4-16-4004/24 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. august 2016, Tallinn

Väärteoasja number

4-16-4004

Kohtukoosseis

Ivi Kesküla, Meelika Aava, Orvi Tali

Väärteoasi

Argo Erk väärteoasi LS § 201 lg 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 20. juuni 2016 otsus

Kaebuse esitaja

menetlusaluse isiku Argo Erk (38704170305) kaitsja

vandeadvokaak Peep Rajavere, apellatsioon

Apellatsiooni läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 20. juuni 2016 otsus väärteoasjas nr 4-16-4004 jätta muutmata ja

menetlusaluse isiku Argo Erk kaitsja apellatsioon rahuldamata.

2. Kaitsja taotlus menetluskulude hüvitamiseks jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku

advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 20. juuni 2016 otsusega tunnistati Argo Erk süüdi LS § 201 lg 2 järgi ja

karistati arestiga 10 päeva. Maakohus selgitas, et vastavalt VTMS § 205 lg-le 2 saadab kohus

pärast kaebetähtaja möödumist ja kohtuotsuse jõustumist A. Erkile määruse, mis ajaks

millisesse arestimajja peab A. Erk aresti kandma ilmuma.

1.1. 19.04.2016 koostatud väärteoprotokolli alusel süüdistatakse A. Erki selles, et tema

19.04.2016 kell 15.40 Kärdla-Käina mnt 1. km Kärdla linn Hiiu maakond, liikus Kärdla suunas,

juhtis mootorsõidukit Opel Omega reg. märgiga XXXXXX omamata vastava kategooria

mootorsõiduki juhtimisõigust kui juhtimisõigus on karistusena ära võetud 30.03.2016 kuni

29.04.2016. Päring tehtud riiklikust registrist 19.04.2016 kell 15.45. Eeltooduga rikkus A. Erk

LS § 90 lg 1 p 1 ning pani toime LS § 201 lg-s 2 sätestatud teo.

1.2. 29.01.2016 on A. Erkile koostatud väärteoprotokoll kiiruse ületamise kohta 29.01.2016 ja

väärteootsus nr 2390,16,000018 on koostatud 26.02.2016. A. Erki karistati LS § 227 lg 2 alusel

rahatrahviga 65 trahviühikut s.o 260 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena

juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Vastavalt karistusregistrile otsus jõustus 15.03.2016.

A.Erkile on 13.02.2016 koostatud väärteoprotokoll kiiruse ületamise kohta 13.02.2016 ja

väärteootsus 2390,16,000038 on koostatud 14.03.2016. A. Erki karistati LS § 227 lg 2 alusel

rahatrahviga 71 trahviühikut s.o 284 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena

juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Vastavalt karistusregistrile jõustus otsus 30.03.2016.

Selle otsuse alusel oli A. Erkilt juhtimisõigus karistusena ära võetud 30.03.2016 - 29.04.2016.

A. Erk kinnitas, et on selle otsuse kätte saanud ja teab, et see on jõustunud otsus.

Kuigi tegemist on jõustunud ja seega õigusjõus kohtuvälise menetleja otsusega, märkis

maakohus, et Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-86-09 punktis 7.4 leidnud, et mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmine lisakaristusena eeldab teo toimepanemise ajal sellise õiguse

olemasolu süüdistataval või menetlusalusel isikul. Maakohtule ei ole esitatud tõendeid, et

A. Erkil 13.02.2016, kui A. Erk pani toime teo, millega seoses tal lisakaristusena juhtimisõigus

30.03.2016 – 29.04.2016 ära võeti, oleks puudunud juhtimisõigus. Seega A. Erk ennast õigustav

väide, et politsei otsus oli tema meelest õigustühine, ei toetu kehtivale kohtupraktikale.

1.3. Samuti leidis maakohus, et A. Erk väide, et tema toetus Maanteeametist saadud infole, et

tal on juhtimisõigus olemas, ei õigusta tema poolt toime pandud süütegu.

A. Erk ja tunnistaja GS kinnitasid mõlemad, et 19.04.2016 hommikul GS helistas A. Erkile ja

teatas talle, et tal ei ole juhtimisõigust ja ta ei tohi mootorsõidukit juhtida. Tunnistaja GS sõnade

kohaselt selgitas ta ka A. Erkile, et registrikannetega on tekkinud segadus. A. Erk rääkis, et läks

Maanteeametisse juhiluba ära viima nagu GS tal palus teha, kuid Maanteeametist öeldi talle, et

tal on juhtimisõigus olemas, sest neil pole mingit otsust. Seepeale otsustas, et sõidab siiski

autoga tööle, sest poole päeva pealt ei saa otsus jõustuda, seega juhtimisõigust ei võeta ära poole

päeva pealt ja siis järgmisel päeval vaatab, mis saab.

Maakohus leidis, et A. Erk läks kergema vastupanu teed ja otsustas ära kasutada

Maanteeametist saadud infot, et juhtimisõiguse äravõtmise kohta pole registrisse kannet tehtud

ja otsustas autot edasi juhtida. Maakohus leidis, et A. Erkil oli olemas kõik vajalik info, et

õiguskuulekalt käituda. Ta kinnitas, et oli teadlik, et väärteootsusega on temalt ära võetud

juhtimisõigus uuesti kuuks ajaks kuni 30. aprillini. Seega A. Erk väide, et kuna 19.04 hommikul

sai Maanteeametist teada, et juhtimisõigus oli olemas ja poole päeva pealt seda ära ei võeta, on

ennast õigustav, sest ta teadis, et juhtimisõigust ei olnud tal juba 30. märtsist alates.

Maakohus lisas, et väärteootsuses on ka selgesõnaliselt kirjas, et juhtimisõiguse äravõtmise

tähtaeg algab otsuse jõustumise päevast.

LS § 127 kohaselt kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise või

kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest

arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. See säte on kirjas ka väärteootsuses. Selgelt on

aru saada, et see on iseseisev kohustus ja selle kohustuse täitmisega/mittetäitmisega ei ole

kuidagi seotud juhtimisõiguse äravõtmise s.o lisakaristuse jõustumine, sest isik ei pea juhilube

ära viima mitte otsuse jõustumiseks vaid hiljemalt 5. päeval peale otsuse jõustumist.

Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-6-10 punktis 8.2 märkinud, et seadusega ei ole vastuolus, kui

karistusotsuses on karistatu teavitamise eesmärgil ära märgitud juhtimisõiguse äravõtmise kui

lisakaristuse kehtimise alguse ja ka lõpu aeg. Kuid sellisel juhul peab karistusotsusest ka selgelt

nähtuma, et need tähtajad kehtivad üksnes siis, kui seda otsust ei vaidlustata. A. Erk ei

vaidlustanud otsust ning otsus jõustus ja lisakaristuse tähtajad on täpselt need, mis otsuses

märgitud. Seega ei saanud tekkida kahtlust otsuse ja lisakaristuse jõustumise ja kehtimise aja

osas.

Lähtudes eeltoodust leidis maakohus, et A. Erk on rikkunud LS § 90 lg 1 p 1 sätteid. Maakohus

leidis, et A. Erk poolt toime pandud tegu täidab LS § 201 lg 2 sätestatud väärteokoosseisu,

seega on kohtuväline menetleja väärteo õigesti kvalifitseerinud.

1.4. Maakohtu hinnangul pani A. Erk talle süüks arvatud väärteo toime otsese tahtlusega. Teo

õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule ei esitatud. Süüd välistavaid asjaolusid

maakohtule ei esitatud ja maakohus leidis, et A. Erk on talle süüks arvatud LS § 201 lg 2 järgi

kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi, sest vastavalt KarS § 33 on isik süüvõimeline,

kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane.

Lähtudes eeltoodust jõudis maakohus seisukohale, et väärteoasjas uuritud tõenditega on

tõendamist leidnud, et A. Erk rikkus LS § 90 lg 1 p 1 ja pani tahtlikult toime väärteo, mis täidab

LS § 201 lg 2 sätestatud väärteokoosseisu, tegu on õigusvastane ja A. Erk on väärteo

toimepanemises süüdi.

1.5. LS § 201 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. KarS § 56

lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü, mis A. Erk puhul on tuvastatud. Maakohus

märkis, et A. Erk süü on keskmisest suurem. A. Erk teadis, et politsei väärteootsus, millega

temalt karistusena oli juhtimisõigus kuni 30. aprillini ära võetud, oli jõustunud. Samuti selgitas

politseiametnik A. Erkile 19.04.2016 hommikul, et tal puudub juhtimisõigus. Sellest hoolimata

asus A. Erk autot juhtima.

A. Erk oma süüd ei tunnista ning ei ole toimepandut kahetsenud. A. Erk andis kohtus ütlusi, et

tunnistab end osaliselt süüdi, kuid kohtuistungi jätkudes leidis, et ei näe endal süüd. Seega

karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.

Maakohus viitas toimiku lk-dele 6-11, millelt nähtub karistusregistri teatis A. Erk kohta.

Vastavalt karistusregistri teatisele on A. Erk korduvalt karistatud nii kriminaal- kui

väärteokorras. Enamus väärteokaristusi on määratud liiklusrikkumiste eest. A. Erki on

liiklusrikkumiste eest karistatud nii rahatrahvidega, sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kui

ka arestiga, mis on asendatud üldkasuliku tööga. Osa määratud rahatrahvidest on hiljem

asendatud üldkasuliku tööga. Vaadates A. Erk poolt toime pandud rikkumiste rohkust ja

määratud karistuste liiki märkis maakohus, et A. Erkile mõistetud karistused ei ole mõjutanud

A. Erki õiguskuulekalt käituma. Seetõttu leidis maakohus, et karistuse eripreventiivset eesmärki

ei ole A. Erk puhul võimalik saavutada seaduses ette nähtud kergema karistusega s.o

rahatrahviga. Lähtudes eeltoodust leidis maakohus, et eripreventiivse eesmärgi täidab vaid

raskeim karistus, milleks on arest. Maakohus lisas, et enam ei ole võimalik aresti asendada

üldkasuliku tööga, kuna A. Erk on nii põhi- kui asenduskaristusena üldkasulikku tööd teinud,

kuid ka see ei ole avaldanud talle positiivset mõju ega suunanud õigusrikkumisi mitte toime

panema.

Maakohus lisas, et käeoleval juhul on karistuse mõistmisel oluline arvestada, kuidas kaitsta

õiguskorda. A. Erk isikuna, kellel lisakaristusena eelmise liiklussüüteo toimepanemise eest oli

juhtimisõigus ära võetud, millega püüti hoida liiklusnorme pidevalt eiravat isikut liiklusest

eemal ja sellega tagada kaasliiklejate turvalisus liikluses, juhtis ka ilma juhtimisõiguseta

mootorsõidukit. See tähendab, et karistuse üldpreventiivne eesmärk – see on õiguskorra

tagamise huvid, on karistuse mõistmisel olulisel kohal ning kuna juhtimisõiguse äravõtmine

lisakaristuseena ei takistanud A. Erki mootorsõidukit juhtimast, seega vaid füüsiline takistus –

vabaduse võtmine aresti näol saab tagada A. Erk mitteosalemise liikluses.

Võttes kokku kõik KarS § 56 lg 1 sätestatud ja eelpool analüüsitud karistuse mõistmise alused,

leidis maakohus, et A. Erki tuleb toimepandud süüteo eest karistada arestiga, sest kergema

karistusliigiga, milleks käesoleva väärteo puhul on rahatrahv, ei ole võimalik saavutada

karistuse eri- ega üldpreventiivseid eesmärke. Maakohus leidis, et kuigi karistuse eesmärkide

saavutamiseks on vajalik aresti mõistmine, ei pea see arest olema ülemäära pikk. Aresti

määramisel arvestas maakohus sellega, et A. Erki ei ole varasemalt arestiga karistatud ning

kuigi A. Erk on liiklusalaseid süütegusid küll korduvalt toime pannud, siis juhtimisõiguseta

vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise eest on A. Erk karistatud rohkem kui 2,5 aastat

tagasi. Maakohus leidis, et mõistes aresti (mis on seotud isikult vabaduse võtmisega) alla

keskmise määra (arvestades eelnevalt väljatoodud põhjendusi), täidab selline karistus karistuse

eesmärgi.

2. 04. juulil 2016 esitas menetlusaluse isiku kaitsja apellatsiooni, milles palub tühistada

maakohtu otsuse karistuse mõistmise osas ning mõista A. Erkile karistuseks arest väiksemas

ulatuses, mis asendada KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga.

Lisaks taotleb kaitsja A. Erki poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamist

vastavalt esitatud menetluskulude nimekirjale.

2.1. A. Erki kaitsja vaidlustab kohtuotsuse karistuse mõistmise osas ning leiab, et kohus mõistis

menetlusalusele isikule aresti liiga suures määras ja ei asendanud talle mõistetud aresti

üldkasuliku tööga. Kaitsja leiab, et kohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ja kohaldanud

ebaõigesti KarS § 16 lg-t 3 ning jätnud kohaldamata KarS § 18 lg 3 - tuvastanud ebaõigesti

A. Erki süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena otsese tahtluse, samas kui tegu oli toime

pandud ettevaatamatusest hooletuse vormis ja hooletus kergeima subjektiivse kooseisu

elemendina õigustanuks A. Erki kergemat karistamist ning aresti KarS § 69 lg 1 alusel

asendamist üldkasuliku tööga.

Kaitsja, viitas maakohtu otsuse lk-dele 2-3, millega maakohus põhjendas A. Erki süüdi

tunnistamist ja tuvastas subjektiivse koosseisu tunnusena otsese tahtluse ning märkis, et nende

põhjendustega ei ole kaitsja hinnangul süüteokoosseisu subjektiivse külje tuvastamise osas

võimalik nõustuda. Kohus on A. Erkile sisuliselt pannud varasema väärteootsuse täitmisele

pööramise vastutuse, täpsemalt varasema otsusega mõistetud lisakaristuse mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmise täitmisele pööramata jätmise eest Maanteeameti poolt.

2.2. Kohus on jätnud motiveerimatult tähelepanuta kaks subjektiivse koosseisu tuvastamiseks

olulist tõendit:

- Kärdla Politseijaoskonna juhi AA ja Maanteeameti e-kirjavahetuse 18.04.2016 -

19.04.2016, kus politseiametnik küsib, miks A. Erki juhtimisõigus on 14.04.2016 taastatud

hoolimata 14.03.2016 väärteootsusest juhtimisõiguse äravõtmise kohta, mis jõustus 30.03.2016

ja Maanteeameti spetsialisti vastus selle kohta, et 14.03.2016 otsus nr. 2390,16,000038 ei olnud

eksituse tõttu andmebaasi sisestatud;

- Maanteeameti tõend selle kohta, et kanne juhtimisõiguse äravõtmise kohta 14.03.2016

väärteootsuse alusel tehti liiklusregistrisse 19.04.2016. Maanteeamet selgitab, et tuvastamata

põhjustel ei saatnud kasutatav programm elukohajärgsele (Kärdla) büroole ettekirjutuse

koostamise teavitust ja ettekirjutus jäi A. Erkile saatmata.

Kaitsja leiab, et seisukoht, mille kohaselt pidanuks A. Erk otsuse jõustumisest ja juhtimisõiguse

äravõtmisest ise teadlik olema ja seda täitma, ei ole täiel määral õige ega põhjendatud. Kaitsja

leiab, et Maanteeamet juhtimisõiguse äravõtmist täitva asutusena on A. Erki oma ebaõige

tegevusega sellisel määral eksitanud, et A. Erki ei saa karistada tahtlikult toime pandud väärteo

eest.

Asjas on kogu tähelepanu pööratud sellele, miks A. Erk juhtis 19.04.2016 mootorsõidukit, jättes

tähelepanuta tema juhtimisõiguse taastamise. Karistusaja möödumisel esimese otsuse järgi

taastati 14.04.2016 tema juhtimisõigus registris ning juhiluba tagastati 15.04.2016, mida

tõendab Maanteeameti tõend. Nimetatud toimingud olid ebaõiged ja tehti selle tõttu, et teist,

14.03.2016 otsusega mõistetud karistust ei olnud andmebaasi sisestatud.

A. Erk on selgitanud, et pidas 14.03.2016 otsust ebaõigeks, kuna temalt võeti juhtimisõigus

14.03.2016 otsusega ära ajal, kui tal oli juhtimisõigus ära võetud juba eelmise otsusega. See

A. Erki arusaam võis olla ebaõige, kui ta eksis asjaolus, kas juhtimisõigus peab olema olemas

rikkumise või karistuse mõistmise ajal, kuid fakt, et Maanteeamet teist otsust ei täitnud: andis

load tagasi ja taastas juhtimisõiguse, süvendas tema eksimust asjaolus, et 14.03.2016 otsusega

ei saanud temalt juhtimisõigust ära võtta. Seda eksimust süvendas veelgi Maanteeameti Kärdla

büroo külastus, kui A. Erk läks 19.04.2016 hommikul vastavalt politseiametniku korraldusele

oma juhilube Maanteeameti büroosse viima ja tema juhiluba ei võetud vastu põhjendusel, et

juhtimisõigust ei ole ära võetud. Sisuliselt ütles juhtimisõiguse äravõtmise ja taastamise üle

arvet pidava riigiasutuse – Maanteeameti ametnik A. Erkile 19. aprilli hommikul, et tema suhtes

ei ole kehtivat otsust mootorsõiduki juhtimisõiguse karistusena äravõtmise kohta.

Eeltoodu põhjal oli A. Erk Maanteeameti tegevusest sellisel määral eksitusse viidud, et tal ei

saanud 19.04.2016 mootorsõidukit juhtides olla kindlat teadmist, et tema juhtimisõigus on

lisakaristusena ära võetud. Kaks riigiasutust: Politsei ja Maanteeamet andsid talle

juhtimisõiguse olemasolu ja äravõtmise kohta vastuolulist infot ning tal puudus mistahes põhjus

eelistada politsei väite õigsust Maanteeameti väite õigsusele. Kohtu väide ja põhjendus, et

juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena toimib ka registrisse kandmata ja juhtimisõigust

loovutamata, eeldab õigusteadmisi ega ole eraisikule kui õiguse adressaadile arusaadav. See

rikub õigusselguse põhimõtet.

Samuti rikub kohtu seisukoht, et juhtimisõiguse äravõtmine kehtib ka registrisse kandmata,

VTMS § 2043 sätteid selle kohta, et põhi- või lisakaristusena mõistetud või määratud

juhtimisõiguse äravõtmise täitmisele pööramiseks saadetakse kohtuotsus või kohtuvälise

menetleja otsus asjaomasele asutusele süüdlaselt lahendis märgitud õiguste äravõtmiseks ning

süüdlaselt nende õiguste teostamiseks väljastatud dokumendi hoiulevõtmiseks. See tähendab,

et juhtimisõiguse äravõtmise täitmine eeldab ka märke tegemist liiklusregistris ja selle

tagamiseks juhtimisõigust tõendava dokumendi hoiulevõtmist. Seetõttu ei esine A. Erk

käitumises KarS § 16 lg-s 3 sätestatud otsese tahtluse tunnuseid – ta ei teadnud eksimuse tõttu,

et ta teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu. A. Erkile saab süüteokoosseisu subjektiivse

küljena ette heita seda, et ta ei olnud 14.03.2016 otsuse kehtivuse ja enda juhtimisõiguse

äravõtmise kehtivuse tuvastamisel ettevaatlikum ja hoolsam.

2.3. KarS § 18 lg 3 näeb ette, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule

vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral

pidanud ette nägema.

Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise alus isiku süü. Kohus on leidnud, et A. Erki süü on

keskmisest suurem. Kui A. Erk pani väärteo toime hooletusest, mitte otsese tahtlusega, siis on

see kohtu tuvastus ebaõige ja A. Erki süü on keskmisest oluliselt väiksem, kuna KarS § 18 lg- s

3 sätestatud hooletus on süüteo subjektiivse külje elementidest kergeim. Seetõttu ei vastanud

mõistetud aresti määr 10 päeva tema väärteo raskusele ja süü suurusele. Süü suurusele vastav

karistus olukorras, kus A. Erkil on varasemad rahatrahvid tasumata, olnuks 5 päeva aresti.

A. Erk taotles aresti asendamist KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga, mis võimaldaks

karistuse kandmise kõrvalt äsja saadud töö säilitamist. Eeltoodud asjaoludel taotleb apellant

Pärnu Maakohtu 20.06.2016 otsuse väärteoasjas 4-16-4004 tühistamist karistuse mõistmise

osas, palub otsuse tühistada osas, millega A. Erkile mõisteti arest 10 päeva ja mõista talle arest

väiksemas ulatuses, mis asendada KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga. A. Erk ei soovi

esitada täiendavaid tõendeid ja on nõus apellatsioonkaebuse lahendamisega kirjalikus

menetluses.

2.4. Menetluskulude hüvitamise taotluses on kaitsja märkinud, et menetlusalune isik on

apellatsioonimenetluses kandnud menetluskulusid valitud kaitsjale makstud tasu kolme tunni

õigusabi eest kogusummas 272 eurot. Kaitsjatasu koosneb: kliendi vastuvõtt ja ärakuulamine

advokaadibüroos 30.06.2016 kell 13.00 – 13.30, tasu poole tunni õigusabi eest 42 eurot (sh

käibemaks 7 eurot); väärteoasja toimikuga tutvumine, väljakirjutuste tegemine, Pärnu

Maakohtu Haapsalu kohtumajas 30.06.2016 kell 14.30 – 15.05, tasu poole tunni õigusabi eest

42 eurot (sh käibemaks 7 eurot); apellatsioonkaebuse projekti koostamine 04.07.2016 kell

10.50 – 13.00, tasu kahe tunni õigusabi eest summas 168 eurot (sh käibemaks 28 eurot). Kaitsja

lisab, et ajakulu kolm tundi on arvestades kliendi vastuvõttu, toimikuga kohtus tutvumist ja

apellatsioonkaebuse koostamist mõistlik kogukulu. Kaitsja on nõudnud õigusabi eest tasu

määras 70 eurot tund, mis on õigusabi turuhinda arvestades mõistlik.

3. Tallinna Ringkonnakohus edastas A. Erk kaitsja apellatsiooni kohtuvälisele menetlejale

11.07.2016 ning andis tähtaja apellatsiooni osas seisukohtade esitamiseks kuni 01.08.2016.

01.08.2016 esitas kohtuväline menetleja seisukoha, mille kohaselt on maakohtu poolt määratud

10 päeva pikkune arest põhjendatud. Kohtuväline menetleja lisas, et väärteo toimepanemine on

tõendatud menetlusaluse isiku ning tunnistaja ütlustega. Liiklusrikkumisi jätkuvalt

toimepanevale isikule kergema karistuse mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta

süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. A. Erk omas antud rikkumise

toimepanemise hetkel 21 kehtivat liiklusalast väärteokaristust. Isikule määratud rahatrahve isik

tasuma ei asunud ja seetõttu on asendatud rahatrahvid üldkasuliku tööga. Arvestades A. Erk

jätkuvat lugupidamatutu suhtumist õiguskorda on temale karistuseks määratud 10 päeva

pikkune arest põhjendatud. Eeltoodust lähtuvalt taotles kohtuväline menetleja jätta A. Erk

kaitsja apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Kohtuväline menetleja

nõustus asja arutamisega kirjalikus menetluses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus, olles tutvunud väärteoasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud

apellatsiooni ja kohtuvälise menetleja seisukohtadega leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta

rahuldamata, kuivõrd maakohtu otsuse tühistamiseks mõistetud karistuse osas alust ei ole.

5. Karistuse mõistmisel tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestada isiku süüd, samuti võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. Kaebuse esitaja leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus (10 päeva aresti) ei vasta

toimepandud väärteo raskusele ja isiku süü suurusele – kaitsja leiab, et isik pani teo toime

hooletusest, mitte otsese tahtlusega, mistõttu on menetlusaluse isiku süü väiksem. Eeltoodu

tõttu leiab kaitsja, et A. Erkile tuleb karistuseks mõista arest väiksemas ulatuses ning see

asendada üldkasuliku tööga.

Kuivõrd VTMS § 146 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse piires

ning kaitsja apellatsioonist lähtuvalt vaidlustab kaitsja maakohtu otsust mõistetud karistuse

osas, siis piirdub ringkonnakohus apellatsioonis vaidlustatuga.

6. A. Erkile heidetakse väärteoasjas ette mootorsõiduki juhtimist omamata vastava kategooria

mootorsõiduki juhtimisõigust kui juhtimisõigus on ära võetud.

6.1. Kaitsja hinnangul on maakohus tuvastanud ebaõigesti A. Erki süüteokoosseisu subjektiivse

tunnusena otsese tahtluse, samas kui tegu oli toime pandud ettevaatamatusest hooletuse vormis

ja hooletus kergeima subjektiivse kooseisu elemendina õigustanuks A. Erki kergemat

karistamist ning aresti KarS § 69 lg 1 alusel asendamist üldkasuliku tööga.

Ringkonnakohus kaitsja eelnimetatud mõttekäiguga ei nõustu. Esmalt nähtub kohtule esitatud

väärteoasja materjalidest, et A. Erk oli teadlik 14.03.2016 kohtuvälise menetleja otsusest, mille

kohaselt võeti temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus üheks kuuks. Samuti oli

A. Erk teadlik, et otsuse peale edasi kaebamata jättes otsus jõustub ning ta ei oma juhtimisõigust

alates otsuse jõustumisest 30.03.2016 kuni 29.04.2016. Asjaolu, mille kohaselt A. Erk oli

teadlik juhtimisõiguse puudumisest tõendab 14.06.2016 maakohtu kohtuistungi protokoll (kd I

lk 45), kus A. Erk on andnud ütlusi, et ta teadis sel päeval, et politsei otsusega oli kuni

14. aprillini juhtimisõigus ära võetud ja siis võeti uuesti ära kuuks ajaks kuni 30. aprillini.

A. Erk on kinnitanud, et teadis, et on olemas jõustunud otsus juhtimisõiguse äravõtmise kohta.

A. Erk lisas maakohtu istungil, et politsei helistas ja ütles 19. aprillil, et juhtimisõigust ei ole.

Tunnistaja GS on 14.06.2016 maakohtu istungil (kd I lk 46) andnud ütlusi, kui ta hommikul

A.Erkile helistas, siis ütles talle selgelt, et tal puudub juhtimisõigus, et otsus selle kohta on talle

edastatud. Samuti ütles GS telefonis A. Erkile, et tegemist on kahe ametiasutuse omavahelise

eksitusega, aga see ei anna talle juhtimisõigust tagasi ning palus tal load ARK-i ära viia.

Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eeltoodust üheselt, et A. Erk oli teadlik kohtuvälise

menetleja 14.03.2016 otsusest, samuti selle jõustumisest 30.03.2016 ning asjaolust, mille

kohaselt võeti temalt lisakaristusena ära juhtimisõigus kuni 29.04.2016 ehk tal ei olnud õigust

mootorsõidukit juhtida alates 30.03.2016 – 29.04.2016. Veelgi enam, tunnistaja GS poolt

maakohtu istungil 14.06.2016 antud ütlustest nähtub, et politseiametnik selgitas A. Erkile, et

tegemist on kahe ametiasutuse vahelise eksitusega. Seega kaitsja väide, mille kohaselt ei olnud

A. Erk teadlik jõustunud otsusest ning asjaolu, mille kohaselt ajas Maanteeameti käitumine

isiku segadusse, on alusetud. A. Erk teades, et 14.03.2016 otsus jõustus 30.03.2016 ning seega

on temalt lisakaristusena juhtimisõigus ära võetud kuni 29.04.2016, pani väärteo toime otsese

tahtlusega. Kaitsja poolt viidatud ettevaatamatuse vormina hooletus ei ole käesoleval hetkel

tuvastatav.

Kaitsja poolt viidatud Kärdla Politseijaoskonna ja Maanteeameti e-kirjavahetus ning

Maanteeameti tõend A. Erkilt juhtimisõiguse ära võtmise kohta tõendavad asjaolu, mille

kohaselt tekkis kahe ametiasutuse vahel A. Erki juhtimisõiguse äravõtmise kande tegemisega

liiklusregistrisse segadus. Eeltoodu oli A. Erkile teada, kuivõrd tunnistaja GS helistas A. Erkile

19. aprilli hommikul, selgitas A. Erkil juhtimisõiguse puudumist ning lisas, et registrikannetega

on tekkinud segadus. Seega kaitsja poolt viidatud tõendite sisu oli A. Erkile teada, kuid

eeltoodust olenemata pani A. Erk toime õigusrikkumise teades, et temalt on juhtimisõigus

kohtuvälise menetleja 14.03.2016 otsusega lisakaristusena ära võetud.

Hooletuse puhul puudub isikul teadmine, et tema käitumine võib vastata seaduses kirjeldatud

süüteokoosseisule – A. Erk juhtides mootorsõidukit ajal, mil tal jõustunud kohtuvälise

menetleja otsusega alates 30.03.2016 – 29.04.2016 juhtimisõigust ei olnud, ei käitunud A. Erk

hooletult, vaid tegutses otsese tahtlusega. Seega ei päde kaitsja väide ettevaatamatusest

toimepandud väärteo osas.

Kaitsja leiab, et seisukoht, mille kohaselt pidanuks A. Erk otsuse jõustumisest ja juhtimisõiguse

äravõtmisest ise teadlik olema ja seda täitma, ei ole täiel määral õige ega põhjendatud, mistõttu

ei saa A. Erki karistada tahtlikult toimepandud väärteo eest. Siinkohal märgib ringkonnakohus,

et väärtegude toimepanemise puhul ei ole määravaks isiku tahtlus – KarS § 15 lg 3 kohaselt on

väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

A. Erk on selgitanud, et pidas 14.03.2016 otsust ebaõigeks, kuna temalt võeti juhtimisõigus

14.03.2016 otsusega ära ajal, kui tal oli juhtimisõigus ära võetud juba eelmise otsusega. Kuigi

maakohus on nimetatud väitele ammendavalt vastanud, peab ringkonnakohus vajalikuks

korrata, et juhul kui isik peab tema suhtes tehtud otsust ebaõigeks on talle tagatud kaebeõigus,

mida A. Erk ei kasutanud. Asjaolu, mille kohaselt isik peab otsust ebaõigeks ning jätab seetõttu

jõustunud otsuse tähelepanuta ei mõjuta jõustunud otsusega mõistetud karistuse kehtivust.

14.03.2016 kohtuvälise menetleja otsusest, mis jõustus 30.03.2016 oli A. Erk teadlik, otsus oli

suunatud menetlusalusele isikule ning otsusest nähtub (kd I lk 21) üheselt, millisel ajaperioodil

otsuse jõustumise järgselt A. Erkil juhtimisõigus puudub. Seega on kaitsja väide, et isik ei

pidanud ise otsuse jõustumisest ja juhtimisõiguse äravõtmisest teadlik olema, põhjendamata.

Ringkonnakohus viitab siinjuures Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-86-09, millest nähtuvalt eeldab

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine lisakaristusena teo toimepanemise ajal sellise

õiguse olemasolu süüdistataval või menetlusalusel isikul. A. Erkil oli 13.02.2016

mootorsõiduki juhtimise õigus olemas. Asjaolu, et kohtuvälise menetleja otsuse jõustumise

ajaks oli mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud, ei oma tähtsust.

6.2. Kaitsja kohaselt eeldab maakohtu väide ja põhjendus, et juhtimisõiguse äravõtmine

lisakaristusena toimib ka registrisse kandmata ja juhtimisõigust loovutamata, õigusteadmisi ega

ole eraisikule kui õiguse adressaadile arusaadav. Nimetatud kaitsja väide on eksitav, kuivõrd

kohtuvälise menetleja otsusest nähtub üheselt, et juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg algab

otsuse jõustumise päevast ja lõpeb 29.04.2016. Eeltoodust tuleneb, et isikul puudub

juhtimisõigus kindlatel kuupäevadel – antud juhul alates kohtuvälise menetleja otsuse

jõustumisest 30.03.2016 kuu aega ehk kuni 29.04.2016. Nimetatud ajavahemiku endale

teadvustamine ei vaja ringkonnakohtu hinnangul õigusteadmisi ning on menetlusalusele isikule

kui õiguse adressaadile üheselt arusaadav – eeltoodut selgitas 19.04.2016 hommikul A. Erkile

telefoni teel ka politseiametnik GS. Toimingud, mis järgnevad jõustunud otsusele ehk kaitsja

poolt viidatud märke tegemine liiklusregistrisse ja selle tagamiseks juhtimisõigust tõendava

dokumendi hoiulevõtmine puudutavad otsuse täitmise küsimusi, kuid ei muuda jõustunud

otsuses märgitud juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega. Ringkonnakohus lisab, et karistuse

andmebaasi märkimata jätmine ei muuda kohtuvälise menetleja otsust kehtetuks. Oluline on

tähelepanu pöörata ka asjaolule, mille kohaselt ei ole liiklusregistrisse kantavatel andmetel, sh

infol juhtimisõiguse äravõtmise kohta Liiklusregistri pidamise põhimääruse § 9 kohaselt

õiguslikku tähendust kui seadusest ei tulene teisiti. Liiklusregistrisse tehtud kannete, antud

juhul andmed juhtimisõiguse äravõtmise kohta omavad informatiivset tähendust, mis omakorda

hõlbustavad kontrolli.

6.3. Kaitsja viitas, et väärteo toimepanemine hooletusest, mitte otsese tahtlusega vähendab isiku

süüd, mis on hooletusest toimepandud väärteo puhul keskmisest oluliselt väiksem, kuna

KarS § 18 lg-s 3 sätestatud hooletus on süüteo subjektiivse külje elementidest kergeim.

Ringkonnakohus märgib, et hooletus on küll ettevaatamatuse nõrgem vorm, juhtides siiski

tähelepanu asjaolule, mille kohaselt ei ole maakohus süü sisustamisel tahtluse liiki kui

süüteokoosseisu subjektiivset tunnust arvestanud. Ringkonnakohus lisab, et süü suurus ei sõltu

vaid koosseisutahtluse liigist. Süü suurus oleneb süüteo toimepanemise asjaoludest.

Ringkonnakohus juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, mille kohaselt on maakohus võtnud

arvesse, et tegemist on esmakordselt isikule aresti määramisega ning kohaldanud aresti alla

keskmise määra olenemata asjaolust, et isiku süü on keskmisest suurem.

7. Tuginedes asjaolule, et tegu on toimepandud hooletusest, leiab kaitsja, et A. Erki tuleks

karistada arestiga väiksemas määras ning asendada mõistetud arest üldkasuliku töö tundidega.

Siinjuures tugineb kaitsja eespool käsitletule, mille kohaselt ei olnud A. Erk teadlik

juhtimisõiguse äravõtmisest ning pani 19.04.2016 teo toime hooletusest. Ringkonnakohus

nimetatud asjaolu juba eespool käsitles ning leidis, et tegemist ei olnud hooletusest

toimepandud väärteoga.

Maakohus on karistuse mõistmisel võtnud põhjendatult arvesse A. Erki poolt varasemalt

toimepandud väärtegusid, milliseid on karistusregistri andmetel liiklusrikkumiste eest kokku

21. Samuti nähtub, et isik ei ole asunud talle mõistetud rahatrahve tasuma, mis on seetõttu

asendatud üldkasuliku töö tundidega. Maakohus on õigustatult määranud isikule karistuseks

aresti, kuivõrd varasemalt mõistetud karistused ei ole suunanud A. Erki õiguskuulekalt käituma.

Olenemata asjaolust, et A. Erkile on nii põhi- kui asenduskaristusena üldkasulikku tööd

määratud, ei ole see talle positiivset mõju avaldanud ega suunanud teda õiguskuulekale teele,

vaid isik on jätkanud õigusrikkumiste toimepanemist. Eeltoodule tuginedes leiab

ringkonnakohus samaselt maakohtuga, et aresti asendamine üldkasuliku tööga ei ole käesoleval

juhul eesmärgipärane ning sobiv. A. Erkilt on käesoleval aastal juhtimisõigus ära võetud

eelnevalt kahel korral, kuid olenemata mõistetud karistustest jätkas isik liiklusrikkumiste

toimepanemist ning varasemad karistused ei hoidnud isikut liiklusrikkumiste toimepanemisest

eemale. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult leidnud, et A. Erki ei ole

võimalik kergema karistusliigi kohaldamisega enam õiguskuulekale teele suunata ning

kohaldada tuleb aresti. Samas on maakohus võtnud arvesse asjaolu, mille kohaselt on tegemist

esmakordse aresti määramisega ning liiklusalastest süütegudest pani isik viimati

juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise toime 2,5 aastat tagasi, määrates aresti pikkuseks

eeltoodule tuginedes põhjendatult 10 päeva, mis on vähem kui aresti keskmine määr.

Kuivõrd varasemalt on A. Erkile mõistetud karistuseks mitmel korral rahatrahve ja asendatud

neid üldkasuliku tööga ning võttes arvesse menetlusaluse isiku süü suurust, ei tohiks karistus

samasuguste tegude eest olla leebem ega esimesel korral aresti mõistes ka ülemäära raskem.

Seega on igati põhjendatud maakohtu otsus mõista A. Erkile LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava

väärteo toimepanemise eest karistus 10 päeva aresti. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et A.

Erkile mõistetud karistus vastab tema süü suurusele, isikut iseloomustavatele andmetele,

toimepandud väärteole ja on kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega.

8. Eelnevast lähtudes ja tuginedes VTMS § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus maakohtu

otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata.

9. A. Erki kaitsja esitas kohtule menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude

hüvitamiseks. Taotluse kohaselt on A. Erk tasunud kaitsjatasu kolme töötunni eest kokku 252

eurot (sh käibemaks). Ringkonnakohus, juhindudes VTMS § 38 lg-st 1 ja KrMS § 185 lg-st 2

jätab kaitsja taotluse A. Erkil tekkinud menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata, kuivõrd

apellatsiooni rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides

apellatsioon on esitatud.

/allkirjastatud digitaalselt/