3-14-52959/63 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. august 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52959

Haldusasi

MJ kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – MJ

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika

Raiendik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18. detsembri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MJ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta MJ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18. detsembri

2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-52959 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud (v.a MJ riigilõiv summas 30 eurot)

apellatsiooniastmes nende endi kanda. MJ riigilõiv summas 30 eurot jätta riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.09.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-14-52959

2(7)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav MJ esitas 25.09.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot. Taotleja selgituste kohaselt viibis ta alates

29.04.2014 Tallinna Vangla kinnistes kambrites. Kambris nr 144 oli pinda ilma WC-ta 14,6

m2. Kambris puudusid dušš (duši all sai käia kord nädalas) ja WC-pott, ventilatsioon oli

puudulik, aknad lahti ei käinud ning jalutamas sai käia 3x15 m2 suuruses boksis kord päevas

üks tund korraga. Samuti ei ole vanglas kunagi remonti tehtud. Tallinna Vangla andis

17.10.2014 kirjaga nr 5-18/14/26279-2 MJ-le kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks

tähtaja. MJ tähtajaks puudusi ei kõrvaldanud. Tallinna Vangla tagastas 07.11.2014 kirjaga nr

5-18/14/26279-3 MJ kahju hüvitamise taotluse nr 5-18/14/26279-1 läbivaatamatult.

2. MJ esitas 28.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (ja 16.12.2014 kaebuse täienduse)

Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot seoses kaebaja

paigutamisega ebarahuldavate tingimustega kambri(te)sse. Ajavahemikul 29.04.2014 -

14.11.2014 viibis kaebaja kambris nr 144. Halduskohtu 19.11.2015 kohtuistungil täpsustas

kaebaja, et hüvitamiskaebus on seotud ajavahemikuga alates 29.04.2014 ja kaebaja

viibimisega kambrites nr 84, 144 ja 210. Kaebaja märkis, et tualetis puudus pott, polnud

loputuspaaki ja kambris polnud sooja vett. Kambri pindala oli väike, kolmekesi või neljakesi

jalutada ühel ja samal ajal ei saanud. WC-s ei saanud istuda ja duši all sai käia vaid kord

nädalas. Nõusid tuli pesta külma veega, pesu sai pesta saunas. Kambri seinad ja laed

hallitasid, WC-kraani juures oli rooste, lambid olid vanad ja neid tuli välja keerata, kuna

muidu paistis valgus otse silma.

3. 05.01.2015 määrusega võttis halduskohus kaebuse menetlusse. Määruse p-s 14 asus kohus

seisukohale, et MJ poolt vanglale 25.09.2014 esitatud taotluses ei olnud selliseid puudusi, mis

oleksid vanglal takistanud selle sisulist menetlemist, mistõttu oli taotluse tagastamine

õigusvastane. Kohus luges kohtueelse menetluse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

läbituks.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kinnipeeturegistri kohaselt viibis

kaebaja Tallinna Vanglas perioodidel 08.04.2014 – 13.05.2014 ja 20.05.2014 – 25.09.2014.

Tallinna Vanglas viibides oli kaebaja süüdimõistetu staatuses. Viru Vanglast Tallinna

Vanglasse saabumisel paigutati kaebaja 08.04.2014 – 10.04.2014 vastuvõtuosakonda, kus

viibival kinnipeetaval puudub tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-st 3 ja

justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lg-st 4

tulenevalt vaba liikumise võimalus väljaspool oma elukambrit. Seega oli kaebajale kinnises

kambris viibimise ajal tagatud VangS § 55 lg-st 2 tulenev võimalus liikuda väljaspool oma

elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas jalutuskäigu ajal värskes õhus.

Alates 29.04.2014 – 25.09.2014 kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja

ta paigutati eraldatud lukustatud kambrisse. Tulenevalt VangS § 69 lg-st 3 ja VSkE § 8 lg-st 4

puudub eraldatud lukustatud kambris viibival kinnipeetaval vaba liikumise võimalus

väljaspool oma elukambrit ning seega oli kaebajale tagatud võimalus liikuda väljaspool oma

elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas jalutuskäigu ajal. Samas osales kaebaja nimetatud

perioodil sotsiaalprogrammis, mis võimaldas tal iganädalaselt ühel korral nädalas u 120

minuti jooksul viibida väljaspool kambrit.

3-14-52959

3(7)

Kambri põrandapinna suuruse arvestamisel ei tule lähtuda üksnes kambri vabast

põrandapinnast. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse

alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab

olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. VSkE § 6 lg 6

(kehtiv alates 01.01.2014) sätestab, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt

3 m2 põrandapinda. Tulenevalt VSkE § 7 lg-st 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse ühe- või

kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse

korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC.

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendites on enamasti WC-alune pind arvatud

kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal

hetkel kasutada. Tallinna Vangla kambrites nr 121, 144, 210 asub WC aga kambris ning see

on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat

jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on

vastasseinte vaheline kaugus (vt Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud

"Eluruumidele esitatavad nõuded" p 4). WC (ja nt ka mööblialuse) pinna mahaarvamine

kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise

ruumi (esemetega), mida kinnipeetav ei saa kasutada ja mis seetõttu võtab põhjendamatult

kambripinda.

Tallinna Vangla lähtus VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 3 m2

põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda.

Kaebajale oli tagatud kinnises osakonnas põrandpind suurusega 4,08 ‒ 8,35 m2.

Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid põhjustanud

kaebajale kaebuses märgitud kannatusi. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav

aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku

valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli

kinnises osakonnas kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev

öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt sund- ja osaliselt loomulik

ventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kinnises

osakonnas oli kambrites, milles kaebaja viibis, magamisruumist eraldatud ja veega WC ning

kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus.

Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul

22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus,

infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine,

lühiajalised kokkusaamised). Tal oli umbes iga kahe nädala tagant võimalus laenutada

Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel

väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid jms. Sisseoste võimaldati sooritada

reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda

individuaalselt vangla kaplaniga ning kaebuse esitaja käsutuses olid ka vangla

sotsiaaltöötajad,

psühholoogid

ning

meditsiinipersonal.

Kaebajale

võimaldati

sotsiaalprogrammis osalemist. Vangla tagas toitlustamise kolm korda päevas. Samuti

võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega olid kaebaja vangistustingimused Tallinna

Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.

Tulenevalt VSkE § 7 lg-st 1 kuulub toa või kambri sisustusse võimaluse korral WC.

Täpsemaid nõuded WC-le ei ole vanglate osas kehtestatud, mistõttu ei näe kehtiv õigus ette,

milline peab olema tualett. Kinnises sektsioonis kambrites nr 84, 121, 144, 210 ei ole küll

tualettpotti, kuid ihulisi vajadusi oli kaebajal kambris võimalik rahuldada Aasia tüüpi WC-s.

Tallinna Vangla kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas.

3-14-52959

4(7)

Kinnipeetavale on kambris lubatud muu hulgas seep. Kinnises sektsioonis kambrites nr 84,

121, 144, 210 asub kambris kraanikauss koos voolava veega. Kuna kinnipeetavatele olid

lubatud veekeedukannud (isiklikud või siis alates 2013. a kevadest ka vangla poolt väljastatud

veekeedukannud), olid loodud võimalused sooja vee saamiseks. VangS-st ega VSkE-st ei

tulene, et kambris peab olema pesemiskoht ning see peab olema varustatud kuuma (sooja)

veega.

Kinnises osakonnas on jalutusboksid keskmiselt suurusega 15 m2. Perioodil, mil kaebaja

suhtes rakendati VangS § 14 lg-t 3 ning § 69 lg 2 punkte 1, 3 ja 4, viibis ta VSkE § 8 lg-st 4

tulenevalt lukustatud sektsioonis ning tal ei olnud ettenähtud vaba aega oma osakonnas

liikumiseks. Samas osales kaebajal perioodil 21.05.2014 ‒ 14.07.2014 sotsiaalprogrammis,

mis võimaldas tal eelnimetatud perioodil ühel korral nädalas ca 120 minuti jooksul täiendavalt

viibida väljaspool kambrit. Vastustaja on kaebaja paigutamisel lähtunud kehtivast õigusest

ning vangla tegevus oli õiguspärane. Lukustatud kambrisse paigutati kaebaja tema enda

soovil. Kaebaja ei ole täiendavate julgeolekuabinõude käskkirju 30.04.2014 nr 396 ja

29.07.2014 nr 1179 vaidlustanud, mille alusel paigutati ta eraldatud lukustatud kambrisse,

piirati tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust ning keelati kehakultuuriga

tegelemine.

Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei

anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse,

peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise,

alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitatavad

igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on

isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita

sellisele õiguste riivele.

5. Tallinna Halduskohus jättis 18.12.2015 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Tallinna Vangla esitatud tabelist nähtuvalt viibis kaebaja ajavahemikul 29.04.2014 –

25.09.2014 kambrites nr 84, 210 ja 144. Kõikide päevade jooksul oli kaebajale tagatud

arvestuslik põrandapind (ka WC põrandapinda arvesse võtmata) rohkem kui 3 m2, varieerudes

vahemikus 3,65 m2 – 9,8 m2. Kuivõrd ka WC-pinda arvestamata oli kaebajale tagatud rohkem

kui 3 m2 põrandapinda, ei ole see küsimus praeguse vaidluse lahendamisel määrava

tähendusega. On ilmne, et kaebajale tagatud arvestuslik põrandapind oli piisav ning kooskõlas

kehtiva õigusega ja siseriiklike kohtute kui ka EIK praktikaga.

Kaebaja ei ole tõendanud olmetingimuste kohta esitatud väiteid Tallinna Vangla osas ega

selgitanud nende võimalikku negatiivset mõju. Kohtuistungil selgitas kaebaja jätkuvalt

üldsõnaliselt väidetavalt mitterahuldavate olmetingimuste olemasolu, kuid möönis samal ajal

põrandapinna suuruse vastavust normidele. Kaebaja toodud võrdlused erinevate vanglate

kohta ei selgita, et Tallinna Vanglas jäid ka tegelikult tagamata tingimused, mis oleksid

kooskõlas inimväärikuse austamisega. Kohtule ei nähtu, et kaebaja nimetatud halvad

tingimused eraldiseisvalt või kumulatsioonis oleksid olnud vaadeldaval ajaperioodil

inimväärikust alandavad.

Tallinna Vangla olmetingimused ei ole olnud sellised, mis viitaksid Tallinna Vangla tegevuse

õigusvastasusele. WC-ga seotud etteheide on alusetu. Kehtiv õigus ei sätesta täpseid nõudeid,

milline peab vangla tualett (tualetipott) olema. Asjaolu, et vaidlusalusel ajal oli kambrites, kus

kaebaja viibis, nn Aasia tüüpi tualett, ei viita kuidagi inimväärikust alandavale kohtlemisele.

Kaebajal oli võimalik oma ihulisi vajadusi rahuldada ning WC tingimusi ei saa pidada

õigusvastaseks. Kuna kaebaja kasutada olnud kambrites oli tagatud tualeti kasutamise

3-14-52959

5(7)

võimalus, siis on tegemist oluliselt soodsama olukorraga võrreldes sellega, kui kambris WC-d

ei ole. Kaebaja ei ole vangla arsti poole pöördunud sellises küsimuses, nagu vajaks ta tualeti

kasutamiseks istepotti.

Alusetu on ka duši kasutamise ja sooja vee puudumisega seotud etteheide. VangS § 50 lg 2

kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Kaebaja

ei ole väitnud, et ta poleks saanud vähemalt ühe korra nädalas duši all käia. Ühestki

õigusaktist ei tulene, et dušš peaks asuma kambris. Lisaks asus kambrites, kus kaebaja viibis,

kraanikauss voolava (külma) veega. Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada

kinnipeetavatele kambris sooja vee kasutamise võimalust.

Kaebaja ebapiisava ventilatsiooni ja akende avamatusega seotud etteheitest ei saa järeldada

Tallinna Vangla õigusvastast tegevust. Vastustaja on kinnitanud, et kambrites on osaliselt

sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning tuulutusavadega aken, mille kaudu on

kinnipeetavatel võimalik reguleerida õhuvoolu kambrisse. Õhutusavad on näha ka kohtule

esitatud fotodelt ning on eluliselt usutav, et sellisel viisil on võimalik kambrit tuulutada.

Kaebaja on ise kohtuistungil kinnitanud, et talveperioodil piisas õhust, kuid suvel esines

palavust. Suveperioodil võis kambrites tõesti pisut palavam olla, kuid see ei tähenda, et vangla

tegevus oleks olnud õigusvastane. Kaebaja ei ole välja toonud, et kuumus oleks olnud

talumatu. Vangla on kirjeldanud muid meetmeid (koridoride aknaklaaside eemaldamine,

kinnistesse kambritesse ventilaatori andmine, jalutuskäikude ajal kambrite tuulutamine jne),

kuidas kinnipeetavate olukorda leevendati. Lisaks on vangla taganud lisajalutuskäike,

joogivee eraldamist jalutuskäikude ajaks 1,5 l pudelites, teostatud on hoonete sisetemperatuuri

ja õhuniiskuse mõõtmisi jne. Riigikohtu praktika (21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 8)

kohaselt reguleerib VangS § 45 lg 1 ammendavalt nõudeid kambri aknale ning selle sätte

kohaselt ei pea see olema avatav. Kuivõrd kehtiv õigus ei kohusta vanglat tagama

kinnipeetavatele akna avamise võimalust ning kaebusest ei nähtu, et sellega oleks kaebajale

mõni kahjulik tagajärg saabunud, ei ole kaebaja etteheide ka selles osas põhjendatud.

Kaebaja viibis lukustatud kambrites enda soovil. Seda on kaebaja ka ise kinnitanud. Kaebaja

ei ole vaidlustanud täiendavate julgeolekuabinõude käskkirju 30.04.2014 nr 396 ja 29.07.2014

nr 1179, mille alusel ta paigutati eraldatud lukustatud kambrisse ning piirati tema vanglasisest

liikumis- ja suhtlemisvabadust. Kaebajale oli vaatamata lukustatud kambris viibimisele

tagatud igal päeval ühe tunni jooksul võimalus värskes õhus jalutada. Seega ei ole vangla

tegevus

õigusvastane.

Ajavahemikul

21.05.2014

–

14.07.2014

osales

kaebaja

sotsiaalprogrammis, mis andis talle võimaluse viibida sel perioodil kord nädalas u 120 minuti

jooksul täiendavalt väljaspool kambrit. Isegi kui värskes õhus viibimise ajal ei olnud

jalutusboksid eriti suured, ei ole kaebaja märkinud, et tal jäi seetõttu värskes õhus viibimata.

Seadus ei reguleeri jalutusbokside pindala. Harjutuste tegemiseks ei ole vajalik eraldi suurt

ruumi. Kaebaja ei ole nimetanud, et talle oli ette nähtud eriti aktiivne liikumine. Seega ei

selgita üksnes boksi suurusele viitamine kuidagi kaebaja õiguste rikkumist.

Põhjendamatu on kambri remonti puudutav etteheide. Iseenesest on tõene, et kambrites, kus

kaebaja viibis, ei ole suuremaid remonttöid tehtud. Samas ei tähenda see, et vangla oleks

käitunud õigusvastaselt. Pelgalt sellest, et Tallinna Vangla kambrite seisukord erineb Tartu

või Viru Vangla kambrite seisukorrast, ei saa järeldada tegevuse õigusvastasust. Seni, kuni

kambrite tingimused piirduvad vaid selliste ebamugavustega, mis on käsitatavad paratamatult

vangistusega kaasnevatena, puudub vangla tegevuses õigusvastasus. Kohtule esitatud fotod ei

viita sellele, et kambritingimused oleks inimväärikust alandavad. Kaebaja kasutada olnud

kamber võimaldas igati tema normaalse elutegevuse.

3-14-52959

6(7)

Kaebajale olid eluliselt vajalikud hüved tagatud ning ei üksi ega kogumis ei ole kaebaja

nimetanud asjaolusid või õiguste rikkumist, mis võiks näidata, et oleks ületatud piir, mil

seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused oleks läinud üle inimväärikust

alandavaks kohtlemiseks. Kaebajale olid Tallinna Vanglas tagatud vähemalt elementaarsed

tingimused ning asjaolusid, millest tuleks järeldada, et kaebaja kinnipidamine oleks olnud

inimväärikust alandav, ei ilmne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. MJ ei nõustu apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 18.12.2015 otsuse

põhjendustega ja palub selle tühistada.

7. Tallinna Vangla palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde ja märgib täiendavalt järgnevat.

Riigikohtu 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p-st 17 järelduvalt tuleb kambripinda hinnata

koos tualeti alla kuuluva pindalaga. Kaebajale oli vaidlusaluse perioodi kõigil päevadel

tagatud põrandapinda enam kui 4 m2. Seega pole vastustaja rikkunud põrandapinnaga

seonduvalt kaebaja õigusi. Ka Tallinna Vangla tingimused kogumis ei saanud olla sellised, et

oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kaebaja vangistustingimused ei

saanud ületada nõutavat minimaalset taset, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt

rahuldavad.

Praeguseks ajaks selgunud asjaolude kohaselt võimaldati Tallinna Vangla esimeses üksuses,

kuhu oli paigutatud ka kaebaja, perioodil 02.06.2014 – 31.08.2014 kord nädalas kambri

kinnipeetavatele hommikul või õhtupoolikul täiendav tunniajaline viibimine värskes õhus.

Seega oli kaebajal lisaks juba eelnevalt märgitud liikumisvõimalustele võimalus kasutada

suvekuudel kord nädalas täiendavat jalutuskäiku. Samuti anti suvekuudel igasse kambrisse

ventilaator ja kord nädalas igale kambris viibinud isikule 1,5 l mineraalvett.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks

puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid HKMS §

201 lg 4 alusel.

9. Ringkonnakohus hindab põhjendatuks Tallinna Vangla seisukoha, mille kohaselt tuleb

kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvata WC alla jääv pind põrandapinna hulka.

Halduskohus ei ole selles osas eksinud. Ringkonnakohus tugineb oma hinnangutes Riigikohtu

9. detsembri 2015. a lahendile nr 3-3-1-42-15.

10. EIK on selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist

on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal

kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab

olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval

mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev

jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid

võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on

tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning

kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–

36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56).

3-14-52959

7(7)

11. Riigikohus on oma lahendi nr 3-3-1-42-15 p-s 17 viidanud, et EIK praktikast ei tulene, et

ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava

käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla

vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene

kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise

nõudmisel riigivastutuse seaduse §-de 7 ja 9 alusel.

12. 19.11.2015 toimunud kohtuistungil täpsustas kaebaja oma nõuet ja selgitas, et peab

inimväärikust alandavaks tema kinnipidamist kambrites 144, 210 ja 84. Vangla poolt kohtule

esitatud kokkuvõtvast tabelist (tl 93-94) nähtuvalt on kaebaja kasutuses olnud neis kambrites

(arvestades kambris olnud WC pinna kambripinna hulka) kogu aeg kambripinda ühe isiku

kohta üle 4 m2. EIÕK art 3 rikkumisega ei ole tegemist ka siis, kui esinevad kinnipeetava

olukorda leevendavad tingimused. Üheks selliseks asjaoluks võib olla kinnipidamise

lühiajalisus. EIK praktika kohaselt sõltub alla aasta või mõnekuulise kinnipidamise puhul art 3

rikkumisele hinnangu andmine kinnipidamistingimustest. Näiteks lahendi Sergey Chebotarev

(Chebotarev

v

Venemaa,

07.07.2014,

nr

61510/09)

p-s

leidis

EIK,

et

kinnipidamistingimused (4 m2 põrandapinda, 1 tund värskes õhus liikumise võimalust, külm

vesi, pesuruumide kasutamise võimalus kord nädalas) ei ületanud minimaalset raskusastet art

3 rikkumise tuvastamiseks kinnipidamise lühiajalisuse tõttu, milleks oli ca 4 kuud. Lahendi

Fetisov jt (Fetisov jt v Venemaa, 17.01.2012, nr 43710/07) p-des 134 ja 138 leidis EIK, et

kinnipidamine 19 päeva jooksul isikliku põrandapinnaga 2 m2 ei ületanud minimaalset

raskusastet rikkumise tuvastamiseks. Niisiis ei saa isiku kinnipidamist ca 5 kuu jooksul

kambris, kus tal on isiklikku kambripinda üle 4 m2 ning täidetud muud minimaalsed EIK poolt

aktsepteeritud kinnipidamise nõuded, pidada inimväärikust alandavaks.

13. Kaebaja ei ole esitanud konkretiseeritud vastuväiteid halduskohtu otsusele ja

ringkonnakohus on tõlgendanud kaebaja tahet selliselt, et kaebaja jääb samade seisukohtade

juurde, mis halduskohtus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt antud hinnanguga

kaebaja muudele kinnipidamistingimustele (halduskohtu otsuse p-d 46-55) ega pea vajalikuks

neid üle korrata. Kaebaja paigutati eraldatud lukustatud kambrisse ja tema suhtes kohaldati

täiendavaid julgeolekuabinõusid kaebaja enda soovil (Tallinna Vangla 30.04.2014 käskkiri nr

396, tl 90p-91 ja 29.07.2014 käskkiri nr 1179, tl 89-90), mistõttu toimus ka tema vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ning kehakultuuriga tegelemise keelamine kaebaja

soovil ja teadmisel. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et

kaebajale oli Tallinna Vanglas tagatud vähemalt elementaarsed kinnipidamistingimused ning

tema kinnipidamine ei olnud inimväärikust alandav. Apellatsioonkaebus jääb HKMS § 200 p

1 alusel rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

14. Kaebaja oli kohtumenetluses vabastatud riigilõivu tasumisest. Et kaebus jääb tervikuna

rahuldamata, jääb MJ menetluskulu vastavas osas HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi

kanda. MJ võimalikud ülejäänud menetluskulud ja Tallinna Vangla menetluskulud jäävad

menetlusosaliste endi kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe