3-16-1354/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Määruse tegemise aeg ja koht

16. august 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-1354 Haldusasi Seltsingu Paljassaare Kaitseks kaebus: 1) Tallinna linna otsuse, rajada aadressile Paljassaare tee 85 lemmikloomade varjupaik, tühistamiseks; 2) Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 30.06.2016 väljastatud ehitusloa nr 1612271/07385 tühistamiseks; 3) Paljassaare tee 85 kinnistule lemmikloomade hoiupaigateenuse osutamise kasutusloa väljastamise keelamiseks või alternatiivselt väljastatud kasutusloa tühistamiseks; 4) tuvastada, et loomade varjupaiga rajamine Paljassaare teele 85 on vastuolus kehtestatud üldplaneeringuga ning tuvastada, et 30.06.2016 ehitusloaga nr 1612217/07385 lubatud ehitustegevus nõuab detailplaneeringu kehtestamist. Menetlusosalised ja nende esindajad

Menetlustoiming RESOLUTSIOON Kaebaja – Seltsing Paljassaare Kaitseks, volitatud esindaja vandeadvokaat Janar Urres; Vastustaja – Tallinna linn. Kaebuse tagastamine Tagastada kaebus. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD

1. Tallinna Linnavalitsuse 11.11.2015 korraldusega nr 1692-k „Paljassaare tee 85 kinnisasja valitseja muutmine“ otsustati anda Põhja-Tallinna Valitsuse valitsemiselt ja bilansist Tallinna Keskkonnaameti valitsemisele ja bilanssi Paljassaare tee 85 kinnisasi koos sellel asuvate ehitistega.

2. Tallinna Linnaplaneerimise Amet väljastas 30.06.2016 ehitusloa nr 1612271/07385, millega on hõlmatud loomade varjupaiga hoone kompleksne rekonstrueerimine ja laiendamine. Alates 01.07.2016 alustati aadressil Paljassaare tee 85, Tallinn loomade varjupaigas teenuse osutamist.

3. 06.07.2016 saabus kohtule Seltsingu Paljassaare Kaitseks kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 30.06.2016 väljastatud ehitusloa nr 1612271/07385 (edaspidi 30.06.2016 ehitusluba) tühistamiseks ning asjaolude tuvastamiseks. Ühes kaebusega nõudis kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamist (peatada 30.06.2016 ehitusloa kehtivus ning keelata loomade majutamine aadressil Paljasaare tee 85, Tallinn).

4. Tallinna Halduskohtu 07.07.2016 määrusega jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata ning kaebus käiguta.

5. Kaebaja esitas 29.07.2016 puuduste kõrvaldamise avalduse, täpsustas kaebust ning esitas nõutud seltsingulepingu.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kaebaja nõuab Tallinna linna otsuse, rajada aadressile Paljassaare tee 85 lemmikloomade varjupaik, tühistamist; Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 30.06.2016 väljastatud ehitusloa nr 1612271/07385 tühistamist; Paljassaare tee 85 kinnistule lemmikloomade hoiupaigateenuse osutamise kasutusloa väljastamise keelamist või alternatiivselt väljastatud kasutusloa tühistamist. Samuti soovib kaebaja, et kohus tuvastaks, et loomade varjupaiga rajamine Paljassaare teele 85 on vastuolus kehtestatud üldplaneeringuga ja 30.06.2016 ehitusloaga nr 1612217/07385 lubatud ehitustegevus nõuab detailplaneeringu kehtestamist.

Kaebuse kohaselt on see esitatud populaarkaebusena planeeringuvaidlusele ja keskkonnavaidlusele tuginedes (kaebuse p 2.2). Kohus mõistab eeltoodut nii, et kaebaja soovib kaitsta avalikku huvi haldusmenetluse (planeeringumenetluse) läbiviimiseks ja avalikus menetluses varjupaiga rajamise küsimuse otsustamiseks ning kaebaja soovib kaitsta senise keskkonna säilimist (Pikakari ranna ja Natura 2000 linnu ja hoiuala; avaliku kasutusega puhkeala). Kaebuse kohaselt on varjupaika planeeritud 40 kohta koertele ning häirivaks mõjuks loeb kaebaja koerte haukumist ja haisu ning nende jalutamist avalikul tänaval. Kaebaja arvates kaotab piirkond selliste mõjutuste tagajärjel oma väärtuse puhkealana ja potentsiaali puhketeeninduse piirkonnana ning häiritud saavad linnuja hoiualal paiknevad liigid.

7. Kohus leiab, et kaebus tuleb tervikuna tagastada.

Tallinna linna (Keskkonnaameti) otsuse, rajada aadressile Paljassaare tee 85 lemmikloomade varjupaik, tühistamise taotlus.

8. Kaebaja ei ole märkinud otsuse andmise kuupäeva ega numbrit ega ole veendunud, kas selline otsus haldusaktina üldse on olemas. Kaebaja palub sellise otsuse tühistada ka juhul kui see on jäetud kirjalikult vormistamata.

Kohus leiab, et kaebus tuleb selle taotluse osas tagastada, kuna Tallinna linn on väljastanud 30.06.2016 ehitusloa nr 1612271/07385, millega on hõlmatud loomade varjupaiga hoone kompleksne rekonstrueerimine ja laiendamine ning 03.08.2016 väljastati lemmikloomade varjupaiga suurele majale kasutusluba nr 1612371/04221 (vt avalik lubade register - www.ehr.ee). Kasutusluba on väljastatud tingimusel, et lemmikloomade varjupaika ei kasutata koerte majutamiseks, kuni on kindlaks tehtud koerte majutamisega kaasnevate negatiivsete mõjude puudumine ja ajutiselt peatatud ehitusluba nr 1612271/07385 kehtivus täies ulatuses on taastatud. Need on varjupaiga konkreetsesse asukohta rajamist puudutavad haldusaktid. Seega ei ole võimalik vaidlustada otsust (haldusakti), mida olemas ei ole ning kaebusega ei ole seega võimalik kaebaja soovitavat eesmärki saavutada (HKMS § 121 lg 2 p 2).

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 30.06.2016 väljastatud ehitusloa nr 1612271/07385 ning 03.08.2016 kasutusloa nr 1612371/04221 tühistamise taotlus.

9. HKMS § 44 lõike 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. HKKMS § 44 lg 2 kohaselt võib muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul.

Ehitusseadustik ei anna õigust vaidlustada ehitusja kasutusluba populaarkaebusega.

Planeerimisseadus (PlanS) § 141 lg 1 annab õiguse vaidlustada detailplaneeringu kehtestamise otsust avalikes huvides esitatud kaebusega. Käesolevas asjas detailplaneeringu kehtestamise otsust tehtud ei ole. Juhul, kui detailplaneering tuli seaduse kohaselt algatada, kuid see on jäetud tegemata ning selle asemel on väljastatud projekteerimistingimused ja/või ehitusluba, siis saab vaidlustada projekteerimistingimused ja ehitusloa, kuid HKMS § 44 lg 1 esimese lause alusel (subjektiivsete õiguste kaitseks) ning taotleda vajadusel planeeringu algatamiseks kohustamist.

Kaebaja ei väida, et tema subjektiivseid õigusi oleks ehitusja kasutusloa andmisega rikutud, mistõttu HKMS § 121 lg 2 p-st 1 tulenevalt kohus neid taotlusi menetleda ei saa.

Ehitusloa tühistamist ei saaks kaebaja nõuda ka juhul kui ta väidaks subjektiivsete õiguste rikkumist, kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ehitusluba kehtib kuni ehitisele kasutusloa andmiseni.

10. Ehitusluba või kasutusluba võib iseenesest olla käsitletav keskkonnaloana, kuid praegusel juhul tuleb kaebeõigust keskkonna kaitsmise eesmärgil eitada, kuna halduskohtu hinnangul ei ole kaebaja käsitatav keskkonnaorganisatsioonina keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 31 mõttes.

KeÜS § 31 lg 1 p-i 2 kohaselt võib valitsusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks olla muu hulgas juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus, kes liikmete kirjaliku kokkuleppe alusel edendab keskkonnakaitset ja esindab olulise osa kohalike elanike seisukohti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peetakse keskkonnakaitse edendamiseks ka keskkonnaelementide kaitset inimese tervise ja heaolu tagamise eesmärgil, samuti looduse ja loodusliku kultuuripärandi uurimist ja tutvustamist. KeÜS § 31 lg 3 kohaselt tuleb keskkonnakaitse edendamise hindamisel arvesse võtta ühenduse võimet oma põhikirjalisi eesmärke ellu viia, arvestades ühenduse senist tegevust, selle puudumise korral aga organisatsioonilist ülesehitust, liikmete arvu ja liikmeks saamise põhikirjalisi eeldusi.

Käesoleval juhul on kaebajaks seltsing, mis on käsitatav juriidiliseks isikuks mitteoleva ühendusena KeÜS § 31 lg 1 p-i 2 mõttes. Seltsinguleping on sõlmitud kirjalikult ja kehtiv alates 16.06.2016 (lepingu p 1.5). Seltsingul on kolm liiget ja see on avatud liitumiseks Tallinna elanikele (lepingu p 1.4). Seltsingu eesmärgiks on edendada linnuja hoiuala ning puhkeala kaitset (lepingu p 1.1).

Kuna seltsing on vahetult enne kaebuse esitamist loodud puudub neil tegevus, mida hinnata. Samuti ei ole kaebuses näidatud asjaolusid, millest võiks järeldada seltsi võimekust tegeleda liigikaitsega või looduse ja kultuuripärani kaitsega (liikmete erialane pädevus vms). Tegemist on selgelt kohtule kaebuse esitamiseks loodud ühendusega. Kaebusest, kõnealusest lepingust ja kaebusele lisatud protestikirjast võib järeldada, et seltsingu eesmärgiks on ilmselt puhkealal ja/või sinna suunduval tänaval koertest tingitud häiringute vältimine ja sellelaadse asutuse avamise ärahoidmine antud asukohas.

Kohtule esitatud seltsingulepingu kohaselt ühendavad seltsinglased „oma jõupingutused Paljassaare poolsaarel asuva Pikakari ranna ja Natura 2000 linnuala ja hoiuala puhkealana säilimise eest ning eeltoodud eesmärgiga vastuolus oleva loomade varjupaiga rajamise tõkestamise[ks]“. Kuigi keskkonnakaitse võib KeÜS-i kohaselt seisneda ka keskkonnaelementide kaitses inimese tervise ja heaolu tagamise eesmärgil, ei anna see arvestades käesolevast kaebusest nähtuvaid asjaolusid, alust pidada kaebajat valitsusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks, kes on esitanud kaebuse keskkonna kaitseks.

Pelgalt see, et seltsingulepingust nähtuvalt peavad Paljassaare poolsaare tippu suunduvad puhkajad (juhuslikud tallinlased või turistid) liikuma mööda hoiupaigaga külgnevat tänavat ja taluma koerte haukumisest tekkivat müra ning väidetavat loomapidamisega kaasnevat haisu, ei tähenda, et inimeste tervis ja heaolu puhkealal oleksid ohus ning seltsing tegutseks sellest tulenevalt keskkonnakaitselistel eesmärkidel. Loomade varjupaik rajatakse munitsipaalomandis Paljassaare tee 85 kinnistule, mitte supluskohana kasutatavale rannaalale või lindude hoiualale.

Võimalik, erinevate meetmetega reguleeritav müra ja hais, jäävad meeldimise või mittemeeldimise kategooriasse, samuti nagu varjupaiga asukoha valik. Piirkonna atraktiivsus kinnisvara arendamise seisukohast ei saa olla kaebeõiguse aluseks. Kaebeõiguse tekkimiseks peaks esinema inimeste tervisele ja heaolule oluline reaalselt tajutav oht, mitte üksnes võimalik vähene ebameeldivus varjupaigast juhuslikult möödumisel. Kohtu arvates ei ole KeÜS § 30 lg-st 2 ja § 31 lg 1 p-st 2 tulenev kaebeõigus mõeldud vähese subjektiivselt mittemeeldiva mõju tõrjumiseks, vaid oluliselt ja reaalselt keskkonnatingimusi muutvate ning sellega inimese tervist ja heaolu mõjutavate häiringute eest kaitsmiseks.

KeÜS § 30 lg 2 kohaselt, kui keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti või sooritatud toimingu halduskohtumenetluse seadustikus või haldusmenetluse seaduses sätestatud korras, eeldatakse, et tema huvi on põhjendatud või et tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga.

Kohtu arvates ei ole käesoleval juhul kaebajal kaebeõigust ning kaebus tuleb tagastada (HKMS § 121 lg 2 p 1).

Tuvastamiskaebus

11. Kaebaja on esitanud ka tuvastamiskaebuse ning nõudnud, et kohus tuvastaks Paljassaare tee 85 kinnistule loomade varjupaiga rajamise vastuolu kehtestatud üldplaneeringuga ning tuvastaks, et varjupaiga rajamisega seotud ehitustegevus nõuab detailplaneeringu kehtestamist.

Juhul, kui kohus saaks menetleda lubade tühistamise kaebusi, oleks tegemist nende menetlemisel kaebuse alusena tuvastatavate õiguslike asjaoludega. Selliste asjaolude eraldiseisvat tuvastamist HKMS ette ei näe. Seega puudub kaebaja ka selliste taotluste esitamiseks kaebeõigus (HKMS § 121 lg 2 p 1).

12. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus Seltsingu Paljassaare Kaitseks kaebuse tervikuna. Riigilõiv tagastamisele ei kuulu (HKMS § 104 lg 5 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristina Maimann kohtunik