3-15-2725/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.08.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2725

Haldusasi

JM kaebus Vabariigi Valitsuse 30.09.2015 korralduse nr

408 tühistamiseks

MS kaebus Vabariigi Valitsuse 30.09.2015 korralduse

nr 411 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I – JM

Kaebaja II – MS

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindaja

Indrek Kilk

Kolmas isik – Tallinna linn, volitatud esindaja Neeme

Mozolev

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.01.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

JM ja MS apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta JM ja MS apellatsioonkaebused rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 25.01.2016 otsuse haldusasjas nr 3-15-2725 põhjendusi,

asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Muus osas jätta kohtuotsus

muutmata.

3. Apellantide apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.09.2016.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

3-15-2725

2(12)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Haabersti Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli hoolekogud otsustasid

valida koolide gümnaasiumiosa õppekeeleks vene keele ning tegid vastavalt 17.01.2014 ja

27.10.2014 sellekohase ettepaneku Tallinna Linnavolikogule. Tallinna Linnavolikogu taotles

13.11.2014 otsusega nr 168 „Taotluse esitamine Vabariigi Valitsusele Tallinna Linnamäe Vene

Lütseumi, Haabersti Vene Gümnaasiumi, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi, Tallinna

Tõnismäe Reaalkooli ja Tallinna Mustjõe Gümnaasiumi gümnaasiumide õppekeele kohta“ luba

kasutada muu hulgas Haabersti Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli

gümnaasiumiastmes õppekeelena vene keelt. Otsuse tegemise aluseks märgiti põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse (PGS) § 21 lg 3 ning koolide hoolekogude ettepanekud.

2. Vabariigi Valitsus keeldus 30.09.2015 korraldusega nr 408 “Haabersti Vene

Gümnaasiumile venekeelseks õppeks loa andmisest keeldumine” ja korraldusega nr 411

“Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile venekeelseks õppeks loa andmisest keeldumine” andmast

luba kasutada kooli gümnaasiumiastmes õppekeelena vene keelt.

3. JM esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 30.09.2015 korralduse nr

408 tühistamiseks ning MS esitas kaebuse Vabariigi Valitsuse 30.09.2015 korralduse nr 411

tühistamiseks. Tallinna Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse. Kaebuste põhjendused

olid kokkuvõtvalt järgmised.

Kaebajate alaealised lapsed õpivad vastavalt Haabersti Vene Gümnaasiumi 1. klassis ning

Tallinna Tõnismäe Reaalkooli 3. ja 5. klassis. Laste õppekeeleks mõlemas koolis on nende

emakeel – vene keel – ning kaebajad soovivad, et lapsed jätkaks gümnaasiumiastmes õpinguid

samas koolis ja enda emakeeles. Kaebajad on seisukohal, et lapsed peavad saama keskhariduse,

jätkamaks õpinguid kõrgkoolis. Kaebajate perede jaoks ei ole koolide vahetamine vastuvõetav.

Haabersti Vene Gümnaasium asub kaebaja I kodu lähedal ning lapse jaoks on parim õppida

kodulähedases koolis, kuna see säästab aega õppimiseks ja puhkamiseks. Arvestades, et

Tallinna Tõnismäe Reaalkool on riigieksamite tulemuste põhjal parim vene kool Eestis, soovib

kaebaja II, et tema lapsed jätkaks seal kooliteed ka gümnaasiumis. Kaebajad valisid Haabersti

Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli veel põhjusel, et mõlemad koolid on kolm

korda taotlenud luba vene õppekeele säilitamiseks gümnaasiumiastmes. Sellisena rikuvad

vaidlusalused korraldused kaebajate alaealiste laste emakeelelist enesesäilitamist ja identiteeti,

mis on põhiseaduslikud väärtused, õigust rahvuskuuluvuse säilitamisele ja haridusele. Samuti

rikutakse kaebajate otsustusõigust määrata oma alaealiste laste emakeelelist enesesäilitamist ja

identiteeti. 5. klassis õppiva lapse vanema kaebeõigust mööndi haldusasjas 3-12-422.

PGS § 21 lg 3, mille kohaselt on gümnaasiumi õppekeeleks eesti keel, on vastuolus põhiseaduse

§ 37 lg 4 teise lausega, mille kohaselt valivad rahvusvähemuse õppeasutuses õppekeele

õppeasutused. Arvestades, et üldine koolikohustus tagab ühiskonna homogeensuse miinimumi

ning riik ei võimalda muukeelsetel elanikel valida õppekeeleks enda emakeelt, võib ühiskonna

3-15-2725

3(12)

homogeensus kaduda: homogeensed on keskharidusega eestikeelsed elanikud, samas kui vene

rahvusest isikud võivad jääda põhiharidusega. Esineda võib vastuolu PS §-ga 49, kuna haridus

on oluliseks vahendiks rahvusliku identiteedi säilitamisel. Rahvusvähemusele emakeelse

keskhariduse võimaldamata jätmisega loob riik võimaluse rahvusliku identiteedi kaotamiseks.

Sellisena võib see endast kujutada sundassimileerimise vahendit. Kui eksisteerib piisav arv

õpilasi, mis tagab kooli otstarbeka ülalpidamise, ja selline õppeasutus on otsustanud valida

õppekeeleks muu keele peale riigikeele, on nii riigil kui kohalikul omavalitsusel kohustus seda

valikut aktsepteerida ja kooli ülal pidada. Põhiseaduse kohaselt kuulub õppekeele valiku

pädevus nii põhi- kui keskastmes õppeasutusele, mitte Vabariigi Valitsusele. Vähemusrahvuste

õppeasutusteks ei saa olla ainult eraõiguslikud õppeasutused. Nii oleks 40% Tallinna elanikele

keskharidus ette nähtud vaid tasulisena.

Haabersti Vene Gümnaasium ja Tallinna Tõnismäe Reaalkool on vähemusrahvuse

õppeasutused, kuna mõlemas koolis õppivad mitte-eestlased on Eestis rahvusvähemus.

Argument riigikeele kaitsevajaduse kohta ei ole põhjendatud, kuna munitsipaalkoolis kasutatav

õppekeel ei sea kahtluse alla riigikeelt, eestikeelset asjaajamist ning õigust saada eestikeelset

õpetust. PS § 37 lg 4 teises lauses sätestatud vähemusrahvuse õppeasutuse mõistet ei saa

sisustada vähemusrahvuse kultuurautonoomia seadusega (VRKAS), kuna see on alama astme

seadus ja võeti vastu oluliselt hiljem kui põhiseadus. Veelgi enam, põhiseadus ja VRKAS

räägivad erinevatest õppeasutustest. Vähemusrahvuse kool PS § 37 lg 4 mõistes on iga kool,

kus õpivad mitte-eestlased.

PGS § 21 lg 3 ja PS § 37 lg 4 puhul tekib küsimus ka õigusselgusest, kuna ei selgu, mis

kaalutlustel võib Vabariigi Valitsus loa anda. PGS § 21 lg 3 kohaselt peab Vabariigi Valitsus

andma loa, kaalumata vastupidist otsustust, kui kooli hoolekogu on teinud kooli arengukavast

lähtudes vastava ettepaneku volikogule ning volikogu on esitanud Vabariigi Valitsusele vastava

taotluse. Andmata luba kasutada Haabersti Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Tõnismäe

Reaalkooli gümnaasiumiastmes õppekeelena vene keelt, tegi Vabariigi Valitsus olulise

kaalutlusvea: vaidlusalustes korraldustes keskendutakse eesti õppekeele kasutamise

võimalikkusele ja ei kaaluta, mis asjaoludel lubada gümnaasiumiastmes vene õppekeelt.

PGS § 21 lg 3 rikub vahekorda riigi ja KOV pädevuste vahel, sätestades volikogule üksnes

võimaluse taotleda gümnaasiumiastmes muukeelseks õppeks luba Vabariigi Valitsuselt. Loa

andmise otsustab Vabariigi Valitsus halduse üksikakti, mitte seaduse alusel. Arvestades, et

Vabariigi Valitsuse otsustuse eest vastutab KOV, sekkutakse KOV autonoomiasse ja rikutakse

vastutuse põhimõtet. Hariduse andmine on jagatud riigi ja KOV vahel. Munitsipaalkoolide

õppekorraldus, sh õppekeele valik, on kohaliku elu küsimus, kuna see puudutab konkreetset

kooli KOV haldusterritooriumil ning samal territooriumil elavat kohalikku kogukonda.

Arvestades, et Eesti koolid jagunevad munitsipaalkoolideks, riigikoolideks ja erakoolideks, on

munitsipaalkoole puudutavad küsimused kohaliku elu küsimused. Veelgi enam, KOV-id

peavad munitsipaalkoole üleval, korraldavad seal õpet ning koolid alluvad KOV-ile, sh on

KOV ülesandeks munitsipaalkoolis tasuta hariduse andmine. Tuleb tähele panna, et PGS § 21

asub peatükis „Õppekorraldus“. Seejuures leidis Riigikohtu halduskolleegium asjas 3-3-1-52-

13 põhjendamatult, et õppekeele valik munitsipaalgümnaasiumis on riigielu, mitte kohaliku elu

küsimus. Arvestades, et otsust ei teinud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium,

jäi PGS § 21 lg 3 põhiseaduspärasus kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku garantii aspektist

kohtulikult kontrollimata. PGS § 21 lg 3 rikub KOV autonoomia põhimõtet nii vormiliselt kui

sisuliselt, kuivõrd kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS) sätestatud kohaliku

omavalitsuse mõiste kasutab sõnu „iseseisvalt“, „lõplikult“ ja „seaduse alusel“. PS § 37 lg 2 ja

KOKS § 6 lg 2 alusel kuulub munitsipaalkoolide ülalpidamine KOV pädevusse ja seda ei tohi

delegeerida valitsusasutustele. Veelgi enam, Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikkel 4 lg

3 sätestab, et pädevuste konfliktis riigielu ja kohaliku elu küsimuste vahel tuleb eelistada

3-15-2725

4(12)

küsimuste lahendamist kodanikule kõige lähemal, s.o KOV-s. Vastuolu tõttu põhiseadusega,

tuleb PGS § 21 lg 3 kohaldamata jätta ning vaidlusalused korraldused tühistada.

Vaidlusaluste korraldustega koheldakse erinevalt vene- ja saksakeelse gümnaasiumiosaga

koole, soodustades edasiõppimist Saksamaal ja mitte vene keelt kõnelevates maades.

Riikidevaheline koostööleping ei saa sellist vahetegemist õigustada. Ühesuguse eesti keele

nõude kehtestamine eesti ja vene õpilastele on diskrimineeriv, kuna vene lapsed valdavad eesti

keelt halvemini kui eesti lapsed.

Samuti on korraldused vastuolus vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni art 4 p-ga 1 ja art

12 p-ga 3; regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta artikliga 8 c; ÜRO majanduslike,

sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti art 13 lg-ga 2 b; ÜRO lapse õiguste

konventsiooni art 2 p-ga 1 ja art 28 lg-ga 1 b; ÜRO rahvusvähemuste, religioossete vähemuste

ja keelevähemuste deklaratsiooni artikliga 4; OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi

dokumendi artikliga 34; Haagi soovituste p-dega 13–14; UNESCO konventsiooni hariduses

esineva diskrimineerimise vastu artiklitega 1, 5 lg 1 c ja 4 a; ÜRO rassilise diskrimineerimise

kõrvaldamise komitee lõppjäreldustega Eesti 10. ja 11. perioodilise aruande kohta; ja Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendiga asjas Küpros v. Türgi. Lisaks peavad Vabariigi Valitsuse

ja Venemaa Föderatsiooni Valitsuse vahelise haridusalase koostöö kokkuleppe kohaselt looma

lepingupooled isikutele, kelle etniline kodumaa asub teise riigi territooriumil, haridusalaste

vajaduste rahuldamiseks vastavad tingimused.

Uuringute kohaselt valmistab eestikeelsele aineõppele üleminek õpilastele suuri raskusi ning

see probleem on olemas ka Haabersti Vene Gümnaasiumis ja Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis:

ei ole piisavalt õpetajaid, kes valdaks eesti keelt C1 tasemel ning õpilased ei valda eesti keelt

B1 tasemel, kuigi eesti keeles õppimiseks peaksid nad valdama keelt vähemalt B2 tasemel.

Eestikeelsele aineõppele üleminekut gümnaasiumiastmes vastustab ka avalik arvamus. Samuti

kannatab ülemineku tõttu õpilaste akadeemiline võimekus ning koolidel kaob võimalus

arendada oma erisusi, kuivõrd eesti keele omandamise eesmärgid ja kriteeriumid ei ole piisavalt

selged ja konkreetsed.

4. Vabariigi Valitsus vaidles kaebustele vastu ning palus jätta need rahuldamata.

Vaidlusalused korraldused ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi, kuna kaebajate lapsed ei õpi

kummagi kooli gümnaasiumiastmes. Kaebust tuleb seega vaadelda muude isikute õiguste

kaitseks esitatud kaebusena. Kuivõrd kaebuse saab esitada üksnes oma õiguste kaitseks kaebuse

esitamise hetke seisuga, ei ole kaebajatel halduskohtusse pöördumise õigust. Isegi kui jaatada

kaebeõigust, on täna võimatu hinnata, kas kaebajate lapsed jätkavad tulevikus õpinguid sama

kooli gümnaasiumiastmes, kuivõrd gümnaasiumiõppes õppimine eeldab eelnevalt seaduses

sätestatud tingimuste täitmist ja konkreetse gümnaasiumi vastuvõtukonkursi edukat läbimist.

Veelgi enam, Eestis on 187 kooli, kus on võimalik omandada keskharidust.

Eestikeelse üldkeskhariduse põhjendatust kinnitab põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. PS

§ 37 lg-st 4 tuleneb avalikule võimule kohustus tagada üksnes eestikeelne õpetus. Selle sätte

kohaselt ei ole riigi- ja munitsipaalkoolidel õigust ise otsustada, millises keeles õppetööd

korraldada. Sama sätte teist lauset tuleb tõlgendada viisil, mille kohaselt ei või avalik võim

takistada vähemusrahvustel oma õppeasutusi moodustamast ning enda valitud keeles haridust

korraldamast. Seda tõlgendust toetavad PS § 6, § 21 ja § 52 lg 2.

Munitsipaalkool, kus õpilaste enamuse emakeeleks ei ole riigikeel ja rahvuskuuluvus ei ole

eestlased, ei ole vähemusrahvuse õppeasutus. VRKAS § 25 sätestab sõnaselgelt, et

vähemusrahvuse kooli (klassi) avamine ja selle töö korraldamine toimub erakooliseadusega

sätestatud korras. Haabersti Vene Gümnaasiumi ega Tallinna Tõnismäe Reaalkooli puhul pole

3-15-2725

5(12)

tegemist vähemusrahvuse liikmete moodustatud ja peetava õppeasutusega, mille avamine ja töö

toimub vastavalt erakooliseadusele.

Riigikohus on leidnud, et PGS § 21 lg 3 ei ole vastuolus kohaliku omavalitsuse autonoomiaga.

Eesti Vabariigi territooriumil kasutatav keel on riigielu küsimus. Isegi kui käsitada õppekeele

valiku küsimust kohaliku elu küsimusena, võib Vabariigi Valitsus selle üle otsustada, kuivõrd

PS § 154 lg 1 allub lihtsale seadusereservatsioonile. Vastustaja nõustub Riigikohtu seisukohaga

asjas 3-3-1-52-13, et munitsipaalkooli õppekeele määramine on riigielu küsimus. Kohalikul

omavalitsusel

ei

ole

õigust

otsustada

gümnaasiumi

õppekeele

üle

ega

nõuda

munitsipaalgümnaasiumis venekeelse õppe säilitamist.

Luba kasutada gümnaasiumiastmes vene õppekeelt on erand, mille tegemiseks peavad olema

kaalukad põhjused. Arvestades Riigikohtu otsust asjas 3-3-1-52-13, oli Vabariigi Valitsuse

kaalutlusotsus õiguspärane.

Erinev kohtlemine saksa- ja venekeelse gümnaasiumiosaga koolide vahel on õigustatud.

Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksakeelses osakonnas ei õpita saksa keeles emakeelena. Seega

ei ole küsimuse all nende õpilaste integreerimine Eesti ühiskonda ega vajaduses tagada neile

võimalus jätkata haridusteed Eesti kõrgkoolides. Kuna tegemist on võrreldamatute gruppidega,

ei saa rääkida ebavõrdsest kohtlemisest. Samuti puudub saksa keele kontekstis vajadus kaitsta

eesti keelt. Eesti ja Saksa valitsuste vahel on sõlmitud koostööleping, et luua eesti õpilastele

soodsad võimalused haridustee jätkamiseks Saksamaa Liitvabariigi ülikoolides. Lepingu

kohaselt on Eestil lausa kohustus luua ühes või kahes koolis saksa õppekeelega osakonnad.

Vaidlusalused korraldused ei ole vastuolus rahvusvahelise õiguse normide ega põhimõtetega.

Võõrkeelte kasutamine munitsipaalkoolides on ammendavalt reguleeritud põhiseaduse ja teiste

õigusaktidega, mistõttu puudub kaebajatel vajadus tugineda rahvusvahelisele õigusele. Ka EIK

praktika kohaselt ei kätke õigus haridusele õigust nõuda haridust muus keeles peale riigikeele.

Ka lapse õiguste konventsioon sätestab vaid õiguse haridusele. Riik pingutab, et anda

samaväärne haridus nii eesti kui vene lastele. Haagi soovitused ei ole Eestile siduvad. Samas

on nii Haabersti Vene Gümnaasiumi kui Tallinna Tõnismäe Reaalkooli gümnaasiumiastmes

kuni 40% ulatuses tagatud venekeelne aineõpe. Nõuded riigikeelsele haridusele on rangemad,

kuna nii kõrgkooli kui tööle asudes nõutakse riigikeelt. Vähemusrahvuste kaitse

raamkonventsioonis sätestatud õigused on nii Haabersti Vene Gümnaasiumis kui Tallinna

Tõnismäe Reaalkoolis tagatud. Rahvusvahelisest õigusest ei tulene kaebajatele õigust nõuda

haridust muus keeles kui riigikeeles kohustuslikku haridust ületavas osas riigi kulul.

Kaebaja osutatud uuringud ei ole adekvaatsed, kuivõrd nendega ei ole kontrollitud Haabersti

Vene Gümnaasiumis ja Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis õppivate õpilaste ning õpetajate

valmisolekut õppida/õpetada eesti keeles. Uuringud on ka näidanud, et õpilaste eesti keele

oskuse tase on eestikeelse aineõppe toel tõusnud ja muude ainealaste teadmiste tase ei ole

langenud. Õpilaste eesti keele oskuse tase on tihti kõrgem kui miinimumnõue B1 tase. 55%

vene õppekeelega põhikooli lõpetanud õpilastest jätkab õpinguid gümnaasiumis, kusjuures

enamasti on need õpilased, kelle eesti keele oskuse tase on keskmisest kõrgem. Venekeelne

kutseharidus pole keele tõttu muutunud noorte hulgas populaarsemaks. Haabersti Vene

Gümnaasiumi põhikooliosa toetab eesti keele õppimist gümnaasiumis ning sama kooli

gümnaasiumiastmes eesti keeles õpetatavate ainete arv on järjekindlalt suurenenud.

Nii rahvusvaheliste kui Eesti-siseste uuringute tulemused näitavad, et õpilaste ainealased

õpitulemused on võimetekohased ja vastavad riikliku õppekava õpieesmärkidele. Seejuures on

riiklik õppekava piisavalt paindlik, et võimaldada koolidel piisaval arvul eesti keele tundide

läbiviimine.

5. Tallinna Halduskohus jättis 25.01.2016 otsusega kaebused rahuldamata ning

menetluskulud poolte endi kanda.

3-15-2725

6(12)

Riigikohus jättis 28.04.2014 otsusega asjas nr 3-3-1-52-13 rahuldamata kohalike omavalitsuste

ja lapsevanema samalaadsete argumentidega kaebused.

Pole välistatud, et vaidlustatud korraldused võivad riivata laste vanemate õigust, kes soovivad,

et laps jätkaks pärast põhikooli õpinguid samas koolis ja senises mahus oma emakeeles, s.o

vene keeles, st PS § 37 lg-s 3 tagatud õigust otsustavale sõnale lapse hariduse valikul. Kaebajad

on õigustatud ka nõudma, et nende lapsi haridusõiguse saamisel ega neid ennast PS § 37 lg-s 3

sätestatud õiguse realiseerimisel ei diskrimineeritaks rahvuse alusel. Seejuures ei välista õiguste

riivet asjaolu, et kaebajate lapsed õpivad 1., 3. ja 5. klassis ja mitte gümnaasiumiastmes.

Kaebajad on koolid valinud teadlikult ja muutused õppekorralduses oleksid võinud nende

otsustusi mõjutada. Ka haldusasjas 3-12-422 möönis Tallinna Ringkonnakohus kaebeõigust

tulenevalt PS § 37 lg-st 3 ja PS §-ist 12, kui kaebaja laps õppis 5. klassis. Samuti võib esineda

riive PS §-ga 49.

Õigus haridusele, sh vanemate õigus otsustavale sõnale lapse hariduse valikul on küll

seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramist õigustab üksnes mõni teine põhiseaduslik

väärtus, ent vanemate õigus nõuda riigilt enda soovide kohast haridust ei ole piiramatu.

Vanemate „otsustav“ sõna kehtib põhiseaduse ja õigusaktidega sätestatud piirides. Nii tuleb

vanematel arvestada PS § 37 lg 4 esimese lausega, mille kohaselt on igaühel õigus saada

eestikeelset õpetust. Viimasest tuleneb riigile omakorda kohustus tagada õpetus üksnes

riigikeeles. Riik on pidanud kaalukamaks põhiseaduslikuks väärtuseks eesti keele ja kultuuri

säilimist. Ülekaalukale huvile soodustada eesti keelt viitab ka põhiseaduse preambul ja PS § 6,

mis tunnistab riigikeeleks eesti keele ja õigus eestikeelsele suhtlemisele riigiasutustes PS § 51

lg-s 1. PS § 6 paneb riigile kohustuse edendada eesti keele kasutamist ka avaliku võimu

teostamisega vahetult mitteseotud ühiskonnaelu valdkondades, nagu äris, kultuuris, hariduses,

ajakirjanduses jms, et tagada Eesti ühiskonna sotsiaalne sidusus ühise keele kasutamise kaudu.

Sellise riigi ülesandega pole kooskõlas laialdane võõrkeelte kasutamine riigi- ja

munitsipaalharidusasutuste õppekeelena. Eesti rahvuse ja kultuuri säilitamise kõrval teenib

riigikeel ka Eesti ühiskonna sidususe ja ühtsuse huve, milleks on vajalik suurendada eesti keelt

oskavate ja rääkivate inimeste arvu vene keelt emakeelena rääkivate inimeste hulgas. Eeltoodust

tuleneb, et vanematel on küll õigus otsustavale sõnale lapse hariduse valikul, kuid see ei

tähenda, et riik või kohalik omavalitsus peab neid valikuid rahastama või tagama. Nimetatud

norm välistab üksnes riigi omavolilise sekkumise (tõrjeõigus), mitte ei anna vanemale riigi

suhtes nõudeõigust valikute (mh finantseerimise) tagamiseks (soorituspõhiõigus).

EIK märkis Belgia keeltevaidluse kaasuses sõnaselgelt, et EIÕK esimese lisaprotokolli artiklist

2 ei tulene, mis keeles peaks riik hariduse tagama. Esimese lisaprotokolli art 2 kohaselt peavad

riigid hariduse andmisel austama vanemate filosoofilisi ja religioosseid tõekspidamisi, mitte

keelelisi eelistusi. Kui vanemad soovivad lapsele teistsugust haridust, kui pakutakse riigi või

kohalike omavalitsuste haridusasutustes, on vanematel õigus panna laps erakooli. Vanematel ei

ole õigust nõuda õpetamismeetodite muutmist. Riik ei või takistada vähemusrahvusesse

kuuluvatel isikutel moodustamast vähemusrahvuse õppeasutusi erakooliseaduse alusel. Kumbki

vaidlustatud

korraldusega

puudutatud

koolidest

ei

ole

käsitatav

vähemusrahvuse

õppeasutusena. Asjaolu, et kooli õpilaste emakeel ei ole eesti keel ja õpilased ei ole

rahvuskuuluvuselt eestlased, ei muuda munitsipaalkooli vähemusrahvuse õppeasutuseks.

Põhiseadus ise vähemusrahvuse õppeasutuse ega ka vähemusrahvuse mõistet ei ava.

Vähemusrahvuse legaaldefinitsioon sisaldub aga VRKAS §-s 1 ning vähemusrahvuste kaitse

raamkonventsiooni ratifitseerimise seaduses, mille kohaselt käsitatakse vähemusrahvusena

Eesti kodanikke, kes elavad Eesti territooriumil, omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid

sidemeid Eestiga, erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni

või keele poolest ning on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni

või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile. VRKAS §-s 4 on sätestatud

3-15-2725

7(12)

vähemusrahvusesse kuuluva isiku õigused, mille hulgas on esimesena nimetatud õigus

moodustada ja toetada rahvuslikke kultuuri- ja haridusasutusi ning usukogudusi. Emakeelse

õppe korraldamine on VRKAS § 5 lg 1 kohaselt üheks vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse

põhieesmärgiks. Rahvuskeelsed või rahvuskultuuri süvaõppega õppeasutused (koolieelsed

lasteasutused ja koolid) on VRKAS § 24 p 1 kohaselt kultuuriomavalitsusasutused. VRKAS §-

s 25 sätestatakse sõnaselgelt, et vähemusrahvuse kooli (klassi) avamine ja selle töö

korraldamine toimub erakooliseadusega sätestatud korras. Kumbki vaidlusaluste korraldustega

puudutatud koolidest sellele määratlusele ei vasta. Seega ei ole tegemist vähemusrahvuse

õppeasutustega ning juba seetõttu ei saa PS § 37 lg 4 teisest lausest neile või neis õppivatele

õpilastele või nende vanematele tuleneda mingisuguseid õigusi. Avalik võim on täitnud talle PS

§ 37 lg 4 teisest lausest tulenevad kohustused sellega, et on VRKAS-is sõnaselgelt sätestanud

vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võimaluse moodustada koole, kus õpe toimub

vähemusrahvuse keeles. Avalikul võimul ei ole aga kohustust selliseid koole ise moodustada

ega pidada ning vähemusrahvusesse kuuluvatel isikutel ei ole õigust avalikult võimult seda

nõuda. Seega ei ole PGS § 21 lg 3 vastuolus PS § 37 lg 4 teise lausega, vaid PGS § 21 lg-s 3

sätestatud võimalus anda munitsipaalgümnaasiumile või selle üksikule klassile luba muus

keeles toimuvaks õppeks, on põhiseaduses nõutuga võrreldes võõrkeelt emakeelena rääkivatele

või muul põhjusel võõrkeeles hariduse omandamist soovivatele isikutele soodsam regulatsioon.

Eesti- ja muukeelse emakeelega õpilasi koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas neile on

tagatud gümnaasiumitasemel õpe täielikult või valdavas ulatuses emakeeles avalikest

vahenditest finantseerituna. Kuna eesti keelel on riigikeelena teiste riigis kasutatavate keelte ees

eelis, mis tuleb ühelt poolt eesti keele staatusest riigikeelena, teisalt aga ka põhiseaduse

preambulist, mille kohaselt on põhiseaduse ja Eesti riigi eesmärgiks tagada eesti rahvuse, keele

ja kultuuri säilimine läbi aegade, ja kuna keskharidus on vabatahtlik haridus, ei pea riik tagama

keskhariduse kättesaadavust igas keeles, vaid eelkõige riigikeeles, et tagada põhiseaduse ja

seega ka avalike huvide täitmine.

Ka osundatud Robert Alexy artiklist ei tulene, et riik peaks tagama igaühele võimaluse

omandada gümnaasiumiharidust oma emakeeles. R. Alexy artiklis viidatud homogeenne

miinimum viitab just standardile, mille kohaselt peavad inimeste teadmised ja oskused olema

samaväärsed, sõltumata koolist, et jätkata õpinguid kutse- või kõrgkoolis või liikuda edukalt

tööturule.

Munitsipaalkoolides

keskhariduse

andmine

eesti

keeles

tagab

kõigile

keskkoolilõpetajatele võimaluse saada haridust, mis annab eeldused õpingute jätkamiseks

kõrgkoolis. Gümnaasiumihariduse puhul on oluline, et keskhariduse saanute teadmised ja

oskused oleksid võimalikult samaväärsed, sõltumata konkreetsest koolist. Riik peab tagama

gümnaasiumilõpetajatele

võimaluse

konkureerida

võrdväärsetel

tingimustel

Eesti

kõrgkoolidesse. Olukord, kus ulatusliku vene emakeelega elanikkonnaga kohalikus

omavalitsuses on munitsipaalgümnaasiumides tagatud võimalus tasuta eestikeelse üldhariduse

kõrval ka venekeelse tasuta üldkeskhariduse saamiseks, neid eesmärke sama efektiivselt

saavutada ei võimalda. Homogeensuse ja võrdsete võimaluste saavutamiseks on seega oluline,

et Eestis elavad inimesed oskaksid vajalikul määral eesti keelt. Seda aitab PGS § 21 lg 3 tagada.

Eelnevalt viidatud EIKi lahendis leidis kohus, et haridusõiguse kontekstis tähendab võrdse

kohtlemise põhimõtte järgimine seda, et riik peab tagama õiguse haridusele ilma, et isikuid

diskrimineeritaks muu hulgas keele alusel. Kui liikmesriik peaks tagama igaühele hariduse oma

territooriumil selle isiku eelistatud keeles, viiks see aga absurdse olukorrani, kus igaühel oleks

liikmesriigis õigus nõuda haridust mis tahes keeles. Keelenõude seadmine gümnaasiumiastmes

ei ole võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus, vaid aitab tagada sisulist võrdsust: lastele

tagatakse võrdsed võimalused õppida edasi pärast gümnaasiumit või liikuda tööturule, s.o

kindlustada konkurentsivõime. Võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole vastuolus olukord, kus

lubatakse saksakeelset õpet Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksakeelses osakonnas, sest tegemist

3-15-2725

8(12)

on võrreldamatute olukordadega. Vabariigi Valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni Valitsuse

vahelisest haridusalase koostöö kokkuleppest ei tulene Eesti riigile kohustust pakkuda haridust

vene keeles. Venemaa territooriumil ei ole tagatud eestlastele eestikeelne põhi- ja keskharidus.

Koostöölepped Saksamaaga ja Venemaaga on kohustuste sisult erinevad.

Eestikeelne aineõpe gümnaasiumiastmes ei sea ohtu kaebajate ja nende laste õigust säilitada

rahvuskuuluvust. On tõsi, et haridus on ühtsustunde loomisel võtmetähtsusega, kuivõrd

kujundab õpilastes sarnase arusaamise ühiskondlikest protsessidest ja ajaloolistest sündmustest,

mis on omakorda olulised rahvusliku identiteedi kujundamisel. Siiski ei saa eestikeelset

aineõpet pidada sundassimileerimise vahendiks. EIK kohtuasjas Lautsi ja teised v. Itaalia, kus

oli küsimuse all klassiruumis oleva krutsifiksi kooskõla lapsevanema filosoofiliste ja usuliste

tõekspidamistega, märkis kohus, et lubades klassiruumi seinale krutsifiksid, jääb lapsevanemale

võimalus harida ja nõustada oma lapsi viisil, mis vastab tema enda usulistele ja filosoofilistele

tõekspidamistele. Sama loogika on analoogia korras kohaldatav ka praeguses asjas. Kaebajatel

on lapsevanematena õigus ja samas ka kohustus õpetada oma lapsi ning edasi anda teadmisi,

mida nad peavad lapse rahvuskuuluvuse säilitamise seisukohalt oluliseks. Kodus veedetakse

oluliselt suurem osa ajast kui koolis ning vanemate roll laste harimisel ei ole kadunud.

Riigikohus selgitas 28.04.2014 otsuses nr 3-3-1-52-13, et gümnaasiumide üleminek eesti

õppekeelele ei tähenda, et venekeelset õpet nendes koolides enam ei toimu. PGS § 21 lg 1 alusel

võib koolides venekeelset õpet jätkata kuni 40% ulatuses. Selline korraldus tagab ka

munitsipaalgümnaasiumides kõrvuti eestikeelse õppega reaalse võimaluse vene rahvusliku

identiteedi ja keele hoidmiseks. Siinjuures on oluline, et PGS § 21 lg 2 loob võimaluse säilitada

põhikoolis vene õppekeel. Gümnaasiumihariduse omandamine on erinevalt põhiharidusest

vabatahtlik. Munitsipaal- ja riigigümnaasiumides määrab õppekeele riik ning isikutel ei ole

õigust nõuda venekeelset õpet. Vene õppekeelega gümnaasiumid pole keelatud, kuid riigil või

kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust neid ülal pidada.

Eestikeelne aineõpe gümnaasiumiastmes ei ole vastuolus rahvusvaheliste lepingute ega EIK

praktikaga. Vastavalt Riigikohtu lahendile asjas 3-3-1-58-02 kohaldatakse välislepingu sätteid

üksnes juhul, kui riigisisene õigus on rahvusvahelise õigusega vastuolus, kui Eesti õiguses ei

ole vastavasisulist normi või kui välisleping on üksikküsimuses Eesti õigusest konkreetsem.

Enne välislepingu vahetut kohaldamist tuleb otsida asjassepuutuvaid sätteid põhiseadusest ja

teistest Eesti õigusaktidest. Eelistada tuleb põhiseaduskonformset tõlgendust. Kohtud on

varasemalt haldusasjas nr 3-12-422 käsitlenud kaebajate väljatoodud rahvusvahelisi lepinguid

ja leidnud, et need ei kinnita kaebajate väiteid:

-

ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelisest paktist ei tulene

riigile kohustust tagada keskhariduse andmine muus keeles peale riigikeele;

-

ÜRO lapse õiguste konventsiooni viidatud normid sätestavad vaid õiguse haridusele ning

riik teeb pingutusi andmaks vene keelt emakeelena kõnelevatele noortele sama kvaliteetne ja

konkurentsivõimeline keskharidus kui eesti keelt kõnelevatele noortele. Vaidluse all ei ole

kellegi keskharidusest ilma jätmine;

-

Haagi soovitus rahvusvähemuse õiguste kohta haridusele ei ole Eestile õiguslikult siduv,

samuti on ka keskkoolis kuni 40% ulatuses venekeelse aineõppe võimalus vaidlusalustele

koolidele tagatud;

-

ÜRO rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ning keelevähemuste deklaratsioonist,

vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioonist, OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi

dokumendist ega UNESCO konventsioonist hariduses esineva diskrimineerimise vastu ei tulene

kaebajatele õigust nõuda muu kui riigikeelse hariduse võimaldamist kohustuslikku haridust

ületavas osas riigi kulul.

3-15-2725

9(12)

Samuti puudub vastuolu Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta art 8 punktiga c, kuna

koolides, kus kaebajate lapsed käivad, on venekeelne õpe gümnaasiumi astmes 40% ulatuses

osa õppekavast, mistõttu vastab õpe harta art 8 punkti c alapunktile iii.

Vabariigi Valitsuse korraldused ei ole vastuolus EIK praktikaga. Kaebajate viidatud lahendist

Küpros v. Türgi ei tulene kaebajatele õigust venekeelse õppe säilitamisele gümnaasiumiastmes.

Kõnealuse lahendi asjaolude kohaselt ei taganud Türgi võimud Küprose põhjaosas kreeka

taustaga lastele võimalust omandada keskastme haridust kreeka keeles. Kohus märkis

sõnaselgelt, et esimese lisaprotokolli artiklist 2 ei tulene, et vanemate filosoofiliste ja usuliste

tõekspidamiste austamisel peaks liikmesriik tagama hariduse vanemate eelistatud keeles.

Konventsiooni rikkumisele osutas asjaolu, et Türgi võimud olid kreekakeelse hariduse teinud

kättesaadavaks küll algastmes, ent mitte keskastmes. Haridusõigust ei aidanud tagada võimalus

omandada kreekakeelne keskharidus Küprose kreekakeelses lõunaosas, kuivõrd see oli

vastuolus haridusõiguse olemusega ja õigusega perekonnaelu austamisele. Kohus on

seisukohal, et kaasuste asjaolud ei ole võrreldavad. Vene vähemust Tallinnas ja mujal Eestis ei

saa samastada kreekakeelse enklaaviga Küprose põhjaosas. Õpilased, kes olid Türgi võimude

otsusest mõjutatud, olid 12- aastased ja vanemad ehk tegemist polnud keskhariduse kui sellise,

vaid keskastme haridusega. Lisaks on Eestis keskharidus endiselt vähemalt osaliselt kättesaadav

vene keeles, s.o 40% ulatuses, mis on piisav, et soodustada rahvuskuuluvuse säilitamist. Samuti

õpitakse eesti keelt alg- ja põhikoolis, mis teeb keskhariduse põhikooli lõpetanud isikutele

kättesaadavaks. Vanematel on õigus enda rahvuskultuuriliste vaadete osas lapsi harida. Ei tasu

unustada, et munitsipaalkoolid asuvad kodu lähedal (näiteks on kaebaja I viidanud, et valis

Haabersti Vene Gümnaasiumi põhjusel, et see asub kodule lähedal), mistõttu ei riivata õigust

perekonnaelu austamisele.

Korralduste andmisel pole tehtud kaalutlusvigu. Riigikohus leidis 28.04.2014 otsuses nr 3-3-1-

52-13, et Vabariigi Valitsus saab loa andmise otsustamisel lähtuda õiguspäraselt eesti keele kui

põhiseaduses

sätestatud

riigikeele

staatusest

ja

kaitsmise

vajadusest,

aga

ka

gümnaasiumiõpetuse põhitaotlusest, et õpilased leiaksid endale huvi- ja võimetekohase

tegevusvaldkonna, millega siduda oma edasine haridustee. PGS § 5 lg 2 järgi on gümnaasiumi

ülesanne luua tingimused, et õpilased omandaksid teadmised, oskused ja väärtushoiakud, mis

võimaldavad jätkata tõrgeteta õpiteed kõrgkoolis või kutseõppeasutuses. Ülekaalukas avalik

huvi eestikeelsele õppele ülemineku vastu on kinnistatud PGS § 21 lg 3 esimeses lauses, mille

kohaselt on gümnaasiumi õppekeel eesti keel. Seega saab Vabariigi Valitsus erandiks loa

andmisel kaaluda eelkõige neid erandlikke ja olulisi asjaolusid, mis puudutavad konkreetse

omavalitsuse, kogukonna ja kooli vajadusi ning huve. Samuti võib mõista emakeelena muud

keelt kui eesti keelt kasutavate õpilaste huvi jätkata hariduse omandamist oma emakeeles.

Huvide kaalukusele, aga ka realiseerimise võimalustele on hinnangu andnud siiski seadusandja.

Uurimispõhimõttest tulenevalt on haldusorgani kohustuseks välja selgitada erandi tegemise

kasuks rääkivad olulised ja kaalukad asjaolud. Kõrvuti riigi, kohaliku omavalitsuse ja õpilaste

ning nende vanemate erahuvi kaalumisega peab haldusorgan diskretsioonisituatsioonis arvesse

võtma ka muid tehtava otsustuse rakendamisega seotud asjaolusid, sealhulgas ühe või teise

otsustusega vältimatult kaasnevaid kulutusi, valmisolekut viia otsus ellu ning ka otsuse

rakendamise võimalikke tagajärgi jne. Eriti oluline on hinnata iga kooli, selle pedagoogilise

personali ja õpilaste valmisolekut õppetööks eesti keeles nõutavas mahus (p 30). Samuti on

haldusorgani ülesandeks tasakaalustada erinevaid kaalukaid huve. Riigi arenguvajaduste ja

arengusuundade ning isikute õiguste ja kaitstavate huvide tasakaalustamine toimub nii

õigusloome kaudu kui ka haldusmenetluses. Tasakaalustamise põhimõttest kantuna ongi

Vabariigi Valitsusele antud õigus lubada gümnaasiumis erandkorras kasutada eesti keelest

erinevat õppekeelt või kakskeelset õpet. Haldusorgani langetatava otsustuse sisuks ei ole aga

õppekeelena vene keele säilitamine, vaid seaduses sätestatud eestikeelsest õppest erandi

tegemine. Vene keele säilitamise ja selle mõju kaalumisel ei oleks Vabariigi Valitsus kasutanud

3-15-2725

10(12)

diskretsiooni eesmärgipäraselt, vaid oleks eiranud HMS § 4 lg 2 nõudeid ja väljunud ka

diskretsiooni piiridest (p 31). Praegusel juhul on vaidlustatud korraldused põhjendatud HMS §

56 lg 3 nõuete kohaselt. Vabariigi Valitsus on analüüsinud õpilaste ja vanemate põhiõigusi ja

huve, asjassepuutuvatele koolidele rahalise abi osutamist, õpilaste ja õpetajate eestikeelseks

aineõppeks valmisolekut, õppevahendite olemasolu jm eesti õppekeelele üleminekuga seotud

asjaolusid. Korralduste põhjendustest tuleneb Vabariigi Valitsuse hinnang, et taotlustes

nimetatud koolide eestikeelsele õppele üleminekuks ei ole objektiivseid takistusi. PGS § 21 lg

3 kohaselt peab kooli hoolekogu valla- või linnavolikogule ettepaneku tegemisel lähtuma kooli

arengukavast. Asjassepuutuvate koolide arengukavad on orienteeritud eestikeelsele õppele

üleminekule, mida on arvestatud ka vaidlustatud korralduste põhistamisel. Samuti ei tingi

uuringud korralduste sisu ümberhindamist. Uuringud on läbi viidud enne vastavate korralduste

vastuvõtmisega päädinud haldusmenetluse algust ega ole koolispetsiifilised. Korralduses nr 408

märgitakse, et põhikooli lõpus sooritatud keskmine eksamitulemus eesti keeles teise keelena on

olnud keskmisest kõrgem ning õpilaste eesti keele oskuse tase on tänu eestikeelsele aineõppele

tõusnud ja muude ainealaste teadmiste tase ei ole langenud. Sarnaselt märgitakse korralduses

nr 411, et põhikooli lõpus sooritatud keskmine eksamitulemus eesti keeles teise keelena on

olnud aastatel 2011–2014 väga kõrge ning eesti keele oskuse tase on tänu eestikeelsele

aineõppele tõusnud ja muude ainealaste teadmiste tase ei ole langenud. Tallinna Tõnismäe

Reaalkoolis on õpilaste riigieksamitulemused näiteks ajaloos ja eesti keeles teise keelena

tõusnud. Eeltooduga on tõendatud, et eestikeelne aineõpe ei ole tekitanud probleeme määral,

mida väidavad kaebajad ja mida võiks uuringutest järeldada.

Kaebajatele ei ole seadusega antud õigust pöörduda kohaliku omavalitsuse kaitseks kohtusse.

Põhiseadusega tagatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei kätke endas indiviidi

õigust pöörduda kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust puudutavas küsimustes kohtusse.

KOV enesekorraldusõigus kuulub eranditult KOV-ile, mitte selle territooriumil elavatele

isikutele. KOV autonoomia põhimõtte seisukohalt tuleb kohalikku omavalitsust avalik-

õigusliku juriidilise isikuna lausa eristada selle territooriumil elavatest inimestest. Õigusliku

positsiooni erinevusele viitab ka tõsiasi, et kohalikku omavalitsust puudutav asub põhiseaduses

eraldi XIV peatükis, mitte üksikisiku põhiõigusi ja -vabadusi sätestavas II peatükis. Nii Tallinna

Ringkonnakohus asjas 3-12-422 kui Riigikohus asjas 3-3-1-52-13 on põhjapanevalt leidnud, et

munitsipaalkooli õppekeele valik on riigielu küsimus ning PGS § 21 lg 3 kohaselt on

gümnaasiumi õppekeeleks eesti keel. Regulatsioon on ühemõtteline ja selge, kuivõrd

põhiseaduse kohaselt on igaühele tagatud eestikeelne haridus. Võimalus taotleda üldisest

reeglist erandi tegemist ei tee õppekeele valikut kohaliku elu küsimuseks. Võimalus anda luba

muukeelseks õppeks on diskretsioon ja seda on Vabariigi Valitsus korralduste andmisel ka

õiguspäraselt teostanud. Seejuures ei ole munitsipaalkoolid vähemusrahvuse õppeasutused ei

põhiseaduse ega VRKAS tähenduses, kuna neid ei ole moodustanud vähemusrahvuse liikmed

ning neid ei korraldata erakooliseaduse alusel. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse

riive on proportsionaalne. PGS § 21 lg 3 põhiseaduspärasust PS § 154 lg-ga 1 kontrollis

Riigikohtu halduskolleegium asjas 3-3-1-52-13.

Niisamuti ei riku kaebajate õigusi olukord, kus koolid ei saa eestikeelse aineõppe tõttu oma

erisusi välja arendada. Tegemist on eranditult kohalikule omavalitsusele, mitte lapsevanemale

kuuluva õigusega. Kohus siiski märgib, et korralduse nr 408 kohaselt pakutakse Haabersti Vene

Gümnaasiumis eesti keeles erisuguseid aineid, nagu arvutiõpetus, 3D modelleerimine ja

veebidisain. Aastatega on mõlemas koolis suurenenud eestikeelsete ainete arv, seega jääb

koolidele võimalus oma erisused välja arendada.

Õppeasutuse otsustusõigus tähendab õppeasutuse pidaja (käesoleval juhul KOVi), mitte

koolipere otsustusõigust. Õppeasutus ei ole ise juriidiline isik, vaid tema teod ja ülesanded

omistatakse kooli pidajale, kelleks käesoleval juhul on Tallinna linn. Vastupidise tõlgenduse

3-15-2725

11(12)

korral võiks koolipere ühiselt otsustada, et edaspidi toimub õpe raskesti kättesaadavas keeles

või vormis, kohustades samas sellega kooli pidajat koolipere valikut rahastama. Seega ei saa

otsustusõiguse Vabariigi Valitsusele delegeerimine riivata kaebajate õiguseid.

Kaebajad ei saa HKMS § 44 lg 2 kohaselt kaebust esitada ka avaliku huvi kaitseks (eestikeelse

aineõppe tulemuslikkus ja avaliku arvamuse vastuseis). Kaebuses viidatud uuringud on

üldistatud ega osuta konkreetsetele Haabersti Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Tõnismäe

Reaalkooli probleemidele. Konkreetsete koolide suhtes korraldustes toodud põhjendusi ei ole

kaebajad ümber lükanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. JM ja MS paluvad apellatsioonkaebustes halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega nende kaebused rahuldada neis esitatud põhjendustel.

7. Vabariigi Valitsus vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ning palub jätta see rahuldamata,

nõustudes halduskohtu põhjendustega ja jäädes esimese astme kohtus esitatud vastuväidete

juurde.

8. Tallinna linn seisukohta ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellantide kaebused tulnuks jätta rahuldamata kaebeõiguse

puudumise tõttu. Kuna kaebeõiguse puudumise korral ei pea hindama kaevatava haldusakti

seaduslikkust, tuleb halduskohtu (iseenesest õiged) põhjendused asendada ringkonnakohtu

põhjendustega, jättes resolutsiooni muutmata (HKMS § 200 p 4).

10. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma

õiguse kaitseks. Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib

isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (HKMS § 44 lg 2). Seega lähtub Eesti

haldusprotsessiõigus üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes

neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab (vt Riigikohtu

23.03.2005 otsus asjas nr 3-3-1-86-04, p 13). Kaebeõigust hinnatakse kaebuse esitamise hetke

seisuga. Kaebuste väidetest saab järeldada, et kaevatav haldusakt võib hakata riivama kaebajate

(nende laste) õigusi tulevikus. Nimelt on kaebajad esimese, kolmanda ja viienda klassi õpilaste

vanemad. Nad soovivad, et lapsed asuksid tulevikus õppima Haabersti Vene Gümnaasiumi ja

Tallinna Tõnismäe Reaalkooli gümnaasiumiastmes, kus õppekeeleks peaks nende arvates

olema vene keel.

11. Ringkonnakohus märgib, et kaevatavate haldusaktidega lahendati Tallinna Linnavolikogu

13.11.2014 taotlust anda luba kasutada muu hulgas Haabersti Vene Gümnaasiumi ja Tallinna

Tõnismäe Reaalkooli gümnaasiumiastmes õppekeelena vene keelt. See taotlus puudutas

õppekeele määramist mitte kaugemas tulevikus, vaid olevikus. Taotluse aluseks pidi PGS § 21

lg 3 kohaselt olema kooli arengukavast lähtuv kooli hoolekogu ettepanek. Ka hoolekogu

ettepanek saab olemuslikult olla suunatud vaid praegusel ajal gümnaasiumiastme õppekeele

määramisele. Hoolekogu ettepaneku ja linnavolikogu taotluse lahendamisel tuli hinnata praegu

nendes koolides eksisteerivat olukorda. Kaebajad ega nende lapsed ei olnud ega saanudki olla

menetlusosalised linnavolikogu taotluse alusel läbi viidud haldusmenetlustes (Riigikohtu

28.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-52-13, p 35). Seetõttu Vabariigi Valitsuse korralduses ei

pidanudki analüüsima konkreetselt kaebaja laste õiguste riivet. Ringkonnakohtu hinnangul on

kaebajate laste seos vaidlusega Haabersti Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli

3-15-2725

12(12)

gümnaasiumiastme õppekeele üle sedavõrd kauge ja hüpoteetiline, et see ei anna alust rääkida

nende otsesest puutumusest ehk subjektiivsete õiguste riivest. Isegi kui kaebajatel on praegusel

ajahetkel soov, et nende lapsed läheksid kaugemas tulevikus Haabersti Vene Gümnaasiumisse

ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli ning õppekeel peaks kindlasti olema vene keel, et saa ju ometi

olla täna selgust ja kindlust, et see soov on lastel ja lastevanematel ka siis, kui hakatakse

gümnaasiumisse astuma; samamoodi on hüpoteetiline, kas lapsed sinna ka vastu võetakse. Kui

lapsed ei saa või ei soovi kandideerida nende koolide gümnaasiumiastmesse või kui neid vastu

ei võeta või kui koolid on vahepeal näiteks reorganiseeritud (kaevatavate korralduste p-de 2.3.1

kohaselt on Tallinnas gümnaasiumiõpilaste arv vähenenud viimasel kümnendil ca 1/3 võrra,

kuid gümnaasiumide arv ca 1/6 võrra, mistõttu ei pruugi väiksemad gümnaasiumid olla

paralleelklasside arvu poolest pikas perspektiivis jätkusuutlikud), tooks kaebuse rahuldamine

kaasa ümberkorraldused, millega kaebajate lastel pole mingit pistmist. See on ilmne kinnitus

subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise kohta.

12. Õige on halduskohtu märkus, et Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2013 otsuse asjas nr 3-12-

422 (p 34) kohaselt saab viienda klassi õpilase vanema kaebeõigus põhineda PS § 37 lg-l 3 ja

§-l 12 ning tal on õigus nõuda, et teda ei diskrimineeritaks PS § 37 lg-s 2 sätestatud õiguse

kasutamisel vähemusrahvusesse kuulumise alusel. Esiteks tuleb märkida, et Riigikohus muutis

28.04.2014 otsusega asjas nr 3-3-1-52-13 ringkonnakohtu viidatud otsuse põhjendusi ja asendas

need oma põhjendustega, mis ei sisaldanud põhjendusi lapsevanema kaebeõiguse tunnustamise

kohta. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et eelviidatud kohtuasjas oli lapsevanema kaebus

liidetud ühte menetlusse Tallinna linna ja Narva linna kaebustega, kes olid haldusmenetlustes

menetlusosalisteks ning kellel oli kaebeõigus Vabariigi Valitsuse analoogiliste korralduste

vaidlustamiseks. Seetõttu tuli vaidlustatud korralduste sisulisele õiguspärasusele nii või teisiti

hinnang anda ning lapsevanema kaebeõiguse küsimus oli teisejärguline ega omanud tähtsust

lõpplahenduse aspektist. Praeguses kohtuasjas analüüsib ringkonnakohus kaebeõigust

põhjalikumalt ja asub seisukohale, et PS § 37 lg-st 3 tulenevat lapsevanema põhiõigust saab ja

tuleb realiseerida alles siis, kui mõne kooli gümnaasiumiastmesse õppima asumine on juba

reaalselt päevakorral.

13. Seoses halduskohtu seisukohaga, et kaebajad on koolid valinud teadlikult ja muutused

õppekorralduses oleksid võinud nende otsustusi mõjutada, märgib ringkonnakohus, et ajal, mil

kaebajad valisid kooli, oli kehtiva seaduse kohaselt õppekeel gümnaasiumiastmes eesti keel.

Seega ei ole alust rääkida õiguspärasest ootusest, et nende koolide gümnaasiumiastmes säilib

venekeelne õpe.

14. Kuna ringkonnakohus ei otsusta asja apellantide kasuks, jäävad apellantide menetluskulud

nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust

esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Plaks