4-16-5341/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02.septembril 2016.a, Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-16-5341 Kohtunik Karin Olentšenko Väärteoasi

J.B kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 21.06.2016 otsusele nr 2302,16,008017 Kohtumenetluse pooled

Kaebuse esitaja: J.B (ik XXX, elukoht XXXX)

Kohtuväline menetleja:

PPA Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus (asukoht Tallinn, Pärnu mnt 139) Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

Juhindudes V™S § 132 p 1 kohus otsustas:

J.B kaebus jätta rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 21.06.2016 otsus nr 2302,16,008017 – muutmata.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonkaebus

Riigikohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

Asjaolud

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

väärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 21.06.2016 otsusega nr 2302,16,008017 karistati J.B LS § 227 lg 4 alusel rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o. 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

04.06.2016 koostatud väärteoprotokolli nr 20160604375502 kohaselt 04.06.2016 kell 20:37, Tallinnas, Pärnu maanteel, Koidu ja Magdaleena tänavate vahel liikudes Magdaleena tänava suunas

J.B juhtis mootorsõidukit kiirusega 136+/-5 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 81 km/h. Seega rikkus J.B LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2

Kaebuse sisu 05.07.2016 esitas J.B kohtule kaebuse eelnimetatud otsuse peale, milles ta vaidlustab talle LS § 227 lg 5 punkti 3 alusel määratud lisakaristust - mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks. Kaebuse esitaja seletuse kohaselt kiirendas ta vaid hetkeks Pärnu maanteel asuval viaduktil ja

arvas, et kiiruse ületamine ei saanud olla suur. Ta tunnistas koheselt rikkumise toimepanemist, kahetseb siiralt ja tunnistab oma teo lubamatust. Leiab, et kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse

määramise osas ei ole proportsionaalne toimepandud süüteo asjaoludega ja arvestades kaebaja

varasemat karistatust. Kohtuväline menetleja on määranud kaebajale aktuaalset karistuspraktikat

arvestades üpris kõrge põhikaristuse. Lisaks kohtuvälise menetleja otsusest ei selgu, millistele kaalutlustele ja asjaoludele tuginedes on menetleja määranud karistuse keskmisest määras enamal määral. Kohtuvälise menetleja otsuse põhjenduses on esitatud üldine kirjeldus liikluskorra kaitsmise vajaduse kohta, kuid ei ole analüüsitud konkreetse teoga hõlmatud eripreventiivseid kaalutlusi. Samas ei ole analüüsitud sisuliselt konkreetse süüteo asjaolusid ja süüdlase isikut, vaid lähtutud vajadusest

kohaldada karistust üldpreventiivsetel kaalutlustel. Kaebaja kinnitab, et talle määratud karistuse eripreventiivne eesmärk saavutati juba tema kinnipidamisel, millal menetleja tutvustas talle, kui palju lubatust kiiremini ta oli sõitnud. Kaebaja on seisukohal, et lähtuvalt süüteo asjaoludest, arvestades

kehtivat karistuspraktikat ja tema varasemat karistatust on lisakaristuse määramine liiga karm ja eripreventsiooni seisukohast ebavajalik. Samuti lisakaristuse määramine avaldab tugevat negatiivset mõju kaebaja perekonnaelule ja majanduslikule olukorrale. Seega juhindudes V™S § 114 lg 1 p 2

ja lg 4 kaebaja taotleb LS § 227 lg 5 punkti 3 alusel lisakaristusena määratud mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks tühistamist ning võimalike menetluskulude kohtuvälise menetleja kanda jätmist. Nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja kirjalik vastus

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga 200

trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega ning alused karistuse kergendamiseks kaebuses

toodud põhjendustel puuduvad. Kiirusmõõteseadme kasutamise salvestise andmete väljatrükilt

nähtuvalt mõõdeti tema poolt juhitud sõiduki kiiruseks 136 km/h, lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades süü on üsna suur. Ta pani õigusrikkumise toime tahtlikult. Sõidukiiruse ületamine asulasisesel teel mitte vähem kui 81 km/h on raske liiklusalane rikkumine. Samuti väärteo

toimepanemise koht näitab selgelt ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Menetlusalune isik pidi teadma, et liiklusseaduses

kehtestatud nõuete eest karistatakse rahatrahviga või juhtimisõiguse äravõtmisega, mis võib halvendada tema majandusliku olukorda. Tal on kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud

teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Korduv liiklusnõuete rikkumine iseloomustab allumatust kehtestatud korrale, mis tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise.

Juhtimisõiguse äravõtmine aitab tunnetada oma vastutust liikluses osalejana, mõista, et lubatud sõidukiiruse ületamine on keelatud enda ja kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks. Vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul õigusi ja vabadusi piirav tagajärg. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud J.B kaebusega ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada

kirjalikus menetluses. Vastavalt V™S § 123 lg 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses,

sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks

olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 sätestab, et väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

Kohtu hinnangul on J.B poolt toimepandud väärtegu LS § 227 lg 4 järgi on õigesti kvalifitseeritud ning on nõuetekohaselt tõendatud. Väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud järgmiste väärteoasjas kogutud tõenditega:

3

- Menetlusalune isik J.B 04.06.2016 andis ütlusi, et ületas kiirus Pärnu maanteel ja linnaalas oli kiiruseks umbes 70 km/h. - Kiirusmõõturi kasutamise protokolli asendanud helija videosalvestus VTA 2302.16.008017 vastab V™S § 31 lõike 11 punktides 1-3 sätestatud nõuetele: see on seotud väärteoasjaga nr 2302,16,

008017, salvestisest nähtub millal (04.06.2016 kell 20:37), millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud (PPA). Samuti salvestisest nähtuvad väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud - mootorsõiduki reg.nr XXXX sõidukiirus oli 136 km/h. - Salvestuse andmed, mille kohaselt teostas patrullpolitseinik Jaan Meremäe mootorsõiduki reg.nr XXXX sõidukiiruse mõõtmist Pärnu maanteel – maks. kiirus 136 km/h, kiiruse piirang 50 km/h.

- Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt J.B-le on määratud rahatrahv LS § 227 lg 1 järgi (20.01.2016), mis on tasutud.

Eelpoolloetletud tõendid langevad omavahel kokku ning J.B süü rikkumises on tõendatud – menetlusalune isik J.B juhtis mootorsõidukit kiirusega 136+/-5 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 81 km/h. Kiiruse ületamine mitte vähem kui 81 km/h

ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata seega antud süütegu ta pani toime kavatsetult. J.B käitumine sisaldab LS § 227 lg 4 ettenähtud süüteokoosseisu ja tema tegu on õigusvastane. Väärtegu on kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud. Väärteoasjas otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole: menetlusalusele isikule

õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, V™S § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, selle on toime pannud menetlusalune isik J.B, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

LS § 227 lg 4 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60

kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. LS § 227 lg 5 p 3 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni.

Kohus hindab isiku süü suurust ehk karistamine on tegupõhine, samuti võetakse arvesse süüdlase isik, tagades karistamise eripreventiivseid eesmärke. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati J.B § LS 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6

kuuks. Eeltoodust nähtub, et menetleja on määranud põhikaristuse LS § 227 lg 4 ettenähtud sanktsiooni üle keskmise määra, lisakaristus on määratud LS § 224 lg 5 p 3 minimaalmääras.

Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise

aluseks isiku süü ning arvestada tuleb ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 4 mõttes on suur, sest mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on isiku süü ja seda suurem

peab olema ka määratud karistus. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsust ning kohus nõustub sellega: KarS § 57 p 3 kohaselt kergendavaks asjaoluks on

puhtsüdamlik kahetsus, mida kaebuse esitaja on väljendanud. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit kiirusega 136 km/h +/- 5 km/h asulasisesel teel

– Tallinnas, Pärnu maanteel, Koidu ja Magdaleena tänavate vahel. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul on 50 km/h. J.B ületas lubatud piirmäära mitte vähem kui 81 km/h võrra, ületades suurimat lubatud sõidukiirust kahekordselt ja olulisel määral ohustades teiste liiklejate turvalisust.

Kiiruse ületamine 81 km/h on üle LS § 227 lg 4 märgitud piirmäära 60 km/h, mis on lubatud

sõidukiiruse ületamise skaalal kõrgeim määr. Seega kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et käesoleval juhul põhikaristuse määramine üle keskmise määra on igati põhjendatud ja asjakohane.

4

J.B võttis mootorsõidukijuhina lubatud suurimat sõidukiirust ületades riski, mis ei olnud põhjendatud ja vajalik. Olenevalt liiklusja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast võib LS §

15 lg 4 alusel Maanteeamet suurendada asulavälisel teel suurimat lubatud sõidukiirust 120 kilomeetrini tunnis. Sellise piirangu üheks põhjuseks on see, et mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed. Kui kiirus suureneb kaks korda, pikeneb pidurdusteekond neli korda. Sõites ainuüksi 90 km/h asemel 100 km/h, pikeneb kuivades teeoludes peatumisteekond rohkem kui viiendiku võrra. Kokkupõrke korral jalakäija hukkumise tõenäosus 50 km/h kiirusega

sõites on 40%, see tõuseb oluliselt 60 km/h juures, olles 70% ning kiirusel 70 km/h juures on jalakäija hukkumise tõenäosus juba 90% (Allikas: www.mnt.ee). Käesoleval juhul J.B ületas võimaliku lubatud sõidukiirust linnateel, kus liigub võrreldes asulavälise maanteega kordades rohkem

jalakäijaid ja jalgrattureid, milletõttu nii suur kiiruse ületamine on mõistmatu ja on oluliselt

linnaelanike turvalisuse tunnet riivav tegu. Sellisel kiirusel liikumine on eluohtlik juhile,

kaasreisijatele ja teistele isikutele. J.B pani toime väärteo kavatsetult ning pidas täiesti tähtsusetuks iseenda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Videosalvestusest nähtub, et kaebuse esitaja ei olnud sõidukis üksinda, seega lisaks teistele liiklejatele ta teadlikult ohustas sõidukis viibinud kaasreisija elu ja tervist. Kuidagi ei põhjenda kiiruse ületamist kaebuses märgitud kiiruse ületamise

vähene kestus. Kiirusmõõteseadme kasutamise salvestise andmete väljatrükilt nähtub, et mootorsõiduk kiirendas kolme sekundiga kiiruselt 117 km/h kiiruseni 136 km/h. Seega sõites niigi juba üllatavalt suurel kiirusel J.B veelgi kiirendas oma sõidukit, mis kuidagi ei kinnita kiiruse ületamise hetkelisust. Asjaolu, et J.B suutis Pärnu maantee viaduktil nii palju suurimat lubatud sõidukiirust ületada, näitab tema üleolevat suhtumist liiklusnõuetesse ja kindlat soovi oma eesmärki saavutada ehk olulisel määral lubatud suurimat sõidukiirust ületada. Keelu rikkumise kestusel ei ole puutumust teo õigusvastasusega, lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on karistatav igal juhul ning süü suurus sõltub numbrilisest näidust, mitte rikkumise kestusest.

Menetlusaluse isiku kaebusest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks oli tal vaja autot juhtida nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades. Kaebuses märgitud koju kiirustamine ei ole põhjus, miks oli vaja ületada sõidukiirust sellisel määral kesklinnas ja õhtusel suvisel ajal. J.B suhtes koostatud karistusregistri väljatrükist nähtub, et teda on viimati 20.01.2016 LS § 227 lg 1 alusel

karistatud 32 euro suuruse rahatrahviga. Käesoleval juhul vaadeldava liiklusalase rikkumise on J.B aga toime pannud 04.06.2016, kui ta ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 81

km/h. Sellest on võimalik teha järeldus, et J.B, vaatamata varasemale karistatusele, paneb korduvalt toime suurima lubatud sõidukiiruse ületamisega seonduvaid rikkumisi ning uute rikkumiste

jätkuv toimepanemine viitab sellele, et eelnevalt määratud väiksem rahatrahv pole tema suhtes vähimatki mõju avaldanud. Mis puudutab kaebuses märgitud vajadust omada juhtimisõigust tööja eraelu vajaduste rahuldamiseks, samuti võimalikke raskeid tagajärgi tema Tartus elavale 78-aastasele vanaemale, siis sellega seonduvalt tuleb märkida, et kõnealused asjaolud olid J.B olemas ka ajal, mil ta talle inkrimineeritava liiklusrikkumise toime pani. Kaebaja viide juhtimisõiguse vajadusele on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid seejuures ei saa jätta kõrvale, et kaebuse esitaja eksimus ei ole juhuslikku laadi või esmakordne. Hoolimatu suhtumist oma teosse iseloomustavad järgmised asjaolud: J.B pani süüteo toime valgel ajal, intensiivse liiklusega Pärnu maanteel ning ohustas kaasreisija ja teiste liiklejate turvalisust. Kõik nimetatud asjaolud viitavad sellele, et J.B potentsiaalselt kujutab endast liikluses kõrget ohtu nii endale, kuid ka teistele liiklejatele.

Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus, s.o rahatrahv 200 trahviühikut on proportsionaalne kaebaja süü suurusega, tema poolt toime pandud teo raskusega ja tema isikuga.

Kohus leiab, et ka lisakaristuse kohaldamine J.B suhtes on põhjendatud, arvestades

eripreventiivseid eesmärke ning õiguskorra tagamise huvisid. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, eelkõige liikluse valdkonnas. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut varasemalt karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest (LS § 227 lg 1 alusel), mis ei ole karistusregistrist kustutatud ja see on määratud samaliigiliste rikkumiste eest. Seega eelmine karistus

5

ei mõjutanud isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest ja kaebuse esitaja pani toime uue samalaadse, kuid veel ohtlikuma väärteo. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas

isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut

(hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse

tavapärasest suuremaks (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 11). Kohus leiab, et antud juhul on

tuvastatud nii korduv samalaadne õigusrikkumine, piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse.

Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning õiguskorra alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes teadlikult

eiravad liikluskorda tagavaid õigusnorme. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ignoreeris kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mistõttu kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb kaebuse esitaja suhtes kohaldada ka lisakaristust,

mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Lähtudes karistuse üldpreventiivsest eesmärgist, õiguskuulekate liiklejate teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, suurendab

ka teiste liiklejate turvalisust. Seega kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka erija üldpreventiivsetest kaalutlustest ning omaks võetud karistuspraktikast lähtudes.

Eelnevalt on J.B väärteokorras karistatud rahatrahviga, mis ei ole mõjutanud isikut edaspidi

süütegude toimepanemisest hoiduma, vastupidi, ta on jätkanud liiklusalaste süütegude toimepanemist, mis näitab, et varasemad kergemad karistused ei ole isikule mõju avaldanud. Kohus

ei nõustu kaebaja väidetega, et juhtimisõiguse äravõtmine raskendab põhitöö tegemist, muudab võimatuks kõrvaltegevuse tegemist ja liikumisraskustega 78-aastase vanaema toimetuleku tagamise. Vastupidi, lisakaristuse eripreventiivne iseloom mõjutab J.B edaspidi käituma seaduskuulekalt. Menetlusaluse isiku töö võib küll olla seotud sõiduki juhtimisõigusega, kuid selles osas on Riigikohus

lahendis nr 3-1-1-26-10 p 7 väljendanud seisukohta, et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Kaebuse esitaja elatise teenimine ei seondu tihedalt mootorsõiduki kasutamise

vajadusega, Tallinnas on võimalik liikuda ühistranspordiga või äärmisel juhul taksoga. Kaebuses toodud väide seoses 78-aastase vanaema toimetuleku tagamisega ei ole selline erandlik asjaolu, mis võiks välistada lisakaristuse kohaldamist. Keskmise puudega inimene vajab regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas, seega on samuti võimalik selleks ajaks tellida taksot või paluda tuttavatelt abi. Erandkorras tervishoiuteenuste osutamiseks on võimalik

kutsuda kiirabi. Seega mootorsõiduki juhtimisõigusest ilmajäämine, nagu iga karistus, valmistab süüdlasele ebamugavusi, kuid väärteo toimepannud isikul tuleb neid ebamugavusi taluda eesmärgil teha vastavad järeldused. Isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema ja tema lähedaste senine mugav elulaad säiliks. Antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise ning vara säilimise näol üles kaebuses esitatud põhjused. Väärib tähelepanu ka see asjaolu, et antud

juhul lisakaristus oli määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras, seega ei ole võimalik

määrata veel väiksemat lisakaristust. Kohus leiab, et käesoleval juhul lisakaristuse mõistmine on vajalik ja põhjendanud ja see vastab J.B süü suurusele.

Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes V™S § 132 p 1 jätab kohus kaebuse rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 21.06.2016 otsuse nr 2302,16,008017 – muutmata. Menetluskulud väärteoasjas puuduvad.

Kohtunik / / allkirjastatud digitaalselt