1-13-3307/204 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E . V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. september 2016 Tartu

Kriminaalasja number

1-13-3307

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Maili Lokk, Andra Pärsimägi

Kohtuistungi sekretär

Margreth Adamson

Tõlk

Meeli Antonov

Kohtuistungi toimumise aeg

13. september 2016

Kriminaalasi

Juri Nesterenko süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 23. veebruari 2015

otsus

Apellatsioonide esitajad

Süüdistatav Juri Nesterenko ning tema kaitsjad Mihhail

Tuštšenko ja Sergei Belov

Prokurör

Ringkonnaprokurör Irina Karo

Süüdistatav

Juri Nesterenko

isikukood 35608172239;

elukoht XXXXX;

varem

kriminaalkorras

karistatud

Viru

Maakohtu

7. aprilli 2011 otsusega KarS § 121 järgi;

alates 13. aprillist 2016 viibib vahi all kriminaalasjas nr 1-

16-7008, mis on Harju Maakohtu menetluses

RESOLUTSIOON

Viru Maakohtu 23. veebruari 2015 otsus jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 27. septembril 2016 ja samast

kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva

jooksul alates 28. septembrist 2016.

Süüdistatav saab kassatsiooni esitada ainult advokaadist kaitsja vahendusel.

Maakohtu otsus

1. Viru Maakohtu 23. veebruari 2015 otsusega mõisteti Juri Nesterenko süüdi KarS § 201 lg 2

p-de 1, 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1

alusel liideti karistusele Viru Maakohtu 7. aprilli 2011 otsusega mõistetud karistus ja lugedes

kergema karistuse kaetuks raskemaga mõisteti J. Nesterenko liitkaristuseks 1 aasta 2 kuud

vangistust. Otsusega rahuldati kannatanute tsiviilhagid ning mõisteti VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1

p 5 alusel J. Nesterenkolt välja kuriteoga tekitatud kahju kannatanu D.B. A/S E. filiaal kasuks

summas 47 311,77 eurot ning kannatanu AS D.N.B. L. kasuks summas 6858,69 eurot.

2. J. Nesterenko mõisteti KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 järgi süüdi AS-le S.P. (õigusjärglane D.B. A/S

E. filiaal)

kuuluvate

sõidukite

Toyota

Land

Cruiser

3,0

ja

Jaguar

S-Type 3,0 ebaseaduslikus omastamises. Sõidukite omastamisega tekitas J. Nesterenko kahju

summas 47 311,77 eurot.

2.1. 21. augustil 2006 sõlmis J. Nesterenko AS N.T. esindajana Tallinnas AS S.P. (õigusjärglane

on D.B. A/S E. filiaal) kapitalirendilepingu nr 260821NE. Lepingu alusel omandas D.B. A/S

sõiduki Toyota Land Cruiser 3,0 reg nr XXXXX maksumusega 438 385,67 krooni ning andis

selle AS N.T. volitatud esindaja J. Nesterenko kasutusse. J. Nesterenko ei täitnud

kapitalirendilepinguga võetud kohustust tasuda lepingumakseid, mistõttu D.B. A/S ütles

18. detsembril 2008 kapitalirendilepingu üles. Liisinguandja palus tasuda võlgnetavad

lepingumaksed ning koheselt tagastada omanikule sõiduk aadressile XXXXX , Tallinn.

J. Nesterenko võlgnevust ei tasunud ning põhjendusi nimetamata sõidukit omanikule üle ei

andnud. Süüdistatav asus sõiduki asukohta omaniku eest varjama ja manifesteeris sellega

sõiduki omastamistahte.

Kui D.B. AS-le sõidukit ei tagastatud, lepingujärgseid makseid ei tasutud ning selle asukohta

ei teatatud, volitas omanik OÜ I.I.A. tegema sõiduki tagasisaamiseks vajalikke toiminguid. Kui

OÜ I.I.A. nõudis J. Nesterenkolt sõiduki üleandmist, tegi J. Nesterenko 13. septembri 2010

kirjas „Ettepanek nõude loovutamiseks“ arusaamatu pakkumise „arutada küsimust S. L. D.B.

AS E. filiaali nõude loovutamise kohta AS-le N.T. (pankrotis) J. Nesterenko kasuks“. Isik

sõidukit ei tagastanud ja jätkas selle asukoha varjamist.

J. Nesterenko kuulati kahtlustatavana KarS § 201 lg 2 p 2 järgi üle 22. ja 29. novembril 2010.

J. Nesterenko jätkas sõiduki asukoha varjamist ja ei tagastanud seda omanikule.

23. novembril 2010 kustutati D.B. A/S-i taotluse alusel Maanteeametist kõik sõiduki

kasutamiseks registrisse kantud volitused.

Politsei pidas 1. augustil 2011 Tallinnas kinni Toyota Land Cruiser 3,0, mis kandis sama

registreerimisnumbrit nagu liisingulepingu esemeks olnud auto. Uurimisel tuvastati, et

kinnipeetud sõiduk oli 4. novembril 2009 varastatud Läti Vabariigist. Seega ei olnud tegemist

liisingulepingu esemeks olnud sõidukiga. J. Nesterenko ei teavitanud jätkuvalt D.B. A/S-i

sellest, kus asub neile kuuluv auto, mille numbrimärk oli kinnitatud varastatud autole. Seega

hoidus J. Nesterenko kõrvale sõiduki Toyota Land Cruiser 3,0 tagastamisest selle seaduslikule

omanikule ja varjab selle asukohta omaniku eest.

2.2. Samuti sõlmis J. Nesterenko AS N.T. esindajana 27. veebruaril 2007 Tallinnas

AS-ga S.P. kapitalirendilepingu nr 270227NE, mille alusel D.B. A/S E. filiaal omandas sõiduki

Jaguar S-Type 3,0 reg nr XXXXX maksumusega 550 000 krooni ning andis selle J. Nesterenko

kasutusse. Samal päeval sõlmiti D.B. A/S E. filiaali ja J. Nesterenko vahel ka käendusleping

nr KÄ-270227NE-1, millega J. Nesterenko kohustus D.B. A/S E. filiaali ees AS-ga N.T.

solidaarselt vastutama kapitalrendilepingust nr 270227NE tulenevate AS N.T. kohustuste

nõuetekohase täitmise eest.

AS N.T. ja J. Nesterenko ei täitnud kapitalirendi lepinguga võetud kohustust tasuda

lepingumakseid, mistõttu D.B. A/S ütles 18. detsembril 2008 kapitalirendilepingu üles ning

nõudis sõiduki Jaguar S-Type 3,0 reg nr XXXXX tagastamist aadressile XXXXX , Tallinn ja

võlgnevuse tasumist. J. Nesterenko ei tasunud võlgnevust ning põhjendusi nimetamata sõidukit

omanikule üle ei andnud. Sellega asus isik sõiduki asukohta omaniku eest varjama ja

manifesteeris sõiduki omastamistahte.

Kui D.B. AS-le sõidukit ei tagastatud, lepingujärgseid makseid ei tasutud ning selle asukohta

talle ei teatatud, pöördus omanik sõiduki tagasisaamiseks OÜ I.I.A. poole. Kui OÜ I.I.A. nõudis

J. Nesterenkolt sõiduki üleandmist, tegi J. Nesterenko 13. septembri 2010 kirjas „Ettepanek

nõude loovutamiseks“ arusaamatu pakkumise „arutada küsimust S. L. D.B. AS E. filiaali nõude

loovutamise kohta AS-le N.T. (pankrotis) J. Nesterenko kasuks“. Süüdistatav ei tagastanud

sõidukit ja jätkas selle asukoha varjamist. J. Nesterenko jätkas varjamist ka pärast seda, kui

23. novembril 2010 kustutati D.B. A/S-i taotluse alusel Maanteeametist kõik sõiduki

kasutamiseks registrisse kantud volitused.

Seega omastas J. Nesterenko D.B. A/S E. filiaali poolt talle kasutusse antud sõiduki Jaguar S-

Type 3,0 reg nr XXXXX maksumusega 550 000 krooni. Sõiduki asukoht pole siiani teada.

3. Lisaks mõisteti J. Nesterenko KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 järgi süüdi AS-le D.N.B. N. L. kuuluva

sõiduki Land Rover Range Rover Sport TdV6 HSE omastamises. Sõiduki omastamisega tekitas

J. Nesterenko kahju summas 6 858,69 eurot.

27. augustil 2008 sõlmiti Tallinnas AS-i D.N.B. N. L. ja OÜ B. vahel liisinguleping nr 089212,

mille esemeks oli sõiduk Land Rover Range Rover Sport TdV6 HSE reg nr XXXX

maksumusega 620 000 krooni ehk 59 546,16 eurot. Sõiduk anti üle liisinguvõtja esindaja J.N.

kasutusse. Samal päeval sõlmiti AS-i D.N.B. N. L. ja J.N. vahel käendusleping nr 089212,

millega J.N. kohustus AS-i D.N.B. N. L. ees OÜ-ga B. solidaarselt vastutama liisingulepingust

nr 089212 tulenevate OÜ B. kohustuste nõuetekohase täitmise eest.

Alates 4. veebruarist 2010 teavitati J.N. t korduvalt võlgnevusest ning nõuti selle viivitamatut

tasumist. OÜ B. ei täitnud liisingulepinguga võetud kohustust tasuda lepingumakseid.

11. juunil 2010 teatises paluti lepingu ese tagastada AS-le D.N.B. N. L. 6. juulil 2010 peatas

AS D.N.B. N. L. liisingulepingu ja volitas 13. juulil 2010 võlgnevust sisse nõudma OÜ I. D.

Kui OÜ I.D. asus OÜ-lt B. sõidukit tagasi nõudma, teatas J.N. , et sõidukit Land Rover kasutab

tema isa J. Nesterenko.

31. oktoobril 2010 tegi liisingufirma esindaja J. Nesterenkole ettepaneku anda üle talle

mittekuuluv ja ebaseaduslikult kasutatav sõiduk. Süüdistatav keeldus ilma põhjuseid

nimetamata liiklusvahendit omanikule üle andmast ning varjas sõidukit. Sellega manifesteeris

süüdistatav omastamistahe ning jättis sõiduki oma valdusesse ja käsutusse.

1. novembril 2010 kustutati AS-i D.N.B. N. L. taotluse alusel Maanteeametist kõik sõiduki

kasutamiseks registrisse kantud volitused.

Liiklusvahend Land Rover Range Rover Sport TdV6 HSE reg nr XXXX leiti

22. novembril 2010 Narvast, Lavretsovi tänavalt parkimisplatsilt. Politsei otsis auto pärast

leidmist läbi ja võttis selle J. Nesterenko ebaseaduslikust valdusest ära ning tagastas AS-le

D.N.B. N. L.

4. Maakohtu otsuse kohaselt leidis tõendamist, et J. Nesterenko sai enda valdusesse ja kasutusse

kolm sõiduautot: Toyota Land Cruiser 3,0 reg nr XXXX, Jaguar S-Type 3,0 reg nr XXXXX

ning Land Rover Range Rover Sport TdV6 HSE reg nr XXXX. Antud fakt tuleneb maakohtu

istungil uuritud tõenditest, s.o kannatanute D.B. AS esindaja R.K. ning AS D.N.B. pank

esindaja E.L. ütlustest ning tunnistajate J.S. , T.A. , T.L. , N.B. ja A.M. ütlustest. Pole põhjust

arvata, et 19. oktoobril 2010 tegeles tunnistaja T.L. ebaseadusliku jälitustegevusega. Tunnistaja

viibis avalikul liiklustänaval, ta ei tunginud eramaale ega kasutanud mingeid tehnilisi

vahendeid. See, et kõik kolm autot olid faktiliselt J. Nesterenko valduses, on tõendatud ka

kirjalike tõenditega. Nii D.B. A/S E. Filiaali esindaja kuriteokaebuse materjalidest kui ka

OÜ I.D. esindaja kuriteoavalduse materjalidest nähtub, et kõikide autode kasutajaks oli

muuhulgas märgitud J. Nesterenko.

5. Süüdistuses nimetatud vara omandamine J. Nesterenko poolt on tõendatud kannatanute

esindajate R.K. ja E.L. ning tunnistajate T.A. , J.R. ja T.L. ütlustega.

6. Sellele, et J. Nesterenko ei tagastanud sõidukeid Toyota ja Jaguar ning tagastas sõiduki Land

Rover alles pärast politsei sekkumist, viitavad ka muud tõendid. 22. novembri 2010

läbiotsimise materjalide kohaselt leiti Narvas Lavretsovi 7a platsilt sõiduk Land Rover Range

Rover Sport reg nr XXXX. Asitõendi üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et sõiduk Land

Rover anti 13. jaanuaril 2011 üle D.N.B. N. L. AS esindajale.

7. J. Nesterenko 13. septembri 2010 I.I.A. OÜ-le edastatud ettepanekust nõude loovutamiseks

nähtub süüdistatava teadlikkus sellest, et D.B. AS on volitanud I.I.A. OÜ nõudma AS-lt N.T.

kahe sõiduki tagastamist. Läbiotsimise materjalide kohaselt ei avastatud 29. novembril 2010

aadressil Narva-Jõesuu, XXXX mingeid sõiduautosid, st selleks ajaks oli J. Nesterenko Toyota

ning Jaguari juba ära peitnud.

8. J. Nesterenko väidab 7. märtsi 2011 päringus I.I.A. OÜ-le, et andis 28. detsembril 2011 kella

19 paiku Narva-Jõesuus aadressil XXXX I.I.A. OÜ töötajale üle sõiduautod Toyota Land

Cruiser ja Jaguar S-Type. Tunnistajad J.G. ja O.N. andsid eeluurimisel ütlusi, et need sõidukid

tagastas J. Nesterenko liisinguandja esindajatele. Need väited on aga ümber lükatud

kannatanute esindajate ütlustega ning I.I.A. OÜ vastusega J. Nesterenkole. Vastusest nähtub, et

I.I.A. OÜ ei ole eelviidatud sõidukeid vastu võtnud. D.B. A/S vastusest tuleneb, et 15. mai 2012

seisuga

on

sõidukid

Toyota

Land

Cruiser

ja

Jaguar

S-Type pangale tagastamata. I.I. Agentur OÜ vastuse kohaselt on sõidukid tagastamata ka

14. juuni 2012 seisuga. Samuti ei saanud J. Nesterenko esitada sõidukite üleandmise-

vastuvõtmise akti.

9. Võõra vara varjamisega demonstreeris J. Nesterenko enda omastamistahet. Sõidukid olid

süüdistatava jaoks võõras vara ning ta teadis, et sõidukite omanik nõuab sõidukite tagastamist.

J. Nesterenkol ei olnud alates liisingulepingute ülesütlemisest õigust sõidukeid vallata ja

kasutada. Sellest ajast alates oli J. Nesterenko valdus sõidukite üle ebaseaduslik. Võõra vara

enda kasuks pööramine täidab omastamise koosseisu.

10. Maakohus oli seisukohal, et J. Nesterenko pani omastamise toime otsese tahtlusega.

J. Nesterenko teadis, et tegemist on võõra varaga, ta tahtis seda omastada ning tegi seda.

11. Maakohus ei pidanud võimalikuks karistada J. Nesterenkot kergemaliigilise karistuse, s.o

rahalise karistusega. Süüdistatav ei kahetsenud tehtut ning tema tekitatud suur kahju on

hüvitamata. Rahalise karistusega ei ole võimalik saavutada karistuse eri- ja üldpreventiivset

eesmärki, s.o seda, et süüdistatav ei paneks tulevikus toime enam kuritegusid ning teeks talle

mõistetud karistusest vajalikud järeldused. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus ka seda, et

kuriteo toimepanemise ajal oli J. Nesterenko karistamata. Samuti võttis kohus arvesse

süüdistatava süü astet ning seda, et kuritegu on toimepandud neli aastat tagasi. Maakohus leidis,

et karistus tuleb määrata alla KarS § 201 lg 2 sanktsiooni keskmise määra. J. Nesterenko puhul

ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse vaagida karistuse kandmisest

tingimisi vabastamist.

Esitatud apellatsioonid ja vastuväited

12. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav J. Nesterenko, kes palub Viru Maakohtu

23. veebruari 2015 otsuse täielikult tühistada.

13. KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 järgi esitati süüdistus füüsilisele isikule. Nõuded tekkisid aga seoses

liisingusaajate AS N.T. ja OÜ B. sõidukite liisingulepingute rikkumisega. Apellandile jääb

arusaamatuks, miks on prokuratuur ja maakohus pannud need kohustused J. Nesterenkole.

Süüdistatav ei ole liisingulepingu osapooleks. Ta kannab vaid rahalisi kohustusi käendajana

D.B. A/S lepingu nr KÄ-270227NE-1 alusel AS N.T. kohustuse täitmise võimatuse korral.

Sellisel juhul oleks J. Nesterenko vastutuse summa 643 500,00 krooni, mis on oluliselt väiksem

esitatud haginõudest.

14. 2008. aastal AS-l N.T. tekkinud raske majandusliku olukorra tõttu palus ta kirjalikult korduvalt

kanda kohustused üle temale kui füüsilise isikule, kuid liisinguandja keeldus sellest toimingust.

J. Nesterenko aktiivsus ja pingutused vaidlusküsimuse lahendamisel olid aluseks

liisinguandjate, prokuratuuri ja maakohtu järeldustele.

15. J. Nesterenko ning tema kaitsjad on kohtuliku uurimise käigus korduvalt väljendanud vajadust

sõidukite tagasiostmiseks. Sõidukid on tagaotsitavad ja nende asukohta pole suudetud

tuvastada. Ilmselt selle tõttu leitakse, et J. Nesterenko keeldub sõidukite asukohta nimetamast.

J. Nesterenko leiab, et tema on nimetatud süüdistatavaks liisinguandjate materiaalsete huvide

rahuldamise eesmärgil. Otsitavad sõidukid võtsid I.A. esindajad füüsilise vägivallaga

ähvardamise teel süüdistatavalt ära detsembris 2010. Alates sellest on J. Nesterenkole nende

asukoht teadmata. Vastavaid väited ei ole apellatsiooni kohaselt ümber lükatud.

16. Apellant ei hoia kõrvale tsiviilõiguslikust vastutusest sõiduki Jaguar liisingulepingu järgi, kus

J. Nesterenko on käendajaks liisingusaaja rahalise kohustuste täitmise eest. Isik ei ole aga

vastutav liisingu eseme tagastamise eest nagu on toodud süüdistuses. Seejuures on D.N.B. N.

tsiviilhagid kriminaalmenetluses ebaseaduslikud. Liisinguandja on OÜ-lt B. ära võetud sõiduki

turuhinnast oluliselt madalama hinnaga maha müünud.

17. Kriminaalmenetluse alustas Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör Silvi Erro eesmärgiga saada

J. Nesterenkolt 100 000 krooni. Sellest sai apellant teada hiljem S.V. kaudu, kes oli S.E.

lähedastes suhetes. Süüdistatav sai S.E. ettepaneku tasuda tema kaudu 100 000 krooni S.E.

jaoks kriminaalmenetluse lõpetamise eest. Süüdistatav võttis infot tõsiselt ja tegi

Riigiprokuratuuri avalduse. Kriminaalmenetlus küll alustati, aga hiljem lõpetati.

18. Maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes, pannes otsusesse

kirja kõik nii nagu oli süüdistusaktis ja ilma põhjendusteta. Jääb arusaamatuks, miks kohaldas

maakohus karistuse mõistmisel KarS § 65 lg-t 1 ja § 64 lg-t 1, kui ei ole tuvastatud, millal

J. Nesterenko teod toime pani. Lisaks on oluliselt rikutud menetlusnorme ja kuulutatud

süüdistatava juuresolekuta kohtuotsuse resolutiivosa, millega mõisteti karistuseks vangistus.

Kohtuotsus pidi kuulutatama 23. veebruaril 2015 kell 11.30, kuid sisuliselt toimus kohtuotsuse

kuulutamine kell 11.10 kuni 11.20.

19. J. Nesterenko toob välja terve rea kirjalikke tõendeid, mille uurimist ta ringkonnakohtu istungil

seoses maakohtu istungil ütluste andmisest keeldumisega soovib.

20. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Nesterenko kaitsja M. Tuštšenko, kes samuti

taotleb Viru Maakohtu 23. veebruari 2015 otsuse täielikku tühistamist.

21. Apellatsiooni kohaselt puuduvad J. Nesterenko käitumises nii kuriteo koosseisu objektiivsed

kui ka subjektiivsed tunnused. Maakohus asus põhjendamatult süüdistuse poolele ja jättis

arvestamata kaitsjate argumendid. Kriminaalasjas ei ole tõendatud, et J. Nesterenko pööras

enda või kolmandate isikute kasuks tema valduses oleva vara. Süüdistatav on tasunud sõiduki

Land Rover ostuks isiklikku raha summas 115 940 krooni. Liisinguesemed olid J. Nesterenko

valduses üksnes seoses AS N.T. ja OÜ B. volitatud isiku kohustuste täitmisega.

22. Käesolevas kriminaalasjas esitatud tsiviilhagide läbivaatamisel on oluliselt rikutud

kriminaalmenetluse ja tsiviilmenetluse norme. Kohtuotsuse väheseid tsiviilhagisid puudutavaid

lauseid ei saa käsitleda hagide läbivaatamise korda reguleerivate kriminaalmenetluse normide

nõuete järgimisena. Maakohus on jätnud arvestamata kaitsja põhistused tsiviilhagide läbi

vaatamata jätmiseks. Varalise kahju koosseisu lisasid hagejad ka kohtu- ja muud kulud, mis on

seotud liisingulepingu eseme tagastamisega. Vahetult tekitatud kahju hüvitamise nõude suurus

on ebaselge.

23. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka J. Nesterenko kaitsja S. Belov, kes taotleb

maakohtu otsuse täielikku tühistamist ning J. Nesterenko KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 õigeks

mõistmist. Kaitsja ei too välja uusi põhistusi võrreldes M. Tuštšenko ja J. Nesterenko

apellatsioonidega, vaid kordab üle nendes toodud seisukohad. Kaitsja S. Belov taotleb samuti

süüdistatava apellatsioonis toodud tõendite uurimist ringkonnakohtus

24. Kannatanu D.B. A/S esindaja vandeadvokaat R.K. esitas apellatsioonidele vastuväited, milles

taotleb apellatsioonide läbi vaatamata jätmist, kuna apellatsioonitähtaeg on mööda lastud ning

kaebused ei ole E. keelsed. Apellatsioonide läbivaatamisel palub kannatanu esindaja jätta need

rahuldamata ja Viru Maakohtu 23. veebruari 2015 kohtuotsus muutmata. Menetluskulud

palutakse jätta J. Nesterenko kanda.

25. R.K. märgib, et KrMS § 319 lg 2 kohaselt esitatakse apellatsioonid ringkonnakohtule kirjalikult

15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonidele lisatud kohtu

templist nähtuvalt on apellatsioonid esitatud mitte ringkonnakohtule, vaid maakohtule. Juhul

kui apellatsioonid on jõudnud ringkonnakohtusse peale apellatsioonitähtaja möödumist, palub

kannatanu jätta apellatsioonid läbi vaatamata.

26. KrMS § 10 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse keel E. keel ning lg 3 kohaselt peavad kõik

dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikkuse taotletakse, olema E. keelsed või

tõlgitud E. keelde. Apellatsioonid on venekeelsed, mistõttu tuleb need jätta läbi vaatamata ja

tagastada esitajale.

27. Maakohtule esitatud tõendite pinnalt on leidnud ühest tuvastamist, et kannatanule kuuluvad

sõiduautod Toyota Land Cruiser ja Jaguar S-Type 3,0 olid süüdistatava otseses valduses ka

pärast seda kui kannatanu oli kapitalirendilepingu üles öelnud ja nõudis sõidukite viivitamatut

tagastamist. Lisaks on üheselt tuvastatud, et J. Nesterenko ei ole sõidukeid kannatanule

tagastanud ega teavitanud nende asukohast. Sellega manifesteeris süüdistatav selgelt

omastamistahte ning omastas sõidukid. Maakohtu otsus on seaduslik ning põhjalikult on

käsitletud kannatanu tsiviilhagiga seonduvat.

Menetluse edasine käik

28. Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015 otsusega tühistati Viru Maakohtu 23. veebruari 2015

otsus täies ulatuses ning mõisteti J. Nesterenko KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 järgi õigeks.

Kannatanute tsiviilhagid jäeti läbi vaatamata.

29. Ringkonnakohtu

otsuse

peale

esitasid

kassatsioonid

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör Ene Timmi ning kannatanu D.B. A/S esindaja vandeadvokaat R. Kuulme.

30. Riigikohtu 27. juuni 2016 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015 otsus

ning saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohus on kriminaalasjas hinnanud tõendeid ühekülgselt ja

valikuliselt, ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja

on tuginenud kohtuotsust põhjendades motiveerimata seisukohtadele. Nimetatud vead on

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Ringkonnakohtu põhjendused

31. Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 364 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad

õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud.

32. Riigikohtu 27. juuni 2016 otsuse nr 3-1-1-49-16 punktides 11-12 on märgitud, et

apellatsioonikohus käsitles tõendeid valikuliselt ega ole hinnanud tõendikogumit tervikuna.

Arutatava kriminaalasja keskseks küsimuseks on, kas J. Nesterenko varjas liisinguesemeteks

olevaid sõidukeid aktiivselt, manifesteerides sel viisil omastamistahet KarS § 201 tähenduses.

33. Otsuse punktis 19 märgitakse, et ringkonnakohtu järeldused tuginevad üksnes J. Nesterenko

poolt esmakordselt apellatsioonimenetluses antud ütlustel, millele on kohtuotsuses viidatud

täiesti kriitikavabalt. Riigikohus peab vajalikuks meenutada kohtupraktikas korduvalt märgitut,

et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus

jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest, mille käigus võib olla

asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud

tõendikogumiga, samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise

usutavuse kohta. Praegusel juhul sellist J. Nesterenko ütluste usaldusväärsust puudutavat

analüüsi ringkonnakohtu lahendist aga ei nähtu.

34. Otsuse punktis 20 tuuakse konkreetsed tõendid, millistele tuleb hinnang anda.

35. Otsuse punktis 21 märgitakse, et lisaks ütluste usaldusväärsuse küsimuse lahendamata jätmisele

on ringkonnakohtu lahendis ignoreeritud ka menetlusõiguslikku arusaama, et isiku

süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et

olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta

süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. Kaitseversioon peab

olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga ja kui see nii ei ole, on

ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest.

36. Ringkonnakohus, lähtudes eeltoodud juhistest, tutvunud kriminaalasja materjalide,

kohtuistungite protokollide, maakohtu otsuse ja apellatsioonide, kannatanu esindaja kirjalike

seisukohtadega ning ära kuulanud ringkonnakohtu istungil esitatud seisukohad, leiab, et

apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

37. Kuna kõigis kolmes apellatsioonis on väidetud, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust

(J. Nesterenkol ja S. Belovil viide KrMS § 339 lg 1 p 2, 7, 12 ning M. Tuštšenkol sama lõike

p-d 7 ja 12), siis kõigepealt tuleb käsitleda neid väited.

38. KrMS § 339 lg 1 p 2 järgi on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, kui

kriminaalasja on arutatud süüdistatava puudumisel, kuigi süüdistatava osavõtt asja arutamisest

oli kohustuslik.

39. Apellantide viide sellele sättele tuleneb väitest, et kohtuotsuse resolutiivosa kuulutati ilma J.

Nesterenko juuresolekuta, kelle teada kohtuotsus pidi kuulutatama 23.02.2015 kell 11.30, kuid

tegelikult kuulutati enne seda, st kell 11.10 kuni 11.20. J. Nesterenko jõudis kohtusse kell 11.20,

kuid siis oli otsus juba kuulutatud ning järgnevalt talle kohtumaja koridoris tõlgi vahendusel

selgitati kohtuotsuse sisu. J. Nesterenko arvab, et tegelikult kohtuotsust üldse ei kuulutatudki,

sest ta ei näinud prokuröri kohtumajast lahkumas, kuigi talle öeldi, et prokurör juba sõitis ära.

40. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud väide kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise nõuete

rikkumisest ei ole kinnitust leidnud. Nii nähtub kohtuvaidlusi kajastavast kohtuistungi

protokollist, et pärast J. Nesterenko viimase sõna ärakuulamist kohus teatas, et kohtuotsuse

resolutsioon kuulutatakse 23.02.2015 kell 11.00 (II kd lk 93). Järelikult J. Nesterenko väide, et

otsuse kuulutamine pidi toimuma kell 11.30, ei vasta tegelikkusele. Kohtuotsuse kuulutamise

protokollist nähtub, et kuulutamisele ilmus prokurör I. Karo ning ei ilmunud J. Nesterenko ega

tema kaitsjad, kes ei ole oma mitteilmumisest teatanud. Kohtuotsus kuulutati kell 11.10 kuni

11.20 ja prokurörile oli kohtuotsuse sisu arusaadav (II kd lk 100). Seega on alusetu ka väide, et

otsust üldse ei kuulutatudki ning prokuröri ka kohal ei olnud.

41. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, kui

kohtuotsuses puuduvad põhjendused.

42. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu otsuses põhjenduste puudumist. Asjaolu, et

apellandid ei ole rahul maakohtu põhjendustega, ei tähenda otsuses põhjenduste puudumist.

43. KrMS § 339 lg 1 p 12 järgi on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, kui

kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet.

44. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt ka selle nõude rikkumist, sest asjas peeti

arvukalt kohtuistungeid, kus uuriti nii prokuröri kui kaitsjate poolt esitatud tõendeid ning

kuulati ära kohtuvaidluses esitatud seisukohad ja süüdistatava viimane sõna. Mingeid

kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi ringkonnakohus seejuures ei tuvastanud.

45. Väidetavatele

kriminaalmenetlusõiguse

rikkumistele

viitas

ka

kannatanu

esindaja

vandeadvokaat R. Kuulme, kes esitas apellatsioonidele vastuväited, milles taotleb

apellatsioonide läbi vaatamata jätmist, kuna apellatsioonitähtaeg on mööda lastud ning

kaebused ei ole E. keelsed.

46. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonid on esitatud tähtaegselt, s.o hiljemalt 10.08.2015.

Seejuures M. Tuštšenko apellatsioon oli kohe E. keelne ning J. Nesterenko ja S. Belovi

apellatsioonid on järgnevalt tõlgitud (III kd lk 1-8, 9-17, 18-29, 30-40, 41-49). Seega takistusi

apellatsioonide menetlemiseks ei esine.

47. Ringkonnakohtu istungil J. Nesterenko oma lõppsõnas jäi selle juurde, et ta tuleks õigeks

mõista, kuid süüdimõistmise korral palus ta kohaldada aegumist KarS § 81 mõttes.

48. Ringkonnakohus leiab, et KarS § 81 sätted antud juhul kohaldamisele ei kuulu. Tegemist on

kuriteo aegumise katkemisega KarS § 81 lg 5 p-de 1 ja 2 mõttes, mille järgi aegumine katkeb

kriminaalmenetluses järgmiste menetlustoimingute tegemisega: kahtlustatavale tõkendi

kohaldamisega ja süüdistatava kohtu alla andmisega. J. Nesterenkole kohaldati tõkend – allkiri

elukohast mittelahkumise kohta – 28.05.2012 ja ta anti kohtu alla 02.09.2013 (I kd lk 1 ja 68).

49. Seega KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 6 toodud 5+5 aastat ei ole veel möödas, sest süüdistuse kohaselt

pandi kuriteod toime 18.12.2008 ja 06.07.2010.

50. Kõne alla võib tulla KrMS §-s 2742 toodud menetluse mõistliku aja küsimus, kuid seda

ringkonnakohus käsitleb hiljem peale süüdistuse tõendatuse tuvastamise küsimuse lahendamist.

51. Maakohus on oma otsuses üksikasjalikult välja toonud uuritud tõendite sisu, hinnanud tõendite

usaldusväärsust ja esitanud oma järeldused süüdistuse tõendatuse kohta (otsuse lk 5-18).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega, sest need tuginevad uuritud

tõenditele nende kogumis. Kuigi J. Nesterenko maakohtus ütlusi ei andnud (II kd lk 59 pöördel),

oli maakohtul tema süü tõendamiseks olemas nii isikulisi kui dokumentaalseid tõendeid, mis

on toodud maakohtu otsuse lk 15-18. Kannatanute esindajad kinnitasid, et liisingulepingute

alusel anti J. Nesterenko otsesesse valdusse süüdistuses toodud 3 sõidukit ning pärast lepingute

ülesütlemist ta ei tagastanud neid sõidukeid kannatanutele, ehkki seda oli temalt korduvalt

nõutud. Seega sõidukite puhul oli J. Nesterenko jaoks tegu võõra varaga KarS § 201 tähenduses.

Land Rover, mis 11.06.2010 ja 31.10.2010 teatistega paluti liisinguandjale tagastada, kuid mida

J. Nesterenko ei teinud, võeti tema valdusest ära läbiotsimisel 22.11.2010, kuid Toyota Land

Cruiseri ja Jaguari asukoht jäigi teadmata. Viimaste osas oli liisinguleping üles öeldud juba

18.12.2008, kuid vaatamata nõudmistele J. Nesterenko neid ei tagastanud. Tunnistaja T.L. nägi

nimetatud sõidukeid veel 19.10.2010 J. Nesterenko elukoha hoovis, kuid läbiotsimisel

29.11.2010 neid enam ei leitud. Väidet, et J. Nesterenko andis need sõidukid 28.12.2010 üle

inkasso firma töötajatele, I.I.A. OÜ ei kinnita.

52. Kuna J. Nesterenko teadis, et sõidukite omanik nõuab sõidukite tagastamist, oli tal kohustus

need tagastada. Vaatamata liisingulepingute ülesütlemisele ta sõidukeid ei tagastanud, need olid

endiselt tema valduses ja kasutuses ning ta asus neid varjama, demonstreerides sellise

käitumisega enda omastamistahet. Maakohus leidis, et J. Nesterenko pani omastamise toime

otsese tahtlusega, sest ta teadis, et tegemist on võõra varaga, ta tahtis seda omastada ning tegigi

seda.

53. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega süü tõendatuse kohta ja neid järeldusi ei

kummuta ka J. Nesterenko poolt ringkonnakohtus 19.11.2015 antud ütlused (III kd lk 74-77).

Nii väitis J. Nesterenko ringkonnakohtus, et kuna ta tegi 13.09.2010 inkassofirmale ettepaneku

nõude loovutamiseks, siis see näitab tema soovi vallata liisinguvara seaduslikult ja mingit

omastamistahet tal ei olnud. Kuna aga inkassofirma võttis temalt 28.12.2010 kaks sõidukit ära

ja üks oli tema valdusest ära võetud juba läbiotsimisel 22.11.2010, siis see näitab tema arvates

veelkord, et tal pole olnud tahtlust ühtegi neist sõidukitest omastada ja ta pole seda ka teinud.

54. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktika kohaselt asja kasutamises pärast valdusõiguse

lõppemist võib väljenduda otsese valdaja soov asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata.

Sellise järelduse tegemiseks peab olema süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud mingi

asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei

taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana nagu senimaani, vaid omavaldajana, st faktilise

omanikustaatuse üle võtta. Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis,

kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine

on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav (RKKKo nr 3-1-1-99-15 p 30).

55. Liisingueseme teadmata asukohta toimetamine, selle varjamine ja asukoha avaldamisest

keeldumine pärast liisingulepingu ülesütlemist muudab omaniku käsutusvõimaluse võimatuks.

Niisuguses käitumises avaldub otseselt toimepanija tahe kasutada asja edasi omavaldajana, mis

on käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. Kui kohus tuvastab, et liisinguandja ja

liisinguvõtja vahel oli sõlmitud liisinguleping, mille liisinguandja ütles õiguspäraselt üles

liisinguvõtja olulise lepingurikkumise tõttu, siis on eeldatav, et liisingueseme tagastamata

jätmise ja selle asukoha aktiivse varjamisega soovib toimepanija asja faktilise omanikustaatuse

üle võtta. Sellises olukorras tuleb kaitsepoolel usaldusväärselt tõendada, et süüdistatav tagastas

liisingueseme omanikule või et tagastamine oli süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel

võimatu (RKKKo nr 3-1-1-49-16 p 18).

56. Käesolevas asjas J. Nesterenko väitis, et liisinguandja ei ole temalt autode tagastamist üldse

nõudnudki ega küsinud ka, kus autod asuvad. 28.12.2010 aga viidi 2 autot inkassofirma

töötajate poolt ära (III kd lk 74 pöördel-76 pöördel).

57. Ringkonnakohus leiab, et J. Nesterenko need ütlused ei ole kooskõlas teiste tõenditega ning

seetõttu ei ole ütlused usaldusväärsed ega eluliselt usutavad.

58. Tunnistaja T.L. kinnitas maakohtus (II kd lk 19-22), et ta võlanõude menetlejana seoses D.P.

kahe sõiduki tagaotsimisega korduvalt 2010 oktoobris arutas J. Nesterenkoga sõidukite

tagastamise küsimust. Seejuures J. Nesterenko lubas liisingumakseid tasuda või sõidukid

tagastada, kuid kumbagi ta ei teinud. Tunnistaja nägi 19.10.2010 D.P. kahte sõidukit J.

Nesterenko hoovis. Selle kohta on ta 20.10.2010 koostanud ka vastava teatise (asitõendite I kd

lk 9). Läbiotsimisel 29.11.2010 aga J. Nesterenko elukohast sõidukeid enam ei leitud

(asitõendite I kd lk 173-176).

59. Mis puutub autode äraviimisse inkassofirma töötajate poolt, siis sellega seondub J. Nesterenko

poolt 07.03.2011 I.I.A. OÜ-le saadetud päring, mille kohaselt 28.12.2011 kella 19 paiku toimus

Narva-Jõesuus XXXX territooriumil sõiduautode Toyota Land Cruiser ja Jaguar üleandmine J.

Nesterenko poolt isikutele, kes nimetasid end I.I.A. OÜ esindajateks. Kuna need esindajad

lubasid talle saata autode üleandmise-vastuvõtmise akti, aga pole seda siiani teinud, siis

palutakse see vormistada ja J. Nesterenkole saata (asitõendite I kd lk 10).

60. Seoses selle päringuga ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et ilmselt ei ole õige

28.12.2011 kuupäev, sest päring väljastati 07.03.2011 ja vastus sellele saadeti 08.03.2011.

Nimetatud vastuses märgitakse, et juba 11.01.2011 toimus telefonivestlus J. Nesterenko ja

I.I.A. OÜ esindaja vahel, mille käigus J. Nesterenko väitis, et andis nimetatud sõidukid üle T.

L., keda tunneb nägupidi, mitte aga suvalistele isikutele, nagu nüüd väidab. Samuti ei osanud

J. Nesterenko selles vestluses vastata küsimusele, miks ei koostatud kohe autode üleandmise-

vastuvõtmise akti. Nüüd on tal selle kohta aga oma versioon. Vastuses märgitakse, et I.I.A. OÜ

esindajate poolt ei ole J. Nesterenkolt ega ka kolmandatelt isikutelt eelviidatud sõidukeid vastu

võetud, sest J. Nesterenko korduvalt keeldus eelnimetatud sõidukeid üle andmast ning sel

põhjusel ei ole ükski I.I.A. OÜ töötaja saanud neid sõidukeid temalt ka vastu võtta (asitõendite

I kd lk 11-12).

61. Ringkonnakohus eeltoodud tõendite alusel leiab, et ei ole esitatud ühtegi objektiivset tõendit,

mis kinnitaks J. Nesterenko väidet sõidukite üleandmisest kirjeldatud ajal ja viisil. Tegemist on

paljasõnalise väitega, millest nähtub aktiivne tahtlus varjata sõidukite tegelikku asukohta, mida

ka uurimise käigus ei suudetud tuvastada. Käesoleval juhul ei ole alust rääkida kõrvaldamata

kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes, sest muud tõendid kaitseversiooni, et J. Nesterenko tagastas

liisinguesemed omanikule või et tagastamine oli temast mitteolenevatel asjaoludel võimatu, ei

toeta.

62. Apellatsioonides vaidlustatakse ka tsiviilhagide väljamõistmine väitega, et kuna J. Nesterenko

oli vaid käendaja, siis tema vastutuse summa peab olema oluliselt väiksem esitatud nõudest.

Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 19), miks peab

J. Nesterenko kui süüdistuses toodud kolme sõiduki otsene valdaja VÕS § 1043 alusel

vastutama liisinguandjatele tekitatud kahju eest seoses sõidukite tagastamata jätmisega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, sest vastupidiselt apellantide väitele leidis

tõendamist, et J. Nesterenko on vastutav liisinguesemete tagastamata jätmises.

Ringkonnakohus märgib, et tsiviilhagi aluseks ei ole mitte lepingulise kohustuse rikkumine,

vaid J. Nesterenko poolt kannatanutele õigusvastase kahju tekitamine VÕS §-de 1043 ja 1045

lg 1 p 5 alusel seoses sellega, et ta omastas kannatanute sõidukid. Alusetu on apellantide väide,

et nõue on liiga suur ja ei vasta tegelikule kahjule. VÕS § 128 lg 3 alusel nõuti kaotsiläinud

sõidukite väärtust. D.B. AS hagist nähtub, et sõidukite väärtus oli 63 169,36 eurot, kahju

hüvitamist nõuti aga 47 311,77 eurot, s.o tunduvalt väiksemas summas. Seejuures apellandid

maakohtus ei vaidlustanud nimetatud sõidukite väärtuse suurust.

63. Kuna süüdistus leidis tõendamist, siis tuleb tagasi pöörduda menetluse mõistliku aja küsimuse

juurde (vt käesoleva otsuse punkt 50).

64. Antud kriminaalasi kuritegude kohta, mis pandi toime 18.12.2008 ja 06.07.2010, algatati

11.11.2010 ja J. Nesterenko kuulati üle 22.11.2010. Süüdistusakt koostati 09.04.2013.

Maakohtusse saabus asi 11.04.2013 ja eelistung toimus 02.09.2013, kus J. Nesterenko anti ka

kohtu alla.

65. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktika kohaselt (RKKKm nr 3-1-1-53-15 p-d 9-12)

menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse tulev ajavahemik ei pruugi kattuda

kriminaalmenetluse alustamisest ehk esimesest uurimis- või muust menetlustoimingust

möödunud ajaga. Lähtepunktiks, millest alates saab menetlusaja mõistlikkust hinnata, tuleb

võtta pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta toime

pannud kuriteo. J. Nesterenko puhul on selleks tema ülekuulamine 22.11.2010. Maakohtusse

jõudis asi peaaegu kaks ja pool aastat hiljem, kuigi tegemist ei olnud eriti keeruka ega mahuka

kriminaalasjaga. Maakohtu menetluses oli asi üle 2 aasta, sest lõplik otsuse tekst valmis alles

24.07.2015. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu objektiivseid asjaolusid, mis tingisid

ebamõistlikult pika eeluurimise ja maakohtus arutamise aja. Käesoleva lahendi tegemiseks on

J. Nesterenko esmaülekuulamisest möödunud juba peaaegu 6 aastat.

66. Kõike eeltoodut arvestades ringkonnakohus leiab, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel

rikuti mõistliku menetlusaja nõuet. Kohtupraktikas on märgitud (RKKKm nr 3-1-1-53-15 p 14),

et KrMS §-s 2742 lg 1 sõnastusest järeldub, et kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku

menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. See tähendab, et enne selle

abinõu kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil.

Kohaseks meetmeks on näiteks võimalus mõista süüdistatavale kergem karistus.

67. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise

heastamine J. Nesterenko puhul võimalik talle kergema karistuse mõistmisega. Maakohus on

talle karistust mõistes (otsuse lk 18-19) seda aga juba arvestanud, karistades J. Nesterenkot alla

sanktsiooni keskmist määra ning mõistes kohtuotsuste kogumis lõplikuks karistuseks 1 aasta 2

kuud vangistust. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks seda karistust veel vähendada, arvestades

seejuures, et J. Nesterenko viibib alates 13.04.2016 vahi all Harju Maakohtu menetluses olevas

kriminaalasjas nr 1-16-7008, kus talle on esitatud süüdistus KarS § 209 lg 2 p-de 1, 3, 4 järgi

paljudes kuriteo episoodides, mis ta on väidetavalt pärast 23.02.2015 kohtuotsust toime pannud.

68. Riigikohtu 27.06.2016 otsusega nr 3-1-1-49-16 rahuldati kannatanu esindaja kassatsioon

menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas (vt otsuse p-d 24-26). Kuna ringkonnakohus

oma käesoleva otsusega jätab maakohtu 23.02.2015 otsuse muutmata, siis langeb nimetatud

küsimuse täiendava lahendamise vajadus ära, sest maakohtu 23.02.2015 otsusega juba mõisteti

J. Nesterenkolt välja muuhulgas ka kannatanu kulude katteks 2075,20 eurot, mida D.B. AS oli

nõudnud (II kd lk 77-80). Sama summa väljamõistmist taotleti ka kassatsioonis (III kd lk 109-

113). Apellatsioonimenetluses kannatanud ei ole oma 29.08.2016 ja 12.09.2016 taotlustes asja

arutamiseks ilma nende osavõtuta eraldiseisvaid menetluskulude nõudeid esitanud.

allkirjastatud digitaalselt

Mati Kartau, Maili Lokk, Andra Pärsimägi