4-16-5398/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

08. septembril 2016.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-16-5398 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja Kohtuasi

Vaidlustatud lahend

Z.B isikukood XXX elukoht XXXX väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi.

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjäre-

levalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 15.06.2016.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2317, 15,005372.

Kohtuväline menetleja

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn

Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 3, V™S § 120 lg 1; § 132 p 2; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas:

Z.B kaebus rahuldada .

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse

15.06.2016.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2317, 15,005372 tühistada ning teha uus otsus.

Mõista Z.B süüdi liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi ja karistada rahatrahviga 200 trahviühikut s.o 800 (kaheksasada) eurot e. jätta põhikaristus muutmata.

Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 3 järgi määratud lisakaristus jätta kohaldamata.

Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud.

Edasikaebamise kord.

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Asjaolud Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju PJ patrullpolitseinik Kristjan Laht koostas 28.05.2016.a. väärteoprotokolli selle kohta, et 28.05.2016.a. kell 21.07 ajal Harjumaal, Saue vallas, Tallinn-Paldiski mnt. 21-l kilomeetril liikudes Tallinna suunas, juhtis Z.B mootorsõidukit Volkswagen Passat reg.nr.-ga XXXX asulavälisel teel kiirusega

166 +- 5 km/h, ületades suurimat lubatud sõidukiirust 90 km/h, mitte vähem kui 71 km/h võrra.

Kirjeldatud tegevusega rikkus Z.B liiklusseaduse § 15 lg.1 p.1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg.4 järgi.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 15.06.2016.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2317, 15,005372 määrati Z.B-le karistuseks liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi rahatrahv

200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja liiklusseaduse § 227 lg 5 p 3 alusel kohaldati Z.B suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus 6(kuueks) kuuks.

Kaebuse sisu

Menetlusalune isik tunnistab temale omistatud rikkumist, ei vaidlusta seda. Talle põhikaristusena mõistetud rahatrahv on tasutud. Kaebaja töötab XXXXAS osakonna juhina. Tal on üle Eesti nii planeeritud kui ka kiiret reageerimist nõudvaid sõite, seega tuleb olla väga operatiivne .Tema peremudel on kärgpere ja peres on kaks elukaaslase last vanuses 7 ja 9 aastat. Lapsed elavad nii nende peres XXXX kui laste pärisisa juures XXXX..Mõlemad lapsed käivad Gümnaasiumis (noorem laps I klassis 2016.a. septembrist) See asjaolu eeldab tihedat XXXX ja XXXXvahel sõitmist. Tema enda töökoha aadress on XXXX. Samuti kaasab oma pere tegemistesse venna 9-aastase lapse, kuna vennapere võimalused on tema pere võimalustest tagasihoidlikumad. Kahetseb siiralt oma tegu, ei ole liiklusseadust varem rikkunud ja on sõitnud vastutustundlikult 10 aastat. Palub lisakaristus üle vaadata ning taotleb jätta lisakaristus kohaldamata .

Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha.

Kohtuväline menetleja, on seisukohal, et Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 15.06.2016.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2317, 15,005372 on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks lisakaristuse osas alused puuduvad. Menetlusalune isik selgitab kaebuses mootorsõiduki juhtimisõiguse vajalikkust ning avaldab kahetsust. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et nad on lähtunud KarS § 56 sätestatust. Karistus on teopõhine ehk esmalt tuleb arvestada toimepandud süüteo asjaolusid ja seejärel alles süüdistatava isikut. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr. 3-1-1-43-06 p.13.1 asunud seisukohale, et karistusõigus on suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijalekaristusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalusele isikule LS § 227 lg.4 alusel määratud karistus 200 trahviühiku ulatuses s.o. 800 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine 6 kuuks on põhjendatud. Karistust kergendava asjaoluna on arvestatud isiku kahetsusega. Selline karistus vastab isiku süü suurusele ning karistuse üldja eripreventiivsetele eesmärkidele. LS § 227 järgi kvalifitseeritav väärtegu on väga levinud. 166 km/h liikuva sõiduki osalemine liikluses ohustab nii juhti ennast kui ka teisi liiklejaid. Niivõrd suurel kiirusel liikuva sõiduki juhitavuse üle kontrolli kaotamise tõenäosus on suur ja liiklusõnnetuse toimumise tagajärjed äärmiselt rasked. Seega on tegemist väärteoga, mida ühiskond rangelt taunib. Liialt suur sõidukiirus on enamlevinud põhjus sõidukite teelt väljasõitudel ning vastassuuna vööndisse kaldumistel , mille tagajärjeks on inimkannatanutega liiklusõnnetused, halvimal juhul liikleja hukkumine. Väärteoasjas tehtud otsuses jääb kohtuväline menetleja otsuses toodud seisukohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et Z.B kaebus tuleb rahuldada.

Liiklusseaduse § 15 lg.1 p.1 sätete kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.

Vastavalt liiklusseaduse § 227 lg.4 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamis eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuks. Sama paragrahvi lg.5 p.3 alusel võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Vaidlust ei ole selles, et 28.05.2016.a. kell 21.07 ajal Harjumaal, Saue vallas, Tallinn-Paldiski mnt. 21-l kilomeetril liikudes Tallinna suunas juhtis Z.B mootorsõidukit

Volkswagen Passat reg.nr.-ga XXXX asulavälisel teel kiirusega 166 +- 5 km/h, ületades suurimat lubatud sõidukiirust 90 km/h, mitte vähem kui 71 km/h võrra.

Kirjeldatud tegevusega rikkus Z.B liiklusseaduse § 15 lg.1 p.1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg.4 järgi. Z.B poolt toime pandud väärtegu on mh tõendatud: 28.05.2016.a. tunnistaja ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt tunnistaja Tauno Selberg mõõtis 28.05.2016.a. kell

21.07 Harjumaal Saue vallas Tallinn-Paldiski mnt. 21-l kilomeetril Tallinna suunas liikuva Volkswagen Passati reg. Numbriga XXXX sõidukiiruseks 166+- 5 km/h. Antud teelõigul oli suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h. Järgneti sõidukile ning peatati. Peatamisel selgus, et sõidukit juhtis Z.B , kes tunnistas oma rikkumist; kiirusmõõturi kasutamise protokolliga 28.05.2016.a. , mille kohaselt oli kiirusmõõturi näit 166 km/ +- 5 km/h ning lõplik mõõtetulemus oli 161 km/h., menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga, kus Z.B oma süüd tunnistab, vabandab ja kahetseb tehtut.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Oma tegevusega on Z.B täitnud LS § 227 lg.4 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, sest kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult, sõites sellise kiirusega (161 km/h, ületades suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 71 km/h, pidi sõidukijuht sellist kiirust selgelt tajuma . Oma ütlustes ei anna menetlusalune isik selgitust ,mis põhjusel ta sellise üliohtliku õigusrikkumise toime pani, ühtegi objektiivset ega mõistlikku põhjendust sellisele rikkumisele Z.B ei andnud. Tulenevalt LS § 14 lg 2 peab iga liikleja järgima kõrvalekaldumatult liiklusalaste õigusaktide nõudeid .

Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et Z.B poolt toime pandud väärtegu on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS 227 lg.4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 227 lg 4 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni miinimummääras.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib öelda, et lubatud sõidukiiruse sellisel määral ületamist arvestades on menetlusaluse isiku süü LS § 227 mõttes keskmisest tunduvalt suurem. See aga omakorda tingiks karistuse määramise samuti sanktsiooni keskmises määras või selle lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on menetluse jooksul tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse, karistust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.. Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt ei ole Z.B kehtivaid karistusi.

Kohtuväline menetleja on mõistnud Z.B-le põhikaristuse üle sätestatud sanktsiooni keskmise määra. Kohtule esitatud kaebuses on menetlusalune isik märkinud, et rahatrahvi on ta tasunud, taotleb ainult lisakaristuse kohaldamata jätmist.

Kohtule esitatud kaebuses on Z.B märkinud, et ta tunnistab oma süüd ja kahetseb juhtunut . Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema väärteotoimiku materjalidest.

Nagu kohus juba märkis, Z.B pole varem karistatud. Z.B-le on mõistetud põhikaristus sanktsiooni keskmisest kõrgemana ning kohtuväline menetleja on karistamisotsuses põhjendanud ,miks peab Z.B-le mõistma just sellise põhikaristuse ning kohaldama ka lisakaristust. Kohtuväline menetleja on karistamisotsuses põhjendanud, et juhtides sõidukit ja ületades suurimat lubatud sõidukiirust eelpool märgitud määral, pani menetlusalune isik toime väärteo, millega seadis reaalsesse ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Kohtuväline menetleja leidis, et karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning õiguskorra alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurema ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kui juht ei soovi kohandada enda liiklusalast käitumist vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kui isikul on õigus oma teo võimalike tagajärgedega mitte arvestada, on kohtuvälisel menetlejal õigus määrata rikkujale selline karistus, mis on vastavuses tema poolt toimepandud teo raskusega.

Kohtuväline menetleja on karistamisotsuse põhjendustes seisukohal, et mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille omandamiseks tuleb järgiga liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks ohtliku väärteo toime pannud mootorsõiduki juhi juhtimiselt kõrvaldada. Menetlusalune isik, kes on läbinud mootorsõiduki juhi koolituse on teadlik liiklusreeglitest ja liiklusseadusega sätestatud sanktsioonidest. Keskmisest suuremas määras rahatrahvi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise puhul on tegemist nn. manitsuskaristustega, mille puhul on rõhk eripreventsioonil. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19).. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka erija üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52- 13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5).

Kohus ei nõustu eelpoolt toodud kohtuvälise menetleja seisukohtadega.. Z.B puhul puuduvad karistust raskendavad asjaolud . küll aga esinevad karistust kergendavad asjaolud s.o. süü tunnistamine, kahetsus ning varasem seaduskuulekas käitumine. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja seisukoht , mille järgi tuleb ka varasemalt seaduskuulekat isikut karistada keskmisest suuremas määras rahatrahvi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega, kuna tegemist on nn. manitsuskaristustega, mille puhul on rõhk eripreventsioonil, ei ole asjakohane ning sellist karistuspraktikat on lubamatu rakendada , arvestamata iga õigusrikkumise konkreetseid asjaolusid ja õigusrikkuja isikut.

Lisakaristuse kohaldamine. Kohus juhib jätkuvalt kohtuvälise menetleja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet.

Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.

Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Kohus leiab, et Z.B senine seaduskuulekas käitumine liikluses v.a. kõnesolev erand näitab tema üldist suhtumist liiklusohutusse, tema enese ja kaasliiklejate tervisesse ja varasse, tema enda ja lähedaste heaolusse ,samuti näitab isiku igapäevast liikluskäitumist . Z.B pani toime esmakordse liiklusalase õigusrikkumise ,kuid tema puhul esines isiku süüd suurendav asjaolu s.t. lubatud piirkiiruse oluline ületamine. Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus lubatud sõidukiiruse ületamise määrast ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistus-õiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon.

LS § 227 lg.1- kuni

20 km/h lubatud suurima sõidukiiruse ületamine, lg.2 – 21-40 km/h lubatud suurima sõidukiiruse ületamine, LS § 227 lg.3- 41-60 km/h lubatud suurima sõidukiiruse ületamine ja LS § 227 lg.4 – üle 60 km/h lubatud suurima sõidukiiruse ületamine .Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati kaebaja puhul tõesti LS § 227 lg.4 järgi kvalifitseeritud väärtegu, mis tähendab, et isiku süü on suur . Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et kõnealust väärtegu saab toime panna tahtlikult, vähemalt kaudse tahtlusega, sest sellisel määral lubatud suurima sõidukiiruse ületamist peab iga sõidukijuht tajuma. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik liiklusseaduse nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Samas märgib kohus, et olukorras, kus seadusandja on kehtestanud LS § 227 lg.4 rikkumise eest sanktsioonina põhikaristusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuni (alammäära ei ole kindlaks määratud ), lisakaristuse tähtaeg on aga sama §-i lg. 4 rikkumise eest juhtimisõiguse äravõtmine alates 6-st kuust. Seega on tegemist olukorraga, kus toimepandud väärteo eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on võimalik alates ühest kuust , kuid lisakaristusena alates 6-st kuust, samuti on Z.B-le kohaldatud ka põhikaristusena keskmisest kõrgemat rahatrahvi. Kohus leiab ,et puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks . Isikule mõistetud põhija lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta.

Kõike eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et Z.B on võimalik mõjutada uute väärtegude toimepanemisest hoiduma, kergendades talle määratud põhija lisakaristust.

/allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik