2-13-35027/84 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. august 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-35027

Tsiviilasi

K.T. hagi Swedbank AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks ja kahju hüvitamiseks

Swedbank AS-i

apellatsioonkaebuse hind

0 eurot

K.T. apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i ja K.T. apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

3. mai 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I / vastustaja II (kostja): Swedbank AS

(registrikood: 10060701); esindaja Külli Reinfeld

Vastustaja I / apellant II (hageja): K.T. (isikukood: XXXX)

RESOLUTSIOON

1. Keelduda

K.T.

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmisest kahju hüvitamise nõude osas.

2. Jätta K.T. apellatsioonkaebus sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõude osas rahuldamata.

3. Rahuldada

Swedbank

AS-i

apellatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2015 otsus

menetluskulude kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud

osas uus otsus, millega jätta menetluskulud maakohtus

K.T. kanda.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus K.T. kanda.

5. Rahuldada Swedbank AS-i avaldus menetluskulude

kindlaksmääramiseks. Mõista K.T. Swedbank AS-i kasuks

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 140 eurot 26

senti. Mõista K.T. välja Swedbank AS-i kasuks viivis

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.T. (hageja) esitas 25. juulil 2013 hagi Swedbank AS-i (kostja) vastu sundtäitmise kinnisaja

registriosa nr XXXX suhtes lubamatuks tunnistamiseks. 20. oktoobril 2014 täiendas hageja

nõuet ning palus mõista kostjalt täiendavalt välja kahjuhüvitis 306 003 eurot 39 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2001. aastal laenulepingu nr 01-011069-EL ning

5. aprillil 2006 krediidilepingu nr 06-038510-JI, mille alusel väljastati hagejale krediiti 19 173

eurot 49 senti. Hageja tasus krediiti perioodil 23. aprill 2006 kuni 9. juuli 2007 kogusummas

11 623 eurot 12 senti, krediidijäägiks jäi 7550 eurot 37 senti. Kostja nõudel sõlmiti 6. juulil

2007 uus leping nr 07-123423-EV, mille alusel hageja jätkas uue lepingu järgi krediidijäägi, s.o

7550 eurot 37 sendi tasumist kuni maini 2009.

13. juulil 2009 toimetati hageja raske terviserikkega Tartu Ülikooli Kliinikumi Erakorralise

Meditsiini osakonda ning teostati operatsioon, millele järgnev ravi kestis kuni novembrini 2011.

21. juulil 2009 teatas hageja hõimlane kostjale e-kirja teel hageja raskest haigusest. Kostja jättis

teated tähelepanuta.

Kohtutäitur Oksana Kutšmei on 18. augustil 2011 müünud hagejale kuuluva kinnistu 71 000

euro eest (I kd, tl 72–78). Kostja on käitunud heade kommete vastaselt. Teades hageja insulti

haigestumisest lõpetati leping ning algatati täitemenetlus. Kostjal oleks olnud võimalus hageja

hõimlasega läbi rääkida kohustuste ajatamises või peatamises. Täitemenetluse läbiviimine

toimus ilma hageja osavõtuta. Kohtutäituri abiga jäeti hageja kodutuks ning selline käitumine

on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja huvi oli laenujäägi 57 500 euro kättesaamine, kuid

kinnistu harilik väärtus oli 270 000 kuni 310 000 eurot. Kostja on finantseerinud kinnistu uut

ostjat. Kostja pahatahtlikkus tuleneb ka asjaolust, et tsiviilasjas nr 2-12-9970 on kostja mitmel

korral taotlenud, et kohus teeks tagaseljaotsuse, kui hageja ei ilmu kohtuistungile.

20. oktoobri 2014 hagiavalduse täienduses (I kd, tl 97–99) palus hageja mõista kostjalt välja

kahjuhüvitise 306 003 eurot 39 senti. Kinnistu müüdi tegelikust turuväärtusest odavama

hinnaga. Eksperthinnangu nr 2013-04-02 (I kd, tl 114jj) kohaselt oli kinnistu väärtuseks 2011

augusti seisuga 265 003 eurot 39 senti ning ekspertiisi nr 505-0313A (I kd, tl 102jj) järgi oli

maatüki väärtus 41 000 eurot, kinnistu koguväärtus 306 003 eurot 39 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja käitumine hageja suhtes ei ole olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Enne laenulepingu

ülesütlemist ning täitemenetluse algatamist võimaldas kostja hagejale korduvalt täiendavaid

tähtaegu kohustuste täitmiseks ning probleemidele lahenduse leidmiseks, kuid kostja ei saa

võlgnevuse tasumise tähtaegu lõpmatuseni pikendada. Mitmete kuude jooksul hageja

olukorrale lahendust ei leidnud, kuigi kostja oli seda võimaldanud ega öelnud koheselt lepingut

üles. Kostja on olnud suhetes hagejaga vastutulelik ning paindlik. Hagejal tekkis võlgnevus

juba 2009. aasta jaanuaris. Sellele eelnevalt oli hageja osamaksete tasumisega viivituses.

Täitemenetlus ei olnud põhjendamatu ning kostja ei ole hagejale kahju tekitanud ega hageja

arvel alusetult rikastunud.

Asjassepuutuv ei ole hageja hõimlase 21. juuli 2009 e-kiri, sest hageja oli kostjaga pidevas

kirjavahetuses alates 8. juunist 2009 kuni 21. augustini 2009. Lepingu ülesütlemise teatise saatis

kostja hagejale alles 4. augustil 2009 ja pärast teatise kättesaamist oli hagejal endiselt võimalus

võlgnevus tasuda või kostjaga mistahes muid kokkuleppeid sõlmida. Hageja vastas lepingu

ülesütlemise teatisele 21. augustil 2009, järelikult oli hageja asjade käiguga kursis ning tal oli

võimalik olukorraga tegeleda. Hea usu põhimõtete vastane ei ole ka kostja poolt teises hagejaga

seotud tsiviilasjas nr 2-12-9970 taotluste esitamine.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 21. oktoobri 2015 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

poolte endi kanda.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu

hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue

on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi

kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 3 järgi võib hagi esitada täitemenetluse lõpuni.

Põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku

arvel alusetult rikastumise korral (eelkõige võlgniku õiguse rikkumise tõttu) võib võlgnik

vastava nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust

(Riigikohtu 28. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 18).

Kostja 12. novembri 2009 avalduse täitemenetluse algatamiseks (I kd, tl 8–9), kinnistusraamatu

väljatrüki (I kd, tl 74) ning täiteasjas nr 084/2009/4195 kordusenampakkumise akti ja selle lisa

1 (I kd, tl 76) alusel luges maakohus tõendatuks, et täitemenetlust on teostatud täitedokumendi

alusel ja kinnistu on müüdud kordusenampakkumisel.

Hageja seisukohalt oli kinnistu müümine vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtu otsuse

põhjenduste kohaselt tuleb hea usu põhimõtte kohaldamisel lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS)

§-s 6 sätestatust, kuna poolte vahel olid laenulepingust tulenevad õigussuhted. Eesti Haigekassa

vastusest nähtub, et hageja on olnud töövõimetuslehel perioodil 13. juuli 2009 kuni 9. november

2009 ja järgnevalt (I kd, tl 48). Laenuleping öeldi seoses hagejapoolse lepingu rikkumisega

ennetähtaegselt üles 25. augustil 2009, seega ajal, millal hageja viibis haiguslehel. Hageja

väitis, et hageja hõimlane on saatnud kostjale kirja, kuid kostja ei ole kirjale vastanud. T.T. i

saadetud e-kirjast nähtuvalt on 21. juulil 2009 aadressile merle.kand@swedbank.ee saadetud

teade, et hageja viibib haiglas ning taastub operatsioonist (I kd, tl 6). Viidatud kirjale on kostja

poolt saadetud automaatvastus, et kirja adressaat on puhkusel ning viidatakse teiste töötajate

andmetele, kellega tuleks ühendust võtta (I kd, tl 7). Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta,

et kostjapoolses e-kirjas nimetatud töötajatega oleks ühendust võetud

Hagejaga öeldi leping üles mitte seoses tema haigestumisega, vaid eelnevalt alates jaanuarist

2009 tekkinud võlgnevuse tõttu. Poolte vahel 2009 juunis toimunud kirjavahetusest nähtuvalt

on hageja pakkunud kostjale välja võimaluse, et keegi võtab laenulepingu üle. Kostja on sellise

võimaluse hagejale andnud, kuid refinantseerimine ei ole teostunud (I kd, tl 36–41). Eeltoodust

tulenevalt leidis maakohus, et hageja on rikkunud laenulepingut ning kostja on kasutanud

seadusest tulenevat õiguskaitsevahendit (VÕS § 100, § 101 lg 1 p 4) ning lepingu üles öelnud.

Pooled ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hagejapoolne lepingu

rikkumine oleks seotud kostja enda käitumisega (VÕS § 101 lg 3). Pooltevahelisest

kirjavahetusest nähtuvalt on kostja korduvalt hagejale teatanud, et kui hageja lepingut ei täida

või kohustust üle ei võeta, alustatakse täite- ja kohtumenetlust. Maakohus leidis, et puuduvad

VÕS § 118 lg 1 alused, mille kohaselt oleks kostja kaotanud õiguse lepingust taganemiseks.

Hea usu põhimõttega ei ole vastuolus kostja taotlused tsiviilasjas nr 2-12-9970 tagaseljaotsuse

tegemiseks ja asja arutamiseks ilma kostja osavõtuta. Selliste taotluste esitamise õigus tuleneb

TsMS §-st 407 ja TsMS §-st 410. TsMS §-st 412 tuleneb hageja õigus nõustuda asja

läbivaatamisega ilma tema osavõtuta.

Asjaolu, et hageja väidete kohaselt on täitemenetlus läbi viidud ilma tema osavõtuta ja kinnistu

müüdi turuhinnast odavamalt, ei puuduta kostjat, sest täitemenetlust viib läbi kohtutäitur. Ka

see, et kostja on finantseerinud sundenampakkumisel suurema pakkumise teinud isikut, ei

muuda kostja käitumist hea usu vastaseks, sest kostja kui krediidiasutuse eesmärgiks ongi oma

teenuste pakkumine. Kostjal oli seadusest tulenev õigus rahuldada nõue kinnisasja arvel.

Hageja viited kodule ja selle kaitsele ei ole asjakohased, sest sellise tõlgenduse puhul ei saakski

kinnisasja, millel asub koduna kasutatav elamu, laenu tagatisena kasutada.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja on kahju tekitanud või alusetult rikastunud. Hüpoteegiga

koormatud kinnisasi müüdi kohtutäituri enampakkumisel ja enampakkumise käigus kujunenud

hind ei ole samastatav turuhinnaga. Maakohus leidis, et olukorras, kus hageja ei ole suutnud

täita võetud laenukohustust, mistõttu on kinnisvara enampakkumise korras müüdud, on

ebaõiglane jätta kostja menetluskulud hageja kanda. Maakohus luges eelnimetatu erandlikuks

asjaoluks TsMS § 162 lg 4 mõttes ning jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus osas, millega maakohus jättis kostja menetluskulud tema enda kanda ja teha tühistatud

osas uus otsus, millega jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja palub jätta kõik

apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus menetluskulude jaotamisel ületanud diskretsiooni

piire ning see tõi kaasa kostja õiguste olulise riive. Hageja on teadlik, et ta ei täitnud lepingulisi

kohustusi ning et tal on kohustus alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude

ulatuses. Otsustades pöörduda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega kohtusse, pidi

hageja arvestama, et hagi rahuldamata jätmisel tuleb tal hüvitada vastaspoole menetluskulud.

Kostja kulude tema enda kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane. Täitemenetluse algatamine on

hageja enda tegevuse/tegevusetuse tulemus, mille eest ei pea vastutama kostja. Kostja huvid on

niigi kahjustada saanud, kuna hageja ei täitnud kohaselt lepingust tulenevaid kohustusi.

Laenusaajad esitavadki kostja kui võlausaldaja vastu põhjendamatuid sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagisid ning tegemist on olukordadega, kus laenusaajad ei ole suutnud täita võetud

laenukohustusi, mille tulemusena on nende vara täitemenetluses realiseeritud. Seega tuleks

maakohtu põhjenduste kohaselt neil kõigil juhtudel jätta võlausaldaja menetluskulud tema enda

kanda. Selline olukord tekitaks võlausaldaja õiguste olulise rikkumise ning tooks kaasa

materiaalse kahju. Maakohtu seisukoha püsima jäämisel võib tekkida olukord, kus võlgnik

teadlikult võlausaldaja huvide kahjustamise eesmärgil esitab põhjendamatu hagi, kartmata, et

talle võiks sellega menetluskulude hüvitamise kohustust kaasneda.

Kostjat esindas kohtumenetluses tema enda töötaja ja seetõttu saab kostja menetluskuluks olla

vaid kohtuistungitega seotud sõidukulu, mis ei ole märkimisväärselt suur või hagejale

ebamõistlikult koormav.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning

apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

Vastuse kohaselt on kohtuistungitel osalemine ning kostja esindamine kostja töötaja

tööülesanne, mille eest ta saab töötasu. Palgalise esindaja töötasu ei saa olla menetluskulu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes. Ka sõidukulu ei saa antud juhul olla menetluskuluks,

kuna kohtus esindamine on seotud kostja töötaja tööülesannete täitmisega. Menetluskulude

jaotuse otsustamine on kohtu diskretsioon.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ning

jätta menetluskulud täielikult kostja kanda. 3. mail 2016 täpsustas hageja ringkonnakohtu

istungil nõuet ning palus vaadata maakohtu otsus ka kahju hüvitamise nõude rahuldamata

jätmise osas üle.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja käitunud hageja suhtes pahatahtlikult, hea usu

põhimõtte ning heade kommetega vastuolus. Kostja poolt lepingu lõpetamine ning

täitemenetluse algatamine on toimunud ajal, mil hageja viibis ravil ning kostja oli sellest

teadlik. Kostja 11. juuli 2011 e-kirjast tulenevalt võib kinnistu müügi alghind olla 57 500 eurot.

Samas on kostja esitanud nõude summas 75 000 eurot. Heatahtlikul lepingupartneril oleks

olnud võimalik läbi rääkida kohustuse ajatamist või peatamist.

Kostja on oma õigusi kuritarvitanud ning hagejale kahju tekitanud. Hagejale kuulunud kinnistu

tegelik väärtus oli 306 003 eurot 39 senti. Kostja ei reageerinud hageja hõimlase e-kirjale,

milles kostjat teavitati hageja haigestumisest. Kostja finantseeris hagejale kuulunud kinnistu

ostu uuele omanikule.

Maakohus on väljunud nõude piiridest, käsitledes tsiviilasja nr 2-12-9970 vaidlust. Kohtuotsuse

põhjendustest ei ole jälgitav otsuse kujunemine. Hea usu põhimõtet on maakohus käsitlenud

tsiviilasja nr 2-12-9970 valguses, mis ei puutu käesoleva asja vaidlusesse. Maakohus ei ole

põhjendanud haginõude asjaolusid heade kommete ja hea usu põhimõttest lähtudes. Samuti ei

ole maakohus analüüsinud nõude asjaolusid tulenevalt VÕS §-st 6.

Maakohus ei ole tõendeid objektiivselt hinnanud. Kostja on esitanud ebaõigeid tõendeid

(andmeid). Kostja vastuse kohaselt toimus juulis 2009 poolte kohtumine, hageja saatis 11. juulil

2009 kostjale kirja, ning hageja reageeris kostja lepingu ülesütlemisele 21. augustil 2009.

Hageja ei saanud seda kõike teha, sest hageja oli juulis haigestunud.

Asjaolu, et täitemenetlus viidi läbi ilma hageja osavõtuta puudutab otseselt kostjat, sest kostja

esitas avalduse täitemenetluse läbiviimiseks. Kostja esitas kohtutäiturile seisukoha, et kinnistu

alghind võib olla 57 500 eurot. Samas kostja nõude suuruseks oli 75 000 eurot. Maakohus on

jätnud nimetatud tõendi hindamata. Maakohus on jätnud ka eksperthinnangud vara väärtuse

kohta hindamata.

Kostja poolt kinnistu ostja finantseerimine on hageja, kui pikaajalise lepingupartneri suhtes,

hea usu põhimõtte vastane. Ei ole välistatud, et kostja on käitunud vastuolus hea

pangandustavaga või on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Maakohus ei ole

analüüsinud VÕS § 1043 ja § 1050.

7. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Kostja käitumine ei ole kunagi olnud hageja suhtes pahatahtlik. Lepingu ülesütlemise teatisele

reageeris hageja 21. augustil 2009 e-kirjaga, milles hageja ei rääkinud, et ta ei saa tervise

halvenemise tõttu võlgnevust tasuda, vaid avaldas, et maksed taastuvad.

Põhjendamatu on hageja süüdistus, et kostja ei vastanud hageja hõimlase e-kirjale. On

arusaamatu, mida hageja oleks pidanud vastama e-kirjale, milles oli märgitud, et makse pangale

viibib ning püütakse leida kõikidele osapooltele sobivaim lahendus.

Täitemenetlust puudutavate vastuväidete esitamine käesolevas menetluses ei ole lubatud ega

põhjendatud. On tõendatud, et kinnisasja müüki alustati kõrgema hinnaga (159 779 eurot), kuid

mitmed enampakkumised nurjusid huviliste puudumise tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

nõude osas tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus keeldub

hageja apellatsioonkaebuse kahju hüvitamise nõude osas menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg

1 p 3 alusel, kuna kaebuselt ei ole tasutud riigilõiv. Ringkonnakohus leiab, et kostja

apellatsioonkaebus menetluskulude jaotuse osas tuleb rahuldada ning maakohtu otsus

menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

tühistatud osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud maakohtus hageja kanda.

Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.

9. Hageja esitas hagiavalduses kaks nõuet: sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude ning

kahju hüvitamise nõude. Maakohus jättis hagi mõlema nõude suhtes rahuldamata ning

menetluskulud poolte endi kanda. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse,

milles palub tühistada maakohtu otsus ning rahuldada hagi. Kostja esitas apellatsioonkaebuse,

milles vaidlustab menetluskulude jaotuse.

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda

kahju hüvitamise nõude osas.

TsMS § 637 lg 1 p 3 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõivu. Hageja soovis kahju 306 003 euro 39 sendi

hüvitamist. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on määranud tsiviilasja hinna valesti. TsMS

§ 132 lg-te 1 ja 5 kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot ning

mittevaraliseks loetakse hagihinna tähenduses ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet.

Maakohus jättis aga tähelepanuta, et hageja esitas lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

nõudele ka kahju hüvitamise nõude. TsMS § 124 lg 1 esimese lause kohaselt määratakse raha

maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. Seega on hageja kahju

hüvitamise nõude hagihinnaks hüvitatava kahju summa 306 003 eurot 39 senti. TsMS § 134 lg

1 esimese lause kohaselt hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Seega

TsMS § 132 lg 1 ja 5 ning § 124 lg 1 arvestades on tsiviilasja hinnaks maakohtus 309 503 eurot

39 senti (3500 + 306 003,39). TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioon-, kassatsioon- või

määruskaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades

kaebuse ulatust. Hageja taotles apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest

vabastamist.

Ringkonnakohus rahuldas hageja taotluse menetlusabi saamiseks 14. detsembri 2015

määrusega ning vabastas hagejat riigilõivu 300 euro tasumisest apellatsioonkaebuselt

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas.

Hageja täpsustas oma nõuet 3. mai 2016 istungil ning palus rahuldada ka nõude kahju

hüvitamise osas. Hageja palus vabastada teda kahju hüvitamise nõude osas apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus jättis 13. mai 2016 määrusega hageja taotluse

menetlusabi saamiseks kahjuhüvitise nõude esitamisel rahuldamata ning andis hagejale tähtaja

riigilõivu 2700 eurot tasumiseks. Hageja ei ole määratud tähtajaks riigilõivu tasunud.

Kuivõrd apellatsioonkaebuse kahju hüvitamise nõude osas menetlusse võtmisest tuleb

keelduda, ei analüüsi maakohus hageja etteheidet maakohtu VÕS §-de 1043 ja 1050

kohaldamata jätmise kohta ega hinda hageja esitatud tõendeid kahju suuruse kohta.

11. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

nõude osas on põhjendamatu ning see tuleb jätta rahuldamata.

Hageja leiab, et kostja on käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt, maakohus on

väljunud nõude piiridest ega ole objektiivselt tõendeid hinnanud.

TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. TMS § 221 lg 3 järgi võib hagi esitada täitemenetluse lõpuni.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste

täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti

selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1

tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest

lähtuvalt. Sama paragrahvi lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust

tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõttest

tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga

tekitada teisele lepingupoolele kahju (Riigikohtu 6. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-100-07, p 16; 7. novembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16; 9. märtsi 2006

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 17).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt.

Hageja võlgnevus kostja ees tekkis jaanuaris–veebruaris 2009 (I kd, tl 32, 34), seega enne

hageja haigestumist juulis 2009. Sellele vaatamata ei ole kostja laenulepinguid enne 25. augustit

2009 üles öelnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostja tegevust lugeda ebamõistlikuks ega

pahauskseks. Kostja kui laenuandja kasutas seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, et

saada väljalaenatud rahalised vahendid võimalikult kiiresti tagasi.

VÕS § 196 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel

etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni

kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kui

mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles

öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta

lõppemist. Kostja on hagejale korduvalt andnud täiendavaid tähtaegu kohustuse täitmiseks ning

15. juuni 2009 e-kirjas teavitanud laenulepingu ülesütlemise võimalusest kohustuse täitmata

jätmise korral.

Ainuüksi asjaolu, et kostja ütles laenulepingu üles hageja haiguslehel viibimise aja jooksul, ei

tähenda kostja hea usu põhimõtte vastast käitumist. Hageja võlgnevus ei tekkinud hageja

haigestumise tagajärjel, vaid tegemist oli juba eelnevalt tekkinud võlgnevusega ning hageja oli

sellest teadlik. Pooled on pidanud kirjavahetust hageja võlgnevusega seoses hiljemalt juunist

2009 (I kd, tl 36–37), seega enne hageja haiguslehele sattumist, ning e-kirjavahetusest nähtuvalt

on kostja teinud hageja võlgnevuste likvideerimiseks tähtaegades järeleandmisi, pikendades

tasumise tähtaegu (I kd, tl 37). Seega on kostja korduvalt andnud hagejale täiendavaid

võimalusi võlgnevuse tasumiseks ning meelevaldsed on hageja väited kostja poolt õiguste

kuritarvitamisest ja hagejale kahju tekitamisest. Samuti on alusetud hageja etteheited kohustuse

ajatamata või peatamata jätmise kohta kostja poolt. Hageja ei ole lepingute kehtivuse ajal

lepingute peatamist, s.o maksepuhkust, oma tervisliku seisundi tõttu või muul põhjusel

taotlenud. Hageja on kogu aeg tasumist lubanud, nii juunis, kui ka 21. augusti 2009 e-kirjas (I

kd, tl 40), kuid ei ole oma lubadusi täitnud. Hageja on ise kinnitanud võlgnevuse olemasolu (I

kd, tl 88 pöördel).

Hageja toimetati haiglasse terviserikkega 13. juulil 2009. Seega ei ole õige hageja väide, et ta

ei saanud haiguslehel viibimise tõttu kostja esindajaga 11. juulil 2009 kohtuda. Asjaolu, et

hageja oli perioodil 13. juuli 2009 kuni 9. november 2009 haiguslehel, ei välista selle

ajavahemiku jooksul e-kirjade saatmist. Hageja on ka kinnitanud, et e-kirju saatis hageja

hõimlane hageja teadmisel (I kd, tl 88 pöördel, tl 122).

Asjaolu, et kostja finantseeris hagejale kuulunud kinnistu ostu ostjale, ei ole hea usu põhimõtte

vastane käitumine ning maakohtu seisukoht on selles osas õige.

Kostja ei ole käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt, kui ta tegi kohtutäiturile

ettepaneku kinnisvara enampakkumise alghinna määramiseks. Enampakkumise alghind

kujuneb täitemenetluse seadustikus kehtestatud reeglite kohaselt ning enampakkumise

nurjumise korral on võimalik alghinda langetada, küsides selle kohta sissenõudja ja võlgniku

seisukohti (TMS § 100 lg 5). Esmastel enampakkumistel oli kinnisasja hind oluliselt kõrgem (I

kd, tl 123–125).

Pahatahtlikuks käitumiseks ei saa lugeda kostja hageja poolt hõimlase e-kirjale mittevastamist.

Hageja hõimlane ei ole kostja lepingupartner ega olnud hageja volitatud isikuks

pooltevahelistes laenusuhetes. Hageja hõimlase e-kiri (I kd, tl 6) oli informatiivne ega vajanud

eraldi vastamist.

12. Hageja viide vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalikule rikkumisele on asjakohatu.

Vastutustundlik laenamine tähendab, et laen peab vastama tarbija vajadustele ning olema

kujundatud selliseks, et tarbijal oleks võimalik saadud krediit tagasi maksta. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid

kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid

andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Hageja ei ole kordagi väitnud,

et laenulepingute sõlmimise ajal 2001 ei olnud ta suuteline laenu tagastama, vaid vastupidiselt

on menetluse jooksul korduvalt kinnitanud, et on pikaajaliselt täitnud oma kohustusi korrektselt

(I kd, tl 133, 171).

13. Maakohus ei ole haginõude piiridest väljunud. Maakohus selgitas, et hea usu põhimõttega

ei ole vastuolus kostja poolt tsiviilasjas nr 2-12-9970 esitatud taotlused, kuid tegemist ei ole

maakohtu ainukese hinnanguga hea usu põhimõtte väidetavale rikkumisele kostja poolt.

Maakohus on otsuses analüüsinud nii hageja väiteid, kui ka esitatud tõendeid, s.h poolte e-

kirjavahetust.

14. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja apellatsioonkaebus menetluskulude jaotuse osas

põhjendatud ning see tuleb rahuldada.

Maakohus leidis, et kuigi üldreegli TsMS § 162 lg 1 kohaselt peaks jätma menetluskulud hageja

kanda, on olukorras, kus hageja ei ole suutnud täita võetud laenukohustust, ebaõiglane jätta

kostja menetluskulud hageja kanda ning põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4

alusel poolte endi kanda.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

maakohus jättis hagi rahuldamata, tuleks menetluskulud jätta üldreegli kohaselt hageja kanda.

Asjaolu, et hageja ei suutnud täita võetud laenukohustust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul

menetluskulude teistsuguse jaotuse aluseks. TsMS § 162 lg-t 4 ei saa kohaldada üksnes

põhjendusega, et menetlusosaline on raskes majanduslikus olukorras. TsMS § 162 lg 4

kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu. Menetluskulude välja mõistmata jätmine

tsiviilasja kaotanud poolelt peab olema sellele menetlusosalisele olema äärmiselt ebaõiglane

mitte üksnes tema majanduslikust seisundist lähtudes, vaid ka muudest objektiivsetest

asjaoludest, mida ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul ei esine.

15. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda.

Kostja 21. juuli 2016 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud maakohtus

sõidukulud 67 eurot 16 senti 9. septembri 2014 ja 5. jaanuari 2015 istungitele ning

menetluskulud ringkonnakohtus riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel 50 eurot ja sõidukulu

3. mai 2016 istungile 23 eurot 10 senti.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

TsMS § 139 lg 1 järgi on riigilõiv menetlusosalise kohtukulu. Kostja tasus 24. novembril 2016

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu summas 50 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses

ettenähtud määras ja see kuulub menetlusosalisele hüvitamisele.

Kostjat esindas kohtumenetluses kostja töötaja, seega hüvitatakse kostjale TsMS § 175 lg 2

järgi üksnes sõidukulud. Ekslik on hageja seisukoht, et sõidukulu ei saa antud juhul olla

menetluskuluks. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja sõidukulud põhjendatud. Seega saab

kostja põhjendatud kuluks maakohus lugeda kokku 67 eurot 16 senti ning ringkonnakohtus 73

eurot 10 senti (riigilõiv 50 eurot ning sõidukulud 23 eurot 10 senti).

Eespoolöeldut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalik kulu, mis kuulub hageja poolt

hüvitamisele 140 eurot 26 senti.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke