3-15-2486/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Maili Lokk, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

23.08.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-2486

Haldusasi

Martin Villemsi kaebus Tartu Vangla toimingute

(kaebaja

suhtes

läbiviidavad

läbiotsimised)

õigusvastasuse tuvastamiseks ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14.12.2015. a otsus ja 21.04.2016. a

otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Martin Villemsi apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Martin Villems

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Martin Villemsi 16.06.2016. a täiendav

selgitus ja Tartu Vangla 21.06.2016. a täiendav selgitus koos lisaga.

2. Jätta Martin Villemsi apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 14.12.2015. a otsus ja 21.04.2016. a otsus muutmata.

3. MTÜ Auxilio 25.01.2016 tasutud riigilõiv summas 15 eurot jääb kaebaja

enda kanda. Ülejäänud osas jäävad kaebaja esimese astme kohtu ja

apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv kokku summas 280 eurot) Eesti

Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 22.09.2016 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla registreeris 10.04.2015 M. Villemsi taotluse, milles ta palus lõpetada

omasooiharate vanglaametnike kasutamine igapäevastel läbiotsimistel.

2. Tartu Vangla jättis 08.05.2015. a otsusega nr 6-24/2407-2 M. Villemsi taotluse

rahuldamata. Vangla märkis, et läbiotsimiste teostamine on õigusaktidest tulenev tööülesanne,

mida tehes järgivad ametnikud läbiotsimise korda ning pelgalt taotleja ebameeldivustunne ja

isiklikud veendumused/hinnangud ei ole taotluse rahuldamise aluseks. Veel märkis vangla, et

kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida, kes ja kuidas teostab läbiotsimist.

3. Tartu Vangla jättis 09.06.2015. a vaideotsusega nr 1-11/298-2 rahuldamata M. Villemsi

vaide vangla 08.05.2015. a otsuse nr 6-24/2407-2 peale. Vangla märkis, et kuna M. Villems on

nõudnud seksuaalse ahistamise lõpetamist, vaadatakse vaie läbi kui ettekirjutus toimingu

sooritamiseks. Vangla märkis, et õiguskantsler on seisukohas nr 6-3/131329/1400717

selgitanud, et kui kinnipeetu läbiotsimisel järgitakse seaduses sätestatud eesmärki, ei saa

läbiotsimist näha kinni peetava isiku alandamisena või karistamisena. Vangla leidis, et kuigi

vaide esitaja liigitab kubeme piirkonna läbiotsimise silitamiseks/mudimiseks, ei muuda see

antud tegevust ebaseaduslikuks. Vangla arvates on arusaadav, et sellise piirkonna läbiotsimine

põhjustab kinnipeetavale teatavat ebamugavust, kuid kindlasti ei teostata läbiotsimist läbi

silitamise või mudimise. Vangla tõi välja, et keelatud esemete peitmine kubemepiirkonda on

vanglas sagedane, millest tulenevalt on vanglateenistuse ametnikul kohustus kontrollida

põhjalikult ka kubemepiirkonda, et vältida keelatud esemete/ainete levikut, mis võivad ohtu

panna nii vangla julgeoleku kui ka teiste isikute elu ja tervise.

4. Tartu Vangla registreeris 16.06.2015 M. Villemsi kahju hüvitamise taotluse, milles ta

nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 26 000 eurot, kuna läbiotsimiste (kuni 6 korda

päevas) ajal on süstemaatiliselt katsutud tema intiimseid kehaosi, mida saab käsitleda Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-te 3 ja 8 rikkumisena. Vangla

registreeris 13.08.2015 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles M. Villems märkis, et

vanglaametnike tegevus tema suhtes on alandav ja ahistav.

5. Tartu Vangla jättis 02.09.2015. a otsusega nr 1-13/174-4 M. Villemsi kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata. Vangla märkis, et kuna M. Villems ei viita ühelegi konkreetsele

juhtumile, mil mõni vanglaametnik oleks läbiotsimisel ületanud tema puudutamisega lubatud

piiri, mõistab vangla M. Villemsi taotlust selliselt, et tema jaoks on väärikust alandav eelkõige

kubemepiirkonna läbiotsimine ise. Vangla selgitas, et Tartu Vangla kodukorra p-st 4.6

tulenevalt on vanglaametnikel igakordsel kinnipeetava osakonnast väljumisel ja osakonda

sisenemisel vaja langetada kaalutlusotsus, kas läbiotsimine lahtiriietumisega on vajalik või

mitte, kuid viidatud punkt ei näe ametnikele ette kaalutlusruumi otsustamaks, kas

kinnipeetava suhtes läbiotsimist teostada või mitte. Vangla möönis, et läbiotsimise käigus

kubemepiirkonna puudutamine võib tekitada kinnipeetavale ebamugavust, kuid see kaasneb

läbiotsimisega paratamatult ning on väga oluline vanglas julgeoleku ja korra tagamiseks.

Vangla märkis, et kuivõrd kinnipeetavate hulgas on sagedane esemete peitmine

kubemepiirkonda, on selle kontroll läbiotsimise käigus põhjendatud ning kui

vanglaametnikud kubemepiirkonda ei kompaks, ei oleks vastavasse kehapiirkonda peidetud

keelatud esemete läbi riiete avastamine võimalik.

6. M. Villems esitas 26.07.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada

õigusvastaseks Tartu Vangla praktika, mille käigus vanglaametnikud läbiotsimistel

puudutavad kinnipeetavate intiimseid kehaosi. Veel palus kaebaja teha esmase õiguskaitse

korras Tartu Vanglale ettekirjutus seksuaalse ahistamise viivitamatuks lõpetamiseks. Kaebaja

märkis, et alates 2014. a sügisest hakkas ta osalema keevitaja kursustel, misjärel hakati teda

läbi otsima läbi riiete kompimise teel kuni 6 korda päevas. Kaebaja väitel on ta pöördunud

vangla poole, et viimane kõrvaldaks mõned ametnikud läbiotsimise teostamisest. Kaebaja

märkis, et põhjendatud huviks antud kaebuse esitamisel on kavatsus esitada tulevikus kahju

hüvitamise kaebus ning preventiivseks huviks on vältida vastustaja jätkuvat ja korduvat

õigusvastast tegevust isiku suhtes. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-15-1878.

7. M. Villems esitas 24.08.2015 puuduste kõrvaldamise taotluse haldusasjas nr 3-15-1878,

milles ta märkis, et tema genitaale võib vanglas puudutada vaid arst ning rikutud on EIÕK

art 3 ja 8 sätteid. Kaebaja leidis, et eraelu puutumatuse rikkumine ja inimväärikuse

alandamine peaksid olema piisavad alused kahjunõude esitamiseks.

8. Tartu Halduskohus jättis 28.07.2015. a määrusega haldusasjas nr 3-15-1878 M. Villemsi

esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.

9. M. Villems esitas 01.10.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista

vastustajalt välja hüvitise kohtu äranägemisel seoses tema genitaalide katsumisega

läbiotsimiste käigus. Kaebaja märkis, et alates 2014. a sügisest hakkas ta osalema keevitaja

kursustel, misjärel hakati teda läbi otsima läbi riiete kompimise teel kuni 6 korda päevas ning

pidev intiimsfääri tungimine on tekitanud tal ängistust, frustratsiooni, abitustunnet ja

seksuaalse ärakasutatuse tunnet. Kaebaja märkis, et analoogilist praktikat ei ole teistes

Euroopa Liidu maades ning tegemist on EIÕK art-te 3 ja 8 rikkumisega. Kaebaja arvates kui

vanglaametnikul on tekkinud põhjendatud kahtlus, et mõnel kinnipeetaval on

kubemepiirkonnas peidetud keelatud esemeid, siis selle kontrollimiseks on täieliku

läbiotsimise protseduur. Kaebaja leidis, et genitaale võivad vanglas katsuda ainult arstid.

Kaebaja väitel on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) korduvalt rõhutanud, et läbiotsimised,

mis põhjustavad alandust ja intensiivset ebameeldivust, ei tohi olla igakordsed ja rutiinsed ega

luua kinnipeetavale tunnet, et ta on täielikult ametnike meelevallas. Kaebus registreeriti

haldusasjana nr 3-15-2486.

10. Tartu Halduskohus jättis 14.12.2015. a otsusega haldusasjas nr 3-15-2486 kaebuse

rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda. Otsuse põhjendused:

1) Kaebaja pöördus vastustaja poole taotlusega jätkuva toimingu lõpetamise nõudes kooskõlas

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 4 lg-ga 1 09.04.2015, mille vangla jättis 08.05.2015. a

otsusega rahuldamata. Kaebaja kasutas seega esmaseid õiguskaitsevahendeid talle väidetava

kahju tekitamise ärahoidmiseks seoses toimunud läbiotsimistega. Esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamisega seonduvalt puudub iseseisev alus hüvitamisnõude

rahuldamata jätmiseks.

2) Puudub vaidlus, et 2014. a sügisest hakkas kaebaja osalema keevitaja kursustel ning iga

kord eluosakonnast lahkumisel ja naasmisel otsisid vanglaametnikud kuni 6 korda päevas

muu hulgas ka kaebaja kubemepiirkonna läbi, kombates kaebaja keha läbi riiete.

Vanglaametnike pädevus otsida kinnipeetavaid läbi tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 68 lg-

st 1. Nii täieliku kui ka mittetäieliku läbiotsimise eesmärgiks on leida ja ära võtta keelatud ese

või aine ning selle kaudu tagada üldine julgeolek vanglas (VangS-i kommenteeritud

väljaanne, 2014, lk 165-166). Mittetäieliku läbiotsimise käigus kombatakse ka kinnipeetava

kubemepiirkonda, kuid vanglaametnikud ei tee läbiotsimise ajal kaebaja suguorganitega

protseduure, mistõttu puudub alus arvata, et mainitud viisil kinnipeetava mittetäielik

läbiotsimine kuuluks vaid arsti pädevusse. Mittetäieliku läbiotsimise käigus on vanglaametnik

kontaktis kinnipeetava kehaga üksnes läbi riiete, mis märgatavalt vähendab kinnipeetava

õiguste riivet.

3) Mitu korda päevas kaebaja keha läbi riiete kompamine ei olnud tema jaoks meelepärane

protseduur, kuid arvestades läbiotsimist korraldanud vanglaametnike sugu, selle

kiireloomulist iseloomu, et puudus otsene kontakt kaebaja suguorganitega, ei tekitanud

vastustaja korduvate mittetäielike läbiotsimistega kaebajal lubatud taset ületavaid kannatusi

või ebameeldivusi ega sekkunud ülemäära kaebaja eraelu sfääri. Kaebaja kompamine

kubemepiirkonnas on intiimsfääri puutumatuse riive. Selle õiguse riive legitiimseks

eesmärgiks on vanglas keelatud esemete kasutamisest tulenevate ohtude ennetamine ja

keelatud esemete kasutamise takistamine ja nende kõrvaldamine, mis omakorda aitab tagada

üldist julgeolekut vanglas. Kinnipeetava keha kompamise kaudu läbi vanglavormi on

võimalik avastada keelatud esemeid, mistõttu nimetatud läbiotsimise viis on sobiv meede

eelnimetatud eesmärgi saavutamiseks ja on võimalikult diskreetne. Kaebaja õigusi vähem

koormavaks meetmeks oleks visuaalne vaatlus (mitte täielik läbiotsimine), kuid see meede ei

oleks sama tõhus. Tõhusamaks meetmeks saab pidada täielikku läbiotsimist, kuid sellega

kaasnenuks kaebaja intiimsussfääri puutumatuse suurem riive. Muuks alternatiiviks saab

pidada mõnd tehnilist abivahendit (nt röntgenseade), kuid arvestades kohustust otsida

kinnipeetavad läbi igast eluosakonnast väljumisel ja sinna sisenemisel ning Tartu Vangla

kodukorra lisast 1 nähtuvat eluosakondade koguarvu 20 oleks tegemist kulukuse tõttu selgelt

ebareaalse lahendusega. Samuti võiks niisuguse seadme pikaajaline kasutamine kujutada ohtu

kinnipeetava tervisele.

4) Tulenevalt justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“

(määrus nr 44) § 32 p-st 5 puudub vanglaametnikel otsustamisdiskretsioon, kas teostada

kinnipeetava läbiotsimist või mitte. Läbiotsimise korraldamine on kohustuslik. Valida saavad

nad vaid täielike ja mittetäielike läbiotsimiste vahel. Usutav on vastustaja väide, et

kubemepiirkonda kasutavad kinnipeetavad tihti keelatud ainete ja esemete osakonda

toimetamiseks. Arvestades, et kaebaja osales keevitaja kursustel, oli ta eeldatavasti kontaktis

nii eluosakonnas keelatud esemetega kui ka teiste kinnipeetavatega. Tulenevalt Vangla

sisekorraeeskirja (VSkE) § 57 lg-st 1 on kinnipeetaval keelatud hoida enda juures ka vanglas

lubatud esemeid, kui ta on need saanud teistelt kinnipeetavatelt. Seega ei ole täielikult

välistatud tõenäosus, et kaebaja saaks tuua osakonda kasutamiseks keelatud esemeid, tuua

osakonnast välja ja üle anda kursustel osalenud teistele kinnipeetavatele vanglas kasutamiseks

või teistele isikutele üleandmiseks või väljaspool osakonda kasutamiseks keelatud esemeid.

Võttes arvesse eeltoodut, samuti seda, et mittetäielikud läbiotsimised on kiireloomulised, neid

teostavad samast soost vanglaametnikud, kellel puudub vahetu kontakt kinnipeetava

genitaalidega, siis ei kaalu kaebaja õigus eraelule üles vastustaja kohustust tagada üldist

julgeolekut vanglas. Kaebaja mittetäielikud läbiotsimised on proportsionaalne sekkumine

kaebaja eraelu puutumatusesse.

5) Määruse nr 44 § 32 p 5 on kooskõlas EIK praktikaga. Kaebaja viidatud asjades analüüsis

EIK kinnipeetavate täielikke läbiotsimisi, millel on suurem negatiivne mõju kinnipeetava

õigusele. Kaebaja suhtes 2014. a sügisest teostatud mittetäielikud läbiotsimised olid

õiguspärased ja nendega ei rikkunud vastustaja VangS § 41 lg-s 1 ja PS §-s 26 sätestatud

kaebaja subjektiivseid õigusi. Kuna ei ole täidetud mittevaralise kahju hüvitamiseks RVastS §

7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud eeldusi, ei ole vajalik jätkata analüüsi põhjusliku seose ja

tekitatud kahju tuvastamise osas.

11. Tartu Halduskohus jättis 21.04.2016. a otsusega haldusasjas nr 3-15-1878 kaebuse

rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda. Otsuse põhjendused:

1) Läbiotsimistoimingud vanglas on möödapääsmatud ning kohus ei saa tunnistada

õigusvastaseks vangla praktikat, mil vangla on kohustatud seadusest tulenevalt tegema

läbiotsimistoiminguid ning samuti seda, et läbiotsimisel on kombatud kaebaja

intiimpiirkonda. Kuna läbiotsimise eesmärk on avastada kinnipeetava juures keelatud esemed,

ei ole võimalik leida keelatud esemeid visuaalse vaatluse alusel, selleks tuleb vajadusel

katsuda ka läbi riiete jalgade vahelist piirkonda. M. Villemsi hinnang vanglaametnike

läbiotsimise toimingute kohta on tõendamata ega ole usutav. Kaebaja suhtes ei ole rikutud

EIÕK art 3 ja 8 sätteid. Korduvate mittetäielike läbiotsimistega ei ole vangla sekkunud

ülemäära kaebaja eraelu sfääri ning seda ei saa tõlgendada ka kui kaebaja piinamist.

2) Vanglaametnike poolt 2014. a sügisest toimunud igapäevased mittetäielikud läbiotsimised,

mis puudutavad kaebaja kubemepiirkonna (genitaalide) kompamist, ei olnud õigusvastased

ning rikutud ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi. Vangla korraldatud läbiotsimistoimingud on

jätkuvad ja vajalikud meetmed, mida kaebaja peab taluma seoses kinnipeetava staatuses

olemisega. Kinnipeetava keha kompamise kaudu läbi vanglavormi on võimalik avastada

keelatud esemeid, mistõttu on see sobiv meede läbiotsimise eesmärgi saavutamiseks. Kaebaja

intiimsussfääri puudutaks enam see, kui oleks korraldatud täielik läbiotsimine ning vähem

koormavaks meetmeks oleks visuaalne vaatlus läbiotsimisel. Antud juhul on mittetäielik

läbiotsimine proportsionaalne meede.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. M. Villems esitas 03.01.2016 apellatsioonkaebuse haldusasjas nr 3-15-2486, milles ta

palub kohtul teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

Kohus on põhjendamatult leidnud, et genitaalide katsumisel on oluliselt väiksem negatiivne

mõju kui täielikul läbiotsimisel, mistõttu on jäetud arvesse võtmata kaebaja poolt välja toodud

EIK praktika. Kaebuse põhjuseks on asjaolu, et vanglaametnikud on liigse agarusega, ära

kasutades ülemäärast diskretsiooni, mudinud, muljunud ja muul moel manipuleerinud

suguorganitega, mida nad võivad teha isikliku seksuaalse naudingu eesmärgil, olles

omasooiharad või ka alandamiseks seoses antipaatiaga kinnipeetava suhtes.

13. M. Villems esitas 10.01.2016 taotluse haldusasjas nr 3-15-2486, milles ta teatas, et

soovib hüvitisnõude kohtu äranägemisel muuta hüvitisnõudeks summas 500 eurot.

14. Tartu Ringkonnakohus muutis 12.01.2016. a määrusega haldusasjas nr 3-15-2486

esitatud kahju hüvitamise nõude suurust ning luges nõude uueks suuruseks 500 eurot.

15. Tartu Vangla esitas 15.02.2016 vastuse apellatsioonkaebusele haldusasjas nr 3-15-

2486, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

Kaebaja keha läbi riiete kompamisel läbiotsimiste teostamise käigus on legitiimne eesmärk –

keelatud esemete ja ainete avastamine vanglas julgeoleku tagamiseks. Vähem koormava

meetmena kasutatav visuaalne vaatlus ei võimalda läbiotsimiste eesmärki sama tõhusalt

saavutada. Kuigi M. Villems on apellatsioonkaebuses viidanud hüpoteetilisele olukorrale, kus

läbiotsimist teostavad valvurid võivad kinnipeetava kubemepiirkonda kombata isikliku

seksuaalse naudingu saamise eesmärgil või seoses antipaatse kinnipeetava alandamise

sooviga, ei ole kaebaja oma väiteid tõendanud. Paljasõnalised väited tuleb jätta tähelepanuta.

16. M. Villems esitas 08.05.2016 apellatsioonkaebuse haldusasjas nr 3-15-1878, milles ta

palub tühistada Tartu Halduskohtu 21.04.2016. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega

tunnistada Tartu Vangla toimingud õigusvastaseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

Vanglas praktiseeritaval läbiotsimismeetodil on sarnaselt täieliku läbiotsimisega sügav riive

isiku eraellu. EIK on korduvalt selgitanud, et läbiotsimised ei tohi olla regulaarne meede ilma

igakordse põhjendatud julgeolekukaalutluseta. Samas on EIK välja toonud, et läbiotsimise

reeglid ei tohiks jätta vanglaametnikele liiga laia diskretsiooni, luues kinnipeetavale mulje, et

ta on täielikult ametnike meelevallas (Savičs vs Läti, nr 17892/03, § 144, 145;

Ciupercescu vs Rumeenia, nr 35555/03; Pawlak vs Poola nr 13421/03; Milka vs Poola nr

14322/12). Süstemaatilise inimväärikuse alandamise tõttu kannatab kaebaja frustratsiooni ja

depressiooni käes.

17. Tartu Vangla esitas 07.06.2016 vastuse apellatsioonkaebusele haldusasjas nr 3-15-

1878, milles ta palub liita kaebaja apellatsioonkaebused haldusasjades nr 3-15-2486 ja 3-15-

1878 ühte menetlusse ning jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse

põhjendused:

Mittetäielike läbiotsimiste käigus kaebaja keha kompamine läbi riiete riivab tema intiimsfääri

puutumatust, kuid selline sekkumine ei ole ülemäärane ning seda ei saa tõlgendada

piinamisena. Riivel on legitiimne eesmärk – keelatud esemete ja ainete avastamine vanglas

julgeoleku tagamiseks. Vähem koormava meetmena kasutatav visuaalne vaatlus ei võimalda

läbiotsimiste eesmärki sama tõhusalt saavutada. Kaebaja viited EIK lahenditele ei ole

asjakohased, kuna need puudutavad lahti riietumisega läbiotsimist, kuid käesoleval juhul on

kaebaja vaidlustanud olukorda, kus läbiotsimist teostatakse läbi riiete kompamisega.

18. Tartu Ringkonnakohus liitis 08.06.2016. a määrusega haldusasjad nr 3-15-1878 ja

3152486 ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-15-2486.

19. M. Villems esitas 16.06.2016 täiendava selgituse, milles ta selgitab, et ta ei ole Tartu

Vangla kodukorra p-i 4.6 vaidlustanud, sest ta ei ole pädev otsustama, kas selline pidev

läbiotsimine on vangla julgeoleku seisukohalt vajalik. Kaebaja arvates on see ülemäärane ja

tema teada ei rakendata üheski teises Euroopa riigi vanglas sellist pidevat läbiotsimist.

Kaebaja väitel on ta vaidlustanud läbiotsimise praktika, kus vanglatöötajad katsuvad ja

pigistavad tema genitaale, mida vangla kohustab valvureid tegema. Kaebaja selgitab, et

kohustamiskaebust läbiotsimiste täielikuks lõpetamiseks ei ole ta esitanud, sest see oleks

perspektiivitu, kuna vangla viitaks abstraktsetele julgeolekukaalutlustele, mida tal ei ole

võimalik kummutada.

20. Tartu Vangla esitas 21.06.2016 täiendava selgituse, milles ta märgib, et õppetöös osalev

kinnipeetav otsitakse igakordsel eluosakonnast kooli ja koolist eluosakonda saatmisel läbi,

ning läbiotsimise teostamise kohustuslikkus tuleneb vanglateenistusele määruse nr 44 § 32 p-

st 5. Veel märgib vangla, et päevadel, kui õppetöö kestis terve päeva ning kaebajat saadeti

eluosakonnast kooli kaks korda ning kui kaebaja kasutas samal päeval ka õigust käia

jalutamas, siis on tõenäoline, et teda otsiti selle päeva jooksul läbi 6 korda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

21. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.

22. Kaebaja esitas juulis 2015 halduskohtule tuvastamiskaebuse (haldusasi nr 3-15-1878),

milles ta palus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla praktika, mille käigus vanglaametnikud

läbiotsimistel puudutavad kinnipeetavate intiimseid kehaosi. Põhjendatud huvina nimetas

kaebaja tuvastamiskaebuses kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus ning

preventiivse huvina vältida vastustaja jätkuvat ja korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes.

Lisaks esitas kaebaja halduskohtule oktoobris 2015 hüvitamiskaebuse (haldusasi nr 3152486),

milles ta palus mõista vastustajalt välja hüvitise seoses tema genitaalide katsumisega

läbiotsimiste käigus. Kaebusest nähtuvalt oli hüvitamiskaebus ajendatud kaebaja korduvatest

läbiotsimistest, mis toimusid alates 2014. a sügisest, mil kaebaja hakkas osalema keevitaja

kursustel. Järgnevalt uurib ringkonnakohus, kas vangla läbiotsimistoiminguid saab

õigusvastaseks pidada.

23. Kinnipeetava läbiotsimise õiguslikud alused sisalduvad vangistusseaduses, justiitsministri

05.09.2011. a määruses nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (Justiitsministri määrus nr 44)

ning Tartu Vangla direktori 11.02.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla

kodukorras“ (Tartu Vangla kodukord). Vangistusseaduse § 68 lg 1 järgi on vanglateenistuse

ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide,

samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks.

Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Justiitsministri määruse nr 44

§ 32 p 5 järgi on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik vanglasisesel saatmisel. Tartu Vangla

kodukorra p-st 4.6 tuleneb: „Osakonnast väljumisel ja osakonda sisenemisel otsitakse

kinnipeetav läbi. Selleks on ta kohustatud seisma näoga seina poole ja asetama käed seinale

vanglaametniku poolt osutatud kohale või seinale märgitud tähistele (punased ringid).

Vajadusel teostatakse kinnipeetava suhtes täielik läbiotsimine koos lahti riietumisega.“

24. Tartu Vangla 21.06.2016. a täiendavast selgitusest ringkonnakohtu kohtunõudele nähtub,

et kaebaja õppis perioodil 01.09.2014-19.06.2015 Tartu Kutsehariduskeskuses keevitaja

erialal ning õppetöö toimus väljaspool eluosakonda kooli ruumides. Vangla selgituse kohaselt

otsitakse õppetöös osalev kinnipeetav igakordsel eluosakonnast kooli ja koolist eluosakonda

saatmisel läbi. Päevadel, mil õppetöö kestis terve päeva ning kaebajat saadeti eluosakonnast

kooli kaks korda ning kui kaebaja kasutas ka õigust käia samal päeval jalutamas, oli vangla

arvates tõenäoline, et kaebajat otsiti selle päeva jooksul läbi kuus korda.

25. Kaebaja arvates on pidev läbiotsimine ülemäärane ja seda ei rakendata üheski teises

Euroopa riigi vanglas. Ringkonnakohus möönab, et kuigi kuus läbiotsimiskorda päevas on

tõepoolest palju, ei nähtu haldusasja materjalidest, et kaebaja oleks enne kohtusse pöördumist

vaidlustanud tema suhtes teostatud läbiotsimisi sel alusel, et need toimusid liiga sageli. Ka ei

anna Tartu Vangla kodukord ega Justiitsministri määrus vanglaametnikele kinnipeetava

vanglasisesel saatmisel ja eluosakonnast lahkumisel läbiotsimise teostamisel kaalutlusõigust.

Kodukorra ja määruse kohaselt tuleb kinnipeetav läbi otsida iga kord, kui ta osakonnast väljub

ja osakonda siseneb, samuti vanglasisesel saatmisel. Kuigi kohtul on õigus kontrollida

Justiitsministri määruse kui õigustloova akti kooskõla põhiseadusega, ei kehti see kodukorra

puhul, mis on Riigikohtu käsitluse järgi üldkorraldus. HMS § 51 lg 2 kohaselt on üldkorraldus

haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-

õigusliku seisundi muutmisele. Riigikohus on leidnud, et juhul, kui üldkorralduse säte

mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse

teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis

akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse

üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, näiteks pärast

üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist. Sellisel juhul

tuleks isikul oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks koos üldkorralduse vaidlustamisega

halduskohtus vaidlustada ka vastav toiming või haldusakt (vt RKHK 13.02.2008. a

määrus, p 14). Seega leides, et läbiotsimised olid nende sagedust arvesse võttes ülemäärased,

pidanuks kaebaja oma õiguste efektiivsemaks kaitseks vaidlustama kohtueelses menetluses ja

hiljem kohtus koos vastavate toimingutega ka Tartu Vangla kodukorra punkti 4.6. Kuna

ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud, ei ole läbiotsimiste sagedus

käesolevas vaidluses argument, mille alusel oleks võimalik apellatsioonkaebust rahuldada.

26. Kaebaja poolt kohtumenetlustes esitatud väidetest saab järeldada, et kaebaja peab

läbiotsimisi õigusvastaseks ka seoses nende teostamise viisiga, mille käigus vanglaametnik

kompab läbiotsimise käigus muu hulgas kinnipeetava intiimseid kehaosi, kusjuures eriti

häirisid kaebajat vanglaametnike A. A, J. K, E. R ja A. L poolt teostatud läbiotsimised.

Kaebaja arvates võivad vanglaametnikud läbiotsimisi teostada ka isikliku seksuaalse naudingu

saamise eesmärgil või neile antipaatse kinnipeetava alandamiseks. Kaebaja on väidetavalt

nimetatud asjaoludel esitanud kuriteoteate nii Justiitsministeeriumile kui ka hiljem

Prokuratuurile. Samas ei osanud kaebaja halduskohtule selgitada, millistel kuupäevadel

kaebaja õigusi riivavad läbiotsimised toimusid, leides, et rutiinsetel läbiotsimistel genitaalide

katsumine on Tartu Vangla süstemaatiline praktika ning kaebaja puhul on sellist tegevust läbi

viidud kindlasti üle 50 korra (I kd, tl 23).

27. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et kuna läbiotsimise eesmärgiks

on leida ja ära võtta keelatud ese või aine (VangS § 68 lg 1), ei ole seda võimalik saavutada

ilma, et vanglaametnik kontrolliks läbi riiete kompamise teel ka kinnipeetava jalgade vahelist

piirkonda. Ringkonnakohtu jaoks on usutav vastustaja poolt halduskohtule 18.11.2015 antud

selgitus (II kd, tl 16), mille kohaselt kasutavad kinnipeetavad kubemepiirkonda tihti keelatud

ainete ja esemete, nt sigarettide, nööri, väiksemate terariistade jm osakonda toimetamiseks

ning pelgalt visuaalse vaatluse teel ei ole läbi riiete võimalik keelatud esemeid avastada.

Eelnevat tõdedes ei saa iseenesest õigusvastaseks pidada Tartu Vangla praktikat kombata

kinnipeetava osalisel (st lahti riietumata) läbiotsimisel ka jalgade vahelist piirkonda. Samas

märgib ringkonnakohus, et piiri, millal tavapärane läbiotsimise eesmärgil teostatav isiku

jalgade vahelise piirkonna kompimine kasvab üle isiku seksuaalseks ahistamiseks, on väga

raske, kui mitte võimatu kindlaks teha. Seetõttu hüvitamisnõude puhul olukorras, kus kaebaja

pole ei haldus- ega kohtumenetluse vältel nimetanud konkreetsete juhtumite kuupäevi ja

täpsemaid asjaolusid selgitanud, saab vangla tegevuse õiguspärasuse kontroll piirduda vaid

kontrolliga, kas jalgade vahelise piirkonna kompamine on lubatav. Ühtlasi ei ole kohtul

võimalik objektiivselt tuvastada, milline oli vanglaametniku meelteseisund vastava toimingu

teostamisel. Kui toiming ise on õiguspärane, ei oma nimetatu ka asja lahendamisel tähtsust.

Samas ei saa statistiliselt tõenäoliseks ega seetõttu ka eluliselt usutavaks pidada, et tervelt neli

vanglaametnikku Tartu Vanglas on väidetavalt „omasooiharejad“ või soovisid ja soovivad

jätkuvalt kaebajat teadlikult alandada. Arvestades kaebaja nimetatud väite elulist

ebausutavust, ei pea ringkonnakohus võimalikuks panna kaebaja väite ümberlükkamise

koormat ka vanglale, vaid kaebaja pidanuks menetluse käigus täiendavalt selgitama täpsemaid

kahtlusi, millele tuginedes võiks sellise järelduse teha. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja

kohtumenetluses esitatud väited vanglaametnike A.A., J. K., E. R. ja A. L. liigsest agarusest

kaebaja keha intiimpiirkonna kompamisel tähelepanuta.

28. Ringkonnakohus möönab, et Kodukorra p 4.6 annab vanglaametnikule kaalutlusõiguse

otsustada, kas teostada kinnipeetava suhtes osalist ehk lahti riietumata läbiotsimist või

läbiotsimist koos lahti riietumisega. Ka nõustub ringkonnakohus vastustajaga selles, et lahti

riietumisega läbiotsimist tuleb pidada kinnipeetava õigusi enamriivavaks läbiotsimiseks, kuigi

nimetatud läbiotsimise käigus toimub ainult kinnipeetava visuaalne vaatlus. Sarnasel viisil

läbiotsimisi, kus läbiotsimise käigus palutakse kinnipeetaval aluspüksid alla lasta ja

kubemepiirkond paljastada, on keelatud esemete või ainete leidmiseks teostatud ka Tartu

Vanglas (vt RKHK 17.10.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-32-12, p 1). Kaebaja puhul on kõikidel

kordadel eelistatud vähemkoormavat ehk läbi riiete kompamisega läbiotsimist. Kaebaja leiab

22.08.2015 halduskohtule koostatud seisukohas, et täieliku läbiotsimise puhul teostab kõik

manipulatsioonid genitaalidega kinnipeetav ise (I kd, tl 23-23p). Kaebaja seisukohast võib

järeldada, et kaebaja eelistanuks ka enda puhul täielikku läbiotsimist, vältimaks otsest füüsilist

kontakti vanglaametnikega. Nimetatut arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et miski ei

keelanud kaebajal taotlemast enda puhul täieliku läbiotsimise läbiviimist. Kuna täielik

läbiotsimine on põhjalikum, ei näe ringkonnakohus põhjust, miks pidanuks vangla kaebaja

võimaliku taotluse puhul sellest keelduma. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks

täieliku läbiotsimise läbiviimist taotlenud. Seetõttu ei ole kaebaja täielikku läbiotsimist

pooldav argument apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks. Kaebaja viidatud EIK lahendid

asjades Savičs vs Läti nr 17892/03, Ciupercescu vs Rumeenia nr 35555/03, Paweł Pawlak vs

Poola nr 13421/03 ning Milka vs Poola nr 14322/12 puudutavad kinnipeetava

lahtiriietumisega ehk täielikke läbiotsimisi. Kuna kaebaja puhul sellisel viisil läbiotsimisi ei

teostatud, ei ole eelviidatud lahendid käesolevas haldusasjas asjassepuutuvad.

29. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebused Tartu

Halduskohtu 14.12.2015. a otsuse ja 21.04.2016. a otsuse peale HKMS § 200 p 1 alusel

rahuldamata.

30. Kaebaja oli halduskohtus haldusasjas nr 3-15-1878 tehtud 23.09.2015. a määrusega

(tl 2526) vabastatud riigilõivu (15 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Samuti oli kaebaja

halduskohtus haldusasjas nr 3-15-2486 tehtud 27.10.2015. a määrusega (tl 10-10p) vabastatud

kaebuse esitamisel riigilõivu (250 eurot) tasumise kohustusest täies ulatuses.

Apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-15-1878 jätkati ringkonnakohtu 12.05.2016.

a määrusega (tl 57-58p) kaebajale menetlusabi andmist riigilõivu (15 euro) tasumisest

vabastamiseks. Apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-15-2486 luges

ringkonnakohus 12.01.2016. a määrusega (tl 52-52p) kaebaja kahju hüvitamise nõude

suuruseks 500 eurot ja nõudis kaebajalt riigilõivu tasumist summas 15 eurot. Nõutud riigilõiv

on Kohtute Infosüsteemi andmetel tasutud 25.01.2016 MTÜ Auxilio poolt (tl 54).

31. HKMS § 108 g 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt

neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna

ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebused rahuldamata, jääb apellatsiooniastmes

tasutud riigilõiv summas 15 eurot kaebaja enda kanda. Kuna kaebaja oli halduskohtus

kaebustelt riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ning apellatsiooniastmes oli ta osaliselt

riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud, siis jäävad kaebaja poolt halduskohtus kantud

menetluskulud (riigilõiv 15 eurot ja 250 eurot) ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

(riigilõiv 15 eurot) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel