3-16-611/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. september 2016. a, Tallinn

Haldusasja number

3-16-611

Haldusasi

A.B. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise

kahju hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – A.B.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.B. kaebus läbi vaatamata osas, milles ta taotleb mittevaralise kahju

hüvitamist seoses jalutusbokside ebapiisava suurusega.

2. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda ja kaebuse esitamisega

seotud riigilõivu kulu riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 24.10.2016, välja arvatud

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS §

181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-16-611

2(8)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.B. (kaebaja) esitas 21.10.2015 Tallinna Vanglale (vastustaja) kahju hüvitamise taotluse

(tl 40) summas 600 eurot seoses piinamise, ebainimliku ja väärikust alandava kohtlemisega

perioodidel 13.03.2014–12.04.2014 ja 28.03.2015–27.04.2015. Kaebaja selgituste kohaselt

hoiti teda märgitud perioodil kartserihoones (plokk K-1), kus olid ebainimlikud tingimused.

Kartserihoone ei vasta ehitusseaduse (EhS v.r) nõuetele. Samuti ei võimaldatud kaebajale

jalutuskäike värskes õhus. Jalutusboksi kohal olev katus takistas värske õhu ja

päikesepaiste juurdepääsu.

2. Vastustaja jättis 04.01.2016 vastusega nr 5-37/15/293-4 kaebaja taotluse rahuldamata (tl

2-3). Kaebaja paigutati perioodiks 13.03.2014–12.04.2014 kartserikambrisse nr 84 ja

perioodil 28.03.2015–27.04.2015 kartserikambrisse nr 87. Kaebaja paigutati kartserisse

enda õigusvastase tegevuse tulemusel. Võimaliku kahju tekkimist saanuks kaebaja

õiguskuulekalt käitudes vältida. Märgitud kambrites on olemas osaliselt sund- ja osaliselt

loomulik ventilatsioon. Õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava

kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks tuleb hoida ventilatsiooniavad vabana ja

avatuna. Kambrites on olemas nii kunstlik kui ka loomulik valgus, mis kindlustab kambrite

piisava valgustatuse. Nõutava temperatuuri kindlustab keskküttesüsteem. Kambris on

kraanikauss ja WC. Kinnipeetavale väljastatakse kord nädalas WC puhastusvahend, millest

üldjuhul piisab üheks nädalaks. Kaebajale tagati jalutuskäik värskes õhus. 2013. a

paigaldati kartserihoone jalutusboksidele läbipaistvast plastist katus, et kaitsta jalutajat

sademete eest. Jalutusboksidele paigaldatud võre ja plastist katuse vahel asuvad avatud

õhutusluugid, mille kaudu on tagatud värske õhu juurdevool. Vangla lähtub kinnipeetavate

elamistingimuste nõuete täitmisel Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38

kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ (Määrus nr 38) sätetest. Kartserikambrid nr

84 ja 87 vastasid kõikidele justiitsministri

30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) nõuetele. Kartserikambri

tingimused võisid kaebajale olla küll ebamugavad, kui neid ei saa käsitleda inimväärikust

alandavatena. Kaebaja ei ole tõendanud, et talle oleks tekkinud mittevaraline kahju.

3. Kaebaja esitas 18.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tõlge tl 5), milles taotles talle

tekitatud kannatuste eest vastustajalt kahju hüvitise 600 eurot (haldusasi nr 3-16-231)

väljamõistmist. Vastustaja hoidis kaebajat ajavahemikel 13.03.2014–12.04.2014 ja

28.03.2015–27.04.2015 hoone bloki K1 kambrites, mis ei vastanud nõuetele. Samuti olid

keelatud jalutuskäigud värskes õhus.

4. Kohus jättis 05.02.2016 määrusega (tl 6) kaebuse käiguta ja palus kaebajal täpsustada

nõutava hüvitise suurust ühe päeva kohta ning esitada põhjendused, miks olid kaebaja

kinnipidamise tingimused perioodil 28.03.2015–27.04.2015 tema arvates õigusvastased.

5. Kaebaja esitas 07.12.2015 vastustajale kahju hüvitamise taotluse (tl 41) seoses

inimväärikust alandavas kartserikambris hoidmisega perioodil 27.11.2015–01.12.2015.

Kaebaja selgituste kohaselt oli kambris külm, niiske, väljakannatamatu lõhn ja puudus

ventilatsioon. Kaebajale ei võimaldatud jalutuskäike värskes õhus.

6. Vastustaja jättis 16.02.2016 vastusega nr 5-37/15/345-4 kaebaja taotluse rahuldamata (tl

3-16-611

3(8)

16-17). WC olemasolu nõue kartserikambris tuleneb VSKE § 7 lg-st 4, kuid kehtiv õigus ei

kehtesta nõudeid ega näe ette, milline peab tualett olema. Kambrites, sh kambris nr 72, on Aasia

tüüpi WC. Kuna kinnipeetavatele väljastatakse WC puhastamiseks vahend, siis pidi kambris

viibija ise hoolitsema, et WC oleks puhas. Kartserikambrites on osaliselt sund- ning osaliselt

loomulik ventilatsioon. Kambri õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava

kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks tuleb hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna.

Kartserikambrite ustel on all ääres augud, mis soodustavad samuti õhuringlust. Vastustaja

teostas mõõtmisi kambris nr 78 ning 02.12.2015 oli temperatuur +19,4oC ja 21.12.2015 oli

temperatuur +20oC ning õhuniiskus 58%. Seega vastab nii temperatuur kui ka õhuniiskus

kehtestatud nõuetele. Menetluse käigus ei tuvastatud, et kinnipeetavale oleks jalutuskäigu

võimaldamisest keeldutud. Dokumendihaldusprogrammist ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud

pöördumise jalutuskäikude

mittevõimaldamise või

kartserikambri

tingimuste

osas. Jalutamaminek on kinnipeetava õigus, mitte kohustus.

7. Kaebaja vaidlustas 22.02.2016 kaebuse täienduses (tõlge tl 19-20) täiendavalt tema

inimväärikuse alandamist perioodil 27.11.2015–01.12.2015 kartserikambris nr 72

hoidmisega. Kaebaja palus mõista vastustajalt tema kasuks välja hüvitise 640 eurot 64

päeva eest, s.o 10 eurot iga päeva eest. Põhjendused:

7.1.

Kambrites oli väga niiske ja külm. Kaebaja oli sunnitud magama riietes. Kui hommikul

võeti kaebajalt madrats, siis oli see niiske ja sellel olid suured märjad laigud. Kambrites puudub

täielikult ventilatsioon. Kaebaja oli sunnitud sööma 1-2 m kaugusel WC-st, mis haises. 7.2.

Kaebajalt võeti võimalus jalutada värskes õhus. Jalutusboksidele on ehitatud katus, mis kujutab

endast midagi pööningu taolist, kuhu ei satu piisaval määral värsket õhku ega päikesevalgust.

Kõige suurem jalutusboks on 4,4 m2 suurune, teised on kordades väiksemad.

7.3.

Bloki K1 kambrites, kus kaebajat peeti, ei ole piisavalt loomulikku valgust, kuna akendel

on nii sees kui väljas metallkonstruktsioonid, mille kaudu loomulik valgus kambrisse ei pääse.

7.4.

Kaebaja märkis 07.07.2016 avalduses (tl 57) täiendavalt, et teda ei saa

distsiplinaarsüüteo eest karistuseks panna normidele mittevastavatesse kambritesse. CPT pidas

bloki K1 kambrite tingimusi kohutavateks (vt raporti p-d 56 ja 57). Paljud kambrid olid

lagunenud, kehva ventilatsiooniga ja neis olid halvad sanitaartingimused. Vaidlusalustes

kambrites puudus sundventilatsioon (vt fotod haldusasjas nr 3-14-50770). WC-torustikust tuli

talumatu hais ja kaebaja oli sunnitud selle kõrval sööma, mis on alandav. Puhastusvahenditega

ei ole võimalik kõrvaldada kanalisatsioonitorustikust tulevat lõhna. Jalutusboksis, mis on 4,4

m2, ei saa normaalselt jalutada. Värskes õhus jalutuskäigust ilmajätmise kohta on seisukoha

andnud nii halduskohus kui ka ringkonnakohus haldusasjas nr 3-14-50770. Vastustaja oli

teadlik, et kartserina oleks saanud kasutada teisi kambreid (nt nr 402).

7.5.

Kaebaja esitas kohtule lisaks oma 30.03.2015 kaebuse Tallinna Vanglale, seda kaebust

tagastava Tallinna Vangla 01.04.2015 vastuse nr 5-18/15/10088-2 ning viimase peale esitatud

edasikaebuse kohta tehtud Tallinna Vangla 05.06.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/13897-4.

Kaebaja soovis nimetatud dokumentidega tõendada, et on püüdnud vahetult pärast

kartserikambrisse paigutamist kartseritingimusi vaidlustada, kuid tema venekeelseid kaebusi

ei ole kunagi menetletud.

8. Tallinna Halduskohus eraldas 28.03.2016 määrusega haldusasjas nr 3-16-231 (tl 29-30)

kaebaja nõuded ajavahemike 28.03.2015–27.04.2015 ja 27.11.2015–01.12.2015 osas

iseseisvaks menetluseks (haldusasi nr 3-16-611). Kaebaja kahjunõue perioodi 13.03.2014–

12.04.2014 eest jäi haldusasja nr 3-16-231 esemeks.

3-16-611

4(8)

9. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata (tl 37-39). Põhjendused:

9.1.

Kartserikambrid, kuhu kaebaja oli paigutatud, vastavad kõigile eluruumidele

esitatavatele nõuetele ja olmetingimusi neis ei saa käsitleda inimväärikust alandavatena.

9.2.

Vaidlusaluseid kambreid köetakse keskküttega. Kambrites on radiaatorid, mis tagavad

ühtlase temperatuuri säilimise, välistades liigniiskuse tekke. Kambrites on tehtud temperatuuri

mõõtmisi ja temperatuur on olnud nõuetekohane. Isegi talvel on temperatuur olnud üle 18°C.

9.3.

Õhuvahetus on kartserikambrites tagatud loomuliku ja sundventilatsiooniga. Kambris

viibival isikul on võimalik kambri õhuhulka ise reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu.

Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on võimalik hoida ventilatsiooniavad vaba ja avatuna.

Niiskust aitab vältida keskküte ja nõuetele vastav temperatuur. Vastustajale teadaolevalt ei ole

kambris liigniiskusega probleeme olnud ja kaebaja ei ole selle probleemiga vanglaametnike

poole pöördunud.

9.4.

WC kambrist eraldamata jätmine ei ole õigusvastane. Kambri üldise korra ja puhtuse

tagab kinnipeetav. Selleks väljastatakse talle kord nädalas puhastusvahend ja vajadusel täiendav

kogus. Varasemas kohtupraktikas ei ole Aasia tüüpi WC-d kambris peetud inimväärikust

alandavaks.

9.5.

Kartserihoone jalutusboksid on piisavalt suured, arvestades, et korraga viibib seal vaid

üks isik. Jalutusboksidele peale ehitatud katus takistab sademete sattumist jalutusboksi. Võre ja

katuse vahel asuvad avatud õhuluugid, mille kaudu on tagatud pidevalt värske õhu juurdevool

ja liikumine. Tegemist ei ole kinnise ruumiga. Seega on etteheited värske õhu puudumise osas

põhjendamatud. Kaebajale on võimaldatud igapäevaselt jalutuskäik vabas õhus.

9.6.

Kaebaja ei ole läbinud kambri valgustuse osas kohustuslikku kohtueelset menetlust ja

vastava väite osas tuleb kaebus tagastada.

9.7.

Kinnipeetavad paigutatakse kartserikambritesse erandjuhtudel, tegemist ei ole alalise

elukambriga. Kaebajale olid kartserikambrite tingimused teada ja ta pidanuks nendega

arvestama. Kartserikambris viibimisega kaasnevad paratamatult teatavad ebamugavused, kuid

kartseris viibimine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Kaebajale ei ole tekitatud kahju,

mida tuleks hüvitada.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebaja taotles kahju hüvitamist inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes

hoidmise eest Tallinna Vangla kartserites ajavahemikel 13.03.2014–12.04.2014 (30

ööpäeva),

28.03.2015–27.04.2015 (30 ööpäeva) ja 27.11.2015–01.12.2015 (4 ööpäeva). Kuivõrd kohus

eraldas kaebaja kahjunõude perioodi 13.03.2014–12.04.2014 osas iseseisvaks menetluseks

(haldusasi nr 3-16-231), siis vaatab kohus praeguse haldusasja raames läbi kaebaja kahjunõude

perioodide 28.03.2015–27.04.2015 ja 27.11.2015–01.12.2015 osas, arvestades, et kaebaja

nõuab kahju hüvitamist 10 eurot iga päeva eest, mil ta pidi viibima bloki K1 hoones

inimväärikust alandavates tingimustes.

11. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud

3-16-611

5(8)

kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama

seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab

tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega

kaasnevad.

12. Praeguses asjas väidab kaebaja talle kahju tekitamist inimväärikuse alandamisega.

13. Kaebaja

heitis

21.10.2015

kahju

hüvitamise

taotluses

vastustajale

ette,

et

kartseritingimused olid ebainimlikud, sest ei vastanud EhS v.r nõuetele. Samuti ei

võimaldatud talle jalutuskäike värskes õhus, sest jalutusboksi kohal olev katus takistas nii

õhu kui päikesepaiste juurdepääsu. 07.12.2015 kahju hüvitamise taotluses väitis kaebaja,

et kartserikambris oli külm, niiske, ebameeldiv hais ja puudus ventilatsioon. Samuti viitas

ta värskes õhus jalutamise võimatusele.

Kohtule esitatud kaebuses heitis kaebaja ette kartserikambrite nõuetele mittevastavust: kambrid

olid

niisked,

külmad,

haisesid,

puudus

ventilatsioon

ning

akende

ees

olevad

metallkonstruktsioonid takistasid loomuliku valguse juurdepääsu. Lisaks ei võimaldatud talle

jalutuskäike värskes õhus, sest jalutusboksi katus takistas õhu ja päikesepaiste juurdepääsu.

Jalutusboksid olid liiga väikesed.

14. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et vastustaja väide, nagu oleks kaebaja ise oma

õigusvastase käitumisega põhjustanud tema paigutamise kartserikambrisse, on asjakohatu.

Nii tava- kui kartserikambri tingimused peavad vastama kehtestatud nõuetele ning olema

inimväärikad. Ainuüksi distsiplinaarsüüteo toimepanemine kaebaja poolt ei anna õigust

paigutada teda tema inimväärikust alandavatesse kinnipidamistingimustesse. Kaebaja ei ole

vaidlustanud praeguses asjas tema paigutamist kartserikambritesse, seega ei kontrolli

kohus, kas kaebajale määratud distsiplinaarkaristused olid õiguspärased ja kaebaja

paigutamine nende alusel kartserisse õiguspärane. Kohus kontrollib vaid kartseritingimuste

nõuetekohasust.

15. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku (EhS u.r)

alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab

olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri

suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav

minister vangla sisekorraeeskirjas.

VangS § 651 lg 1 järgi peab kartser vastama sama seaduse § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja

tagama kinnipeetava pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Sama paragrahvi lg 3 järgi

ei ole kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust liikuda vangla territooriumil sama seaduse

§-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas

viibida vabas õhus.

16. EhS v.r ega EhS u.r eluruumidele mingeid nõudeid ei esita. Määrus nr 38 ning alates

06.07.2015 kehtiv majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määrus nr 85 „Eluruumile

3-16-611

6(8)

esitatavad nõuded“ (Määrus nr 85) sätestavad aga nõuded eluruumi valgustatusele,

ventilatsioonile, õhu temperatuurile, niiskusele ja sanitaarsõlmele:

eluruumil igal elutoal peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse

ruumi tuulutamiseks ja tagab ruumis piisava loomuliku valguse (Määruse nr 38 p 5,

Määruse nr 85 § 3 lg 3);

eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Õhu liikumise kiirus eluruumis,

eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse

piirkontsentratsioon siseõhus peab vastama kehtestatud nõuetele (Määruse nr 38 p 6,

Määruse nr 85 § 4 lg-d 1 ja 2);

siseõhu temperatuur eluruumis peab olema optimaalne, looma inimesele hubase

soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja

püsimisele. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu

temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18°C. Siseõhu

temperatuuri lubatav ülempiir tuleb määrata kehtestatud nõuete alusel (Määruse nr 38 p

7, Määruse nr 85 § 4 lg-d 3 ja 4);

eluruumis peab siseõhu suhteline niiskus olema vahemikus, mis ei kahjusta inimese

tervist, väldib veeauru kondenseerumist ja ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu

optimaalne niiskus on 40-60% (Määruse nr 38 p 8, Määruse nr 85 § 4 lg 5);

eluruum peab olema varustatud tualetiga või selle puudumisel peab olema tagatud tualeti

kasutamise võimalus samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal

(Määruse nr 38 p 9, Määruse nr 5 lg-d 1 ja 2).

17. Kuna kaebaja heitis kahju hüvitamise taotlustes ette kartserikambrite tingimuste

mittevastavust eluruumidele esitatavatele nõuetele ning vastustaja ei palunud kaebajal tema

kahju hüvitamise taotlusi täpsustada, siis loeb kohus kaebusele ja selle täiendusele

tuginedes, et kaebaja vaidlustas kartserikambrite tingimusi nii niiskuse, temperatuuri,

ventilatsiooni, valgustatuse kui ka WC osas. Samuti nähtub kaebaja poolt nii kohtueelses

kui ka kohtumenetluses esitatud seisukohtadest, et kaebajal oli küll võimalus jalutada

kartserikambrite juurde kuuluvates jalutusboksides, kuid selle kohal oleva katuse tõttu

puudus jalutusboksile värske õhu juurdepääs.

18. Kaebaja ei ole vaidlustanud kohtueelses menetluses jalutusboksi suurust, mistõttu on tal

selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ja kaebus tuleb selles osas jätta läbi

vaatamata (VangS § 11 lg 8, HKMS § 47 lg 1, § 151 lg 1 p 1, § 121 lg 1 p 4).

19. Vastustaja vastusest nähtub, et kambrites on keskküte, mis aitab niiskuse tekkimist vältida.

Vastustaja viitas 26.04.2015 toimunud niiskuse taseme mõõtmisele kambris nr 72 ja

12.02.2015 toimunud niiskuse taseme mõõtmisele kambris nr 72. Esimesel juhul saadi

tulemuseks 41,9% ja teisel juhul 58%, mis tähendab, et niiskuse tase vastas normidele.

Kohtul puudub alus arvata, et kaebaja viibimisel kambrites nr 72 ja 87 oleks kambrite

niiskuse tasemed eeltoodust oluliselt erinenud.

20. Kohtu hinnangul on kaebaja etteheited kartserikambrite temperatuuri kohta põhjendamatud

ja tõendamata. Vastustaja vastusest nähtub, et kambrites on keskküte ning vastustaja on

teostanud regulaarselt kambrite temperatuuri mõõtmisi. Saadud tulemuste kohaselt on

3-16-611

7(8)

temperatuur

olnud

erinevatel

ajaperioodidel

nõuetekohane.

Vastustaja

temperatuurimõõtmised nähtuvad nii praeguses asjas kohtule esitatud vastusest, mis

kajastavad kambrite nr 72 ja 87 temperatuuri mõõtmisi, kui ka haldusasjas nr 3-14-50770

esitatud tõenditest, mille kohaselt on mõõdetud erinevatel aegadel erinevate kambrite (sh

ka kambri nr 72) temperatuuri. Kohtu hinnangul on esitatud andmed usutavad.

21. Kohtu hinnangul ei pea vanglaruumides temperatuuri ja niiskuse mõõtmiseks olema

tegemist pädeva mõõtjaga ning tegemist ei ole mõõteseaduse § 5 lg-s 2 sätestatud

juhtumiga, mil mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud. Seega saab vastustaja

esitatud mõõtmistulemustega antud asja lahendamisel arvestada. Samuti ei saa kohtu

arvates pidada CPT 30.05.2012–06.06.2012 külastuse raportis kajastatud hinnangut, mis ei

tugine mõõtmistulemustele, vaid kinnipeetavate väidetele ja komisjoniliikmete

subjektiivsetele hinnangutele aastal 2012, tõepärasemaks, kui vangla esitatud

mõõtmistulemusi tunduvalt lähemast ajaperioodist.

22. Vastustaja kinnitusel on kambrites olemas nii loomulik kui ka sundventilatsioon.

Sundventilatsiooniava olemasolu nähtub ka haldusasjas nr 3-14-50770 esitatud fotodelt.

Vastustaja selgitustest nähtuvalt on kinnipeetavatel võimalik akna küljes olevate

õhutusavade kaudu kambri õhuhulka ise reguleerida. Õhuringluse efektiivsemaks

toimimiseks tuleb kinnipeetavatel hoida ventilatsiooniavad vaba ja avatuna ning

kartserikambrite ustel olevad augud soodustavad õhuringlust. Eeltoodust tulenevalt puudub

kohtul alus arvata, et kambrite ventilatsioon oli ebapiisav.

23. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambriakna ette paigaldatud metallkonstruktsioon

takistab loomuliku valguse juurdepääsu kambrile. Vastustaja poolt haldusasjas nr 3-14-

50770 kohtule esitatud fotodelt kambri nr 84 kohta nähtub, et metallvõre varjas küll mingil

määral valgust, kuid loomuliku valguse juurdepääs kambrile ei olnud siiski takistatud.

Kohus eeldab, et praeguses asjas vaidluse all olevad kambrid nr 72 ja 87 olid sarnased

kambrile 84. Vastustaja on varasemates analoogilistes vaidlustes (nt haldusasjas nr 3-15-

2729) väitnud, et metallvõred paigaldati kambriakende ette julgeolekukaalutlustel, sest

kinnipeetavad lõhkusid aknaid ja püüdsid nende kaudu väljuda. Seega ei saa metallvõre

olemasolu kambriakna ees pidada õigusvastaseks (VangS § 41 lg 2, § 66 lg 1). Lisaks on

kambrites olemas kunstlik valgustus, seega ei saa kaebaja etteheiteid valgustatuse osas

pidada põhjendatuks.

24. VSKE § 7 lg 4 p 6 kohaselt kuulub kartseri sisustusse WC. Õigusaktid ei täpsusta, mis tüüpi

WC kasutamist tuleb kinnipeetavatele võimaldada. Haldusasjas nr 3-14-50770 esitatud

fotodelt nähtub, et kartseris oli nn Aasia-tüüpi WC. Kohtupraktikas ei ole Aasia-tüüpi WC-

d peetud õigusnormidega vastuolus olevaks.

25. EIK lahendites on WC kambrist eraldamata jätmist peetud probleemiks.1 Kuna kaebaja oli

valvurite järelevalve all, ei tagatud talle alati WC privaatset kasutamist. Samuti ei ole

inimväärikuse nõudega kooskõlas eraldamata WC olemasolu kambris, kus tuleb samal ajal

ka süüa ja magada. Eeltoodule vaatamata ei pea kohus kaebaja õiguste riivet sedavõrd

intensiivseks, mis peaks päädima kahju rahalise hüvitamisega. Kohus arvestab siinkohal

asjaoludega, et kaebaja viibis kartseris lühikest aega (30 ja 4 kalendripäeva), ta oli kartseris

1 Vt Riigikohtu 2016. a analüüsi „Kinnipeetava kambripinna suuruse nõue Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikas“, lk 16.

3-16-611

8(8)

üksinda ning tal oli ka endal kohustus tagada kartseri ja WC puhtus (VangS § 45 lg 2 ja §

651 lg 1).

26. Kaebusest võib järeldada, et kaebaja ei väida, et tal ei võimaldatud üldse jalutada, vaid et

jalutusboksi kohal oleva katuse tõttu oli värske õhu juurdepääs jalutusboksile piiratud ja

sellest tulenevalt puudus kaeabajal võimalus jalutada värskes õhus. Haldusasjas nr 3-14-

50770 esitatud fotodelt nähtub kartserikambri juurde kuuluva jalutusboksi läbipaistva

kattega katus ning katuse alla paigaldatud metallvõre. Fotodelt võib aimata katuse ja

metallvõre vahele jäävaid avasid, mis vastustaja väidete kohaselt tagavad jalutuskäigu ajal

värske õhu juurdepääsu boksile ning õhu liikumise. Seega on kaebaja väited värskes õhus

jalutuskäigu tagamata jätmise kohta põhjendamatud. Vastustaja on selgitanud katuse

paigaldamise vajadust (et kaitsta jalutajat sademete eest). Kohtu hinnangul on esitatud

põhjendus asjakohane ja usutav.

27. VangS § 651 lg 3 tagab kinnipeetava õiguse jalutada värskes õhus, mitte päikesevalguses.

Samas ei saa jalutusboksi läbipaistvast materjalist katus piirata ebamõistlikult

päikesevalguse juurdepääsu jalutusboksile ja kaebaja vastupidised etteheited on

põhjendamatud.

28. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebaja kinnipidamistingimusi kartserikambrites nr

72 ja 87 ei saa pidada inimväärikust alandavateks, mistõttu puudub alus kaebajale kahju

hüvitise väljamõistmiseks. Kaebus tuleb jätta rahuldamata, välja arvatud osas, milles kahju

hüvitamist taotletakse seoses jalutusbokside ebapiisava suurusega. Selles osas jätab kohus

kaebuse läbi vaatamata.

29. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule

ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu tuleb tema menetluskulud jätta tema enda kanda (HKMS

§ 109 lg 1). Kohus andis 28.03.2016 määrusega kaebajale menetlusabi ja vabastas ta kaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest. Nimetatud menetluskulu tuleb HKMS § 118 lg 3 alusel jätta

riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik