3-15-652/38

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 29.08.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-652 Haldusasi NI kaebus Tallinna Vangla vastu kinnipidamistingi- mustega tekitatud kahju hüvitamiseks ja viivise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – NI, esindaja v.adv Denis Piskunov Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 29.07.2016 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus NI apellatsioonkaebus

RESOLUTSIOON 1. Võtta menetlusse NI apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 29.07.2016 otsuse peale haldusasjas nr 3-15-652. 2. Rahuldada NI apellatsioonkaebus osaliselt. 3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 29.07.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-652 ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättesaa- misest arvates (HKMS § 212 lg 1 teine lause). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon- kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime- tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu- se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii- gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustäh- taja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot- leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eel- kõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-15-652 2(6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. NI hoiti Tallinna Vanglas 18.04.2011-27.09.2012 vahistatu režiimil ja 28.09.2012- 10.10.2012 süüdimõistetuna vastuvõturežiimil. Sel ajal viibis ta lukustatud kambrites ja sai kasutada ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus. Tema kasutuses oli kambris (sh WC) isiklikku ruumi 321 päeval alla 3 m2 ning 221 päeval 3 m2 või enam. 11.10.2012-04.12.2014 viibis NI avatud eluosakonnas, kus kambri uks oli lukustatud öörahu ajaks. Kambris ei olnud WC-d. Ta sai kasutada igapäevast jalutuskäiku värskes õhus ja külas- tada kord nädalas spordisaali. Tema kasutuses oli kambris isiklikku ruumi 132 päeval 2,65 m2 ja 653 päeval üle 3 m2. 2. NI esitas 04.12.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 43 kuu jooksul Tallinna Vangla ebainimlikes kinnipidamistingimustes viibimisega. 3. Tallinna Vangla tagastas 25.02.2015 otsusega taotluse 04.12.2011 eelnenud perioodi osas, leides, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tulenev 3-aastane taotluse esitami- se tähtaeg on möödunud. Sama vastusega jättis vangla NI taotluse perioodi 04.12.2011- 04.12.2014 osas rahuldamata. 4. NI esitas 16.03.2015 Tallinna Halduskohtule Tallinna Vangla vastu kaebuse, milles taotles 13.04.2011-04.12.2014 nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 13 320 eurot, millele lisandub viivis seaduses ettenähtud määras. 5. Tallinna Halduskohus tagastas 19.11.2015 määrusega kaebuse ajavahemikku 13.04.2011-03.12.2011 puudutavas osas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, leides, et kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.03.2016 määrusega halduskohtu määruse ja edastas asja haldus- kohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul ei ole õige jagada perioodi 13.04.2011-04.12.2014 osadeks. Põhjendatud ei ole vaadelda eraldi perioode, mil kaebaja viibis katkematult Tallinna Vangla kambrites, mis tema hinnangul ei olnud nõueteko- hased. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja kinnipidamistingimused oleks nimetatud pe- rioodil oluliselt muutunud. Kuivõrd praegusel juhul puuduvad erandlikud asjaolud, mis luba- vad väita, et kaebaja pidi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mitte- varalise kahju lõplikust ulatusest teada saama juba varem, siis tuleb Riigikohtu lahendeid (3- 3-1- 93-13, 3-3-1-20-15) silmas pidades kahjunõude esitamise 3-aastast tähtaega hakata arves- tama alates 04.12.2014, mil lõppes periood, mille eest isik kahju hüvitamist nõuab. Jätkuva toiminguga tekitatav mittevaraline kahju on muu hulgas seotud inimväärikust alandava koht- lemise kestusega (põhjenduste p 8). Tallinna Halduskohus võttis 25.04.2016 määrusega kae- buse menetlusse. 6. Tallinna Vangla palus 18.05.2016 vastuses jätta kaebus perioodi 13.04.2011- 17.04.2011 osas läbi vaatamata, sest kaebus on esitatud vale vastustaja vastu – kaebaja oli sel ajal Põhja Prefektuuri kambris ja Tallinna Vangla tingimused ei saanud talle kahju põhjustada. Perioodi 18.04.2011-03.12.2011 osas palus vangla jätta kaebus kohtueelse menetluse nõuete- kohase läbimata jätmise tõttu HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata ning perioodi 04.12.2011-04.12.2014 osas rahuldamata. 7. Tallinna Halduskohus jättis 29.07.2016 otsusega kaebuse perioodide 13.04.2011- 17.04.2011 ja 18.04.2011-03.12.2011 osas läbi vaatamata (resolutsiooni p 1), muus osas ra- huldamata (resolutsiooni p 2) ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 3). Kohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

3-15-652 3(6) 1) Perioodi 13.04.2011-17.04.2011 osas jääb kaebus HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel läbi vaatamata. Kaebaja ei viibinud sel ajal Tallinna Vanglas, mistõttu ei saanud tal tekkida kahjunõuet Tallinna Vangla vastu. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ei saa- nud teda sel ajal mõjutada. 2) Perioodi 18.04.2011-03.12.2011 osas jääb kaebus HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbimata jätmise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.03.2016 määrusega halduskohtu 19.11.2015 määruse, kuid pärast ringkonnakohtu määruse 19.04.2016 jõustumist on Riigikohus teinud praegusega analoogses asjas 27.04.2016 otsuse nr 3-3-1-68-15 ja halduskohus ei saa Riigikohtu seisukohta eirata. Kaebaja viibis 18.04.2011-04.05.2011 kambris nr 136 isikliku ruumiga 2,58 m2. 05.05.2011 oli ta kambris 136 isikliku ruumiga 3,1 m2. 06.05.2011-12.10.2011 viibis ta kambris 326, kus isiklik ruum varieerus 2,6 m2 kuni 3,9 m2. Seepärast pidid isikliku ruumi muutused kambris olema kaebaja jaoks tuntavad. Sedavõrd suures muutuses pidi kaebaja tajuma ruumikitsikusest tingitud alandatuse ja allasurutuse tunnet. Liiatigi oli kaebaja kandnud Tallinna Vangla kamb- ritingimustes vanglakaristust ka varem (11.11.1999-12.01.2001) ning viibinud ka teistes kin- nipidamisasutustes (21.10.1999-11.11.1999 Keskvanglas; 12.01.2001-18.10.2005 Ämari Vanglas; 03.01.2007-19.01.2007 Lääne Prefektuuri kambris; 13.04.2011-18.04.2011 Põhja Prefektuuri kambris). Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja mõistis sellel ajavahemikul põranda- pinna vähesusest tulenenud negatiivseid mõjutusi ja kahju tekkimist alles EIK poolt Tunis vs Eesti kohtulahendi tegemise järgselt. 3) Perioodi 04.12.2011-04.12.2014 osas jääb kaebus rahuldamata. Kaebaja liikumine oli perioodil 04.12.2011-27.09.2012 tema staatusest tulenevalt piiratud. Vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris. Kaebajal oli võimalik ööpäeva vältel vii- bida kambrist väljas ühetunnise jalutuskäigu ajal. Lisaks oli tal mitmeid lühiajalisi kokkusaa- misi ja suveperioodil oli tal võimalik käia üks kord nädalas lisajalutuskäigul. Kaebajal tuli viibida oludes, kus põrandapind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni. Arvestades kõnealustes tingimustes viibimise järjepidevat kestust, ei saa kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi pidada inimväärikuse alandamise künnist ületavateks. Vahistatuna kinnistes kambrites isikliku ruu- miga alla 3 m2 viibitud päevade koguarv jagunes mitmeteks perioodideks, mille vahele jäi lühemaid ja pikemaid ajavahemikke, mil kaebajale oli tagatud ruumi kas täpselt 3 m2 või enam. Pikimal perioodil oli kaebajal kambris 2,8 m2, mis ei ole sedavõrd tajutav, et võiks avaldada vaimsele enesetundele püsivat mõju. 28.09.2012-10.10.2012 hoiti kaebajat süüdimõistetuna vastuvõturežiimil ning vähem kui 3 m2 ruumi oli kaebajal kahel päeval. Ehkki talle oli igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljas- pool kambrit üksnes ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal, ei ole põhjust rääkida ebapiisaval kambripinnal hoidmisega inimväärikuse alandamisest. 11.10.2012-04.12.2014 viibis kaebaja vangla avatud osakonnas, kus talle oli igapäevaselt ta- gatud võimalus jalutada üks tund värskes õhus ja viibida väljaspool kambrit kogu päeva kuni öörahuni. Lisaks osales kaebaja hõivetegevuses (riigikeele õpe ja elektriku eriala omandami- ne). Ei ole ilmnenud, et olmetingimused vanglas oleksid olnud sellised, mis oleksid suurendanud ebapiisava kambripinna mõju kaebajale. 8. NI palub 24.08.2016 apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus, mil- lega kaebus rahuldada või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus jättis kaebuse põhjendamatult osaliselt läbi vaatamata, leidis ekslikult, et WC pindala tuleb lugeda kambri pindala hulka ning kinnipidamistingimused kogumis olid õiguspärased ega suurenda- nud ebapiisava kambripinna mõju kaebajale. Kaebaja palub riigilõivu tasumisest vabastamist.

3-15-652 4(6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus vastab HKMS § 182 nõuetele ja on täht- aegne. Tallinna Halduskohus on andnud 17.08.2015 määrusega kaebajale menetlusabi kaebu- selt riigilõivu tasumisel. Arvestades, et kaebaja on viibinud alates aprillist 2011 Tallinna Vanglas ja viibib alates 01.03.2016 Viru Vanglas (väljatrükk kinnipeeturegistrist, I kd tl 182), kusjuures karistusaeg lõpeb 13.04.2023 (vangla 17.04.2016 vastus, I kd tl 73), pole alust arva- ta, et kaebaja majanduslik olukord oleks paranenud ja võimaldaks tasuda riigilõivu. Seetõttu jätkab ringkonnakohus HKMS § 114 lg 2 alusel menetlusabi andmist. 10. HKMS § 192 sätestab, et ringkonnakohus võib otsustada asja üksnes apellatsioonkaebu- se põhjal, kui kohus leiab, et halduskohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, mis vastavalt HKMS §-le 199 toob kaasa halduskohtu otsuse tühistamise. Sel juhul tühistatakse halduskohtu otsus ja asi saadetakse halduskohtusse uueks läbivaatamiseks. HKMS § 199 lg 2 p 3 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata koh- tulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normi- de muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnako- hus leiab, et halduskohtu otsus tuleb HKMS § 199 lg 2 p 3 ning § 200 p 2 alusel tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata samale halduskohtule uueks läbi- vaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 11. Halduskohus on jätnud kaebuse perioodi 18.04.2011-03.12.2011 osas ebaõigesti HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Seda kohtumenetluse normi rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, sest ringkonnakohus ei saa teha sisulist lahendit olukor- ras, kus esimese astme kohus on jätnud kaebuse läbi vaatamata. Selline võimalus oleks ring- konnakohtul kaebuse muutmise korral, kuid sellise olukorraga ei ole praegusel juhul tegemist. Ringkonnakohus leidis 30.03.2016 määruses Riigikohtu lahendites 3-3-1-93-13 ja 3-3-1-20-15 toodud seisukohtadele tuginedes, et kaebuses näidatud perioodi osadeks jagamine ei ole prae- gusel juhul õige ning puuduvad erandlikud asjaolud, mis lubavad väita, et kaebaja pidi inim- väärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju lõplikust ulatu- sest teada saama juba varem. Seega leidis ringkonnakohus, et kaebajal on jätkuva toimingu puhul kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud ning HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohtu hinnangul on ka ringkonnakohtu määrusest tulenevad seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud lahendi teinud kohtule asja uuel läbivaa- tamisel kohustuslikud (HKMS § 203 lg 2 ja § 202 lg 2). Lisaks on ringkonnakohus jätkuvalt seisukohal, et HKMS § 121 lg 1 p-st 4 tulenevat takistust asja sisuliseks läbivaatamiseks ei esine ning halduskohtu otsuses väidetud vastuolu Riigikohtu 27.04.2016 lahendiga nr 3-3-1-68-15 ei esine. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukoh- ta, et eelviidatud Riigikohtu lahendis vaadeldud asi on praegusega sarnane. Viidatud lahendis kajastatud asjaoludest nähtuvalt esitas 2002-2014 Tallinna Vanglas viibinud isik vanglale 14.04.2014 kahju hüvitamise taotluse ja kuna vangla ei lahendanud taotlust tähtaegselt, esitas isik halduskohtule kaebuse perioodil 01.01.2010-14.02.2014 tekitatud kahju hüvitamiseks (p-d 1-3.1). Kaebaja viibis samades tingimustes juba alates 19.01.2009 ning seetõttu ei pidanud Riigikohus eluliselt usutavaks, et isik mõistis ajavahemikul 01.01.2010-13.02.2011 põranda- pinna vähesusest tulenenud negatiivseid mõjutusi ja kahju tekkimist alles veebruaris 2011 (p-d 13-14). Riigikohus on selgitanud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argu- mendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (p 12). Samuti on Riigikohus selgitanud, et ebamäärasust, mis kaasneb kaebetähtaja kulgemahakkamisega niisugustes asjades, aitab tasandada kaebetähtaja

3-15-652 5(6) 3-aastane pikkus (3-3-1-20-15, p 13). Riigikohus ei ole asunud oma praktikas seisukohale, et ühelgi juhul ei saa lugeda kohustuslikku kohtueelset menetlust läbituks RVastS § 17 lg-s 3 märgitud 3-aastasest tähtajast pikema perioodi osas. Perioodi 04.12.2011-04.12.2014 osas on halduskohus küll teinud sisulise lahendi, kuid selle perioodi seotuse tõttu perioodiga, mille osas on kaebus sisuliselt lahendamata, ei saa ringkon- nakohus asja lahendada ka osas, millega kaebus jäeti rahuldamata. Kinnipidamise kestus mõ- jutab ühest küljest hinnangut, kas minimaalse raskusastme kriteerium inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks on täidetud, teisest küljest aga ka hüvitise suurust. Seetõtu tuleb kohtuotsus vältimatult tühistada ka osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Rii- gikohus on teinud mitmeid lahendeid seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas (nii vahistatute kui avatud osakonnas kinnipeetute kohta), mistõttu ei pea ringkonnakohus vajali- kuks anda asja uueks läbivaatamiseks täpsemaid juhiseid. Siiski tuleb eraldi märkida, et õi- guspärane ja kohtupraktikaga kooskõlas ei ole halduskohtu põhiargument, mille kohaselt alla 3 m2 suuruse pinnaga päevade koguarvu jagunemine perioodideks, mille vahele jäävad üksi- kud päevad põrandapinna n-ö normaalse suurusega, välistab tingimuste hindamise inimvää- rikust alandavaks ja kahju hüvitamise (vt nt 3-3-1-42-15, p 27). 12. Halduskohus on jätnud perioodi 13.04.2011-17.04.2011 osas kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel ebaõigesti läbi vaatamata. Asjaolu, et kaebaja sel perioodil Tallinna Vanglas ei viibinud ja Tallinna Vangla ei ole selle perioodi osas õige vastustaja, ei tähenda kaebeõiguse puudumist ega kaebusega selle eesmärgi saavutamise võimatust. Kui kaebus on esitatud vale vastustaja vastu, kaasab halduskohus täiendava vastustaja. Vastustaja kindlakstegemine on halduskohtu ülesanne (HKMS § 18, § 120 lg 1 p 2). Kaebuses ei ole kir- jeldatud kinnipidamistingimusi Põhja Prefektuuri kambris, mistõttu ei saa praegu ka välistada, et need võisid samuti olla inimväärikust alandavad. Kaebaja esindaja poolt Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei ole märgitud perioode, mille eest hüvitist taotletakse. Taotluses on palutud hüvitist Tallinna Vanglas viibi- tud 43 kuu eest (I kd, tl 8 ja tl 167). Samas on Tallinna Vangla oma 25.02.2015 vastuses kahju hüvitamise taotlusele (I kd tl 10-13) märkinud, et kahjunõude kohaselt viibib kaebaja Tallinna Vanglas alates 13.04.2011. Millal algas periood, mille osas taotlus tagastatakse, vastuses ei märgita. Ka halduskohtu 16.04.2015 päringule vangla poolt 17.04.2015 saadetud vastuses (I kd tl 73) on märgitud, et NI kannab karistust Tallinna Vanglas alates 13.04.2011. Alles kaebu- sele 18.05.2016 esitatud vastuses (I kd tl 159-165) teatab vastustaja, et kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja paigutatud Tallinna Vanglasse 18.04.2011-01.03.2016 ning perioodil 13.04.2011-17.04.2011 oli ta paigutatud Põhja Prefektuuri kambrisse. Vastusele on lisatud ka vastavat infot kinnitav väljatrükk kinnipeeturegistrist (I kd tl 182). Halduskohtule esitatud kaebuses võib perioodi algus, millest alates kahju hüvitamist nõutakse, olla vangla 25.02.2015 vastusele tuginedes märgitud ekslikult. Kui kaebaja tegelikuks sooviks ei ole nõuda hüvitist aja eest, mil ta veel Tallinna Vanglas ei viibinud, on kaebajal võimalus selles osas kaebusest loobuda. Kui kaebaja jääb siiski ka selle nõude juurde, võib menetluse lõpetamise kohaseks aluseks olla HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2, kui kaebajal ei ole ette tuua mõjuvaid põhjuseid haldus- kohtule kaebuse esitamisega hilinemiseks. Kuna tegemist oli iseseisva kinnipidamisega teist tüüpi kinnipidamisasutuses, ei saa seda lugeda üheks toiminguks sellele järgneva kinnipidami- sega vanglas (vt selle kohta ka Riigikohtu lahendit 3-3-1-20-15, p 9).

3-15-652 6(6)

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets