3-15-3197/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised

Asja läbivaatamine

Tallinna Halduskohus

Reelika Lind

9. september 2016, Tallinn

3-15-3197

A.E.u kaebus Tallinna Vangla 22.12.2015 käskkirja nr

1-3/42 p 1 õigusvastasuse tuvastamiseks spordisaali piirangut

puudutavas osas

Kaebaja – A.E.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.E.u kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda ja kaebuse esitamisega

seotud riigilõivu kulu riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 10.10.2016

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla (vastustaja) direktor kehtestas 22.12.2015 käskkirjaga

nr 1-3/42 ajutise erisuse Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20

kinnitatud „Tallinna

3-15-3197

Vangla kodukorra“ (Kodukord) päevakavades. Käskkirja p-ga 1 keelati Tallinna Vangla

Magasini tn territooriumil ajavahemikel 23.12.2015 kl 08.00-st kuni 28.12.2015 kl 08.00-ni

ning 31.12.2015 kl 08.00-st kuni 04.01.2016 kl 08.00-ni vahistatute ja kinnipeetavate saatmised

huviringidesse,

kirikusse,

spordisaali,

sotsiaalprogrammidesse

ja

tööle,

v.a

jõulujumalateenistustele 24.12.2015 ja 25.12.2015 ning vangla vajadustest lähtuvalt sööklasse

majandustöödele ja erakorralistele majandustöödele. Kodukorras sätestatud päevakavadest

ajutise kõrvalekaldumise tingis vajadus tagada pühadeperioodil vangla julgeolek ja efektiivse

järelevalve teostamine. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks oli vajalik viia vahistatute ja

kinnipeetavate liikumine territooriumil miinimumini. Piirang ei laienenud graafikujärgsetele

pesema ja jalutuskäikudele saatmistele. Käskkirja andmisel tugineti vangistusseaduse (VangS) §

66 lg-le 1 ja § 105 lg-le 3, justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla

põhimäärus“ § 3 lg 2 p-le 7 ja Kodukorra p-le 1.8 ning lähtuti julgeolekukaalutlustest ja

töökorralduslikust vajadusest.

2. Kinnipeetav A.E. (kaebaja) esitas 23.12.2015 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse

taotluse palvega peatada vaidlusaluse käskkirja p 1 kehtivus spordisaali kasutamise piirangu

osas. Kaebaja arvates ei nähtu käskkirjast, mis põhjusel oli tarvis keelata spordisaali saatmist,

kui spordisaali saatmine toimub pesemispäeval, millele piirang ei laiene. 10 kinnipeetava

saatmine eluosakonna väravast ca 15 m kaugusel asuvasse spordisaali ja seejärel 1,5 tunni

pärast duširuumi, kuhu sama eluosakonna kinnipeetavaid iga poole tunni tagant saadetakse, ei

saa eriliselt ohustada vangla julgeolekut ega raskendada järelevalve teostamist, sest tegemist on

juba aastaid kestva tavapärase saatmisprotseduuriga. Käskkirjast ei nähtu, et pühadeperiood

vanglas oleks tavapärasest kuidagi erilisem, mis tingiks spordisaali kasutamise keelamise.

Sektsioonis 4-2, kus kaebaja viibib, toimub spordisaali saatmine laupäeviti kl 08.30-st kuni kl

10.00-ni, mil ka tavapäraselt (väljaspool pühi) vangla territooriumil toimub liikumist

minimaalselt. Piirang välistab taotleja jaoks spordisaali kasutamise 2 järjestikusel korral, samas

kui sektsioon 3-2 kasutab saali esmaspäeviti ja seal paiknevaid kinnipeetavaid koheldakse

sellest tulenevalt erinevalt. Seejuures ei ole 02.01.2016 enam püha. Piirang on

ebaproportsionaalne, mittevajalik, kaalutlemata ja põhjendamata. Käskkirjas välja toodud

põhjendus ei ole piisav. Samuti on hea halduse tavaga vastuolus olukord, kus isiku õigusi ja

vabadusi piirav haldusakt antakse välja päev enne piirangute kehtima hakkamist, mis välistab

selle vaidlustamise. Käskkirja ei ole märgitud selle kehtima hakkamise aega. Käskkirja ei

tutvustatud kinnipeetavatele allkirja vastu, vaid pandi eluosakonna infostendile 22.12.2015, st

tehti avalikult teatavaks. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 1 järgi hakkab avalikult

teatavaks tehtud haldusakt kehtima 10. päeval pärast avaldamist, s.o 01.01.2016. Seega on

käskkiri 23.–28.12.2015 ja 31.12.2015 kehtestatud piirangute osas kehtetu.

3. Tallinna Halduskohus jättis 28.12.2015 määrusega haldusasjas nr 3-15-3197 esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.12.2015 määrusega

halduskohtu määruse muutmata.

4. Kaebaja esitas 23.12.2015 vaide nimetatud käskkirja p 1 kehtetuks tunnistamiseks.

5. Justiitsministeerium tagastas 28.01.2016 vaideotsusega nr 13-3/8849-2 vaide, sest

käskkirja kehtivus oli lõppenud ja haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei saa olla

vaidemenetluse esemeks.

6. Kaebaja esitas 11.02.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 22.12.2015

käskkirja nr 1-3/42 p 1 tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks spordisaali piirangut

puudutavas osas, samuti Justiitsministeeriumi 28.01.2016 vaideotsuse nr 13-3/8849-2

tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu

tasumisest

2(5)

3-15-3197

vabastamiseks. Kaebaja jäi oma esialgse õiguskaitse taotluses toodud põhjenduste juurde,

leides, et käskkirja on ebamõistlikult vähe põhjendatud ja olemasolevad põhjendused ei ole

piisavad. Kaebaja soovib taotleda tulevikus kahju hüvitamist.

7. Kohus tagastas 26.02.2016 määrusega kaebuse vastustaja 22.12.2015 käskkirja nr 1-3/42 p

1 ja Justiitsministeeriumi 28.01.2016 vaideotsuse nr 13-3/8849-2 tühistamise nõuetes, rahuldas

kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas ta riigilõivu 15 eurot tasumise kohustusest ning võttis

kaebuse menetlusse vastustaja 22.12.2015 käskkirja nr 1-3/42 p 1 õigusvastasuse tuvastamise

nõudes. Nimetatud määrus jõustus edasi kaebamata.

8. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

8.1. Käskkirjas toodud põhjendusest nähtuvalt tuli vastustajal piirangu kehtestamisel arvestada

julgeolekuohu minimeerimise vajadusega pühadeperioodil. Põhjendus ajutiste piirangute

kehtestamiseks on piisav ja asjakohane. Julgeolekukaalutlustest lähtuvaid otsuse põhjuseid ei

ole alati eesmärgipärane haldusaktis konkreetselt välja tuua. Nt kui piirangu ajendiks on

ametnike vähesus vastaval perioodil, ei saa pidada julgeolekuohtu ennetavaks, kui

kinnipeetavatele tehakse teatavaks, millisel konkreetsel perioodil viibib kinnipidamisasutuse

territooriumil

tavapärasest

väiksem

arv

vanglateenistujaid.

Nimetatud

põhjenduse

selgesõnaline teatavakstegemine kinnipeetavatele võib põhjustada täiendavaid julgeolekuohte,

kuna kinnipeetavad võivad vähesemast ametnike arvust tulenevalt asuda planeerima ja läbi

viima julgeolekut ohustavaid tegevusi (nt põgenemiskatsed, tulekahjude põhjustamine,

keelatud esemete vahetamine kinnipeetavate vahel).

8.2. Kaebaja ei ole pädev hindama, millised julgeolekuohud võivad isikute vangla

territooriumil saatmisega kaasneda. Varasemas praktikas on ilmnenud, et pühadeperioodil

suurenevad kinnipidamisasutuses korrarikkumised, mistõttu on nimetatud perioodiks

põhjendatud ka täiendavate piirangute kehtestamine. Vangla kohustuseks on tegeleda mitte

ainult julgeolekuohtude tagajärgedega, vaid ühtlasi ennetada tekkida võivaid julgeolekut

ohustavaid olukordasid. Ohtude tõenäosuse minimeerimiseks on põhjendatud võtta tarvitusele

vajalikud meetmed ühtlasi ennetavalt, vangla ei pea täiendavate meetmete rakendamiseks

ootama ära julgeolekuohu realiseerumist.

8.3. Käskkirja andmisel kaaluti, milliseid tegevusi on võimalik ajutiselt piirata ja milliseid

mitte, arvestades mh hüve olulisust ja siseriiklikku regulatsiooni kinnipeetavate olmetingimuste

ja hõivetegevuse tagamisel. Vastustaja pidas vajalikuks korraldada esmajärjekorras isikute

pesema ja jalutuskäigule saatmised. Hügieeni tagamise vajadust ei saa pidada vähetähtsaks

õiguseks. Lisaks isiklikule heaolule ennetab pesemisvõimaluse tagamine ühtlasi bakterite ja

haiguste levikut, mistõttu on nimetatud õiguse tagamine ühtmoodi vajalik nii isikule endale kui

ka vanglale. Kohustus tagada isikutele pesemisvõimalus vähemalt 1 korral nädalas on vanglale

pandud siseriikliku õigusega (VangS § 50 lg 2). Kuna kinnipeetavad viibivad valdava osa ajast

siseruumides, tuleb oluliseks pidada ka võimaluse tagamist saata nad jalutuskäigule värske õhu

tingimustesse (VangS § 55 lg 2). Nimetatud õiguse tagamine aitab ühtlasi säilitada isikute

tervislikku seisundit ja annab võimaluse tegeleda kehakultuuriga. Vastustaja kaalus käskkirja

andmisel, milliseid tegevusi on võimalik ja vajalik ajutiselt piirata ning milliste ärajätmist ei saa

võimalikuks pidada. Vastustaja hinnangul on õigus pesemisvõimaluse tagamisele ja

jalutuskäigule saatmisele igal juhul kaalukamad, kui õigus kasutada spordisaali, pidades silmas,

et isikul on võimalik jalutuskäigu ajal samuti sportida. Kinnipeetavatele ei kaasne mingit kahju,

kui spordisaali saatmist ajutiselt ei toimu, kuna võimalused kehakultuuriga tegemiseks on

isikutel sellest hoolimata olemas, kuid pesema saatmiste või jalutuskäigule saatmiste ärajätmine

võib tuua kaasa isiku õiguste intensiivsema riive.

3(5)

3-15-3197

8.4. Vanglal puudub kohustus võimaldada kinnipeetavatele spordisaali kasutada, mistõttu on

tegemist lubatava piiranguga. Kinnipeetaval on küll subjektiivne õigus kehakultuuriga tegeleda,

kuid puudub õigus nõuda spordisaali kasutamist, meelepärase spordiinventari muretsemist või

võimaluse loomist konkreetse spordiala harrastamiseks. Vanglateenistusel lasub üksnes

kohustus tagada kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Vangla võib

otsustada, milliseid võimalusi kehakultuuriga tegelemiseks luuakse. Lisaks spordisaali

kasutusvõimalusele on kinnipeetavatel võimalus kehakultuuriga tegeleda kambrites ja

jalutuskäigu ajal värskes õhus. Tallinna Vangla 4. üksuse kinnipeetavatele, kelle hulka kuulus

ka kaebaja, tagatakse igapäevane jalutuskäik jalutushoovis, mille suuruseks on 169,8 m2. Seega

on jalutushoovi suurus ilmselgelt piisav, et jalutuskäigu ajal oleks võimalik tegeleda

kehakultuuriga. Kehalist toonust tõstvate võimlemisharjutustega on võimalus tegeleda ka

kambrites. Kuna kaebaja viibis eluosakonnas, kus kambrite uksed on avatud kogu päeva jooksul

ning isikud saavad kambrite vahel ja koridoris oma osakonna piires vabalt liikuda, ei saa asuda

seisukohale, et kambris puudub piisav ruum võimlemisharjutuste sooritamiseks. Seega ei ole

ajutine spordisaali kasutamise piirang saanud kaebajale kaasa tuua kehakultuuriga tegelemise

võimatust, mistõttu ei saa tegemist olla ka isiku õigusi õigusvastaselt riivava piiranguga.

8.5. Lisapiirangute kehtestamisel tuleb vanglas mh kaaluda, milliseid huvisid tuleb kaitsta.

Antud juhul on võrreldavateks huvideks kinnipeetavate ajutine piirang spordisaali kasutamisel

ja avalikud huvid, mis võivad olla riivatud, kui kinnipidamisasutuses realiseerub julgeolekuoht.

Avalikuks huvis on tagada vangla julgeolek ja vältida kinnipeetavate poolseid õigusrikkumisi.

Kuna tegemist on ajutise piiranguga ning pidades ühtlasi silmas, et kaebajal oli piirangust

olenemata võimalik kehakultuuriga tegeleda, kaalus piirangu kehtestamise vajadus avalike

huvide kaitseks üles kaebaja huvid. Seega on antud juhul tegemist kaalutletud ja

proportsionaalse piirangu kehtestamisega.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Vastustaja on selgitanud kohtumenetluses piisavalt käskkirja andmise asjaolusid, viidanud

käskkirja andmisel kaalutud huvidele ning täiendanud käskkirja põhjendusi. Kohtu jaoks on

usutav, et vastustaja lähtus viidatud asjaoludest, kaalutlustest ja põhjendustest juba käskkirja

andmisel, kuid julgeolekukaalutlustel ei peetud võimalikuks käskkirja samas mahus

põhjendada. Seega lähtub kohus asja lahendamisel vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud

põhjendustest ja loeb neile tuginedes haldusakti põhjendamiskohustuse täidetuks (HMS § 56

lg-d 1-3).

10. VangS § 56 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks,

seega ei näe VangS ette kinnipeetava õigust spordisaali kasutada. Seda ei tee ka justiitsministri

30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“. Spordisaali kasutamist reguleerib

Kodukord. Kuna Kodukord on kehtestatud Tallinna Vangla direktori käskkirjaga, siis oli

Tallinna Vangla direktoril ka õigus seda vajadusel muuta.

11. Vastustaja selgitustest nähtuvalt viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil eluosakonnas, kus

kambrite uksed on kogu päeva jooksul avatud ning kinnipeetavad saavad kambrite vahel ja

koridoris oma osakonna piires vabalt liikuda. Järelikult oli kaebajal lisaks suuremale

liikumisvabadusele võimalus tegeleda kehakultuuriga ka kambris olles. Lisaks oli võimalik

tegeleda kehakultuuriga igapäevasel jalutuskäigul jalutushoovis. Arvestades eeltoodud

asjaolusid ja vaidlusaluse piirangu lühiajalisust (kaebajal puudus võimalus kasutada spordisaali 2

korral),

ei

saa

käskkirjaga

kehtestatud

piirangut

pidada

õigusvastaseks

ega

ebaproportsionaalseks.

4(5)

3-15-3197

12. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teinud erinevate huvide kaalumisel vigu. Vanglal on

julgeolekuriskide hindamisel ulatuslik kaalumisruum ning pühadeperioodil väiksema personali

tõttu kaasneda võivat suuremat julgeolekuohtu saab pidada usutavaks. Avalik huvi vanglas

julgeoleku tagamiseks on kaalukas ning kaalub üles kaebaja huvi lühiajalise riive. Kaebaja ei

ole viidanud erakorralistele asjaoludele (nt meditsiinilised näidustused), mis oleks muutnud

tema suhtes kehtiva lühiajalise piirangu ilmselgelt ebaproportsionaalseks. Seda enam, et

kaebajale säilis võimalus igapäevaseks jalutuskäiguks ning tal oli eluosakonnas suurem

liikumisvabadus ja võimalus tegelda kehakultuuriga ka kambris või jalutushoovis olles.

Jalutuskäikude ja pesemise võimaldamine on kaalukamad huvid kui spordisaali kasutamine

ning erinevalt viimasest ka VangS-ga tagatud õigused (VangS § 50 lg 2 ja § 55 lg 2). Seega oli

nende tagamine olulisem kui spordisaali kasutamise võimaldamine.

13. Käskkiri anti piirangute kehtimise aega arvestades välja viimasel hetkel, kuid see ei anna

iseseisvat alust käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks. Asjaoludest nähtuvalt oli kaebajal

võimalik käskkirja vaidlustada ja taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist.

14. HMS § 61 lg 1 järgi kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest. Kuna kaebaja

esitas 23.12.2015 nii vaide Justiitsministeeriumile kui ka esialgse õiguskaitse taotluse kohtule

ning lisas esialgse õiguskaitse taotlusele ka vaidlusaluse käskkirja, pidi ta olema haldusaktist ja

selle sisust selleks ajaks teadlik ja haldusakt kehtis tema suhtes. Võimalikud vead haldusakti

teatavakstegemisel või kättetoimetamisel ei muuda haldusakti sisulist õiguspärasust.

15. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.

16. Kaebaja ega vastustaja ei ole esitanud kohtule nende menetluskulusid tõendavaid

dokumente, seetõttu jätab kohus nende võimalikud menetluskulud nende enda kanda (HKMS §

109 lg 1). Kohus rahuldas 26.02.2016 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas ta

riigilõivu 15 eurot tasumise kohustusest. Nimetatud riigilõivu kulu jääb riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik

5(5)