3-15-1705/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. august 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1705

Haldusasi

AA kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AA

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. detsembri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AA apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17. detsembri

2015. a otsus haldusasjas nr 3-15-1705 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud (v.a AA riigilõiv summas 104 eurot ja 70 senti)

apellatsiooniastmes nende endi kanda. AA riigilõiv summas 104 eurot ja 70 senti jätta

riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.09.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-15-1705

2(6)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AA esitas 16.04.2015 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude, millega

taotles hüvitist iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest 15 eurot. Taotluse kohaselt tekkis

väidetav kahju ajavahemikus 06.05.2013 ‒ 08.05.2014 alandava kohtlemise tõttu Tallinna

Vanglas, kuna taotluse esitajale oli tagatud ebapiisavalt isiklikku ruumi. Taotletav hüvitis on

samaväärne sellega, mille Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) mõistis välja kohtuasjas Tunis vs

Eesti.

2. Tallinna Vangla jättis 16.06.2015 otsusega nr 5-37/15/119-2 kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

3. AA esitas 06.07.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vangla

16.06.2015 otsus nr 5-37/15/119-2 tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada

ja mõista Tallinna Vanglalt välja ajavahemiku 08.05.2013 –08.05.2014 eest mittevaralist

kahju 15 eurot päevas. Kaebaja väitel viibis ta sel perioodil Tallinna Vanglas õigusvastastes

kinnipidamistingimustes (ebapiisav kambripind koosmõjus muude tingimustega). Tallinna

Halduskohus tagastas 18.08.2015 määrusega kaebuse Tallinna Vangla 16.06.2015 vastuse nr

5-37/15/119-2 tühistamise nõude osas. Halduskohus tõlgendas kaebaja taotlust teha asjas uus

otsus, millega tema kaebus rahuldada, taotlusena hüvitada Tallinna Vangla poolt tekitatud

kahju.

Kaebuse kohaselt on Tallinna Vangla jätnud kahju hüvitamise taotluse põhjendamatult

rahuldamata. Kaebaja on pidanud viibima õigusvastaselt väikese põrandapinnaga kambrites.

Vastustaja on kambri pindalast ebaõigesti jätnud välja arvamata kambri juurde kuuluva tualeti

pindala. Samuti tuleb maha arvata mööblialune pind. EIK seisukohtade järgi on mitme

kinnipeetavaga kambrites soovituslik pind 4 m2, kuid alla 3 m2 puhul on ülerahvastatus

sedavõrd tõsine, et seda tuleb pidada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks. Ebapiisava põrandapinna probleemile on tähelepanu

juhtinud ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise

Euroopa Komitee. Vangistuse täideviimine ei tohi toimuda väärikust alandaval moel. Kaebaja

palus arvestada ka vanglale kahju hüvitamise taotluses esitatud seisukohti.

4. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Vastustaja jäi

16.06.2015 vastuses toodud põhjenduste juurde ja märkis täiendavalt järgnevat. Tualettruum

on kambri osaks. Tualettruum ja kambris paiknev inventar on Tallinna Vanglas viibivatele

kinnipeetavatele mõeldud igapäevaseks kasutamiseks ning seega ei ole põhjendatud nende alla

kuuluva pinna väljaarvamine kambripinna arvutamisel. Kambrites, kus kaebaja on Tallinna

Vanglas paiknenud, asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse.

Vastustaja lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-st 6 ja

tagas kaebajale põrandapinda 2,72 – 5,73 m2, millest ei ole maha arvestatud kambri

tualettruumi ja mööblialust pinda. Alates 01.01.2014 oli kaebajale kambrites tagatud pind

vahemikus 3,93 – 5,43 m2. Kartserikambrites viibimise perioodidel oli kaebajale tagatud 7 – 9

m2 pinda. Vangla tegevuses puudus õigusvastasus.

EIK praktikas ei ole kindlaks määratud, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale

tagatud muid faktoreid arvesse võtmata ning ruum alla 3 m2 ei ole alati automaatselt EIÕK art

3 rikkumine. Kohtupraktikast

lähtudes

tuleb hinnata kaebajale mõju avaldanud

3-15-1705

3(6)

kinnipidamistingimusi kogumis. Tallinna Vangla tingimused kogumis ei olnud sellised, et

oleksid kaebajale kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav

aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning tagas kambri loomuliku valgustatuse.

Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgusti ning kaks seinalampi (tualetis

ning kambriukse kohal olev öövalgusti). Kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt

sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes

kambrites oli veega tualett ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist ühel korral

nädalas. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal isikul oli oma voodikoht, oma

padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, s.t oli

tagatud, et iga vanglas viibiv isik saaks korralikult välja puhata. Vangla tagas toitlustamise

kolm korda päevas.

Vanglas viibivatele isikutele oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine

ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus

lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Umbes iga kahe nädala

tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, vangla väljastas

ajalehti. Soovi korral oli võimalik vanglateenistuse vahendusel tellida mõistlikus koguses

isiklikke ajalehti või ajakirju. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid

ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati vanglas viibivatel isikutel

sooritada reeglina kaks korda kuus, lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Usuliste

vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas

viibivatel isikutel oli võimalus pöörduda vangla sotsiaaltöötajate, psühholoogide ning

meditsiinipersonali poole.

Kaebaja viibis alla 3 m2 kambris vaid 14 päeval oludes, kus kambripinda oli tagatud 2,72 m2,

mis ei ole oluliselt vähem kui 3 m2. Sellest tulenevalt ei saa kaebajale olla tekkinud

märkimisväärset mittevaralist kahju, mis tingiks kahju rahalise hüvitamise. Ka juhul, kui

kaebajale oleks kogu vaidlusaluse perioodi vältel olnud tagatud 3 m2 kambripinda, ei oleks

kaebaja heaolu või elukvaliteet olulisel määral paranenud. Iga ebamugavustunne või takistus,

mida isikud vanglas peavad taluma, ei ole inimväärikuse alandamine. Kaebaja ei ole Tallinna

Vanglas viibimise ajal esitanud pöördumisi, mis viitaksid ruumipuudusele või muudele

vangistustingimustega kaasnevatele vaimsetele või füüsilistele kannatustele.

5. Tallinna Halduskohus jättis 17.12.2015 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte

menetluskulud nende endi kanda.

Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri

andmetel on kaebaja viibinud Tallinna Vanglas kõnealusel perioodil (366 päeva) vahistatu

režiimil. Süüdimõistev kohtuotsus kaebaja suhtes jõustus 14.04.2014 (seni viibis ta vanglas

vahistatuna) ning otsusest teadasaamisel kohaldati vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-t 3 ning

paigutati ta vastuvõtuosakonda, kus viibis VSkE § 8 lg 4 alusel eraldi lukustatud kambris.

EIK on leidnud värskemas praktikas (nt EIK 08.12.2015 otsuses kohtuasjas Mironovas jt vs.

Leedu, kaebused nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja

70065/13, p-d 118-123), et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne

põrandapind

4 m2 isiku

kohta, kuid

alati

tuleb täiendavalt arvestada muude

kinnipidamistingimuste (sh isiku suhtes kohalduva režiimi) mõjudega, mis võivad olla nii

positiivsed kui ka negatiivsed. Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3‒4

m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid

muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga

loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise

3-15-1705

4(6)

privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt ka Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr

3-3-1-42-15, p-d 14-15).

Riigikohus on 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega

EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat vähemalt 3 m2 või soovitatavalt 4

m2 suurust põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat

arvesse võtmata. Seega tuleb ka praeguses vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku

ruumi, võttes aluseks kambrite, milles ta viibis, kogupindala.

Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kogu kaebusega hõlmatud perioodist (366 päeva) on

kaebaja viibinud olukorras, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 3 m2, vaid 14 päeval

vaidlusaluse perioodi alguses, s.o 08.05.2013 – 21.05.2013. Sel ajal oli ühe inimese kohta

põrandapinda 2,72 m2 (tualetti ning mööblialust pinda maha arvestamata). Seega on ülejäänud

352 päeva osas olnud järjekindlalt tagatud nii siseriikliku õigusega sätestatud piirmäär kui ka

EIK praktikas aktsepteeritavaks peetav tase. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid,

mis võiksid tingida kinnipidamistingimuste õigusvastasuse olukorras, kus ühe inimese kohta

oli tagatud vähemalt 3 m2 või rohkem põrandapinda. Asjas ei ole ilmnenud asjaolusid, mis

halvendaks kehtivast õigusest tulenevale piirmäärale vastava kambripinna mõju ning annaks

aluse pidada kinnipidamistingimusi õigusvastaseks ajavahemikus 22.05.2013 – 08.05.2014.

Kaebaja ei ole kaebuses kohtule ega kahju hüvitamise taotluses vastustajale kurtnud

kinnipidamistingimuste üle muus osas peale põrandapinna nappuse.

Ajavahemikus 08.05.2013 – 21.05.2013 viibis kaebaja kambris, kus pinda ühe inimese kohta

oli vastavuses VSkE § 6 lg 6 v.r nõudega, st üle 2,5 m2 (2,72 m2). Samas ei olnud tagatud EIK

praktikas väljakujundatud tase (3 m2), mille rikkumine loob eelnevalt viidatud praktika

kohaselt tugeva eelduse, et pidada kinnipidamistingimusi õigusvastaseks. EIK praktikast ega

Eesti õigusaktidest ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse

võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2.

Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole ka põrandapind 2,5 m2 vanglas kinni peetava inimese

kohta sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul

alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis,

kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2. Muidu head kinnipidamistingimused võivad

väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul (Riigikohtu

lahendid nr 3-4-1-9-14, p-d 37 ja 38; nr 3-3-1-42-15, p 18). Praegusel juhul ei viibinud

kaebaja alla 3 m2 tingimustes pikka aega, vaid ainult 14 päeva.

Kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega (viidatud

otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-15, p 21). Tähele tuleb panna, et selline kinnipidamine toimus

kõnealuse perioodi alguses ning edaspidi on vastustaja järjekindlalt taganud põrandapinna 3

m2 ületavas ulatuses. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud

ebakohased olmetingimused kambris. Kaebaja võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool

kambrit oli tingitud tema vahistatu staatusest (VangS § 90 lg 3) ning seda saab pidada

kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks.

Arvestades ruuminappuse tingimustes viibimise lühiajalisust, olmetingimusi kogumis ning

piiratud liikumisvõimalust mõnevõrra tasandavaid suhtlemis- ja tegevusvõimalusi, ei saa

pidada kaebaja ebamugavusi sellisteks, et need ületaks inimväärikuse alandamise künnist ning

seda isegi vahistatu režiimi tingimustes. Seega pole täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) §

7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaldamise eeldus – puudub vastustaja poolt kaebaja inimväärikust alandav

õigusvastane kohtlemine, mis tingiks hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju.

3-15-1705

5(6)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. AA palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 17.12.2015 otsus ja teha

asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Kaebaja jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde ja märgib täiendavalt järgmist. Isikul

on õigus hüvitise väljamõistmisele, kui tema põhiõiguseid on riigivõimu poolt rikutud. Lisaks

EIK praktikale on ka Eesti seadusandlus üheselt lahti seletanud isikliku ruumi mõiste (vt

„Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne“ lk 130 kommentaar VangS § 45 kohta).

Isikliku ruumi hulka ei saa kuuluda WC ja mööblialune pind, sest nende peal ja all ei saa isik

vabalt liikuda. Praegusel juhul tuleb eeldada mittevaralise kahju olemasolu ning üle elatud

kannatusi ja ebameeldivusi ei pea eraldi tõendama. Riigikohus on asunud seisukohale, et isiku

põhiõiguse rikkumine kahjustab tema psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju

olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge –

muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas ‒ ei ole võimalik tõendada ühegi

tõendiga (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-152-09, p 16).

7. Tallinna Vangla palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohus on õigesti leidnud, et mittevaralise kahju hüvitis ei kuulu väljamõistmisele.

Kaebaja ei ole märkinud apellatsioonkaebuses täiendavaid argumente, mis võiksid anda aluse

otsuse õiguspärasuses kahtlemiseks, nimetades üksnes erinevaid EIK lahendeid, kus hüvitise

väljamõistmist on põhjendatud. See ei muuda praeguses asjas vaidlusaluseid asjaolusid

kaebaja õigusi rikkuvaks. Tallinna Vangla ei ole AA õiguseid rikkunud ja vangla on isikule

taganud nõuetele vastavad olmetingimused kogu Tallinna Vanglas viibimise perioodil. AAle

oli 366-st päevast alla 3 m2 kambripinda tagatud vaid 14 päeval vanglas viibimise perioodi

alguses, ülejäänud perioodil oli kaebajale tagatud enam kui 3 m2 kambripinda, mis vastab EIK

praktikas aktsepteeritavale tasemele. Sedavõrd lühiajalise perioodi vältel ei saanud kaebajale

tekkida mittevaralist kahju või selle olemuslikuks aluseks olevaid kannatusi. Seejuures vastas

kaebajale tagatud kambripinna suurus siseriikliku õigusega kehtestatud standardile.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks

puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid HKMS §

201 lg 4 alusel.

9. Ringkonnakohus hindab põhjendatuks Tallinna Vangla seisukoha, mille kohaselt tuleb

kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvata WC alla jääv pind põrandapinna hulka.

Halduskohus ei ole selles osas eksinud. Tallinna Vangla ja halduskohtu seisukohta ei väära ka

kaebaja viide VangS kommenteeritud väljaandele. Seadust tõlgendab ainult kohus ning kui

kohtu ja seaduse kommentaari seisukohad lahknevad, on määravaks kohtu poolt antud

tõlgendus. Ringkonnakohus tugineb oma hinnangutes Riigikohtu 9. detsembri 2015. a

lahendile nr 3-3-1-42-15.

10. EIK on selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist

on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal

kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab

olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval

mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev

jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid

võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on

tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning

3-15-1705

6(6)

kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–

36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56).

11. Riigikohus on oma lahendi nr 3-3-1-42-15 p-s 17 viidanud, et EIK praktikast ei tulene, et

ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava

käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla

vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene

kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise

nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel.

12. Vangla poolt kohtule esitatud kokkuvõtvast tabelist (tl 55-59) nähtuvalt on kaebaja

kasutuses olnud kambris nr 316 (arvestades kambris olnud WC pinna kambripinna hulka)

kambripinda ühe isiku kohta alla 3 m2 üksnes 14 päeva jooksul perioodil 08.05.2013 ‒

21.05.2013. EIÕK art 3 rikkumisega ei ole tegemist siis, kui esinevad kinnipeetava olukorda

leevendavad tingimused. Üheks selliseks asjaoluks võib olla kinnipidamise lühiajalisus. EIK

praktika kohaselt sõltub alla aasta või mõnekuulise kinnipidamise puhul art 3 rikkumisele

hinnangu andmine kinnipidamistingimustest. Näiteks lahendi Sergey Chebotarev (Chebotarev

v Venemaa, 07.07.2014, nr 61510/09) p-s 45 leidis EIK, et kinnipidamistingimused (4 m2

põrandapinda, 1 tund värskes õhus liikumise võimalust, külm vesi, pesuruumide kasutamise

võimalus kord nädalas) ei ületanud minimaalset raskusastet art 3 rikkumise tuvastamiseks

kinnipidamise lühiajalisuse tõttu, milleks oli ca 4 kuud. Lahendi Fetisov jt (Fetisov jt v

Venemaa, 17.01.2012, nr 43710/07) p-des 134 ja 138 leidis EIK, et kinnipidamine 19 päeva

jooksul isikliku põrandapinnaga 2 m2 ei ületanud minimaalset raskusastet rikkumise

tuvastamiseks. Niisiis ei saa isiku kinnipidamist 14 päeva jooksul kambris, kus tal on isiklikku

kambripinda 2,72 m2 ning täidetud muud minimaalsed EIK poolt aktsepteeritud kinnipidamise

nõuded, pidada inimväärikust alandavaks.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt antud hinnanguga kaebaja muudele

kinnipidamistingimustele (halduskohtu otsuse p 11) ega pea vajalikuks neid üle korrata.

Kaebaja piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit oli tingitud tema vahistatu staatusest

(VangS § 90 lg 3) ning seda saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega

paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Vahistatu saab vastavalt VangS § 93 lg-le 5 iga

päev ühe tunni värskes õhus jalutada ning kaebajale tagati see liikumisvõimalus.

Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et kaebajale olid Tallinna

Vanglas tagatud vähemalt elementaarsed kinnipidamistingimused ning tema kinnipidamine ei

olnud inimväärikust alandav. Apellatsioonkaebus jääb HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

14. Kaebaja oli kohtumenetluses vabastatud riigilõivu tasumisest 60 euro suurust summat

ületavas osas, s.o 104 euro ja 70 sendi ulatuses. Et kaebus jääb tervikuna rahuldamata, jääb

AA menetluskulu vastavas osas HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. AA

võimalikud

ülejäänud

menetluskulud

ja

Tallinna

Vangla

menetluskulud

jäävad

menetlusosaliste endi kanda HKMS § 108 lg 1 ja HKMS § 109 lg 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks