4-16-5627/12 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

Väärteoasi 4-16-5627

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

13. september 2016.

a Jõgeva kohtumaja Väärteoasja number

4-16-5627

Kohtunik

Väärteoasi

Raina Pärn

Menetlusaluse isiku H.L-i

kaebus Politseija

Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 30.06.2016. a otsusele väärteoasjas nr 278016005457 Menetlusosalised ja nende esindajad

Menetlusaluse isik: H.L (isikukood: xxx

; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx: : )

Kohtuväline menetleja: Politseija Piirivalveameti

Lõuna

prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna patrullitalituse patrullpolitseinik Taivo Rosi.

Menetlusliik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Po ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 30.06.2016. a otsus väärteoasjas nr litsei- 278016005457 muutmata ja H.L-i kaebus rahuldamata.

2. K kandmise aeg hakkab kulgema alates aristuse (juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks) kohtuotsuse jõustumisest. 3. Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioonkaebuse võivad esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja.

2

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus oli kohtumenetluse pooltele kätte toimetatud.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

12.06.2016. a koostati H.L-i suhtes väärteoprotokoll nr AB1458381 (tl 8-9, 26). Väärteokirjelduse kohaselt juhtis H.L 12.06.2016. a kell 21.12 Tallinn Võru -Tartu- -

Luhamaa mnt 153. kilomeetril mootorsõidukit Audi A6 Allroad, registreerimismärgiga

xxxxxxx asulavälisel teel kiirusega 147 km/h (+/ 5 km/h). H.L ületas lubatud - sõidukiirust mitte vähem kui 52 km/h. Kirjeldatud teoga rikkus H.L liiklusseaduse (edaspidi LS) § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg s 3 sätestatud väärteo. -

Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna 30.06.2016. a otsusega

karistati H.L LS § 227 lg s 3 sätestatud väärteo toimepanemise eest sõiduki - juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks 25). Kohtuvälise menetleja otsuse (tl 10-12, 24-

põhjenduste kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud tunnistaja ütluste, menetlusaluse isiku ütlustega kahetsuskirjas ja kiirusmõõturi kasuta Karistuse määramisel mise protokolliga. arvestati H.L-i kehtivaid samalaadseid rikkumisi ja kahetsust. Tegemist ei ole kerge või ebaolulise rikkumisega.

Menetlusalune isik H.L esitas 25.07.2016. a Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kaebuse (tl 1-3) kohtuvälise menetleja otsusele, milles taotleb Politseija Piirivalveameti Lõuna

prefektuuri 30.06.2016. a otsuse tühistamist. Kaebuse kohaselt tuleb karistuse mõistmisel juhinduda KarS § 56 lg osundab, et käesolevas väärteoasjas on kohtuväline -st 1. H.L menetleja karistuse määramisel viidanud KarS § 57 lg 1 p le 3, mis annab diskretsiooniõigust -

omavale ametnikule õiguse arvestada karistuse määramisel kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku ülestunnistust. Kohtuväline menetleja on konstateerinud fakti, et H.L

avaldas puhtsüdamlikku kahetsust, palub viimast võimalust ja põhjendab juhtimisõiguse vajalikkust. H.L leiab, et arvestades käesolevat juhtumit ja üldist kohtupraktikat, on

kohtuvälised menetlejad ja seadusandja osutanud erilist tähendust puhtsüdamlikule ülestunnistusele, mis oma ebamäärasuses ja silmakirjalikkuses nõuab kodanikelt deklaratiivset ja sisutut vormelit. H.L-i märgib, et keegi ei rõõmusta karistuse üle, mis rikub inimese heaolu ja piirab tema vabadusi (õigust osaleda liikluses). kaebusest nähtuvalt H.L-i

võib kahetsus tuleneda õigusrahu rikkumisest või heaolu langusest, mis on oma olemuselt väga

erineva kategooria väärtused, mistõttu mõiste „puhtsüdamlik kahetsus“ oma määratlematus üldistuses ei tohiks omada olulist tähendust karistuse mõistmisel. H.L leiab, et Eesti

õiguspraktika on karistuse määramisel jätnud tähelepanuta KarS § 56 lg-st 1 tuleneva

võimaluse ja kohustuse mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Õiguskorra kaitsmise peamiseks huviks ja väärtuste hierarhia

tipuks on kindlasti õigusrahu, mille hulka mahub ka eesmärk mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. H.L nõustub asjaoluga, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga,

kuid leiab, et määratud karistus ei ole parim vahend õigusrahu tagamisel. H.L on

tunnistanud oma süüd ja palunud alles jätta sõiduki juhtimise õiguse. Eripreventsioon on suunatud süüdlase parandamisele. H.L-i hinnangul piirab temale määratud karistus, s.o juhtimisõiguse äravõtmine, oluliselt tema võimalust teha tööd, saada selle eest tasu ja täita kohustusi. Juhtimisõigus on H.L-ile vajalik eelkõige tema töö tõttu tööga hallatavad - objektid on laiali erinevates Eesti linnades (Võrus, Tartus, Rakveres, Tallinnas, Pärnus), aga ka Läti Vabariigis. Nimetatud linnade vahel ühistranspordiga liiklemine ei mahu mõistliku tööaja sisse. H.L leiab oma kaebuses, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kolmeks kuuks halvendab H.L-i pere heaolu, mõjutab ettevõtte arengut ja selline määratud karistus ei

3

tee H.L-ist paremat inimest. Selline karistus tekitab pigem kibestumust ja ka vajadust sotsiaalabi saamiseks. H.L-i hinnangul tuleks talle määrata rahaline karistus, mis ühest

küljest mõjutaks tema heaolu, kuid samas ei tooks kaasa kannatusi kolmandatele isikutele.

Teadmine kehtiva karistuse olemasolust, mis võimaldaks iga järgmise rikkumisega

juhtimisõiguse ära võtta tunduvalt pikemaks ajaks, kui käesoleva juhtumi puhul, on H.L-i

hinnangul piisav sunnivahend, mis peaks välistama edaspidised rikkumised. H.L

leiab, et rahatrahvi määramise korral oleks tal koheselt võimalik tõestada oma õiguskuulekust. Kolmeks kuuks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ei omaks üldpreventiivset signaali, kuna sellesisuline sõnum ei leviks väga laialt. Võimalus jätkata täisväärtuslikku elu omaks H.L-i hinnangul suuremat üldpreventiivset mõju. H.L palub asendada talle määratud karistus sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine rahatrahviga.

Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 01.08.2016. a määrusega saadeti H.L-i kaebus vas

tavalt kohtualluvusele Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajja (tl 16).

Kohus nõudis VTMS § 116 alusel Politsei ja Piirivalveameti Lõuna prefektuurilt välja - väärteotoimiku (tl 20). 09.08.2016. a määrusega võttis kohus H.L-i kaebuse menetlusse. Kohus määras, et

kohtuvälisel menetlejal tuleb esitada kirjalik seisukoht ning täiendavad materjalid, s.o kõik väärteootsuse aluseks olnud tõendid ja materjalid (tl 29).

Kohtuväline menetleja esitas kirjaliku seisukoha palub jätta kaebuse (tl 31-37), milles rahulda ei ole mata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohtuväline menetleja leiab, et tuvastatud väärteomenetlusega seotud rikkumisi, mis tooksid kaasa otsuse tühistamise. Samuti

ei ole tuvastatud mõõtemetoodilisi või protseduurilisi reeglite rikkumisi. Kohtuvälise -

menetleja hinnangul on kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud kiiruse ületamine 52 km/h on õiguslikku alust omav mõõtetulem. Kohtuväline menetleja märgib, et 12.06.2016. a oli pühapäev, mis on Tallinn Võru -Tartu- -Luhamaa maanteel suhteliselt tiheda

liiklusega päev. Seega seadis menetlusalune isik oma teoga ohtu ka kaasliiklejad. Ohu ilmnemisel läbib piirkiirust ületav sõiduk oluliselt pikema reageerimisteekonna, mis omakorda

pärsib sõiduki seismajäämist enne takistust. Liiklusõnnetuse toimumisel on kiirust ületava sõiduki jääkkiirus vahetult enne avariid suurem ning seeläbi kasvab ka võimalike vigastuste hulk juhile ja kaasliiklejatele. Sõidukiiruse valik on juhi teadlik otsus, mis ei saa sõltuda teistest liiklejatest. Lubatud sõidukiiruse ületamine 52 km/h on tahtlikult toime pandud süütegu, mis

on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga. Selline

sõidukiiruse ei saa juhile jääda märkamatuks. Kohtuväline menetleja jääb varasemalt väärteoasjas koostatud otsuses väljendatud seisukohtade juurde ning osundab, et H.L on varasemalt korduvalt karistatud samalaadsete liiklusalaste süütegude toimepanemise eest rahatrahvidega. Varasemalt on H.L kahel korral (aastase vahega) karistatud LS § 224

lg-s 2 sätestatud rikkumiste eest rahatrahviga. Rahatrahvid on käesolevaks ajaks tasutud ja

karistusregistri andmetel on H.L-ile karistus

viimati määratud väärteo käesolevalt kehtiv. Vaatamata varasemalt karistusena määratud rahatrahvidele paneb H.L toime

sarnaseid rikkumisi. Seega H.L ei ole hakanud seaduskuulekamalt käituma.

Kohtuväline menetleja, võttes arvesse asjaolu, et käesolevas väärteomenetluses on süüteo

kvalifikatsiooniks raskema lõike rikkumine, näitab H.L-i ükskõikset suhtumist

varasemalt määratud rahatrahvidesse. Seega ei ole H.L-ile varasemad karistused avaldanud piisavat mõju ning isiku karistamine sarnase karistusliigiga ei saa olla mõjus. LS §- s 227 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub isiku süü suurus ja karistuse raskus isiku poolt

lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast. Kohtuväline menetleja määras

menetlusalusele isikule karistusena juhtimisõiguse äravõtmise kolmeks kuuks, mis on ¼ võimalikust sanktsioonist. äline menetleja, võttes arvesse menetlusaluse isiku juhitud Kohtuv sõiduki kiirust ning LS § 227 lg s 3 sätestatud sanktsiooni vahemikku, leiab, et H.L-i -

4

süü on keskmise suurusega. Lisaks eeltoodule arvestas kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku kahet - sust ning leiab, et tema karistamine ¼ ga maksimum sanktsioonist on igakülgselt

põhjendatud. Kohtuvälise menetleja hinnangul pidi menetlusalu e isik käesoleva rikkumise n toimepanemise ajal olema teadlik temal kehtiva rikkumise olemasolust, kuid see ei hoidnud H.L uue rikkumise toimepanemisest. Samuti märgib kohtuväline menetleja, et kuna menetlusalust isikut, kes omab juhtimisõigust ja seega on teadlik kehtestatud liiklusnõuetest,

on varasemalt karistatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamise tõttu, pidi olema teadlik

asjaolust, et suurimat lubatud sõidukiirust ületades võib tagajärjeks olla rikkumise eest

karistusena määratav rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine (põhi või lisakaristusena). - Menetlusalune isik pidi temale süüksarvatud väärtegu toime pannes olema teadlik asjaolust, et juhtimisõigus on talle vajalik seonduvalt tema tööga. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isik peab tegema kõik endast oleneva, et tema olukord tema enda tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja tema senine elulaad säiliks. Kohtuvälise menetleja hinnangul viitab H.L-i käitumine väärteo toimepanemisel üheselt sellele, et juhina liikluses osalemisel ohutuse tagamine ja juhtimisõiguse säilimine on tema jaoks teisejärgulised. Kohtuväline menetleja on

oma kirjalikus seisukohas viidanud varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab

sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus nr 3 Kohtuvälise menetleja -1-1-26-10). hinnangul võib antud olukorras kasutada analoogiat ning juhtimisõiguse äravõtmine karistusena on igakülgselt õiguspärane.

KOHTU SEISUKOHT

1. Kohus leiab, et kuna kohtumenetluse pooled ei ole avaldanud soovi asja arutamisest kohtuistungil osa võtta, on võimalik väärteoasi lahendada VTMS § 120 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses, juhindudes kohtulahendi tegemisel VTMS §-st 132. Kohus teavitas menetlusalust isikut ja kohtuvälist menetlejat väärteoasja arutamisest kirjalikus menetluses ning tegi teatavaks kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise aja.

2. VTMS § 123 lg 2 alusel arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kaebuses on H.L taotlenud

kohtuvälise menetleja 30.06.2016. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, seks rahatrahv. Kuigi H.L ei millega määrata talle karistu

ole vaidlustanud talle etteheidetud väärteo toimepanemist, tuleb sellele vaatamata kohtul lähtuda VTMS § 123 lg ning kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks -st 2

olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Sellest tulenevalt hindab kohus H.L-ile etteheidetava väärteo toimepanemist tervikuna, vaatamata kaebuses esitatud taotlusele. 3. Kohus, tutvunud väärteoasjas materjalidega, uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et Politseija Piirivalveameti prefektuuri 30.06.2016. a otsus tuleb Lõuna üldmenetluse jätta muutmata ja Kohus põhjendab otsustust järgmiselt. H.L-i kaebus rahuldamata.

4. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse H.L-ile ette, et tema 12.06.2016. a kell 21.12

Tallinn-Tartu- - Võru Luhamaa mnt 153. kilomeetril juhtis mootorsõidukit Audi A6 Allroad, registreerimismärgiga , asulavälisel teel kiirusega 147 km/h (+/ xxxxxx - 5 km/h). Seega H.L ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 52 km/h.

LS § 227 lg 3 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis.

5

Kohtu hinnangul on väärteoasjas kogutud tõenditega usaldusväärselt tõendatud, et H.L

juhtis 12.06.2016. a kell 21.12 Tallinn-Tartu- -Luhamaa mnt 153. kilomeetril Võru mootorsõidukit Audi A6 Allroad, registreerimismärgiga xxxxxx, asulavälisel teel kiirusega 147 km/h (+/- 5 km/h). Seda kinnitab helija videosalvestis (tl 43). Kohtu hinnangul on helija

videosalvestise puhul tegemist lubatava tõendiga VTMS § 31 lg 11

alusel. Kiirusmõõturi

kasutamise protokollist nähtub, et kiiruse mõõtmist on teostatud seadmega LaserCam 4

LE0027. Kiirusmõõturit testiti 12.06.2016. a kell 12.06 ning tulemuseks on märgitud „töökorras“ Kiirusmõõtur on taadeldud vastavalt mõõtevahendi taatlustunnistusele nr (tl 27).

TTRS-16/00029 21.01.2016. a (tl 40). Taatlustunnistuse kohaselt vastab mõõtevahend Majandusja Kommunikatsiooniministri -le 8.2. H.L-i 12.12.2006. a määruse nr 104 lisa 2 p

juhitava sõiduki (Audi A6 Allroad, registreerimismärgiga ) kiirust mõõdeti xxxxxx

Tallinn-Tartu- -Luhamaa mnt 153. Võru kilomeetril ning kiiruse mõõtmisel tuvastati sõiduki kiiruseks 147 km/h, arvestades laiendmääramatust +/- 5 km/h, oli seega kiiruseks 142 km/h. Lisaks eelviidatud tõenditele on väärteoasjas tõendiks ka H.L-i enda ütlused. H.L-i ütluste kohaselt ei vaadanud ta spidomeetrit (tl 8, 26). Lisaks nähtub H.L-i

vastulausest, et suur ja ohtlik liiklusrikkumine oli tema poolt toime pandud tingituna

ideaalsetest ilmastikuoludest, olematust liiklusest, hilisest ajast, aga ka asjaolust, et H.L sõitis sõidukiga Audi A6 Allroad (registreerimismärgiga , mistõttu puudus tal xxxxxxx kiiruse tunnetus (tl 5-6). Vaidlust ei ole selles, et Tallinn-Tartu- - Võru Luhamaa mnt 153. kilomeetril on asulaväline tee. See tähendab, et tegemist on alaga, kus piirkiirus on vastavalt LS § 15 lg 1 p-le 1 90 km/h. Seega on eeltoodud tõenditega veenvalt tuvastatud, et H.L ületas lubatud sõidukiirust mitte 52 km/h. vähem kui Eeltoodust tulenevalt on tuvastatud, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas juhtis H.L mootorsõidukit Audi A6 Allroad, registreerimismärgiga xxxxxx, kiirusega 147 km/h (+/- 5 km/h), ületades sellega LS § 15 lg 1 p s 1 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust asulavälisel - teel, s.o 90 km/h. Kuna H.L on ületanud lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 52 km/h, on ta toime pannud LS § 227 lg s 3 sätestatud väärteo. -

5. Kohus on seisukohal, et H.L on väärteo toime pannud otsese tahtlusega.

KarS § 16 lg 3 järgi paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. H.L-i ütlusi arvesse võttes, leiab kohus, et H.L ületas lubatud sõidukiirust teadlikult, st ta oli teadlik, et ületab sõidukiirust ja ta ka tahtis kiirust ületada. Nii on H.L selgitanud, et pani rikkumise toime kuna ilmastikuolud olid ideaalsed, samuti oli liiklus hilise aja tõttu olematu, H.L-i jaoks oli sõiduk uus, mistõttu puudus tal kiiruse tunnetus

ning lisaks H.L ei jälginud spidomeetrinäitu. Lisaks kinnitab kohtu arvates H.L-i

tahtlust ka ületatud kiiruse suurus, milleks on 52 km/h. Sellises määras kiiruse ületamine on sõiduki juhile selgelt tajutav ja selgelt on tegemist mootor juhi teadliku valikuga.

6. Eeltoodust tulenevalt on H.L-i - tegevuses täidetud LS § 227 lg s 3 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ja

süüd välistavaid asjaolusid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et on kohtuväline menetleja on süüteo õigesti kvalifitseerinud. 7. Karistuse mõistmisel tuleb juhinduda KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks

isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt

arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

6

LS § 227 lg s 3 sätestatud väärteo toimepanemise eest näeb seadus karistusena ette rahatrahvi -

kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuud. Kohtuväline menetleja määras H.L-ile karistuseks sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kolmeks kuuks.

Kohus leiab, et H.L-ile määratud karistus on kohane ja põhjendatud. Süü suuruse hindamisel on kohtu arvates põhjendatult arvesse võetud ületatud kiiruse suurust (s.o vähemalt 52 km/h). Nimetatud asjaolu iseloomustab teo raskust ja ohtlikkust, kuna tegu kvalifitseeritakse LS § 227 lg 3 järgi, mis näeb ette karistamise kiiruse ületamise eest 41-60 km/h. Samuti on oluline, et H.L on ületanud kiirust LS § 227 lg s 3 sätestatud keskmises määras. Kohtu - arvates tuleb arvestada sedagi, et kiirust on ületatud tiheda liiklusega maanteel ja ajal, kui suure tõenäosusega on liikluses ka kaasliiklejaid. Kohus arvestab ka H.L-i enda suhtumist teosse - kiiruse ületamist on H.L põhjendanud, et ei jälginud spidomeetrinäitu. Kohtu

hinnangul iseloomustab see rikkumise raskust, kuna juhi kohustuseks on olla liikluses järjepidevalt tähelepanelik ja seda eriti olukorras, kus sõidetakse autoga, mille tehniline iseloom ei ole juhile selt a täp te da (H.L on selgitanud, et kiiruse tunnetus puudus, kuna sõiduk

on uus). Olukorras, kus juhi tähelepanu hajub, suureneb oluliselt oht teiste liiklejate kahjustamiseks. iiruse Äärmiselt suurel kiirusel sõites on ohustatud kõik liiklejad, kuna piirk eesmärgiks on tagada turvaline liiklemine. Karistuse määramisel on arvesse võetud kergendava asjaoluna H.L-i kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3). Kohtul ei ole sellele vastuväiteid. Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud. Ka kohus ei tuvastanud raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes.

Karistuse määramisel tuleb arvestada, et karistusregistri väljatrükist (tl ) nähtuvalt H.L 39

on varasemalt karistatud samalaadse väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise toimepanemise eest ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri . Politsei- 30.10.2015. a otsusega määrati H.L-ile LS § 227 lg 2 alusel rahatrahv summas 200 eurot. Seega on H.L-ile määratud samalaadse väärteo toimepanemise eest rahaline

karistus. Rahatrahv on tasutud koheselt, s.o järgmine päev pärast otsuse tegemist. Kohtu

hinnangul on oluline seegi, et pärast H.L-ile piirkiiruse ületamise eest rahatrahvi määramist on H.L jätkanud samalaadsete väärtegude toi . Käesoleval ajal mepanemist arutatava kiiruse ületamise on H.L toime pannud vähem kui 8 kuud pärast karistuse

määramist ja tasumist. Lisaks on H.L ka varasemalt karistatud kiiruse ületamiste eest

rahatrahvidega, mis on tasutud (tl 38). Kohtu arvates ilmestab H.L-i varasem käitumine liikluses tema suhtumist talle mõistetud karistusse, aga ka õiguskorda üldiselt. H.L-ile

ei ole varasemalt rahalised karistus

H.L-ile määratud ed avaldanud piisavat mõju. on määratud rahatrahvid, mis on tasutud, kuid mingeid järeldusi H.L nendest teinud ei ole. Samuti peab kohus oluliseks, et käesoleval ajal on H.L ületanud kiirust väga olulises määras, seades ohtu kõikide teiste liiklejate elud ja tervised, aga ka vara. H.L-i hoolimatut suhtumist liiklusnõudesse järgida lubatud sõidukiirust kinnitavad ka tema enda ütlused, millest nähtub, et ta ei jälginud spidomeetrinäitu.

Kohtuvälise menetleja otsusega määrati H.L-ile karistuseks sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmine kolmeks kuuks. Kohus, lähtudes menetlusaluse isiku süüst ning erija üldpreventiivsetest kaalutlustest, leiab, et H.L-ile põhikaristusena määratud sõiduki

juhtimise õiguse äravõtmine kolmeks kuuks on põhjendatud ja vajalik. Kohus leiab, et

liiklusreeglite mittetäitja jaoks on kõige vahetumaks ja otseselt mõju avaldavaks meetmeks vaieldamatult liiklusest eemaldamine. Seega võimaldab juhtimisõiguse äravõtmine ka H.L-i

suhtes paremini karistuseesmärke saavutada (varasemalt määratud

rahatrahvid

eesmärke täitnud ei ole). Ühtlasi võimaldab juhtimisõiguse äravõtmine täita karistuse

7

üldpreventiivseid eesmärke, kuna kohtu arvates ei saa õiguskorra kaitsmise huvidega olla

kooskõlas olukord, kus isik karistamatult jätkab liiklusalaste rikkumiste toimepanemist (ja

järjepidevalt kujutab endast ohtu teistele) ning teda liiklusest ei eemaldata. Lisaks vajavad kohtu hinnangul õiguskorra kaitsmise huvid isiku jõulisemat karistamist olukorras, kus isik on varasemalt samalaadse liiklusalase süüteo to . Seda põhjusel, et välistada isikutel ime pannud

tekkida võivat karistamatuse tunnet olukordades, kus riiklik sund on ühiskonna huvides

äärmiselt vajalik vahend, st üldise turvatunde tagamiseks ja selle kontrolli all hoidmiseks.

Kohtu seisukohta ei muuda ka asjaolu, et H.L vajab juhtimisõigust oma töö tõttu. Siinkohal nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohas tooduga, et H.L oli ka rikkumise ajal teada, et teda võidakse karistada ka juhtimisõiguse äravõtmisega. See ei hoidnud H.L rikkumise toimepanemisest. 7. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Politseija Piirivalveameti 30.06.2016. a üldmenetluse

otsus väärteoasjas nr 278016005457 tuleb jätta muutmata ja H.L-i kaebus rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Raina Pärn Kohtunik