3-15-1182/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

9. september 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1182

Haldusasi

R.K. kaebus Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkirja nr 231

ja 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/9747-2 tühistamiseks

ning 04.03.2015 käskkirja nr 531 ning 07.04.2015

vaideotsuse nr 5-15/15/7600-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – R.K., esindaja adv. Margo Põbo

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10. oktoober 2016.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla Maardu üksuse inspektor-kontaktisiku 26.02.2015 käskkirjaga nr 231

„Kinnipeetav

R.K.le

distsiplinaarkaristuse

määramine“

karistati

kinnipeetav

R.K.e

distsiplinaarkorras noomitusega.

Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi 04.03.2015 käskkirjaga nr 531 „Kinnipeetava kinnisesse

vanglasse paigutamine“ paigutati kinnipeetav R.K. karistuse kandmise jätkamiseks ümber

Tallinna Vangla kinnisesse osakonda.

2. R.K. esitas inspektor-kontaktisiku käskkirja nr 231 peale 26.03.2015 Tallinna Vanglale vaide

käskkirja tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks. Tallinna Vangla jättis 07.04.2015

vaideotsusega nr 5-15/15/9747-2 kaebaja 26.03.2015 vaide rahuldamata (tl 19-21).

R.K. esitas Maardu üksuse juhi käskkirja nr 531 peale 06.03.2015 Tallinna Vanglale vaide

käskkirja tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks. Tallinna Vangla jättis 07.04.2015

vaideotsusega nr 5-15/15/7600-2 kaebaja 06.03.2015 vaide rahuldamata (tl 22-24).

3. Tallinna Halduskohtule saabus 07.05.2015 R.K. kaebus Tallinna Vangla 26.02.2015

käskkirja nr 231 ja 04.03.2015 käskkirja nr 531 ning 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/7600-

2 ja 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/9747-2 tühistamiseks.

4. Tallinna Halduskohus võttis 11.05.2015 määrusega R.K. kaebuse menetlusse. 13.07.2016

määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkirja nr 231 ja 04.03.2015

käskkirja nr 531 ning 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/7600-2 ja 07.04.2015 vaideotsuse nr

5-15/15/9747-2. Kaebuse esitaja põhjendab oma kaebust alljärgnevalt.

5.1. Kaebuse esitaja hinnangul on käskkiri nr 231 tühine ja õigusvastane, kuna haldusakti ei ole

andnud pädev haldusorgan, haldusakti andmise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisel ei

ole järgitud kehtivaid õigusnorme, haldusakt on põhjendamata, rikutud on võrdse kohtlemise ja

proportsionaalsuse printsiipe ning haldusakt on antud kaalutlusvigadega.

5.1.1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et haldusakti andjal puudus vastav pädevus, mistõttu

haldusakt on antud pädevust ületades ning seega õigusvastane (HMS § 63 lg 2 punkti 3 järgi

tühine). Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-st 17 ei tulene inspektor-kontaktisiku õigus

kohaldada vangistusseaduse (VangS) 63 lg-t 1. VSKE § 17 lg 1 kohaselt on inspektor-

kontaktisiku pädevuses teha otsus VangS § 24 lõike 1, § 25 lõigete 1 ja 2, § 30 lõike 2, § 31

lõike 2, § 63 lõike 4, § 64 lõike 2, §651 lõike 4 ning § 93 lõigete 3 ja 7 alusel. Seega ei kuulu

VangS § 63 lg 1 rakendamiseks otsuse tegemine inspektor-kontaktisiku pädevusse ning

26.02.2015 käskkiri on antud pädevust ületades (vt ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 8 lg

2).

5.1.2. Inspektor-kontaktisik Reelika Saarson on ise ja ainuisikuliselt viinud läbi

distsiplinaarmenetluse, koostanud selle kohta protokolli, teinud ettepaneku karistuse

kohaldamiseks ning teinud siis ka otsuse karistuse määramiseks. VangS § 64 lg 4 esimese lause

kohaselt määratakse distsiplinaarkaristus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku

ettepanekul. Nimetatud sätte mõttest tulenevalt peavad distsiplinaarmenetluse läbi viima ja

karistuse määrama erinevad isikud. Iseendale ettepaneku tegemine karistuse määramisel ei ole

kindlasti kooskõlas nimetatud sätte mõttega. Menetluse läbiviija poolt distsiplinaarmenetluse

käigu kokkuvõtlik kajastamine teenib asja otsuse langetaja jaoks ettevalmistamise eesmärki.

VangS § 64 lg 4 näeb ette distsiplinaarkaristuse määramise distsiplinaarmenetluse läbi viinud

vanglaametniku ettepanekul, mis VSKE § 97 lg 2 p 9 kohaselt esitatakse distsiplinaarmenetluse

protokollis. Distsiplinaarmenetluse läbiviija ja distsiplinaarkaristuse määraja peavad olema

erinevad isikud. Kaebaja on seisukohal, et menetluse läbiviinud isik ei saa olla karistuse

määramiseks piisavalt objektiivne, mistõttu on seadusandja ette näinud, et menetluse läbiviija

teeb karistuse määramiseks ettepaneku. Menetluse läbiviinud isiku ettepaneku põhjal on otsuse

tegijal võimalik kaaluda ettepanekus pakutud karistuse kohaldamist. Lähtudes eeltoodust on

kaebuse esitaja seisukohal, et distsiplinaarkaristuse on määranud selleks ebapädev isik, mistõttu

on tegemist kehtetu haldusaktiga.

5.1.3. Kaebaja leiab, et vaidlustatav haldusakt ei ole põhjendatud ning haldusaktis puuduvad

haldusakti andmise õiguslikud alused. Distsiplinaarkaristuse määramise otsuse puhul tähendab

selle nõude täitmine kaebaja arvates esiteks seda, et viidatakse karistuse määramise aluseks

olevale õigusnormile (milleks on VangS §-s 63 sätestatud alus konkreetse karistuse

kohaldamiseks). Teiseks tuleb esitada distsiplinaarsüüteo asjaolude õiguslik (viide õigusaktile

ja selle sättele, mille rikkumises distsiplinaarsüütegu seisnes) ja faktiline (tegevus, milles

rikkumine väljendus) kirjeldus. Käskkirja nr 231 kohaselt on kinnipeetavale ette heidetud, et ta

ei viibinud 05.02.2015 kuni kella 10:10-ni väljaspool vanglat ettevõtte Kose Kauplus OÜ

territooriumil.

5.1.4. VangS § 63 lg 1 näeb ette, et distsiplinaarkaristust võib kohaldada vangistusseaduse,

vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Käskkirjas

puudub viide õigusaktile, mille rikkumist kinnipeetavale ette on heidetud. Käskkirjast peab

olema võimalik tuvastada, milliseid õigusakti sätteid on kinnipeetav rikkunud ning käskkirjas

peab sisalduma viide õigusakti sättele, mida on rikutud.

Sisuliselt on käskkirjas nr 231 leitud, et kinnipeetav on kuritarvitanud vangla usaldust, kuid

sellist rikkumist ei ole mitte kuidagi võimalik käsitleda vangla sisekorraeeskirjade rikkumisena.

Seega jääb täiesti arusaamatuks, milliseid õigusnorme on kinnipeetav rikkunud.

5.1.5. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud kinnipeetava rikkumises süü olemasolu. Käskkirjas nr

231 on kirjeldatud sündmuse faktilisi asjaolusid ning on leitud, et kinnipeetav ei viibinud

05.02.2015 kella 09:00 ja 10:00 vahel selleks ettenähtud kohas. Samas ei ole välja selgitatud

ega ka põhjendatud, kas nimetatud viivitus on tingitud kinnipeetava süülisest käitumisest või

oli selle viivituse põhjustanud mõni muu objektiivne asjaolu, mis välistab kinnipeetava süü.

Antud juhul on kinnipeetav ka põhjalikult selgitanud, mis põhjustas tema hilinemise töökohta

ning antud põhjendustele tuginedes võib asuda seisukohale, et puudub kinnipeetava süüline

käitumine. Vaidlustatavas käskkirjas ei ole mitte kordagi analüüsitud, kas tegemist on

kinnipeetava süülise käitumisega või mitte.

Käskkirjas nr 231 ei ole analüüsitud kinnipeetava käitumise süülisust vaid on tegelikkuses ette

heidetud vangla usalduse kuritarvitamist. Nimetatud väide on käskkirjas täiesti põhjendamatu

ning antud väidet ei ole ka mitte kuidagi seostatud karistuse määramise alustega ning kaebuse

esitaja hinnangul ei ole võimaliku usalduse puudumine käsitletav kinnipeetavale

distsiplinaarkaristuse määramise alusena ning täiendavaid aluseid ei ole lubatud karistuse

määrajal endal juurde mõelda.

5.1.6. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses

märkida

kaalutlused,

millest

haldusorgan

on

haldusakti

andmisel

lähtunud.

Distsiplinaarkaristuse määramise otsuse puhul tähendab see muuhulgas ka karistuse valiku

põhjendamist, sealhulgas peab ilmnema, kuidas on arvestatud asjas tuvastatud vastutust

kergendavate asjaoludega. Karistuse määramise kaalutluste väljatoomise vajadust ei välista

võimalikest kergeima karistusega (noomitus) piirdumine. Kaalutusõiguse alusel otsustatakse ka

küsimus, kas süüteo eest üldse karistust määrata. Vähetähtsa või tühise rikkumise puhul ei seisa

karistamise põhjendatus sugugi väljaspool kahtlust. Ka kerge distsiplinaarkaristus toob

karistatule kaasa karistuse kehtivusest tulenevad negatiivsed tagajärjed. Kaebaja toob välja, et

noomituse määramine on toonud kaasa kinnipeetava ümberpaigutamise avavanglast kinnisesse

vanglasse ning see asjaolu tõstab veelgi põhjendatuse tähtsust. Distsiplinaarkaristuse

määramise otsuse põhjendatusest peab ka ilmnema, miks ei nõustuta karistatava

distsiplinaarmenetluses esitatud selgituste ja vastuväidetega. Käskkirjas nr 231 on karistamise

vajadust põhjendatud muuhulgas üldpreventiivse mõjuga ning asutud seisukohale, et R.K.

karistamine on vajalik selleks, et mõjutada teisi kinnipeetavaid. Selline lähenemine ei ole

lubatud ning on ilmselges vastuolus VangS mõttega. Karistamine saab toimuda ainult

individuaalsuse põhimõttel ning saab täita ainult konkreetse kinnipeetava käitumise mõjutamise

eesmärki. Lisaks ei ole käskkirjas analüüsitud kinnipeetava enda selgitusi ning põhjendustest

ei ilmne, miks ei ole kinnipeetava vastuväiteid ja selgitusi arvestatud.

Käskkirjast nr 231 ei ole võimalik tuvastada, et kinnipeetavale karistuse määramisel oleks

arvestatud tema varasemat käitumist ja tema isikut. Kinnipeetaval puudusid kehtivad

distsiplinaarkaristused, tema varasemale käitumisele ei olnud etteheiteid, tema varasemad

töölkäimised on olnud korrektsed ja mingisuguseid kõrvalekaldeid ei ole esinenud, mida

tõendab muuhulgas asjaolu, et kinnipeetavale on antud võimalus karistuse kandmiseks

avavanglas. VangS § 65 võimaldab karistuse täitmisele pööramise edasilükkamist tingimusel,

et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist.

Karistuse valikul on märgitud, et noomitus on efektiivne ning võib aidata kinnipeetaval oma

teo õigusvastasust ja sellega kaasnevat tagajärge, suunates teda edaspidi õiguskuulekamalt

käituma. Ilmselgelt oleks sama eesmärki täitnud ka tema tingimisi karistamine

5.2. Kaebaja hinnangul on käskkiri nr 531 tühine ja õigusvastane, kuna haldusakti ei ole andnud

pädev haldusorgan (üksuse juhil puudub pädevus kinnipeetava ümberpaigutamiseks),

haldusakti andmise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisel ei ole järgitud kehtivaid

õigusnorme, haldusakt on põhjendamata, rikutud on võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse

printsiipe ning haldusakt on antud kaalutlusvigadega.

5.2.1 Kaebaja märgib, et ümberpaigutamise menetlust alustati põhjendusel, et kinnipeetav pani

toime distsiplinaarrikkumise. Menetluse alustamise põhjused on kaebajale arusaadavad, samas

on haldusakti tekstist väga keeruline või sisuliselt võimatu aru saada, millistest kaalutlustest

lähtuvalt toimus kinnipeetav R.K. ümberpaigutamine. Käskkirja nr 531 tekstist võib kaebaja

arvates teha järelduse, et üleviimise otsustamisel oli määravaks esiteks vangla kodukorras

selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest mõistetud distsiplinaarkaristus (sellistel

alustel toimepannud süüteo eest ei ole kinnipeetaval kehtivaid distsiplinaarkaristusi), teiseks, et

kinnipeetava suhtes puudub usaldus (selline asjaolu ei ole üleviimise aluseks), kolmandaks, et

ta ei viibinud 05.02.2015. kuni kella 10:10-ni väljaspool vanglat ettevõttes Kose Kauplus OÜ

territooriumil (kinnipeetav vaidlustas distsiplinaarmenetluse, kuna vahejuhtumis puudus

kinnipeetava süüline käitumine) ja neljandaks, kui ümberpaigutamine on vajalik vangistuse

täideviimise eesmärkide saavutamiseks (milliste eesmärkide saavutamiseks on vaja kinnipeetav

ümber paigutada, jääb selgusetuks). Mitte ühtegi võimalikku alust ei ole käskkirjas nr 531

põhjendatud ning samuti ei ole nimetatud käskkirjast nr 531 võimalik tuvastada, millistest

kaalutlustest on haldusakti andja lähtunud ja kuidas on haldusakti andja jõudnud järelduseni, et

kinnipeetava üleviimine on antud olukorras PS § 11 mõistes proportsionaalsem lahendus, kui

tema jätmine avavanglasse.

5.2.2. Kaebaja hinnangul on käskkiri nr 531 tühine ja õigusvastane, kuna haldusakti ei ole

andnud pädev haldusorgan. Käesoleval juhul on üksuse juhi otsustuspädevus sätestatud

määrusega ja otsustusõigus VangS § 21 lg 1 kohaldamiseks ei kuulu üksuse juhi pädevusse (vt

VSKE § 12) ning seda pädevust ei ole ka võimalik haldusorganisiseselt laiendada. Oluline on

siinkohal märkida, et haldusaktist ei ole ka kuidagi võimalik tuvastada, et haldusorgani siseselt

oleks üksuse juhile selline pädevus üldse antud ning vangla direktoril puudub õiguslik võimalus

üksuse juhile määrusega antud pädevuse laiendamiseks.

Haldusakti tühisuse tuvastamine ei kinnita mitte ainult haldusakti õigusvastasust, vaid ka seda,

et haldusakt oli kehtetu algusest peale ega saanud seetõttu õigussuhteid reguleerida. Seetõttu

asub taotluse esitaja seisukohale, et tühisuse tuvastamise taotluse kaudu tuleb ära tuvastada ka

haldusakti õigusvastasus.

5.2.2. Kaebaja leiab, et käskkiri nr 531 on põhjendamata ning sellest ei ole võimalik tuvastada,

millistest kaalutlustest lähtuvalt on haldusakti andja jõudnud järelduseni, et kinnipeetava

üleviimine antud olukorras on vajalikum lahendus kui tema jätmine avavanglasse

(põhjendamiskohustuse rikkumine).

Lisaks on kaebaja arvates ebaõiged viited rakendatavatele õigusaktidele, sest käskkirja nr 531

andmise aluseks on muuhulgas märgitud täitmisplaani § 17 lg 2. Tegemist on ebaõige sättega.

Nimetatud säte reguleerib kinnipeetava paigutamist kinnisest vanglast avavanglasse, mitte

kinnipeetava paigutamist avavanglast kinnisesse vanglasse. Seega on nimetatud säte

kinnipeetava paigutamisel avavanglast kinnisesse vanglasse asjakohatu. Samuti on taotluse

esitaja seisukohal, et käskkirja nr 531 andmisega on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtteid,

sest avavanglas on kinnipeetavaid, kellel on kehtivad distsiplinaarkaristused ning keda ei ole

sellele vaatamata peetud vajalikuks kinnisesse vanglasse ümber paigutada.

Kaebaja hinnangul on käskkiri nr 531 nii formaalselt õigusvastane kui ka sisuliselt

põhjendamata ja kaalutlusvigadega ning seetõttu materiaalselt õigusvastane.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Tallinna Vangla on seisukohal. et inspektor-kontaktisiku 26.02.2015 käskkiri nr 231 on

õiguspärane.

6.1.1. Vastustaja märgib, et vangistusseadus ei sätesta vanglateenistuse ametnike pädevuse

jaotust. Selgesõnaliselt on vangistusseaduses sätestatud otsustused, mille andmine on vangla

direktori

pädevuses.

Ülejäänud

otsustuste

puhul

on

pädevus

antud

abstraktselt

vanglateenistusele. Justiitsminister on VSKE §-des 1¹–17 reguleerinud vanglateenistusse

kuuluvate ametikohtade otsustuspädevust ning §-s 17 andnud inspektor-kontaktisiku

ametikohale pädevuse otsuste tegemiseks VangS § 64 lg 4 alusel.

26.02.2015 käskkirjaga nr 231 on kaebajale distsiplinaarkaristuse määranud Maardu üksuse

inspektor-kontaktisik Reelika Saaron, kes on VSKE §-st 17 tulenevalt distsiplinaarkaristuse

määramise õigust omav isik. Tulenevalt eeltoodust on vaidlustatud haldusakti andnud selleks

pädev isik (vt ka VangS § 1051 lg 2 ja 105 lg 2).

6.1.2. Tallinna Vangla direktori 09.01.2014 käskkirjaga nr 4 kinnitatud Maardu üksuse

inspektor-kontaktisiku ametijuhendi kohaselt viib inspektor-kontaktisik läbi kinnipeetavate

distsiplinaarmenetlust, esitab põhjendatud ettepanekuid menetluse lõpetamiseks või

distsiplinaarkaristuse määramiseks. Vastustaja on seisukohal, et ametnikul, kes viib läbi

distsiplinaarmenetlust ei ole keelatud karistust määrata ning kaevatava käskkirja allkirjastanud

ametnik oli pädev antud käskkirja andma (VangS § 64 lg 4, VSKE § 17 lg 1). Üksnes

distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse puudumine

distsiplinaarkaristuse määramisel.

Vastustaja viitab oma seisukohtade kinnituseks ka Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2015

lahendile haldusasjas nr 3-13-1616 ( p 8), kus on märgitud, et /…/ Seega on alates 18.03.2013

inspektor-kontaktisikul pädevus distsiplinaarkaristuse määramiseks ning VangS § 64 lg 4

tõlgendamine ei anna alust järelduseks, et sätte (muudatuse) sisuks ja eesmärgiks on keelata

sama ametniku poolt menetluse läbiviimine ja otsuse tegemine.“

6.1.3. Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkirjaga nr 231 on kaebajat karistatud selle eest, et ta

05.02.2015 kell 10.10-ni ei viibinud oma töökohas, millega ta rikkus Tallinna Vangla üksuse

juhi 03.12.2014 käskkirja nr 2307 p 3 nõudeid. Tallinna Vangla üksuse juhi 03.12.2014

käskkirja nr 2307 „Kinnipeetav R.K., loa andmine järelevalveta töötamiseks väljaspool

vanglat“ p 3 kohaselt kestab R.K. tööpäev tööpäeviti kella 09.00 kuni kella 18.00 ning sellel

ajavahemikul peab kaebaja viibima aadressil Pargi 9 Kose alevik Harju maakond. Käskkiri oli

kaebajale teatavaks tehtud ja kaebajal kui kinnipeetaval tuli kõiki selles käskkirjas märgitud

tingimusi järgida.

VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VSKE

sätestab regulatsiooni, mille alusel võimaldatakse kinnipeetava töötamist väljaspool vanglat

(VSKE § 962 ja § 964 lg 1).

Vastustaja toob välja, et vaidlusaluse käskkirja kohaselt ei viibinud kaebaja 05.02.2015

määratud ajal kella 09.00-st kuni kella 10.10-ni kohas, kus ta oli kohustatud viibima. Selle

kohta, kus ta oli, andis kaebaja erinevaid selgitusi väites esmalt, et oli töökoha hoovis ja

seejärel, et jäi marsruuttaksos magama ning sõitis peatusest mööda. Isegi kui pidada tõeseks

kaebaja väidet, et ta magas ja sõitis seetõttu sihtkoha peatusest mööda, ei õigusta see kaebaja

poolt 05.02.2015 sihtkohta (tööle) jõudmisega põhjendamatult kaua viivitamist - tööle

jõudmisega hilinemist kuni umbes kella 10.10-ni. Jääb arusaamatuks, miks isik, kes juba niigi

on hilinenud kindlaks määratud sihtkohta jõudmisega, viivitab marsruuttaksost väljudes veelgi.

Google Mapsi veebipõhise kaardirakenduse kohaselt on sihtkoha taksopeatusest kaebaja

töökohani olenevalt valitud marsruudist 550 või 700 m ning selle läbimiseks kulub

maksimaalselt seitse või üheksa minutit (kiirelt kõndides olnuks sihtpunkti jõudmise aeg

tõenäoliselt veelgi varasem) ning seega pidanuks kaebaja kell 09.25 marsruuttaksost väljudes

töökohta jõudma hiljemalt kell 09.34 - kaebaja aga jõudis kohale alles kella 10.10 ajal.

Olukorras, kus isikul on kohustus viibida mingil kindlal kellaajal konkreetses kohas, peab isik

tegema kõik, et võimalikult kiiresti sihtpunkti jõuda. Antud juhul aga R.K. viivitanud

põhjendamatult määratud sihtpunkti jõudmisega tunnistades ise distsiplinaarmenetluse käigus,

et ta kõndis tööle rahuliku kõnniga, seisis ja tegi suitsu – seega suhtus kaebaja ükskõikselt ning

rikkus tahtlikult tema suhtes töötamise käskkirjas kehtestatud regulatsiooni, mis kohustas

kaebajat kõnealusel ajal töökohal viibima. Kaebaja on teadlik kohustusest viibida tööle

lubamise käskkirjas sätestatud ajal ja kohas ning ta ei ole teinud kõike endast olenevat, et

käskkirjas sätestatud nõuet täita.

Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkirjas nr 231 on märgitud kaebaja õigusvastane tegevus,

vangla sisekorraeeskirja säte, mida kaebaja rikkus ning väljatoodud juhtumi asjaolud, mille

alusel on võimalik tuvastada kaebaja süüline käitumine. Vaidlustatud käskkirjas on viidatud

VangS § 67 p 1 tulenevale kohustusele täita vangla sisekorraeeskirju ning leitud, et sellest

tulenevalt on kaebajal kohustus täita üksuse juhi 03.12.2014 käskkirja nr 2307. Vaidlusaluses

käskkirjas on ära toodud karistuse valiku põhjendused.

Tallinna Vangla leiab, et vaidlustatud käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise

haldusakti tunnuseid.

6.2. Tallinna Vangla üksuse juhi 04.03.2015 käskkiri nr 531 on vastustaja arvates samuti

õiguspärane haldusakt ja puuduvad alused selle tühistamiseks.

6.2.1. Tallinna Vangla ei nõustu kaebaja väitega, et käskkiri nr 531 on antud pädevust ületades.

VangS § 21 lg 2 kohaselt kinnitab kinnipeetava ümberpaigutamise korra avavanglast kinnisesse

vanglasse valdkonna eest vastutav minister. Eeltoodust tulenevalt on justiitsminister

kehtestanud 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (Täitmisplaan), milles sätestatakse

kinnipeetava ja vahistatu paigutamise ja ümberpaigutamise kord ning toimingud enne ja pärast

ümberpaigutamist. Täitmisplaani § 11 lg 2 p 4 kohaselt loetakse kinnipeetava

ümberpaigutamiseks tema saatmist „Vangistusseaduse” § 19 lõikes 1, § 20 lõikes 1 ja § 21

lõikes 1 nimetatud eesmärkidel avavanglast või kinnise vangla avavanglaosakonnast kinnisesse

vanglasse. Täitmisplaani § 2 lg 1 teisest lausest tulenevalt otsustab § 11 lõike 2 punktides 2–4

sätestatud ümberpaigutamise vangla direktor või tema määratud vanglateenistuse ametnik.

Tallinna Vangla direktori 16.05.2014 käskkirjaga nr 84 (Lisa 5) muudeti Tallina Vangla

direktori 03.08.2012 käskkirjaga nr 129 kinnitatud Tallinna Vangla asjaajamiskorda ning

täiendati paragrahvi 12 lõikega 22 ja selle p-ga 2 ning anti Maardu üksuse juhile pädevus

kirjutada alla avavangla ja kinnise vangla vaheliste paigutamiste ning ajutise kinnipeetava

avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamise käskkiri ja korraldus (täitmisplaan § 11 lg 2-4;

22 lg 2, 3).

Tulenevalt eeltoodust on täitmisplaanis sätestatu kohaselt vangla direktoril õigus määrata

vanglateenistuse ametnik, kes otsustab kinnipeetavate ümberpaigutamise üle ning Tallinna

Vangla direktor on ümberpaigutamise pädevust omavaks isikuks määranud Maardu üksuse

juhi. 04.03.2015 käskkirja nr 531 on välja andnud Maardu üksuse juht ning seega on

vaidlustatud haldusakti andnud selleks pädev isik.

6.2.2. Vaidlustatud üksuse juhi 04.03.2015 käskkiri nr 531 on antud juhindudes VangS § 21 lg-

st 1 ning täitmisplaani § 17 lg 2 p-st 1 ja § 20 lg-st 1.

Vaidlustatud käskkirja pinnalt võib järeldada, et üksuse juht on otsuse tegemisel tuginenud

VangS § 21 lg-s 1 nimetatud alusele. Kaebaja ümberpaigutamist põhjendavad kaalutlused on

järgmised: 1) kaebaja on vangla usaldust kuritarvitanud kui 05.02.2015 ei viibinud määratud

ajal enda töökohas ning ei teavitanud vanglat enda asukohast; 2) kinnipeetavat karistati

26.02.2015 distsiplinaarkorras noomitusega ning toime pandud distsipliinirikkumine annab

vanglale veendumuse, et kinnipeetav ei suuda õiguskuulekalt käituda ning on võimalus, et isik

võib toime panna uusi distsipliinirikkumisi; 3) kinnipeetava korda rikkuv käitumine ohustab

vangla julgeolekut, seades takistusi vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisele, milleks on

kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

Vastustaja hinnangul on alused VangS § 21 lg 1 kohaldamiseks olemas, kuna antud juhul on

täidetud

seaduses

sätestatud

eeldus

kaebaja

avavanglast

kinnisesse

vanglasse

ümberpaigutamiseks - kinnipeetav on eiranud seadust ja vangla sisekorraeeskirjade nõudeid

ning pannud toime õigusrikkumise. Kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise on tinginud

kinnipeetava käitumine avavanglas.

Vastustaja märgib, et avavanglas viibimine ei ole kinnipeetava subjektiivne õigus. Kuna

kaebaja ei viibinud temale käskkirjaga nr 2307 määratud ajal määratud kohas, pani ta toime

distsipliinirikkumise, mille eest on talle ka distsiplinaarkaristus määratud. Eeltoodust tulenevalt

ning distsipliinirikkumise tehiolude pinnalt on vanglal kadunud usaldus kaebaja edaspidisele

õiguskuulekale käitumisele ning ära on langenud eeldus, mis võimaldas R.K.l avavanglas

viibida.

Kaebaja kinnisesse vanglasse tagasisuunamise tingis kinnipeetava käitumine. Usaldus

kinnipeetava (õiguskuuleka käitumise) suhtes on vaieldamatult üks olulisematest alustest, mis

võimaldab vanglal üldse kinnipeetav järelevalveta väljaspoole vanglat tööle lubada.

Kinnipidamise ajal järelevalveta väljaspool vanglat liikumisloa andmisega on tegemist kõige

ulatuslikuma rakendatava soodustusega, mille tingimuste rikkumisele peab vangla ka vahetult

reageerima. Kaebaja kuritarvitas vangla usaldust, kui ei viibinud oma töökohal väljaspool

vanglat, mille tulemusel tekkis olukord, kus vanglateenistus ei olnud teadlik R.K. asukohast ja

tema tegevustest.

Vastustaja leiab, et on vaidlusaluses käskkirjas kõik vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud

välja toonud, hinnanud asjaolusid ning leidnud põhjendatult nende asjaolude pinnalt, et kaebaja

tuleb karistuse edasiseks kandmiseks ümber paigutada kinnisesse vanglasse.

6.3. Tallinna Vangla leiab, et kohus on kaebuse Tallinna Vangla 07.04.2015 vaideotsuste nr 5-

15/15/7600-2 ja nr 5-15/15/9747-2 tühistamise nõude ebaõigesti menetlusse võtnud. Vastustaja

on seisukohal, et kohus, lähtudes kaebaja kaebuse pealkirjast, on ebaõigesti järeldanud, et

kaebaja soovib vaidlustada ka Tallinna Vangla 07.04.2015 vaideotsuseid nr 5-15/15/7600-2 ja

nr 5-15/15/9747-2. Kaebaja kaebusest pöördumise sisust ei nähtu, et kaebaja taotleks

vaideotsuste tühistamist.

Riigikohus on 01.06.2011 otsuses nr 3-3-1-20-11 märkinud, et vaideotsuse peale saab kaebuse

esitada ainult siis, kui sellega on rikutud kaebuse esitaja õigusi vaideesemest sõltumata.

Käesoleval juhul ei nähtu kaebusest, et vaideotsused eraldivõetuna kuidagi kaebaja

subjektiivseid õigusi rikuvad. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidemenetlus on läbi viidud

kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla üksuse juhi 14.01.2015 vaideotsus nr 5-

15/14/3555-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab hinnates kogumis poolte väiteid ning asjas kogutud tõendeid, et kaebus tuleb

jätta rahuldamata ja põhjendab seda alljärgnevaga.

8. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

8.1. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja töötamisega seonduvalt andis Tallinna Vangla üksuse juht

03.12.2014 välja käskkirja nr 2307, mille p-s 3 fikseeriti R.K. tööpäeva täpne kestus ning

konkreetne koht, kus kaebaja sel ajal viibima peab – kaebaja tööpäeva kestuseks tööpäeviti

määrati ajavahemik kella 09.00 kuni 18.00 ning kohustati kaebajat sellel ajavahemikul viibima

töökoha aadressil Pargi 9, Kose alevik, Harju maakond. Kaebaja on eelnimetatud käskkirjaga

tutvunud 04.12.2014. (tl 45-46 pöördel). Vastav käskkiri on kehtiv haldusakt.

8.2. Tallinna Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav R.K.e

Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 26.02.2015 käskkirjaga nr 231 noomitusega.

Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nähtuvalt ei viibinud kaebaja 05.02.2015 kuni

kella 10.10-ni kohas, kus ta oli Tallinna Vangla üksuse juhi 03.12.2014 käskkirja nr 2307 p 3

kohaselt kohustatud viibima. Käskkirja kohaselt leidis kaebaja poolt rikkumise toime panemine

tõendamist teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialist Simo Laaki 05.02.2015 ettekandega nr 19-

M, millest nähtuvalt 05.02.2015 kella 09.55 paiku R.K. töökoha kontrollimisel, kaebaja

määratud kohas ei asunud ning jõudis töökohta alles umbes kell 10.10. R.K. 09.02.2015

selgitustest nähtuvalt jõudis ta eelnimetatud päeval tööle kell 10, kuna jäi marsruuttaksos

magama. Käskkirja kohaselt leidis distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega (tl 39 -42

pöördel) tuvastamist, et R.K. ei viibinud ettenähtud ajal enda töökohas. Seega rikkus kaebaja

03.12.2014 käskkirja nr 2307 p-s 3 sätestatud kohustust, mille kohaselt ta pidi kella 09.00 kuni

18.00 viibima töökohal Kose alevikus aadressil Pargi 9. (tl 36-40)

8.3. Poolte vahel puudub sisuline vaidlus selles, et R.K. pani toime vaidlustatud käskkirjas nr

231 talle etteheidetava teo ehk R.K. ei viibinud ettenähtud ajal enda töökohas. Kohus leiab, et

eeltoodu on tõendatud nii kaebaja enda distsiplinaarmenetluses antud selgitustega kui ka

kohtule esitatud kaebusega. Samuti distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega (tl 39-

42).

Kohus leiab, et kuivõrd kaebaja oli teadlik õigusaktidest (tl 51) ning Tallinna Vangla üksuse

juhi 03.12.2014 käskkirjast nr 2307 tulenevatest kohustustest, siis on nende eiramise näol

tegemist süülise käitumisega.

8.4. Tallinna Vangla 04.03.2015 käskkirjaga nr 531 „Kinnipeetava kinnisesse vanglasse

paigutamine“ otsustati paigutada kinnipeetav R.K. ümber karistuse kandmise jätkamiseks

Tallinna Vangla kinnisesse osakonda (tl 17-18).

Vaidlust ei ole selles, et viidatud käskkirja on allkirjastanud üksuse juht Tõnis Sepp.

9. Käesolevas asjas on esiteks vaidluse all küsimus, kas vaidlustatud käskkiri nr 231 on

antud pädevust ületades või mitte arvestades, et inspektor-kontaktisik, kes viis läbi

distsiplinaarmenetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks ja määras ise ka karistuse.

9.1. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et distsiplinaarmenetluse viis läbi inspektor-kontaktisik

Reelika Saaron (vt tl 40) kes ühtlasi allkirjastas ka vaidlusaluse distsiplinaarmenetluse käskkirja

(tl 37 pöördel).

Küll aga on tekkinud vaidlus selle üle, kas eelpool kirjeldatud viisil haldusmenetluse

läbiviimine on õiguspärane arvestades VSKE § 17 ning VangS § 64 lg 1 ja 4 ning HMS § 8 lg

2 sätestatut.

VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud

selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 esimese lause kohaselt määrab

distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul.

Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 17

lg 1 sätestab muuhulgas, et inspektori-kontaktisiku pädevuses on teha otsus vangistusseaduse

§ 64

lõike

alusel.

Teisisõnu

on

inspektor-kontaktisikul

õigus

kinnipeetavale

distsiplinaarkaristus määrata.

Kohus leiab nõustudes vastustajaga, et eeltoodud regulatsioonist ei tulene keeldu, mis sätestaks,

et üks ja sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust.

Järelikult ei saa kaebaja poolt märgitu olla ka vaidlusaluse distsiplinaarkäskkirja tühisuse

tuvastamise ega tühistamise aluseks. Eeltoodut kinnitab ka vastustaja poolt viidatud Tallinna

Ringkonnakohtu 02.04.2015 lahend haldusasjas nr 3-13-1616 (vt p 8).

Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et VSKE § 17 ei tulene inspektor-kontaktisikule pädevust

teha distsiplinaarkaristuse määramise otsust. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei ole tähelepanelikult

vaadanud viidatud sätet ning on sätet tsiteerinud poolikult jättes sellest välja viite VangS § 64

lg 4, ei muuda fakti, et vastav pädevus on inspektor-kontaktisikutele justiitsministri määrusega

antud. Sellest tulenevalt on ebaõiged ka kaebaja viited, nagu oleks vangla direktor HMS § 8 lg

2 sätestatut rikkunud ning haldusorgani siseselt inspektor-kontaktisikule määrusega antud

pädevust laiendanud.

Kaebaja viide nagu peaks VSKE § 17 olema selge viide ka VangS § 63 lg 1 kohaldamisele, ei

ole samuti õige, sest VangS § 63 lg 1 on nimetatud ära distsiplinaarkaristused,

distsiplinaarmenetluse läbiviimist reguleerib aga VangS § 64, mille lõikele 4 on VSKE § 17

selge viide olemas.

Eeltoodust tulenevalt ei ole õige kaebaja väide, et vaidlustatud käskkirja nr 231 näol on tegemist

tühise käskkirjaga ning kaebuse rahuldamine sel põhjusel ei ole põhjendatud.

9.2. Kohus on seisukohal, et ka teised kaebuses toodud väited ei anna alust käskkirja nr 231

tühistamiseks. Kohus leiab, et Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkiri nr 231 on õiguspärane.

Kohus nõustub käskkirja nr 231 õiguspärasuse hindamisel käskkirjas ja hiljem vaideotsuses

ning kohtumenetluses toodud vastustaja seisukohtadega ja põhjendustega ja peab vajalikuks

kohtuotsuses märkida järgmist.

Arvestades, et kohus on tuvastanud eelpool, et Tallinna Vangla üksuse juht on andnud

03.12.2014 käskkirja nr 2307, mille p-s 3 fikseeriti R.K. tööpäeva täpne kestus ning konkreetne

koht, kus kaebaja sel ajal viibima peab – kaebaja tööpäeva kestuseks tööpäeviti määrati

ajavahemik kella 09.00 kuni 18.00 ning kohustati kaebajat sellel ajavahemikul viibima töökoha

aadressil Pargi 9, Kose alevik, Harju maakond ning vastav käskkiri on kehtiv ja selles olid

õiguspäraselt seatud piirangud kaebaja liikumisvabadusele, ei saa kohus nõustuda kaebaja

seisukohaga selles, et vaidlustatud käskkirjas nr 231 ei ole näidatud ära õiguslikke aluseid, mis

tõid kaasa kaebuse esitaja karistamise distsiplinaarkorras. Käskkirjast nr 231 tuleneb üheselt, et

kaebaja on rikkunud 03.12.2014 käskkirja nr 2307 p 3 ning sellega ka VangS § 67 p 1. Kaebaja

vastupidised väited on põhjendamatud ega tugine seadusel. Ebaõige on kaebaja seisukoht ka

selles nagu oleks kaebajat karistatud usalduse kuritarvitamise eest. Kaebajat on karistatud

käskkirjas nr 2307 p 3 tulenevate piirangute rikkumise eest. Küll aga on karistamise vajalikkuse

põhjendamise osas välja toodud vangla usalduse kuritarvitamise aspekt, mis on kohtu arvates

täiesti kohane. Sellest tulenevalt jäävad kohtule arusaamatuks kaebaja etteheited selles osas, et

karistamise vajalikkust ei ole põhjendatud. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvad selged

põhjendused, miks on karistamine vajalik. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles nagu ei nähtuks

käskkirjast, miks kaebaja selgitusega, miks ta õigel ajal tööle ei jõudnud, ei arvestata või, et

neid ei oleks käsitletud. Käskkirjas on välja toodud, et kaebaja on esitanud vastuolulisi

selgitusi, samuti on analüüsitud kaebaja selgitusi ning tehtud nende põhjal ka vastavad

järeldused (vt käskkirja lk 3 esimene lõik).

Kohus leiab, et kaebaja seisukoht nagu ei oleks käesoleval juhul tuvastatud kaebaja süüline

käitumine ja sellest tulenevalt tuleks käskkiri tühistada, on ebaõige. VangS § 63 lg 1 tuleneb,

et distsiplinaarkaristusi on võimalik määrata süülise rikkumise korral. Muu avalik-õigusliku

regulatsiooni puudumise tõttu tuleb süü küsimuse lahendamisel juhinduda võlaõigusseaduse

(VÕS) § 104 lg 2 nimetatud süü vormidest (hooletus, raske hooletus ning tahtlus). Kohus leiab,

et vaidlustatud käskkirjast ning kaebaja enda seletusest on tuvastatav, et kaebuse esitaja on teo

toime pannud vähemalt hooletusest magama jäämise osas marsruuttaksos. Kohus on

seisukohal, et tegelikult on käesoleval juhul tuvastatud sisuliselt vähemalt pärast

marsruuttaksost väljumist toimunu osas ka kaebaja tahtlus Seda eriti arvestades sellega, et

kaebaja ei kiirustanud kohe töö juurde ka peale seda, kui oli juba niigi hilinenud seoses

marsruuttaksosse magama jäämise tõttu, vaid jalutas rahulikult ning peatus veel eraldi suitsu

tegemiseks ja mõtlemiseks, kuidas hilinemist selgitada, viites sellega veelgi aega.

9.3. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vaidlustatud distsiplinaarkäskkiri on oluliste

motiveerimispuudustega karistuse mõistmise osas. Kohus leiab, et käskkirjas nr 231 on

piisavalt põhjendatud karistusliigi valikut (noomitus) ning süüteo raskust vastavalt karistuse

liigile ja määrale. Asjaolu, et kaebuse esitaja vastavate põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et

otsus oleks motiveerimata.

Mis puudutab kaebaja viiteid sellele, et karistust oleks võinud kohaldada tingimisi, siis lähtudes

VangS § 65 lg 1 pööratakse üldjuhul distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. Sama paragrahvi lg

2 annab võimaluse, et vanglateenistuse ametnik võib distsiplinaarkaristuse või selle osa

täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut

distsipliinirikkumist. Katseaeg määratakse ühest kuni kuue kuuni.

Kaebuse esitajale määrati karistuseks noomitus, mis ei too endaga kaasa mingeid muid otseseid

tagajärgi kui kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu. Seega puudus igasugune vajadus selle

kohaldamiseks edasilükkava tingimusega. Kohtule jääb ka selgusetuks, kuidas saaks noomitust

üldse mitte täitmisele pöörata, kuivõrd selle, kui kõige leebema karistuse täitmiseks, mingeid

toiminguid ei tehta. Kohus selgitab kaebajale, et VangS § 65 lg 2 kohaldamine ei tähenda, et

isikul ei oleks kehtivat distsiplinaarkaristust – vastav käskkiri on ikkagi kehtiv, kuid seda

lihtsalt ei pöörata täitmisele, kui isik ei pane katseajal toime uusi rikkumisi.

9.4. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas nr 231 on õigesti leitud, et kaebaja

rikkus süüliselt VangS § 67 p 1 (mis seisnes käskkirja nr 2307 p 3 rikkumises), millest

tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel

karistas kaebajat õiguspäraselt noomitusega. Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetas

selleks pädev vanglateenistuse ametnik. Seega on Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkiri nr 231

õiguspärane.

9.5. Kuivõrd 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/9747-2 aluseks olev käskkiri nr 231 oli

õiguspärane, siis puudub alus ka Tallinna Vangla üksuse juhi 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-

15/15/9747-2 tühistamiseks.

Siinkohal juhib kohus vastustaja tähelepanu sellele, et vastustaja on ebaõigesti leidnud, et

kaebust vaideotsuse peale ei oleks tohtinud menetlusse võtta, kuivõrd käesoleval juhul ei ole

vaidlustatud vaideotsust eraldi selle aluseks olevast haldusaktist, vaid koos sellega, millest

tulenevalt ei ole meil tegemist Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-20-11 märgitud olukorraga (vt ka

HKMS § 45 lg 4).

10. Teiseks on käesolevas asjas vaidluse all Tallinna Vangla 04.03.2015 käskkirja nr 531

õiguspärasus.

11. Seoses käskkirja nr 531 õiguspärasusega on kaebaja esmalt leidnud, et vaidlustatud käskkiri

nr 531 on antud pädevust ületades.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et tulevalt VangS § 21 lg 2 ja Justiitsministri 25.03.2008

määrusega nr 9 vastu võetud „Täitmisplaani“ § 2, § 11 lg 2 p 2-4, ning 22 lg 2 ja lg 3 sätestatust

on vangla direktoril õigus määrata vanglateenistuse ametnik, kes otsustab kinnipeetavate

ümberpaigutamise üle. Tallinna Vangla direktor on oma 16.05.2014 käskkirjaga nr 84

määranud ümberpaigutamise pädevust omavaks isikuks Maardu üksuse juhi (tl 52-53 pöördel).

Kuivõrd käskkirja on allkirjastanud Maardu üksuse juht, siis on käskkiri antud selleks pädeva

isiku poolt ning käskkirja tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks eeltoodud põhjusel ei ole

alust.

Kaebaja viitab küll õigesti, et ka VSKE § 12 sätestab üksuse juhi pädevuse, kuid see ei tähenda

seda, et ühegi teise aktiga seda pädevust täiendada ei saaks. Käesoleval juhul ongi vastav

pädevus lähtudes VangS § 21 lg 2 ja täitmisplaani § 2 lg 1 ja 22 lg 2 tuleneva õiguse kohaselt

Tallinna Vangla direktori poolt antud Maardu üksuse juhile. Asjaolu, et käskkirjas nr 531

puudub viide vastavale vangla direktori käskkirjale, ei ole aluseks käskkirja tühisuse

tuvastamiseks ega ka tühistamiseks.

12. Kohus leiab, et Tallinna Vangla 04.03.2015 käskkiri nr 531 on õiguspärane. Kohus nõustub

käskkirja nr 531 õiguspärasuse hindamisel käskkirjas ja hiljem vaideotsuses ning

kohtumenetluses toodud vastustaja seisukohtadega ja põhjendustega ja peab vajalikuks

kohtuotsuses täiendavalt märkida järgmist.

VangS § 21 lg 1 sätestab, et kui kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla

sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber

paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse

vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide

saavutamiseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kinnitab kinnipeetava ümberpaigutamise korra

avavanglast kinnisesse vanglasse valdkonna eest vastutav minister.

Täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 sätestab, et avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda

ümber paigutatav kinnipeetav peab vastama järgmistele tingimustele: kinnipeetaval ei ole

kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud töökohustuse täitmisest keeldumise,

tubakatoodete või süütamisvahendite korra nõuete rikkumise, vanglateenistuse ametniku

seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, sidepidamisvahendite või nende tarvikute

keelatuse eest või vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest ning

on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist.

Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et viide täitmisplaani § 17 lg-le 2 pole asjakohane, kuivõrd

see reguleerib kinnipeetava paigutamist kinnisest vanglast avavanglasse. Arvestades, et

kinnipeetava paigutamine avavanglasse on soodustav toiming, siis leiab kohus, et ka

vastupidise olukorra esinemisel tuleb kontrollida, kas esinevad jätkuvalt isikule soodustuse

kohaldamise alused.

Eeltoodud regulatsioonist tuleneb, et avavanglas viibiva kinnipeetava ümberpaigutamine

kinnisesse vanglasse otsustakse kaalutlusõiguse alusel. Seega ei saa ümberpaigutamist

automaatselt tingida ainuüksi kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamise fakt, vaid vangla

peab täiendavalt põhjendama, miks ei ole avavanglas karistuse kandmise jätkamine konkreetsel

juhul õigustatud. Kohus leiab, et käesoleval juhul on vaidlustatud käskkirjas nr 531 vastavad

kaalutlused esitatud ning käskkiri ei ole õigusvastane selle motiveerimispuuduste tõttu nagu

leiab kaebaja.

Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et ümberpaigutamise põhjuseks võib olla ka kinnipeetava

suhtes usalduse kaotus, mis seondub tema poolt toimepandud distsipliinirikkumise iseloomu ja

selle toimepanemise asjaoludega.

Arvestades täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 sätestatut (st avavanglasse ümber paigutataval

kinnipeetaval ei tohi olla kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud mh vangla

kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest – käesoleval juhul on kaebajat

karistatud distsiplinaarkorras selle eest, et ta ei viibinud Tallinna Vangla 03.12.2014 käskkirja

nr 2307 p-s 3 märgitud ajal vastavas asukohas – oma töökohal), ei ole alust asuda seisukohale,

et tema ümberpaigutamine oli ebaotstarbekas või ebaproportsionaalne.

Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt tuleb asuda ka seisukohale, et kaebaja ei vastanud sellises

olukorras enam avavanglasse paigutatavale kinnipeetavale esitatavatele tingimustele.

Kohus peab vajalikuks selgitada kaebajale, et avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamise

näol ei ole tegemist mitte kinnipeetava suhtes täiendavate piirangute kohaldamisega, vaid

üksnes temale varasemalt kohaldatud soodusrežiimi lõpetamisega. Kinnipeetaval puudub

õigusaktidest tulenev subjektiivne õigus kanda karistust avavanglas (vt VangS § 20 lg 1), kuid

tal on VangS § 21 lg 1 ja täitmisplaani § 211 tulenevalt vaieldamatult õigus sellele, et tema

ümberpaigutamise otsustamisel järgitaks menetlusnõudeid (sh ärakuulamiskohustust) ja

kaalutlusreegleid. Kohtule esitatud materjalide põhjal pole alust järeldada, et kaebaja

ümberpaigutamise otsustamisel oleks rikutud täitmispaani § 211 sätestatud menetlusnorme –

seda ei väida ka kaebaja. Samuti ei ole vangla rakendanud kaalutlusõigust vääralt, sest

kinnipeetava ümberpaigutamiseks võib põhimõtteliselt anda piisava aluse ka tema hooletu

suhtumine vanglas kehtestatud reeglite järgimisse ja sellest tulenev usalduse kaotus.

Käesoleval juhul on eelpool tuvastatud Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkirja nr 231, millega

kaebuse esitajat karistati distsiplinaarkorras, õiguspärasus. Käskkirjas nr 531on tuginetud

eeltoodud distsipliinirikkumisele ning sellest tulenevale usalduse kaotusele. Seega oli kaebuse

esitaja ümberpaigutamine kohtu arvates õiguspärane.

Mis puudutab kaebaja väiteid seoses ebavõrdse kohtlemisega, siis ei pea kohus neid

asjakohaseks, kuna kaebaja ei ole konkreetseid näiteid toonud, millest tulenevalt puudub kohtul

võimalus hinnata, kas tegemist võis olla ebavõrdse kohtlemisega või mitte.

13. Kuivõrd 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/7600-2 aluseks olev käskkiri nr 531 oli

õiguspärane, siis puudub alus ka Tallinna Vangla direktori 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-

15/15/7600-2 tühistamiseks.

Ka siinkohal kordab kohus juba eelpool märgitut, et vastustaja on ebaõigesti leidnud, et kaebust

vaideotsuse peale ei oleks tohtinud menetlusse võtta, kuivõrd käesoleval juhul ei ole

vaidlustatud vaideotsust eraldi selle aluseks olevast haldusaktist vaid koos sellega, millest

tulenevalt ei ole meil tegemist Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-20-11 märgitud olukorraga (vt ka

HKMS § 45 lg 4).

Menetluskulud

14. Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti

kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, siis tuleb

menetluskulud jätta poolte enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik