3-14-52970/40 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. august 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52970

Haldusasi

1st Audit OÜ kaebus audiitortegevuse järelevalve

nõukogu 29.08.2014 otsuse nr 173 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – 1st Audit OÜ, volitatud esindajad v.adv

Taivo Ruus ja adv Sandor Elias

Vastustaja – Audiitorkogu, volitatud esindaja Siim

Tammer

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. juuni 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

1st Audit OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 13.06.2016

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada 1st Audit OÜ apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17. juuni 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-52970.

Teha asjas uus otsus, millega 1st Audit OÜ kaebus rahuldada.

3. Tühistada audiitortegevuse järelevalve nõukogu 29.08.2014 otsus nr 173.

4. Mõista Audiitorkogult 1st Audit OÜ kasuks välja menetluskulud summas 3333,06

eurot (kolm tuhat kolmsada kolmkümmend kolm eurot ja 6 senti)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 19. septembril 2016

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-52970

2(12)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. DK esitas 02.04.2013 Audiitorkogule kaebuse 1st Audit OÜ peale seoses AS Tondi

Elektroonika 2012. aasta majandusaasta aruande auditeerimisega. Audiitorkogu juhatus

otsustas 22.05.2013 algatada 1st Audit OÜ suhtes menetluse. Audiitorkogu juhatus tegi

12.07.2013 otsuse, millega lõpetas 1st Audit OÜ suhtes algatatud kaebuse menetlemise.

22.08.2013 saadeti otsus kooskõlastamiseks audiitortegevuse järelevalve nõukogule (AJN).

1st Audit OÜ juhatuse liige ja ainuosanik ST asus 01.08.2013 tööle Audiitorkogu tegevjuhina.

1st Audit OÜ jagunemisotsus võeti vastu 08.10.2013 ja jagunemiskanne tehti Äriregistrisse

15.11.2013.

1st

Audit

OÜ

esitas

16.11.2013

Rahandusministeeriumile

avalduse

audiitorühingu tegevusloa lõpetamiseks.

ST saatis 20.11.2013 AJN-le e-kirja, milles märkis, et ta on alates 01.08.2013 Audiitorkogu

tegevjuht, on lõpetanud töösuhtest tulenevalt 1st Audit OÜ tegevuse audiitorühinguna ja tahab

tegevusloa lõpetamise avalduse esitada hiljemalt 25.12.2013, et see rahuldataks hiljemalt

31.12.2013. Audiitorkogu juhatus tegi 15.01.2014 otsuse, millega muudeti 12.07.2013 tehtud

otsust põhjenduste osas. See otsus edastati AJN-le kooskõlastamiseks 22.01.2014.

ST esitas 28.02.2014 AJN-le avalduse, milles palus vabastada 1st Audit OÜ audiitortegevuse

seaduse (AudS) § 106 lg-st 10 tulenevalt Audiitorkogu tegevusloamaksu II osa tasumisest

(35% perioodi 01.07.2013–30.06.2014 tegevusloa maksust) summas 550,91 eurot,

põhjendades seda eelkõige asjaoluga, et 1st Audit OÜ ei tegele ST töölepingu tõttu enam

audiitortegevusega alates sügisest 2013 ning ühinemise tõttu lõppes 1st Audit OÜ tegevusluba

15.11.2013. AJN ei rahuldanud 1st Audit OÜ avaldust tegevusloamaksu II osa tühistamiseks

(arve nr 130508).

1st Audit OÜ esitas 28.05.2014 Audiitorkogu juhatusele avalduse enda Audiitorkogust

väljaarvamiseks ning 06.06.2014 vastuväite AJN 21.05.2014 otsuse eelnõule. 11.06.2014

jättis Audiitorkogu juhatus 1st Audit OÜ 28.05.2014 avalduse rahuldamata, viidates

pooleliolevale kaebuse menetlusele. 1st Audit OÜ esitas 31.07.2014 uue avalduse

Audiitorkogust väljaarvamiseks AudS § 103 lg 2 alusel, mille Audiitorkogu juhatus rahuldas

27.08.2014 otsusega. 27.08.2014 lõppes 1st Audit OÜ tegevusluba AudS § 86 p 8 alusel

seoses audiitorettevõtja väljaarvamisega Audiitorkogust.

2. AJN jättis 29.08.2014 otsusega nr 173 rahuldamata 1st Audit OÜ avalduse

tegevusloamaksust vabastamiseks. Otsuses selgitati tegevusloamaksu kohustust ning leiti, et

tegevusloamaksu II osa ei oleks 1st Audit OÜ pidanud maksma juhul, kui tema tegevusluba

oleks lõpetatud hiljemalt 31.12.2013. Tegevusloamaksu tasumise üks eesmärkidest on

audiitortegevuse järelevalve rahastamine, mis vaidlusalusel perioodil 1st Audit OÜ suhtes

toimus. Audiitoräriühingu majandustegevuse puudumise ja seetõttu tulu puudumise korral ei

pea isik tasuma järgmisel perioodil tegevusloamaksu.

3. AJN 04.11.2014 vaideotsusega jäeti 1st Audit OÜ vaie AJN 29.08.2014 otsuse

kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.

3-14-52970

3(12)

1) Kuivõrd Audiitorkogu juhatus ei olnud 1st Audit OÜ suhtes alustatud kaebuse menetlust

lõpetanud 2013. aasta sees, ei olnud Rahandusministeeriumil tulenevalt AudS § 87 lg-st 3

võimalik 31.12.2013 seisuga rahuldada 1st Audit OÜ taotlust tegevusloa lõpetamiseks.

Kuivõrd AJN ei viinud läbi 1st Audit OÜ suhtes kaebuse menetlust ning AJN pädevuses ei

ole kaebuse menetluse lõpetamise otsuste kooskõlastamine, ei saa olla AJN tegevus seotud

kaebuse menetluse kestusega.

2) AJN võib kaalutlusõiguse alusel otsustada tegevusloamaksu määra alandamise. Otsuses on

piisava põhjalikkusega käsitletud 1st Audit OÜ avalduse mitterahuldamise aluseks olevaid

asjaolusid ja põhjuseid.

3) AudS § 106 lõike 5 kohaselt on tegevusloamaksu määr 0,5–3% audiitorettevõtja

liikmemaksu arvestusperioodile eelneva liikmemaksu arvestusperioodi summaarsest AudS §

81 lõikes 1 nimetatud tegevusloa alusel osutatud audiitorteenuste müügitulust, mida

kajastatakse AudS § 157 kohases tegevusaruandes. Seega juhul, kui audiitorettevõtja

audiitorteenust ei osuta, ei tule järgneval perioodil tegevusloamaksu tasuda.

4. 1st Audit OÜ esitas 01.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse audiitortegevuse

järelevalve nõukogu 29.08.2014 otsuse nr 173 tühistamiseks.

1st Audit OÜ tegevusloamaksu II osa tasumisest vabastamiseks on mõjuv põhjus, sest AJN ei

viinud eelnevat haldusmenetlust läbi mõistliku aja jooksul. AJN-l oli kohustus oma

õigusvastase tegevuse tõttu vabastada 1st Audit OÜ tegevusloamaksu II osa tasumisest. AJN

on venitanud kaebaja suhtes kaebuse menetluse läbiviimise lõpetamise otsuse (12.07.2013)

kooskõlastamise menetlusega, esitades oma seisukohad 11.12.2013 ja 29.05.2014, mis võiks

olla mõjuvaks põhjuseks tegevusloamaksu II osa tasumise kohustuse tühistamiseks AudS §

106 lg 10 mõttes. 29.05.2014 seisukohast nähtub, et AJN näeb kaebemenetlusel avalikku

huvi, ent puudub igasugune ratsionaalne selgitus, miks vaid vormivigadele viitavat menetlust

peaks jätkama – see pole kuidagi seotud avaliku huviga ega aita hoida Audiitorkogu mainet.

AJN kooskõlastuse andmiseks puudub seaduses sätestatud tähtaeg ning AJN-l polnud vaja

teha keerukaid analüüse või menetlustoiminguid. Seega tuleks menetlus viia läbi sama

tähtajaga, nagu tuleb lahendada selgitustaotlused (MSVS § 6) – üldjuhul kuni 30 päeva,

maksimaalselt 2 kuu jooksul. Kui AJN oleks mõistlikku menetlusaega järginud, oleks

kaebajal olnud võimalik tegevusloamaksu II osa maksekohustusest vabaneda, sest kaebaja

tegevusloa lõpetamise avaldust oleks olnud võimalik rahuldada hiljemalt 31.12.2013. Kaebaja

oleks sel juhul vabanenud tegevusloamaksu II osa tasumisest automaatselt AudS § 108 lg 5

järgi. Kuigi tagantjärele pole küll võimalik kindlaks teha, kas kaebaja tegevusluba oleks

31.12.2013 seisuga saanud lõppeda, muutus AJN-i tegevuse tõttu kaebuse menetluse

lõpetamine ja seega ka tegevusloa lõpetamise taotluse rahuldamine võimatuks, mistõttu on

tegemist mõjuva põhjusega.

Arvestades, et kaebaja kohustus tegevusloamaksu II osa tasumiseks tekkis potentsiaalselt AJN

enese õigusvastase tegevuse tulemusena, tuleb kaebaja vältimatult tegevusloamaksu tasumise

kohustusest vabastada. Õiguslik alus selleks on küll AudS § 106 lg 10, mis sätestab

kaalutlusõiguse, ent antud juhul oleks tegevusloamaksu II osa tühistamine ainuõige lahendus,

sest kaalutlusõigus on ahenenud juhul nullini ning tõlgendus, mille kohaselt kaebaja peaks

esmalt tasuma tegevusloamaksu II osa ning seejärel nõudma AJN-ilt riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 7 lg 1 alusel ja RVastS § 17 korras kahju hüvitamist, oleks ebamõistlik.

Mõjuv põhjus seisneb ka selles, et kaebaja on lõpetanud tegutsemise audiitorühinguna juba

alates 2013. aasta hilissuvest seoses ST tööle asumisega Audiitorkogu tegevjuhina. Kuivõrd

AudS § 106 lg 1 p 2 sätestab maksu just tegevusloa eest ning AudS § 81 lg 1 järgi on

3-14-52970

4(12)

tegevusluba vaja audiitorteenuse osutamiseks, siis ei ole mõistlikku põhjendust nõuda

kaebajalt tegevusloamaksu II osa tasumist. Isegi on kaebaja tegevusloamaksu I osa tasunud

perioodi eest, milles ta suures osas audiitorettevõtjana ei tegutsenud.

AJN on teinud kaalutlusvea, jättes arvestamata, et tegevusloamaksu II osast vabastamiseks oli

mõjuv põhjus. Isegi kui väita, et AJN kaalutlusõigus ei olnud nullini redutseerunud, tuli AJN-l

kaalutlusõigust teostada: esiteks määratlemata õigusmõiste „mõjuv põhjus“ sisustamine ja

teiseks mõjuva põhjuse olemasolul kaebaja tegevusloamaksu II osa tasumise kohustusest

vabastamise kaalumine.

AJN 29.08.2014 otsuses toodud kaalutlused on asjakohatud ega arvesta AudS § 106 lg 10

eesmärgiga. 29.08.2014 otsuse tegemise ajaks oli AJN-le teada, et kaebaja on esitanud

28.05.2014 avalduse enda Audiitorkogust väljaarvamiseks ja juhatus otsustas selle 27.08.2014

rahuldada. AJN kaalutlused ei viita kuidagi mõjuva põhjuse puudumisele ega sisulisele

vajadusele tegevusloamaksu tasuda. AJN ei ole põhjendanud, miks ei ole AudS § 106 lg 10

mõttes „mõjuvaks põhjuseks“ mittetegutsemine vandeaudiitorina. AJN on ise välja toonud ja

oluliseks pidanud, et liikmemaksudest kaetakse muu hulgas Audiitorkogu eelarvelisi

järelevalvekulusid. Juhul, kui Audiitorkogu liikmel (sh audiitorettevõtjal) puudub

kutsetegevus, ei ole tema suhtes ka järelevalvekulusid. Varasemate perioodide tegevuse

järelevalvekulud on Audiitorkogu liikmel aga eelduslikult juba n-ö ette ära kantud. Järelikult

on AJN teinud diskretsioonivea, jättes teostamata kaalutluse, kas ja miks ei võiks

kutsetegevuse puudumine olla mõjuvaks põhjuseks tegevusloamaksu vähendamisel. AudS §

106 lg 10 on sätestatud paindlikkust lubava erinormina ning selle sisustamisel ei saa lähtuda

AudS § 106 lg 1 p 2 liikmemaksuarvestuse üldistest alustest.

AJN leiab, et tegevusloamaksu vähendamine pole õigustatud, kui avaldust tegevusloa

lõpetamiseks pole esitatud 1. juuliks. Juhul, kui AJN ei eelda, et Rahandusministeerium peaks

tegevusloa lõpetamise taotlusi menetlema üle poole aasta, jääb arusaamatuks, miks ei võiks

tegevusloamaksu II osast vabastada ka sellist Audiitorkogu liiget, kes on esitanud tegevusloa

lõpetamise avalduse pärast 1. juulit, sh mõistliku aja jooksul enne 31. detsembrit.

AJN on teinud kaalutlusvea juba esimeses etapis, jättes arvestamata olulise asjaoluna AJN

poolse mõistliku menetlusaja rikkumise, jättes arvestamata AudS § 106 lg 10 kui

kaalutlusnormi eesmärgi „mõjuva põhjuse“ mõiste sisustamisel, sh jättes teostamata

kaalutluse, kas kutsetegevuse puudumine võiks olla mõjuv põhjus liikmemaksu

vähendamiseks ning arvestades asjakohatuid kaalutlusi kaebuse menetluse kulude jm näol.

AJN on diskretsiooni teostades arvestanud avalikku ja Audiitorkogu huvi liikmemaksude

saamiseks, kuid pole kordagi kaalunud kaebaja huve. Puudutatud isiku õiguste arvestamata

jätmine on oluline kaalutlusviga. AJN seatud kitsendustest tulenevalt ei ole mõeldavad

elulised asjaolud, mis täidaks AudS § 106 lg 10 koosseisu. Arvestades, et AudS § 106 lg 10

on ühtlasi põhiõiguste riivet pehmendav klausel, on selle kitsendav tõlgendamine vastuolus

nii haldusmenetluse põhimõtete kui põhiseadusega.

5. Audiitorkogu vaidles kaebusele vastu.

AudS § 106 lg 6 kohaselt kuulub Audiitorkogu liikme kohustusliku liikmemaksu (nii

vandeaudiitori liikmemaksu kui ka audiitorettevõtja tegevusloa maksu) määra alandamine

AJN pädevusse, seega vaid AJN on õigustatud kaalutlema kaebaja esitatud avalduse ja

kaebuse põhjendatust. Seetõttu on vastustaja (Audiitorkogu) lähtunud AJN otsusest ja

seisukohtadest.

3-14-52970

5(12)

Väide, et AJN ei viinud kaebuse lahendamise menetlust läbi mõistliku aja jooksul, on

asjakohatu, kuna kaebust menetles AudS § 115 lg 2 p 5 kohaselt Audiitorkogu juhatus AJN

kinnitatud korra kohaselt. Audiitorkogu kaebuste menetlemise ja uurimise korra § 12 lg 5 p 2

ja lg 6 kohaselt esitab juhatus AJN-le kooskõlastamiseks otsuse, millega jäetakse

distsiplinaarmenetlus algatamata.

Kaebaja ei räägi mõistliku menetlustähtaja rikkumisest konkreetses menetluses, mida on

kaebaja käesolevas haldusasjas vaidlustanud, vaid menetlusest, mis oli algatatud seoses 1st

Audit OÜ poolt AS Tondi Elektroonika 2012. majandusaasta aruande auditeerimisega. Seega

on kaebaja AJN otsuse nr 173 tühistamise kaebuses väljunud konkreetse asja piiridest ning

sisuliselt vaidlustanud teise haldusmenetluse asjaolusid. Kui eraldiseisev ja asjassepuutumatu

haldusmenetlus on kaebaja hinnangul läbi viidud ebamõistliku aja jooksul, siis ei tingi see

käesolevas asjas haldusakti tühistamist, kuna see ei ole selle konkreetse haldusakti andmise

menetlusega seonduv asjaolu.

Asjaolud, millele tuginedes kaebajal tekkis II osamaksu tasumise kohustus, on sõltumatud ja

varasemalt aset leidnud kui vaidlustatud otsuse tegemise menetlus, mis puudutab võimalikku

erandi kohaldamist kaebajale. Menetlus AudS § 106 lg 10 rakendamiseks ei olnud ka

väljaspool mõistlikku menetlusaega, kuna AJN on kollektiivne organ, kes koguneb seaduses

sätestatud alustel. AJN ei ole pidanud kaebaja kaebuse menetlust selliseks, et vaja oleks olnud

erakorralise koosoleku kaudu tegeleda kaebaja taotlusega. AJN tavapärane menetlus, mis

algas 28.02.2014 taotlusega ja lõppes otsusega 29.08.2014, on toimunud AJN-ile tavapäraselt

ja mõistlikult.

AudS § 108 lg 5 kohaselt ei ole audiitorettevõtja kohustatud tegevusloa kehtivuse peatamise

või lõpetamise avalduse esitamisel ja rahuldamisel enne jooksva aasta 31. detsembrit tasuma

AudS § 108 lg 2 p-s 2 nimetatud summat. Kaebaja tegevusloa peatamist või lõpetamist ei

olnud rahuldatud enne 31. detsembrit 2013. Seetõttu oli kaebaja, olles audiitorettevõtja,

kohustatud tasuma tegevusloamaksu vastavalt AudS § 108 lg-tele 1 ja 2 ning tasuma

28.02.2014 35% tasumisele kuuluvast summast.

Kaebaja ei ole taotlenud tegevusloamaksu vähendamist AudS § 106 lg 10 alusel, vaid

taotlenud vastava arve täielikku tühistamist, st vähendamist nullini. „Mõjuva põhjuse“

käsitlus ei ole asjakohane, sest seadusandja on AudS § 106 lg 1 p-s 2 sätestatud

tegevusloamaksu sidunud Audiitorkogu liikmelisusega, mitte audiitorteenuse osutamisega.

AudS § 106 lg 1 p 2 sätestab, et kui isik on Audiitorkogu liige, siis on tal seadusest tulenev

kohustus tasuda tegevusloamaksu. Kaebajal oli tegevusluba ka 2013. aasta lõpus ja ta oli

Audiitorkogu liige, mistõttu oli ta kohustatud tasuma tegevusloamaksu. Seadusandja on ette

näinud ka kohased seaduslikud meetmed olukordadeks, kui Audiitorkogu liikmel ei ole

majandustegevust. Nimelt sätestab AudS § 106 lg 5, et liikmemaks on määratav protsent

AudS § 81 lg-s 1 nimetatud tegevusloa alusel osutatava audiitorteenuste müügitulust. Seega,

kui eelnimetatud perioodil ei ole Audiitorkogu liikmel müügitulu, siis ta ei maksa ka

tegevusloamaksu. AJN ei saa läbi seaduses antud erandi (AudS § 106 lg 10) asuda muutma

seaduses reguleeritud olukorda ja „ettepoole nihutama“ vabastust oludele, kui liikmel on

olemas reaalne müügitulu.

AJN on AudS § 106 lg 10 alusel tegevusloamaksu määra alandanud, pidades mõjuvaks

põhjuseks asjaolu, kui tegevusloa lõpetamise avaldus on esitatud eelneval majandusaastal, s.t

AudS § 106 lg 3 kohaselt määratakse liikmelisus seoses liikmemaksu tasumise kohustusega

kindlaks liikmemaksu arvestusperioodiks oleva majandusaasta 1. juuli seisuga. Isiku

Audiitorkogu tegevusloamaksust vabastamise avalduse rahuldamine ei ole õigustatud, kui

3-14-52970

6(12)

tegevusloa lõpetamise avaldus on esitatud pärast 1. juulit. Kaebaja esitas tegevusloa

lõpetamise avalduse alles 16.11.2013, mistõttu AJN, arvestades varasemat praktikat ja

konkreetse avaldusega seonduvaid asjaolusid, ei pidanud võimalikuks isikule määratud

tegevusloamaksu arvet tühistada ja tema avaldust rahuldada. Asjakohane avaldus esitati

16.11.2013, s.t oluliselt hiljem kui seaduses nimetatud (AudS § 106 lg 3) tähtaeg – 1. juuli

2013, seega AudS 108 lg 5 ei rakendu. Kaebaja ei saa enda poolt kujundatavat ja vabale

tahtele alluva avalduse esitamise tähtaega mõelda olematuks ja/või nõuda selle ületamisele

vaatamata olukorra tekitamist, nagu ta oleks avalduse esitanud enne 01.07.2013. Tegu on

kaebaja enda riskiga. AJN hindas kaebaja avalduse asjaolusid ning põhjendusi ja samuti

arvestas varasema praktikaga. AJN ülesanne on kohelda kõiki Audiitorkogu liikmeid võrdselt,

mistõttu ei saa Audiitorkogu organ kehtestada kaebajale soodsamat tegevusloamaksu

tasumise režiimi. Kaebaja esitas tegevusloa lõpetamise taotluse 16.11.2013, s.o samal

arvestusperioodil, mille eest ta taotles tegevusloamaksust vabastamist. 27.08.2014 rahuldas

Audiitorkogu

juhatus

kaebaja

avalduse

Audiitorkogu

liikmelisuse

lõpetamiseks

tagasiulatuvalt alates 11.06.2014. Rahandusministeerium lõpetas AudS § 86 p-st 8 tulenevalt

kaebaja tegevusloa seoses tema väljaarvamisega Audiitorkogust. Kaebaja tegevusloamaksu

kohustus tekkis 2013–2014 perioodi eest ning ajal, millal kaebaja oli Audiitorkogu liige.

Kaebaja 28.02.2014 avalduse lahendamisel on AJN teostanud kaalutlusõigust selle eesmärgist

lähtuvalt. Kaebaja põhjendatud huviks tegevusloamaksust vabastamisel ei saa lugeda

tegevusloa

lõpetamise

soovi

ega

vandeaudiitorina

mittetegutsemist

alustatud

järelevalvemenetluse kestel. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et AJN on AudS § 106 lg-s 10

sätestatud kaalutlusruumi õigusvastaselt piiranud. AJN on varasemates otsustes võrdse

kohtlemise tagamiseks osaliselt sisustanud liikmemaksust vabastamise aluseks olevat

määratlemata õigusmõistet „mõjuv põhjus“. AJN vaatab igakordselt üle konkreetse taotlejaga

seotud asjaolud, et tagada otsuse proportsionaalsus faktiliste asjaolude pinnalt ning seoses

taotleja suhtes tekkiva õigusliku tagajärjega. Vaidlustatud otsusest nähtub üheselt, millistele

asjaoludele tuginedes on AJN otsustanud mitte rahuldada kaebaja taotlust tegevusloa maksu II

osa tühistamiseks. Kaebaja nimetatud põhjuseid ei saa lugeda mõjuvaks liikmemaksust

vabastamisel, arvestades kaebaja eelnevat audiitortegevuse mahtu ning tema suhtes läbiviidud

menetluse keerukust. Tegevusloamaksu tasumine ei ole kaebajale liigselt koormav ega otsus

ebaproportsionaalne. AudS-s on sätestatud liikmemaksu tasumise kohustus tegevusloaga

audiitorettevõtjale, seega on tegemist seaduses sätestatud kohustusega, mitte haldusorgani

omavoliga tegevusloamaksu määramisel. Käesoleval juhul puuduvad asjaolud, mille kaalukus

oleks tinginud soodsamate tingimuste loomise kaebajale.

Vastustaja ei nõustu kaebuses toodud põhiõiguste riive sisustamisega. Kaebaja

(audiitorettevõtja) on juriidiline isik, kelle tegevuseks on vajalik Rahandusministeeriumi poolt

antav tegevusluba, kes peab vastama seaduses sätestatud nõuetele, oma tegevuses järgima

seadusega sätestatud piiranguid ning täitma seadusega sätestatud kohustusi. Kaebaja

äritegevus on otseses seoses avaliku hüve pakkumisega ning lisaks audiitorettevõtja erahuvile

kasumit teenida on kaebaja tegevus seotud märkimisväärse avaliku huviga. AudS § 121 lg 4

kohaselt on Audiitorkogu liikmed allutatud järelevalvele. Järelevalve hõlmab muu hulgas

kutseühendusesisest kvaliteedikontrolli, distsiplinaarmenetlust ning kaebuse menetlemist ja

uurimist. Kuivõrd audiitorettevõtja ei ole kohustatud igal ajahetkel audiitorteenust osutama, ei

ole kaebaja ettevõtlusvabadust piiratud. Audiitorettevõtja võib valida, millal audiitorteenust

osutada ja millal mitte. AJN on otsuses selgitanud otsuse aluseks olevaid kaalutlusi, olles

kaalunud muu hulgas kaebaja huve.

ST-le oli teada asjaolu, et lähtudes AudS § 106 lg-st 5 arvestatakse tegevusloamaksu

audiitorettevõtja liikmemaksu arvestusperioodile eelneva liikmemaksu arvestusperioodi

3-14-52970

7(12)

summaarsest tegevusloa alusel osutatud audiitorteenuste müügitulust, s.t juhul kui

audiitorettevõtja audiitorteenust ei osuta, siis järgneval perioodil tegevusloamaksu tasuda ei

tule. AJN selles osas diskretsiooniõigust rakendama ei pea. Seega jääb arusaamatuks, miks ei

soovinud kaebaja kaebuse menetluse lõpetamist, esitades kaebuse menetluse kestel lisaks

tegevusloa lõpetamise taotlusele avalduse lõpetada Audiitorkogu liikmesus, kuigi

tegevusloamaksu kohustust poleks järgneval perioodil tekkinud. Asjaolud viitavad kaebaja

soovimatusele, et Audiitorkogu juhatus selgitaks välja kõik kaebaja kaebuse menetluses

olulised asjaolud.

6. Tallinna Halduskohtu 17.06.2015 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

Kaebaja ei ole vaidlustanud tema suhtes varasemalt läbiviidud kaebuse menetlust. Praeguses

asjas ei saa kaebaja vaidlustada AJN toiminguid teises haldusmenetluses. Kui kaebaja leidis

tema peale esitatud kaebuse menetlemisel, et menetlusnõude rikkumine toob kaasa tema

subjektiivse õiguse rikkumise sõltumata menetluse lõpptulemusest, oli tal õigus iseseisvalt

vaidlustada menetlustoiminguid, esitades näiteks viivituse korral kohustamiskaebuse. Kaebaja

on ka avaldanud seisukoha, et teda tuleb vältimatult tegevusloamaksu kohustusest vabastada,

sest kohustus tegevusloamaksu II osa tasumiseks tekkis potentsiaalselt AJN-i enese

õigusvastase tegevuse tulemusena. Tegevusloamaksu tasumise kohustus on sätestatud

seaduses. Kuna kaebaja ei olnud vaidlustanud varasema kaebuse menetlust, siis puudus AJN-l

alus pidada oma tegevust õigusvastaseks ning seega ei saanud kaalumisel ka sellise asjaoluga

arvestada, mistõttu ei saa pidada põhjendatuks kaebuse käsitlust AJN poolsete rikkumiste

arvestamata jätmisest kui olulise asjaoluga mittearvestamist.

Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et kaebust menetles Audiitorkogu juhatus AudS § 115

lg 2 p 5 kohaselt ning kaebuse menetlus lõpeb Audiitorkogu juhatuse vastava (s.o kaebuse

menetluse lõpetamise) otsusega, mis jõustub selle menetlusosalistele teatavakstegemisega,

samuti, et Audiitorkogu juhatuse poolt läbiviidava kaebuse menetluse lõpetamise otsuse

kooskõlastamine ei ole AJN pädevuses. AJN on kooskõlas ülalviidatud õigusnormidega nii

vaidlustatud otsuses kui ka vaideotsuses selgitanud, et AJN kui sõltumatu järelevalveorgani

pädevuses

on

Audiitorkogu

juhatuse

distsiplinaarasja

algatamata

jätmise

otsuse

kooskõlastamine.

Mis puudutab kaebuse väidet, mille kohaselt on ilmselgelt Audiitorkogu juhatuse ja AJN

vahel ühine arusaam, et järelevalve hõlmab ka kaebuste menetlemise otsuste lõpetamise

kooskõlastamist ning selle väite kinnituseks tehtud viited AJN 11.12.2013 ja 29.05.2014

seisukohtadele, siis AJN käsitlus kaebuse menetluse lõpetamisest seondub eeltoodust tuleneva

AJN pädevusse kuuluva distsiplinaarmenetluse algatamata jätmise otsuse kooskõlastamisega.

AJN on selgitanud, et uurimisprintsiipi tuleb kaebuse menetluses rakendada selliselt, et oleks

välja selgitatud kõik kaasuses tähtsust omavad asjaolud (s.o ka distsiplinaarmenetluse

algatamise aluseks olevate asjaolude puudumine), vastasel korral ei ole AJN-l võimalik anda

kooskõlastust distsiplinaarmenetluse algatamata jätmise otsusele.

AJN on vaidlustatud otsuses kajastanud faktilisi asjaolusid ning on nendega ka

kaalutlusotsuse tegemisel arvestanud. Kaebaja esitas tegevusloa lõpetamise avalduse

16.11.2013. Käesoleval juhul ei olnud 1st Audit OÜ tegevusloa peatamist või lõpetamist

rahuldatud enne 31.12.2013. Eeltoodust tulenevalt AudS § 108 lg 5 sätestatu kaebaja osas ei

rakendunud. Kuivõrd kaebaja suhtes ei olnud täidetud AudS § 87 lg 3 sätestatud nõuded ning

kaebaja ei olnud ka ise esitanud avaldust Audiitorkogust väljaarvamiseks, siis ei ole

asjassepuutuv arutlus selle üle, miks ei võiks tegevusloamaksu II osast vabastada ka sellist

Audiitorkogu liiget, kes esitas tegevusloa lõpetamise avalduse pärast 1. juulit.

3-14-52970

8(12)

Kaebaja on leidnud, et mõjuvaks põhjuseks tegevusloamaksu vähendamisel võib olla kaebaja

mittetegutsemine audiitorettevõtjana. Tulenevalt AudS § 106 lg-st 5 ei ole audiitorettevõtjal,

kes audiitorteenust ei osuta, tegevusloamaksu tasumise kohustust audiitorettevõtja

liikmemaksu arvestusperioodile järgneval perioodil. Kohtu hinnangul ei ole tegemist

kaalutlusveaga, kui AJN leidis, et selles osas diskretsiooniõigust rakendama ei pea, sest

olukorrale, kus Audiitorkogu liikmel ei ole majandustegevust, on antud juhis seaduses ning

sellise olukorra esinemine ei saa samaaegselt olla AudS § 106 lg 10 mõjuvaks põhjuseks

tegevusloamaksu määra alandamiseks. Teisisõnu audiitortegevuse puudumine ei too kaasa

mõjuvat põhjust liikmemaksust vabaneda. Vastustaja on põhjendatult ja kooskõlas seadusega

viidanud AudS § 106 lg 1 p 2 kui sättele, milles on tegevusloamaks seotud Audiitorkogu

liikmesusega. Kohus nõustub kaebajaga, et AudS § 106 lg 10 võimaldab AJN-l

üksikjuhtumeid igakordselt kaaludes kasutada vajadusel paindlikke lahendusi liikmemaksude

arvestamisel ja liikmemaksu tasumise kohustuse täitmisel, kuid kaalutlusõiguse alusel

liikmemaksu

tasumise

tähtpäeva

muutmise

ja

vandeaudiitori

liikmemaksu

või

tegevusloamaksu määra alandamise eelduseks on mõjuvate põhjuste olemasolu.

Vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses ei ole AJN jätnud tähelepanuta kaebaja huve, vaid on

leidnud, et põhjendatud huviks tegevusloamaksust vabastamisel ei saa lugeda tegevusloa

lõpetamise soovi ega vandeaudiitorina mittetegutsemist alustatud järelevalvemenetluse kestel.

Kuigi kaebuse kohaselt ei ole kaebaja tegutsenud audiitorettevõtjana 2013. a hilissuvest

alates, on ta tasunud 2013/2014 tegevusloamaksu I osa, mistõttu puudub alus järeldada, et

kaebaja on eeltoodust tulenevalt ka katnud võimalikud järelevalvelased tegevuskulud. AJN-l

puudus ka kohustus asuda vaidlustatud otsuses vastavate arvutuste esitamiseks.

Kaebaja ei ole leidnud, et AudS sätestatud tegevusloamaksu tasumise kohustuse puhul oleks

tegemist põhiõiguste ebaproportsionaalse riivega. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole tuvastatud

selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis annaksid aluse kaebajale tegevusloamaksu tasumise

kohustuse osas kaalutlusõiguse alusel erandite tegemiseks, on ka väide kaebaja

ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalsest riivest AudS § 106 lg 10 kitsendava tõlgendamise

tõttu põhjendamatu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. 1st Audit OÜ palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 17.06.2015

otsus ja teha uus otsus, millega tühistada AJN 29.08.2014 otsus.

Halduskohus on vääralt leidnud, justkui apellant oleks väljunud konkreetse asja piiridest,

vaidlustades AJN toiminguid teises haldusmenetluses, mille puhul apellant leiab, et AJN

tegevus on olnud õigusvastane. Kuna AJN viivituse tulemusena apellandi tegevusluba

õigeaegselt lõpetada ei saanud, on see mõjuv põhjus tegevusloamaksu vähendamiseks.

Seetõttu ei vaidlusta apellant käesolevaga mitte teise haldusmenetluse läbiviimist, vaid leiab,

et selle läbiviimisega viivitamine on oluline asjaolu määratlemata õigusmõiste „mõjuv

põhjus“ sisustamisel.

Vaideotsuse ja kohtuotsuse väide, et kui audiitorettevõtja audiitorteenust ei osuta, siis

järgneval perioodil tegevusloamaksu tasuda ei tule, on antud vaidluses asjassepuutumatu.

Apellant ei vabanenud tegevusloamaksu teise osa tasumise kohustusest põhjusel, et

31.12.2013 ei olnud tegevusloa lõpetamise avaldust rahuldatud ning seda omakorda põhjusel,

et kaebuse menetlus oli pooleli. Järelikult esineb kaebuse menetlemise mittelõpetamise ja

tegevusloamaksukohustuse vahel põhjuslik seos ning seda ei mõjuta enam apellandi teenuse

osutamise maht. Pealegi osutas apellant vaidlusalusele arvestusperioodile eelneval

3-14-52970

9(12)

arvestusperioodil teenust ja AudS § 106 lg 5 tähenduses seotaksegi tegevusloamaksu suurus

eelmise, mitte sama arvestusperioodi müügituluga.

AudS § 106 lg 10 ja audiitortegevuse seaduse eelnõu (488 SE) seletuskirjast võib järeldada, et

AudS § 106 lg 10 eesmärgiks on võimaldada üksikjuhtumeid igakordselt kaaludes vähendada

Audiitorkogu liikmete liikmemaksukohustust osas, milles AudS muud sätted seda sõnaselgelt

ette ei näe. Teiseks on AudS § 106 lg 10 eesmärgiks luua paindlikkus liikmemaksude

arvestamisel. AJN-l kulus põhjendatud seisukoha andmiseks kaebuse menetluse lõpetamise

kohta 9 kuud ja 7 päeva, seejuures ei ole AJN ise uurimispõhimõtet kaebuse menetluse

asjaolude väljaselgitamisel rakendanud, vaid viidanud, et seda peab tegema Audiitorkogu

juhatus. Järelikult ei õigusta AJN-i tegevust läbiviidud haldusmenetluse keerukus.

Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et AJN jättis 11.12.2013 ja 29.05.2014 kooskõlastamata

distsiplinaarmenetluse algatamata jätmise. Kohus on tõendeid vääralt hinnanud. Audiitorkogu

juhatuse

12.07.2013

otsuses

otsustati

küll

nii

kaebuse

menetlus

lõpetada

kui

distsiplinaarmenetlus algatamata jätta, ent 11.12.2013 koosolekul ei ole piirdutud üksnes

distsiplinaarmenetluse lõpetamise otsuse arutamisega. Otsus, mille kooskõlastamist AJN

19.02.2014 koosolekul ja 29.05.2014 kirjas kajastati, ei sisaldanud resolutsioonis

distsiplinaarmenetluse algatamata jätmist. Seega on AJN ja Audiitorkogu juhatuse vahel

ühine arusaam, et järelevalve ei hõlma ainult distsiplinaarmenetluse alustamata jätmist, vaid

kaebuse menetlemise lõpetamist tervikuna. 11.12.2013 ega 29.05.2014 seisukohas ei ole AJN

viidanud, et see on kaebuse menetlemise lõpetamise osas mittesiduv. AJN poolt on väär väita,

et tegelikult ei olnud nende kooskõlastust Audiitorkogu juhatusele vajagi. Vastavat väidet

pole ka vaidlusaluses 29.08.2014 otsuses esitatud. Selge on see, et järelevalvet teostava

organina on AJN-il AudS § 124 lg 1 p 8 järgi õigus kaebuste menetlemisse sekkuda.

Vastustajaks on Audiitorkogu. Olenemata sellest, kas viivitus oli põhjustatud AJN

haldussuutmatusest või Audiitorkogu juhatuse väärast seaduse tõlgendamisest, venis apellandi

suhtes kaebuse menetlemise lõpetamine õigusvastaselt kaua. Tulenevalt AudS § 87 lg-st 3 ei

saanud

apellandi

tegevusluba

kehtetuks

tunnistada

ka

seetõttu,

et

AJN

jättis

distsiplinaarmenetluse algatamata jätmise õigusvastase viivitusega kooskõlastamata.

Kaalutlusõigus tegevusloamaksust vabastamisel on redutseerunud nullini. Ebamõistlik oleks

tõlgendus, mille kohaselt apellant peaks esmalt tegevusloamaksu II osa tasuma ning seejärel

nõudma AJN-lt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel kahju hüvitamist. Isegi kui

vastustajale oleks jäänud kaalutlusõigus, on mõjuva põhjuse kriteeriumit sisustatud vääralt,

jättes arvestamata vastustaja rolli tegevusloamaksukohustuse tekkel ja apellandi poolt

audiitortegevuse mitteosutamise.

Haldusorgan peab ka ilma kohtuotsuse ja formaalse kaebuseta oma tegevuse õiguspärasust

hinnata suutma. Vastustaja võttis apellandilt kõigile audiitorettevõtjatele kuuluva võimaluse

vabaneda jooksva majandusaasta tegevusloamaksu II osa tasumise kohustusest tegevusloa

lõpetamise kaudu enne 31. detsembrit. Seega, AJN otsuse p 5 toodud kaalutlused on

asjakohatud ja põhjendamatud ning AJN on olulised asjaolud kaalumisel arvesse võtmata

jätnud.

AJN 29.08.2014 otsuse p-s 4 välja toodud kaalutlused on asjakohatud ega arvesta ühtlasi

AudS § 106 lg 10 eesmärgiga. AudS § 106 lg 10 eesmärk on pakkuda võimalust seaduses

sõnaselgelt sätestamata juhtudel tegevusloamaksukohustust vähendada. AudS § 106 lg 10

sisustamisel ei oma tähtsust, kas üldreeglina pidanuks apellant tegevusloamaksu II osa tasuma

3-14-52970

10(12)

või mitte. AJN toodud kaalutlused ei viita mõjuva põhjuse puudumisele ega sisulisele

vajadusele tegevusloamaksu tasuda.

AJN ei ole põhjendanud, miks ei ole AudS § 106 lg 10 mõttes „mõjuvaks põhjuseks“

mittetegutsemine vandeaudiitorina. AJN on ise välja toonud ja oluliseks pidanud, et muu

hulgas kaetakse liikmemaksudest Audiitorkogu eelarvelisi järelevalvekulusid. Juhul, kui

Audiitorkogu liikmel (sh audiitorettevõtjal) puudub kutsetegevus, ei ole tema suhtes ka

järelevalvekulusid. AJN on ise piiranud oma kaalutlusruumi sellega, et polevat „õigustatud

nende isikute Audiitorkogu tegevusloamaksust vabastamise avalduste rahuldamine, kes on

esitanud tegevusloa lõpetamise avaldused pärast 1. juulit.“ Sellist põhimõtet AudS-st ei

tulene ning see piirab AudS § 106 lg 10 sätestatud kaalutlusruumi õigusvastaselt.

8. Audiitorkogu palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

AudS § 106 lg 1 p-s 2 sätestatud tegevusloamaks on seotud Audiitorkogu liikmelisusega,

mitte audiitortegevuse osutamisega. Kuna apellandil oli 2013 lõpus tegevusluba, siis oli ta

Audiitorkogu liige ning pidi tasuma tegevusloamaksu. Apellant esitas tegevusloa lõpetamise

avalduse oluliselt hiljem AudS § 106 lg-s 3 nimetatud tähtajast. 1. juuli seisuga määratakse

kindlaks liikmesus seoses liikmemaksu tasumise kohustusega. Seetõttu oli kaebaja kohustatud

tasuma tegevusloamaksu vastavalt AudS § 108 lg-le 1 ja 2 ning tasuma 28.02.2014 35%

tasumisele kuuluvast summast.

Kui apellant oleks soovinud vaidlustada asjaolusid, mis seondusid tema kaebuse menetlusega

ajal, kui ta oli Audiitorkogu liige, oleks tulnud pöörduda kohase kaebusega kohtu poole.

Kaebaja 28.02.2014 avalduse lahendamisel on AJN tegutsenud kooskõlas volituste piiridega,

lähtudes otsuse tegemisel AudS § 106 lg-st 10. Mõjuvaks põhjuseks ei saa pidada apellandil

tegevuse puudumist või teises haldusmenetluses väidetavat menetluse venitamist, mida

apellant ei ole vaidlustanud. AJN peab kohtlema kõiki Audiitorkogu liikmeid võrdselt ega saa

luua apellandile põhjendamatult soodsamaid tingimusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. AudS § 106 lg 3 kohaselt määratakse liikmesus seoses liikmemaksu tasumise

kohustusega kindlaks liikmemaksu arvestusperioodiks oleva majandusaasta 1. juuli seisuga.

AudS § 108 lg 5 kohaselt ei ole audiitorettevõtja tegevusloa kehtivuse peatamise või

lõpetamise avalduse esitamisel ja rahuldamisel enne jooksva aasta 31. detsembrit kohustatud

tasuma tegevusloamaksu teist osamakset (35% aastasest tegevusloamaksust). Selle üle, et

apellandile tulenes seadusest tegevusloamaksu kohustus ka teise osamakse osas, ei ole

menetlusosaliste vahel vaidlust.

10. Apellandi seaduslik esindaja teatas AJN-le 20.11.2013 esitatud kirjas, et soovib

apellandi tegevusloa lõpetamise avalduse esitada nii, et selle saaks rahuldada enne

31.12.2013.

Apellant

esitas

Audiitorkogu

juhatusele

avaldused

audiitorkogust

väljaarvamiseks 28.05.2014 ja 31.07.2014. Kaebaja seisukohast nähtub, et tema soov oli

vabaneda tegevusloamaksu teisest osamaksest.

11. AJN pädevuses oli AudS § 124 lg 1 kohaselt muu hulgas järelevalve kaebuste

menetlemise üle Audiitorkogu juhatuses, järelevalve distsiplinaarmenetluste üle ja

Audiitorkogu juhatuse distsiplinaarkaristuse määramise, distsiplinaarasja lõpetamise või

algatamata jätmise otsuse kooskõlastamine. AJN pädevusse ei olnud seadusega antud

kaebuste menetlemise kohta tehtud otsuste kooskõlastamist. Kui AJN ülesanne ei olnud

kaebuste menetlemisel juhatuse tehtud menetlust lõpetava otsuse kooskõlastamine, oli AJN-l

apellandi 20.11.2013 kirja saamisel kohustus apellanti sellest asjaolust HMS § 36 lg 1 p 1

3-14-52970

11(12)

kohaselt teavitada ja selgitada kaebajale, et kaebuse menetlus on juba 12.07.2013 otsusega

lõpetatud, ning edastada tegevusloa lõpetamise taotlus Rahandusministeeriumile, kelle

pädevuses oli AudS § 123 lg 1 p 4 kohaselt selle taotluse lahendamine. Kui AJN ülesanne oli

kaebuse menetluse lõpetamise otsuse kooskõlastamine ning seda kooskõlastust ei olnud

antud, oli AJN kohustus HMS § 36 lg 1 p 2 kohaselt teavitada, millise tähtaja jooksul

haldusmenetlus eeldatavasti läbi viiakse ja millised on võimalused haldusmenetluse

kiirendamiseks. Tõendid ei kinnita ja pooled ei väida, et AJN andis kaebajale selliseid

selgitusi. Pooled ei väida, et kaebajal oli võimalik mingit menetlust täiendavalt alustada või

teha menetlustoiminguid, mis oleksid tegevusloa lõpetamist kiirendanud. Kui selline võimalus

oleks kaebajal olnud, oleks AJN pidanud sedagi kaebajale selgitama, tulenevalt HMS § 36 lg

1 p-st 4.

12. AudS § 87 lg 2 ei keelanud tegevusloa lõpetamist olukorras, kus audiitorühingu suhtes

kaalutakse distsiplinaarmenetluse algatamist, ent seda ei ole tehtud. Seetõttu ei saanud

tegevusloa

lõpetamist

takistada

distsiplinaarmenetluse

algatamata

jätmise

otsuse

kooskõlastamise vajadus.

13. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et praeguses asjas ei saa kaebaja tugineda väidetele, et

tegevusloamaksu tasumisest osaline, teist osamakset puudutavas osas vabastamine on

põhjendatud seetõttu, et tema peale esitatud kaebuse menetlemine kestis ülemäära kaua.

Menetluse kestel toimunud viivituse õigusvastasusele saab tugineda ka juhul, kui seda ei ole

kohtuotsuse resolutsiooniga kindlaks tehtud. Tegevusloamaksust vabastamisel on AJN-l

kaalutlusruum, mille täitmiseks tuleb arvestada kõiki olulisi asjaolusid, mis võiksid õigustada

seadusest tuleneva tegevusloamaksu suhtes erandi tegemist. Selleks on ka olukord, kus isik on

avaldanud soovi tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks, ent selle taotluse lahendamine viibib.

Tähtsust ei oma seejuures, kas Audiitorkogu juhatus rikkus kaebuse menetlemisel

uurimispõhimõtet või mitte, sest tegevusloamaksust vabastamist saab õigustada eelkõige

olukord, kus isik on õigeaegselt esitanud tegevusloa lõpetamise taotluse (praegusel juhul

20.11.2013, seega enam kui 40 päeva enne 31.12.2013, mil kaebaja taotlus oleks tulnud

tegevusloamaksu teisest osamaksest vabanemiseks rahuldada), või olukord, kus tegevusloa

lõpetamise taotluse kiiremat lahendamist takistas õigusvastaselt kaua kestnud kaebuse

menetlus – sõltumata sellest, kas viivituse põhjustas vastustaja juhatus õigeaegselt olulisi

asjaolusid välja selgitamata ja neile hinnangut andmata jättes või AJN juhatusele õigeaegselt

suuniseid andmata jättes. Tegevusloamaksust vabastamise otsustamisel tuleb AJN-l kaaluda

aga sedagi, kas õiguspärasest, ent faktiliste asjaolude väljaselgitamise keerukuse ja tähtsust

omavate tõendite mahukuse tõttu kaua kestvast kaebuse menetlusest tulenevaid tagajärgi

kaebajale saanuks vältida või vähendada tegevusloamaksu tasumisest erandi tegemisega.

14. Asjakohatu on vaidlustatud haldusaktis toodud põhjendus erandi tegemata jätmise kohta

seonduvalt

järgmisel

tegevusloamaksu

tasumise

perioodil

maksust

vabanemisega

majandustegevuse puudumise tõttu varasemal perioodil. Sellisest tasust oleks kaebaja

vabanenud ka juhul, kui tema avaldus tegevusloa lõpetamiseks oleks rahuldatud enne

31.12.2013.

15. Ekslik oli AJN poolt tugineda erandi tegemata jätmisel võrdse kohtlemise põhimõttele,

sest puuduvad tõendid, et mõni teine audiitoräriühing oleks samasuguses olukorras

tegevusloamaksu

tasunud.

Kaebaja

erineb

tegutsevatest

audiitorühingutest

ja

ka

majandustegevuseta, ent tegevusloa lõpetamise taotlust mitte esitanud audiitorühingutest.

16. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kaebuse lahendamine oleks olnud kaebaja

tegevusest olenemata võimalik vähemalt seitsme kuu jooksul kaebuse menetlusse võtmisest.

Vastustaja ei ole toonud välja, et esineksid mingid erilised asjaolud, mis ei oleks võimaldanud

sellise aja jooksul kaebust lahendada ja enne 31.12.2013 kaebuse suhtes lõplikku seisukohta

võtta ning sellest tulenevalt kaebaja tegevusluba lõpetada.

3-14-52970

12(12)

17. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Vaidlustatud haldusakt

tuleb tühistada.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebaja taotleb

vastustajalt menetluskulude väljamõistmist halduskohtus 2866,53 euro suuruses summas (sh

riigilõiv 16,53 eurot ja esindajatasu 2850 eurot) ning ringkonnakohtus 1846,53 euro ulatuses

(sh 1830 eurot esindajatasu ja 16,53 eurot riigilõiv). Vaidlus ei ole sedavõrd keerukas ja

tõendid nii mahukad, et õigustada esindajatasu väljamõistmist kogu taotletud ulatuses.

Esindajatasu on põhjendatud halduskohtus 2000 euro ulatuses ja ringkonnakohtus 1300 euro

ulatuses. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe