2-15-4572/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. september 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-4572

Tsiviilasi

AS Holmen Mets hagi OÜ Villa Marika vastu võlgnevuse

ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

37 142,27 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. märtsi 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Villa Marika apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): OÜ Villa Marika (rk: 10666556), esindaja

Kerli Kase

Vastustaja (hageja): AS Holmen Mets (rk: 10310575),

esindaja vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 22. märtsi 2016 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus OÜ Villa Marika kanda ning välja mõista

OÜ-lt Villa Marika AS Holmen Mets kasuks menetluskulude katteks ringkonnakohtus

840 eurot (kaheksasada nelikümmend eurot) (ilma käibemaksuta).

Välja

mõista

OÜ-lt Villa

Marika

AS Holmen

Mets

kasuks

väljamõistetud

menetluskuludelt (840 eurot) viivis menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Holmen Mets (hageja) esitas 24. märtsil 2015 maakohtule OÜ Villa Marika (kostja)

vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 31 765,24 eurot

ja seadusjärgne viivis alates 21. veebruarist 2014 kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25. jaanuaril 2013 Ollepi maaüksuse kasvava metsa

raieõiguse võõrandamise lepingu nr T5/0113. Hageja tasus raieõiguse eest kostjale 36 500 eurot

(+ käibemaks 7300 eurot). Lõplik tasumine pidi toimuma peale materjali realiseerimist. Puidu

ülestöötajaks oli kostja. 3. juulil 2013 leppisid pooled kokku, et kostja lõpetab raietööd

hiljemalt 2013. a juulis. Kostja kokkulepet ei täitnud. 4. veebruaril 2014 sõlmisid pooled

kokkuleppe, mille p 3 järgi ostis kostja Ollepi maaüksuse raieõiguse (osas, mida hageja ei olnud

raielepingu alusel realiseerinud) tagasi, kohustudes hiljemalt 20. veebruaril 2014 tasuma

hagejale 26 471,03 eurot (+ käibemaks 5294,21 eurot). Kostja on omandatud kasvava metsa

raieõigust ka realiseerinud, kuid ostuhinna on jätnud tasumata.

Kostja tühistamisavalduse osas leidis hageja, et avaldus ei ole esitatud seaduses sätestatud

tähtajal ja täitmata on ka tehingute tühistamise materiaalsed eeldused. Juhul, kui kokkulepe on

kehtivalt tühistatud, on kostjalt põhjendatud raha välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja selgitas, et pooled on teinud koostööd alates 2004. aastast.

Kokku oli lepitud, et kostja teostab raied, hageja tasub kostja töökulud ning tegeleb puidu müügi

ja akteerimisega ning lõplik tasumine toimus peale materjali realiseerimist. Lõpliku tasumise

arvestamisel võeti arvesse, kui palju maksis hageja kostjale raieõiguse eest, kui palju sai hageja

raha võõrandatud puidu eest, millises väärtuses sai hageja puitu endale ja millised olid raie

ülestöötamise kulud. Kokkuvõtte edastas hageja kostjale e-posti teel ning kostja heas usus uskus

kokkuvõtetes toodud tihumeetrite koguseid ja hindasid. Kostja eeldas, et kogu puidu müügist

või väärtusest ülejääv summa makstakse kostjale välja, kuivõrd poolte leping ei sisaldanud

muud kokkulepet ega lisatasu hagejale. Kostja allkirjastas 3. juuli 2013 ja 4. veebruari 2014

kokkulepped teadmises, et Ollepi kinnistu raiest saadi metsamaterjali 359,051 tm, peale

kuluarvete mahaarvestamist jäi järgi tulu 10 028,97 eurot, millest tulenevalt oleks kostja

pidanud hagejale tasuma 26 471,03 eurot. Hageja Kunda osakonna juhataja Hendrik Nõmme

saatis kostjale 30.09.2014 e-kirja, kus on kokkuvõte: raie ostuhind 36 500 eurot, senine raietulu

441,035 tm pealt 17 788,18 eurot, kuluridades on 5154,33 eurot, kokku on raiest puudu

23 866,15 eurot, lisaks Holmeni marginaal 2604,88 eurot ning summa kokku on

26 471,03 eurot nagu ka varasemates korduvates kokkulepetes. Kostjale oli väljend „Holmeni

marginaal“ esmakordne. Kostja küsis selgitusi ja selgus, et hageja on kogu poolte koostöö vältel

arvestanud maha kulu, n-ö Holmeni marginaali, mille arvestamiseks kokkulepe puudus, ning

on seeläbi alusetult rikastunud. Hageja on kostjat petnud ja eksitanud, esitades kostjale

ebaõigeid andmeid. Kostja esitas 13. aprilli 2015 vastuses hagile 3. juuli 2013 ja

4. veebruari 2014 kokkulepete tühistamise avalduse. Kostja tugines tühistamise alusena esmalt

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 94 ehk pettusele ning alternatiivselt TsÜS §-le 92

ehk eksimusele.

Hageja nõue on tõendamata. Lisaks ei ole hageja esitanud kostjale arvet, millest kostjal saaks

maksekohustus tekkida.

Isegi kui kokkulepped oleksid kehtivad, ei ole 4. veebruari 2014 kokkulepe käsitatav

müügilepinguna. Kokkuleppes ei ole kirjas, mida, kui palju ja millise hinnaga müüdi.

4. veebruari 2014 kokkulepe tähendab raielepingu nr T5/0113 täitmata osade tagasimakset,

mille suurus on arvestatud meetodil raiest saadud tulu lahutatuna ostuhinnast (3. juuli 2013

kokkuleppe p 3). Kokkulepete mõte oli lõpetada poolte koostöö ja fikseerida kohustuste jäägid.

Kostja jätkas raiet tulenevalt raielepingust nr T5/0113.

Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga, et juhul kui kokkulepe on tühine, peaks summa kostjalt

välja mõistma alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja ei ole esitanud ühtegi dokumenti selle

kohta, kui palju faktiliselt lepingut täideti. Kostja ei tea, kui suur on tema kohustus hageja ees.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 22. märtsi 2016 otsusega hagi ja mõistis OÜ-lt Villa Marika

AS Holmen Mets kasuks välja 31 765,24 eurot (26 471,01 eurot + käibemaks 20%

5294,21 eurot) ning viivise alates 21. veebruarist 2014 kuni 22. märtsini 2016. a 5369,82 eurot

ja alates 23. märtsist 2016 tasumata põhinõudelt (31 765,24 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulude katteks 3714,40 eurot.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt võib TsÜS § 99 lg 1 p 2 järgi pettuse või eksimuse korral

tehingu tühistada kuue kuu jooksul arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Eksimusest

või pettusest teadasaamise hetk on ajahetk, mil isik saab teada sellest, et tal oli tehingu tegemisel

ebaõige ettekujutus tehinguga seotud tegelikest asjaoludest. Asjaolust teadasaamise aeg on

määratletav konkreetse sündmuse või ajahetkega, mitte jätkuva veendumuse kujunemise

protsessi tulemusena. Kui kostja peab kokkulepete tühistamise aluseks olevateks faktilisteks

ajaoludeks Holmeni marginaali arvestamisest teadasaamist ja puidu realiseerimise/raieandmete

vastuoluliste/ebaõigete andmete esitamist, siis neist sai kostja üheselt teada hageja e-kirjast

30. septembril 2014. TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 nimetatud kuuekuuline õigustlõpetav tähtaeg saabus

30. märtsil 2015. Tühistamisavalduse esitas kostja 13. aprillil 2015, s.o pärast vastava õiguse

minetamist. Eeltoodust tulenevalt on 4. veebruari 2014 ja 3. juuli 2013 kokkulepped kehtivad.

Kokkulepete tühistamiseks puudusid ka materiaalsed eeldused. Isegi kui nõustuda kostja

väitega, et Holmeni marginaali arvestamise osas puudus kokkulepe, ei saa seda asjaolu lugeda

tehingute tühistamise aluseks TsÜS § 94 mõttes. Kostja järeldus, et eeldatavalt on hageja

kostjat kogu koostöö perioodi vältel petnud, ei ole tõendatud, ja lisaks ei kuulu poolte kogu

koostöö asjaolud vaidluse esemesse. Isegi juhul kui nõustuda, et Holmeni marginaali

arvestamine oli alusetu või põhjendamatu ning selles osas pooltel kokkulepe puudus, jääb

selgusetuks, miks on kostja jätnud võetud kohustuse täitmata muus osas. Kui kostja peab

pettuse tõttu tühistamise asjaoludena silmas vastuolulisi andmeid puidukogustes, nõustub

kohus hagejaga selles, et kostjal kui raie teostajal oli täpne ülevaade, kui palju metsa realiseeriti

ja kui palju jäi üles töötamata. Selgituse koguste fikseerimise kohta 3. juuli 2013 ja

4. veebruari 2014 kokkulepetes andis tunnistaja H. N. Kui ka arvestus sõltus sellest, kui palju

ja millise summa eest hageja puitu lõpptarbijani toimetas, ei ole mõistlikku alust eeldada, et

kostjal puudus mistahes teave eeltoodu osas ning võimalus vastavat informatsiooni saada.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest saaks järeldada hageja soovi/eesmärki kostjat petta.

TsÜS § 92 lg 1 osas puuduvad tõendid selle kohta, et tühistamise alusena toodud asjaoludeta ei

oleks kostja kokkuleppeid sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistel tingimustel.

Raieõiguse võõrandas esmalt kostja ning kostja oli puidu ülestöötaja. Arvestades ka kostja

kogemust antud valdkonnas, pidid olema ja olid kostjale teada nii puidu kogused kui eeldatav

hind. Eeltoodut kinnitab ka tunnistaja T.V. selgitus, et enne 4. veebruari 2014 ei töötanud

kostja puitu Ollepi maaüksusel üles, kuna müügihinnad olid madalad. Seega oli kostja hästi

kursis lepingute eeldatavate väärtustega. Kui tugineda kostja väitele, et raie tulemuse edastas

hageja kostjale üksnes e-kirjaga ning kostja täitis omapoolsed kohustused (nii toimis koostöö

aastate vältel), olid edastatud andmed ja arvestamise põhimõtted vähemalt eeldatavate koguste

ja hindade osas tegelikkusele vastavad ning kostjale teada. Riigikohus on leidnud

(3-2-1-156-15), et tehingu tühistamise materiaalsete eelduste täidetuse hindamisel tuleb

muuhulgas arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on

pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused saada vajalikke andmeid ja kui suured

on vajalikud kulutused, mida ta peaks nende andmete saamiseks tegema. Iseenda võimalikku

hooletust ei saa käsitada vastaspoole tahtliku petmise/eksimusse viimise soovina.

Kohus nõustus hageja seisukohaga selles, et 30. septembri 2014 e-kirjas toodud asjaolud ei

muuda mingil viisil 4. veebruari 2014 kokkuleppe p-s 3 sisalduvat hinda.

4. veebruari 2014 kokkuleppe p 3 sõnastusest tuleneb üheselt poolte vaheline (tagasi)ostu-

müügi suhe, sh teave, mida osteti-müüdi, millise hinnaga ja tasumise tähtaeg. Ükski majandus-

ja kutsetegevuses heas usus tegutsev mõistlik isik ei võta ca 30 000-eurost rahalist kohustust,

teadmata kohustuse suuruse kujunemise aluseid. Kui lähtuda kostja seisukohast, et kokkuleppe

p 3 sisu tähendab tagasimakset, kuuluksid kohaldamisele alusetu rikastumise sätted. Eeltoodust

tulenevalt isegi juhul, kui kokkulepet (p 3) ei käsitataks müügilepinguna, on kostja

ühemõtteliselt võtnud rahalise kohustuse tasuda p-s 3 märgitud summa määratud tähtajaks.

VÕS § 29 lg-st 1 tulenevalt tuleb kohtul kindlaks teha, milline oli poolte tahe lepingu

sõlmimisel. Pooled on 4. veebruari 2014 kokkuleppes kinnitanud, et kokkulepe on koostatud

läbirääkimiste tulemusel ja kokkuleppes sisalduv vastab osaliste tegelikule tahtele. Kohtul

puudub alus kahelda selles, et pooled said aru lepingutingimuste sisust. Kostja väited

petmisest/eksitamisest ja kokkuleppe mittevastavusest kostja tegelikule tahtele ilmnesid pärast

hageja nõuet kokkuleppega võetud kohustus täita. Muuhulgas arvestas kohus ka poolte

käitumist pärast kokkuleppe sõlmimist. Kostja on pärast 4. veebruari 2014 raieõigust

realiseerinud. Kostja väide, et raieõigust realiseeriti raielepingu nr T/5/0113 alusel, ei ole

eluliselt usutav. Raielepingu p 7.2 järgi kehtib raieleping kuni lepinguliste kohustuste kohase

täitmiseni või kuni lepingu p 4.2 tähtaja saabumiseni (1 aasta – leping sõlmiti

25. jaanuaril 2013), sõltuvalt kumb tähtaeg saabub varem. Esitatud tõendite ja tunnistajate

ütlustega on tõendatud, et 4. veebruari 2014 kokkulepe vastas poolte tegelikule tahtele.

Kohus ei nõustunud kostja väitega, et kokkuleppest ei tulene kostjale rahalist kohustust, kuna

hageja ei ole esitanud arvet. Rahaline kohustus tuleneb lepingust. Arve esitamata jätmine ei ole

aluseks kohustuse täitmisest keeldumiseks (3-2-1-110-05, p 18).

Kokkuleppe p 3 sisaldab kokkulepet, et lepingueseme hinnale lisandub käibemaks. Kostja

vastuväited käibemaksu lisamisele nõudele on põhjendamatud ja hageja on õigesti viidanud

käibemaksuseaduse (KMS) asjakohastele sätetele (§ 4 lg 1 p 1; § 29 lg 2, lg 3 p 1, lg 7).

Kuna kostja on rikkunud kokkuleppest tulenevat rahalist kohustust, on hagejal õigus nõuda ka

viivist. Kostja viivisele sisulisi vastuväiteid ei esitanud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Villa Marika esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 22. märtsi 2016

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta AS Holmen Mets hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on otsuse p-s 12 ebaõigesti välja toodud asjaolud, mille osas vaidlus puudub. Kostja esitas

tühistamisavalduse, millest tingituna ei saa pidada 3. juuli 2013 ja 4. veebruari 2014

kokkulepetest tulenevaid kohustusi asjaoludeks, mille üle puudub vaidlus. Teiseks on kostja

selgitanud, et 4. veebruari 2014 kokkuleppe p 3 ei ole käsitatav müügilepinguna;

2) on 13. aprilli 2015 tühistamisavaldus esitatud tähtaegselt. Esimest korda kuulis (luges) kostja

väljendit „Holmeni marginaal“ 30. septembril 2014, kuid kostjale jäi ebaselgeks, mis on

„Holmeni marginaal“. Kostjal puudus 30. septembri 2014 e-kirjast tulenevalt piisav veendumus

eksimuse/pettuse toimumise kohta. Kostja lõplik veendumus saabus siis, kui hagi oli kohtule

esitatud ja selgus, et hageja ei vasta kostja 22. jaanuari 2015 kirjas toodud küsimustele;

3) on kokkulepete tühistamiseks olemas materiaalsed eeldused. Tõendatud on, et kostja ei olnud

teadlik Holmeni marginaalist ja et pooltel puudus kokkulepe vahendustasu kohta. Kohus on

nimetatud asjaolu jätnud analüüsimata. Asjaolu, et hageja on arvestanud endale tasuna Holmeni

marginaali ilma, et selles oleks kostjaga kokku lepitud, saab käsitleda pettusena;

4) kostja ei saa tasuda kokkuleppes nimetatud summat, sest summa on tõendamata. Kohus on

jätnud kokkuleppes toodud summa tõendatuse küsimuse analüüsimata. Hageja ei ole esitanud

kostjale oma nõuet tõendavaid dokumente;

5) juhul kui kostja oleks Holmeni marginaalist teadnud enne kokkulepete sõlmimist, ei oleks

kostja kokkuleppeid sellistel tingimustel sõlminud. Kohus on lahendi p-s 17.2 jätnud välja

toomata kohtu järeldused ja põhjendused;

6) ei ole kokkuleppe p 3 käsitatav müügilepinguna müügilepingu elementaarsete tingimuste

(mida, kui palju, missuguse hinnaga müüdi) puudumise tõttu. Samuti puudub kokkuleppes

suurem osa metsaseaduse (MS) § 37 lg-s 6 toodud kohustuslikest nõuetest. Kokkulepete mõte

oli lõpetada poolte koostöö ja fikseerida kohustuste jäägid;

7) leidis kohus ebaõigesti, et lepingu sõlmimisel oli poolte ühiseks tahteks sõlmida

müügileping. Kohus jättis analüüsimata tunnistaja T. V. ütlused, et kokkuleppe p 3 näol ei

olnud tegemist müügilepinguga ja kokkuleppes lepiti kokku lepingu jäägid. Samuti kinnitas

T. V, et kokkuleppe allkirjastamisele eelnevalt ei esitatud talle ühtegi dokumenti ei kulude ega

tulude kohta ning T. V. allkirjastas kokkuleppe heauskselt hageja andmeid usaldades;

8) asus kohus ebaõigesti seisukohale, et kostja oleks pidanud tasuma kokkuleppest tuleneva

rahalise kohustuse hoolimata sellest, et hageja kostjale arvet ei esitanud ja puudusid andmed,

millest tulenevalt saaks kokkulepet pidada müügitehinguks. Käibemaksu nõudmise eelduseks

on see, et nõudja oleks ise käibemaksu riigile maksnud ning vastava deklaratsiooni esitanud

(KMS § 27; § 38). Hageja ei ole tõendanud, et hageja oleks kokkuleppest tuleneva käibemaksu

deklareerinud ja riigile tasunud. Juhul kui kohus on seisukohal, et kostja oleks pidanud makse

tegema kokkuleppe järgi, siis oleks pidanud kõik KMS § 37 lg-s 7 sätestatud arvele

kohustuslikud rekvisiidid olema välja toodud kokkuleppes, mida tehtud ei ole.

5. AS Holmen Mets vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata,

maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohus õigesti määratlenud vaidlusalused ja vaidlusvälised asjaolud. Kohtuotsuse p-s 12

on peetud silmas, et vaidlusväline on kokkuleppe konkreetses sõnastuses sõlmimise fakt;

2) ei esitanud kostja tühistamisavaldust TsÜS § 99 lg 1 p 2 tähtaja jooksul ja seega on

kokkulepped kehtivad. TsÜS § 99 lg 1 p 2 sõnastus välistab kostja tõlgenduse, justkui hakkaks

tähtaeg tehingu tühistamiseks kulgema mitte konkreetsetest asjaoludest teadasaamisest, vaid

siis, kui on tekkinud „lõplik veendumus“ väidetavalt toimunud pettuse või eksimuse osas;

3) puudusid tühistamiseks TsÜS §-dest 92; 94 ja 95 tulenevad materiaalsed eeldused. Kostja on

metsanduse valdkonnas tegutsenud üle 10 aasta ning ka poolte koostöö kestis üle 10 aasta.

Ainuüksi erialaste teadmiste ja kogemuse tõttu pidi kostja teadma, kui suur on Holmeni

marginaal või vähemalt oli kostjal väheste kulutustega võimalik see kindlaks teha. Ei saa pidada

eluliselt usutavaks kostja väidetavat eeldust, et hageja oli lubanud tegutseda eesmärgiga toetada

kostja äritegevust, mitte eesmärgiga teenida ise tulu. Kuivõrd hagi põhineb 4. veebruari 2014

kokkuleppel, siis olukorras, kus pooled pidasid kokkuleppe sõlmimisel läbirääkimisi

tagasiostetava raieõiguse hinna ja/või kostja poolt hageja ees täitmata kohustuste tõttu tehtava

rahalise makse suuruse üle (nagu kokkulepet tõlgendab kostja), ei pidanud hageja üldse

avaldama, millistest asjaoludest lähtudes on hageja valmis konkreetses summas kokku leppima;

4) järgib 4. veebruari 2014 kokkuleppe p 3 MS § 37 lg 6 vorminõudeid. MS § 37 lg 6 kohaselt

sõlmivad pooled kirjaliku raieõiguse võõrandamise lepingu või vormistavad suulise lepingu

sõlmimisel kirjaliku akti. Muid vorminõudeid MS raieõiguse võõrandamise lepingule ei sea;

5) vastab kokkuleppe p 3 VÕS § 208 lg 1 müügilepingule. Selge on nii müügilepingu objekt

kui ka see, kui palju ja millal kohustus kostja selle eest tasuma;

6) tuleb kokkuleppe alusel tasuda ostuhind koos käibemaksuga. Käibemaksu näol on tegemist

summaga, mille hageja on kostjale juba tasunud ja kokkuleppe alusel on kostja kohustatud osa

summast (kuna seoses tagasiostuga jäi osa käibest toimumata) tagastama, sh väljastama

kreeditarve. Juhul kui hageja esitaks kostjale kokkuleppe alusel müügiarve, tekiks hagejal

kohustus tasuda riigile arvel kajastatud käibemaks 5294,21 eurot (KMS § 29 lg 2), kuigi hageja

on sama käibemaksu tasunud kostjale 25. jaanuari 2013 arve alusel. Sellises olukorras oleks

tegemist majandusliku topeltmaksustamisega. Kreeditarve esitamine analoogsetes olukordades

on praktikas tavapärane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu

22. märtsi 2016 otsus muutmata.

7. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu

põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki

oma otsuses korrata.

Maakohus on andnud asjakohase hinnangu kõikidele tõenditele ja poolte väidetele, kohaldanud

õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning lahend on piisavalt põhjendatud.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi

rahuldamata jätmiseks.

8. Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

8.1. Maakohus on õigesti kohtuotsuses välja toonud vaidlusalused ja vaidlusvälised asjaolud.

Asja materjalide põhjal ei ole vaidlust selles, et pooled sõlmisid 25. jaanuaril 2013 Ollepi

maaüksuse kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu nr T5/0113 (tl 7–10), mille alusel

tasus hageja kostjale 36 500 eurot ja käibemaksu 7300 eurot. Puidu ülestöötajaks oli poolte

kokkuleppel kostja ning lõplik tasumine raielepingu järgi pidi toimuma peale materjali

realiseerimist. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et raieleping täideti vaid osaliselt ja

4. veebruaril 2014 sõlmisid pooled kokkuleppe (tl 15), mille punkt 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Villa Marika OÜ ostab tagasi Holmen Metsale müüdud Ollepi maaüksuse kasvava raieõiguse

summaga 26 471,03 eurot, millele lisandub käibemaks seaduses sätestatud korras. Summa

tasutakse hiljemalt 20. veebruaril 2014.“ Vaidlust ei ole ka selles, et pärast 4. veebruari 2014

kokkuleppe sõlmimist on kostja Ollepi kinnistul metsa üles töötanud, kuid kokkuleppe p-s 3

märgitud rahasumma on hagejale tasumata.

8.2. Ringkonnakohus nõustub hageja ja maakohtu seisukohaga, et 4. veebruari 2014

kokkuleppe p-s 3 on tegemist müügilepinguga. Kostja väide, et kokkuleppes puuduvad

VÕS § 208 lg-st 1 tulenevad müügilepingu elementaarsed tingimused (s.o mida, kui palju,

missuguse hinnaga müüdi), ei ole põhjendatud, kuivõrd kokkuleppe p-s 3 on müügihind selgelt

kirjas ning tuvastatav on ka müügilepingu objekt, s.o Ollepi maaüksuse kasvava metsa

raieõigus, mille kostja oli varasemalt hagejale võõrandanud.

Õige on kostja väide, et kokkuleppe p-s 3 on täitmata osa MS § 37 lg 6 nõuetest. MS § 37 lg 6

järgi tuli raieõiguse võõrandamisel võõrandajal ja omandajal sõlmida kirjalik raieõiguse

võõrandamise leping või vormistada suulise lepingu sõlmimisel kirjalik akt, milles märgitakse

vähemalt: 1) raieõiguse võõrandaja ja omandaja nimi, isiku- või registrikood; 2) esindamise

korral esindaja nimi, isikukood, esindamise alus; 3) kinnistu ja katastriüksuse number, millel

kasvava metsa raieõigus võõrandatakse, riigimetsas kvartali ja metsaeraldise number;

4) tehtava raie liik; 5) raiega hõlmatava metsa pindala suurus ja hinnanguline maht

tihumeetrites; 6) raieõiguse võõrandaja ja omandaja allkirjad. Samas MS § 37 lg 6 nõuete

täitmata jätmisega ei kaasne müügilepingu tühisus (seda ei ole ka kostja väitnud), seega MS

nõuete rikkumine ei oma kohtuvaidluse lahendamisel olulist tähtsust. Kuivõrd raieõiguse

müügileping on vormivaba, on võimalik müügilepingu tingimuste määratlemisel lähtuda ka

muudest tõenditest. Antud juhul on müügilepingu (kokkuleppe p 3) objekti täpsustamisel

võimalik tugineda nt 25. jaanuaril 2013 sõlmitud kasvava metsa raieõiguse võõrandamise

lepingule nr T5/0113, kus on MS § 37 lg-s 6 nõutud andmed korrektselt märgitud, samuti

muudele kirjalikele tõenditele ja tunnistajate ütlustele.

Maakohus on muuhulgas õigesti lähtunud VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise

reeglitest. Arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid: 25. jaanuaril 2013 sõlmitud raieleping oli

jäänud olulises ulatuses täitmata ja kostja ei olnud omapoolset kohustust raie teostada täitnud

ka vastavalt 3. juulil 2013 sõlmitud kokkuleppele (tl 11–12); kostja jätkas raiet pärast

4. veebruari 2014 kokkuleppe sõlmimist, samas ei saanud kostja raiet jätkata 25. jaanuari 2013

raielepingu alusel nagu ta väidab 20. oktoobri 2015 vastuses (tl 98), kuna raieleping oli selleks

ajaks vastavalt raielepingu p-dele 4.2. ja 7.2 kehtivuse kaotanud, tuleb nõustuda maakohtu

järeldusega, et poolte ühine tegelik tahe 4. veebruaril 2014 oli sõlmida kokkulepe, millega

kostja ostab kõnealuse raieõiguse hagejalt tagasi.

Õige on ka maakohtu seisukoht, et isegi juhul kui kokkuleppe p-i 3 ei saaks käsitada

müügilepinguna, vaid tuleks lähtuda kostja arvamusest, et kokkuleppe p 3 sisu tähendab

tagasimakset, on kostja võtnud sellega endale rahalise kohustuse tasuda hagejale p-s 3 märgitud

summa kokkulepitud tähtajaks.

8.3. Ringkonnakohus nõustub hageja ja maakohtuga ka selles, et 3. juuli 2013 ja

4. veebruari 2014 kokkulepete tühistamiseks puuduvad nii formaalsed kui ka materiaalsed

eeldused.

8.3.1. TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt võib tehingu pettuse või eksimuse korral tühistada kuue kuu

jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Antud juhul on asjas kirjaliku tõendiga

üheselt tõendatud ajahetk, millal kostja väidetavast pettusest või eksimusest teada sai – selleks

on hageja töötaja H. Nõmme 30. septembri 2014 e-kiri (tl 39), kus on märgitud Holmeni

marginaali, mille arvestamist kostja tehingu tühistamise aluseks peab.

Kostja tõlgendus, et esimest korda kuulis (luges) kostja väljendit „Holmeni marginaal“ küll

30. septembril 2014, kuid tühistamisavalduse esitamise tähtaega tuleb hakata arvestama

hetkest, kui kostjal tekkis enda arvates lõplik veendumus toimunud pettuse või eksimuse osas,

ei vasta seaduse sõnastusele ega mõttele.

Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele asjakohaselt märkinud, et sätte tõlgendamine kostja

soovitud viisil, st lähtumine kostja subjektiivsest „lõpliku veendumuse“ ajahetkest, tähendaks

seda, et kostjal oleks võimalik oluliselt pikendada tehingu tühistamiseks seadusandja

kehtestatud 6-kuulist tähtaega.

8.3.2. Maakohus on põhjalikult käsitlenud ka kokkulepete tühistamise materiaalseid eeldusi,

leides põhjendatult, et kostja ei ole täitnud vastavate asjaolude tõendamiskoormist ei väidetava

pettuse ega ka eksimuse osas.

Nn Holmeni marginaali kohta on hageja selgitanud (tl 110–111), et tegemist on hageja

kasumiga ja hageja kuludega majandustegevuseks (sh nii ettevõtte majandustegevuse üldiste

kulude kui ka konkreetse tehinguga seotud kuludega). Ringkonnakohus ei nõustu apellandi

väitega, et asjas on leidnud tõendamist, et kostja ei olnud teadlik nn Holmeni marginaalist

(st asjaolust, et hageja arvestab endale poolte tehingutelt tasu). 25. jaanuari 2013 kasvava metsa

raieõiguse võõrandamise lepingus ei ole lõpliku müügihinna kujunemise arvestust välja toodud.

Ringkonnakohus ei pea sarnaselt hagejaga eluliselt usutavaks kostja väidet, et poolte

pikaajaline (üle 10 aasta kestnud) koostöö põhines kokkuleppel, et tehingutest teenib kasumit

kostja, hageja aga saab tasutud vaid oma otsesed kulud (nt transpordile). Sellist koostööd ei saa

pidada äritegevuses tavapäraseks ja kostja ei ole kirjeldatud kokkuleppe olemasolu tõendanud

ühegi teise tõendiga kui tunnistaja T. V. (kostja esindaja) ütlustega, mis on vastuolus hageja

tunnistaja H. N. ütlustega (tl 89–90) ning mida ei saa seetõttu pidada vastava asjaolu

tõendamiseks piisavaks. Seega ei ole kohtule esitatud tõendeid, millest saaks järeldada hageja

poolset kostja petmist/eksitamist kõnealuste kokkulepete sõlmimisel.

Maakohus on õigesti leidnud ka seda, et antud juhul kohaldub TsÜS § 92 lg 5, mille kohaselt

tehingu teinud isik ei või tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja

tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. Müügitehingus lasub hinnarisk ning seega ka kohustus

vajadusel täiendavat teavet hankida vaieldamatult ostjal (kostjal). Samuti on maakohus

Riigikohtu korduvalt antud selgitustest (nt 3-2-1-156-15, p 13; 3-2-1-9-16, p 37) lähtuvalt

põhjendatult arvestanud asjaolu, et mõlemad pooled on pikka aega vastaval alal majandus- ja

kutsetegevuses tegutsenud isikud ning kostja, olles nii raieõiguse esialgseks võõrandajaks kui

ka metsa ülestöötajaks kinnistul, pidi omama 4. veebruaril 2014 raie tagasiostu hinna

kokkuleppimiseks kogu vajalikku informatsiooni või igal juhul võimalust saada kõik vajalikud

andmed lihtsalt ja väikeste kuludega. Kostja ei ole ka väitnud, et tal ei oleks soovi korral olnud

võimalik enne kokkuleppe sõlmimist saada hagejalt asjakohaseid dokumente tutvumiseks.

Seega on nii 3. juuli 2013 kui ka 4. veebruari 2014 kokkulepped kehtivad.

Kuivõrd hagi põhineb kehtival 4. veebruari 2014 kokkuleppe p-l 3, ei pidanud hageja

tõendama, millest tulenevalt pooled sellise tagasiostuhinna kokku leppisid.

Lisaks on õige ka seisukoht, et juhul kui 4. veebruari 2014 kokkuleppe p 3 oleks kehtivalt

tühistatud, tuleks hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel.

8.4. Seaduslik ja piisavalt põhjendatud on maakohtu käsitlus arve esitamise kohustusest ja

hageja nõudes sisalduvast käibemaksust.

Maakohtu seisukoht, et rahaline kohustus tuleneb lepingust ja ostuhinna tasumise kohustus ei

sõltu hageja poolt arve esitamisest, tugineb Riigkohtu poolt mitmes lahendis (nt 3-2-1-110-05,

p 18) antud selgitusele, et ainuüksi asjaolu, et kostjale ei ole esitatud arvet, ei vabasta kostjat

tema lepingujärgse kohustuse täitmisest.

Kuna antud juhul on tegemist raieõiguse tagasimüügiga, tuleb 4. veebruari 2014 kokkuleppe

p 3 alusel arve esitamise ja käibemaksu tasumise kohustuse küsimust vaadelda koos esialgse,

25. jaanuari 2013 raieõiguse võõrandamise lepinguga ja selle alusel esitatud arvega. Kostja ei

ole vaidlustanud hageja väidet, mille kohta on kohtutoimikus ka vastavad tõendid, et raieõiguse

võõrandamise lepingu nr T5/0113 alusel esitas kostja hagejale 25. jaanuaril 2013 arve

nr VM13004 summas 36 500 eurot + käibemaks 7300 eurot, kokku 42 800 eurot (tl 55), ning

hageja tasus arve täies ulatuses, s.o koos käibemaksuga, 25. jaanuaril 2013 (tl 56). Kuivõrd

kostja ostis 25. jaanuari 2013 raielepingu alusel võõrandatud raieõiguse hagejalt tagasi, on

põhjendatud hageja ja maakohtu seisukoht, et 25. jaanuari 2013 raielepingus ja arves

nr VM13004 kajastatud käive (KMS § 4 lg 1 p 1) ei ole täies ulatuses aset leidnud. Seega on

hageja tasunud raieõiguse võõrandamise lepingu nr T5/0113 alusel kostjale käibemaksu

seaduses ettenähtust rohkem. Sellise olukorra maksuõiguslikuks lahenduseks on kostja poolt

hagejale kreeditarve esitamine (KMS § 29 lg 7), millist arvet saavad mõlemad pooled vastavalt

kajastada oma käibedeklaratsioonis. Kostja ei ole millegagi põhjendanud, miks ta peab

kõnealuse maksuobjekti, s.o Ollepi kinnistu kasvava metsa raieõiguse, puhul õigeks käibe

topeltmaksustamist.

9. Seoses

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmisega

jäävad

menetluskulud

apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (kostja) kanda.

TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus kindlaks vastustaja (hageja) menetluskulude

rahalise suuruse.

Vastustaja taotleb apellandilt menetluskulude väljamõistmist summas 1299,66 eurot,

s.o 9 tunni 17 minuti õigusabi eest tunnihinnaga 140 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja

lepinguline esindaja on apellatsioonimenetluses tutvunud kohtu teadete ja määrustega,

koostanud apellatsioonkaebusele vastuse, vahetanud infot kliendiga ning koostanud

menetluskulude nimekirja.

Ringkonnakohus peab hageja lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot (ilma käibemaksuta)

põhjendatuks, kuna see ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Hageja lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtu menetluses oli ringkonnakohtu arvates

vajalik ja põhjendatud 6 tunni ulatuses, s.o rahaliselt 840 eurot, milline summa tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista. Selline lepingulise esindaja kulu vastab ringkonnakohtu arvates

asja olemusele ja apellatsioonimenetluses tehtud tööle, hõlmates nii apellatsioonkaebusega

tutvumist, vastuse koostamist kui ka vajalikku suhtlust kohtu ja kliendiga. Ringkonnakohus

arvestab siinkohal, et hagejat esindas vandeadvokaadist kõrge kvalifikatsiooniga esindaja ning

apellatsioonimenetluses on suures osas korratud varasemates menetlusdokumentides juba

esitatud seisukohti. Seega ei saanud apellatsioonkaebusega tutvumine ja sellele vastuse

koostamine olla sedavõrd ajamahukas, kui arve spetsifikatsioonis märgitud (üle 8 tunni).

Samuti ei pea ringkonnakohus lähtudes Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14

(p 12) põhjendatuks määrata kostja poolt hageja hüvitamisele menetluskulude nimekirja

koostamise ja esitamise ajakulu.

Hageja on taotlenud kostjale ka TsMS § 177 lg-s 4 sätestatud viivise maksmise kohustuse

panemist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt, millise nõude ringkonnakohus rahuldab.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks