2-14-58971/60 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise aeg ja koht

2. september 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-58971

Tsiviilasi

G-A.M. hagi O.A.A.K. vastu isaduse vaidlustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. aprilli 2016 ja 27. aprilli 2016 määrused

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I.P. määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

I.P. (määruskaebuse esitaja, maakohtu menetluses kolmas

isik

kostja

poolel)

(isikukood:

XXXXX):

esindaja

vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

G-A.M. (hageja) (isikukood: XXXXX )

O.A.A.K. (kostja) (isikukood: XXXXX )

K.M. (kolmas isik) (isikukood :XXXXX )

RESOLUTSIOON

1. Jätta I.P. määruskaebused rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 19. aprilli 2016 ja 27. aprilli 2016

määrused muutmata.

Menetluskulude jaotus

Jätta määruskaebuste lahendamisega seotud menetluskulud

I.P. kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses on G-A.M. (hageja) hagi O.A.A.K. (kostja) vastu isaduse

vaidlustamiseks.

Hageja soovib tuvastada oma põlvnemist I.P. (tsiviilasi nr 2-14-59607). Kuivõrd kostja

viibimiskoht ei ole hagejale teada, soovis ta isaduse vaidlustamiseks viia läbi DNA-ekspertiisi

tuvastamaks oma põlvnemine I.P. .

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Tartu Maakohus kohaldas 19. aprilli 2016 määrusega I.P. suhtes sundtoomist ning määras,

et I.P. tuleb toimetada sundtoomise korras DNA-ekspertiisi läbiviimiseks Eesti

Kohtuekspertiisi Instituuti 26. aprillil 2016 kell 12.00.

I.P. kaasati tema enda taotlusel 29. jaanuari 2015 määrusega tsiviilasja menetlusse kolmanda

isikuna kostja poolel (I kd, tl 64). Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 300 lg-

le 1 on isikul põlvnemise tuvastamiseks tehtava ekspertiisi talumise kohustus ja nimetatud

kohustus kehtib eelkõige kõigile menetlusosalistele, sh kolmandale isikule, kes on kaasataud

tema enda avalduse alusel.

Maakohus leidis, et TsMS § 300 lg 2, 3 alusel koosmõjus TsMS § 47 lg-ga 4 tuleb I.P. suhtes

kohaldada sundtoomist DNA-ekspertiisi läbiviimiseks, eesmärgiga selgitada välja, kas hageja

põlvneb I. P.

Kohus määras menetluse alguses 29. jaanuari 2015 määrusega ekspertiisi põlvnemise

tuvastamiseks, millega kohustas hagejat, K.M. ning I.P. ilmuma ekspertiisi tegemise kohta

selleks määratud ajaks (I kd, tl 62). Kostja viibimiskoht ei ole teada. Hagejalt ning K.M. on

proovid võetud, I.P. määratud ajal ekspertiisi teostamise kohta ei ilmunud. I.P. ei ole ka 4.

märtsi 2015 ja 18. märtsi 2016 määrustega määratud aegadel ekspertiisi teostamise kohta

ilmunud. Maakohus on hoiatanud I.P. uurimisest korduva õigustamatu keeldumise puhul

sundkorras ekspertiisi teostamise võimaluse kohta.

TsMS § 300 lg 2 kohaselt võib põlvnemise ekspertiisist keeldumise korral kohus määrata

ekspertiisi tegemise kohustuslikus korras. Uurimisest korduva õigustamatu keeldumise puhul

võib ekspertiisi teha sundkorras kohtu määruse alusel, kaasates vajaduse korral politsei. TsMS

§ 47 lg 4 kohaselt võib politseiga sundtoomist kohus isiku suhtes määruse alusel kohaldada

seaduses ettenähtud juhul, kui ta on teinud isikule sundtoomise hoiatuse. I.P. on kolmel korral

jätnud ekspertiisi tegemise kohta selleks määratud ajal ilmumata, sellest eelnevalt kohtule ette

teatamata. Kohus on I.P. korduvalt hoiatanud, et korduval mitteilmumisel on kohtul õigus teda

trahvida või määrata ekspertiis sundkorras, kaasates vajaduse korral politsei.

I.P. on seoses tema suhtes ekspertiisi määramisega esitanud vastuväiteid kohtu tegevuse peale.

Vastuväite kohaselt oleks maakohus pidanud tegema TsMS §-s 300 nimetatud edasikaevatava

kohtumääruse. Maakohus leidis, et 4. märtsi 2015 ja 18. märtsi 2016 määruste näol on tegemist

TsMS § 300 lg 2 esimeses lauses nimetatud määrustega, mis olid TsMS § 300 lg 3 kohaselt

edasikaevatavad. Edasikaebamise korda ei olnud määruses küll märgitud, samas esindas I.P.

menetluses vandeadvokaat.

TsMS § 47 lg 5 teise lause kohaselt kohaldatakse sundtoomisele kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 139 lg-tes 3-5 sätestatut, kui käesolevast seadustikust ei tulene teisiti. KrMS § 139 lg

5 alusel võib sundtoomisele allutatud isikut kinni pidada nii kaua, kui see on vajalik

sundtoomise aluseks oleva menetlustoimingu tegemiseks, kuid mitte kauem kui nelikümmend

kaheksa tundi.

3. Tartu Maakohus kohaldas 27. aprilli 2016 määrusega I.P. suhtes sundtoomist ning määras

toimetada I.P. sundtoomise korras DNA-ekspertiisi läbiviimiseks Eesti Kohtuekspertiisi

Instituuti 27. aprillil 2016 kell 14.00.

19. aprilli 2016 sundtoomise määrust pole saadud täita. Politsei õiendist nähtub, et I.P. viibis

Tallinnas. Politsei info kohaselt viibis I.P. määruse tegemise päeval Magnum Dentalis alates

kella 12:40-st. Kohus teostas seetõttu uue sundtoomise.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4. I.P. esitas maakohtu 19. aprilli 2016 ja 27. aprilli 2016 määruste peale määruskaebuse, milles

taotleb määruste tühistamist.

Määruskaebuste kohaselt on ekspertiisi läbiviimine ebaseaduslik. Määruskaebuste esitaja on

esitanud 4. veebruaril 2015 vastuväite 29. jaanuari 2015 enda suhtes ekspertiisi määramise

määruse kohta (I kd, tl 70–72). Vastuväite kohaselt ei ole ekspertiisi läbiviimine kolmanda isiku

suhtes, kelle vastu ei ole esitatud isaduse vaidlustamise hagi, õiguspärane ega põhjendatud.

Tartu Maakohus ei ole vastuväidet lahendanud. Määruskaebuse esitaja on 16. märtsil 2015

esitanud maakohtule vastuväite kohtu tegevusele seoses 4. märtsil 2016 ekspertiisi määramise

ja kolmanda isiku vastuväite lahendamata jätmisega (I kd, tl 87-90) ning 29. märtsil 2016

vastuväite maakohtu 18. märtsi 2016 määruse kohta (I kd, tl 163–168), millega maakohus

kohustas kaebajat trahvihoiatusel ilmuma 30. märtsil 2016 ekspertiisi. Maakohus ei ole

vastuväiteid lahendanud. Olukorras, kus kaebuse esitaja on esitanud kohtule vastuväited tema

suhtes ekspertiisi määramise osas ning kohus ei ole neid vastuväiteid lahendanud ega

menetlusosalisele põhjendanud, miks tema suhtes ekspertiisi teostamine on vaatamata esitatud

vastuväidetele seaduslik ja põhjendatud, ei saa isiku keeldumist ekspertiisist lugeda

õigustamatuks keeldumiseks, mis annaks vastavalt TsMS § 300 lg 2 teisele lausele õiguse

ekspertiisi läbiviimiseks sundkorras. Isiku kohustamine allutada end DNA ekspertiisi

tegemisele kujutab endast olulist isiku eraellu sekkumist. Isiku eraellu sekkumine on seaduslik

üksnes siis, kui see toimub seaduse aluse, on proportsionaalne ja vajalik. Kui need nõuded ei

ole täidetud kujutab isiku suhtes ekspertiisi läbiviimine ja selleks tema suhtes sunni kasutamine

endast isiku inim- ja põhiõiguste rikkumist.

27. aprillil 2016 teostati I.P. suhtes sundtoomine ekspertiisi. Sundtoomist teostanud

politseinikud näitasid I.P. Tartu Maakohtu 27. aprilli 2016 sundtoomise määrust, kuid määrust

I.P. ei antud. Maakohus saatis määruskaebuse esitajale ja tema esindajale 19. apriili 2016 ja 27.

aprilli 2016 sundtoomise kohaldamise määrused alles 29. aprillil 2016.

Maakohus ei ole teinud määrust, mille alusel saaks ekspertiisi sundkorras läbi viia. TsMS § 300

lg 2 teisest lausest tulenevalt eeldab politsei kaasamine kohtu poolt määruse, millega

määratakse ekspertiisi tegemine sundkorras, tegemist. Nimetatud sätte sõnastusest tulenevalt ei

ole sundkorras ekspertiisi tegemiseks politsei kaasamine vältimatu. Seega ei ole TsMS § 300

lg 2 teises lauses nimetatud määruse all peetud silmas sundtoomise määrust. Sundkorras võib

teha ekspertiisi üksnes siis, kui uurimisest on korduvalt õigustamatult keeldutud. Olukorras,

kus isik keeldub uurimisest peab kohus seega hindama, kas keeldumine on olnud õigustamatu

või mitte. Tartu Maakohus ei ole seda teinud.

Maakohtu varasem tegevuses ei osunda sellele, et kohus oleks 4. märtsi 2015 ja 18. märtsi 2016

määruseid tehes pidanud silmas TsMS § 300 lg-s 2 nimetatud määruseid. Menetlustoiming,

mida vastavalt Tartu Maakohtu 4. märtsi 2015 ja 18. märtsi 2016 määrustele on teostatud, on

„uue ekspertiisiaja määramine“. Menetlustoiminguks ei ole kohustuslikus või sundkorras

ekspertiisi määramine. Sundkorras ekspertiisi läbiviimiseks tuleb kohtul teha määrus, mis on

määruskaebuse esitaja poolt vaidlustatav. Maakohus ei ole kummaski määruses märkinud, et

tegemist on edasikaevatava määrusega.

Sundtoomise kohaldamise kohustuslikud eeldused ei olnud täidetud. Maakohtu üheski

määruses ei sisaldu sundtoomise hoiatust (TsMS § 47 lg 4 eeldus). Viide TsMS § 300 lg 2

teisele lausele ei ole käsitatav sundtoomise hoiatusena. Sundtoomise hoiatuses peab olema

selgesõnaliselt märgitud, et teatud tegevuse või tegevusetuse puhul võidakse isiku suhtes

sundtoomist kohaldada. Sellist hoiatust ei ole maakohus teinud.

Kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et 4. märtsi 2015 ja 18. märtsi 2016 määruste puhul on

tegemist TsMS § 300 lg 2 esimeses lauses nimetatud määrustega, mis olid TsMS § 300 lg 3

kohaselt edasikaevatavad, siis tuleb määruskaebuse esitaja 16. märtsi 2015 ja 29. märtsi 2016

vastuväidetena

kohtu

tegevusele

pealkirjastatud

menetlusdokumente

käsitleda

määruskaebustena, sest määruskaebuse esitaja nimetatud menetlusdokumentides on

vaidlustatud 4. märtsi 2015 ja 18. märtsi 2016 määrused. Mõlemal juhul on määruskaebuse

esitaja vaidlustanud kohtu poolt ekspertiisi määramise 15 päeva jooksul alates kohtu poolt

määruste tegemisest, s.o määruskaebuse esitamiseks ettenähtud aja jooksul. Maakohus oleks

pidanud määruskaebuse esitaja määruskaebused läbi vaatama ja nende mitterahuldamise korral

need Tartu Ringkonnakohtule edastama. Maakohus ei ole seda teinud. Määruskaebuste

esitamine peatas TsMS § 300 lg 3 järgi 4. märtsi 2015 ja 18. märtsi 2016 määruste kehtivuse ja

kohtul puudus õigus ekspertiisi läbiviimiseks täiendavaid toiminguid teha.

Seni, kuni pole tuvastatud, et kostja ei ole hageja isa, puudub igasugune põhjus ja alus uurida,

kas hageja isa võiks olla määruskaebuse esitaja.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebused tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrused

muutmata.

TsMS § 300 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab isik taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi,

eelkõige vereproovide võtmist veregrupi määramiseks ja geneetiliseks analüüsiks, kui

põlvnemist on võimalik tuvastada teaduse tunnustatud põhimõtete ja meetodite alusel ning

uurimine ei põhjusta uuritavale või tema lähisugulastele eeldatavasti tervisekahjustust.

Põlvnemise ekspertiisist keeldumise korral võib kohus määrata ekspertiisi tegemise

kohustuslikus korras. Uurimisest korduva õigustamatu keeldumise puhul võib ekspertiisi teha

sundkorras kohtu määruse alusel, kaasates vajaduse korral politsei. Seega ei vasta tegelikkusele

määruskaebuse esitaja väited, et tema, kui menetluses kolmanda isiku suhtes, ei saanud

maakohus teostada ekspertiisi sundkorras.

Ringkonnakohtu hinnangul on siinkohal oluline, et määruskaebuse esitaja on ise menetluses

olnud aktiivne ning ta kaasati menetlusse kolmanda isikuna enda taotlusel (I kd, tl 58–59, 64).

Tegemist ei ole seega määruskaebuse esitaja põhiõiguste rikkumisega tema eraellu sekkumise

teel.

Ringkonnakohtu hinnangul on Tartu Maakohtu 27. aprilli 2016 määruse aluse teostatud

ekspertiis ning ekspertiisi tulemusena 25. mail 2016 valminud ekspertiisiakt nr 15E-GE0156

(II kd, tl 10–12) on lubatud tõend TsMS § 300 lg-te 1–2 järgi.

Hageja on esitanud hagi vanema kande vaidlustamiseks, isaduse tuvastamiseks ja elatise

väljamõistmiseks. Maakohus võttis hagi menetlusse ning eraldas hageja hagi I.P. vastu isaduse

tuvastamiseks ja elatise väljamõistmiseks eraldi menetlusse (tsiviilasi nr 2-14-59607) (I kd, tl

37). Seega ei tuvastata käesoleva tsiviilasja raames I.P. isadust, vaid hageja isa kohta tehtud

kande õigsust.

Kohus saab kehtiva PKS § 94 lg 1 järgi isaduse tuvastada, kui ühtki meest ei ole lapse isana

kindlaks tehtud, samuti kui isadus on vaidlustatud ja kohus on tuvastanud, et laps ei põlvne

mehest, kelle isadus vaidlustati. Viidatud sätte kohaselt ei saa kohus tuvastada mehe isadust

enne, kui on tuvastatud, et laps ei põlvne mehest, kes on lapse isana rahvastikuregistrisse

kantud. Seega peab olema lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe isadus enne teise mehe

isaduse tuvastamist edukalt vaidlustatud, st jõustunud kohtulahendiga peab olema tuvastatud,

et laps ei põlvne isana rahvastikuregistrisse kantud mehest (Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a.

otsus tsiviilasjas 3-2-1-111-12 p. 17).

Hageja soov on tuvastada, et kostja ei ole tema isa ja kanne sünniaktis ei vasta seetõttu

tegelikkusele. Asjaolu, kas laps on mehe bioloogiline järglane, saab tänapäeval kõige

usaldusväärsemalt

kindlaks

teha

molekulaargeneetilise

uuringuga.

Olukorras,

kus

molekulaargeneetilise uuringu tegemine osutub võimatuks (nt mehe surma või teadmata

kadunud oleku korral), saab lapse põlvnemist tuvastada ka muude asjaolude alusel, mis annavad

piisavalt alust järeldada, kas laps põlvneb sellest mehest või mitte (Riigikohtu 6. novembri 2013

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-13, p 15).

Hagimenetluses peab TsMS § 230 lg 1 järgi üldjuhul kumbki pool tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sellest tulenevalt peab hageja tõendama, et kostja

ei ole tema isa. Lisaks võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel

tõendeid koguda.

Maakohus on tuvastanud, et kostja tegelik asukoht on teadmata (I kd, tl 45–46, 52). Seega ei

saa hageja esitada tõendeid enda kostjast mittepõlvnemise kohta. Samuti ei saa samadel

põhjustel teostada kostja suhtes DNA-ekspertiisi temast hageja põlvnemise tuvastamiseks.

Sellest tulenevalt ei saa hageja kostja isa kande vaidlustamisel esitada muid tõendeid, kui

tõendid oma bioloogilisest isast põlvnemise kohta. Seega on I.P. suhtes tehtud ekspertiis ning

selle positiivne tulemus ainuke võimalik tõend, millega hageja saab tõendada, et tema isana

kantud isik ei ole tegelikult tema bioloogiline vanem.

Käesolevas tsiviilasjas on tehud DNA ekspertiis, mille kohta 25. mail 2016 koostatud

ekspertiisiaktis nr 15E-GE0156 on tunnistatud hageja põlvnemist 99,9999999992%-se

tõenäosusega käesoleva menetluse mõttes kõrvalisest isikust, ehk mitte käesoleva menetluse

kostjast

O.A.A.K,

vaid

I.P.

kes

on

kostjaks

tsiviilasjas

nr 2-14-59607, s.o hageja hagis I.P. vastu põlvnemise tuvastamiseks ja elatise

väljamõistmiseks.

6. Tegelikkusele ei vasta määruskaebuse esitaja väide, et maakohus ei ole üheski määruses

teinud sundtoomise hoiatust. Sundtoomise hoiatuse tegemiseks ei pea kohus ilmtingimata

viitama üldnormile TsMS § 47 lg-le 4. Maakohus on 29. jaanuari 2016 (I kd, tl 62) määruse

resolutsiooni p-s 6 hoiatanud menetlusosalisi, et mitteilmumisel eksperdi juurde on kohtul õigus

määrata trahv või kohaldada sundtoomine.

Määruskaebuse esitaja määratud ajal ekspertiisi teostamise kohta ei ilmunud, mistõttu kohus

määras 4. märtsil 2015. a uue ekspertiisi aja. Määruskaebuse esitaja määratud ajal ekspertiisi

teostamise kohta ei ilmunud, mistõttu kohus määras uue ekspertiisi aja 18. märtsi 2016

määrusega. Maakohus määras 19. aprilli 2016 ja 27. aprilli 2016 määrusega määruskaebuse

esitaja suhtes sundtoomise kohaldamise.

4. märtsi 2015 (I kd, tl 78) ja 18. märtsi 2016 (I kd, tl 157) määruste resolutsiooni p-des 2 on

maakohus hoiatanud I.P. , et korduval uurimisest õigustamatul keeldumisel võib ekspertiisi teha

sundkorras kohtu määruse alusel, kaasates vajadusel politsei. Edasikaebe korra puudumine

nimetatud määrustes ei tähenda seda, et määruskaebuse esitaja 4. veebruari 2015 ja 16. märtsi

2015 ja 29. märtsi 2015 vastuväiteid kohtu tegevusele (I kd, tl 70 ja 87) tuleks käsitleda kui

määruskaebusi. Vastuväites on selgelt viidatud, millise menetlusdokumendiga on tegemist,

selle koostas vandeadvokaat.

Sundtoomise olemusest tuleneb, et sellest ei teavitata isikut eelnevalt ning määrusest saab isik

teada politseilt.

7. Jätta seoses määruskaebuste rahuldamata jätmisega määruskaebuste lahendamisega seotud

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel määruskaebuste esitaja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Triin Uusen-Nacke