1-14-8423/206 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16. augustil 2016. a Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-14-8423

Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu

Kohtuistungi sekretär Heli Nurmoja

Kriminaalasi Süüdimõistetu H.M-i tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise otsustamine elektroonilise valve alla

Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Meelis Juursoo (istungil ei olsalenud) Süüdimõistetu H.M

isikukood: XXX; viibimiskoht: Tartu Vangla

asukohaga Turu 56, Tartu; elukoht (vabanemise korral): XXXX Kaitsja Aivar Kello riigi õigusabi korras Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 180 lg-st 1, § 426 lg-st 1 ja § 432 lg-test 3, 32, 33, kohtunik määras: Jätta H.M vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Välja mõista H.M-ilt riigi tuludesse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu 96 (üheksakümmend kuus) eurot. KrmS § 180 lg. 3 alusel tasuda H.M menetlukulu 6 kuu jooksul kohtumääruse jõustumisest.

Makseinfo Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele nr

EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või arveldusarvele nr EE502200221014193355 Swedbank AS-is või arveldusarvele nr EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või arveldusarvele nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis.

2

Menetluskulude tasumisel tuleb viitenumbriks märkida

99915700005427 , selgituseks tuleb märkida kohustatud isiku nimi, kohtuasja number ning makseliigi nimetus.

Vastavalt KrMS § 417 lg-le 2 ja §-le 423 on menetluskulude tasumiseks aega 1 kuu alates

kohtulahendi jõustumisest. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral

pööratakse kohtumäärus menetluskulude osas sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus

ettenähtud korras. Täitemenetlusega kaasnevad täitemenetluse kulud, mis nõutakse välja võlgnikult.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Menetluse käik ja asjaolud Tartu Maakohtu 28.01.2015. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-8423 tunnistati H.M süüdi karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 263 p 1 järgi ja mõisteti temale karistuseks 5 kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati H.M süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9 järgi ja mõisteti temale

karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest

suuremat ning kuritegude kogumi eest mõisteti H.M-ile liitkaristuseks 4 aastat 3 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati H.M-i poolt eelvangistuses 04.-05.03.2014. a viibitud aeg, s.o 2 päeva ja 29.04.–12.11.2014. a viibitud aeg, s.o 6 kuud 15 päeva, st kokku 6 kuud 17 päeva karistusaja hulka ja mõisteti temale ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 8 kuud ja 13 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 ja KarS § 64 lg 1 alusel liideti sellele karistusele H.M-ile Tartu Maakohtu 13.11.2014. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-7800 karistuseks mõistetud 6 kuud

vangistust ning, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga, mõisteti H.M-ile kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 3 aastat 8 kuud ja 13 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel arvati sellest karistusest maha eelmise kohtuotsuse, s.o Tartu Maakohtu 13.11.2014. a otsuse järgi ajavahemikus 13.11.2014. a kuni 27.01.2015. a ära kantud 2 kuud ja 15 päeva vangistust ning mõisteti H.M-ile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust alates 28.01.2015. a. Kohtuotsus jõustus 03.09.2015. a.

Kohtuotsuse kohaselt algas H.M-i karistusaeg seega 28.01.2015. a ja karistuse täielikul ära kandmisel lõppeks see 26.07.2018. a.

H.M esitas avalduse, milles taotleb enda vangistusest vabastamist tingimisi enne tähtaja lõppemist elektroonilise järelevalve alla.

Tartu Vangla toetab H.M-i taotlust, vaatamata kõrgele uue kuriteo riskiprotsendile.

Kohtumenetluse poolte seisukohad

Prokurör ei toeta H.M-i tingimisi ennetähtaegset vabastamist elektroonilist valve

kohaldamisega. Vaatamata korduvatele karistamistele, ei ole H.M-i vajalikke järeldusi teinud, vaid on jätkuvalt üles näidanud kriminaalset aktiivsust. Kehtivate distsiplinaarkaristuste

(seitse karistust) olemasolu kinnitab, et kinnipeetava käitumine on isegi rangelt kontrollitud

keskkonnas jätkuvalt normieirav ning vangistuses viibitud aeg ei ole veel mõjutanud isiku käitumist paremuse suunas. Tuleb arvestada sedagi, et kuritegude soodusteguriks oli H.M-i

3

puhul alkoholi kuritarvitamine, kuid vangistuse ajal ei ole kinnipeetav alkoholi tarvitamisest tingitud riskide maandamisega tegelenud. Sõltuvusprobleemid suurendavad aga uute süütegude

toimepanemise tõenäosust, samuti tõenäosust, et H.M ei suuda tulemuslikult läbida kriminaalhooldust. On positiivne, et H.M on toetavad lähedased ning et vabanedes on tal olemas kindel töökoht. Samas lähedaste toetus ja kindel töökoht oli tal olemas ka enne vangistust, kuid antud asjaolud ei takistanud isikul toime panemast uusi kuritegusid. Kõike eelnevat arvesse

võttes on prokuröril on alust uskuda, et kriminaalhoolduslike vahenditega ei ole võimalik korrigeerida H.M-i käitumist ning tema vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine

antud hetkel oleks liiga ennatlik. Samuti leiab prokurör, et H.M-i poolt toime pandud

kuritegu oli oma asjaoludelt selline, mis ei õigustaks tema vangistusest vabastamist esimese võimaluse avanemisel, kuna see riivaks liigselt ühiskonna ja kannatanu õiglustunnet. Karistuse üldpreventiivseks eesmärgiks on näidata ühiskonnale, et öisel ajal kõrges eas kannatanu eluruumi

tungimine, tema suhtes vägivalla tarvitamine ja tapmisega ähvardamine ning kannatanule

kuulunud vara ebaseaduslik hõivamine ei ole aktsepteeritav ning toob endaga kaasa tugeva

riigipoolse sanktsiooni, mis võib väljenduda pikaajalises vangistuses. Lisaks puuduvad prokuratuuril andmed selle kohta, et on olemas kirjalik kinnitus S.T. selle kohta, et ta on nõus

H.M-i elama asumisega temale kuuluvasse majja. Ilma sellise nõusolekuta ei saa prokuratuur võtta seisukohta H.M alalise elukoha olemasolu kohta.

Süüdimõistetu H.M avaldas kohtus, et soovib vanglast vabaneda . Ta asuks tööle Tartusse

puhastusteeninduse firmasse. Tööandja tooks ta tööpäeva lõpuks elukohta XXXX. Ta soovib edaspidi elada korralikku elu.

Kaitsja oli seisukohal, et H.M-i iseloomustav materjal on halb. H.M on teinud kuritegusid mõtlematult, saamata seejuures neist kuritegudest kasu. Ta ei ole olnud kuritegude

organisaator vaid tuim täideviija. Negatiivsena on ka distsiplinaarkaristused vanglas. Nendest saaks H.M hoiduda. Eeldatavasti on H.M praegu 25 –aastasena oma eksimustest aru saanud ning teda võiks ennetähtaegselt elektroonilise järelevalve alla vabastada.

Kohtuniku seisukoht H.M kannab liitkaristust muuhulgas ka KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9 järgi, mis on tahtlik esimese astme kuritegu. KarS § 76 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tahtlikus esimese astme kuriteos

süüdlase katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud, ning isik nõustub KarS § 75 lg 2 p-s 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega. Käesolevaks ajaks on H.M temale mõistetud karistusajast poole, kuid mitte vähem kui neli kuud ära kandnud. Samuti on ta andnud nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks. Seega on olemas KarS § 76 lg 2 p-st 1 tulenev formaalne alus tema vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks koos elektroonilise valve kohaldamisega.

Justiitsministri 22.02.2007. a määrusega nr 15 kehtestatud „Elektroonilise valve täitmise ja järelevalve korra“ § 51 lg 2 kohaselt on kinnipeetava vabanemisjärgsesse elukohta elektroonilise valve seadmete paigaldamise eeltingimused järgmised: 1) kinnipeetaval peab olema seaduslik alus

elukoha kasutamiseks või elukoha omaniku kirjalik nõusolek selleks; 2) elukohas peab olema tagatud elektrienergiaga varustatus; 3) elukoht peab asuma GSM-i levialas; 4) elukohas elavad täisealised isikud peavad olema nõus elektroonilise valve seadmete paigaldamisega ja andma selle kohta allkirja. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei paigaldata elektroonilise valve seadmeid elukohta, mille üldine seisukord seda ei võimalda, samuti juhul, kui puudub elukoha lukustamise võimalus.

Kohtule esitatud materjalidest ilmneb, et H.M plaanib vabanemisjärgselt asuda elama

4

aadressil XXXX. Nimetatud aadressil asuv korter kuulub kinnipeetava onule, kes on kriminaalhooldajale suuliselt andnud teada oma nõusolekust, et H.M asub sinna elama.

Kohtunik on seisukohal, et sellises vormis nõusolek on aktsepteeritav ning järelikult on kinnipeetaval olemas seaduslik alus kõnealust eluruumi kasutada. Samal aadressil elab ka H.M-i

vanaema, kes on andnud nõusoleku majja elektroonilise valveseadme paigaldamiseks. Tehnilise poole pealt (korteri üldine seisukord, elektrienergiaga varustatus jne) vastab kõnealune

korter elektroonilise valve seadme paigaldamise eeltingimustele. Seega on täidetud ka elektroonilise valve kohaldamise formaalsed eeldused.

KarS § 76 lg 4 järgi arvestab kohus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel materiaalse alusena kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et H.M-i varasem kuritegelik aktiivsus on olnud kõrge. Teda on korduvalt karistatud eriliigiliste kuritegude toimepanemise eest, reaalset vangistust

kannab ta kolmandat korda. Varem on tema suhtes korduvalt kohaldatud ka leebemaid

mõjutusvahendeid (vangistused jäeti katseajaga täitmisele pööramata või asendati üldkasuliku tööga). Need ei avaldanud aga loodetud mõju ning H.M pani toime uued kuriteod. Seejuures on tema kuriteod muutunud aja jooksul laadilt ohtlikumaks.

Selline käitumine viitab H.M-i kuritegelike hoiakute ja väärtushinnangute juurdumisele. Ta

ei ole karistustest suutnud ta teha vajalikke järeldusi edaspidiseks eluks ning on jätkanud kuritegude toimepanemist. Kuritegude soodusteguriks on tema puhul olnud ka sõltuvus alkoholist, samuti narkootikumide tarvitamine, kuivõrd joobes olles ei mõtle ta oma tegude tagajärgedele ning võib oma eesmärkide saavutamiseks kasutada ka füüsilist vägivalda.

Nüüdseks on kinnipeetav tunnistanud, et soovib tulevikus käituda seaduskuulekalt. Ta on leidnud endale eluja töökoha. Ta kavatseb elada rahulikult, alkoholi ja narkootikume tarvitamata. Samuti lubab ta mitte suhelda endiste kaaslastega.

Ühelt poolt annab H.M-i sõnadele kaalu see, et novembrist 2015. a kuni 2016. a läbis ta koolituse „Tööturg ja sotsiaalsed oskused“ ning et ta on osalenud vangla majandustöödes. Teiselt

poolt aga viitavad tema süstemaatilised distsipliinirikkumised vanglas (sh vanglateenistuse

ametnike seaduslikele korraldustele mitteallumised) sellele, ei ka viimane karistus ega ka

taasühiskonnastav tegevus ei ole tema hoiakutele ja käitumisele vajalikku positiivset mõju avaldanud. Järelikult ei ole H.M-i jutt selle kohta, et ta on nüüdseks muutnud, usutav. Kui eelnevale lisada see, et H.M on oma iseloomult teiste inimeste poolt kergesti mõjutatav,

samuti tema tervislikust seisundist tulenev emotsionaalsus ja käitumise ettearvamatus, tema vähene empaatiavõime ning peaasjalikult vaid enda soovidest ning vajadustest lähtumine, siis on

endiselt suur risk, et kinnipeetav jätkab vabaduses õigusrikkumiste toimepanekut. Seda riski võimendab asjaolu, et H.M ei ole vangistuses tegelenud alkoholisõltuvusrehabilitatsiooniga ehkki alkoholi tarvitamine on tema puhul kuritegude toimepanemist soodustav tegur.

Positiivne on see, et H.M on pärast vabanemist olemas kindel elukoht oma vanaema juures ning et tal oma päritoluperekonna näol olemas toetav võrgustik. Tal on võimalik asuda XXXX, kus ta töötas ka enne vangistust. Samas märgib kohtunik, et töö-, elukoht ning lähedased inimesed olid H.M olemas ka ajal, mil ta pani toime kuriteo, mille eest ta käesolevat karistust

5 kannab. Sellest järeldub, et need faktorid ei tema puhul õigusrikkumiste ärahoidmisel määravat tähtsust.

Eelnevat kogumis hinnates asub kohtunik seisukohale, et H.M-i katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud, kuna kohtunikul puudub piisav veendumus, et isik

ei jätka vabanedes uute kuritegude toimepanemist. Arvestades varasemate käitumiskontrollide mittetulemuslikkust ning seda, et H.M on probleeme ametnike seaduslikele korraldustele allumisega, ei ole kohtunikul veendumust selleski, et H.M suudab alluda elektroonilise valve tingimustele. KrMS § 180 lg. 1 alusel mõista välja H.M-ilt menetluskulu 96 € temale riigi õigusabi korras määratud kaitseteenuse eest. KrMS § 180 lg. 3 alusel võimaldada see summa tasuda 6 kuu jooksul, arvestades H.M-i vangistust.

Peet Teidearu Kohtunik /