2-13-6921/57 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. september 2016. a Tartu

Tsiviilasja number

2-13-6921

Tsiviilasi

Eesti Haigekassa hagi K.K. ja K.K. vastu ühisvara

jagamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. septembri 2015.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.K. ja K.K. apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

K.K. (ik XXXXXXXXX)

K.K. (ik XXXXXXXXX)

Vastustaja (hageja) Eesti Haigekassa Tartu osakond (Põllu 1a

Tartu; tartu@haigekassa.ee), esindaja Katrina Koha

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada K.K. ja K.K. apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 15. septembri 2015. a otsus osaliselt osas, milles kohus luges

K.K. ja K.K. ühisvaraks kinnisasjad (korteriomandid) asukohaga XXX, registriosa

numbritega XXX ja XXX (kohtuotsuse resolutsiooni p-d 2.1 ja 2.2), lõpetas kostjate

ühisomandi nimetatud kinnisasjade suhtes (kohtuotsuse p 3), määras müüa kinnisasjad

avalikul enampakkumisel ja täita kinnisasjade müügist saadud rahast kostjate kohustused

hageja ees ning jagada ülejäänud raha K.K. ja K.K. vahel võrdsetes osades (kohtuotsuse p-

d 4 ja 5).

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

„3.1. Rahuldada hagi.

3.2. Lugeda K.K. ja K.K. ühisvaraks sõiduk Renault Trafic, registrimärk XXX.

3.3. Lõpetada K.K. ja K.K. ühisomand punktis 3.2 nimetatud esemele selle müümisega

avalikul enampakkumisel.

3.4. Punktis 3.2 nimetatud eseme müügist saadud rahast täita K.K. ja K.K. kohustused

Eesti Haigekassa ees, mis tulenevad Eesti Haigekassa 08.12.2009 ettekirjutusest 2-45/3228

K.K. suhtes (täiteasi nr 084/2010/383) ja 08.12.2009 ettekirjutusest 2-45/3227 K.K. suhtes

(täiteasi nr 084/2010/384).

3.5. Jagada punktis 3.2 nimetatud eseme müügist pärast punktis 3.4 nimetatud

kohustuste täitmist üle jääv raha ning muu ühisvara müügist saadud raha K.K. ja K.K.

vahel võrdsetes osades.“

4. Jätta käesoleva tsiviilasja menetluses maakohus ja ringkonnakohus kantud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Haigekassa Tartu osakond (hageja) esitas maakohtule 5. veebruaril 2013.a hagi, paludes

jagada kostjate K.K. ja K.K. ühisvara järgmises koosseisus: a) kinnistu asukohaga XXX,

registriosa nr XXX; b) kinnistu asukohaga XXX, registriosa nr XXX; c) sõiduk Renault Trafic

registreerimisnumber XXX. Hageja palus määrata vara jagamise viisiks vara müük avalikul

enampakkumisel ja saadud raha pärast Eesti Haigekassa nõuete rahuldamist jagada kaasomanike

vahel võrdsetes osades.

Hagejal on rahaline nõue kostja I (K.K.) vastu summas 36 937,36 eurot ja kostja II (K.K.) vastu

summas 6873,77 eurot. Nõuded tulenevad hageja poolt kostjatele 2009.a ravikindlustuse

seaduse (RaKS) § 62 lg 3 alusel esitatud ettekirjutustest nr 2-45/3227 ja nr 2-45/3228.

Haigekassa on kostjatele maksnud alusetult ajutise töövõimetuse hüvitist ning kostjad on

mõistetud süüdi kelmuses. Ettekirjutustega kohustas Haigekassa kostjaid tagatama alusetult

saadud summasid.

Kostjad vaidlustasid neile esitatud ettekirjutused halduskohtus, kuid Tartu Halduskohtu

05.05.2010 otsusega haldusasjas nr 3-10-127 jäeti kostjate kaebused rahuldamata. Otsusele

esitasid kostjad kaebuse Tartu Ringkonnakohtule. 15.03.2011 otsusega jättis Tartu

Ringkonnakohus kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Hageja on esitanud ettekirjutused 27.01.2010 kohtutäiturile sundtäitmiseks.

Kostjad on abielus alates 16.05.1992.a. Abielu kestel on soetatud kaks kinnisasja: reg osa XXX

ja XXX ning sõiduk Renault Trafic mahtuniversaal reg nr XXX. Kinnistusraamatust nähtub

kinnistute omanikuna küll ainult K.K., kuid erastatud on kinnisasjad 22.09.2005 ja sõiduk

soetati 10.12.2009 ehk abielu jooksul. Abieluvararegistris puudub kanne lahusvara kohta, mis

tähendab, et tegemist on ühisvaraga. Kohtutäituril ei ole võimalik kinnisvara realiseerida, sest

vara on abikaasade vahel jagamata ning ei ole teada, milline osa kuulub kummalegi abikaasale.

Kohtutäituri hinnangul ei ole nõuete rahuldamine võlgnike töötasu arvel tõenäoline, kuna K.K.l

puudub töökoht ja sissetulek; K.K.l küll on töökoht, kuid palk on väike.

Hageja leidis, et ettekirjutustes märgitud nõuete rahuldamine kostjatele kuuluva lahusvara arvel

ei ole õnnestunud ja on kohtutäituri hinnangul tulevikus perspektiivitu. Seega on hagejal alus

nõuda TMS § 14 lg 2 järgi ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale

ühisomandist.

Hageja on seisukohal, et pärast maa erastamist on kinnistud kostjate ühisvara. Riigikohus on

korduvalt leidnud, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud

maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati,

kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-164-05, nr 3-2-1-14-04

ja nr 3-2-1-77-07). Kinnistute eest on erastamisväärtpaberitega tasunud küll K.K., kuid kuna

maa omandati abielusuhete ajal, on kinnistute puhul ikkagi tegemist kostjate ühisvaraga.

Hageja ei nõustu kostjate väidetega sõiduki kuulumise kohta K.K. lahusvara hulka, kuna

sellekohased väited ei ole tõendatud. Tuleb eeldada, et abielusuhete kestel soetatud vara on

abikaasade ühisvara olenemata sellest, kes abikaasadest konkreetselt osales vara eest tasumisel.

Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud. Kohtutäituri Oksana Kutšmei büroo esindaja on teatanud

hagejale 04.10.2012, et täitemenetluses nõude rahuldamine ilma kostjatele kuuluvate kinnistute

sundmüügita on ebatõenäoline. Hageja leiab, et aegumistähtaja arvestust tuleb alustada

nimetatud kuupäevast. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus seob aegumistähtaja kulgemise

alguse hetkega, mil võlgniku lahusvara arvel täitemenetlus ebaõnnestub. Aegumistähtaja

kulgemise algust ei saa arvestada täitemenetluse algusega, kuna siis ei ole veel teostatud

menetlustoiminguid, mis oleks aluseks hindamisele, kas menetlus on ebaõnnestunud või mitte.

Lähtudes kostjate väidetest lahusvara olemasolu kohta ei saakski aegumine olla veel kulgema

hakanud.

Hageja tugines muuhulgas kohtutäiturilt saadud infole, mille kohaselt ei ole kostjatel registrisse

kantavat lahusvara (hagi lisas esitatud kohtutäituri büroo esindaja 4.10.2012 kiri), seega saab

täitemenetluse lahusvara arvelt lugeda ebaõnnestunuks. Eeldusel, et vara, mille jagamist hageja

on taotlenud, on kostjate ühisvara, ei ole võlgnike lahusvara arvelt võimalik nõuet rahuldada,

võttes arvesse ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaega ja tasumata võlasummade

suurust. Hageja arvates sai täitedokumendist tuleneva nõude 10-aastane aegumistähtaeg

mõlema ettekirjutuse puhul hakata kulgema 2011.a kevadel.

Hageja möönis, et täitemenetluse seadus ei ava täitemenetluse ebaõnnestumise mõistet, kuid

kuna täitmine on olnud väga aeglane, siis on ebatõenäoline, et võlgnike lahusvara arvelt on

võimalik täitemenetlus lõpuni viia. K.K. võlast on laekunud vaid 1,4 % ja K.K. võlast 22 %.

Haigekassal on nagu kõigil teistel sissenõudjatel täitemenetluses õigus saada täitedokumendist

tulenev nõue täidetuks efektiivselt ja mõistliku aja jooksul.

2. Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu.

Kostjad leidsid, et hagiavalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna Eesti Haigekassa

Tartu osakond ei oma iseseisvat õiguspädevust kohtumenetluses, samuti on hagiavalduselt

tasumata riigilõiv.

Kostja I leidis, et nõue on aegunud. TMS § 14 lg 2 kohaselt on vara jagamise hagi

aegumistähtaeg üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku

lahusvara arvel ebaõnnestus. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt on

aegumistähtaja alguseks kohtutäituri büroo teadmata pädevusega töötaja allkirjastamata ning

ebaselge adressaadiga e-kiri. Aegumistähtaja kulgemine saab olla seotud üksnes ajahetkega, mil

kohtutäiturile olid esitatud kõik dokumendid K.K. varade kohta – s.o 2010 kevadel, mil täitur

arestis võlgniku kontod ning teostas muud täitetoimingud. Seetõttu oli üheaastane

aegumistähtaeg ühisvara jagamise hagi esitamiseks möödunud.

Hagi ei kuulu ka sisuliselt rahuldamisele, kuivõrd ei ole PKS § 33 lg 1 p 3 kohaselt tõendatud,

nagu ei piisaks kostja lahusvarast hagi rahuldamiseks. Kohtutäitur ei ole täitemenetluses

kasutanud kõiki seadusega antud võimalusi nõude rahuldamiseks.

Kostjale I kuulus kuni sundlikvideerimiseni 23.11.2011 osaühingu XXX (registritunnus

XXXXX) osa, kuid kohtutäitur ei ole püüdnudki välja selgitada osaühingu osa väärtust ega

pöörata sellele sissenõuet. Samuti ei ole kohtutäitur üritanud välja selgitada kostja I lahusvarasse

kuuluva vallasvara hulka ning väärtust. Kostjal I on igakuine regulaarne sissetulek

töövõimetuspensioni näol. Kostja tööleping lõpetati seoses täitemenetlusega ning seega on

kohtutäitur kaudselt raskendanud täitedokumendi täitmist.

Hagiavalduses viidatud kinnistud ei kuulu abikaasade ühisvarasse. Kinnisasjad registriosadega

XXX ning XXX kuuluvad lahusvarana K.K.le. Pool XXX asuvast majast kingiti K.K.le

vallasvarana 23.04.1997 notar Mati Alliku büroos sõlmitud kinkelepingu alusel

(notariaalregistri number 2346). Kinnistuteks muutus esialgselt vallasvarana eksisteerinud

majaosa korteriomandite seadmisel, kuna teise poole maja korterid erastati ja ei olnud võimalik

muul viisil neid muuta kinnistuteks. Korteriomandite koosseisu kuuluva maa eest tasus K.K.

tema vallasvarasse kuulunud EVP-kroonidega. Korteriomand ei muutunud abikaasade

ühisvaraks tulenevalt eluruumide erastamise seaduse (EES) §-st 211, mille kohaselt sai

korteriomandi omanikuks eluruumi vallasasjana omanud isik (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-

164-05, nr 3-2-1-16-05).

Sõiduk Renault Traffic numbrimärgiga XXX kuulub K.K.le ning on igapäevases kasutuses K.K.

sügava puudega vanemate transpordil ning hooldamisel. Sõidukile sissenõude pööramine on

vastuolus TMS § 66 lg 1 punktidega 8 ja 12. Sõiduk soetati K.K. isikliku vara arvel (vallasvara

müügist saadu, samuti vanematelt kingiks saadud rahalised vahendid).

Varasemalt kasutas sõidukit liisinglepingu alusel kostja I taksoteenuste osutamisel Tartu linnas.

Taksona kasutatava mootorsõiduki suhtes kehtib TMS § 66 lg 1 p 5 toodud keeld pöörata

sissenõuet füüsilise isiku majandus- või kutsetegevuse jätkamiseks hädavajalikele esemetele.

Taksona kasutamine on muutnud sõiduki jääkväärtuse sedavõrd väikeseks, et küsitav on

enampakkumise kulude katmine müüdava vara väärtuse arvel.

Kostja II märkis, et tal on olemas sissetulek – ta on sügava puudega isikute hooldaja, tal on

ravikindlustus ja ta saab hooldajatoetust. Hagile vastuse esitamise aja seisuga oli kostja II

tasunud hagejale kokku ca 1000 eurot. Seega saab nõue rahuldatud 6-7 aasta jooksul. Puudub

alus väita, et täitemenetlus on ebaõnnestunud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Tartu Maakohus rahuldas oma 15. septembri 2015.a otsusega hagi. Kohus luges kostjate

ühisvaraks korteriomandid XXX (registriosa numbritega XXX ja XXX) ning sõiduki Renault

Trafic nr XXX ja lõpetas kostjate ühisomandi nimetatud esemetele nende müümisega avalikul

enampakkumisel. Kohus määras, et vara müügist saadud rahast tuleb täita K.K. ja K.K.

kohustused Eesti Haigekassa ees. Pärast kohustuste täitmist üle jääv raha jagada kostjate vahel

võrdsetes osades. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja kasuks

välja 300 eurot asjas tasutud riigilõivu katteks.

Kohus asus seisukohale, et vaidlust ei saa olla hageja õiguses kohtusse pöörduda, kuna Eesti

Haigekassa on seaduse alusel moodustatud avalik-õiguslik juriidiline isik, keda esindab juhatus

(juhatuse liige) ja vastavalt juhatuse poolt antud esindusvolitustele konkreetne isik.

Maakohus leidis, et hagi ei ole aegunud. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et hagi

aegumistähtaja kulgemist võib hakata arvestama alates 04.10.2012, kui kohtutäituri büroo

esindaja teatas hagejale, et nõuete rahuldamine on ilma kostjatele kuuluva registritesse kantud

vara (kinnistud ja sõiduk) müügita ebatõenäoline. Vastupidiselt kostjate arvamusele pidas kohus

piisavaks kohtutäituri büroost tulnud sellekohast e-kirja, mille puhul saab eeldada, et kirja

edastamine on toimunud täitemenetlust juhtiva kohtutäituri teadmisel ja korraldusel. Nimetatud

asjaoluga sai hageja teada, et kostjate poolt võla tasumine enne täitedokumendist tuleneva nõude

aegumistähtaja (10 aastat) saabumist on vähene ning seega on täitemenetlus kostjate lahusvara

arvelt ebaõnnestunud. Kohus ei nõustunud kostjate väitega, et hagi tulnuks esitada ühe aasta

jooksul peale kohtutäituri poolt vara arestimist, kuna selle aja seisuga puudus alus hinnata

täitemenetluse eduväljavaateid, lugedes täitemenetluse koheselt ebaõnnestunuks.

Kohus leidis, et abikaasade ühisvara tuleb jagada alates 1. juulist 2010.a kehtiva

perekonnaseaduse sätete kohaselt. Lisaks TMS § 14 lõikele 2 on võlausaldajal õigus nõuda

ühisvara jagamist ka PKS § 33 lg 3 alusel, eeldades, et võlgniku lahusvara arvelt ei ole võimalik

nõuet rahuldada.

Maakohus ei pidanud põhjendatuks kostjate väiteid, nagu oleks kogu hageja poolt esitatud vara

tegelikkuses kostja K.K. lahusvara. Tulenevalt kohtupraktikast on pärast maa erastamist

kinnistud muutunud abikaasade ühisvaraks, kuna abielusuhete ajal maa ostueesõigusega

erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui

hoone, mille juurde maa erastati, kuulus ühele abikaasale lahusvarana. Tähtsust ei oma, kelle

poolt (antud juhul K.K.) ja millega (antud juhul EVP-d) tasumine toimus. Kostjate arvamus selle

kohta, et eelnev seisukoht on vastuolus eluruumide erastamise seaduse §-ga 211, mis sätestab,

et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul, ei ole

õigustatud.

Kostjad on abiellunud vastavalt rahvastikuregistri väljavõttele 16.05.1992. 23.04.1997

notariaalse kinkelepingu järgi on S.L. kinkinud oma tütrele K.K.le (abielus) ½ (ühe kahendiku)

ehitisest

XXXs.

Vastavalt

notari

poolt

22.09.2005

kinnitatud

Tartu

Maakohtu

kinnistusosakonna Tartu linna kinnistusjaoskonna avaldusele korteriomandite kinnistamiseks nr

XXXXX on korteriomandid asukohaga XXXs omandatud 22.09.2005. Kostjate vahel puudub

abieluvaraleping. Seega on igati õiguspärane lähtuda asjaolust, et tegemist on ühisvarasse

kuuluva varaga, kuna maa omandati abielusuhete ajal.

Kohus ei nõustunud ka väitega, nagu oleks mootorsõiduk K.K. lahusvara, mille ta soetas talle

kuuluva vara arvelt, tasudes perioodil 09.10.2007-12.06.2009 sõiduki liisingumakseid kokku

112 626 krooni ulatuses ning 10.07.2009-07.12.2009 veel 60 189,92 krooni ulatuses. Kohus

leidis, et tõendamata on kostja II väited, mille kohaselt kasutas ta liisingumakseteks oma

vallasvarasse kuulunud esemete müügist saadud raha ning vanematelt kingituseks saadud

rahalisi vahendeid, samuti tasus sõiduki väljaostumakse oma emalt saadud laenu arvel. Ainuüksi

tasumine ei näita vara tegelikku staatust. Seega eeldas kohus, et abielusuhete kestel soetatud

vara kuulub ühisvara hulka.

Kohus asus seisukohale, et hagi esitamise eeldused ja õiguslikud alused on täidetud. Kohtutäituri

info kohaselt ei ole kostjatel registrisse kantavat lahusvara, mistõttu saab järeldada, et

täitemenetlus lahusvara arvelt on ebaõnnestunud. Kohus arvestas kostjate poolt täitemenetluses

tasutut ja leidis, et kohtutäituril pole senini õnnestunud rahuldada hageja nõudeid kostjate muu

vara (lahusvara), sh pangakontodel oleva vaja ja sissetulekute arvelt. Täitemenetluse

algatamisest on möödunud ligi viis aastat, kuid K.K. on selle aja jooksul oma võlgnevusest

tasunud (koos kohtutäituri tasuga) 25,3 % ja K.K. ainult 1,6 % (kohtutäituri 2.09.2014 tõendid).

Seega saab teha järelduse, et võlgnikud pole huvitatud oma võlgnevuse vähendamisest ega tee

selleks omapoolseid pingutusi.

Kohus märgib, et vara, millele ei või pöörata sissenõuet, ei ole käesoleva tsiviilasja esemeks,

kuna vaatamata nende asjaolude esinemisele ei saa jätta ühisvara jagamata, kui selline nõue on

sissenõudja poolt esitatud. Vara üle, millele saab pöörata sissenõuet või mitte, otsustab

kohtutäitur täitemenetluses.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad K.K. ja K.K. esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad teha

asjas uus otsus, millega jätta Eesti Haigekassa Tartu osakonna hagi kostjate vastu ühisvara

jagamise nõudes rahuldamata ning menetluskulud hageja (vastustaja) kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) vaidlustavad apellandid Tartu Maakohtu otsuse tervikuna. Kohtuotsus rikub menetlusõiguse

norme aegumistähtaja (õigust lõpetava tähtaja) algushetke tuvastamise osas ning

materiaalõigust korteriomandite moodustamisel tekkivate omandisuhete määratlemisel;

2) ei ole kohtuotsus selge ega arusaadav väikebussi Renault Traffic suhtes sissenõude pööramise

lubatavuse osas;

3) on tsiviilasjas rikutud mõistliku menetlusaja põhimõtet, mistõttu Tartu Ringkonnakohtul

tuleks viivituseta tühistada kostjate omandiõigust piiravad arestid ning hagimenetlus tsiviilasjas

tuleks koheselt lõpetada;

4) on hagi esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist (ei ole täidetud hagi eeldus

TMS § 14 järgi). Vara jagamise hagi tuleb esitada ühe aasta jooksul alates ajast, kui

täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus;

5) omab käesolevas tsiviilasjas keskset tähtsust küsimus, millisest hetkest tuleb hakata lugema

TMS §-s 14 sätestatud üheaastase tähtaja kulgemist. Apellandid ei saa nõustuda Tartu Maakohtu

seisukohaga, nagu oleks tähtaja kulgemise algushetkeks kohtutäituri büroo poolt eelduslikult

täituri korraldusel väljastatud dateerimata ning allkirjastamata e-kiri (täituri büroos töötava A.K.

04.10.2012 e-kiri kellelegi E.K.le (kuigi kirja sisust nähtuvalt on selle adressaadiks M.P.);

6) on apellandid on seisukohal, et menetlustähtaja kulgemisaja algushetk on seotud õiguslike

tagajärgedega ning peab seetõttu olema ajaliselt täpselt fikseeritav;

7) on aegumise kui õigusliku konstruktsiooni aluseks arusaam, et olemasolevad nõuded, mida

ei ole pikema aja jooksul maksma pandud, peavad õigusrahu ja õiguskindluse tagamise huvides

taanduma. Võlgnik ei pea seisma silmitsi nõuetega, mille pikaajalise mitteesitamise tagajärjel

on tema tõendamisvõimalused kahanenud ja mille regressivõimalused on aja jooksul

tõenäoliselt samuti halvenenud. Võlgniku huvide teatav eelistamine võlausaldaja huvidele on

sellises olukorras õigustatud põhjusel, et võlausaldaja on nõude maksmapanekuga ise ülemäära

viivitanud ning seotud muude õiguslike tagajärgedega;

8) oli hageja käesoleval juhul teadlik TMS §-s 14 sisalduvast üheaastasest tähtajast, kuid

perioodil veebruar 2010 (täitemenetluste algatamine kostjate vastu) kuni oktoober 2012 (päring

kohtutäituri büroole ning sealt saadud vastus), on Eesti Haigekassa käitunud kahe ja poole aasta

vältel passiivselt ning ise viivitanud täitemenetluse seadustikus sissenõudjale antud täiendavate

käitumisvõimaluste kasutamisega;

9) peavad apellandid TMS §-s 14 sisalduvat üheaastast tähtaega õigustlõpetavaks ehk

preklusioonitähtajaks,

millise

järgimist

kontrollib

kohus.

Õigustlõpetava

tähtaja

möödalaskmisel õigus lõpeb. Nii ongi käesoleval juhtumil lõppenud Eesti Haigekassa õigus

pöörduda kohtusse hagiga ühisvara jagamise nõudes TMS § 14 alusel;

10) on kohtutäitur teinud hagi esitamise eelselt viimased täitetoimingud täiteasjades K.K. osas

28.03.2011 aastal ja K.K. osas 04.03.2010 aastal. Apellandid leiavad, et Eesti Haigekassa õigus

hagi esitamiseks oli lõppenud enne 04.oktoobrit 2012 aastal. Oluliseks ajapunktiks

täitemenetluse ebaõnnestumise määratlemisel on täitetoimingute teostamine, milliste järel täitur

sai informatsiooni apellantide varalise olukorra kohta;

11) ei ole tõendatud nõuete rahuldamise võimatus täitemenetluses (tõendmata on hagi eeldus

PKS § 33 lg 1 p 3 kohaselt). Maakohus on rajanud oma otsuse 2014 aasta esimesest poolest

pärinevatele andmetele täitemenetluse seisu kohta, tehes seesuguste tõendite baasilt järeldusi

sissenõude võimatuse kohta enne aegumistähtaja saabumist;

12) on apellant K.K. sügava puudega isikute hooldaja. Selle tegevuse kõrvalt on raske leida

muud tööd. Kostjal on ravikindlustus ja ta saab hooldajatoetust. Viimasele on kohtutäituri poolt

pööratud sissenõue ning sellelt peetakse kinni igakuiselt tasumisele kuuluvaid summasid.

Maksete jätkamisel senises tempos saab K.K. vastu esitatud nõue rahuldatud 6-7 aasta jooksul.

Järelikult puudub alus väita, et täitemenetlus on ebaõnnestunud;

13) on apellant K.K. suhtes samuti tõendamata täitemenetluse võimatus. Kohtutäituri büroo

dateerimata ja allkirjastamata e-kiri ei ole lubatavaks tõendiks sedavõrd suurt õiguslikku tähtsust

omava küsimuse lahendamisel. K.K. saab töövõimetuspensioni ning eesootava töövõimereformi

valguses võib uskuda töö ja sissetuleku suurenemist tulevikus. Kõik võimalikud kahtlused (kas

nõue saab rahuldatud või mitte, kas K.K. sissetulekud suurenevad või mitte) tuleb õiguse

üldpõhimõtete kohaselt tõlgendada kohustatud isiku kasuks;

14) kuuluvad kinnisasjad registriosa numbritega XXX ning XXX lahusvarana K.K.le. Tartu

Maakohus on otsuses põhimõtteliselt jätnud käsitlemata apellantide vastuväited, millised

põhinevad omandireformiseaduse ning eluruumide erastamise seaduse alusel tekkinud

omandiõigustel. Kostjad on viidanud Riigikohtu lahendile, mis reguleerib käesoleva kaasusega

täpselt analoogilist situatsiooni -vallasasja muutumist kinnisasjaks mitte maa erastamise, vaid

korteriomandite moodustamise teel (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-164-05). Maakohus ei ole

selgitanud, miks ta Riigikohtu antud tõlgendusega ei nõustu või missugustel alustel asub senisest

kohtupraktikast erinevale seisukohale;

15) on apellandid on jätkuvalt veendumusel, et kuivõrd K.K. ei ole vallasasjana temale kuulunud

korterite juurde maad erastanud Maareformiseaduse ja omandireformiseaduse alusel, pole ka

ainuomand muutunud abikaasade ühisomandiks. Kinnisasjad registriosadega XXX ning XXX

kuuluvad lahusvarana K.K.le, kuna kinnistud tekkisid vallasasjadena lahusvarasse kuuluvatest

korteritest korteriomandite moodustamise (mitte maa erastamise) teel;

16) kuulub sõiduk Renault Traffic numbrimärgiga XXX lahusvarana K.K.le. Apellandid

kinnitavad, et nimetatud sõiduk on K.K. poolt 10.12.2009 välja ostetud AS-ilt Hansa Liising.

Väljaostumakse on K.K. teostanud kinke korras saadud rahaliste vahendite arvel. K.K.

pangakonto väljavõte on kohtutoimikus. Samuti on apellandid olnud nõus K.K. ema

ülekuulamisega kohtus, et tõendada rahade üleandmist kinke korras;

17) on oluline ka asjaolu, et K.K. on määratud oma sügava puudega isa A.L. hooldajaks ning

väikebuss on vajalik tema transportimiseks. TMS § 66 lg.1 p 8 kohaselt ei saa sissenõuet pöörata

abivahenditele, mida võlgnik või tema perekonnaliige kasutab seoses kehapuudega;

18) kuivõrd käeoleval ajal puudega inimese teenindamiseks kasutatava sõiduki väljaostmiseks

andsid kinke teel raha just puudega inimesed ise, oleks sõiduki võõrandamine hagis toodud

põhjustel selges vastuolus hea usu põhimõtetega;

19) on K.K.le antud õigus teostada Tartu linnas taksovedu. Taksona on registreeritud seesama

Renault Traffic väikebuss. TMS § 66 keelab ka sissenõude pööramise esemetele, millised on

võlgnikule ja tema perele vajalikud majandustegevuseks;

20) muudaks sõidukile sissenõude pööramise võimatuks ka tõsiasi, et auto väärtus on vähene.

Tegemist on tänaseks enam kui 12 aastat vana sõidukiga, mille turuväärtus ei kata täitemenetluse

kulusid. TMS § 53 lg 2 kohaselt vara ei arestita, kui eseme müügist saadavast tulust jätkuks

üksnes täitemenetluse kulude katteks;

21) on apellantide vara arestitud alates 2008 aastast. Enam kui seitsme aasta pikkune

omandiõiguse riive on vastuolus mõistliku menetlusaja põhimõtetetega. Inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIK) artikkel 6 sätestab õiguse õiglasele ja avalikule

kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud

kohtus. Menetlusaeg ei peaks ületama kahte aastat. Üheksa aastat kestnud kohtumenetlus on aga

ilmselgelt ebamõistlikult pikk (EIK 28. juuni 1990. a otsus Obermeier vs Austria, kaebus nr

11761/85. – A179);

22) on Tulluste suhtes kohtumenetlus olnud ebamõistlikult pikk. Arvesse tuleb võtta, et

apellantide omandiõigus neile kuuluva vara suhtes on olnud piiratud juba ligikaudu 8 aastat.

Tsiviilkohtumenetlus on toimunud apellatsioonkaebuse esitamise ajahetkeks juba kolm aastat.

Apellandid ei ole seejuures menetlust venitanud;

23) on apellandid veendumusel, et riik ei ole taganud EIK-i nõuete täitmist K.K. ning K.K.

suhtes. Edasiste rikkumiste ärahoidmiseks tuleb viivitamatult tühistada apellantide varale seatud

käsutuspiirangud ning lõpetada tsiviilkohtumenetlus.

5. Vastustaja (Eesti Haigekassa) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle

rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) jääb vastustaja kohtumenetluse käigus, eelkõige 12.09.2014. a kohtule esitatud, seisukohtade

ja selgituste juurde ja leiab, et TMS § 14 lõike 2 alusel esitatud hagi apellantide ühisvara

jagamiseks on esitatud tähtaegselt. Viidatud sätte kohaselt tuleb hagi vara jagamiseks esitada

ühe aasta jooksul ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel

ebaõnnestus. Kohtutäituri büroo esindaja edastas 04.10.2012. a vastustajale e-kirja teel teabe,

mille kohaselt nõuete rahuldamine ilma apellantidele kuuluva registritesse kantud vara müügita

on ebatõenäoline. Sellega sai vastustajale selgeks, et täitemenetlus apellantide lahusvara arvelt

ei õnnestu;

2) ei nõustu vastustaja apellantide väitega, et vastustaja oli kahe ja poole aasta jooksul

täitemenetluse algatamisest passiivne ja viivitas TMS-s sissenõudjale antud täiendavate

käitumisvõimaluste kasutamisega. Vastustaja on esitanud 12.09.2014. a kohtule Tartu

kohtutäituri Oksana Kutšmei 02.09.2014. a väljastatud tõendid K.K. täiteasja nr 084/2010/384

kohta ja K.K. täiteasja nr 084/2010/383 kohta. Neist nähtub, et alates täitemenetluste

algatamisest 01.02.2010. a on kohtutäitur teinud erinevaid täitetoiminguid ja lahendanud

apellantide esitatud kaebuseid;

3) kasutas vastustaja TMS § 14 lõikes 2 sätestatud õigust nõuda apellantidele kuuluva ühisvara

jagamist ja sellele sissenõude pööramist alles siis, kui täitemenetluse algusest oli möödunud

enam kui kolm aastat ja oli saanud selgeks, et apellantide lahusvara arvelt nõuete täitmine ei

õnnestu. Arvestades täitemenetluses kehtivat põhimõtet, et nõue tuleb püüda rahuldada

võlgnikule kõige vähem kahjustaval viisil ja seda, et ühisvara jagamise nõue ja kinnistute ja

sõiduki müük on apellantide õigusi enam kahjustav kui näiteks sissetuleku arvelt võla tasumine,

siis ei kiirustanud vastustaja ka omapoolsete aktiivsete sammude astumisega. Vastustaja lootis,

et nõudeid on võimalik rahuldada täitemenetluse käigus kohtutäituri tehtavate toimingute

tulemusel;

4) on apellantide viited täitemenetluse käigus tehtud viimastele toimingutele K.K. täiteasja osas

eksitavad. Kohtule esitatud Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei 02.09.2014. a väljastatud tõendilt

täiteasjas nr 084/2010/384 nähtub, et täitur on muuhulgas arestinud 30.01.2011. a füüsilise isiku

tulumaksu tagastusnõude Maksu- ja Tolliametis. Samuti on kohtutäitur edastanud töötasu

arestimise akti 25.09.2012. a K.K. töötasu kohta OÜ-le XXX. Seega tegi kohtutäitur veel 2012.

a sügisel täitetoimingu, mille tulemusena oli võimalik asuda nõuet täitma. Eelnimetatud tõendi

kohaselt saabus aga 11.10.2012. a kohtutäiturile tööandja teade K.K. töölepingu lõpetamise

kohta 04.10.2012. a;

5) on vastustaja eeltoodust tulenevalt seisukohal, et Tartu Maakohtusse hagi esitamise hetkel

05.02.2013. a ei olnud TMS § 14 lõikest 2 tulenev üheaastane tähtaeg ühisvara jagamise nõude

esitamiseks lõppenud;

6) ei nõustu vastustaja apellantide väitega, et kohtumenetluse käigus on jäänud tõendamata

asjaolu, et nõuete rahuldamine apellantide lahusvara arvelt on osutunud võimatuks. Muuhulgas

viitab vastustaja, et apellantide esitatud seisukohad täitmise võimalikkuse osas on vastuolus

esmalt esitatud väitega TMS § 14 lõikest 2 tuleneva nõude esitamise õiguse lõppemisega;

7) leiab vastustaja, et ühisvara jagamise hagi esitamise hetkeks veebruaris 2013. a oli täidetud

TMS § 14 lõikes 2 ja perekonnaseaduse § 33 lõikes 3 toodud eeldused. Selleks hetkeks oli

vastustajale selgeks saanud, et apellantide lahusvarast nõuete täitmiseks ei piisa. Ligi kolm

aastat kestnud täitemenetluse tulemusel oli selleks hetkeks K.K. 33 319,70 euro suurune nõue

täidetud 0,87 % ulatuses ja K.K. 6719,03 euro suurune nõue täidetud 12 % ulatuses. Samuti

esitas kohtutäitur 04.10.2012. a e-kirjaga selgituse apellantide täitemenetluse käigu ja

apellantidele kuuluva vara kohta;

8) on käesolevaks ajaks K.K. vastu esitatud nõudest täidetud 537,27 eurot, s.o nõue on täidetud

1,6 % ulatuses. K.K. vastu esitatud nõudest on täidetud 3095,49 eurot, s.o 46 % ulatuses.

Apellant K.K. osas ei ole alates juunist 2013. a laekunud vastustajale ühtegi makset;

9) kuivõrd apellant K.K. vastu esitatud nõuet ei ole olnud võimalik rahuldada apellandi

lahusvara arvelt ja hetkel pole näha võimalusi, et lähitulevikus asjaolud muutuksid, siis on

täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud;

10) on apellatsioonkaebuses esitatud eeldus, et töövõimetusreformiga kaasneb K.K. sissetuleku

suurenemine, hüpoteetiline. Kui K.K. sooviks töötada ja oma võlga vastustaja ees tasuda, siis

oleks see võimalik juba praegu. K.K. vastu esitatud nõude täitmiseks toimuvad üksnes igakuised

väikesemahulised laekumised. Apellandid ei ole täitemenetluse käigus astunud omapoolseid

samme näitamaks üles initsiatiivi nõuete täitmiseks lahenduste leidmisel;

11) nõustub vastustaja Tartu Maakohtu otsuses tooduga, et kinnisasjad registriosadega XXX ja

XXX kuuluvad apellantide ühisvara hulka. Apellant K.K. on 11.03.2013. a esitanud muuhulgas

kohtule

Tartu

Linnavalitsuse

teatise

ostueesõigusega

erastatava

maa

eest

erastamisväärtpaberitega ettemaksu tasumiseks. Vallasvaraks olevas hoones moodustati

korteriomandid ja kanti kinnistusaamatusse 22.09.2005. a Tartu notar Mati Alliku avalduse

alusel, s.t abielusuhte ajal. Kohus on nimetatud asjaolusid analüüsinud otsuse punktis 55.

Vastustaja nõustub maakohtu seisukohaga;

12) jääb vastustaja kohtumenetluses varasemalt esitatud seisukoha juurde, et sõiduk Renault

Trafic numbrimärgiga XXX kuulub apellantide ühisvara hulka. Kuivõrd kõne all olev sõiduk

soetati 2009. a, siis kuulub selles küsimuses kohaldamisele kuni 30.06.2010. a kehtinud

perekonnaseadus. Nimetatud seaduse § 14 lõike 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade

omandatud vara abikaasade ühisvara. Lahusvaraks loetakse § 15 kohaselt vara, mis oli abikaasa

omandis enne abiellumist, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud

vara ning isiklikud tarbeesemed. Seega on sõiduki Renault Trafic numbrimärgiga XXX näol

tegemist apellantide ühisvaraga;

13) ei ole kohtumenetluse käigus leidnud tõendamist asjaolu, et sõiduk on soetatud vaid K.K.le

kingitud raha eest. Esitatud ei ole tõendeid selle kohta, millest nähtuks maksete tegemiseks

saadud raha päritolu. Samuti ei ole apellandid olnud kohtumenetluse käigus järjepidevad

väidetes, millistest vahenditest sõiduk soetati. Kehtiva perekonnaseaduse § 27 lõike 6 kohaselt

loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle

kuulumine abikaasade lahusvara hulka. Seega on vastustaja hinnangul Tartu Maakohus õigesti

leidnud (vt kohtuotsuse p 56), et abielusuhte kestel soetatud sõiduk kuulub abikaasade ühisvara

hulka;

14) ei ole apellandid kohtumenetluse käigus esitanud taotlust K.K. ema tunnistajana

ülekuulamiseks;

15) ei oma olulist tähendust apellandi väide, et sõidukit registreerimisnumbriga XXX

kasutatakse K.K. perekonnaliikme, kelle hooldaja ta on, transpordiks, sest isikut saab

transportida ka muud moodi (nt taksoga). TMS § 66 lõike 1 punktis 8, kus on loetletud asjad,

mida ei või täitemenetluses arestida ega müüa, silmas peetud kunstjäsemeid, prille ja muid

kehapuude tõttu vajalikud abivahendid, mida võlgnik või tema perekonnaliige kasutab, mitte

sõidukit. Lisaks on kõnealusele sõidukile pandud käsutamise keelumärge, vastuväited sellele

oleks pidanud esitama teises menetluses;

16) on paljasõnaline ja tõendamata ka apellantide väide, et K.K.le on antud õigus teostada Tartu

linnas taksovedu kõne all oleva sõidukiga. Majandustegevuse registrist andmeid sõiduki

registreerimisnumbriga XXX taksoveoteenuse osutamiseks kasutamise kohta ei olnud

vastustajal võimalik leida. Samuti ei ole apellandid väitnud, et K.K. käesoleval ajal töötab

taksojuhina, vaid, et autot on kasutatud taksona ja et K.K.le on antud õigus teostada Tartu linnas

taksovedu (vt apellatsioonkaebus p 4 kl 6). Kui K.K. töötaks taksojuhina, oleks võimalik tema

sissetulekute arvelt võlga tasuda, seda aga toimunud ei ole;

17) ei nõustu vastustaja apellantide väitega, et nende suhtes toimunud kohtumenetlus on olnud

ebamõistlikult pikk. Apellantide väide, et kohtumenetlus on kestnud üheksa aastat, ei ole õige.

Hagimenetlus tsiviilasjas nr 2-13-6921 on kestnud alates veebruarist 2013. a, mil vastustaja

esitas hagi Tartu Maakohtusse. Tuleb nõustuda apellantide väitega, et kohtumenetluses on

esinenud kohtumenetluse pooltest sõltumatuid pause, kuid see ei anna alust nõuda apellantide

varale seatud käsutuspiirangute tühistamiseks ja tsiviilkohtumenetluse lõpetamiseks;

18) on käesoleva kohtuasja sisuks vastustaja hagi apellantide ühisvara jagamiseks ja

täitemenetluse käigus vara avalikul enampakkumisel müügi tulemusel vastustaja nõuete

rahuldamiseks. Vaidlus täitemenetluse aluseks olevate täitedokumentide tühistamiseks on

lõppenud (vt Tartu Ringkonnakohtu 15.03.2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-127). Seega on

kohtutäituri avalduse alusel varale seatud keelumärked käsutusõiguse piiramiseks põhjendatud

ja õiguspärased.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Maakohtu otsus

tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi rikkumise tõttu osaliselt tühistada osas, milles kohus luges kostjate (apellantide)

ühisvaraks kinnisasjad (korteriomandid) asukohaga XXX registriosa numbritega XXX ja

XXX (kohtuotsuse resolutsiooni p-d 2.1 ja 2.2), samuti lõpetas kostjate ühisomandi nimetatud

kinnisasjade suhtes (kohtuotsuse p 3), määras müüa kinnisasjad avalikul enampakkumisel

ning täita kinnisasjade müügist saadud rahast kostjate kohustused hageja ees.

Ringkonnakohus on seisukohal, et korteriomandid registriosa numbritega XXX ja XXX on

K.K. lahusvara. Seetõttu ei ole võimalik nimetatud kinnisasjade osas abikaasade ühisomandi

lõpetamine ja ühisvara jagamine. Ringkonnakohus märgib, et kuna kostjad ei ole esitanud

omalt poolt vastuhagi ühisvara ja/või lahusvara koosseisu määramiseks, siis ei märgi

ringkonnakohus käesoleva otsuse resolutsioonis korteriomandite kuuluvust K.K. lahusvara

hulka, kuna tsiviilasja lahendamisel hagimenetluses saab kohus lahendada üksnes hagis või

vastuhagis esitatud nõudeid ja taotlusi.

Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus luges kostjate

ühisvaraks sõiduki Renault Trafic registritunnusega XXX, määras ühisomandi lõpetamise

viisiks avalikul enampakkumisel müügi ja täpsustas eseme müügist saadud tulemi jagamise

korda.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

9. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, justkui oleks maakohus

rikkunud

menetlusõiguse

norme

aegumistähtaja

algushetke

tuvastamise

osas.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt on põhjendatud hakata

TMS § 14 lg 2 teises lauses sätestatud hagi aegumise tähtaega arvestama alates 04.10.2012,

kui kohtutäituri büroost teatati hagejale, et nõuete rahuldamine on ilma kostjatele kuuluva

registritesse kantud vara müügita ebatõenäoline. Ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6

alusel maakohtu sellekohaseid põhjendusi.

Asjakohatud on apellantide väited selle kohta, millisele konkreetsele isikule (hageja

esindajale) oli 04.10.2012 teade adresseeritud ja kas selle edastas vahetult kohtutäitur Oksana

Kutšmei ise või tema büroo töötaja.

10. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellantide väidetega, mille kohaselt on käesoleval juhul

ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja kulgemahakkamise aeg ebapiisavalt fikseeritud.

Põhjendatud ei ole tugineda aegumise instituudi aluseks olevale üldisele arusaamale, mille

kohaselt kaotab võlausaldaja võimaluse niisuguste nõuete maksmapanekuks, mida ei ole

pikema aja vältel sisse nõudma asutud. Käesoleval juhul puudub alus heita hagejale ette

põhjendamatut viivitamist oma nõuete maksmapanekuga. Hageja on tegelenud oma nõude

sissenõudmisega juba alates 2009. aastast (pärast kostjate süüdimõistmist kriminaalasjas nr 1-

08-3588). Hageja esitas kohtutäiturile avalduse täitemenetluse alustamiseks jaanuaris 2010.a

ning ligikaudu poolteist aastat hiljem (oktoobris 2012.a) on saabunud kohtutäiturilt teatis,

milles viidatakse täitemenetluse ebaõnnestumisele.

Poolteist aastat kestnud täitemenetlust ei ole alust pidada ülemäära pikaks ega selliseks, mille

puhul sissenõudja pidanuks ise asuma aktiivsemalt tegutsema, esitades kohtutäiturile

järelepärimisi vms. Kolleegium leiab, et TMS § 14 lg 2 teise lause mõttes on aegumistähtaja

algushetkeks põhjendatud lugeda kohtutäiturilt saadud kirjalikku vm taasesitatavas vormis

teadet, millest selgelt järeldub, et võlgniku lahusvara arvel on sissenõudja nõude rahuldamine

ebatõenäoline. Asjaolu, kas kohtutäitur tegi enne 04.10.2012.a piisavas mahus täitetoiminguid

ja tegutses efektiivselt, ei saa omistada sissenõudjale. Samuti ei ole põhjendatud väita, justkui

kaotanuks sissenõudja õiguse esitada ühisvara jagamise hagi seoses sellega, et viimased

täitetoimingud võlgnike suhtes tehti vastavalt 28.03.2011 ja 04.03.2010.a.

Ringkonnakohus märgib, et TMS § 14 lg 2 teise lause üheselt mõistetava sõnastuse kohaselt

on üheaastane tähtaeg vara jagamise hagi esitamiseks sätestatud aegumistähtajana ja mitte

õigust lõpetava tähtajana. Põhjendatud ei ole apellantide väited selle kohta, nagu olnuks hageja

õigus ühisvara jagamise nõudega kohtusse pöördumiseks 05.02.2013. a seisuga lõppenud.

11. Põhjendatud ei ole apellantide väide, nagu ei oleks tõendatud nõuete lahusvara arvel

rahuldamise võimatus täitemenetluses. Ringkonnakohus möönab, et arvestades hagejal

kostjate vastu olevate nõuete suuruste olulist erinevust (nõue kostja I vastu algselt 36 937,36

eurot ja nõue kostja II vastu algselt 6873,77 eurot) võib kõne alla tulla, et kostja II suudaks

oma võlgnevuse täita ka lahusvara arvel. Vastustaja on apellatsioonkaebusele esitatud vastuses

märkinud, et kostja II vastu esitatud nõue oli vastuse koostamise aja seisuga täidetud juba

46 % ulatuses (tasutud 3095,49 eurot). See asjaolu aga ei välista hageja poolt abikaasade vastu

ühisvara jagamise nõude esitamist, kuna hagejal on nõue ka kostja I vastu. Kostja I ei ole

esitanud andmeid endal niisuguse lahusvara olemasolu kohta, mis võimaldaks hageja nõuet

täita. Seejuures on ka käesolevas menetluses vaidlus selle üle, kas ja millist vara üldse saab

lugeda kostja II lahusvaraks.

Tõsiselt võetavad ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille kohaselt ei ole

täitemenetluse võimatus tõendatud kostja I puhul, kes saab töövõimetuspensioni ning

eesootava töövõimereformi valguses võib uskuda tema sissetuleku suurenemist tulevikus.

Sissenõudja (hageja) on käesolevas asjas nii kohtutäituri poolt koostatud teatiste kui ka muude

materjalidega põhistanud, et kostjal I arvestatav lahusvara puudub ja täitemenetlus tema suhtes

ei ole andnud märkimisväärseid tulemusi. Kostjal I tulnuks selles olukorras endal tõendada

vastupidist, st et tal siiski on niisugust lahusvara või konkreetne sissetulek, mis välistab

vajaduse jagada ühisvara.

12. Peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks käesolevas asjas on kinnisasjade (korteriomandite)

registriosa numbritega XXX ja XXX kuulumine abikaasade ühisvara hulka või lahusvarana

kostjale II.

Esmalt märgib ringkonnakohus kohaldamisele kuuluva seaduse osas järgmist. Maakohus

märkis oma otsuse punktis 52 iseenesest õigesti, et PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb

käesoleval juhul jagada abikaasade ühisvara alates 1. juulist 2010. a kehtiva perekonnaseaduse

kohaselt. Samas ei ole maakohus väljendanud selget seisukohta, missugusest seadusest järgi

tuli kohtu hinnangul juhinduda määratlemisel, milline vara kuulub abikaasade lahus- ja milline

ühisvara hulka.

Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-156-14 (p 10) selgitanud, et ka juhul kui hagi on esitatud

pärast 1. juulit 2010, siis tuleb kooskõlas PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga lähtuda ühisvara

koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseadusest (samal seisukohal oli Riigikohus oma lahendites nr 3-2-1-38-14 p 13, 3-

2-1-31-14 p 12 ja 3-2-1-42-13 p 9). Sellisel juhul saab arvestada enne 1. juulit 2010 kehtinud

PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. Riigikohus

on korduvalt asunud seisukohale, et PKS § 210 lg 2 alusel saab määrata enne 1. juulit 2010

kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada

ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese

omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-

156-14 p 10 ja 3-2-1-31-14 p 14).

13. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kostja II K.K. omandas kinkelepingu alusel, s.o

lahusvarana, mõttelise osa (1/2) ehitisest XXX, mille baasil hiljem kinnistati korteriomandid

registriosa numbritega XXX ja XXX. Kinkeleping ½ ehitise osa üleandmiseks on sõlmitud

23.04.1997. a (I kd tl 40-41).

XXX

hoones

on

moodustatud

korteriomandid

ja

tehtud

sellekohased

kanded

kinnistusraamatusse 22.09.2005.a (I kd tl 121-123). Maakohtule esitatud kinnistamisavalduses

märgitu kohaselt olid vastavalt Riikliku Ehitusregistri väljatrükile iga korterivaldaja nimele

registreeritud kinnistatava korteriomandi esemeks olevad reaalosad.

Kohtule on esitatud mh Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna 06.09.2005.a teatis nr 5.3-

4.2/19753 (I kd tl 39), milles on kostjat II teavitatud, et eluruumide erastamise seaduse § 23 ja

Vabariigi Valitsuse 12.02.2001.a määruse nr 54 kohaselt tuleb tal tasuda temale kuuluvate

korterite juurde kuuluva maa mõttelise osa eest 2726 krooni ja sellele lisaks tuleb tasuda

korteriomandi seadmisega seotud kulud summas 205 krooni. Kostja II on oma 01.04.2013.a

menetlusdokumendis selgitanud, et „kinnistuteks muutus esialgselt vallasvarana eksisteerinud

majaosa korteriomandite seadmisel, kuna teise poole maja korterid erastati ja ei olnud

võimalik muul viisil muuta kinnistuks. Korteriomandite koosseisu kuuluva maa eest tasus

K.K. tema vallasvarasse kuulunud EVP-kroonidega.“

14. Eeltoodust on võimalik järeldada, et kostjale II kuuluva elamu ½ mõttelise osa baasil

korteriomandite moodustamine oli vähemalt alternatiivselt võimalik ka eluruumide erastamise

seaduses sätestatud korras. Kostja selgituste kohaselt ei toimunud sel viisil erastamist

põhjusel, et ülejäänud korterite omanikega, kellele kuulus kokku ülejäänud ½ elamust ja kes

oma korterid erastasid, ei jõutud kokkuleppele.

Toimikus I kd tl 121-123 olevast Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale adresseeritud

avaldusest korteriomandite kinnistamiseks nähtub, et avaldajaks, kelle avalduse alusel toimus

Salme tn 50 elamus korteriomandite moodustamine, oli Tartu linn. Avalduses märgitu

kohaselt olid vastavalt Riikliku Ehitusregistri väljatrükile iga korterivaldaja nimele

registreeritud kinnistatava korteriomandi esemeks olevad reaalosad. Elamu reaalosade ja

mõtteliste osade suurused ning paiknemine olid määratud Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja

ehituse osakonna poolt välja antud ehitise inventariseerimise plaanidel, kusjuures

korteriomandite eseme reaalosadeks olevad ruumid olid tähistatud ühe ja sama

korterinumbriga. Elamu alune ja selle teenindamiseks vajalik maatükk oli registreeritud

maakatastris

vastavalt

Tartu

Maakatastri

õiendile

01.08.2005.a

(katastritunnus

XXXXXXXX).

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja II poolt kinkena omandatud kahe korteri, mis

vastasid 1/2–le XXX elamust, baasil korteriomandite moodustamine on õiguslikult lähedasem

eluruumide erastamise seaduse § 211 alusel omandi tekkimisele kui maareformi seaduse § 22

lg 1 järgi omandi tekkimisele. Sisuliselt saab asuda seisukohale, et kostja II sai minimaalsete

omapoolsete toimingutega ja kuludega korteriomandite kui kinnisasjade omanikuks. Kostja II

poolt kinkena omandatud ½ mõttelist osa elamust olid asja materjalidest nähtuvalt ka kinke

saamise ajal piiritletud ja määratletavad konkreetsete eluruumidena (hilisemad korterid nr 1 ja

4). Enamus korteriomandite moodustamiseks vajalikke toiminguid viidi läbi Tartu linna poolt,

kes

muuhulgas

esitas

ka

notariaalse

avalduse

korteriomandite

kinnistamiseks.

Korteriomandite moodustamine, sh korterelamu aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa

määramine ja korteriomanditeks jagamine, ei mõjutanud ringkonnakohtu hinnangul seega

kostjale II lahusvarana kuulunud vara olemust selliselt, et sellega oleks kaasnenud

korteriomandite muutumine abikaasade ühisvaraks. Ringkonnakohus leiab, et analoogia

korras tuleb käesoleval juhul lugeda, et kostjal II tekkis korterite registriosa numbritega XXX

ja XXX suhtes omand EES § 211 sätestatud korras. Seega on põhjendatud lugeda, et

korteriomandite kinnistamisel ei muutunud K.K.le lahusvarana kuulunud ½ mõttelist osa

elamust abikaasade ühisvaraks.

Maakohtu otsus kuulub seega tühistamisele osas, milles kohus luges Salme tn 50 asuvad

korterid nr 1 ja 4 abikaasade ühisvaraks ja jagas need abikaasade vahel võrdsetes osades,

määrates jagamise viisiks avalikul enampakkumisel müügi. Ringkonnakohtu hinnangu

kohaselt kuuluvad korteriomandid kostja II lahusvara hulka ning hagi abikaasade ühisvara

jagamiseks tuleb selles osas jätta rahuldamata.

16. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et korteriomandite

kinnistamisel tekkis kostja II lahusvara baasil siiski abikaasade ühisomand, kuuluks

kohaldamisele kuni 1. juulini 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg 2 p 3. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07 (p 12) märkinud, et ehkki üldjuhul tuli lugeda abikaasade osad

ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 1 järgi võrdseks, võis kohus siiski ühisvara jagamisel kalduda

abikaasade osade võrdsusest kõrvale mh juhul, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa

lahusvara arvel. Sellest tulenevalt tuleb poolte ühisvara jagamisel arvestada asjaoluga, et

poolte ühisvara hulka kuuluv kinnist on tekkinud ühe abikaasa lahusvaraks olnud elamu osa

juurde maa erastamisega. Riigikohus on samas lahendis ühtlasi selgitanud, et juhul, kui ühe

abikaasa lahusvaraks olnud elamu muutus abielu ajal maa erastamise tõttu kinnisasja oluliseks

osaks, tuleb ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kalduda abikaasade osade võrdsusest

kõrvale ulatuses, mis tagab lahusvara kaotanud abikaasale õiglase osa ühisvarast. Ühisvara

jagamisel, kui ühe abikaasa lahusvaraks olnud ehitis on muutunud eelmärgitud viisil kinnisasja

oluliseks osaks, tuleb kinnistu väärtusest koos ehitisega lahutada kinnistu väärtus ilma

ehitiseta ja jagada saadud vahe üldjuhul pooleks.

17. Ehkki käesolevas asjas ei ole kostjad sõnaselgelt taotlenud ühisvara jagamisel abikaasade

osade võrdsusest kõrvalekaldumist, on nad samas menetluse algusest peale olnud seisukohal,

et vaidlusaluste korteriomandite suhtes abikaasadel ühisomandit ei tekkinud, kuna

korteriomandid moodustati kostja II lahusvara arvel. Seega on kostjad toonud esile kõik

olulised asjaolud, mis andnuksid aluse abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks.

Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07 saab järeldada, et abikaasade osade

võrdsusest kõrvalekaldumine oleks sellekohaste asjaolude kohtule esitamise korral käsitatav

kohtu poolt õiguse kohaldamisega, mis ei eelda vältimatult abikaasade poolt taotluse esitamist.

Maakohus on seega rikkunud kohtu selgitamis- ja põhjendamiskohustust selles osas, mis

puudutab vaidlusaluste korterite lugemist kostjate ühisvaraks ning selle ühisvara jagamist

abikaasade vahel võrdsetes osades ilma, et kohus oleks käsitlenud abikaasade osade võrdsusest

kõrvalekaldumise küsimusi. Kuna ringkonnakohus asub korteriomandite ühisvara hulka

kuuluvuse osas maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale, puudub vajadus võimaldada

pooltel tõendada kinnisvara väärtust koos elamuga ja ilma selleta, selgitamaks välja,

missuguses ulatuses oleks käesoleval juhul põhjendatud abikaasade osade võrdsusest kõrvale

kalduda.

18. Kostjad vaidlustasid ka väikebussi Renault Traffic XXX lugemise abikaasade ühisvara

hulka. Ringkonnakohus leiab, et sõidukit puudutavas osas ei ole apellatsioonkaebus

põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse punktis 56

toodud põhjendustega, mille kohaselt ei ole kostjad tõendanud oma väiteid, nagu oleks

kostja II soetanud sõiduki oma lahusvara arvelt, tasudes perioodil 09.10.2007 – 12.06.2009

sõiduki liisingumakseid kokku 112 626 krooni ulatuses ja 10.07.2009 – 07.12.2009 veel

60 189,92 krooni ulatuses. Tõendeid ei ole väidete kohta, mille kohaselt kasutas kostja

liisingumakseteks tema vallasvarasse kuulunud esemete müügist saadud raha ning vanematelt

kingiks saadud rahalisi vahendeid. Lisaks olevat kostja laenanud sõiduki väljaostumakse

tasumiseks vajaliku summa oma emalt.

Kostja II on esitanud oma pangakonto väljavõtted (I kd tl 30-31), kuid neilt nähtub üksnes

liisingumaksete tasumine AS SEB Ühisliisingule. Mitte millegagi ei ole tõendatud maksete

tasumiseks kasutatud rahaliste vahendite päritolu.

19. Asjakohatu on apellatsioonkaebuses esiletoodu, et apellandid on olnud nõus K.K. ema

ülekuulamisega kohtus, tõendamaks rahade ülekandmist kinke korras. Tsiviilasja

materjalidest ei nähtu, et kostjad oleksid kohtule esitanud taotluse kuulata kostja II ema

tunnistajana üle. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad

tõendeid menetlusosalised. Hagimenetluses ei kogu kohus üldjuhul tõendeid omal algatusel

ega ole kohtul ka kohustust teha menetlusosalistele ettepanekuid esitada täiendavaid tõendeid.

Ühisvara jagamise hagi puhul ei oma ringkonnakohtu arvates sisulist tähtsust asjaolu, et kostja

II on määratud oma sügava puudega isa hooldajaks ning väikebuss on vajalik tema

transportimiseks. Käesoleval juhul ei ole tegemist abivahendile sissenõude pööramisega TMS

§ 66 lg 1 p 8 tähenduses, vaid kindlakstegemisega, millised esemed kuuluvad abikaasade

ühisvara hulka.

20. Põhjendamata ja tõendamata on ühtlasi ka väited, mille kohaselt on kõnealuse sõiduki

soetamiseks andnud (kinkinud) raha puudega inimesed ise ning sõiduki võõrandamine

võlausaldaja nõude rahuldamise eesmärgil oleks vastuolus hea usu põhimõtetega.

Samuti ei oma ühisvara jagamise vaidluse kontekstis tähtsust väide, et K.K.le on antud õigus

teostada Tartu linnas taksovedu ning taksona on registreeritud seesama Renault Trafic

väikebuss. Kostjad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et K.K. tõepoolest osutaks kõnealuse

sõidukiga taksoteenust ning et sõidukile sissenõude pööramine oleks käsitatav tema

majandustegevusse sekkumisena. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, mille

kohaselt juhul, kui kostja I tõepoolest töötaks taksojuhina, siis oleks võimalik tema sissetuleku

arvel kasvõi osaliselt võlga tasuda, kuid asja materjalidest nähtuvalt seda toimunud ei ole.

Sõiduki lugemist abikaasade ühisvaraks ning selle jagamist ei muuda iseenesest võimatuks

väidetav asjaolu, et sõiduki väärtus on ilmselt vähene. Asjaolu, kas kohaldamisele võib

kuuluda TMS § 53 lg 2, lahendatakse täitemenetluse käigus.

21. Põhjendatud ei ole apellantide etteheited, mille kohaselt on nende vara olnud arestitud

alates 2008. aastast ning et sellega on riivatud mõistliku menetlusaja põhimõtteid. Käesoleval

juhul on kostjate suhtes läbi viidud nii kriminaalmenetlus, halduskohtumenetlus kui ka

tsiviilkohtumenetlus ning seda tulenevalt kostjate endi poolt toime pandud süütegudest.

Kriminaalasjas nr 1-08-3588 jõustus kohtulahend 30. novembri 2009 Riigikohtu otsusega.

Kohtumenetlus haldusasjas nr 3-10-127, kus kostjad vaidlustasid Eesti Haigekassa poolt

esitatud ajutise töövõimetuse hüvitiste tagastamisele suunatud ettekirjutuste kehtivuse, kestis

alla pooleteise aasta. Toimunud on täitemenetlus, milles kostjad on esitanud kohtutäituri

tegevuse peale kaebusi ja vastuväiteid. Hagi on käesolevas asjas esitatud 05.02.2013, seega

on tsiviilasja menetlemine kestnud kahes kohtuastmes kokku ca 3,5 aastat. Üheski

menetlusliigis ei ole menetluse kestus olnud ebamõistlikult pikk.

22. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud jätta asjas kantud

menetluskulud kummagi poole enda kanda. Tegemist on võlausaldaja nõudega abikaasade

ühisvara jagamiseks, mis hõlmab endas ühisvara koosseisu kindlakstegemist. Seetõttu ei ole

põhjendatud lugeda hagi osaliselt rahuldatuks ning jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1

järgi. Teisalt, kuna kostjate apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, ei oleks õiglane jätta

menetluskulusid tervikuna ka TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda. Seetõttu peab

ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/