2-12-52572/88 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-12-52572

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

Tsiviilasi 2-12-52572

Määruse tegemise aeg ja koht

29.08.2016, Tallinn

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Ande Tänav, Iko Nõmm

Kohtuasi

S.A avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju

Maakohtu

03.11.2015

kohtumäärus

menetluskulude kindlaksmääramise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

B.I määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (määruskaebuse esitaja): B.I (isikukood XXX,

elukoht XXX, e-post XXX)

Kostja: S.A (isikukood XXX , elukoht XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Helvia Räägel (e-

post XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Resolutsioon:

1. B.I määruskaebus jätta rahuldamata.

2. Harju Maakohtu 03.11.2015 määrus jätta muutmata.

3. Jätta rahuldamata B.I taotlus kohustada S.A-d esitama menetluskulude

tasumist tõendavad dokumendid.

4. Jätta rahuldamata B.I taotlus määrata Harju Maakohtu 03.11.2015 määruse

täitmine 12 kuulise osamaksena.

5. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul

määruse ärakirja kättesaamisest alates.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui

määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

1(7)

Tsiviilasi nr: 2-12-52572

Asjaolud

1. Harju Maakohtu menetluses oli B.I hagi S.A vastu kahju hüvitamiseks.

2. Harju Maakohtu 04.05.2015 määrusega jäeti hagi läbi vaatamata ning menetluskulud

hageja kanda. Hageja ei ole täitnud tähtaegselt tagatise tasumise kohustust.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 03.07.2015 määrusega Harju Maakohtu 04.05.2015

määruse muutmata ning menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda.

4. Riigikohus jättis 28.09.2015 määrusega määruskaebuse menetlusse võtmata. Harju

Maakohtu 04.05.2015 määrus jõustus seega 28.09.2015.

5. 06.05.2015 esitas S.A Harju Maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotluse.

Kostja palub hagejalt välja mõista menetluskulud, s.o esindaja tasu summas 1035,34

eurot. Samuti palus kostja kohustada hagejat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja kinnitas, et kõik menetluskulud on seotud käesoleva asjaga.

6. 19.10.2015 esitas hageja vastuväite kostja menetluskulude kindlaksmääramise

avaldusele. Hageja märgib, et: kuna kostja ei ole käesolevas asjas riigilõivu tasunud ja

maakohus ei ole 04.05.2015 määranud kindlaks menetluskulusid, sest need on esitatud

peale määruse koostamist, siis ei saa taotlust rahuldada, sest asjas ei ole tehtud ühtegi

lahendit enne 01.01.2015; kostja ei ole tõendanud maksekorraldustega 06.05.2015

taotluses näidatud arvete tasumist. Alternatiivselt palub hageja: rahuldada kostja

lepingulise esindaja kulud põhjendatud osas, mis ei lähe kaugemale, kui oli vajalik

selle asja lahendamiseks lähtudes asja keerukusest, seal hulgas kontrollides, kas kostja

on ka nimetatud arved tasunud; välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtajaks

määrata vabamaksegraafiku alusel 12 kalendrikuud, alates käesolevas asjas määruse

jõustumisest alates; arvestada asjaolu, et käesolevas asjas lõpetati menetlus, milles

hagejal tuli kostja lepingulise esindaja menetluskulud tasuda ette, mis rikub hageja

ligipääsu kohtule.

Maakohtu määrus

7. Harju Maakohus rahuldas 03.11.2015 kohtumäärusega kostja

avalduse

menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt, määras kindlaks hüvitatavate

menetluskulude rahalise suuruse, mõistis B.I-lt välja S.A kasuks menetluskulud

summas 870 eurot ning määruse jõustumisest kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

8. Määruse põhjenduste kohaselt on kohus menetluskulude jaotuse otsustanud Harju

Maakohtu 04.05.2015 määruses, mis on jõustunud 28.09.2015. Nimetatud määruses

on kohus juhtinud tähelepanu asjaolule, et kuivõrd antud juhul takistaks

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramine menetlust lõpetava määruse

tegemist, ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks menetlust lõpetavas

määruses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast menetlust

lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

9. Kohus nõustub hagejaga selles osas, et kehtiva seaduse kohaselt tuleb menetlusosalisel

esitada igas kohtuastmes, kus asja menetleti, menetluskulude nimekiri (TsMS § 176 lg

4, jõustunud 01.01.2015).

10. Käesoleval juhul on menetlus suures osas toimunud aga enne 2015 aastat, mida näitab

ka asjaolu, et kostja poolt menetluskulude nimekirjas märgitud teenused on osutatud

aastal 2014 (v.a menetluskulude nimekirja koostamine, mille põhjendatust hindab

kohus määruse p 5.6). Kuna teenused osutati ajal, mil puudus kohustus põhimenetluse

ajal menetluskulu nimekirju esitada (ka kohus ei ole käesoleval juhul

2(7)

Tsiviilasi nr: 2-12-52572

menetlusosalistele andnud tähtaega menetluskulude nimekirjade esitamiseks enne

lõpplahendi tegemist), siis oli kostja õigustatud esitama oma menetluskulude

kindlaksmääramise taotluse pärast lahendi tegemist. Vastasel juhul oleks kohus TsMS

§ 177 lg 2 alusel andnud kostjale võimaluse oma menetluskulude nimekirja

esitamiseks.

11. Käesoleval juhul on oluline see, et tsiviilasi ei lõppenud sisulise otsusega, vaid

kohtumäärusega. Kehtiva seaduse § 176 lg 1 ja 2 kohaselt tuleb menetluskulude

nimekiri esitada istungimenetluses enne kohtuvaidlusi ja kirjalikus menetluses kohtu

poolt määratud tähtajal. Kuna kohtuvaidlusi käesolevas tsiviilasjas ei peetud ja kohus

ka menetluskulude esitamiseks tähtaega ei määranud, siis puudus kostjal võimalus

menetluskulude nimekirja enne esitada.

12. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja esitas koheselt (2 päeva jooksul)

menetluskulude nimekirja, kui oli teada saanud maakohtu menetlust lõpetavast

määrusest.

13. Kohus peab vajalikuks selgitada, et menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise

esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et

menetlusosalised on need kulud kandnud (vt nt Riigikohtu 03.06.2013 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18). Kohtul puudub alus kahelda, et menetluskulude

kindlaksmääramise avalduses märgitud arved on esitatud.

14. Kohus hindab õigusabi teenuste vajalikkust ja põhjendatust teenuste kaupa järgnevalt:

1) 24.01.2014 on kostja esitanud taotluse menetlustähtaja pikendamiseks (kd I lk 178-

179). Kuigi tegemist ei ole õiguslikult keeruka dokumendiga menetluses, siis on kohtu

hinnangul usutav ning seega põhjendatud selle dokumendi koostamise ajakulu 0,5

tunni ulatuses. 2) 28.01.2014 on kostja esitanud vastuse hagiavaldusele (kd I lk 183-

186). Arvestades esitatud vastuse sisu ning mahuga loeb kohus põhjendatud ajakuluks

vastuse koostamisel 3 tundi. 3) Käesolevas tsiviilasjas toimus kohtuistung 04.02.2014

kell 11.00-12.00 (kd I lk 195-196). Istungi protokollist nähtuvalt on istungil osalenud

ka kostja lepinguline esindaja. Seega on istungil osalemise ajakulu 1 tunni ulatuses

põhjendatud. 4) 06.02.2014 on kostja esitanud taotluse menetluskulude katteks

tagatise andmiseks (kd II lk 9-11). Arvestades esitatud taotluse sisu ning mahtu on

kohtu hinnangul taotluse koostamisele kulunud aeg 1 tunni ulatuses põhjendatud. 5)

01.09.2014 on kostja esitanud vastuse hageja määruskaebusele (kd II lk 109-111).

Tegemist ei ole õiguslikult keeruka dokumendiga. Kohus leiab, et määruskaebusele

vastuse koostamise ajakulu on põhjendatud 0,5 tunni ulatuses. 6) Menetluskulude

nimekirja koostamisele kulunud ajakulu ei ole kohtu hinnangul põhjendatud.

Menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab

kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata (vt ka Riigikohtu

lahend 3-2-1-77-14). Seega on kostja esindaja ajakulu põhjendatud kokku 6 tunni

ulatuses.

15. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et kostja esindaja tunnitasuks

oli 153,38 eurot/ tund koos käibemaksuga (kohus arvestab siinkohal avalduses

märgitud arvete suurust, ajakulu ning kostja kinnitust, et ei saa menetluskuludelt

käibemaksu tagasi arvestada). Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-115-14 märkinud, et

üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja

tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt

Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Varem on

kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt

Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

115-13; 9. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). 14. oktoobril 2013

3(7)

Tsiviilasi nr: 2-12-52572

tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, millele on kostja oma vastuses viidanud, tehtud määruses

luges kolleegium tavapäraseks tunnitasu 147 eurot 49 senti (käibemaksuga).

Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha juurde.

16. Kohtu hinnangul ületab kostja esindaja tunnitasu käesoleval juhul keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Arvestades tsiviilasja keerukusega, loeb kohus

mõistlikuks ja põhjendatuks tunnitasuks 145 eurot koos käibemaksuga. Seega on

põhjendatud esindaja tasu suuruseks kokku 870 eurot.

17. Tuginedes ülaltoodule leiab kohus, et S.A menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

kuulub rahuldamisele osaliselt ning B.I-lt tuleb välja mõista menetluskulud summas

870 eurot.

18. Hageja on palunud temalt menetluskulude väljamõistmise korral määrata

menetluskulude tasumise tähtajaks 12 kalendrikuud vabamaksegraafiku alusel.

19. Kohus ei pea nimetatud taotlust põhjendatuks. Hageja ei ole oma taotluses välja

toonud asjaolusid ega põhjendusi, mis võimaldaksid määrata maksegraafikut

menetluskulude tasumisel. Kohus selgitab, et see ei välista vastava kokkuleppe

sõlmimist kostjaga juhul, kui kostja sellega nõus on.

20. Kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest

kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

(870 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuna

kostja on vastava taotluse esitanud.

Määruskaebus

21. Hageja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, palus maakohtu määruse tühistada

ja teha uus määrus, millega jätta kostja menetluskulude avaldus täies ulatuses

rahuldamata või alternatiivselt rahuldada kostja lepingulise esindaja kulud

põhjendatud osas, sealhulgas kontrollides, kas kostja on ka nimetatud arved tasunud;

välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtajaks määrata vabamaksegraafiku alusel

12 kalendrikuud, alates määruse jõustumisest, arvestades asjaolu, et asjas tuli hagejal

kostja lepingulise esindaja menetluskulud tasuda ette, mis rikub oluliselt hageja õigust

ligipääsuks kohtule.

22. Hageja jäi määruskaebuses 19.10.2015 esitatud vastuväites avaldatud seisukohtade

juurde. Määruskaebuse kohaselt on maakohus valesti kohaldanud TsMS § 175 lg 1, §

176 lg 1, koostoimes TsMS §-iga 177 lg 1 p-d 1 ja 2.

23. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni (alates 1.01.2015) kohaselt määrab

menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses

kulud tekkisid. Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette

menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetleti,

menetluskulude nimekiri. Juhul, kui seda ei esitatud, siis saab kohus määrata

menetluskulud kindlaks tasutud riigilõivu ulatuses. Kuna kostja ei ole käesolevas asjas

riigilõivu tasunud, ega maakohus ei ole 04.05.2015 määranud kindlaks

menetluskulusid, sest need on esitatud peale määruse koostamist, ei saa taotlust

rahuldada, sest asjas ei ole tehtud ühtegi lahendit enne 01.01.2015.

24. Kostja ei ole tõendanud maksekorraldustega 06.05.2015 taotluses näidatud arvete

tasumist. Käesolevas asjas ei ole kostja tõendanud tähtaegselt, et ta oleks esindaja

poolt esitatud arveid aktsepteerinud, heaks kiitnud või nende eest tasunud. Lihtsalt

esindaja poolt esitatavad arved on formaalsed (illusoorsed), mis ei saa olla hagejale

siduvad koostoimes TsMS §-iga 175 lg 1.

25. Käesoleval juhul moodustub tunni hinnaks 153 eurot ja 38 senti, mis on asja

keerukusest lähtuvalt ebamõistlik õigusabi tunni hind ka koos käibemaksuga. Samuti

4(7)

Tsiviilasi nr: 2-12-52572

kohtuistungil esindamine jäi alla ühe tunni ning väljaspool kohturuume olev tunnitasu

on ebaproportsionaalne, arvestades käesoleva asja esemest tulenevat keerukust,

mahukust. Hageja esitas hagiavalduse 10.12.2012, mille maakohus võttis menetlusse

31.10.2013, seega tulenevalt sel ajal kehtinud TsMS § 175 lõike 4 ja määrusega

kehtestatud lepingulise esindaja menetluskulude piirmäärade alusel oli hagejal

õigustatud ootus olla koheldud sel ajal kehtinud normide ja kohtupraktika järgi, milles

ei ole asja keerukust arvestades proportsionaalne lugeda lepingulise esindaja tunni

hinnaks 145 eurot koos käibemaksuga. Sel ajal (2013, 2014) kehtinud korra ja

kohtupraktika kohaselt oli mõistlik tunni hind 125 eurot koos käibemaksuga,

arvestades, et asi oli keerukas. Kuid käesolev asi, mis lõppes ilma lõpliku otsuseta, ei

saa olla keerukas, et rahuldada tunni hind selle maksimumina, arvestades, et asi

määrati peale esimest eelistungit kirjalikku menetlusse.

26. Maakohus ei ole küsinud kostja seisukohta vabamaksegraafiku osas 12 kalendrikuule,

ja ei ole arvestanud majanduslike tagajärgedega, arvestades, et hageja oli vabastatud

käesolevas asjas riigilõivu tasumisest.

Menetluse edasine käik

27. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas seisukoha saamiseks

kostjale.

28. Kostja määruskaebusele ei vastanud.

29. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lg-

le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

30. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud

Harju Maakohtu kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses

esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1

ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud

põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele

märgib ringkonnakohus järgmist.

31. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et käesoleval juhul puudus

maakohtul alus kostja menetluskulude kindlaksmääramiseks. Maakohus on õigesti

leidnud, et arvestades tsiviilasja menetlemisega seotud asjaolusid (kohtuvaidlusi ei

peetud ning kohus ei määranud menetluskulude esitamiseks tähtaega), puudus kostjal

võimalus menetluskulude nimekirja esitamiseks enne asjas lõpplahendi tegemist.

32. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt toimus asjas üks istung 04.02.2014, mille lõpus

määras kohus poolte nõusolekul jätkata asja menetlust kirjalikult (I kd, tlk 195-196).

Menetlust lõpetava lahendi tegi maakohus 04.05.2015 (II kd, tlk 163-164), määramata

enne määruse tegemist menetlusosalistele tähtaega menetluskulude nimekirjade

esitamiseks.

33. Määruskaebuse esitaja on küll õigesti viidanud alates 01.01.2015 jõustunud TsMS §

176 lg 4 üldpõhimõttele, et menetluskulude nimekiri esitatakse igas kohtuastmes, kuid

jätnud arvestamata samaaegselt jõustunud TsMS § 176 lg 2 erisättega, mille kohaselt

kui asja menetletakse kirjalikus menetluses, annab kohus enne kohtuotsuse või asja

lõpetava määruse tegemist menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirja

esitamiseks.

34. Kuna käesoleval juhul oli asja läbivaatamine määratud kirjalikku menetlusse, pidi

menetluskulude nimekirjad menetlusosalistelt küsima maakohus. Seega ei ole kostja

5(7)

Tsiviilasi nr: 2-12-52572

menetluskulude nimekirja esitamisel ühtki tähtaega rikkunud ega hilinenud ning

maakohus võis menetluskulud kindlaks määrata.

35. Määruskaebuse esitaja on ringkonnakohtul alternatiivselt palunud kontrollida

maakohtu otsustust kindlaksmääratud menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse

osas.

36. Vastuseks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175

lõike 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda

vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt. Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-

182-15; 3-2-1-145-15). Ringkonnakohtu hinnangul diskretsioonipiiride ületamist

maakohtule käesoleval juhul ette heita ei saa. Maakohtu siseveendumuse kujunemine

on loogiline ja jälgitav. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et põhjendatuks saab

pidada kostjale õigusabi osutamiseks kulunud 6 töötundi. Põhjendamatu on

määruskaebuse esitaja seisukoht, et asjas määratud istung kestis alla tunni. Istungi

protokollist nähtub üheselt, et istung algas kell 11.00 ja lõppes 12.00 (I kd, tlk 195-

196). Osutatud õigusabi tunnihinna leidmisel on maakohus arvestanud nii vaidluse

asjaolusid, asja keerukust, esitatud menetlusdokumente kui õigusabi osutamisega

kaasnenud töömahtu.

37. Määruskaebuse esitaja väitel oli tal õiguspärane ootus, et maakohus lähtub

menetluskulude kindlaksmääramisel hagi esitamise ajal kehtinud korrast ja õigusabi

osutamise ajal (2014) kohtupraktikas mõistlikuks peetud tunni hinnast.

Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu ning selgitab, et kuivõrd Riigikohus tunnistas

26.02.2014 lahendiga nr 3-2-1-153-13 TsMS § 175 lg 4 (lepingulise esindaja kulude

sissenõudmise piirmäärad) põhiseadusvastaseks, ei saanud maakohus menetluskulude

kindlaksmääramisel varasemalt kehtinud piirmääradest enam lähtuda. Lisaks on

Riigikohus lahendis nr 3-2-1-115-14 sedastanud, et menetluskulude

kindlaksmääramisel tuleb kohtul lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja

vajalikkust hinnata igas kohtuasjas eraldi.

38. Määruskaebuse esitaja on esitanud ringkonnakohtule taotluse kontrollida kostjale

esitatud õigusabi arvete tasumist.

39. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul alust kohaldada TsMS § 176 lg 6,

kuna asjas on kostjat esindanud vandeadvokaat ning puudub alus kahelda, et kostjal

poleks tekkinud kohustust tasuda õigusabi eest. Riigikohus on lahendis 3-2-1-154-15

leidnud, et: „TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu

nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Näiteks juhul, kui

menetlusosalise lepinguliseks esindajaks on TsMS § 218 lg 1 p 1 järgi vandeadvokaat,

siis võib eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, ning

sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma TsMS § 176 lg 6

esimest lauset kohaldamata“ (p. 11).

40. Lisaks on määruskaebuse esitaja ringkonnakohtule esitanud taotluse määrata

väljamõistetud menetluskulude tasumine graafiku järgsete osamaksetena 12 kuu

jooksul ning maakohtule ette heitnud, et kohus ei küsinud selles osas kostja seisukohta

ega arvestanud menetluskulude väljamõistmisel majanduslike tagajärgedega.

41. Tsiviilasja materjalide kohaselt on maakohus kohtute infosüsteemi andmetel

määruskaebuse kostjale kätte toimetanud ja sellele vastust küsinud 28.12.2015 (III kd,

tlk 12). Seega on maakohus hageja eelnimetatud taotlusele kostja seisukohta küsinud.

Kostja ei ole pidanud määruskaebusele ning taotlusele vastamist vajalikuks.

42. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitaja taotlus on võimalik lahendada ilma

kostja seisukohata ja tuleb selle põhjendamatuse tõttu jätta rahuldamata.

Määruskaebuse esitaja ei ole esile toonud, milliste asjaolude esinemine tingiks tema

6(7)

Tsiviilasi nr: 2-12-52572

taotluse rahuldamise. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et seadusest ei tulene kohtule

menetluskulude väljamõistmisel kohustust arvestada menetluskulusid tasuma

kohustatud isikule eelnevas menetluses antud menetlusabi faktiga. Määruskaebuse

esitajale jääb kohtulahendi edasise täitmise käigus võimalus kostjaga vastava

kokkuleppe saavutamiseks, nagu maakohus õigesti märkinud on.

43. Eeltoodust tulenevalt jäävad määruskaebus ja esitatud taotlused kohustada kostjat

esitama menetluskulude tasumist tõendavad dokumendid ning määrata vaidlustatud

määruse täitmine 12 kuulise osamaksena rahuldamata ning maakohtu määrus

muutmata.

44. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

45. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Krista Kirspuu

Ande Tänav

Iko Nõmm

7(7)