4-16-6740/2 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja Kohtunik Katre Poljakova Määruse tegemise aeg ja koht 21.septembril 2016.a, Tallinn, kirjalikus menetluses Kohtuasja number 4-16-6740 Taotleja Riho Liiva kaebus Tallinna Linnavalitsuse 01.09.2016.a määrusele nr S-3/2209-2 (trahviteade nr 154191)

RESOLUTSIOON Juhindudes VtMS §-st § 545 ; § 546; §-st 79 ja 191 p 12 kohus määras:

1. Jätta rahuldamata Riho Liiva kaebus Tallinna Linnavalitsuse Linnasekretär Toomas Seppa 01.09.2016.a määrusele nr S-3/2209-2 (trahviteade nr 154191) ning jätta kohtuvälise menetleja juhi 01.09.2016.a määrus ja kohtuvälise menetleja 22.08.2016.a määrus muutmata. Edasikaebamise kord Vastavalt VtMS §-le 191p 12 ei kuulu käesolev määrus vaidlustamisele määruskaebemenetluse korras.

ASJAOLUD JA KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

04.augustil 2016.a fikseeris Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti patrulliosakonna inspektor Valeri Sirmanov, et mootorsõiduki Subaru registreerimismärgiga XXXXoli pargitud Tallinnas, Tedre tn 77 hoone juures. Samal kuupäeval määras Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti menetlusosakonna vaneminspektor Krista Toim mootorsõiduki registreerimismärgiga XXXXeest vastutavale isikule (Riho Liiva; isikukood 37507040323) väärteomenetluse seadustiku § 541 lg 1 p 2 ja LS § 262 p 2 alusel hoiatustrahvi summas 20 eurot (trahviteade nr 154191) 17. augustil 2016 saatis mootorsõiduki registreerimismärgiga XXXXeest vastutav isik Riho Liiva (edaspidi ka kaebaja) Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametile kaebuse kirjalikus hoiatamismenetluses koostatud trahviteatele nr 154191 ning palus trahviteate tühistada. Kaebaja oli seisukohal, et tema sõiduk oli pargitud eramaale, mida pole maaomaniku poolt antud avalikku kasutusse. Kaebaja selgitas, et LS § 2 p 81 defineerib tee mõiste lühidalt järgnevalt, et tee on jalakäijatele või sõidukitele liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud muu ala. Kuna kaebaja hinnangul pole antud asfaldiriba näol tegemist rajatisega ning ka maaomanik pole seda avalikku kasutuse andnud, siis ei saa seda käsitleda teena (sh kõnniteena).

2 22. augusti 2016 määrusega jättis Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti menetlusosakonna vaneminspektor Liina Marrak kaebaja kaebuse läbi vaatamata. Kohtuvälise menetleja ametnik põhjendas kaebuse läbi vaatamata jätmist asjaoluga, et kirjalikus hoiatamismenetluses määratud hoiatustrahvi ei saa vaidlustada mistahes alusel. Hoiatustrahvi saab omanik või vastutav kasutaja vaidlustada üksnes väärteomenetluse seadustiku § 545 nimetatud kolmel seaduslikul alusel, s.o väitega, et mootorsõidukit juhtis teine isik (lg 3) või esitades ametliku kinnituse, et enne trahviteates nimetatud teo toimepanemise aega on teatatud mootorsõiduki või selle registreerimismärgi vargusest, kadumisest või hävimisest, või esitades tõendid õigusvastasust välistava asjaolu esinemise kohta (lg 4). Kohtuvälise menetleja ametnik selgitas, et kaebaja on rikkunud liiklusseaduse § 20 lg 4 p 3 (parkida võib kõnniteel kohas, kus seda lubab asjakohane liikluskorraldusvahend) sätestatud nõudeid. Fotodega on tõendatud, et sõiduk oli pargitud kõnniteel Tedre tn hoone 77 juures ja sõiduki parkimise kohas puudus kõnniteele parkimist lubav liikluskorraldusvahend. Sõiduk asus vahetult kortermaja sissepääsu ees. LS § 2 p 25 järgi on kõnnitee jalakäijate liikumiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest eraldatud teeosa. Kõnnitee on antud kohas sõiduteest äärekiviga eraldatud teeosa, mis viib kortermaja välisukseni. Kõnniteele ei ole liikluskorralduslikult rajatud sõidukite parkimise kohti. LS § 20 lg 4 p 3 sätestab kõnniteel parkimise korra, mille järgi parkimiskorda täpsustava liikluskorraldusvahendi puudumisel kõnniteel parkimine ei ole lubatud. Parkimine kõnniteel reguleeritakse liikluskorraldusvahenditega nr 575a, 861b, 861c, 863a- 864b ja kuni selliseid paigaldatud ei ole, kõnniteele parkida ei tohi. Liiklusseadus kehtib kõikidel teedel olenemata sellest, kellele see kuulub. Kohtuvälise menetleja ametnik viitas Harju Maakohtu otsusele nr 4-12- 222, milles kohus leidis järgmist: "LS § 2 p 25 defineerib kõnnitee järgmiselt: "kõnnitee on jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega." Sellest definitsioonist järeldub, et kõnnitee on teeosa, mis on äärekiviga või muul viisil sõiduteest (või jalgrattateest) eraldatud, mis võib või võib mitte olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega ning on mõeldud jalakäija või tasakaaluliikuriga liiklemiseks. Teiste sõnadega on kõnnitee ükskõik mis viisil sõiduteest (või jalgrattateest) arusaadaval viisil eraldatud osa, mis on mõeldud jalakäijate (ja tasakaaluliikuriga) liiklemiseks." Veel: „ Tähtsust ei oma, kes on sõiduki parkimise koha kinnistu omanik. Tähtsust omab see, kas see osa kinnistust on avatud liiklemiseks." Kohtuvälise menetleja ametnik juhtis kaebaja tähelepanu asjaolule, et tegemist on kõigile liiklemiseks avatud teega. Juurdepääs pole piiratud aia või muu takistusega. Lisaks peab kõnniteel parkimist lubav liikluskorraldus tagama jalakäijatele vähemalt 1,5 meetrit käiguriba. Küsimusi tekitab lisaks sõidukite parkimine vahetult kortermaja trepikoja ukse ette, kuna sellega on raskendatud tuleohutuse seaduse § 3 lg 1 p 6 nõue tagada ohutu evakuatsioon. Arvestades tee sihtotstarvet ja seda, et tee on mõeldud oma loomult avalikuks tegevuseks - liikluseks, tuleb seadusandja tahte kohaselt igasuguse tee kasutamisel järgida liiklusseaduses sätestatut. Avalikult kasutataval teel, kohas kus puudub kõnniteele parkimist lubav liiklusmärk, parkida ei tohi.

29. augustil 2016 esitas Riho Liiva kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Kaebaja taotleb Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 22. augusti 2016 kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse ning kirjalikus hoiatamismenetluses koostatud trahviteate nr 154191 tühistamist. Kaebaja selgitab, et Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 32 muu hulgas ütleb: „Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus." Tallinna Munitsipaalpolitsei on kaebaja arvates antud juhul tuginenud vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise kitsenduse osas liiklusseadusele väites, et kuna ühistu eramaa ja avaliku tee vahele on mingitel asjaoludel sattunud äärekivi, siis kogu maa äärekivist kuni majani on kõnnitee ja seetõttu ei tohi sellel parkida.

3 Liiklusseaduse § 2 p 25 annab kõnnitee definitsiooni - kõnnitee on jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega;". Kuna üldise õigusliku põhimõttena peab süüdistaja tõestama süü olemasolu ja mitte süüdistatav enda süütust, siis sellega seoses küsib kaebaja, kes või mis on see isik, asutus, organisatsioon või õigusakt, mis on ette näinud ühistu eramaa kõnniteeks. Äärekivi olemasolu on kaebaja hinnangul vaid üks maa kõnniteeks olemise tingimusi. Kaebaja ei nõustu Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti käsitlusega, mille kohaselt asfaldiriba on kõikidele liiklemiseks avatud tee. Kaebaja hinnangul on seaduses sätestatud selgelt ühe variandina, et tee on olemas siis kui maaomanik määrab selle ette liikluseks. Kui ainus argument on see, et tegemist on avatud rajatisega kuna juurdepääs pole piiratud aia või muu takistusega, siis palub kaebaja välja tuua õigusakti, mis kohustab eramaad aia või muu takistusega piirama. Piirde puudumisel justkui ei saagi enam eramaad vabalt käsutada ja tegemist on kõigile automaatselt avatud alaga. Kaebaja sõnul on sõidukeid kõnealuses kohas pargitud vähemalt 32 aastat ja seni ilma probleemideta. Seega on väga küsitav, kas keskmise mõistliku inimese seisukohast ikka on tegemist kõnniteega ning kas ametniku poolt viidatud kohtulahend on sobiv pretsedent praeguse juhtumi korral. Üsnagi analoogselt pargivad autod ka mitme lähiümbruskonna maja ees ning see ainult lisab kahtlust, et kas sellel kohal keskmise mõistliku inimese arvates ikka on kõnnitee. Kui tõesti oleks kogu ala niinimetatud äärekivi ja maja vahel kõnnitee, siis oleks Tedre 77 maja ees eramaal, ja kui veel ka kaasa arvata kõnnitee teisel pool tänavat, kõnniteede võrgustik oluliselt tihedam kui enamikel ka kõige elavama liiklusega kesklinna tänavatel ja see samuti ei tundu keskmise mõistliku inimese seisukohast kaebaja hinnangul loogiline. Lisaks jääb kaebajale segaseks vaidlustatud määruses sisalduv lõik: „Kui isik vaidlustab trahviteate muudel alustel, kui seda on VTMS § 545 sätestatud, siis puudub tegelikult vaidlustamiseks alus ning trahviteatega määratud hoiatustrahv jõustub ja kuulub tasumisele." Ütleb ju VTMS § 545 lõige 4 järgmist: „Mootorsõiduki eest vastutav isik vabaneb käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kohustusest, kui ta esitab ametliku kinnituse selle kohta, et enne trahviteates nimetatud teo toimepanemise aega on teatatud pädevale ametiasutusele mootorsõiduki või selle registreerimismärgi vargusest, kadumisest või hävimisest, või ta esitab tõendid õigusvastasust välistava asjaolu esinemise kohta." Kaebaja on enda arvates esitanud tõendid õigusvastasust välistavate asjaolude esinemise kohta, seega on trahviteade vaidlustatud VTMS § 545 sätestatud alustel. Kaebaja on lisanud kaebusele Tallinna Kommunaalameti kirja milles on öeldud, et Tallinna teeregistri andmetel puudub Tedre 77 kinnistu ees avalikult kasutatav kõnnitee.

Nimetatud kaebuse lahendas kohtuvälise menetleja juht Tallinna Linnasekretär Toomas Sepp oma määrusega 01.09.2016.a, milles jättis Riho Liiva poolt 29.08.2016.a kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale rahuldamata. Kohtuvälise menetleja juhi seisukohad nimetatud määruses on lühidalt alljärgnevad. Kohtuvälise menetleja juht selgitab, et kirjaliku hoiatamismenetluse puhul on tegu lihtsustatud menetlusega, kus on oluline menetluse lihtsus, kiirus ja ökonoomsus. Kirjaliku hoiatamismenetluse erisustest tulenevalt lasub tõendamiskoormus kaebajal. See põhimõte tuleneb VTMS § 545 lõikest 4. Arvestades rikkumiste eripära ja massilisust on selline lihtsustatud menetlus mõistlik ja proportsionaalne. Kohtuvälise menetleja ametnik on õigesti märkinud, et kirjalikus hoiatamismenetluses saab hoiatustrahvi vaidlustada üksnes VTMS § 545 lõigetes 3 kuni 6 toodud alustel ehk juhul, kui mootorsõidukit kasutas teine isik või enne trahviteates nimetatud teo toimepanemise aega on teatatud pädevale ametiasutusele mootorsõiduki või selle registreerimismärgi vargusest,

4 kadumisest või hävimisest, või esitatakse tõendid õigusvastasust välistava asjaolu esinemise kohta. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmes lahendis (3-1-1-112-99; 3-1-1-104-05; 3-1-1-85- 07) korduvalt väljendanud seisukohta, et kui isik, olgu ta süüdistatav või menetlusalune isik, otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Antud juhul kaebaja ühtegi tõendit selle kohta, et ta ei ole väärtegu toime pannud, kohtuvälisele menetlejale esitanud ei ole. Kaebaja on esitanud kaebuse lisana enda tehtud foto, kinnitamaks, et tegemist pole kõnniteega. Samas nähtub esitatud fotolt selgesti, et tegemist on kõnniteega liiklusseaduse tähenduses. Kuna trahviteate nr 154191 vaidlustamisel ei tuginenud kaebaja ühelegi VTMS § 545 lõigetes 3 kuni 6 nimetatud alusele, toimis kohtuvälise menetleja ametnik õigesti, jättes kaebuse läbi vaatamata. Kohtuvälise menetleja juhile kaebuse lisana esitatud Tallinna Kommunaalameti juhataja 29. augusti 2016 kirjas nr 5-1/1585 esitatud seisukoha kohta tuleb märkida, et asjaolu, et Tedre tn 77 kinnistu ees olev tee ei ole kantud Tallinna teeregistrisse ei tähenda, et tegemist polegi teega. Kirja koostanud Tallinna Kommunaalameti ametnik XXXXselgitas, et kaebaja käis tema juures vastuvõtul, kus jutuks oli Tedre tn 77 hoone ees haljasala kaitseribal parkimise võimalus. Käesoleva määruse koostaja poolt 1. septembril 2016 XXXXe-kirjaga saadetud rikkumise fikseerimisel tehtud fotot kommenteeris ametnik aga järgnevalt: «Katuseluugiga auto paikneb erakrundis oleval kõnniteel, teine auto paikneb erakrundis oleval murukaitseribal." Hinnangu kõnealuses kohas paikneva kõnnitee kohta andis ka Tallinna Transpordiameti liikluskorralduse osakonna juhataja XXXX, kes märkis järgmist: „Kõnnitee ei muutu kõnniteeks Teeregistrisse kandmisega. LS kohaselt on kõnnitee jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega. Kui antud juhul on see reaalselt valmis ehitatud ning avatud jalakäijate liikluseks ja vastab see kõikide seaduses kirjeldatud tunnuste kohaselt kõnnitee mõistele, siis sõltumata registrisse kandmisest on tegu kõnniteega." Kohtuvälise menetleja juht selgitab veelkord, et liiklusseaduse §2 lg 81 kohaselt on tee jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ettenähtud muu ala. Kõnealusest sõnastusest tuleneb otseselt, et tee mõiste määratlemisel ei ole oluline selle omandivorm, vaid liiklemiseks avatud olemise fakt. LS § 2 lg 25 annab kõnnitee mõiste, s.o jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa. Kõnealuse sätte grammatilise tõlgenduse kohaselt ei ole äärekivi olemasolu kindlasti vajalik ega selle kõrgus määrav. Oluline on, et kõnnitee oleks sõiduteest arusaadaval viisil eraldatud. Tallinnas Tedre tn 77 elamu ees, kus kaebaja sõiduk 4. augustil 2016 pargitud oli, on äärekiviga sõiduteest eraldatud teeosa, mis ilmselgelt ja arusaadavalt ei ole ette nähtud sõidukitele liiklemiseks. Tegemist on jalakäijatele liiklemiseks ette nähtud teeosaga, järelikult on tegemist kõnniteega. Kaebaja on seadnud kahtluse alla, kas vaidlusalases küsimuses on asjakohane viidata Harju Maakohtu otsusele väärteoasjas nr 4-12-222. Kohtuvälise menetleja juht on veendumusel, et viidatud kohtuotsus sisaldab nii tee kui ka kõnnitee mõiste argumenteeritud tõlgendust, selgitades muuhulgas liiklusseaduse kehtivust avalikult kasutataval teel sõltumata tee omandivormist. Kokkuvõtvalt sätestab liiklusseadus liikluskorralduse kõigil Eesti teedel, olenemata tee omandivormist. Tähtsust ei oma, kes on sõiduki parkimise koha kinnistu omanik. Tähtsust omab

5 see, kas see osa kinnistust on avatud liiklemiseks. Kui kinnistu omanik avab oma kinnistu (sh jalakäijatele) liiklemiseks, kehtivad seal liiklusseaduse sätted. LS § 20 lg 4 p 3 kohaselt võib mootorsõiduki peatada või parkida osaliselt või täielikult kõnniteel. kus seda lubab asjakohane liikluskorraldusvahend. Tedre tn 77 hoone ees kõnniteel parkimisi lubavat liikluskorraldusvahendit ei ole. Järelikult antud kohas parkida ei tohi. Mootorsõiduki juht on kohustatud lähtuma liiklusseaduses sätestatud reeglitest, mistõttu kaebaja nägemus antud asukohas parkimise lubatavusest ei muuda olematuks õigusrikkumise fakti, mis on kohtuvälise menetleja juhi hinnangul antud juhul tõendatud. Kohtuvälise menetleja juhi määrus on vaidlustatav VtMS § 78 sätestatud korras. Nimetatud kohtuvälise menetleja juhi määrusele esitas Riho Liiva kaebuse Munitsipaalpolitsei ametile 12.septembril 2016.a ning 14.septembril 2016.a edastati materjalid Harju Maakohtule. Kohtunik Katre Poljakova menetluses on kaebus alates 16.septembrist 2016.a. Nimetatud kaebusest nähtub, et Riho Liiva vaidlustab kohtuvälise menetleja juhi 01.09.2016.a määrust alljärgnevatel põhjendustel. Kohal, kus temale kuuluv sõiduk parkis ajal, kui hoiatustrahv tehti, on Tedre 77 maja elanikud sõidukeid parkinud aastaid. Seetõttu, saades hoiatustrahvi, pöördus kaebuse esitaja koheselt e-kirjaga Munitsipaalpolitsei poole, et saada selgitust selle kohta, kus MuPo hinnangul kõnnitee algab. 04.08.2016.a e-kirjaga sai ta vastuse vaneminspektor XXXX, et saadetud fotol saab kõnnitee alguse sõidutee ääres olevast äärekivist ja on kuni hooneni. Foto põhjal võib öelda, et ainsad kohad, kus saab parkida, on teisel pool teed olevad teekattemärgisega tähistatud parkimiskohad. Kaebaja hinnangul tähendas see vastus, et kas osaliselt või täielikult ühistu eramaal paiknevatest parkimiskohtadest kaotas ühistu sõltuvalt parkivate mootorsõidukite suurusest hinnanguliselt 12-14 parkimiskohta ning 60 korteriga majal jäi alles umbes 10 ka teiste majade elanikele avatud parkimiskohta teisel pool teed. Samas näiteks Tallinna Linnavolikogu aastateks 2006-2014 sätestatud parkimise korraldamise arengukava nägi ette, et linnakeskuses/vahevööndis peab korrusmajadel olema vähemalt üks parkimiskohta korteri kohta. Seega ei vasta kaebaja hinnangul parkimisvõimalused ühistu territooriumil kuidagi Tallinna Linna enda poolt kehtivatele normidele, pidevat puudust parkimiskohtadest on kinnitanud ka MuPo ametnikud ametlikus kirjavahetuses. Lisaks on kaebaja hinnangul antud kohtuasi oluline sellepärast, et on oluline mõista kellele siiski kuulub Eesti Vabariigis eramaa valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus. Ütleb ju Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 muu hulgas järgmist; „Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt." Praegu on kaebaja hinnangul avaliku võimu esindajad Tallinna Linnavalitsuse ametnike näol, kes ise suure tõenäosusega ei ela selles majas ega pea ka näiteks kannatama parkimiskohtade puudumisest tuleneva võimaliku korterite hinnalanguse käes, asunud liiklusseaduse jõustamise varjus muutma aastate ja aastate jooksul eraomanike käitumisest välja kujunenud kaasomandi kasutamise korda tuginedes terve rea ametnike seisukohtadele, et kaebaja mootorsõiduk on pargitud kõnniteele. Samas on eraomanduses oleva kaasomandi käesolev kasutuskord kujunenud välja mitmete aastate jooksul ning seda saab kaebaja hinnangul käsitleda kaasomanike suulise kokkuleppena kaasomandi kasutamise suhtes. Seda eriti arvestades, et elamu ees parkimine on maa väga loomulik ja vajalik kasutus. Käesolevaga kaebaja rõhutab eriti selgelt, et kaebaja ei vaidlusta praegusega liiklusseaduse kehtivust eramaal, vaid vaidlustab selle kellel on õigus otsustada milline osa eramaast on näiteks kõnnitee ja milline parkla ja milline sõidutee või milline on näiteks mõeldud grillimiseks või päevitamiseks. Defineerib ju liiklusseaduse § 2 punkt 25 kõnnitee järgnevalt:

6 „kõnnitee on jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega;" Kaebaja hinnangul on antud kaasuse võtmeküsimuseks, et kuna kõnnitee peab muu hulgas olema jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud, siis kellele kuulub eramaal otsustusõigus milline ala on kõnnitee ja milline on nähtud ette mingiks muuks kasutusotstarbeks. Näiteks on äärekiviga piiratud mitmed alad mida ei saa lugeda kõnniteeks nagu näiteks sõidusuundade eraldussaared ning kaebaja ei näe enda mootorsõiduki ümbruses ühtegi muud arusaadavat viisi millega väidetav kõnnitee oleks sõiduteest või jalgrattateest eraldatud või oleks see tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistusega. Järgnevaga kaebaja esitab vastavalt VTMS § 545 lõige 4 tõendusmaterjali, mis kaebaja hinnangul tõendavad õigusvastasust välistavate asjaolude esinemise: 1. Tallinna Kommunaalameti teeregistri väljavõte 29.08.2016 number 5-1/1585 (lisa 12). Kaebaja mõistab, et vastavalt Tallina teeregistri põhimääruse § 24 järgi on teeregistri andmete Õiguslik tähendus informatiivne. Samas ütleb põhimääruse § 3 punkt 1, et üks registri pidamise eesmärke on „koguda ja säilitada usaldusväärset teavet Tallinna linna territooriumil asuvate teede ja nende lisavarustuse kohta". Ning teeregistri väljavõte Ütleb selgelt: „Tallinna teeregistris puudub Tedre tänav 77 kinnistu ees avalikult kasutatav kõnnitee. Kuldnoka tänava munitsipaalkinnistu (katastritunnus 78407:701:0534) ja Tedre tänav 77 erakinnistu piir kulgeb piki sõidutee äärekivi. Erakinnistul asub vahetult sõidutee kõrval sillutiskattega murukaitseriba". Ehk siis vähemalt Tallinna teeregistri andmetel ei ole Tedre 77 tänav kinnistu ees avalikult kasutatavat kõnniteed ja kaebaja ei oleks saanud teeregistrist infot, et antud alal ei tohi parkida ega pole ka eramaa omanik palunud antud ala teeregistris registreerida kui kõnniteed. 2. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 03.06.2008 väljastatud projekteerimistingimused (lisa 13), mis selgelt ütlevad, et projekteerimistingimused on väljastatud „Tedre tn 77 kinnistul parkla ja heakorrastuse projekteerimiseks". See näitab kaebaja hinnangul selgelt, et eramaa omaniku taotlus oli rajada parkla ja mitte kõnnitee. Kaebaja otsis läbi ka avalikud fotode andmebaasid nagu Fotis ja palus ka Eesti Arhitektuurimuuseumi andmebaasi abi, kuid kahjuks ei leidunud ühtegi fotot näitamaks kohtule milline nägi majaesine välja enne selle parkla rajamist. Aga kaebaja mälu andmetel ja olles vestelnud ka teiste majaelanikega toimus selle parkla rajamise käigus see, et mulla peale laoti lisas 12 toodud kirjas mainitud sillutiskattega murukaitseriba ning pandi paika ühistu ning Tedre tänava avaliku tänava piiril olev äärekivi ja just põhiliselt selle äärekivi olemasolule tuginedes väidavad kohtuvälise menetleja esindajad, et kaebaja mootorsõiduk pargib kõnniteel. Nende tööde eesmärk oli kaebaja hinnangul see, et kui enne parkisid osad mootorsõidukid ühe rattaga mulla peal ning poriste ilmadega ei näinud majaesine esteetiline välja, siis peale murukaitseriba paigaldamist see probleem kadus. Samuti rõhutab kaebaja, et kaebaja andmetel parkisid mootorsõidukid enne parkla rajamist füüsiliselt samadel kohtadel ning parkimiskord oma olemuselt ei muutunud, sest parkla oli selle koha peal ka enne. Seetõttu eriti arvestades juba mainitud pidevat parkimiskohtade puudust oleks olnud ka üsna kummaline, kui ühistu oleks nende kohtade peale läinud rajama veel mitut lisakõnniteed. Siiski juhib kaebaja tähelepanu, et sellel kohal kus pargib kaebaja mootorsõiduk mingeid ümberkorraldusi ei tehtud ning ainuke muudatus oli, et kaebaja parkiva mootorsõiduki taha ilmus selle parkla rajamise käigus 1-2 sentimeetrit kõrge äärekivi. See kõik näitab kaebaja hinnangul selgelt, et maaomaniku poolt pole see ala vaatamata äärekivi olemasolule olnud ette nähtud kõnniteeks ja jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ning antud ala on olnud eramaa omaniku poolt ette nähtud parklaks liiklusseaduse § 2 punkt 50 järgi, sest sellel alal on selgelt ja arusaadavalt võimalik parkida mis näitab ka, et ala ehituslikult või liikluskorralduslikult

7 kujundatud sõidukite parkimiseks. Samuti ütleb linnatänavaid puudutav standard EAS 843:2016, et kõrvaltänaval peab olema sõiduteed kõnniteest eraldava äärekivi kõrgus olema vähemalt 8 sentimeetrit ning alla 5 sentimeetri võib selle lasta krundile sissesõidu kohal. Nagu juba mainitud on kaebaja parkiva mootorsõiduki taga äärekivi 1-2 sentimeetrit kõrge võimaldamaks sissesõitu eramaal asuvale krundile ning ühtlasi võimaldab see osaliselt madaldatud äärekivi mootorsõidukitel sõita ühe rattaga parkima sillutiskattega murukaitseribale. 3. Ühistu 30.04.2015 toimunud üldkoosoleku protokoll (lisa 14), mille käigus muu hulgas arutati ühistu eramaal asuva kõnnitee rekonstrueerimist. Väljavõte protokollist: „Arutati majaesise kõnnitee tegemist koos haljastusega, otsustati võtta veel hinnapakkumisi, hetkel olemas pakkumine 3500 ,- Võtame veel pakkumisi ja juhatus teeb otsuse, kes tööd teostab. Kõnnitee kivide värviks valiti punane." Kaebaja lisab ka enda poolt 05.09.2016 tehtud foto (lisa 15) sellest kõnniteest, kus punane kivide värv on hästi näha ning kuskil mujal erakinnistul pole punaseid kive mis võiksid näidata, et kuskil on veel kõnniteid. Kuna selles küsimuses oli üldkoosoleku hääletustulemus ühehäälne, siis see näitab, et eraomandi omanike arvates pole mitte mingit kahtlust kus asub antud erakinnistul jalakäijate liikumiseks mõeldud ala ning kus asub punktis 2 toodud info põhjal mootorsõidukite parkimiseks mõeldud ala. Samuti on pildilt hästi näha, et kaebaja parkiv mootorsõiduk ega ka teine parkiv mootorsõiduk ei sega mitte kuidagi jalakäijate liikumist kõnniteel. 4. Kohtuväline menetleja tugineb oma otsuses Harju Maakohtu 27.04.2012 otsusele väärteosasjas number 4-12-222 (lisa 16). Kaebaja soovib vastu vaielda, kas käesolevas kaasuses on asjakohane viidata sellele kohtuotsusele. Esimese vähem olulise faktina toob kaebaja välja, et vahepeal on õigusjõu kaotanud selles kohtuasjas korduvalt viidatud teeseadus. Kuid kaebaja hinnangul on oluline, et antud kohtuotsus sisaldab kõnnitee määratlusel mõistet nagu „keskmise mõistliku inimese seisukoht". Kui lähtuda MuPo tõlgendusest, siis on avaliku võimu esindajad kuulutanud eramaal konsulteerimata eraomanikuga kõnniteeks 2 majaga paralleelselt kulgevat ala, mida omakord ühendavad 4 kõnniteed. Lisaks asub korralik kõnnitee ka teisel pool teed. Kui võtta arvesse kõiki neid väidetavaid kõnniteesid, siis on ühistu eramaal avaliku võimu poolt peale surutav kõnniteede võrgustik tihedam kui kõige elavama liiklusega kesklinna teedel, mis kaebaja hinnangul ei ole „keskmise mõistliku inimese seisukoht". Samuti nagu juba mainitud on mootorsõidukid nendel parkimiskohtadel parkinud aastakümneid ilma reaalseid probleeme tekitamata ning ka ühistu juhatuselt pole sellel teemal mingit kriitikat kuuldud ning kaebaja tahaks loota, et Tedre 77 majas elavate inimeste käitumine peegeldab „keskmiste mõistlike inimeste käitumist" kelle hinnangul ei pea erakinnistul olema tihedam kõnniteede võrgustik kui näiteks Narva maanteel. Eriti arvestades juba varasemalt mainitud tõsist parkimiskohtade puudust ümbruskonnas. Samuti toob kaebaja välja, et üsna sarnaselt pargivad autod ka mitme lähiümbruskonna maja ees ning see ainult lisab kahtlust, et kas sellel kohal keskmise mõistliku inimese arvates ikka on kõnnitee.

5. Viiendaks kordab kaebaja juba osaliselt ülalpool mainitud argumenti, et olles selles majas aastakümneid elanud pole kaebaja hinnangul antud ala vähemalt selle aja jooksul mitte kunagi olnud kasutuses kõnniteena, vaid sellel alal on kogu aeg parkinud mootorsõidukid. Kaasomandi väljakujunenud kasutuskorda saab kaebaja hinnangul käsitleda kaasomanike suulise kokkuleppena ning ka seetõttu on antud asfaldiriba näol tegemist parklaga liiklusseaduse § 2 punkt 50 järgi. Seda kasutuskorda saab MuPo ka reaalselt maja ees jälgida kuigi on võimalik, et hiljutised eramaal läbiviidud trahvimisaktsioonid on võinud senist kasutuskorda mõnevõrra muuta. Samuti on MuPo seda kasutuskorda juba trahvide tegemise käigus saanud juba korduvalt tunnistada. Kaebaja lisab olukorra arusaadavaks kirjeldamiseks kohtule mõned enda tehtud fotod mille pealt on muu hulgas näha, et kõik autojuhid mõistavad ja respekteerivad seda kus on eraomanike hinnangul kõnnitee ning mitte keegi pole sõitnud mootorsõiduki esimese või tagumise osaga kõnniteele (lisa 17). Lisa 18 näitab madaldatud

8 äärekivi parkiva sõiduki taga, lisa 19 on vaade parkivatele sõidukitele, lisa 20 on vaade Tedre tänavale ühistu ees ja lisa 21 on vaade äärekivi ehitusele, mis on kaebaja hinnangul selliseks rajatud parkla ehitamise käigus. Eeltoodu alusel leiab kaebuse esitaja, et MuPo poolt temale hoiatustrahvi tegemine pole põhjendatud ja see tuleb tühistada. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, selle lisadega, jõudis alljärgnevatele järeldustele. Käesolevas menetluses on kaebuse esitaja vaidlustanud kohtuvälise menetleja poolt koostatud 04.08.2016.a koostatud hoiatustrahvi trahviteate nr 154191VtMS § 545 lg 4 alusel, kuna leiab, et tema tegevuses esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Nimelt leiab kaebuse esitaja, et ta on sõiduki parkinud Tedre 77 korteriühistule kuuluval eramaal. Ala, kus sõiduk oli hoiatustrahvi tegemise ajal pargitud, ei ole kunagi olnud kasutuses kõnniteena, vaid seal on kogu aeg sõidukeid pargitud, selline kasutuskord on välja kujunenud kaasomanike suulise kokkuleppena ja sõidukit sinna parkides ta eeldas, et toimib seadusega kooskõlas. Oma väidete kinnituseks on kaebuse esitaja esitanud Tedre 77 Korteriühistu korteriomanike üldkoosoleku protokolli 30.04.2015.a, mille punktist 4 nähtub, et koosolekul arutati majaesise kõnnitee tegemist koos haljastusega, otsustati võtta veel pakkumisi ja et juhatus teeb otsuse, kes tööd teostab. Kõnnitee kivide värviks valiti punane. Veel esitas kaebuse esitaja oma väidete tõestamiseks fotod parkimiskorraldusest Tedre 77 maja ees, mis kahjuks on kohtuni jõudnud must-valgetena. Samuti on kohtule edastatud Tallinna Kommunaalameti 29.08.2016.a vastus Riho Liiva järelepärimisele, millega on väljastatud väljavõte Tallinna teeregistrist, mille kohaselt puudub Tedre tn 77 kinnistu ees avalikult kasutatav kõnnitee. Kuldnoka tänava munitsipaalkinnistu ja Tedre tänav 77 erakinnistu piir kulgeb piki sõidutee äärekivi. Erakinnistul asub vahetult sõidutee kõrval sillutiskattega murukaitseriba. Kohus menetleb käesolevat asja VtMS 6.jaotise sätete alusel, mille §-des 76 kuni 80 nähakse ette kaebuste esitamise kord kohtuvälise menetleja tegevuse peale ning selliste kaebuste lahendamise kord maakohtus. Nii sätestab VtMS § 76 lg 1, et menetlusosalisel on õigus kuni asjas kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni esitada kohtuvälise menetleja juhile kaebus kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Seda õigust on Riho Liiva ka antud juhul kasutanud, vaidlustades esmalt tema suhtes koostatud hoiatustrahvi teadet, selle kaebuse on läbi vaadanud oma 22.08.2016.a määrusega Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti menetlusosakonna vaneminspektor Krista Toim, kes jättis kaebuse läbi vaatamata, kuna kohtuvälise menetleja ametniku hinnangul puudusid antud juhul VtMS §-s 545 sätetatud hoiatustrahvi vaidlustamise alused. Sisuliselt samale seisukohale jõudis oma 01.09.2016.a lahendis ka kohtuvälise menetleja juht, kes vaatas Riho Liiva kaebust läbi VtMS § 77 sätestatud korras. Kohus, vaadates läbi Riho Liiva poolt 12.09.2016.a esitatud kaebust kohtuvälise menetleja juhi 01.09.2016.a määrusele ei saa anda sisulist hinnangut kas koht, kus kaebaja sõiduk oli hoiatustrahvi trahviteate koostamise ajal pargitud, on kõnnitee või mitte, kuna antud küsimus vajab täpsemat õiguslikku analüüsi, tõendite kogumist ja nende hindamist ning kohtule käesoleva menetluse käigus esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik sellist sisulist küsimust lahendada. Samuti ei võimalda kohtu hinnangul asja sisulist lahendamist maakohtu poolt ka VtMS 10.peatüki 11 jao sätete ülesehitus ja loogika, mis ei näe ette võimalust vaidlustada kirjalikus hoiatusmenetluses tehtud trahvi põhjusel, et kohtuväline menetleja on kaebaja hinnangul vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kohtuväline menetleja oma 22.08.2016.a määruses ja kohtuvälise menetleja juht oma 01.09.2016.a määruses on õigesti tõlgendanud kehtivat seadust jättes Riho Liiva kaebuse läbi

9 vaatamata, kuna kirjalikus hoiatamismenetluses määratud hoiatustrahvi ei saa vaidlustada põhjusel, et kaebuse esitaja ei nõustu kohtuvälise menetleja poolt tehtud lahendi õiguslike põhjendustega. Vastavalt kehtiva seaduse regulatsioonile saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja hoiatustrahvi vaidlustada üksnes väga piiratud alustel, mis on sätestatud väärteomenetluse seadustiku §-s 545 s.o väitega, et mootorsõidukit juhtis teine isik (lg 3) või esitades ametliku kinnituse, et enne trahviteates nimetatud teo toimepanemise aega on teatatud mootorsõiduki või selle registreerimismärgi vargusest, kadumisest või hävimisest, või esitades tõendid õigusvastasust välistava asjaolu esinemise kohta (lg 4). Antud kaasuse puhul võiks kõne alla tulla vaid viimane VtMS § 545 lõikes nimetatud põhjendus – tõendite esitamine õigusvastasust välistava asjaolu esinemise kohta. Selle punkti sisustamiseks tuleb pöörduda Karistusseadustiku 2.peatüki 2. jao juurde, mis räägib õigusvastasuse välistamisest. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses kehtestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Karistusseadustik nimetab õigusvastasust välistavate asjaoludena hädakaitset (KarS § 28), hädaseisundit (KarS § 29), kohustuste kollisiooni (KarS § 30) ja eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus (KarS § 31). Selliseid õigusvastasust välistavaid asjaolusid Riho Liiva käitumises ei ole tuvastatud. Seega puudub kohtul alus tühistada kohtvälise menetleja juhi ja kohtuvälise menetleja määrused, milles jäeti läbi vaatamata Riho Liiva kaebused kirjalikus hoiatusmenetluses koostatud trahviteatele. Kui käesolevas asjas oleks läbi viidud mitte kirjalik hoiatamismenetlus, vaid väärteomenetlus üldmenetluses, peale mida on menetlusalusel isikul kohtuvälise menetleja otsusega mitte nõustudes võimalus esitada sisuline kaebus maakohtule, oleks kaebust menetleval kohtul võimalik Riho Liiva poolt esitatud tõendite pinnalt kaaluda, kas kohtuvälise menetleja seisukoht liiklusseaduse tõlgendamisel oli õige, kas Riho Liiva käitumises võis esineda näiteks koosseisueksimus (vt KarS § 17) või ehk eksimus teo keelatuses (KarS § 39). Neid küsimusi kohus käesolevas kaebemenetluses kahjuks lahendada ei saa. Seega juhib kohus kohtuvälise menetleja tähelepanu asjaolule, et on tekkinud sisuliselt õiguslik vaidlus Tedre 77 kinnistu parkimiskorra osas, mida ei ole võimalik lahendada kirjaliku hoiatamismenetluse normistiku raames ning kohtuvälise menetleja ametnikud võiksid edasise kontrolli käigus ja praktika kujundamiseks kaaluda võimalusel teiste väärteomenetluse seadustikus ettenähtud menetlusliikide kasutamist.

Kohtunik Katre Poljakova (allkirjastatud digitaalselt)