1-15-5421/45 · 1-15-5421/45 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-15-5421

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. september 2016. a Tallinn Kriminaalasja number 1-15-5421 Kohtukoosseis Eesistuja , liikmed Meelika Aava ja Urmas Pavel Gontšarov Reinola Kriminaalasi G.P süüdistus KarS § 169 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27. aprilli 2016. a otsus menetluses üld Apellatsiooni esitaja Vandeadvokaat Veljo Viilol Prokurör Leelet Kivioja Süüdistatav G.P

Ik: XXX, X , X X ; elukoht: XX XX; töökoht: XX X . XX Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 04.04.2016. Kinni

peetud ja vahistatud Harju Maakohtu 04.11.2015

vahistamismääruse alusel alates 15.03.2016 kuni

04.04.2016, so 21 päeva. Vabastatud Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2016 määruse alusel.

Varasem karistatus: kehtivaid kriminaalkaristusi ega väärteokaristusi ei ole. Kaitsja Vandeadvokaat Veljo Viiol Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 27. aprilli 2016. a kohtuotsus

G.P ’i suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.

Välja mõista ’ilt kakssada nelikümmend G.P Eesti Vabariigi kasuks 240 ( ) eurot

määratud kaitsjale vandeadvokaat Veljo Viilol’ile makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

2(12)

Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is

(a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Danske Bank AS Eesti filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis (a/a ) EE401700017002872300 .

Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE K

ÄIK

1. G.P on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema rikub lapse ülalpidamise

kohustust, hoides teadvalt kõrvale oma nooremale kui 18-aastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest.

Nimelt on Harju Maakohus 18.02.2014 otsusega nr X- -

XX XXXXX mõistnud G.P-lt

välja igakuise elatusraha tema eraldi elavale alaealisele tütrele GK- (s. XX.XX.XXXX) alates le

13.09.2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni 17.02.2026 suuruses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale.

G.P on alates 01.10.2014 kuni käesoleva ajani hoidnud teadvalt ja põhjendamatult

nimetatud elatise maksmisest kõrvale, tehes ülekandeid ebaregulaarselt ning oluliselt väiksemas

summas kui igakuine väljamõistetud elatis (nt ülekanded oktoobris 2014 summas 17.02 EUR, detsembris 2014 summas 1.83 EUR ja 3.50 EUR, jaanuaris 2015 summas 1.74 EUR, sh oli seisuga 31.12.2014 võlgnevus kokku 4263.51 EUR). G.P ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust võimalikult suures ulatuses täita. Vastupidi, G.P, olles töövõimeline ja omades seega võimalust regulaarseks ja piisavaks sissetulekuks, on jäänud X ametikohalt 01.08.2014 palgata puhkusele ajal, mil seoses tema poja XX SN . XX.XX.XXXX (s ) kasvatamisega on saanud alates 01.07.2014 kuni 03.06.2015 vanemahüvitist

poja isa . Samuti on G.P eelnevalt, so perioodil 26.03.2014 kuni 30.06.2014 talle TN

väljamakstud igakuise vanemahüvitise 991,44 EUR lasknud kanda arveldusarvele, näidates TN seega üles tahtlust mitte hoida oma pangakontol rahalisi vahendeid.

Seega G.P, hoidudes teadvalt kõrvale oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele

kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest, pani toime KarS § 169 järgi kvalifitseeritava kuriteo (s.o enne 01.01.2015 kvalifitseeritud KarS § 169 järgi vanema kuritahtliku kõrvalehoidumisena oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele või täisealiseks saanud, kuid abi vajavale töövõimetule lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest).

Maakohtu otsus

2. Harju Maakohtu 27. aprilli 2016.a. otsusega tunnistati G.P süüdi KarS §-s 169

ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti temale karistuseks tähtajaline vangistus 6 (kuus) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg 15.03.2016 kuni 04.04.2016, s.o 21

päeva karistusaja hulka ja loeti ärakandmata karistuseks tähtajaline vangistus 5 (viis) kuud ja 9 (üheksa) päeva.

3(12) KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäeti G.P-le mõistetud ja ärakandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 5 kuud ja 9 päeva G.P suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et G.P temale määratud 2 (kaks) aastase katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p des 1 kuni 6 ettenähtud kontrollnõudeid ja - KarS § 75 lg 2 p 6 sätestatud kohustust Tallinna Vangla Lääne-Harju Kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve all (Pärnu mnt 142 Tallinnas, tel 6 637 056, 6 637 076).

KarS § 75 lg 1 p G.P järgima katseajal -de 1, 2, 3, 4, 5, 6 kohaselt kohustati kontrollnõudeid: - X . elama kohtu määratud alalises elukohas: XX

- ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel Tallinna Vangla Lääne-Harju Kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;

- alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

- saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu- -

, töö või õppimiskoha vahetamiseks;

- saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

K

arS § 75 lg 2 p 6 alusel määrati G.P-le katseajaks kohustus täita igakuist

ülalpidamiskohustust oma alaealise lapse GK ees Harju Maakohtu 18.02.2014 otsuses nr X- - XX XXXXX

määratud ulatuses. KarS

§ 78 p 1 kohaselt arvestatakse G.P-le määratud 2 aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 27.04.2016. Sama otsusega

G.P-lt mõisteti välja KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4 ja 9; § 179

lg 1 p 2; § 180 lg teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev -te 1 ja 3 alusel:

sundraha 645 (kuussada nelikümmend viis) eurot; määratud kaitsjale Veljo Viilolile kohtueelsel

menetlusel makstud tasu 144 (sada nelikümmend neli) eurot ja kohtumenetlusel makstud tasu 600

(kuussada) eurot, määratud kaitsjale Natalia Lausmaa kohtumenetluses makstud tasu 72

(seitsekümmend kaks) eurot ja määruskaebuse lahendamise menetluses makstud tasu 48

(nelikümmend kaheksa) eurot, s.o kokku määratud kaitsjatele makstud tasu 864 (kaheksasada

kuuskümmend neli) eurot; s.o kokku menetluskulu 1509 (tuhat viissada üheksa) eurot, mis tuleb

kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul.

2.1. Oma otsuses maakohus on asunud seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Maakohus, tõendeid nende kogumis

hinnates jõudis järeldusele, et ei teinud mõistlikke jõupingutusi kuna kohustatud isik G.P

oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust võimalikult suures ulatuses täita ja tegi kõik selleks, et tema sissetulek väheneks, on tegemist elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisega S § 169 järgi ning seega G.P pani toime Kar kvalifitseeritava kuriteo (s.o enne 01.01.2015 kvalifitseeritud KarS § 169 järgi vanema kuritahtliku

kõrvalehoidumisena oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest).

ESITATUD APELLATSIOON

3. Apellatsiooni esitas Veljo Viilol, kes vaidlustab kohtuotsuse süüdistatava kaitsja vandeadvokaat täies ulatuses.

Kaitsja märgib, et maakohus nõustus süüdistusega vaatamata kaitsja vastuväidetele, et esitatud süüdistuse periood on ebaselge ja sisu mitte aru saadav, süüdistusakt ei vasta selle ebaselguse tõttu

4(12)

KrMS § 145 lg. 2 sätestatud nõuetele, mille esitamisel on jämedalt rikutud süüdistatava

kaitseõigust. Prokuröri poolt esitatud ja kohtuotsuse aluseks võetud tõendid ei ole süüdistuse

tõendamiseks asjakohased, kohtuotsuse aluseks toodud asjaolud ja järeldused ei ole tõendatud, on oletuslikud.

Maakohus rikkus kohtuotsuse tegemisel oluliselt menetlusnorme ja kohaldas vääralt materiaalõigusnormi kuni 01.01.2015a. ja ka sealt edasi kehtinud KarS § 169 sätteid. Kaitsja leiab, et G.P ei ole hoidunud põhjendamatult ja teadvalt kõrvale alaealisele lapsele

elatise maksmisest. Seda kinnitab eelkõige süüdistus, mille kohaselt on ta elatist maksnud vaid

ebaregulaarselt. See on tingitud olnud piisava sissetuleku puudumisest seoses tema

lapsehoolduspuhkusel ja palgata puhkusel viibimisega ning tema teise lapse poeg

SN sünd. XX.XX.XXXX imikueas lapse ülalpidamisega ja kasvatamisega, mistõttu on ka ebaõige süüdistus, et G.P omab elatise maksmiseks võimalust regulaarseks ja piisavaks sissetulekuks.

3.1 Kaitsja leiab, et maakohus, mõistes G.P süüdi temale inkrimineeritud kuriteos rikkus KrMS § 145 lg 2 p. 1 nõudeid süüdistuse ebaselguse tõttu. -3, lg 4

Kaitsjale ja

süüdistatavale on arusaamatu ja ebaselge süüdistuse periood, nimelt süüdistuse

etteheide, et G.P on oktoobrist 2014 kuni käesoleva ajani hoidunud teadvalt ja põhjendamatult elatise maksmisest kõrvale. Uurides maakohtule esitatud tõendeid, saab teha järelduse, et süüdistuse periood lähtuvalt eelkõige

Tallinna kohtutäituri Kairi Kummi vastusest menetleja päringule 5.02.2015 nr. 048/2014/99, et

süüdistuse periood hõlmab ainult oktoober, november, detsember 2014 ja on välja toodud elatise maksmise maksekorraldused nende 3 kuu kohta, mille eest kohustus elatist maksma oli 532.50 €. Samas ei ole aga süüdistus välja toonud kui suur on süüdistuse perioodi võlgnevus. summat, kogu

Siinjuures on ebaselge ja arusaamatu süüdistusaktis kajastatud ja kohtu poolt alusetult arvestatud G.P elatise võlgnevus seisuga 31.12.2014a. 4263.51 € Nimetatud asjaolu kinnitab, et süüdistatavale ja kaitsjale arusaadav süüdistuse periood hõlmas

01.10.2014a. kuni 31.12.2014a., mistõttu süüdistuse suuline täiendamine kohtuistungil on ilmne kaitseõiguse rikkumine K

ohtuistungil üle kuulatud kannatanu AK ja süüdistatav G.P ütluste kohaselt maksis ta elatist lapsele kogu 2015 aasta ja 2016a. mil viimane makse oli 2016a. aprilli kuu eest. Ebaselget süüd innitab süüdistusaktis esile toodud näitlik elatise maksmine ( nt. oktoobris istust k 2014a. 17.02 € jne . Apellant rõhutab, et süüdistus peab olema selge ja konkreetne. )

Kaitsja leiab, et süüdistus ei ole millegagi põhjendanud, milles seisneb tegeliku süüdistusp

erioodi

oktoobri 2014a. kuni 31.12.2014a. kehtinud ja kohaldamisele kuuluv KarS § 169 süüdistatava kuritahtlik kõrvalehoidumine alaealisele lapsele elatise mitte maksmises.

Süüdistusaktis ja kohtuistungil toodud põhjendus teadvalt ja põhjendamatult elatise maksmisest kõrvale hoidumine ei ole ohaldamisele kuuluva KarS § 169 koosseisuline tunnus Kui süüdistus k .

väidab ja kohus oma otsuses loeb süüdistusperioodi kuni 01.07.20 5a., siis tulnuks süüdistuses 1 esitada ka andmed elatise maksmise kohta kuni juulini 2015a. Kaitsja leiab, et eelneva alusel on täiesti alusetu süüdistuse ja kohtuotsuse väide süüdistatava poolt

elatise maksmise perioodi ja võlgnevuse kohta kohtuistungil väidetud ja kohtuotsuses aktsepteeritud 01.07.2015a. seisuga. Kuivõrd süüdistus ja maakohus ei ole kohtuistungil käsitlenud ning tuvastanud elatise võlgnevust seisuga juuli 2015a., siis jääb rusaamatuks ning kohus ei ole põhjendanud, millest lähtuvalt ta on a

tehtud p st maksma summas järeldus, et erioodil 01.10.2014 kuni 01.07.2015 pidi süüdistatav elati 1706,40 eurot (2014 aastal 178,80 eurot kuus, 2015 aastal 195 eurot kuus), millest ta maksis vaid 26,49 eurot.

Ebamäärane on ka järeldus, et süüdistatav maksis elatist ligi 60 korda väiksemas summas kui kohtuotsusega ette on nähtud.

5(12)

3.2. Kaitsja ei nõustu ka maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnanguga ning leiab, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust.

Kaitsja leiab, et distuses ei ole esitatud ja m süü aakohtu otsuse aluseks toodud kirjalikud tõendid

käesoleval juhul kohaldatavad ning asjakohased, kuivõrd need ei puuduta süüdistusperioodi okt. 2014a. kuni 31.12.2014a., mistõttu tul jätta tähel eb neid epanuta. Maakohus on alusetult tuginenud Sotsiaalkindlustusameti vastusele, millest (tl 12-13) nähtuvalt on

G.P seoses poja

SN kasvatamisega saanud vanemahüvitist summas 991,44 eurot kuus alates 26.03.2014 kuni 30.06.2014., mis maksti lapse isa arveldusarvele. TN

O maa n ebaõige ja kohus ei ole põhjendanud millest tuleneb väide, et üüdistatava põhjenduse s

kohaselt ta oli teadlik sellest, et tema konto on kohtutäituri poolt arestitud ja kui vanemahüvitis laekuks tema isiklikule kontole, siis läheks sealt eelneva elatisevõla katteks ja ka igakuise elatisraha

katteks raha maha tema teise lapse, so

GK ülalpidamiseks, st täidetaks kohtuotsusega välja mõistetud elatise maksmise kohustust tema rahaliste vahendite arvelt.

Kaitsja leiab, et meelevaldne on maakohtu väide, et G.P oli teadlik, et tema konto on

kohtutäituri poolt arestitud. Ajavahemikus 26.03.2014 kuni 30.06.2014, millal G.P

vanemahüvitis laekus lapse isa kontole, ei olnud G.P konto kohtutäituri poolt TN arestitud. G.P e-mailile on saadetud alles 29.07.2014

KK kohtutäituri büroo poolt „Vara

hoiusel või arveldusarvel arestimise akt“, mis kannab kuupäeva 09.07.2014 (vt. Lisa), seega ei

saanud G.P vanemahüvitise saamise ajal teada, et tema konto on arestitud, ning antud väitega ei ole võimalik tõendada tahtlust, mitte hoida oma pangakontol rahalisi vahendeid. Kaitsja arvates s m üüdistusperioodile mitte kohaldatav, eelevaldne ja oletuslik on kohtu põhjendus,

et alates 01.07.2014 kuni 03.06.2015 võttis vanemapuhkust lapse isa ja sai vanemahüvitist TN summas 1161,13 eurot kuus (tl 12-13). Süüdistatav võttis samal ajal palgata puhkuse ajavahemikul

01.08.2014 kuni 06.06.2015 (tl 6-7). Süüdistatav põhjendas oma teguviisi selliselt, et

vanemapuhkuse võttis tema asemel sellepärast, et TN TN palk oli natuke suurem kui temal ja

samuti vajas ta abi lapse kasvatamisel. Maakohus leidis aga, et G.P enda väited, miks ta palgata puhkuse võttis on vastuolulised tema enda ütlustega ning ei ole eluliselt usutavad järgmistel

põhjustel. enda arvele nii oma palga, kui ka G.P vanemahüvitise, Kui varemalt sai

TN

s.o kahe inimese sissetuleku, siis peale G.P palgata puhkusele minemist ja

TN vanemapuhkuse võtmist oli pere sissetulek ligi poole võrra vähenenud. Seega väide, et N palk oli suurem ja sellepärast võttis just tema vanemapuhkust, on vastuoluline. Samuti ei ole eluliselt usutav ka teine väide, et G.P ei saanud lapse kasvatamisega üksi hakkama ja sellepärast palus TN appi. Maakohus tõi argumendina, et G.P ütluste kohaselt soovis ta endale ka oma esimest last -

GK, seega on arusaamatu kuidas ta saaks kahe lapse kasvatamisega hakkama, kui ei saanud väiksema lapse hooldamisega hakkama. Kaitsja sellise maakohtu käsitlusega ei nõustu ning le

iab, et maakohus on ebatäpselt kirjeldatud ja vääralt tõlgendatud G.P põhjendusi, miks

tema oli palgata puhkusel sel ajal, kui lapse isa oli vanemapuhkusel (vt kohtuistungi protokoll 07.04. TN 2016 lk 7).

Kaitsja märgib, et oma seletuses selgelt välja G.P toonud, et palgata puhkusel oli ta

seetõttu, et kaks vanemat ei saa olla üheaegselt palgata puhkusel, ning kuna G.P vajas antud momendil tuge lapse kasvatamisel, ning kartis ahistamist oma endise elukaaslase poo , mis lt ka aset leidis 12.11.2014 Kuna lapse , siis valik oli tehtud süüdistuses etteheidetud variandi kasuks. isa

TN vanemahüvitis oli suurem, kui G.P oma, siis oli otstarbekas, et vanemapuhkusele

jäi lapse isa. Samas, kuna oli samal ajal rinnalaps, siis ei olnud ka G.P võimalik SN asuda tööle, kuna laps vajas pidevalt rinnapiima. Kaitsja järeldab s järeldas valesti, et G.P ütlused ei ole elulised usutavad. eega, et maakohus

Kaitsja leiab, et meelevaldne ja alusetu on kohtu põhjendus viitega süüdistatava seletusele suurte

väljaminekute kohta seoses elukoha vahetusega ja teisele lapsele vajaliku muretsemiseks, kuid

kohtule ei ole esitatud ühtegi esitatud väiteid kinnitavat tõendit, mistõttu tuleb need väited lugeda paljasõnalisteks.

6(12)

Kaitsja samuti juhib tähelepanu, et maakohus ei ole otsuses andnud hinnangut süüdistatav G.P selgitustele vajalikul määral oma lapse ülalpidamisel osalemise võimatusele seoses lapse

isa kannatanu poolse – AK vägivalla ja selleks takistuste tegemise kohta, mis objektiivselt leidis kohtuistungil kajastamist. Kohtumenetluses on kajastatud, et G.P vahetas 2014 aastal elukohta. On täiesti loomulik, et elukoha vahetusega kaasnevad kulutused. Tõsi o G.P ei ole tš n, et ekke esitada, kui

palju on ta pidanud ostma oma lapsele vajalikku, kuna ta ei teadnud, et peab neid koguma. On täiesti selge, et seoses väikeste laste kasvatamisega kaasnevad kulud, mida pole võimalik vältida, nagu näiteks vanker, mähkmed, jne. Täiendavalt tuleb ära märkida, et kohtu väites ja põhjenduses on täielikult segi aetud ajavahemikud,

millal G.P tegi kulutusi seoses korteri vahetusega ja lapsele vajaliku muretsemisega.

Kohtu põhjendustes toodud väide, nagu oleks G.P väitnud, et hakkas soetama teisele lapsele vajaliku alates 01.10.2014, ei vasta tõele. G.P väitis, et suuremad väljaminekud

olid tal ajavahemikul 05.12.2013-30.06.2014. Alates 01.07.2014 oli G.P täielikult oma lapse i

sa poolt ülalpeetav.

Seega kohtu tõlgendus erinevate ajaperioodide kohta ja nende käsitlemisena süüdistuse tõendina

tahtluse või kuritahtlusena ajavahemiku osas, mis algab alles 01.10.2014 on otsitud põhjenduse leidmine, mis ei oma faktilist väärtust, ning tuleb seetõttu jätta tähelepanuta.

Kaitsja järeldab, et eeltoodu alusel on põhjendamatu kohtu seisukoht, et kuna kohustatud isik ei

teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust võimalikult suures ulatuses täita ja tegi kõik selleks, et tema sissetulek väheneks, on tegemist elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisega.

3.3. Esitatud apellatsioonis kaitsja pöörab tähelepanu ka süüdistuse ja vaidlustatud maakohtu otsuse ebaõi seoses käesolevas kriminaalasjas aluseks toodud varasemas analoogses gsusele kriminaalasjas KarS § 169 esitatud süüdistusega samade tõendite alusel. Kaitsja märgib, et G.P’ile oli esitatud kahtlustus KarS § 169 järgi käesolevale süüdistusele eeln -18, 19-22) eva perioodi eest kuni 30.09.2014. KrMS § 202 alusel lõpetamise määrustest (tl 17

nähtuvalt, on G.P ka varasemalt olnud kahtlustatav KarS § 169 järgi, sh kahtlustus on esitatud elatise mittemaksmises. ati 07.11.2014 nn otstarbekuse Nimetatud kriminaalmenetlus lõpet

kaalutlustel, kohustades G.P tegema üldkasulikku tööd 60 tunni ulatuses tähtajaga 07.05.2015. Kahtlustuse aluseks olid samad kirjalikud tõendid, mis on aluseks võetud käesolevas süüdistuses ja vaidlustatud kohtu

otsuses (süüdistusakti p. 2, 5, 6, 7 ja kohtuotsuses vaidlustatud kirjalikud tõendid.

Kaitsja arvates o

luline menetlusnormi rikkumine seisneb selles, et süüdistus käesolevas

kriminaalasjas ja maa puudutas kohtule kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määrus, mis eelmist kahtlustuse ini 2014 ja tuginevad samadele aja perioodi KarS § 169 alusel kuni 30 septembr tõenditele käesoleva süüdistusperioodi tõendamisel ei saa mitte kuidagi tugineda . Kaitsja leiab, et

eelmisele kriminaalasjale ja G.P poolt elatise kuritahtlikule mitte maksmisele ja mittemakstud elatise võlgnevusele eelmises kriminaalasjas seisuga 31.12.2014a. 4263.51 € Esitatud süüdistus ja vaidlustatud aakohtu otsus on vastuolus KarS § 2 lg 3, sama süüteo eest ei m et või kedagi karistada mitu korda sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes muus riigis.

3.4 maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendis 3-1-1-84-12 p. 8 Apellant juhil tähelepanu ka

toodud põhimõttele, mille kohaselt elatise mitte maksmise kuritahtlikkus eeldab elatise mitte maksmist pikema aja vältel.

Käesoleval juhul nimetatud rikkumine puudub, sest süüdistatav on elatist maksnud, seda küll väiksemas määras kui kohtuotsusest tulenev kohustus, kuid periood on olnud objektiivsetel põhjuste

7(12)

lühike, süüdistuse kohaselt ainult kolm kuud, elatise maksmise kohustus on võimalik lahendada tsiviilkorras.

Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 27.04.2016a. otsus kriminaalasjas G.P ’i süüdimõistmises KarS § 169 järgi ning mõista G.P atud süüdistuses õigeks

talle esit .

PROKURÖRI VASTUS KAITSJA APELLATSIOONILE

4. Ringkonnakohtule esitatud vastuses prokurör ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud argumentidega ning

märgib järgmist.

Apellant on esmalt leidnud, et süüdistus ja süüdistuse periood on arusaamatud ning ebaselged.

Prokuratuur tahab siinkohal juhtida tähelepanu, et kohtuliku arutamise ajal pole ei kaitsja ega süüdistatav kurtnud ebaselge süüdistuse üle. Kaitsja pole ebaselgele süüdistusele viidanud ka oma

kaitseaktis ega kohtuistungil, kui kohus küsis kaitsja arvamust süüdistuse põhjendatuse kohta /07.04.2016 kohtuistungi protokolli 2. lk/. Vastupidi, G.P on kohtu küsimusele, kas

süüdistus on arusaadav, vastanud, et „süüdistus on arusaadav. Ei tunnista end süüdi. Teile võib tunduda, et olen süüdi, aga inimlikult võttes ei ole.“ /07.04.2016 kohtuistungi protokolli 2. lk/.

Prokuratuur leiab, et väide, nagu olnuks süüdistus ebaselge ja arusaamatu, on paljasõnaline ja

sisutu, kuivõrd süüdistus on esitatud perioodi kohta alates 01.10.2014 kuni käesoleva ajani ehk ajani, mil süüdistusakt on allkirjastatud, so 01.07.2015.

Samuti on süüdistuses piisavalt põhjalikult ja arusaadavalt kirjeldatud, et Harju Maakohus on

18.02.2014 otsusega nr X- -XXXXX XX mõistnud G.P-lt välja igakuise elatusraha tema eraldi elavale alaealisele tütrele ) alates 13.09.2012 kuni lapse täisealiseks GK-le (s. XX.XX.XXXX saamiseni 17.02.2026 suuruses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. G.P on ülekandeid teinud ebaregulaarselt ning oluliselt väiksemas summas kui igakuine

väljamõistetud elatis. Tehtud ülekannete suurusjärk on paarist kuni paarikümne euroni, jäädes valdavalt alla 10 euro. Samuti pole ta last toetanud muul moel (nt ostnud riideid, tasunud lasteaia eest jms). Nimetatud suurusjärgus summade kandmine näitab ilmselgelt üles pigem G.P üleolevat suhtumist lapse ülalpidamise kohustuse täitmisesse. Samaaegselt on süüdistataval olnud

võimalus saada piisavat sissetulekut, nimelt on ta seoses poja kasvatamisega saanud SN

vanemahüvitist alates 26.03.2014 kuni 30.06.2014. Vanemahüvitise lasi ta maksta TN

arveldusarvele summas 991,44 eurot kuus. Pärast seda on ta võtnud palgata puhkuse ning vanemapuhkusele jäi le maksti vanemahüvitist 1161,13 EUR kuus alates 01.07.2014 kuni TN. - TN 03.06.2015.

Samaaegselt, kui

TN sai vanemahüvitist ja tal oli võimalik hoolitseda kodus poja eest, ei läinud G.P tööle, vaid viibis palgata puhkusel (sh süüdistuses märgitud perioodi ajal), seega ei

teinud mitte midagi, et tal oleks legaalne sissetulek ja võimalus alaealise lapse ülalpidamiseks. Seega, kuigi G.P olnuks võimalik jätkuvalt kas saada vanemahüvitist või minna tagasi

tööle (mõlemal juhul saanuks ta sissetulekut vähemalt eesti keskmise palga ulatuses), valis G.P

selle asemel võimaluse viibida palgata puhkusel, so mitte omada sissetulekut. Niisiis on G.P olnud võimalus piisavaks sissetulekuks ja lapse ülalpidamiseks, kuivõrd

ta on saanud sissetulekut vähemalt eesti keskmise palga ulatuses. Seevastu elatis on talt välja

mõistetud minimaalses ulatuses ehk Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära

pooles ulatuses. Seega ei saa rääkida võimetusest maksta, vaid pigem on tegemist isiku teadliku pahatahtliku suhtumisega kohustuse täitmisesse. G.P ennast süüdi ei tunnista, pigem leiab paljasõnalisi õigustusi ega ole aru saanud oma

teo keelatusest ning oma süü suurusest. Ükski muu tõend tema väiteid ei toeta. Ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 09.03.2010 otsus nr 3-1-1-8-10 rõhutab, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud

8(12)

in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Ebaselgeks jääb ka kaitsja väide, nagu oleks G.P saanud karistuse sama süüteo eest mitu korda. Tegemist

ei ole faktiväitega, vaid kaitsja isikliku meelevaldse tõlgendusega.

Tulenevalt eeltoodust on prokuratuur seisukohal, et Harju Maakohtu otsus G.P

süüdimõistmisel on seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse järeldustega mittenõustumine ei ole

otsuse tühistamise ja isiku õigeksmõistmise aluseks. Kuivõrd kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused puuduvad, palub prokuratuur kaitsja taotlus jätta rahuldamata ja Harju Maakohtu otsus nr 1-15-5421 muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsja apellatsiooni ja prokuröri

vastuses toodud väidetega, leiab, et apellatsioonis toodud argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks ja muutmiseks alust ei anna, sest ik ja põhjendatud. maakohtu otsus on seadusl

Kokkuvõtvalt kaitsja toob esitatud apellatsioonis välja kolm põhiargumenti: 1). Maakohus on

oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme, kuna G.P ’ile esitatud süüdistus on puudulik ning sellest ei ole võimalik lugeda välja süüdistatavale etteheidetud käitumise perioodi; 2). kaitsja ei nõustu maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnanguga; 3). maakohus on rikkunud

põhimõtet, kuna G.P ’i suhtes oli varasemalt kriminaalmenetlus sarnases

kahtlustuses lõ KrMS § 202 alusel, kuid käesolevas kriminaalasjas süüdistus tugineb petatud samadele tõenditele, mis lõpetatud kriminaalmenetluses. Alljärgnevalt vastab kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis toodud etteheidetele.

6. Kaitsja osundab esitatud apellatsioonis, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme, kuna on väljunud süüdistuse piiridest ning on asunud ise täitma süüdistuses esinevaid puudusi. Nimelt kaitsjale on arusaamatu G.P-le ett

eheidetud lapse ülalpidamiskohustuse rikkumise periood.

Kohtukolleegium märgib esmalt, et esitatud apellatsioonis kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud KrMS § 145 lg 2 p. 1 3, lg 4 nõudeid süüdistuse ebaselguse tõttu. - Kohtukolleegium leiab, et kaitsja

vi -le 145 on asjakohatu tegemisele. ide KarS § , kuna KrMS § 145 kehtestab nõudeid määruse Kolleegium möönab, et kaitsja ilmselt soovis viidata - KrMs § le 154, mis reguleerib süüdistusakti koostamist.

Kohtukolleegium sellise argumendiga ei nõustu ning märgib, et esmakordselt kaitsja tõi välja

puuduliku süüdistuse argumendi alles apellatsioonkaebuses. Kaitseaktis ega menetluse jooksul

maakohtus advokaat puudulikule süüdistusele ei viidanud. Süüdistatav G.P on kohtu

küsimusele, kas süüdistatav on süüdistu t. Prokurör sest aru saanud, vastanud maakohtule jaataval alustas süüdistatava ristküsitlemist uuesti perioodi nimetamisega (oktoober 2014 kuni juuli 2015) ning ristküsitluse alguses süüdistatav perioodi täpsustamise palvele sai vastuseks - oktoober 2014 kuni juuli 2015. Seega ei kaitsjale ega süüdistatavale ei olnud G.P-le etteheidetud käitumise periood maakohtu menetluse jooksul arusaamatu.

Pealegi tulenes see periood ka süüdistuse tekstist. Teiseks, kohtukolleegium leiab, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel maakohus ei ole väljunud G.P-le

esitatud süüdistuse piiridest. siku karistusõigusliku Riigikohus on selgitanud, et i vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis

piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku

vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb

näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad

kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik

9(12)

süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKÜKo 3-1-1-24-05, p 14 ja RKKKo 3-1-1-31-10, p 9; 3-1-1-106-10, p 8; 3-1-1-68-11, p 10 ning 3-1-1-97-11, p 15.3). Kohtukolleegium leiab, süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel maakohus ei omistanud süüdistatavale

süüdistuse tekstis nimetamata käitumist. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et lapse ülalpidamiskohustuse rikkumise näol tegemist jätkuva kuriteoga, kuid hinnatavaks perioodiks on 9 kuud ehk periood alates 01.10.2014 kuni . Seejuures süüdistusakti koostamiseni, so kuni 01.07.2015

maakohus analüüsis kohtule esitatud tõendeid üksnes nimetatud perioodi osas ning tuvastas, et G.P

on tasunud perioodil 01.10.2014 kuni süüdistusakti koostamiseni, so kuni 01.07.2015 lapsele elatusraha järgnevalt: 28.10.2014 summas 17 eurot ja 2 senti; 01.12.2014 summas 3 eurot ja 50 senti; 29.12.2014 summas 1 euro ja 83 senti; 27.01.2015 summas 1 euro ja 74 senti; 25.02.2015 summas 2 eurot ja 40 senti; s.o kokku 26 eurot ja 49 senti. Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et süüdistuse tekstis toodud formuleering „käesoleva ajani“ piirdub süüdistusakti koostamise kuupäevaga. On ilmselge ja üldarusaadav, et prokuratuur ei saa ennustada süüdistatava käitumist süüdistusakti koostamise järgselt, seega on ainuvõimalik, et ka süüdistusakti koostamise hetkel toime jätkuva kuriteo puhul pandava saab inkrimineeritud perioodi lõpuks olema vaid süüdistusakti koostamise päev. Põhjendamatu ja süüdistuse tekstiga vastuolus olev on kaitsja argument sellest, et süüdistatavale ja kaitsjale arusaadav süüdistuse periood hõlmas 01.10.2014a. kuni 31.12.2014a. Nimelt G.P-le süüdistuses etteheidetud käitumise periood on formuleeritud sõna sõnalt järgmiselt: -

Kohtukolleegiumile on selgusetu alates , kuidas eeltoodud sõnastusest „

01.10.2014 kuni käesoleva ajani, (…) sh (seal hulgas) oli seisuga 31.12.2014 võlgnevus kokku

4263,51“ võib aru saada, et etteheidetud periood piirneb 31.12.2014, kui süüdistuses toodud

ülekannete loetelus seisab viide ka jaanuarile 2015 „kuni käesoleva ning etteheidetud periood on ajani . “ ehk süüdistusakti koostamiseni

Põhjendamatu on ka kaitsja etteheide, et kui süüdistusperiood on kuni 01.07.2015a., siis tulnuks süüdistuses esitada ka andmed elatise maksmise kohta kuni juulini 2015a. Kohtukolleegium märgib,

et prokuratuur on süüdistuse tekstis toonud üksnes näitliku loetelu juhtumitest, kui G.P tegi

ülekandeid ebaregulaarselt ning oluliselt väiksemas summas kui igakuine väljamõistetud elatis

.

Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et G.P ei süüdistata iseenesest väikeste ja

ebaregulaarsete AK-le (K) oma alaealise lapse rahaliste ülekannete tegemises kannatanu

ülalpidamis , vaid süüdistatakse lapse ülalpidamiskohustuse rikkumises eks (s.o enne 01.01.2015

kvalifitseeritud KarS § 169 järgi vanema kuritahtliku kõrvalehoidumises oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest) ehk selles,

et on

. hoidnud teadvalt ja põhjendamatult kohtu poolt väljamõistetud elatise maksmisest kõrvale Kui kaitsjal oleks tõendeid, et süüdistatav G.P on oma lapse ülalpidamiskohustus täitnud t

muul moel, kui on süüdistuses toodud näitlik loetelu, siis oli tal võimalus need tõendid kohtule esitada. Kaitsja ei esitanud kohtule tõendeid, mis lükkaks ümber süüdistuse versiooni sellest, et G.P

ei hoidunud teadvalt ja enne 01.01.2015 kuritahtlikult kõrvale oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatav ja kaitsja teadsid seega millise süüdistuse eest , tuleb

G.P ennast kaitsta est, seega alusetu on ning maakohus pole väljunud süüdistuse piirid

kaitsja apellatsioonis tehtud järeldus, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning süüdistatava kaitseõigust.

7. Vastuseks kaitsja argumendile, et maakohus andis uuritud tõenditele ebaõige hinnangu,

kohtukolleegium juhib tähelepanu varasemalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale, et kui

10(12) ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga

võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul

peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu

poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste

asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04; nr 3-1-1-89-06;

3-1-1-85-07). Ringkonnakohtu arvates ei ole eelnimetatud puudused maakohtu otsuses

tuvastatavad. Esitatud apellatsi i oonis kaitsja üksnes esitab oma visioon süüdistatava käitumisest, mis kattub G.P ütlustes esitatud kaitsepositsiooniga. Kaitsja ei viita ühelegi tõendile, mida

maakohus oleks põhjendamatult tähelepanuta jätnud. Ta üksnes ei nõustu maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnanguga. Kohtukolleegium leiab, et alusetu on kaitsja apellatsioonis toodud argument, et maakohtule esitatud kirjalikud tõendid ei kuivõrd need ei puuduta süüdistusperioodi ole kohaldatavad ega asjakohased,

oktoober 2014a. kuni 31.12.2014a. -s 6 on ringkonnakohus vastanud, et Käesoleva otsuse p. süüdistuse periood hõlmab 9 kuud ehk perioodi oktoobrist 2014 kuni juuli 2015. Ringkonnakohus

tuvastas eelnevalt, et kaitsja ja süüdistatav olid G.P-le etteheidetud käitumise perioodist teadlikud. 2014 Prokuröri poolt esitatud tõendid puudutavad süüdistuses toodud perioodi oktoobrist kuni juuli 2015, seega on asjakohased.

Lisaks KrMS § 286 lg 1 kohaselt tõendite uurimine algab prokuröri poolt esitatavate tõendite uurimisest ning jätkub kaitsja ja te ste kohtumenetluse poolte esitatavate tõendite uurimisega. KrMS i § 2861 lg 1 kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist kaitsja ei vaielnud prokuröri

poolt esitatavate tõendite uurimise vastu, paludes üksnes uurida le G.P suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis oli samuti prokuröri poolt kohtule uurimiseks esitatud

(t lk 62). Avaldusi prokuröri poolt esitatavate tõendite asjakohatuse osas kaitsja ei teinud, mis veelkord kinnitab asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav said aru G.P’ile inkrimineeritud käitumise perioodist. Paljasõnaliseks ääb kaitsja etteheide maakohtu otsusele, et selles ei ole hinnangut süüdistatav j

tud an G.P s seoses selgitustele vajalikul määral oma lapse ülalpidamise osalemise võimatusest

lapse isa kannatanu

ja viimase poolt selleks takistuste tegemisega. – AK poolse vägivallaga

Süüdistatav ega kaitsja kuidagi ei seletanud, kuidas väidetav kannatanupoolne vägivald või muu

tegevus võis süüdistataval takistada täitmist ehk Harju Maakohtu 18.02.2014 otsuse igakuise elatusraha maksmist kannatanu arveldusarvele.

Asjakohatud on kaitsja apellatsioonis toodud argumendid sellest, et vajalikul määral ei täitnud

süüdistatav oma lapse ülalpidamiskohustust põhjusel, et ta vahetas 2014 aastal elukohta, millega

kaasnesid kulutused, samuti süüdistataval sündis teine laps, mis tõi kaasa täiendavate suurte

kulutuste tegemist. Kaitsja nimetatud argumendid viitavad ekslikule süüdistatava ja kaitsja

arusaamisele, et teised kulutused (elukoha vahetuse kulu, teise lapse ülalpidamise kulu) on tähtsamad kui lapse ülalpidamiskohustuse täitmine.

Kohtukolleegium leiab, et uuritud sel on tõendite hindami maakohus täiel määral arvestanud

Riigikohtu seisukohaga asjas nr. 3-1-1-84-12, milles seisneb elatise maksmisest kuritahtlik

kõrvalehoidumine, mis moodustab KarS § 169 kuriteo koosseisu. Nimetatud seisukohad on kohaldatavad ka praegu kehtiva redaktsiooni KarS § 169 osas, kui karistusõiguse revisjoni käigus oli kustutatud KarS § 169 koosseisutunnus kui määratlemata õigusmõiste.

Maakohus leidis ainuõigesti, et uuritud tõenditega on leidnud tõendamist, et süüdistataval oleks

olnud rahal korraldas ta oma ised võimalused elatise maksmiseks täies mahus, kuid selle asemel rahaasjad nii, et tema kontole ei laekuks sentigi ja samal ajal puudus kohtutäituril alus ja võimalus täita kohtuotsust TN arveldusarvele laekuvatest rahalisest vahenditest isegi siis kui tegemist on G.P rahaliste vahenditega. Nt kui G.P ei oleks palgata puhkusele läinud ja tema enda

kontole oleks laekunud emapalk, mille suurus oli ca 990 eurot, siis oleks tal olnud võimalik

11(12)

elatisraha maksmise koh on leidnud, et G.P tegi ustust täies mahus täita. Kuid tuvastamist kõik endast oleneva, et muuta oma olukord selliseks, et ta jääks sissetulekust ilma ja muuta elatise nõude täitmine võimatuks. Seega on tuvastatud, et süüdistatav tegi hoopis jõupingutusi selleks, et kohtuotsusega väljamõistetud elatis mingil juhul ei jõuaks tema alaealise lapseni.

Kohtukolleegiumi veendumusel G.P poolt elatusraha deklaratiivne ülekandmine võrreldes

väljamõistetud igakuise määraga ning juba tekkinud e võlgnevus elatis ega ebaproportsionaalselt

pisikestes summades ilmestab tema üleolevat suhtumist ülalpidamiskohustuse täitmisse ning just sellist käitumist võib nimetada kuritahtlikuks, kuigi kurutahtlikkus pole alates 01.01.2015 KarS §

169 koosseisuliseks elemendiks.

Põhjendamatu on ka kaitsja argument, et süüdistuses etteheidetud lühikese perioodi tõttu (kolm

kuud) ei ole võimalik rääkida ülalpidamiskohustuse rikkumise süstemaatilisusest või selle rikkumisest pikema aja jooksul. Kohtukolleegium on eelnevalt põhjendanud, et süüdistuse periood

hõlmab 9 kuud ning kaitsja ja süüdistatav olid sellest teadlikud ning neil oli võimalus selle süüdistuse eest süüdistatavat kaitsta. Maakohus on G.P käitumist hinnanud 9 kuu perioodi

l

reldusele, et 9 kuud on õikes ning jõudis õigele jä piisavalt pikk periood KarS § 169 sätestatud rikkumise mõttes näitamaks süüdistatava käitumismustrit. 9 kuu jooksul tasutud kokku 26 eurot ja 49 senti on niivõrd väike summa, mille eest ei ole võimalik lapsele mitte midagi soetada ega last ülal pidada ning see summa ei ulatu ka ühes kuus maksmisele kuulunud poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale ja on ka sellest summast kordades väiksem.

Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnanguga ja

ammendavate põhjendustega G.P süü küsimuses ning tulenevalt KrMS § 342 lg 3 ei pea vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus G.P süü küsimuses ja tema

käitumisele antud juriidilise hinnangu osas on seega

seaduslik ja põhjendatud.

8. Viimasena vastab kohtukolleegium kaitsja etteheidele seoses põhimõtte väidetava rikkumisega. Kaitsja toob välja, et rS § 169 järgi käesolevale G.P-le oli esitatud samasisuline kahtlustus Ka

süüdistusele eelneva perioodi eest kuni 30.09.2014. KrMS § 202 alusel lõpetamise määrustest (tl

17-18, 19-22) nähtuvalt, on G.P ka varasemalt olnud kahtlustatav KarS § 169 järgi, sh kahtlustus on esitatud elatise mittemaksmises. Nimetatud kriminaalmenetlus lõpetati 07.11.2014 nn

otstarbekuse kaalutlustel, kohustades G.P tegema üldkasulikku tööd 60 tunni ulatuses tähtajaga 07.05.2015. Kaitsja arvates on lubamatu, et käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus tugineb samadele tõenditele, mis kahtlustus eelmises kriminaalmenetluses, mis oli lõpetatud. Kohtukolleegium kaitsja sellise käsitlusega ei nõustu ning vastuseks Põhiseaduse § 23 osundab, et lg 3 sätesta mitmekordse karistamise keelu põhimõte (edaspidi põhimõte) b ka - , mis

tähendab, et kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on

õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks. Käesolevas menetluses sellist olukorda ei esine ja sellise olukorrale ei viita esitatud apellatsioonis ka kaitsja. Tegelikult kaitsja ise viitab esitatud apellatsioonis, et eelmine kahtlustus käsitles perioodi

kuni 30.09.2014. Käesolevas kriminaalas G.P-le etteheidetud käitumise periood on aga jas oktoober 2014 kuni juuli 2015

. KarS § 169 näol tegemist on jätkuva kuriteoga, seega isegi siis, kui eelmises kriminaalasjas oleks G.P suhtes tehtud jõustunud kohtuotsus, siis samasuguse kuritegeliku käitumise jätkamisel oleks menetlejal alus uue kriminaalmenetluse alustamiseks. Asjakohatu on kaitsja seisukoht, et jätkuva kuriteo puhul ei saa uues kriminaalmenetluses kasutada samu tõendeid, mis olid kogutud eelmises kriminaalmenetluses.

9. G.P kaitsja KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. vandeadvokaat Veljo Viilol taotles maakohtu otsusega tutvumise ja süüdistatavaga konsultatsiooni,

12(12)

võrdleva õigusliku analüüsi ja apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos

käibemaksuga, summas Oma taotluses kaitsja märkis, et asja erilise kuuerukuse ja 552,00 eurot. mahukuse tõttu suurendas ta taotletavat summat 100%. Kohtukolleegium kaitsja poolt esitatud taotlusega ei nõustu ning märgib, et Justiitsministri määruse

„Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi

õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise

tingimused ohus, uur “ § 2 lg 1 kohaselt k imisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud

advokaadi

põhjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 100 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas.

Kohtukolleegium märgib, et kaitsja taotlus tasu suurendamiseks peab olema põhjendatud. Tasu

taotlusest ega esitatud apellatsioonist ei nähtu kaitsja põhjendusi, miks ta peab käeolevat

kriminaalasja ohtukolleegium. G.P-le eriliselt keerukaks ja mahukaks. Selliseid põhjendusi ei leia ka k

inkrimineeritud käitumise näol tegemist on lihtsakoelise jätkuva 2. raskusastme

kuriteoga, mis on toime pandud tegevusetuse vormis. Kriminaalasjas lisaks süüdistatavale on

ülekuulatud vaid kannatanu, mis on ainsateks isikulisteks tõenditeks. Muud tõendid mahuvad üksikute lehekülgede peale.

Kohtukolleegium ei saa nõustuda ka kaitsja tasutaotluses nimetatud ajaga 2,5 tundi, mis kulus

maakohtu otsusega tutvumise tegemisele. Kohtukolleegium le ja võrdleva õigusliku analüüsi märgib, et võrdlev õiguslik analüüs pidi olema kaitsjal tehtud juba kohtumenetluse alguseks, seega

apellatsioonimenetluses on põhjendatud taotlema tasu maakohtu otsusega tutvumise ja analüüsi eest, mis arvestades maakohtu otsuse põhjenduste mahtu, ei saa olla pikem kui 1,5 tundi. Ringkonnakohus leiab seega, et kaitsja taotlus on põhjendatud osaliselt ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg st 1, § 22 lg st 7, § 21 lg st 3, § - - -st 381 ning justiitsministri 26. juulil 2016 vastu võetud määruse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse

esitamise tingimused“ § 1 lg st 1 ja § 7 lg - -st 1 juhindudes rahuldada osaliselt. Kohtukolleegium

leiab, et põhjendatud on kaitsja tasu taotluse rahuldamine süüdistatavaga konsultatsiooni eest kestvusega 0,5 h, maakohtu otsusega tutvumise ja analüüsi eest kestvusega 1,5 h ning apellatsiooni koostamise eest kestvusega 3,0 h ehk kokku 5,0 tunni eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2

sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse G.P’i suhtes muutmata, siis jäävad

menetluskulud süüdistatava enda kanda.

10. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apelland poolt nimetatud ja KrMS § ettenähtud i -s 338 kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § st 1, § 337 lg 1 p- 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium G.P’i Harju Maakohtu 27. aprilli 2016 otsuse suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.