osas nõuete lõppemisega tasaarvestuse tõttu vähenes kostja 28. detsembril 2013

sissenõutavaks muutuv nõue 30 000 eurot hageja vastu summani 11 098 eurot 54 senti.

Täitemenetluse alustamiseks puudus õiguslik alus, kuna hageja on nõude tasaarvestanud enne

täitemenetluse alustamist.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kompromissi eesmärgiks oli ühisvara jagamine selliselt, et

säiliks talu kui tervik (asjade kogum) ning kostja saab kompromissi sõlmimise hetkeks

olemasoleva vara eest seoses sellest loobumisega hüvitise. Kostja poolt asutatud XXXX talu

põllumajandusliku tegevuse jätkamine või lõpetamine või tervikvara edasimüük on peale

kompromissi sõlmimist kolmanda isiku otsustada.

Kompromissiga andis kostja üle varad ja kohustused seisuga 31. oktoober 2013, kostja ei ole

lubanud ega läbi rääkinud vaidlusaluste toetuste üleandmist. Kostja ei vaidlusta, et toetused on

talle tasutud pärast kompromissi sõlmimist, sh PRIA poolt, ning vastavaid võimalikke

tulevikulaekumisi ei kajastu kompromissis ega selle lisades. Toetused on saadud eelneva

perioodi tegevuse tulemusel, st kostja poolt toetuste tingimuste täitmine eelnevatel aastatel.

Toetused

maksti

hüvitamaks

kostjale

osa

tema

poolt

kantud

kuludest

seoses

põllumajandustegevusega ning hüvitised on olemuselt tagasiulatuv hüvitamine. Kostja on

maksnud toetuselt makse, mistõttu ei saanud kostja üle anda hagejale ja hageja tasaarvestada

toetuste summat täies ulatuses.

Hagejal puudub nõue, mida kostja nõudega tasaarvestada ning seega on vaidlustatud

täitemenetlus seaduslik ja haginõue põhjendatud.

3. Kolmas isik toetas hagi ning palus see rahuldada. Kompromissi eesmärk ei olnud mitte

üksnes kolmanda isiku ja kostja ühisvara jagamine, vaid kompromissiga sooviti vara jagada

selliselt, et jätkuks poolte asutatud XXXX talu põllumajanduslik tegevus läbi kolmanda isiku

poolt asutatud äriühingu, s.o hageja. Oktoobris 2013 sõlmitud kompromissis ei saanud pooled

fikseerida summasid, mida PRIA toetusena väljastab, kuna toetuse määramise või taotluse

rahuldamata jätmise otsust ei olnud selleks hetkeks vormistatud ning pooltele polnud teada

toetuste täpne suurus.

PRIA toetus pidi vastavalt poolte suulisele kokkuleppele laekuma hagejale. Kompromissi

läbirääkimistel arutati maksegraafiku tingimusi ning tulenevalt sellest, et PRIA toetused

laekuvad detsembris, saavutati kokkulepe, et hageja tasub kostjale just detsembris 2013

märkimisväärselt suure summa 30 000 eurot. Kuna kostja ei täitnud tähtaegselt kohustust ja ei

esitanud tähtajaks avaldust enda FIE-na registrist kustutamiseks, sai tal võimalikuks saada

toetused endale.

Väär on arusaam, et kostjale hüvitati PRIA kulutused, millised ta on ise teinud. FIE Kaido Roosi

XXXX talu tegevusega seotud kulusid kandsid abikaasad ühiselt ning vara jagamisel sai kostja

talu eest seoses loobumisega hüvitise.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus rahuldas 22. detsembri 2015 otsusega hagi, tunnistas lubamatuks kostja

avalduse ja Viru Maakohtu 12. novembri 2013 määruse tsiviilasjas nr 2-12-54451 alusel

alustatud sundtäitmise täiteasjas nr 095/2014/296 ning jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulude katteks 2 235 eurot

(millele lisandub käibemaks) ning menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Viru Maakohtu 12. novembri 2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-54451 (I kd, tl 18–25)

kinnitatud kompromissi kohaselt andis FIE Kaido Roos oma vara ning kohustused seisuga

31. oktoober 2013 üle hagejale, kes jätkas ettevõtlust (kompromissi p 3.20). Kompromissi

tingimuste täitmiseks asutas kolmas isik hageja (tl 37). Kostja kohustus 31. oktoobri 2013

seisuga esitama avalduse FIE kustutamiseks käibemaksukohustuslaste registrist ning esitama

ettevõtluse lõpetamiseks avalduse äriregistrile vastava kande tegemiseks. FIE Kaido Roosi

XXXX talu (registrikood: 10229620) on registrist kustutatud 31. märtsil 2014 (I kd, tl 192).

FIE Kaido Roosi XXXX talule maksis PRIA toetusi 11. detsembril 2013 5882 eurot 96 senti ja

12. detsembril 2013 13 013 eurot 50 senti, kokku 18 901 eurot 46 senti (I kd, tl 30).

27. detsembril 2013 esitas hageja kostjale tasaarvestusavalduse, milles tasaarvestab

kompromissi p-s 3.1 nimetatud 28. detsembri 2013 enda kohustuse kostja ees 30 000 eurot FIE

Kaido Roosi XXXX talule PRIA-lt väljamakstud 18 901 euro 46 sendiga (I kd, tl 31–32).

Maakohus leidis, et hageja tasaarvestuse materiaalsed eeldused on täidetud ning hagi on

põhjendatud. Kuna kostja kompromissi p-st 3.2.2 tulenev (I kd, tl 21) nõue on tasaarvestatud

hageja nõudega kostja vastu, on sundtäitmine täiteasjas nr 095/2014/296 alusetu ja lubamatu.

VÕS § 187 lg-st 1 tulenevalt kui tasaarvestuse pooled on kohustatud maksma teineteisele

rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole

nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt

nõuda oma kohustuse täitmist. Tasaarvestuse läbiviimiseks on kaks eeldust: tasaarvestuse

õiguse tekkimine ehk tasaarvestuse olukorra esinemine (vastastikused samaliigilised nõuded)

ja tasaarvestuse avalduse tegemine teisele poolele (VÕS § 198). Tasaarvestusolukord VÕS

§ 197 lg 1 mõttes peab olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

Kompromissi sisust tuleneb üheselt, et tsiviilasjas nr 2-12-54451 sõlmitud kompromissi

eesmärk oli poolte ühisvara jagamine viisil, et säilib talu kui tervik ning kostja saab hüvitise.

FIE Kaido Roos XXXX talu ettevõtlust jätkas hageja (I kd, tl 27). Asjaolu, et kostjale

väljamakstud PRIA toetused ei kajastu summaliselt tsiviilasjas nr 2-12-54451 sõlmitud

kompromissis, ei anna alust järeldada, et poolte kooselu ajal alustatud talu põllumajandusliku

tegevusega taotletud toetused on seostatavad üksnes selle taotleja isikuga. Toetused taotleti ja

maksti välja talule. Poolte ühisvara jagamisel sõlmitud kompromissiga jagasid pooled vara

viisil, mis tagas talu kui terviku ja selle edasitoimimise. FIE Kaido Roosi XXXX talu

lepingulised õigused ja kohustused läksid üle hagejale ning ettevõtlust jätkas hageja.

Taotlus, mille alusel kostja toetuse sai, oli esitatud ajal, mil majapidamine oli poolte ühisvaras

ning kulusid kandsid pooled ühiselt. Loogiline ja usutav on kolmanda isiku 29. septembri 2015

kohtuistungil antud selgitus pooltevahelise kompromissi tingimuste osas, et kostja pidi kandma

PRIA toetuse hageja kontole ning seetõttu pidi hageja maksma talle detsembris 2013

kompromissi p 3.2.2 täitmisena 30 000 eurot, mis on mitmekordselt suurem teistest p 3.2

graafikujärgsetest maksetest (I kd, tl 152 pöördel, tl 177) ning kolmas isik sõlmis maksegraafiku

just sel viisil arvestusega ja teadmisega, et detsembris 2013 laekub PRIA toetus. Toetuse

väljamaksmise hetkel jätkas kostjale taotluse esitamise ajal kuulunud maal põllumajanduslikku

tegevust hageja. Talu kui terviku all ei tule käsitleda mitte ainult asjade kogumit, vaid kui asjade

kogumit koos õiguste ja kohustustega, sh õigustega toetusrahadele talu tootmistaseme

säilitamiseks, keskkonnasõbralike majandamisviiside kasutuselevõtmiseks ning maade

hooldamiskulude hüvitisteks.

PRIA 3. detsembri 2013 vastusest (I kd, tl 74) tulenevalt ei saanud PRIA FIE Kaido Roosi

XXXX talu loomakasvatustoetuste ega ka pindalatoetuste taotlusega seotud toetusi ümber

vormistada hageja nimele kuna Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 art 82 lg 3 p a järgi

makstakse üleandja taotletud toetus ülevõtjale kui ülevõtmisperioodil (antud juhul 21. mai –

1. september 2013) teavitab ülevõtja pädevat asutust ülevõtmisest ja taotleb toetuse maksmist.

FIE Kaido Roosi XXXX talu ega ka hageja ei esitanud ega saanudki viidatud ajavahemikus

esitada avaldust ega tõendeid ettevõtte ülemineku kohta, sest FIE Kaido Roosi XXXX talu vara

ja kohustused läksid hagejale üle seisuga 31. oktoober 2013, s.o pärast nn kehtestatud

ülevõtmisperioodi lõppu. FIE Kaido Roos XXXX talu kustutati registrist alles 31. märtsil 2014,

mistõttu sai võimalikuks toetuste väljamaksmine FIE Kaido Roos XXXX talule detsembris

2013. Kuna ajavahemikus 21. mai – 1. september 2013 ei esitatud PRIA-le avaldust ega

tõendeid ettevõtte ülemineku kohta, ei oleks saanud toetust väljastada hagejale ka juhul kui FIE

Kaido Roos XXXX talu oleks registrist kustutatud 31. oktoobril 2013. Toetust oli õigustatud

saama ja sai poolte ühisvarasse kuulunud FIE Kaido Roosi XXXX Talu, mis täitis 2013. aastal

pindalatoetuste ja piimasektori eritoetuste saamiseks nõutud tingimused ning mille tegevust

jätkas pärast ühisvara jagamist ja kompromissi sõlmimist talu kui terviku üle võtnud hageja.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata, tühistada hagi tagamine ning

jätta menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsus

osaliselt ning teha uus otsus, millega tunnistada lubamatuks kostja avalduse ja Viru Maakohtu

12. novembri 2013 määruse tsiviilasjas nr 2-12-54451 alusel alustatud sundtäitmine täiteasjas

nr 095/2014/296 osaliselt, st 7686 euro 98 sendi ulatuses ning tühistada hagi tagamine. Teise

alternatiivina palus kostja tühistada maakohtu otsus osaliselt ning teha uus otsus, millega

tunnistada lubamatuks kostja avalduse ja Viru Maakohtu 12. novembri 2013 määruse

tsiviilasjas nr 2-12-54451 alusel alustatud sundtäitmine täiteasjas nr 095/2014/296 osaliselt, st

11 257 euro 43 sendi ulatuses ning tühistada hagi tagamine.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus alusetult lugenud tasaarvestuse materiaalsed

eeldused täidetuks ning tõlgendanud valesti kompromissi. Kompromiss oli kahe abikaasa

kompromiss, milles hinnati fikseeritud vara ja see kuulus kostjale hüvitamisele kolmanda isiku

poolt. Abikaasad koostasid seisuga 31. oktoober 2013 talu raamatupidamisliku bilansi, milles

kajastati üksikasjalikult, milline põhivara, millised nõuded ja kohustused antakse üle ja on

abikaasade poolt hinnatud. Bilanss oli kompromissi lahutamatuks lisaks ning selle ja

abikaasade kinnisvara väärtuse kogumi alusel lepiti kokku hüvitises. Kostja ei ole andnud

lubadust vaidlusaluste tuleviku laekumiste üleandmiseks, va bilansis fikseeritud nõuded.

Hagejale ei oleks saanud toetust väljastada ka juhul kui FIE Kaido Roos XXXX talu oleks

registrist kustutatud 31. oktoobril 2013. Kostjale toetuse üleandmise kohustuse määramiseks

pidi olema vastav kokkulepe ning selle olemasolu ei saa tuletada sõlmitud kompromissist, mis

toetust ei hõlma. Maakohtu järeldus, et kompromissi tingimustes on arvestatud eeldatavate

PRIA toetustega, on ekslik. Asjaolu, et detsembris pidi graafiku alusel tasuma 30 000 eurot ei

ole seotud PRIA toetustega. Eelkõige ei saanud eeldada, et toetus laekub detsembris, kuna

tasumise tähtaeg on kuni järgmise aasta juunini ning kolmas isik ei teadnud millises ulatuses

toetus peab laekuma ja kas peab laekuma. Maakohus on arvestanud kolmanda isiku vastuolulise

selgitusega vastukaaluks omaksvõtule. Menetlusosalise selgitus ei ole hagimenetluses tõendiks.

Maakohtu järeldus, et FIE Kaido Roosi XXXX talu lepingulised õigused ja kohustused läksid

üle hagejale, on arusaamatu. Õiguse üleminekuks oleks pidanud sõlmima vastava selge

kokkuleppe (kohustus- ja käsutustehingu), mida ei ole tehtud ega ei ole soovitud teha. Pooled

ei pidanud kokku leppima, milliseid õiguseid ei anta üle vaid vastupidi, millised õigused

antakse üle. Maakohtu seisukoht, et talu kui terviku all tuleb käsitleda mitte ainult asjade

kogumit, vaid asjade kogumit koos õiguste ja kohustustega, on ekslik. Ettevõtte üleminekul

kohaldatakse spetsialiteedi põhimõtet (TsÜS § 6 lg 3) ja õigus tuleb üle anda eraldi

käsutustehinguga, kohustused lähevad aga üle seaduse alusel.

Maakohus jättis tähelepanuta PRIA 4. detsembri 2013 kirja (I kd, tl 74), milles PRIA kinnitas,

et toetuse määramiseks nõutud tingimused täitis kostja ja kostjale toetus ka määratakse.

Ida-Virumaa Talupidajate Liidu 29. jaanuari 2014 selgitusest tulenevalt hüvitati kostjale

kulutused, millised ta on teinud täites kõik selleks seatud nõuded (ühtse pindalatoetuse ja

piimasektori eritoetuse puhul). Toetuste eesmärk on toetada vastava majandustegevusega

seotud isikuid tagasiulatuvalt, st algselt tehakse kulud ja täidetakse tingimused, hiljem peale

nõuete täitmise kontrollimist hüvitatakse osaliselt kantud kulud toetuse näol.

Maakohus pidas tähtsusetuks kostja poolt 29. septembri 2015 istungil esitatud tõendeid (I kd,

tl 153–156, 167–171) ning jättis need lahendi tegemisel arvestamata. Kui hageja ja kolmas isik

on veendunud toetuse üleandmise õiguspärasuses, peavad nad aktsepteerima, et toetuse saajal

tekib tulu ning sellelt tuleb tasuda riiklikud maksud. Hagejal tuli juurde maksta makse (tulu- ja

sotsiaalmaks) 11 214 eurot 48 senti. Arvestades, et kostja majandustegevus oli seisuga 31.

oktoober 2013 lõppenud, lepiti kompromissina kokku, et kohustused täidab hageja. Kui hageja

leiab, et toetused kuuluvad talle, kuulub ka maksukohustus täitmisele või hüvitamisele hageja

poolt. Hageja ei saanud 11 214 euro 48 sendi ulatuses tasaarvestust teha, sest ta peab hüvitama

või kandma kostja 2013 maksukohustused ning tasaarvestamiseks lubatud ulatus on 7686 eurot

98 senti (18 901,46 – 11 214,48). Ainult toetustelt tasumisele kuuluvate riiklike maksude

summa on 7644 eurot 3 senti (18 901,46 – 7644,03 = 11 257 eurot 43 senti, s.o

tasaarvestamiseks lubatud ulatus).

Uue otsuse tegemisel tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Hageja on hagihinna nimetanud

valesti ning selle tõttu tasunud valesti ka riigilõivu.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

Vastuse kohaselt on maakohus õigesti leidnud, et tasaarvestuse eeldused olid täidetud. Poolte

vahel sõlmitud kompromissi sisust tuleneb üheselt, et tsiviilasjas nr 2-12-54451 sõlmitud

kompromissi eesmärk oli kolmanda isiku ja kostja ühisvara jagamine viisil, et säilib poolte

kooselu ajal alustatud talu kui tervik ning kostja saab hüvitise. Hageja on tõendanud, et kostja

oli kompromissi kohaselt seisuga 31. oktoober 2013 kohustatud tegema korraldused, mille

kohaselt lähevad kõik FIE Kaido Roosi XXXX talu lepingulised õigused ja kohustused üle

hagejale, k.a õigus PRIA toetusrahadele. PRIA toetusrahad 18 901 eurot 46 senti on detsembris

2013 kantud FIE-le Kaido Roos XXXX talu ning kostja on kasutanud PRIA-lt saadud toetusi,

mis kompromissi mõtte ja eesmärgi kohaselt kuulusid alates 31. oktoobrist 2013 tegelikult FIE

ettevõtlust jätkavale hagejale.

Asjaolu, et kostjale väljamakstud PRIA toetused kompromissis summaliselt ei kajastu, ei anna

alust järeldada, et poolte kooselu ajal alustatud talu põllumajandusliku tegevusega taotletud

toetused on seostatavad üksnes selle taotleja isikuga.

Kostja eksib väites, et ettevõtte üleminekul oleks õiguse üleminekuks pidanud sõlmima vastava

selge kokkuleppe (kohustus- ja käsutustehingu), mida ei ole tehtud ega ole soovitud teha.

Täpseid tingimusi lepingule, mis sätestab FIE ettevõtlusega lahutamatult soetud vara, õiguste

ning kohustuste üleandmise, ei ole sätestatud. Kolmas isik on usutavalt selgitanud, et tulenevalt

sellest, et PRIA toetused laekuvad detsembrikuus, saavutati kokkulepe, mille kohaselt hageja

tasub kostjale just detsembris 2013 30 000 eurot.

Olenemata sellest, kas PRIA toetuste eesmärk on toetada vastava majandustegevusega seotud

isikuid tagasiulatuvalt või on toetused suunatud tulevikku, ei ole kostja õigustatud toetust

saama. Taotlus, mille alusel kostja toetuse sai, oli esitatud ajal, mil majapidamine oli poolte

ühisvaras ning kulusid kandsid pooled ühiselt, seega PRIA toetust on väär käsitleda kostja

kulutuste hüvitisena. Toetust oli õigustatud saama ja sai poolte ühisvarasse kuulunud FIE Kaido

Roosi XXXX talu, mille tegevust jätkas pärast ühisvara jagamist ja kompromissi sõlmimist talu

kui terviku üle võtnud hageja.

Maakohus on õigesti leidnud, et kostja 29. septembri 2015 istungil esitatud tõendid ei oma asja

lahendamise seisukohast tähtsust. Kui kostja oleks oma kohustusi vastavalt poolte kokkuleppele

täitnud, siis oleks PRIA toetuse ehk tulu saajaks olnud hageja, kes oleks nõuetekohaselt tasunud

kõik riiklikud maksud. Antud juhul on kostja saanud õigustamatult tulu, mis kuulub

kompromissi mõtte ja eesmärgi kohaselt talule, ning hageja kanda ei saa mingil juhul jätta kulu,

mis on seotud eraisiku tulult makstud maksudega.

7. Kolmas isik vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Vastuse kohaselt saab kostja ja kolmanda isiku vahelise kompromissi tingimustest järeldada, et

PRIA toetus pidi vastavalt poolte suulisele kokkuleppele laekuma hagejale. Kolmas isik sõlmis

kompromissi sellistel tingimustel just teadmisega, et PRIA toetus laekub detsembris. Talul

puudusid sellises ulatuses vahendid. Kui need oleks olemas olnud, siis oleks hageja võinud teha

juba novembris makse summas 30 000 eurot.

PRIA toetust on väär käsitleda kostja kulutuste hüvitisena. FIE Kaido Roosi XXXX talu

tegevusega seotud kulusid kandsid abikaasad ühiselt. Maakohus on õigesti järeldanud, et

toetused taotleti ja maksti välja talule. Sihipäraselt sai toetusrahasid kasutada hageja.

Pooled on sõlminud kompromisslepingu, millega soovinud, et FIE Kaido Roosi XXXX talu

põllumajanduslik tegevus jätkuks läbi kolmanda isiku poolt asutatud hageja ning selleks on

hagejale üle läinud nii FIE ettevõtluse vara, kui ka sellega seotud õigused ja kohustused.

Kompromissi tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades seda, kuidas

pooled ise sõlmitud kompromisslepingut mõistsid. Kolmas isik on maakohtule andnud seletusi

kompromissi läbirääkimiste kohta ning kostja väide, et abikaasad said üheselt aru, et PRIA

toetust ei ole kokkuleppes (sh koostatud bilansis) fikseeritud, ei vasta tõele.

Kui kostja oleks toetusrahad üle andnud hagejale, ei oleks ta pidanud vastavat tulu deklareerima

ega makse maksma.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamise osas.

Viru Maakohtu 22. detsembri 2015 otsus tuleb tühistada diskretsiooniõiguse ületamise tõttu

väljamõistetud menetluskulude suuruse osas. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

tühistatud osas asja esimesele astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse,

millega rahuldab hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks maakohtus osaliselt

ning määrab hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks maakohtus 1945 eurot. Kostja

apellatsioonkaebus väljamõistetud menetluskulude suuruse osas tuleb rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise rahuldamise osas ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.

9. Tulenevalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-st 1 võib võlgnik esitada sissenõudja

vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel,

et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi

kehtivust ega õigusjõudu.

Hageja nõuab sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täiteasjas nr 095/2014/296, mille kohaselt

on hageja suhtes algatatud täitemenetlus kostja avalduse ja Viru Maakohtu 12. novembri 2013

määruse tsiviilasjas nr 2-12-54451 alusel 18 901 euro 46 sendi sissenõudmiseks. Nimetatud

maakohtu määrusega on kinnitatud kostja ja kolmanda isiku kompromiss ühisvara jagamiseks.

Kompromissiga kohustatakse hagejat, kompromissi poolte suhtes kolmandat isikut, täitma

kostja ees rahalist kohustust.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lg 1 järgi võivad pooled menetluse kuni hagi

kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Kohus kinnitab kompromissi

määrusega, millega ühtlasi lõpetab asjas menetluse. Kompromissi kinnitamise määruses

märgitakse kompromissi tingimused. Sama paragrahvi lõike 5 järgi kehtib kompromiss

täitedokumendina ka kohtumenetluses mitteosaleva isiku suhtes, kes on võtnud kompromissi

alusel kohustuse. Praeguses menetluses ei ole hageja vaidlustanud seda, et kompromiss kehtib

ka tema suhtes.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asunud põhjendatult seisukohale, et hageja on kostja

kompromisslepingust tuleneva nõude kehtivalt tasaarvestanud oma nõudega kostja vastu ning

täitemenetlus hageja vastu tuleb tunnistada lubamatuks.

Kostja ja kolmanda isiku vahelise kompromissi tulemusena pidi hageja tasuma kostjale

kompromissi p-s 3.1 nimetatud vara eest maksegraafiku alusel 325 000 eurot. Hageja tegi

27. detsembril 2013 kostjale tasaarvestusavalduse, mille järgi hageja tasaarvestab enda

kompromissis kokkulepitud maksegraafiku järgse 28. detsembri 2013 kohustuse kostja ees

kostja kohustusega summas 18 901 eurot 41 senti hageja ees (I kd, tl 31–32). Kostja kohustus

hageja ees koosneb PRIA poolt väljamakstud toetustest kostjale. Hageja leidis, et kuna

kompromissist tulenevalt pidi kostja tegema 31. oktoobri 2013 seisuga korraldused, mille

kohaselt lähevad kõik FIE Kaido Roosi XXXX talu õigused ja kohustused üle hagejale, läks

hagejale üle ka õigus PRIA toetusrahadele. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjale on PRIA

toetused laekunud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja on oma nõude kostja nõudega kehtivalt

tasaarvestanud. Maakohus on õigesti leidnud, et täidetud on tasaarvestuse materiaalsed ja

formaalsed eeldused.

11. VÕS § 197 lg 1 järgi võib juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud

maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, kumbki pool

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on

õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestus toimub

avalduse tegemisega teisele poolele (VÕS § 198 esimene lause).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja tasaarvestuse

materiaalsed eeldused olid täidetud. Maakohus on õigesti tõlgendanud kostja ja kolmanda isiku

vahelist kompromissi.

Kostja ja kolmanda isiku vahelise ühisvara jagamise kompromissi p 3.20 kohaselt andis FIE

Kaido Roos tasuta oma vara ja kohustused sh maksukohustused seisuga 31. oktoober 2013 üle

hagejale, mis jätkas FIE Kaido Roosi ettevõtlust. Vara TsÜS § 66 järgi on isikule kuuluvate

rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Maakohus on kompromissi põhjendatult

tõlgendanud nii, et poolte sooviks oli ühisvara jagada nii, et säilib ettevõte kui tervik.

Apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei saanud kuidagi eeldada, et talle antakse üle vara, mida

ei olnud bilansis ja kasumiaruandes fikseeritud, ei ole põhjendatud. Kompromissi p-st 20

tuleneb üksnes, et juhul, kui tulevikus ilmnevad varalisi kohustusi tekitavad lepingud või muud

kohustused, vastutab nende eest kostja.

Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et kolmas isik on kohtuistungil omaks võtnud, et

puudusid läbirääkimised toetuste üleandmise osas. Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi

on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus

avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Sellist omaksvõttu kohtuistungite

protokollist ei tulene, kolmas isik on terve menetluse kestel väitnud, et kostja on lubanud, et

ükskõik mille eest FIE Kaido Roos hiljem raha sai, antakse see kõik hagejale üle ning kolmas

isik sai kompromissi ajal toetustest teada ja kostja lubas (I kd, tl 95 jj; 152) anda kõik hiljem

laekuvad summad üle hagejale.

12. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väitel oleks pidanud kohustus tasuda saadud PRIA

toetused hagejale tema suhtes kehtima siis, kui see oleks spetsialiteedi põhimõttest lähtuvalt ja

analoogiliselt ettevõte üleminekule olema olnud selgelt kajastatud kompromisslepingus. Kostja

leidis, et PRIA toetuste üleandmise suhtes oleksid pooled pidanud eraldi kokku leppima

kokkulepe. Ringkonnakohus kostja käsitlusega ei nõustu. Esiteks on kostja seisukoht vastuolus

ettevõtte ülemineku sätetega. Ettevõtte üleandmisel kehtib küll üldiselt spetsiaalsuspõhimõte,

st VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle

vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi,

lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Samas kui selliselt on üle antud ettevõtte

majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182

lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad

kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud

saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise lepingupoole nõusolekut (Riigikohtu

22. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 47). Seega ei eelda ettevõtte üleminek

iga ülemineva õiguse ja kohustuse suhtes eraldi lepingu sõlmimist.

Teiselt poolt on kostja apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht vastuolus ka PRIA toetuse

saamise eesmärgiga. Kostja esitatud Ida-Virumaa Talupidajate Liidu selgituste kohaselt on

kostjale makstud toetused seotud põllumajandustootmisega (I kd, tl 70). Kostja pidi

kompromissi kohaselt lõpetama FIE Kaido Roosi tegevuse.

Apellatsioonkaebuses on ekslikult leitud, et maakohus on lähtunud sellest, et kostja saadud

toetus on suunatud tulevikku. Maakohus nimetas selgelt kulutuste hüvitamist leides, et PRIA

toetus ei ole käsitletav toetuse taotleja (Kaido Roosi) kulutuste hüvitisena, vaid suunatud

tulevikku, st talu tootmistaseme säilitamisele, keskkonnasõbralike majandamisviiside

kasutuselevõtmisele ning maade hooldamise kulude hüvitamisele, säilitamaks põllumaade

viljakus. Seega on maakohus olnud seisukohal, et PRIA toetused on sihtotstarbelised

toetusrahad, mille eesmärgiks on kulude hüvitamise teel tagada tegevus tulevikus.

13. Kostja apellatsioonkaebuse väited, et maakohus jättis tähelepanuta kostja esitatud PRIA

3. detsembri 2013 vastuse (I kd, tl 74) ja Ida-Virumaa talupidajate Liidu selgituse, ei ole

põhjendatud.

Kostja ja kolmanda isiku vahelise kompromissi III osa kohaselt kohustus kostja 31. oktoobril

2013 taotlema FIE Kaido Roosi kustutamist käibemaksukohustuslaste registrist ning esitama

ettevõtluse lõpetamiseks avalduse äriregistrile vastavasisulise kande tegemiseks.

Maakohus leidis, et PRIA ei saanud Kaido Roosi XXXX talu loomakasvatustoetuste ega ka

pindalatoetuste taotlusega seotud toetusi ümber vormistada hageja nimele kuna Komisjoni

määruse (EÜ) nr 1122/2009 art 82 lg 3 p a järgi makstakse üleandja taotletud toetus ülevõtjale

kui ülevõtmisperioodil (käesoleval juhul 21. mai – 1. september 2013) teavitab ülevõtja pädevat

asutust ülevõtmisesst ja taotleb toetuse maksmist.

14. Apellatsioonkaebuse

seisukoht,

mille

kohaselt

peab

hageja

kandma

kostja

maksukohustused, ei ole põhjendatud.

Kostja ei ole menetluses esitanud ühtegi õiguslikult põhjendatud selgitust selle kohta, miks

peaks hageja hüvitama kostja kui füüsilise isiku poolt tehtud sotsiaal- ja tulumaksu

juurdemaksed. Kostja ei ole näidanud, et tal oleks hageja vastu sissenõutav rahaline nõue, st et

neid juurdemakseid oleks tulnud tasuda hagejal, kui PRIA toetus oleks laekunud hagejale.

15. Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamise osas, puudub vajadus

muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Maakohtu otsus tuleb aga tühistada

diskretsiooniõiguse rikkumise tõttu väljamõistetud summa osas ning kostja apellatsioonkaebus

väljamõistetud menetluskulude suuruse osas tuleb rahuldada osaliselt.

Maakohus määras tsiviilasja hinnaks 18 901 eurot 46 senti. Sama tsiviilasja hinda on märkinud

ka hageja hagiavalduses. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasja

hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Sama paragrahvi lg 11

kohaselt võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud

ebaõigesti.

TsMS § 132 lg-te 1 ja 5 kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui

6000 eurot. Mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot. Seega on õige

kostja seisukoht, et hageja ja maakohus on valesti tsiviilasja hinna määranud ning valesti

määratud tsiviilasja hinnast lähtuvalt on hageja maksnud riigilõivu ettenähtust rohkem.

Riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 57 lg 1 kohaselt hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu

lähtuvalt hagihinnast. Hagiavalduse esitamise ajal, s.o 15. veebruaril 2014 kehtinud riigilõivu

seaduse lisa 1 kohaselt tuli hagiavalduselt hinnaga 3000 eurot kuni 3500 eurot tasuda riigilõivu

250 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu 650 eurot (I kd, tl 10), seega ettenähtust 400 eurot

rohkem. Enamtasutud riigilõivu kaotanud poolelt välja mõista ei saa ja hagejal on õigus esitada

taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks (TsMS § 150 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus märgib, et hageja on taotlenud 2345 euro väljamõistmist, mitte 2235 euro,

nagu ekslikult leidis maakohus. Kuigi hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduses ei

ole hageja kinnitanud, kas ta saab menetluskuludelt käibemaksu tagasi ning avalduse

põhjendavast osast (I kd, tl 185) ning resolutsioonist (I kd, tl 186) jääb selgusetuks, kas hageja

soovib menetluskulude hüvitamist koos või ilma käibemaksuta, tuleb ringkonnakohtu

hinnangul lähtuda hageja avalduse resolutsioonis märgitud nõudest. Muuhulgas Maksu- ja

Tolliameti andmetel on hageja käibemaksukohustuslane. Seega on hagejal õigus osutatud

õigusabiteenuselt tasutud käibemaks tagasi taotleda ning selle teistkordselt hüvitamine kostja

poolt ei ole põhjendatud. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulu

põhjendamatult koos käibemaksuga. Ülejäänud osas, s.o hagi tagamise avalduselt tasutud

riigilõivu 50 eurot, määruskaebuselt tasutud riigilõivu 50 eurot ning lepingulise esindaja kulu

1595 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuse ja vajalikkuse osas ei ole maakohus

diskretsiooniõigust ületanud ning selles osas maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.

Tulenevalt Riigikohtu poolt väljendatud seisukohast tuleb hagi rahuldamise ulatusest tulenevalt

jaotada kõik menetluskulud kõigis kohtuastmetes ühetaoliselt (Riigikohtu 18. mai 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-28-16, p 17). Kuna hagi põhinõude osas rahuldatakse ning kostja

apellatsioonkaebus põhinõude osas jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 koosmõjus TsMS

§ 171 lg-ga 1 jätta menetluskulud ringkonnakohtus samuti kostja kanda.

Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus on olnud lepingulise esindaja kulu 660 eurot (ilma

käibemaksuta). TsMS § 175 lg 1 eesmärk on hinnata menetlusosalise õigusabikulu põhjendatust

ja vajalikkust konkreetse vaidluse asjaoludest lähtuvalt.

Arvestades asja keerukust ja mahtu ning asjaolu, et ringkonnakohtus esindas hagejat esindaja,

kes oli esindanud hagejat kogu menetluse jooksul, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud

ja vajalik ajakulu apellatsioonkaebusega tutvumiseks ning vastuse koostamiseks ei pidanud

esindajal kuluma enam, kui 5 tundi. Esindaja tunnitasu 110 eurot tunnis on põhjendatud ja

mõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu

ringkonnakohtus on 550 eurot (ilma käibemaksuta). Vastavalt kostja taotlusele mõistab kohus

väljamõistetud menetluskuludelt välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni.

Kolmas isik ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Samuti ei saanud ringkonnakohtu

hinnangul kolmandal isikul ringkonnakohtus menetluskulusid tekkida, kuna ta esindas ennast

ise. Kolmandale isikule hüvitatavad kulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke