1-16-4006/48 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-16-4006

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. septembril 2016.a Tallinn Kohtuasja number 1-16-4006 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikmed Sten Lind Ivi Kesküla ja

Kohtuistungi sekre

tär

Kea Lemming

Kohtuasi

Ursel Veimanni süüdistuses KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 ja - KarS § 418 lg 1 järgi; V.E süüdistuses KarS § 113

lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi ning Meelis Semjonovi süüdistustes KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 ja § 22 lg 3, KarS § - 418 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.juuni 2016.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitajad de Prokurör Kelly Kruusimägi

Süüdistatava V.E

kaitsja Sven Sillar ja süüdistatava Ursel Veimanni kaitsja Indrek Repn

au

P

rokurör Natalia Miilvee

Süüdistatav

Ursel Veimann isikukood 38507030286; X ; emakeel: XX

eesti keel; X ; elukoht: X , varem kriminaalkorras XX XX

karistatud kahel korral; kannab karistust Tallinna Vanglas Harju Maakohtu 14.04.2016 otsusega KarS § 184 lg 21 järgi

vangistusega 10 aastat algusega 14.04.2016; tõkend puudub (kahtlustatavana oli kinni peetud ja vahistatud ajavahemikul 03.11.2015-13.04.2016)

Kaitsja Indrek Repnau

Süüdistatav V.E isikukood XXX; X ; emakeel: eesti XX

keel; X ; elukoht: X X ; varem XX XX; töökoht: XX

2(20)

kriminaalkorras karistatud 3-l korral, viimati Harju Maakohtu 18.06.2012 otsusega KarS § 199 lg 2 p 6, 7, 9 ja §

22 lg 3 ja KarS § 320 lg 1 järgi vangistusega 10 kuud KarS § 73 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga; tõkend: vahistamine

kohaldatud ajavahemikul 06.11.2015-10.03.2016, mis

01.03.2016 määrusega asendati elektroonilise valvega 6 kuuks (kahtlustatavana kinni peetud 04.-05.11.2015).

Kaitsja Sven Sillar

Süüdistatav Meelis Semjonov isikukood 35705170015; X ; emakeel: XX

eesti keel; X ; elukoht: X X ; kehtivad XX XX; XX kriminaalkaristus elukohast lahkumise ed puuduvad; tõkend – keeld (kahtlustatavana kinni peetud 21.12.2015). 13.04.2016)

Kaitsja Juho-Enn Aule

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu kohtuotsus järgmistes osades: 30. juuni 2016.a

1. 121 lg 2 p 1- Meelis Semjonovi süüdimõistmises ja karistamises KarS § § 22 lg 3 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse KrMS § 238 lg 2 alusel ,

mõistetava põhikaristuse ja KarS § 73 alusel , kandmisele kuuluva karistuse vangistuse täielikult täitmisele pööramata jätmise ja katseaja pikkuse osas;

2. 121 lg 2 p 1- V.E süüdimõistmises ja karistamises KarS § § 22 lg 3 järgi ning KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetava põhikaristuse, kandmisele kuuluva karistuse ja KarS § 74 sätete kohaldamise osas;

3. Meelis Semjonovilt menetluskulu summas kokku 1 738 eurot ja V.E-lt

menetluskulu summas kokku 1

120 eurot väljamõistmises osas.

Uue otsusega:

Mõista Meelis Semjonov süüdi KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 ja - karistada teda vangistusega 6 (kuus) aastat. KarS § 64 lg 1 KarS § 418 lg 1 järgi mõistetud alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõista vangistus 6 (kuus) aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra Meelis Semjonovile KarS § 64 lg 1 alusel

moodustatud liitkaristust 6 (kuute) aastat vangistust. Mõista liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust.

KarS § 73 lg 1, 2 kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele kui Meelis Semjonov ei pane 5 (viie) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 73 lg 2 alusel määrata, et kohe kantakse ära vangistus 4 (neli) kuud. Osaliselt

kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 3 (kolm) kuud 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust.

3(20)

Ülejäänud 3 (kolme) aastat mõistetud vangistusest ei pöörata 8 (kaheksat) kuud täitmisele, kui Meelis Semjonov 5 (viie) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu. Katseaja algust lugeda otsuse tegemise päevast.

Karistuse kandmise algust arvestada karistuse kandmisele asumise kuupäevast.

Mõista süüdi KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 ja V.E - karistada teda vangistusega 5 (viis) aastat.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks

karistuseks mõista V.E-le 3 (kolm) aastat 4 (neli) kuud vangistust.

KarS § 73 lg 1, 2 kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele kui V.E ei pane 5 (viie) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

KarS § 73 lg 2 alusel määrata, et kohe kantakse ära vangistus 4 (neli) kuud 7 (seitse) päeva. Seega lugeda osaliselt kandmisele kuuluv karistus kantuks.

Ülejäänud 2 (kahte) aastat 11 (ühteist) kuud 23 (kahtekümmend kolme) päeva mõistetud vangistusest ei pöörata täitmisele, kui V.E 5 (viie) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu. Katseaja algust lugeda otsuse tegemise päevast.

Välja mõista Meelis Semjonovilt menetluskulu summas kokku 2 168 eurot, s.o

ekspertiiside tegemise kulud 685 eurot (akti 16E- - TB0002 järgi 210 eurot), aktide15E GE1543 ja 16GE-GE0042 järgi 475 eurot); määratud kaitsjale makstud tasu 408 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 075 eurot. Välja mõista V.E-lt menetluskulu summas kokku 1 550 eurot, s.o ekspertiiside

tegemise kuludest 475 eurot (aktid 15E-GE1543 ja 16GE-GE0042) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 075 eurot.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Prokuröri jätta rahuldamata. apellatsioon rahuldada osaliselt. Kaitsja apellatsioon

te id

Meelis Semjonovi kaitsja Juho- Enn Aule d tasu 48 riigi õigusabi eest makstu (nelikümmend kaheksa) eurot jätta riigi kanda KrMS § 185 lg 1 alusel.

Mõista Eesti Vabariigilt V.E kasuks välja 720 (seitsesada kakskümmend) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule otsuse avalikult kirjalikult 30 päeva jooksul alates teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 30.juuni 2016.a otsusega tunnistati Ursel Veimann - süüdi KarS § 113 lg 1

§ 25 lg 2 ja KarS § 418 lg 1 järgi ing KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti

n karistuseks 9 aastat

4(20) vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõis KarS § 65 lg 1 alusel suurendati teti 6 aastat vangistust. osaliselt

Harju Maakohtu 14.04.2016 otsusega mõistetud karistust (10 aastat vangistust) mõistetava karistusega (6 aastat vangistus

t) ning liitkaristuseks mõisteti 14 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti ud liitkaristuse alguseks loeti 03. eelvangistus karistusaja hulka ning mõistet november 2015.

V.E tunnistati süüdi KarS § § järgi mõisteti

121 lg 2 p 1- 22 lg 3 ja karistuseks 2

aastat 3 alusel karistust kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 vähendati mõistetavat 1/3 võrra

ning kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. mõisteti KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks eelvangistusaeg 04.11.2015-10.03.2016 (4 kuud 7 päeva) ning

kandmisele kuulus 1 aasta 1 kuu 23 . päeva vangistust Kohaldades KarS § 74 sätteid, ei pöörata vangistust täitmisele, kui V.E 2 aasta 6 kuulise katseaja kestel ei pane toime uut

kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab KarS § 75 lg-s 1 p 1-6 nimetatud

kontrollnõuded. Tõkend – vahistamine, mis on asendatud elektroonilise valvega, tühistada

pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Otsuse jõustumiseni valida tõkendiks elukohast lahkumise keeld aadressil X ma elukohast lahkumiseks XX. Kauemaks kui kolmeks päevaks o on vajalik kohtu luba.

Meelis Semjonov tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 § 22 lg 3 järgi ning karistuseks - mõisteti 3 aastat vangistust. Samuti tunnistati Meelis Semjonov süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti 1

liitkaristuseks 4

aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat k võrra ning aristust 1/3 kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 8 kuud vangistust. mõisteti KarS § 68 lg 1 alusel loeti g kandmisele kuulub 2 aastat 7 karistusest kantuks 1 päev (21.12.2015) eelvangistust nin kuud 29

päeva vangistust. Kohaldades KarS § 73 sätteid, ei pöörata vangistust täitmisele, kui

Meelis Semjonov 4 aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

Tõkend – elukohast lahkumise keeld tühistada pärast kohtuotsuse jõustumist.

Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. Välja mõisteti

Ursel Veimannilt 1 174 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kulud: akt 16E- 84 eurot; PõI0009 järgi – akt 15E-AE0009 405 eurot; akt 16E-TB0002 210 eurot; aktide 15E-GE1543 ja 16GE- – –

GE0042 järgi 475 eurot. V.E-lt kokku 1 120 eurot, s.o ekspertiiside tegemise

kuludest 475 eurot (aktid 15E-GE1543 ja 16GE- uotsusega GE0042 ning süüdimõistva koht

kaasnev sundraha 645 eurot. Meelis Semjonovilt kokku 1 738 eurot, s.o ekspertiiside

tegemise kulud 685 eurot (akti 16E- -GE1543 ja 16GE- TB0002 järgi 210 eurot), aktide15E

GE0042 järgi 475 eurot); määratud kaitsjale makstud tasu 408 eurot ja süüdimõistva

kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati

, et

menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult osade kaupa, s.o 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

2. Ursel Veimann 02.11.2015 kella 22.00 ajal, viibides V.E Süüdistus oli esitatud selles, et

-Benz Vito registreerimisnumbriga X , kus oli juhitud sõiduautos Mercedes XXXXX ka Meelis Semjonov, korraldas V.E ja M. Semjonovi kuuldes kokkusaamise -ga RT

viimaselt võlgade nõudmiseks. Seejärel jätkas V.E sõiduauto Mercedes-Benz Vito juhtimist vastavalt U. Veimanni vestluses kokkulepitud kohtumiskohta ja viis U. Veimanni ja M. Semjonovi X asuva maja juurde kohtuma -ga, soodustades ja oluliselt kergendades XX RT

selliselt U. Veimanni jõudmist kuriteokohale. Sõidu ajal sai U. Veimann sõiduautos M.

Semjonovi käest suhtes kasutamiseks ja võlgade nõudmise hõlbustamiseks gaasipüstoli RT

Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga

5(20) laskmiseks ja mis ekspertiisiaktist nähtuvalt on tulirelv. Jõudes 02.11.2015 ajavahemikul kella 23.00-23.30

XXX asuva maja juurde, väljusid U. Veimann ja M. Semjonov kohe autost ja liikusid kiiresti RT poole.

V.E jättis töötava mootoriga sõiduauto seisma maja esimese trepikoja juurde, suunas autotuled

RT asukohta, jälgides U. Veimanni ja M. Semjonovi tegevust ja tagades selliselt U.

Veimannile ja M. Semjonovile vajaliku valgustuse ja võimaluse vajadusel takistusteta sündmuskohalt põgeneda.

Jõudes juurde, lõi U. Veimann e tahtlikult üks kord rusikaga näo piirkonda. RT RT-l

Järgnevalt tulistas U. Veimann tahtlikult ühe lasu RT pea piirkonda, kaks lasku jalgade piirkond RT peksmist rusikatega pea ja keha piirkonda. a ja jätkas Kui RT tahtis põgeneda elumaja trepikotta ja pööras U. Veimannile selja, asetas U. Veimann relvatoru RT selja vastu ning s RT ooritas ühe kontaktlasu selga, teades ja mööndes sellise tegevusega kõikvõimalike tagajärgede saabumist RT elule ja tervisele, s.h surma saabumist. Kogu sündmuse ja U. Veimanni kõrval, tugevdades selliselt oma ajal seisis M. Semjonov RT

füüsilise kohalolekuga RT.-s hirmutunnet ja kiites U. Veimanni poolt toimepandava teo heaks.

Tulirelva laskudega tekitas U. Veimann -le laskehaava vasakul pool alaseljal kuuli RT peetumisega pehmetes kudedes lülisamba 3. nimmelüli kõrgusel, puutelasuvigastuse vasakul

alalõua piirkonnas, kolm laskehaava vasakul reiel ning rusikalöökidega tekitas U. Veimann RT-le parema silmakoopa alumise serva murru koos nahaaluse verevalumiga parema silma alalaul ja parema näopoole tursega.

Ülalkirjeldatud tegudega pani U. Veimann toime KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 järgi - kvalifitseeritava kuriteo (alustas vahetult teise inimese tapmise toimepanemist), V.E ja

M. Semjonov panid toime KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava - kuriteo (osutasid tapmiskatsele ainelist ja vaimset kaasabi).

Meelis Semjonov omandas eeluurimise käigus tuvastamata ajal, kohas ja isikult gaasipüstoli

Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, ja vähemalt 13 padrunit markeeringuga G.F.L 380 AUTO kaliiber 9x17mm, mida hoidis eeluurimise käigus tuvastamata kohas kuni 02.11.2015, omamata selleks relvaseaduse §-le 34 vastavat luba. Seejärel ajavahemikul 02.11.2015 kuni 03.11.2015 andis M. Semjonov kõnealuse gaasipüstoli

Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks koos vähemalt nelja padruniga markeeringuga G.F.L 380 AUTO, Ursel Veimanni valdusesse. U. Veimann sooritas tema valdusesse antud relvast 02.11.2015 kella 23.00-23.30 paiku

XXX asuva elumaja juures neli lasku kannatanu RT pihta. Seejärel alates 03.11.2015 kella 07.32 st hoidis M. Semjonov gaasipüstolit Zorak mudel 906, -

kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, ja 13 padrunit markeeringuga G.F.L 380 AUTO oma elukohas Tallinnas XXX asuvas korteris, kuni 21.12.2015 teostatud läbiotsimise käigus relv koos laskemoonaga temalt ära võeti.

Vastavalt ekspertiisiaktile nr 16E-TB0002 kuulub M. Semjonovi ja U. Veimanni poolt

ebaseaduslikult käideldud gaasipüstol Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümberehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, tulirelvade hulka ning on laskekõlblik. Padrunid markeeringuga G.F.L. 380 AUTO kaliiber 9x17mm kuuluvad tulirelva laskemoona

hulka ning on laskekõlblikud. Nimetatud padrunid on ette nähtud laskmiseks 9x17mm

kaliibrilistest püstolitest Walther, Browning, Astra, CZ jms ja püstolkuulipildujatest Astra, Cz jm ning ka ekspertiisiks esitatud püstolist. Sellise tegevusega rikkusid U. Veimann ja M. Semjonov relvaseaduse § 34 lg 2 sätteid, mille

kohaselt füüsilise isiku relvaluba annab selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle

6(20)

laskemoona käitlemiseks relvaseaduse ning selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud

tingimustel ja korras. Samuti rikkusid U. Veimann ja M. Semjonov relvaseaduse § 50 lg 1

sätteid, mille kohaselt relva ja laskemoona võib kanda koos vastava relvaloa või relvakandmisloaga. Vastavad load U. Veimannil ja M. Semjonovil puudus. Ülalkirjeldatud tegudega panid järgi U. Veimann ja M. Semjonov 418 lg 1 toime KarS §

kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid prokurör, süüdistatava V.E kaitsja Sven Sillar ja süüdistatava Ursel Veimanni kaitsja Indrek Repnau. KarS § § 22 lg 3 süüdimõistmise ja kari 121 lg 2 p 1 - stamise osas ei ole kaitsja Juho-Enn Aule ja süüdistatav Meelis Semjonov maakohtu otsust vaidlustanud.

3.1 -16-4006 Meelis Prokurör palub tühistada Harju Maakohtu 30.06.2016.a otsus nr 1 Semjonov ning tunnistada Meelis i süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 alusel Semjonov süüdi KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 alusel ning mõista talle karistuseks - KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 7 -

aastat vangistust. KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest jätta

Harju Maakohtu otsuse karistus (s.o 1 aasta vangistust) muutmata. KarS § 64 lg 1 alusel moodustada liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks raskemaga, mõistes liitkaristuseks 7 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra, mõistes karistuseks 4 aastat 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kokku 1 päev, mil Meelis Semjonov oli kahtlustatavana kinni peetud.

Samuti palub prokurör tühistada Harju Maakohtu 30.06.2016.a otsus nr 1-16-4006 V.E

süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 alusel ning tunnistada V.E süüdi KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 alusel ning mõista talle karistuseks KarS - § 113 § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 5 aastat lg 1 - vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra, mõistes karistuseks 3 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1, 2, 3 alusel määrata, et koheselt kuulub kandmisele 8 kuud

vangistust ning ülejäänud 2 aasta 8 kuu pikkust vangistust ei pöörata täitmisele, kui V.E ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 68 lg 1 alusel arvata koheselt kandmisele kuuluva karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates

04.11.2015, mil V.E kahtlustatavana kinni peeti ja vahistati kuni 10.03.2016, kui ta elektroonilise valve vastu vabastati, kokku 4 kuud 6 päeva ning mõista koheselt kandmisele 3 kuud

24 päeva vangistust. Muus osas jätta Harju Maakohtu 30.06.2016.a otsus muutmata.

Prokuratuur on seisukohal, et maakohus ei ole V.E ja Meelis Semjonovit KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 järgi süüditunnistades õigesti kohaldanud materiaalõigust ning sellest

tulenevalt vääralt kvalifitseerinud ümber M. Semjonovi ja V.E poolt toime pandud kuriteod. Harju Maakohus märkis õigesti, et KarS § 22 lg 2 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult

osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamine on teise isiku õigusvastase teo toetamine ehk soodustamine. Kaasaitamine on

tahtlik tegu. Kaasaaitajal peab olema vähemalt kaudne tahtlus oma kaasaaitamisteo suhtes, samuti peab olema vähemalt kaudse tahtlusega hõlmatud ka täideviija õigusvastane tegu. Samuti tuvastas kohus otsuse punktis 2.17 õigesti, et kõik süüdistatavad olid Kose valda sõitu

alustades või vähemalt selle sõidu kestel teadlikud, et U. Veimann soovib arveid klaarida

isikuga, kes tunnistaja UÕ’a kaasabil oli sündmuskohale kutsutud (kannatanu R.T.) ning

narkojoobes ja agressiivse U. Veimann’i käitumine ja kaasavõetud tulirelv tõendavad ka seda,

et kannatanu suhtes oli plaan kasutada vägivalda. Otsuse punktis 2.22 leidis maakohus, et: „Uuritud tõendite ja teo toimepanemise tehiolude alusel on alust väita, et V.E ja Semjonov

7(20) oma käitumisega (mida on otsuses juba eelnevalt käsitletud) aitasid kaasa sellele, et Veimann saaks Kose vallas U.Õ kaudu või tema kaasabil klaarida oma vahekordi R.T-ga. Nagu otsuse

p-s 2.17 kohus märkis, ei ole oluline (ja ei ole ka uuritud tõendite alusel üheselt kindlaks tehtud), kas see suhete klaarimine, mida on nimetatud võla nõudmiseks, tähendas mingi nõude

esitamist, GHB saamist või peidiku ettenäitamist. Samas joobeseisundis oleva Veimanni

agressiivsus ning relva kaasavõtmine tähendas seda, et nõudeid kannatanule ei esita ta

rahumeelselt, vaid kannatanu suhtes kasutatakse vägivalda. Sellele vaatamata olid nad nõus Veimanniga sündmuskohale sõitma ja oma käitumisega toetama tema edasist tegevust.“ Seega

luges kohus õigesti ja põhjendatult tõendatuks kaasaaitamistegude toimepanemise V.E ja M. Semjonov’i poolt U. Veimann’i põhiteole. Selliselt on kohus sisuliselt tõendatuks

lugenud ka asjaolu, et nii V.E kui ka M. Semjonov nõustusid osutama ka siis U.

Veimannile kaasabi, kui nad teadsid, et U. Veimann tarvitab võla nõudmiseks vägivalda ja nad nõustusid sellega.

Meelis Semjonov’i tahtluse tuvastamisel kohaldas Harju Maakohus ebaõigesti

materiaalõigust, tunnistades vääralt M. Semjonov’i süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 22 lg 3

alusel. Maakohus leidis 30.06.2016.a otsuses, et: „Kuigi Semjonov väljus koos Veimanniga

autost ja liikus kannatanu suunas, ei teadnud ta, et Veimann hakkab inimest tulistama pähe või kehasse (elutähtsasse piirkonda). Ta ei pruukinud ka näha, kas lasud tabavad kannatanut

või olid need suunatud kannatanust mööda üksnes tema hirmutamiseks. Et ta ei soovinud kaasa aidata R.T. tapmisele, kinnitab asjaolu, et kui ta aru sai, et lasud on tabanud kannatanut, väänas te Veimannil relva käest.“ Järelikult luges kohus tõendatuks, et M. Semjonovil puudus

tahtlus U. Veimann’i poolt toime pandud põhiteo osas U. Veimann’i poolt toimepandu

ulatuses. Kohus põhjendas oma seisukohta sellega, et puudus eelnev kokkulepe vägivalla, mida U. Veimann kannatanu suhtes kasutama hakkab, laadis ja intensiivsuses. Kohtu sellise järeldusega ei saa nõustuda, kuivõrd see ei tugine tõenditele, ei ole kooskõlas materiaalõiguses juurdunud seisukohtade ega ka kohtupraktikaga. Riigikohus on lahendis 3-1-

1-97-09 toonitanud, et „Kaasaaitajal peab olema vähemalt kaudne tahtlus oma

kaasaaitamisteo suhtes, samuti olema vähemalt kaudse tahtlusega hõlmatud ka täideviija õigusvastane tegu“. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll kinnitab, et U. Veimann helistas

enne Kosele sõitmist M. Semjonov’ile ning U. Veimanni ja V.E ütlustega on tõendatud, et enne Kosele sõitmist viibiti tõesti M. Semjonovi elukoha juures. Autos olles, kui ka M. Semjonov seal viibis, organiseeris ja korraldas U. Veimann teiste (s.o M. Semjonov’i

ja V.E ’e) kuuldes võlgade nõudmiseks kohtumise. M. Semjonov oli kaasa võtnud tulirelva ja andis selle U. Veimannile. Relva andmine võlgade nõudmise hõlbustamiseks oli

tahtlik tegu. Relv ei läinud kogemata M. Semjonov’i valdusest välja, ta andis selle ise U. Veimannile, tegutsedes selliselt tahtlikult. Samuti väljus tema vastavalt teoplaanile autost ning

julgestas U. Veimanni teo toimepanemisel. Samuti kinnitab tema tahtlust asjaolu, et pärast peitis M. Semjonov teo toimepanemise vahendi enda kummuti alla. Seega ka pärast kuriteo toimepanemist aitas ta jätkuvalt U. Veimanni.

Kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama aga ka täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ning ulatuma välja selle objektiivse ja subjektiivse ebaõiguse olulisemate joonteni vähemalt kaudse

tahtluse tasemel (RKL 3-1-1-94-00, 3-1-1-93-05). Riigikohus on otsuses 3-1-1-28-02

täpsustanud, et: „Kui kaasaaitaja peab vähemalt võimalikuks, et objekti kahjustamine tema

poolt antud vahendiga on tõenäoline, on tegemist kaasaaitamisega kaudse tahtluse vormis.“ Harju Maakohus on lugenud 30.06.2016.a otsuses tõendatuks, et Meelis Semjonov andis U.

Veimannile võlgade nõudmise hõlbustamiseks tulirelva. M. Semjonov teadis, mida

kuritegelikus maailmas võlgade sissenõudmine tähendab, kuid vaatamata sellele andis ta agressiivsele ja tugevas joobes U. Veimann’i kätte väga ohtliku vahendi. See konkreetne relv

on juba oma olemuselt ümber tehtud tapmise võimaldamiseks, sest pelgalt hirmutamiseks

8(20)

oleks piisav ka gaasirelv. Tulirelvaga saab vägagi kergesti põhjustada inimese surma.

Piltlikult öeldes, kui M. Semjonov oleks andnud U. Veimannile puidust võinoa ning U. Veimann oleks võinoa teravaks ihunud, seda mingil viisil näiteks metalltükkidega täiendanud

ja siis selle noaga kannatanu tapnud, siis tõepoolest oleks keerukas ette kujutada M.

Semjonov’i tahtluse ulatumist põhiteoni. Kuid käesoleval juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. M. Semjonovi tahtluse ulatumist vähemalt kaudse tahtluse tasemel U. Veimann’i

poolt toime pandud põhiteoni võiks kahtluse alla seada ka olukorras, kus tegemist oleks mängupüstoliga, millest ei saa tulistada, või kui tegemist oleks laadimata relvaga olukorras, kui selle laskemoona hankimine teo toimepanemise ajaks on võimatu. M. Semjonov andis U. Veimannile tahtlikult laskekõlbliku tulirelva ning see oli oma olemuselt vahend, mis on

loodud tapmiseks. Samuti oli M. Semjonovil kaasas laskemoon ning U. Veimannile antud relv oli laetud ehk tapmisvalmis. Seega, andes laskekõlbliku ja laetud relva üle agressiivsele

ja joobes U. Veimannile kannatanu suhtes võlgade nõudmise hõlbustamiseks, möönis kaudselt M. Semjonov ka kannatanu kehalise puutumatuse, tervise, aga ka elu kahjustamist U.

Veimanni poolt kõnealuse relvaga, s.h pidi M. Semjonov möönma ka surma saabumise

võimalikkust. Veelgi enam, Harju Maakohus on 30.06.2016.a otsuses välja toonud, et:

„Kaasaaitamine on tahtlik, kui isik peab võimalikuks, et toetab võõrast tegu, mis viiakse

lõpule tema teopanuse toel ka siis, kui ta ei kiida seda heaks.“ M. Semjonovi poolt U. Veimannile antud tulirelv on vahend, millega tõenäoliselt on võimalik objekti kahjustada ka surmavalt ning seda isegi juhul, kui M. Semjonov täielikult seda tagajärge heaks ei kiida. Juba

laskekõlblik ja laetud tulirelv on vahend, mille puhul peab möönma ükskõik milliste

tagajärgede saabumise võimalust, kui relv satub agressiivse ja ebastabiilse (ükskõik kas

psüühiliselt või joobeseisundist tulenevalt) inimese kätte. Eeltoodust tulenevalt on kohus kohaldanud vääralt materiaalõigust, ei ole järginud kohtupraktikas väljakujunenud seisukohti

ning kohtu järeldused on vastuolus kohtuistungil uuritud tõendite ning kohtu poolt otsuses

tõendatuks loetud objektiivsete asjaoludega, mis omakorda tingis Meelis Semjonov’i süüditunnistamise KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 alusel.

V.E ’e tahtluse tuvastamisel kohaldas Harju Maakohus ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades vääralt V.E’e süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 alusel. Sarnaselt M. Semjonovile on kohus ka V.E puhul lugenud põhjendatult tõendatuks kaasaaitamisteo toimepanemise V.E poolt U. Veimanni poolt toime pandud tapmiskatsele. Kohus on

õigesti jõudnud järeldusele, et V.E teopanus oli selline, mis oluliselt hõlbustas U. Veimannil põhiteo toimepanemist ning V.E pidi tõenditest nähtuvalt aru saama, et võla

nõudmine ei toimu rahumeelselt, vaid U. Veimann hakkab kannatanu suhtes vägivalda kasutama. Samas ei ole kohtuotsusest võimalik leida põhistusi selle kohta, miks kohus leiab,

et V.E tahtlus ei ulatu ka U. Veimanni poolt toimepandud põhiteoni. Kohus on

piirdunud üksnes üldise lausega selle kohta, et puudus varasem kokkulepe selles, milles konkreetselt vägivald seisnema pidi. V.E tahtluse puudumist ei ole kohus aga mingil viisil põhistanud. Vastupidiselt on kohus otsuses leidnud, et V.E pakkus U. Veimannile transporti nii sündmuskohale kui ka sealt ära. Samuti luges kohus tõendatuks, et kohtumine kannatanuga lepiti kokku just V.E telefoni kasutades, V.E hoiatas eelnevalt oma tuttavat MP-t, et U. Veimann soovib temalt võlgu ning kuna U. Veimann on agressiivne, siis ärgu enne mingeid kõnesid vastu võtku, kui V.E talle sõnumi saadab. Lisaks luges MP kohus tõendatuks asjaolu, et M. Semjonov andis relva U. Veimannile üle autos ning „/--/ ei ole loogiline ega usutav, et lällav ja agressiivne Veimann suutis autos olles relva olemasolu V.E eest varjata.“ Seega on kohus otsuses tuvastanud objektiivsed asjaolud, mis otseselt viitavad sellele, et V.E teadis U. Veimanni poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamise hakkamist. Samuti teadis V.E juba kuriteopaigale sõitmise ajal, et U. Veimann kasutab

kannatanu suhtes relva. Kõik eelnimetatud neli aspekti, mille kohus tõendatuks luges,

9(20)

kinnitavad üheselt V.E tahtluse ulatumist U. Veimanni poolt toime pandud põhiteo

laadi ja ulatuseni. Lisaks nimetatud neljale aspektile kinnitab V.E tahtlust ka tema

käitumine sündmuskohal. V.E suunas autotuled sündmuskohale ning nägi kõike toimuvat pealt, samuti kuulis ta laske, mida tema kirjeldab küll plõksudena ning üritab väita, et ta ei tea laskudest midagi, kuid see versioon on ebausutav. Eluliselt on teada, et kui kasvõi

jahimehed metsas loomi jahivad ning lasu sooritavad, kostab see isegi metsas kaugele. Rääkimata siis tulede vihus relvast laskude sooritamisest paarikümne meetri kaugusel. Seega

V.E teadis, mis sündmuskohal toimus ning vaatamata sellele istus edasi autos, tuled

sündmuskohale suunatud, mootor töötamas. Kui ta tõepoolest ei oleks heaks kiitnud U. Veimanni tegevust ega kaudse tahtlusega möönnud kuriteo toimepanemist, oleks ta hiljemalt hetkel, kui kannatanu ja U. Veimann trepikotta läksid, sündmuskohalt lahkunud, väljendades selliselt temapoolset tegevuse mitte heaks kiitmist. Seda ta ei teinud. Sa gselt viis V.E muti teojär

U. Veimann mas nii endale kui ka U. Veimannile uusi i viimase koju, käis ost

kõnekaart iga alkoholi. Taoline käitumine näitab selgelt, et e ning tarvitas koos U. Veimann tegelikult ka pärast tegu abistas V.E igal võimalikul viisil U. Veimanni, kuigi ta teadis,

mis toimunud oli. Kogu V.E käitumine viitab tahtluse olemasolule nii enda

kaasaaitamisteo kui ka põhiteo osas. Samuti ei tohi vähetähtsaks pidada asjaolu, et Meelis

Semjonov ile ju andis tulirelva üle U. Veimann st autos, kus ka V.E seda nägema pidi. Tegemist ei olnud limusiiniga, kus inimesed istuvad üksteisest täiesti eemal, ei näe ega kuule, mida teised teevad. Tegemist on küllaltki väikese sõidukiga, mistõttu on usutav, et V.E nägi tulirelva üle ile. Kuna V.E nägi, et antakse üle andmist M. Semjonovilt U. Veimann

ka relv, siis pidi ta möönma, et võlgade nõudmine võib päädida kuriteo ja suisa tapmise toimepanemisega. Tulirelv on vahend, mis ei jäta kahtlust vigastuste ja ka surma saabumise võimalikkuse osas. Vaatamata sellele jätkas ta sõitu ja ootas U. Veimanni kuriteopaigas. Isegi kui V.E ei teadnud nelja lasu sooritamisest, siis pidi ta võimalikuks pidama, et see tegu pannakse toime ja kannatanule põhjustatakse mistahes raskusega tagajärjed, mida relvaga põhjustada suudetakse, ka siis, kui tema seda kõike täielikult heaks ei kiida, mistõttu on ka

tema tegu käsitletav tahtlikuna. Kõike eelnimetatut arvesse võttes oleks üksnes loogiline

järeldada, et V.E nõustus võlanõudmisega just sellisel viisil ja ulatuses, nagu U. Veimann põhiteo toime pani. V.E oli teadlik kõikidest asjaoludest, s.h relvast, ta isegi

möönis U. Veimanni ohtlikkust (eelnev sõbra hoiatamine U. Veimanni eest). Leian, et

kohtuistungil uuritud ja kohtuotsuses kajastatud tõenditest nähtuvalt on tõendatud tahtluse

ulatumine tapmiskatse toimepanemiseni. Kohus ei ole motiveerinud tahtluse puudumist,

otsuses puuduvad sellesisulised argumendid, mistõttu kohtu siseveendumuse kujunemine ei

ole järgitav. Kohtu poolt tuvastatu on vastuolus kohtu järeldustega ega põhjenda

kvalifikatsiooni muutmist ja V.E süüditunnistamist KrS § 121 lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 alusel.

3.2 palub t Süüdistatava V.E kaitsja Sven Sillar ühistada Harju Maakohtu 30.06.2016 otsus täies ulatuses. Teha asjas uus otsus, millega mõista V.E täielikult

õigeks õista Eesti Vabariigilt välja V.E-le kriminaalmenetlusega põhjustatud ning m õigusabikulud. Kuigi Harju Maakohus seda sõna selgelt otsuses välja ei öeldud, mõisteti V.E - KarS KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi õigeks, sest ta tunnistati samas sündmuses süüdi -

KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 järgi. Kuna maakohus jättis õigeksmõistmise otsuses

fikseerimata, jättis kohus ekslikult ka kohaldamata KrMS §-i 181 lg 1, mille kohaselt kannab

õigeksmõistva kohtuotsuse korral põhjendatud õigusabikulud riik. Kaitsja esitas maakohtus

taotluse, hüvitada õigusabikulud 3 460 eurot ning leiab, et olukorras, mil KarS § 113 järgi

kohtusse esitatud süüdistus kvalifitseeritakse kohtus ümber KarS § 121 järgi, on

10(20) õigusabikulud põhjendatud ning seetõttu tulnuks need riigilt kas siis täiesulatuses või osaliselt V.E kasuks välja mõista. Käesolevaga vaidlustatakse maakohtu otsus täies ulatuses. Kuigi kohus tuvastas väga õigesti,

et V.E ei lasu tapmisekatses osalemise süüd, tunnistati ta siiski alusetult ja ebaõigesti süüdi kergete kahavigastuste tekitamisele kaasaaitamises. Kohus jõudis järeldusele, et Semjonov, V.E ja Veimann jõudsid autos kokkuleppele, et kannatanu suhtes tarvitatakse

vägivalda. Kas kasutatav vägivald pidi seisnema üksnes kannatanu relvaga hirmutamises (mis on psüühiline vägivald) või millised konkreetsed teod tema suhtes toime pannakse, kas need teod võivad ohustada üksnes tema tervist või ka elu, selles osas kokkulepe puudus või

õigemini puuduvad tõendid, mis lubaksid kohtul väita, et Veimann oleks oma kaaslastele

teatavaks teinud võimaluse kannatanult elu võtta või nad oleks aktsepteerinud R.T. tapmist

(kohtuotsus lk 17). Väga õigesti järeldas kohus, et sellise umbmäärase konkretiseerimata

kokkuleppe tuvastamisel on KrMS § 7 lg 3 alusel välistatud võimalus V.E

süüdimõistmiseks tapmises osalemises (KarS § 113). Küll aga jääb kohtuotsuse

tähelepanelikule lugejale lõpuni arusaamatuks, mille alusel eelistas kohus sellisel juhul

võimalikku kokkulepet kehavigastuste põhjustamises (KarS § 121), relvaga ähvardamise

kokkuleppele (KarS § 120). Kuigi KarS § 120 on ju süüdistatavale vaieldamatult soodsam säte, kui seda on KarS § 121 ning KrMS § 7 lg 3 mõttes peaks kohaldamisele kuuluma ikkagi

süüdistatava jaoks kergemat vastutust ettenägev seadus. Tegelikult ei ole aga asjas kogutud

tõenditega üldse tuvastatud, et V.E olnuks mingi puutumus Ursel Vemanni

kuriteoga. Kohtu järeldus, et autos lepiti kokku kannatanu suhtes kuriteo sooritamises, on

puhtalt oletuslik. Nii võis see olla, aga pigem see nii siiski ei olnud. KrMS § 7 lg 3 alusel õiguslikus mõttes vastavat kokkulepet ei sõlmitud. Ühtegi vastupidist kinnitavat tõendit ei ole. Eluline usutavus ei ole KrMS § 63 lg 1 alusel tõendiks ja KrMS § 60 lg 3 mõttes üldtuntud

asjaoluks, mida ei olegi vaja tõendada. Põhimõtteliselt käsitletakse kohtupraktikas

kaasaaitajana tõepoolest ka kurjategija sündmuskohale viimist, kuid seda ainult eeldusel, kui

autojuhil oli kurjategijaga vastav kokkulepe ning autojuht teadis, et ta oma teopanusega soodustab kuriteo toimepanemist. Käesoleval juhul V.E ei teadnud ega saanud aru, et soodustab oma tegevusega Ursel Veimanni kuritegu. Asjaolu, et sõiduki tuled valgustasid sündmuskohta ei muutnud kannatanule kallalaetungimist ei raskemaks ega kergemaks. V.E

tegevuses Ursel Veimanni kuriteopaigale toimetamisel puudus kuriteole

kaasaaitamiseks vajalik subjektiivne külg. Sündmuskoha väidetaval valgustamisel autotuledega, puudus aga Ursel Veimanni kuriteoga üldse objektiivne puutumus.

3.3 Ursel Veimanni kaitsja Indrek Repnau palub Süüdistatava tühistada Harju Maakohtu 30.06.2016.a. otsus kriminaalasjas 1-16- alusel suurendati 4006 osas, millega KarS § 65 lg 1

osaliselt Ursel Veimannile Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega mõistetud karistust (10 aastat vangistust) mõistetava karistusega (6 aastat vangistust) ning liitkaristuseks mõisteti 14

(neliteist) aastat vangistust. Teha antud osas uus otsus, millega lugeda Ursel Veimannile

Harju Maakohtu 30.06.2016.a. otsusega mõistetud kergem karistus (6 aastat vangistust)

kaetuks temale Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega mõistetud raskema karistusega (10 aastat vangistust). KarS § 65 lg 1 kohaselt juhul kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse,

et süüdlane on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus käesoleva seadustiku § s 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult -

või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. KarS § 64 lg 1 sätestab, et

samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Nii Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega kui ka Harju Maakohtu 30.06.2016.a. on Ursel

Veimannile mõistetud põhikaristusena vangistus. Seega on mõlema otsuse puhul tegemist

11(20)

s Maakohus on asunud seisukohale, et kuna tegemist on amaliigiliste põhikaristustega. eriliigiliste kuritegudega, ei pidanud kohus võimalikuks mõistetava karistuse kaetuks lugemist

raskema karistusega. Süüdistatavale ei saa tekitada tunnet, et mõne kuriteo eest võib karistusest vabaneda, kui ühe teo eest on mõistetud juba pikemaajalisem vangistus. Apellant

ei saa sellise seisukohaga nõustuda. Ursel Veimannile on Harju Maakohtu 14.04.2016.a.

otsusega mõistetud 10 aastane vanglakaristus, mida saab käsitleda väga pika karistusajana. -

U menetletavad kriminaalasjad rsel Veimannil oli õiguspärane ootus, et tema suhtes

saadetakse kohtusse samaaegselt ning lahendatakse ühe kohtumenetlusega. Olukorras, kus

Ursel Veimannile mõistetav kergem karistus loetakse kaetuks raskema karistusega, ei saa

tekitada Ursel Veimannile tunnet karistusest vabanemise kohta. Seda põhjusel, et Ursel Veimanni poolt toimepandud süüteole on reageeritud, Ursel Veimann on antud kohtu alla, ta

on temale inkrimineeritud süüteo toimepanemises süüdi tunnistatud ning lõpuks on talle nimetatud süüteo toimepanemise eest mõistetud karistus, milleks on 6 aastat vangistust. Seega ei ole mingil moel võimalik, et Ursel Veimann vabaneks karistusest, kuna temale on juba teise

otsusega karistus mõistetud. Juhul, kui Ursel Veimannile apelleeritava kohtuotsusega

mõistetud 6-aastane vangistus loetakse kaetuks temale Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega mõistetud raskema s.o. 10 aastase vangistusega, ei tekita samuti olukorda nagu jääks -

Ursel Veimann Harju Maakohtu 30.06.2016.a. otsusega karistamata. Ursel Veimannile on

maakohtu otsusega karistus mõistetud ning seda ei eita apellant ega Ursel Veimann.

Maakohus on otsuses leidnud, et liialt pikk vanglakaristus võib raskendada tema hilisemat

resotsialiseerumist. Kohus tulles järeldusele, et liialt pikk vanglakaristus ei aita resotsialiseerumisprotsessile kaasa, mõistis Ursel Veimannile ikkagi liitkaristuseks väga pika, so 14 aastase vangistuse. Seetõttu apellant leiab, et kohus ei ole otsuses järjekindel, kuna 10 aastase vangistuse näol on juba niigi tegemist väga pika vanglakaristusega. Apellant leiab, et

juhul kui Ursel Veimannile apelleeritava kohtuotsusega mõistetud karistus loetakse kaetuks temale Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega mõistetud karistusega, on lõpliku ära kantava karistuse näol tegemist piisavalt pikaajalise karistusega selleks, et Ursel Veimann saaks tema poolt toimepandu üle järele mõelda ning teha enda jaoks vastavad järeldused. Ühtlasi on see

piisavaks ajaks tegelemaks temal esineva sõltuvusprobleemiga, kuna korrapärase režiimiga keskkonnas viibides on tulemused ilmselgelt tõhusamad.

4. V.E toetas kaitsja apellatsioon Ringkonnakohtu istungil süüdistatav i. Kaitsja jäi

apellatsiooni juurde ja taotles istamist ning teha uus otsus kohtuotsuse tüh , millega mõista süüdistatav õigeks. ei toetanud kaitsja apellatsiooni. Prokurör

Süüdistatav Ursel Veimann toetas kaitsja apellatsiooni. Kaitsja jäi apellatsiooni juurde ja taotles tkaristuse osas ning teha uus otsus kohtuotsuse tühistamist lii , millega mõista kergem liitkaristus. ei toetanud kaitsja apellatsiooni. Prokurör

Prokurör use tühistamist apellatsioonis taotles kohtuots toodud motiividel ning loobus

apellatsioonist osas, millega paluti Meelis Semjonovile mõistetud vangistus reaalselt

ärakanda. Prokurör palus Meelis Semjonovi suhtes kohaldada KarS § 73 lg 1, 2, 3 sätteid

ning et koheselt kuulub kandmisele 4 aasta 4 kuu määrata, kuud vangistust ning ülejäänud 4 pikkust vangistust ei pöörata täitmisele, kui Meelis Semjonov ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kaitsjad ei toetanud prokuröri apellatsiooni ja taotlesid jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

12(20)

5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, prokuröri ja

süüdistatavate V.E ja Ursel Veimann apellatsioonide väidetega ning kaitsja te

kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et prokuröri apellatsioonis märgitu väärib

tähelepanu.

5.1 Kolleegium viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise

kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist

puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr

3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid

järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite

analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis

kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

Kolleegium leiab üksmeel alust ette heita järel selt, et maakohtule on duste meelevaldsust süüdistatavate V.E ja Meelis Semjonovi tahtluse tuvastamisel neile inkrimineerinud

kuriteos. M tele V.E-le ja Meelis Semjonovile aakohus hinnates süüdistatava

inkrimineeritud

jusel, et ei lahendanu kaasaaitamistegu, jõudis ebaõigele järeldusele põh d

süüdistatavate V.E ja Meelis Semjonovi süüküsimus

t terviklikult. Seega tuleb

nõustuda prokuröriga, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades vääralt süüdistatavad V.E ja Meelis Semjonovi süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 § 22 lg 3 järgi. -

5.2 Esitatud apellatsioonis taotle kaasaaitaja tahtlusest b prokurör maakohtu poolt käsitletud tehtud järelduste ümberhindamist ja V.E ja Meelis Semjonovi süüdimõistmist neile

inkrimineeritud kuriteos 13 lg 1 -

KarS § 1 § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi. Maakohus märkis õigesti, et KarS § 22 lg 2 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamine

on teise isiku õigusvastase teo toetamine ehk soodustamine. Kaasaitamine on tahtlik tegu.

Kaasaaitajal peab olema vähemalt kaudne tahtlus oma kaasaaitamisteo suhtes, samuti peab olema vähemalt kaudse tahtlusega hõlmatud ka täideviija õigusvastane tegu. Kaasaaitamine on tahtlik, kui isik peab võimalikuks, et toetab võõrast tegu, mis viiakse lõpule tema teopanuse toel ka siis, kui ta ei kiida seda heaks.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõik süüdistatavad olid Kose valda sõitu alustades või

vähemalt selle sõidu kestel teadlikud vägivallaga , et Ursel Veimann soovib arveid klaarida

isikuga, s.t kannatanu RT-ga, kes tunnistaja Õ kaasabil oli sündmuskohale kutsutud.

Maakohtuga tuleb nõustu Ursel Veimanni agressiivne käitumine ja da ka selles, et narkojoobes

kaasavõetud tulirelv tõendavad asjaolu, et kannatanu suhtes oli plaan kasutada vägivalda.

Maakohtuga tuleb nõustuda ka selles, et uuritud tõendid kogumis ja teo toimepanemise tehiolude alusel saab tõsikindlalt väita, et V.E ja Meelis Semjonov oma käitumisega aitasid kaasa sellele, et Ursel

Veimann saaks Kose vallas tunnistaja Õ kaudu või tema kaasabil

klaarida oma suhteid kannatanuga. Süüdistatava Ursel Veimanni agressiivsus ning laetud

laskekõlbuliku relva kaasavõtmine ja sellega autost väljumine tähendas seda, et kannatanu suhtes kasutatakse vägivalda. Sellele vaatamata olid nõus V.E ja Meelis Semjonov

Veimanniga sündmuskohale sõitma ja oma käitumisega toetama Ursel Veismanni edasist tegevust. Kokkuvõtvalt asus maakohus seisukohale ning millega ringkonnakohus nõustub, et

kaasaaitajatel V.E ja Meelis Semjonovil oli vähemalt kaudne tahtlus oma

kaasaaitamisteo suhtes. Nii on üheselt tõendamist leidnud, et süüdistatav V.E sõidutas süüdistatava Ursel Veimanni ja Meelis Semjonovi autoga sündmuskohale ja sealt ära.

13(20) Kohtumine kannatanuga lepiti kokku süüdistatava V.E telefonilt ning V.E

valgustas autotuledega sündmuskohta Süüdistatav Meelis Semjonov võttis kaasa . laskekõlbuliku ng hiljem väljus autost ja julgestas tulirelva ja andis selle Ursel Veimannile ni Ursel Veimanni teo toimepanemisel ning hiljem petis Meelis Semjonov relva enda kummuti alla.

5.3 Riigikohus on kestvalt oma lahendites märkinud, et kuriteole saab kaasa aidata ka kaudse tahtlusega ning kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo

absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust.

Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et ajalises plaanis võib

kaasaaitamistegu aset leida nii teo ettevalmistamise staadiumis (näiteks teootsuse

tugevdamine või juhiste andmine teo toimepanekuks), selle täideviimisel (näiteks vahendi andmine vahetult koosseisu realiseerimise ajal) kui ka peale koosseisu realiseerimist (näiteks

eelnevalt lubatud varjamine). Kaasabi võib anda nii füüsilise teoga (näiteks takistades

vägivallakuriteo puhul kannatanu lahkumist); aineliselt (näiteks toimepandava kuriteo jaoks

vajalike rahaliste vahendite või eseme andmine); kui ka vaimselt (näiteks toimepanijale teo

toimepanemiseks nõu andes, tema teootsust kinnitades või ka eelnevalt lubades kuriteoga

saadud vara hoida või realiseerida). Kaasaaitamistegu võib olla nii tegevuse kui ka

tegevusetuse vormis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1- -02, p 10). 28

Maakohus asus vääralt seisukohale, et kaasaaitajate V.E ja Meelis Semjonovi

tahtlus, s.h ka mitte kaudse tahtluse vormis kannatanu tapmisele kaasa aidata ei ole

tõendamist leidnud. Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu otsuse seisukohad selles osas (kd 4 lk 108), ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta.

Üksnes kaasaaitamisteo tahtlikkus ei tähenda samas veel, et kaasaaitamise subjektiivsed

koosseisutunnused oleksid realiseeritud. Selleks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus, see tähendab tal peab vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. ahtlus toimepanija poolt tahtliku õigusvastase T teo toimepanemiseks tähendab minimaalselt vähemalt seda, et kaasaaitaja peab võimalikuks

konkreetse koosseisupärase teo toimepanemist täideviija poolt ja möönab seda. Seevastu on tahtlus välistatud olukorras, kus kaasaaitaja peab küll võimalikuks ja möönab täideviija poolt mingi õigusvastase teo toimepanemist, kuid tal puudub sellest teost täpsem ettekujutus. Selles

mõttes on kaasaaitamise jaoks vajalik, et kaasaaitaja kujutaks endale konkreetset

individualiseeritavat kuriteosündmust selle ebaõigussisu olulisemates joontes ette.

Olulisemate joontena tuleb mõista kahjustatava õigushüve liiki ja õigushüve kahjustamise

viisi ja määra (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemat samasisulist seisukohta 2. veebruari 2004. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-150-03, p 17).

Nõustuda tuleb prokuröriga, et maakohtus leidis üheselt tuvastamist, et süüdistatav Meelis Semjonov andis Ursel Veimannile tulirelva. Vähetähtis ei ole asjaolu, et gaasirelv oli ümber tehtud tulirelvaks (kd 1 lk 207-213), mida ilmselgelt saab kasutada tapmiseks. Seega andis

süüdistatav Me laskekõlbliku tulirelva, kaasas oli elis Semjonov Ursel Veimannile

süüdistataval Meelis Semjonovil ka laskemoon ning Ursel Veimannile antud relv oli ka laetud. tuli Süüdistatav Meelis Semjonov andes laskekõlbliku ja laetud relva üle agressiivsele ja joobes Ursel

Veimannile võlgade nõudmise hõlbustamiseks vägivallaga, pidas võimalikuks ja

elu kahjustamist ja ka surma möönis ilmselgelt vähemalt kaudse tahtluse tasandil kannatanu

saabumise võimalikkust. Seega süüdistatav Meelis Semjonov andes laskekõlbuliku laetud tulirelva agressiivselt meelestatud Ursel Veimanni kasutusse suhete klaarimisel , vägivallaga

kujutab inimene ette mistahes vigastusi ja mistahes tagajärge, ka surma saabumist. Seda enam, et süüdistatav Meelis Semjonov viibis kogu aja koos Ursel Veimanniga, kui viimane

14(20)

peksis ja tulistas korduvalt kannatanut. Kolleegium asub seisukohale, et märgitud asjaolud kinnitavad üheselt Meelis Semjonovi tahtluse ulatumist Ursel Veimanni poolt toime pandud põhiteo laadi ja ulatuseni.

Maakohus on

le, et V.E teopanus oli selline, mis oluliselt jõudnud järelduse hõlbustas Ursel il põhiteo toimepanemist ning V.E pidi tõenditest nähtuvalt Veimann aru saama, et võla nõudmine ei toimu rahumeelselt, vaid Ursel Veimann hakkab kannatanu suhtes vägivalda kas Maakohus on üheselt tuvastanud, millega kolleegium nõustub, et utama.

V.E pakkus Ursel Veimannile transporti nii sündmuskohale kui ka sealt ära ning kohtumine kannatanuga lepiti kokku just V.E telefoni kasutades. Seejuures ei ole vähetähtis asjaolu, et V.E hoiatas eelnevalt oma tuttavat, et Ursel Veimann soovib temalt võlgu ning kuna Ursel Veimann on agressiivne, siis ärgu P enne mingeid kõnesid vastu

v Relv anti Meelis Semjonov poo Ursel õtku, kui V.E talle sõnumi saadab. lt

Veimannile üle autos. üheselt Seega on tegelikkuses maakohus tuvastanud objektiivsed asjaolud, mis otseselt viitavad sellele, et V.E teadis Ursel Veimanni poolt kannatanu suhtes vägivalla kasuta likult jõudnud järeldusele, et mise hakkamist, s.h tulirelva abil, kuid eks

süüdistatava V.E eimanni põhiteoni. Kolleegium asub tahtlus ei ulatu Ursel V seisukohale, et märgitud asjaolud kinnitavad üheselt V.E tahtluse ulatumist Ursel

Veimanni poolt toime pandud põhiteo laadi ja ul Süüdistatav V.E atuseni. ootas autoga Ursel Veimanni kuriteopaigas

, valgustades sündmuskohta täistuledega, mis pimestasid kannatanu sõnade kohaselt teda ja hiljem sõidutas süüdistatavad sündmuskohalt ära

. Kuriteo

toimepanemisele kaasaaitamine on ka abi osutamine pärast kuriteo toimepanemist. Selline

lubadus võib olla ka vaikiv ja antud kuriteo toimepanemise ajal (vt RKKK 3-1-1-104-97). Süüdistatava V.E osavõtt kuriteo toimepanemisele kaasaaitajana seisnes ilmselgelt ka tema poolt juhitud autoga teiste süüdistatavatega sündmuskohalt põgenemise tagamises.

Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et antud juhul süüdistatavad V.E ja Meelis Semjonov pidasid võimalikuks möönsid, et Ursel Veimann kasutab neilt saadud abi ja

tahtliku õi Kuna süüdistatavate V.E gusvastase teo toimepanemiseks. ja Meelis Semjonovi teadvus hõlmas kannatanu suhtes vägivalla kasutamist, s.h laskekõlbuliku ja laetud

tulirelva kasutades, siis käitusid nad kannatanu suhtes toimepandud tapmiskatse suhtes tahtlikult (kaudne tahtlus). umi Maakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegi seisukoha, mille kohaselt on kaasaaitamine võimalik ka konkludentse käitumisega, st see ei

vaja eelnevat fikseeritud kokkulepet ja kaasaaitamistegu võib aset leida põhiteo

toimepanemise käigus.

Lähtudes eeltoodust leiab kolleegium, et on täielikult tõendatud Meelis Semjonovi ja V.E

poolt KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifits -

eeritava kuriteo toimepanemine, mistõttu tuleb maakohtu ostus tühistada süüdimõistmises KarS § 121 nende lg 2 p 1- tuleb § 22 lg 3 järgi ning Meelis Semjonov ja V.E süüdi mõista KarS § 113 lg 1 -

§ 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi.

6. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavatele Meelis Semjonovile ja V.E-le

karistuse mõistmise küsimust.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesolevas asjas ei ole prokurör süüdistusaktis Meelis Semjonovi ja V.E karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid märkinud. KarS § 113 sanktsioon näeb ette

kuuekuni viieteistaastase vangistuse.

15(20) KrMS § 331 lg-te 2 ja 3 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni

piires. Seega ei saa Meelis Semjonovile ja V.E-le rangemat kolleegium mõista karistust, kui seda

taotles prokurör.

6.1 Prokurör on taotlenud Meelis Semjonovile mõista karistuseks KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 - ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepan KrMS § 238 emise eest 7 aastat vangistust.

lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra KarS § 73 lg 1, 2, 3 sätteid ning . Kohaldada

määrata, kuud vangistust ning ülejäänud vangistust ei pöörata et koheselt kuulub kandmisele 4 täitmisele, kui Meelis Semjonov ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kolleegium ei pea prokuröri poolt taotletud vangistuse määra põhjendatuks arvestades Meelis

Semjonovi süü suurust. Kolleegium märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost

lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski

vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega

konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99- 06). Meelis Semjonov on varem kriminaalkorras karistamata, ta töötab ning antud andmed on

iseloomustavaks asjaoluks. Semjonovi ei saa lugeda Süüdistatava Meelis süüd ülemäära

suureks. teo Karistuse mõistmisel on üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse sisemist ebaõigust 06 märkinud, et . Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12- süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on

öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava

põhjendatud karistusõigusliku hinnangu Tähendust toimepandud kuriteole (otsuse p 14).

omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis ebaõigus), -

kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti

objektiivseks kategooriaks. Kolleegium leiab, et Meelis Semjonovi suhtes on võimalik

saavutada karistuse eesmärk mõi sanktsiooni alammääras stes temale vangistuse , st 6 aastat vangistust, mida . KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra Kuigi Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et karistusseadustiku süstemaatilise

tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et

tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Seega sellisest põhimõttest lähtuvalt ei saa, kooskõlas KarS § 3 sätestatuga, enam kui viieks aastaks 73 lg-s

vangistatute puhul karistuse kandmisest tingimuslik va

bastamine üldse kõne alla tulla, kuid kuna prokurör taotles KarS § 73 sätete kohaldamist, tuleb kolleegiumil sellega nõustuda. Samuti asus apellant seisukohale, et kuulub koheselt kandmisele 4 KarS § 73 lg 1, 2, 3 alusel kuud vangistust, millega kolleegium täielikult nõustub. Kolleegium nõustub, et katseaja toime

mõjub Meelis Semjonovile oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud.

6.2 Prokurör on taotlenud V.E-le mõista karistuseks KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 ja § - 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest KrMS § 238 lg 2 5 aastat vangistust. alusel vähendada karistust 1/3 võrra KarS § 73 lg 1, 2, 3 alusel määrata, et koheselt kuulub .

kandmisele 8 kuud vangistust ning ülejäänud vangistust ei pöörata täitmisele, kui V.E ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu

Kuivõrd prokurör on palunud karistada süüdistatavat V.E alla sanktsiooni a ei saa V.E-le rangemat karistust, kui seda taotles lammäära, siis kolleegium mõista prokurör, mistõttu tuleb V.E karistada vangistusega 5 aastat KrMS § 238 lg 2 , mida alusel vähendada 1/3 võrra.

16(20) Samuti asus apellant seisukohale, et alusel kuulub koheselt kandmisele 8 kuud KarS § 73 lg 2 vangistust Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-99-06 p 21 märkinud, et lühivangistuse määramine võib

kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku

tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele

konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida

kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Karistuse

kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb

sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise s.o mõnekuulise - vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-41-04 ja nr 3-1-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul

vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid

kuudes vältava lühivangistusena. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest avaldub sellise

sanktsiooni preventiivne toime vangistuse taotleb lühiajalisuses, kuid käesolevaks ajas prokurör vangistusest täitmisele pöörata 8 kuud, mis ilmselgelt ei ole enam lühivangistus ega

täida seega oma eesmärki. Seda enam, et varasemalt on süüdistatav

juba antud asjas viibinud eelvangistuses 4 kuud 7 päeva, mistõttu asub kolleegium seisukohale, et KarS § 73 lg 2 alusel

kuulub kohesele . ära kandmisele vangistus 4 kuud 7 päeva Kuivõrd eelvangistuses viibis V.E 4 kuud 7 päeva, siis tuleb kohesele kandmisele kuuluv karistus lugeda kantuks.

7. Kohtukolleegium peatub ka menetluskuludel. Maakohtu otsusega

mõisteti välja menetluskulud V.E-lt kokku 1 120 eurot, s.o

ekspertiiside tegemise kuludest 475 eurot (aktid 15E-GE1543 ja 16GE-GE0042 ning

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 eurot. Meelis Semjonovilt kokku 1 738

eurot, s.o ekspertiiside tegemise kulud 685 eurot (akti 16E-TB0002 järgi 210 eurot), aktide15E-GE1543 ja 16GE-GE0042 järgi 475 eurot); määratud kaitsjale makstud tasu 408 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 eurot.

Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse V.E ja Meelis Semjonovi süüdimõistmises KarS § 121 lg 2 p 1 § 22 lg 3 järgi ja mõistab Meelis Semjonovi ja V.E -

-

süüdi KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi, siis tuleb otsus tühistada ka

Meelis Semjonovilt menetluskulu summas kokku 1 738 eurot ja V.E-lt menetluskulu summas kokku 1

120 eurot väljamõistmises osas.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

K ev rMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskulu süüdimõistva kohtuotsusega kaasn sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsuseg

a kaasneva sundraha suurus esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Kuna tegemist on menetluskuluga, mis ei ole materiaalses mõttes käsitletav karistusena, siis tuleb sundraha

väljamõistmisel kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juhtinud sellele asjaolule kohtute tähelepanu 9. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-63-05, 12. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-46-08 ja 16. novembri 2010. a otsus nr 3-1-1-83-10. Süüdistatav Meelis Semjonov ja V.E mõistetakse süüdi KarS § 113 lg 1 § 25 lg ad

- 2 ja § 22 lg 3 järgi, esi , mistõttu tuleb

mese astme kuriteos Meelis Semjonov ja V.E

välja mõista sundraha 1 Meelis Semjonovilt välja mõistmisele 075 eurot. Kokku kuulub

menetluskulu summas 2 168 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kulud 685 eurot (akti 16E-

TB0002 järgi 210 GE0042 järgi 475 eurot); määratud eurot), aktide15E-GE1543 ja 16GE- kaitsjale makstud tasu 408 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 075 eurot.

V.E-lt menetluskulu summas kokku 1 550 eurot, s.o kuulub välja mõistmisele

ekspertiiside tegemise kuludest 475 eurot (aktid 15E-GE1543 ja 16GE-GE0042) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 075 eurot.

17(20)

8. Süüdistatava V.E k ühistada Harju Maakohtu aitsja Sven Sillar palus t otsus ja mõista V.E täielikult õigeks. Punktides 5-5.3 asus kolleegium seisukohale, et on täielikult tõendatud V.E poolt KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ning -

V.E tuleb - 3 siis ei ole süüdi mõista KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 ja § 22 lg järgi, võimalik süüdistatava V.E õigeksmõistmine. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tood üksnes elulisel uga, et maakohtu otsus rajaneb usutavusel ja oletustel.

Apellant on jätnut tähelepanuta asjaolu, et maakohus ei ole rajanud otsust elulisele usutavusele, vaid maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil uuritud tõendite kogumile, milleks on nii kannatanu ütlused, tunnistajate ütlused ja süüdistatavate ütlused ning

teised kogutud kirjalikud tõendid. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei tugine oletustel,

vaid tugineb asjaoludel, mille kohus on tunnistanud tõendatuks. Samas puudub kaitsja

apellatsioonis põhjendused, miks tuleb kaitseväiteid kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui süüdistus versiooni. Ka ei ole kaitsja viidanud apellatsioonis konkreetsetele

tõenditele, mis kummutaks maakohtu otsuses toodud järeldused ja kinnitaks apellatsioonis

toodud versiooni. Seejuures on kaitsja jätnud tähelepanuta, et m on analüüsinud aakohus põhjalikult süüdis V.E väiteid, versiooni ja kaitsja tõstatatud kahtlusi (kd 4 lk tatava

104-108). Nii on maakohus põhjendanud, millega on ümberlükatud süüdistatava V.E

väited, andnud hinnangu tema ütluste usaldusväärsusele ning kontrollinud nende haakuvu

st teiste tõenditega.

8.1 Kaitsja Sven Sillari apellatsioonis taotletakse 7 - KrMS § lg s 3 sätestatud in dubio pro reo

põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks

igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest.

Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline

kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid

arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata

kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada

süüdistatava kasuks. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt lahendis 3-1-1-77-15

märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

KrMS § 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. 7 lg Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul

tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon

olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kohtuasjas ei haaku kaitsja poolt apellatsioonis toodud versioonid ja oletused kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumina.

8.2 Kaitsja esitas apellatsioonis t maakohtu summas 3 460 aotluse, hüvitada õigusabikulud

eurot, kuna olukorras, mil KarS § 113 järgi kohtusse esitatud süüdistus kvalifitseeritakse

kohtus ümber KarS § 121 järgi, on õigusabikulud põhjendatud ning seetõttu tulnuks need riigilt kas siis täiesulatuses või osaliselt V.E kasuks välja mõista.

Kolleegium ei rahuldanud kaitsja taotlust mõista V.E õigeks, mistõttu ei kuulu kohaldamisele KrMS § 181 lg 1 sätted ning kaitsja taotlus mõista maakohtu õigusabi kulud riigilt kas siis täiesulatuses või osaliselt V.E kasuks välja mõista, rahuldamisele ei kuulu.

18(20)

9. Süüdistatava Ursel Veimanni kaitsja Indrek Repnau palub lugeda Ursel Veimannile

käesolevas kriminaalasjas mõistetud kergem karistus (6 aastat vangistust) kaetuks temale Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega mõistetud raskema karistusega (10 aastat vangistust).

Karistusseadustiku § 65 lg 1 reguleerib liitkaristuse mõistmist neil juhtudel, kui pärast

süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne

kohtuotsuse kuulutamist toime ka teise kuriteo. Seega kirjeldab KarS § 65 lg 1 lause 1 olukorda, mil on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga.

Kolleegium nõustub apellandiga, et tavaolukorras oleks pidanud arutama Ursel Veimanni mõlemat kuritegu koos ja mõistma nii üksikkaristused kui ka liitkaristuse ühe kohtuotsusega. Kuritegude kogumi hilisema tuvastamise korral ei ole aga võimalik sellist olukorda täielikult

taastada. Riigikohus varasemas praktikas korduvalt tõdenud, et kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski

looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. veebruari 2007. a

otsus kriminaalasjas nr 3-4-1-2-02 ja kriminaalkolleegiumi 22. mai 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-26-08). Seega

tuleb antud põhimõtteid järgida ka käesoleva asja lahendamisel.

KarS § 65 lg 1 esimesest lausest tuleneb sõnaselgelt kohtu kohustus mõista süüdistatavale liitkaristus KarS -s § 64 sätestatud korras. Viimane sätestab kuritegude kogumi eest mõistetava liitka

ristuse üldised reeglid.

Apellant taotleb liitkaristuse mõistmisel lähtuda absorbtsiooniprintsiibist, lugedes kergema

karistuse kaetuks raskema karistusega. Kolleegium asub seisukohal, et maakohus on õigustatult kohaldanud üksikkaristustest raskeima suuren

damist ehk karistuste osalise liitmise

põhimõtet KarS § 64 lg 1 alusel, kuna toimepandud kuriteod (tapmise katse ja narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) , mis mõjutavad on kindlasti nendeks teguriteks

süüdistatava süü suurust ja põhjend põhimõtte avad liitkaristuse moodustamisel asperatsiooni

rakendamist. Maakohus on liitkaristust suurendanud, kuni see vastas süü suurusele ja karistuse eesmärkidele ning kolleegium nõustub maakohtuga. Harju Maakohtu 14.04.2016.a.

otsusega mõistetud KarS § 184 lg 2 karistu 10 aastat s 1

alla sanktsiooni järgi on mõistetud keskmist määra (keskmine määr 13 aastat). Antud kriminaalasjas on mõistetud karistuseks 9 aastat, seega taaskord

alla sanktsiooni keskmist määra (keskmine määr 10 aastat 6 kuud).

Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt asunud seisukohale, et liitkaristuse mõistmisel

mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (vt 3-1-1-20-16).

Kolleegium asub seisukohale, et liitkaristuse moodustamisel ei saa lähtuda

absorbtsiooniprintsiibist, kuivõrd raskeim karistus ei ole vastav süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. Käesolevas asjas on siku võrdne kohtlemine nende isikutega, tagatud selliselt i

kellele mõistetakse mitme kuriteo eest liitkaristus ühe kohtuotsusega. Seejuures tuleb märkida, et ka ühe kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse mõistmise KarS § 64 l kohaldatakse lg 1 sätteid ning ka siis on kohtul võimalus mõistetud raskeimat üksikkaristust suurendada või

lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Lisaks väärib märkimist, et kaitsja etteheited kriminaalasjade ühendamata jätmise osas ei ole asjakohased, kuivõrd KarS § 184

lg 21

arutati kokkuleppemenetluses 14.04.2016 järgi esitatud süüdistusasja ning käesolev

kriminaalasi saa mida hiljem arutati bus kohtusse üldmenetluses mais 2016, kuid

lühimenetluse korras. Seega puudus kohtul igasugune võimalus kohtuasju liita. Samuti

soovides kriminaalasjade liitmist oli süüdistataval Ursel Veimannil ilmselgelt võimalus

19(20)

kokkulepet mitte sõlmida või ka sõlmitud kokkuleppest loobuda, mistõttu etteheited selles osas on ainetud.

10.

KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

Süüdistatava Meelis Semjonovi k esitas taotluse hüvitada temale aitsja Juho- Enn Aule

õigusabi osutamisega seotud kulud. taotles istungil osalemise eest hüvitada temale Kaitsja

koos käibemaksuga, kokku summas 48 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on

põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui

apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2 4 või lõikes 2 nimetatud lahend, -

kannab menetluskulud riik. Harju Maakohtu 30.juuni 2016.a Ringkonnakohus tühistab

kohtuotsuse osaliselt ja teeb uue otsuse, mistõttu käesoleval juhul kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik.

10.1 Süüdistatava V.E valitud kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar esitas

ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 1 200 eurot.

Kohtukolleegium leiab, et arvestades apellatsiooni mahtu ja ka prokuröri apellatsioonile esitatud vastuse koostamise mahtu ja sellele kulunud aega, ei ole kaitsja poolt taotletud summa KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik. Riigikohus on varem selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna

üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu

menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12,

p 29.) Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks

koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb

hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest

makstud tasu isikule ei hüvitata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema

koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 18. mai 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-43-10, p 14). Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava

materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mai 2009. 3-3-1-28-09, p 11). a määrus asjas nr

Kolleegiumi hinnangul on kaitsja poolt märgitud õigusabiteenuse tunnihind arutatava

kriminaalasja kontekstis mõistliku suurusega ja ka osutatud õigusteenus on olnud tervikuna

vajalik, kuid kolleegium seab kahtluse alla kaitsja esitatud arve alusel apellatsioonkaebuse koostamiseks ulunud aega, arvestades ja prokuröri apellatsioonile vastuväidete esitamiseks k nende mahtu. Apellatsiooni ja kirjaliku vastuse argumendid on äärmiselt lühikesed, mille tõttu ei saa õigusteenuse osutamisele kulutatud aega lugeda ajamahukaks ega aeganõudvaks ja täies

ulatuses põhjendatuks Märgitud põhjustel loeb kolleegium valitud kaitsjatele makstud

õigusabikuludest mõistliku suurusega tasuks kokku 600 eurot (5 tundi), millele lisandub käibemaks 120 eurot, seega kokku summas 720 eurot. Kuna kohtukolleegium Harju Maakohtu 30.juuni 2016.a kohtuotsuse osaliselt ja teeb tühistab uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud riigi kanda. Seoses

sellega mõistab kohtukolleegium Eesti Vabariigilt kasuks välja tema poolt V.E valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 720 eurot.

20(20)

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr - -st 1 ab MS § 337 lg 1 p st 4; § 340 lg 4 p tühist kohtukolleegium Harju Maakohtu 30.juuni 2016.a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue

otsuse. Prokuröri apellatsiooni kohtukolleegium rahuldab osaliselt, kaitsja apellatsioon te id jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali Sten Lind Ivi Kesküla