3-16-941/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. august 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-941

Haldusasi

OÜ

MoTeh

kaebus

Tallinna

Keskkonnaameti

väljakuulutatud

riigihanke

viitenumbriga

172973

hankedokumentide lisa 1 „Tehniline kirjeldus“ punkti 2.1 ja

„Nõuded pakkumusele – vastavustingimused“ punkti 3

õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja

(vaidlustaja)

–

OÜ

MoTeh,

esindaja

vandeadvokaat Toivo Viilup

Vastustaja

(hankija)

–

Tallinna

linn

(Tallinna

Keskkonnaamet), esindaja Kristel Kivijärv

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 18.08.2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Keskkonnaamet (hankija) avaldas 31.03.2016 riigihangete registris avatud

hankemenetlusena läbiviidava riigihanke „Sõpruse pst 233a mänguväljaku projekteerimine ja

mänguväljaku seadmete ostmine koos paigaldusega“ (viitenumber 172973) hanketeate ja tegi

kättesaadavaks hankedokumendid.

2. OÜ MoTeh esitas 11.04.2016 Riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse,

milles palus kohustada hankijat viima hankedokumentide lisa 1 „Tehniline kirjeldus“ (TK) p 2.1

ja lisa 4 „Vastavustingimused“ (VT) p 3 vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetega.

3. VAKO jättis 03.05.2016 otsusega nr 78-16/172973 vaidlustuse rahuldamata.

4. OÜ MoTeh esitas 13.05.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse TK p 2.1 ja VT p 3

tühistamiseks ning Tallinna Keskkonnaameti kohustamiseks viima hankedokumendid

vastavusse õigusaktides ettenähtud nõuetega.

5. Kohus tagastas kaebuse 16.05.2016 määrusega, kuid tühistas OÜ MoTeh määruskaebuse

alusel 06.06.2016 oma määruse ning võttis OÜ MoTeh kaebuse menetlusse nõudega tuvastada

TK p 2.1 ja VT p 3 õigusvastasus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. OÜ MoTeh 16.05.2016 kaebuse seisukohad on järgmised:

TK p 2.1 kohaselt peavad kõik pakutavad mänguväljaku seadmed vastama standardile EVS-EN

1176:2008 „Mänguväljaku seadmed ja aluspind“ või sellega samaväärsele standardile, kusjuures

pakkuja peab esitama mänguväljaku seadmete standardile EVS-EN 1176:2008 või sellega

samaväärsele standardile vastavust tõendavate sertifikaatide koopiad, mis on välja antud

sõltumatu mänguväljaku seadmeid sertifitseeriva ettevõtte poolt, või esitama tootja

vastavusdeklaratsiooni, mis on kinnitatud sõltumatu atesteeritud katselabori testraportitega.

Identne nõue on ka VT p-s 3. Kaebaja leiab, et nõue esitada pakutavate mänguväljaku seadmete

nõuetelevastavuse tõendamiseks alternatiivselt tootja vastavusdeklaratsioon, mis on kinnitatud

„sõltumatu atesteeritud katselabori testraportitega“, ei ole õiguspärane. See on vastuolus

riigihangete seaduse (RHS) § 3 p-dega 1-3 ning § 33 lg-tega 7 ja 8.

Käesoleva hankega analoogilist olukorda on käsitletud haldusasjas nr 3-13-1380. Kuigi viidatud

asjas oli vaidluse esemeks eelkõige küsimus, kas hankija võib mänguväljaku elementide

nõuetelevastavuse tõendamisel aktsepteerida üksnes vastavussertifikaati ning mitte tootja

vastavusdeklaratsiooni, tuleneb Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2013 otsusest (p 11)

ühemõtteliselt, et RHS-i valguses ei ole lubatav pakkumuse nõuetelevastavuse tõendamise

põhjendamatu kitsendamine, st aktsepteerida tuleb mis tahes asjakohaseid dokumente, mille abil

on võimalik tuvastada pakkumuse sisuline nõuetelevastavus. Praegusel juhul on hankija pidanud

lubatavaks pakutavate toodete nõuetelevastavust tõendada sertifikaatide kõrval üksnes sellise

vastavusdeklaratsiooniga, mis on kinnitatud sõltumatu atesteeritud katselabori testraportitega.

Samas viidatud kohtuotsusest tulenevalt tuleb hankemenetluses toote nõuetelevastavuse

kontekstis lubatavaks pidada mh tootja vastavusdeklaratsiooni, mis põhineb sõltumatu ja pädeva

isiku poolt kontrollitud tulemustel, kusjuures „sõltumatu ja pädev isik“ ei pea tingimata olema

„atesteeritud katselabor“. Katselabori mõistega opereerimine on eksitav, sest seda ei ole

standardis EVS-EN 1176:2008 üldse defineeritud.

Hankija ei ole hanketingimuste sõnastamisel olnud järjekindel. Kuigi standardis EVS-EN

1176:2008 on mänguväljaku seadmete kõrval sätestatud spetsiifilised (ohutus)nõuded ka

mänguväljaku seadmete aluspinnale, pole hankija vaidlusaluse hanke raames mänguväljaku

seadmete

turvaaluse

(aluspinna)

nõuetelevastavuse

tõendamiseks

sertifikaadi

või

vastavusdeklaratsiooni esitamist nõudnud, vaid piisab paljasõnalisest kinnitusest. Jääb

arusaamatuks, miks on mänguväljaku ohutuse seisukohalt võrdväärset tähtsust omavate

komponentide (seadmed vs turvaalus) tehnilistele tingimustele vastavuse tõendamiseks

kujundatud oluliselt erinevad tõendamisstandardid, kui eeldatavasti on hanke eesmärgiks tagada

Sõpruse pst 233a mänguväljaku kui terviku vastamine standardile.

Vastuväidetena VAKO 03.05.2016 otsuses esitatud põhjendustele märgib kaebaja järgmist: 1)

VAKO väide, et kaebaja tugineb vaidlustuses ainult Tallinna Ringkonnakohtu otsusele asjas nr

3-13-1380, on arusaamatu ja ekslik. Kaebaja positsioon on, et vaidlustatavad tingimused on

RHS-iga vastuolus ning viidatud kohtupraktika toetab seda; 2) VAKO on tähelepanuta jätnud,

et mh standardi EVS-EN 1176-1:2008 nõuetest (osa 1, p 5) tulenevalt on mänguväljaku seadmete

nõuetelevastavuse tõendamine lubatav mõõtmiste, visuaalse ülevaate ja/või praktiliste katsetega,

kusjuures katseraport vormistatakse üksnes praktiliste katsete läbiviimise kohta. Juba see, et

nõuetelevastavuse kontroll on lubatav ka mõõtmiste või visuaalse ülevaatuse teel, mille puhul

tuleks aktsepteerida mistahes sõltumatu ja pädeva isiku poolt läbi viidud kontrolli kohta esitatud

dokumente (s.o katseraport ei ole nõutav), välistab atesteeritud katselabori kasutamise nõude

õiguspärasuse; 3) Vastavussertifikaat või –deklaratsioon kinnitavad üksnes näidistoote

nõuetelevastavust ega välista, et konkreetses hankes pakutavad tooted ei vasta nõuetele

tulenevalt

vigadest

tootmisprotsessis

või

paigaldustöödes.

Seega

on

ohutuse

ja

nõuetelevastavuse tagamiseks vajalik paigaldusjärgne järelkontroll. Kuna seda võib teostada

mistahes pädev isik (EVS-EN 1176-7:2008 p 5.3), on arusaamatu VAKO soov piirata

mänguväljaku elementide nõuetelevastavuse tõendamist ainult atesteeritud katselaboritega; 4)

Erinevalt VAKO otsuses väidetust tugineb kaebaja TK p 2.1 ja VT p 3 vaidlustamisel RHS sätete

rikkumisele. Täiendavate kitsenduste kehtestamisega konkurentsi piiramine toob kaasa

pakkumuste hinna kasvamise, samuti tõstab sertifitseerimine kui ressursimahukas protsess

toodete lõpphinda. Järelikult esineb vastuolu rahaliste vahendite säästliku ja otstarbeka

kasutamise põhimõttega (RHS § 3 p 1). Olukorras, kus hankija on asunud võrdväärsete

alternatiivide seast eelistama vaid ühte, rikutakse riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse

printsiipi (RHS § 3 p 2), sest tekib põhjendatult kahtlus teatud pakkujate eelistamises. RHS § 3

p 3 rikkumine on kõige ilmsem, sest hankija seatud tingimusega rikutakse pakkujate võrdse

kohtlemise põhimõtet, samuti ei ole tingimus hanke eesmärgi suhtes proportsionaalne,

asjakohane ega põhjendatud. Üksnes atesteeritud katselabori testraportite aktsepteerimine on

käsitletav konkreetse tootmisviisi nimetamisena ja seeläbi RHS § 33 lg 7 rikkumisena. RHS §

33 lg 8 rikkumise kontekstis märgib kaebaja, et katselabori testraportite nõudmine ei ole

objektiivselt põhjendatud olukorras, kus nii asjakohased õigusaktid kui kohtupraktika loevad

toote nõuetelevastavuse tõendamisel lubatavaks mistahes asjakohastele tõenditele tuginemist.

7. Vastustaja palub 13.06.2016 ja 16.06.2016 vastustes jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu, et Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjal haldusasjas nr 3-13-1380 saab

teha järelduse, et tootja vastavusdeklaratsiooni juurde on õigusvastane nõuda testraporteid, mis

on kinnitatud sõltumatu atesteeritud katselabori poolt. Ringkonnakohtu seisukohast 24.09.2013

otsuse p-s 11 tuleneb, et „sõltumatu ja pädev isik“ ongi kompetentne katselabor. Seda kinnitab

ka sama otsuse p 12. Nii nagu standardis EVS-EN 1176:2008 ei ole defineeritud katselabori

mõistet, ei kasutata seal ka terminit „sõltumatu ja pädev isik“. Seda terminit on viidatud

ringkonnakohtu otsuses kasutatud seetõttu, et vastustaja põhiargumendiks vastavussertifikaadi

nõudmise põhjendamisel oli, et sel juhul on mänguväljaku seadmete standardile EVS-EN

1176:2008 vastavust kontrollinud sõltumatu ja pädev kolmas isik, mitte pakkuja ise.

Ringkonnakohtu otsuse p 11 kohaselt saab sõltumatu ja pädev isik olla ainult katselabor, sest

standardi EVS-EN 1176:2008 p C.4 kohaselt tuleb katseraport koostada vastavuses standardiga

EN ISO/IEC 17025 ja standardi EVS-EN ISO/IEC 17025:2006 pealkiri on „Katse- ja

kalibreerimislaborite kompetentsuse üldnõuded“. Kaebuse punkti 3.1.6 kohaselt on kaebaja

iseenesest nõus, et vastustaja võib nõuda testraporteid (standardi EVS-EN 1176:2008 tähenduses

katseraporteid), mis on kinnitatud sõltumatu ja pädeva isiku poolt. Sõltumatu ja pädeva inseneri

poolt koostatud testraportid ei saa aga vastata standardi EVS-EN 1176:2008 p-le C.4, sest

pakutavaid tooteid ei ole sellisel juhul katsetanud atesteeritud katselabor, st insener ei ole

katselabor.

Mis puudutab kaebaja etteheidet, et mänguväljaku turvaaluse nõuetelevastavuse tõendamiseks

piisab paljasõnalisest kinnitusest, märgib vastustaja, et mänguväljaku seadmete turvaalused

pidid olema liivast (TK p 2.3) ja vastustajale teadaolevalt ei teosta katselabor liivast turvaaluste

kontrolli eelnevalt, vaid seda saab kontrollida pärast turvaaluste rajamist. Liivast turvaaluste

vastavuse kohta ei ole ühelgi turul tegutseval mänguväljaku seadmete müüjal vastavussertifikaati

ja tootja vastavusdeklaratsioon ongi sisuliselt pakkuja enda paljasõnaline kinnitus.

Kaebaja kinnitab ka ise, et mõõtmiste ja visuaalse ülevaatuse teostamisel mänguväljaku seadme

praktilist katsetamist ei toimu ja katseraportit ei vormistata. Vastustaja soov on aga osta

mänguväljaku seadmeid, mis on eelnevalt atesteeritud katselabori poolt praktiliselt testitud. Sel

juhul ei teki olukorda, kus insener kinnitab visuaalse ülevaatuse tulemusena, et toode vastab

standardi nõuetele. Vastustaja nõustub, et atesteeritud katselabor testib näidistoote standardile

vastavust ja tootja edasine mänguväljaku seadmete tootmine sõltub üksnes tootjast. Sellest, et

tootja võib toote edasises tootmisprotsessis teha eksimusi, ei saa aga teha järeldust, et näidistoote

testimine atesteeritud katselabori poolt on mõttetu. Vastustaja ei nõustu, et sõltumatu ja

atesteeritud katselabori testraportite nõudmine tähendab konkreetse tootmisviisi nimetamist ja

kujutab seetõttu vastuolu RHS § 33 lg-ga 7. Katseraporti tellimine ei mõjuta kaebaja tootmisviisi.

RHS § 3 p 1 rikkumise väitele vastates nõustub vastustaja VAKO otsuse p-s 11 väljendatud

seisukohaga. Riigihanke läbiviimine eeldab alati nõuete ja tingimuste kehtestamist, mis võivad

hankemenetluses osalemisest huvitatud isikute õigusi piirata. Sellest ei saa aga järeldada, et

tingimus, mis välistab ühe või mitme isiku riigihankel osalemise, on õigusvastane ainuüksi

põhjusel, et isik, kes ei kvalifitseeru või ei saa pakkuda nõuetelevastavat pakkumust, saaks

pakkuda

hankijale

odavamat

toodet

või

teenust.

Kui

vastustaja

soovib

tootja

vastavusdeklaratsiooni juurde saada atesteeritud katselabori testraporteid, mis kinnitavad, et

mänguväljaku seade on praktiliselt katsetatud ja vastab nõuetele, ei ole see tingimus vastuolus

RHS § 3 p-ga 1 põhjusel, et atesteeritud katselabori testraportite tellimise eest tuleb täiendavalt

maksta, tõstes ka seadmete hinda. Ilmselgelt ei saa katselabori või vastavushindamisasutuse

poolt kontrollitud mänguväljaku seadmed hinna poolest konkureerida nende toodetega, mida on

kontrollinud abstraktne sõltumatu ja pädev isik. RHS § 3 p 2 rikkumisele viitamine ei ole

asjakohane, vaidlusalune tingimus on väga selgelt ja ühemõtteliselt sõnastatud. RHS § 3 p-ga 3

seoses märgib vastustaja, et riigihanke eesmärk oli laste jaoks ohutute mänguväljaku seadmete

ostmine. Ohutus peab olema kontrollitud kõige rangemate reeglite kohaselt, st kontrollijaks peab

olema akrediteeringut omav katselabor. Standardi p 6.1.1 ja lisa C kohaselt tuleb mänguväljaku

seadmete katsetamise kohta koostada katseraport vastavuses standardiga ISO/IEC 17025:2005.

Tavalise inseneri ja atesteeritud katselabori erinevus seisneb esiteks selles, et insener kontrollib

konstruktsiooni terviklikkust visuaalse ülevaatuse, mõõtmiste ja tugevusarvutuste teel (kaebuse

p 3.3.5.3), kuid atesteeritud katselabor testib mänguväljaku seadme vastavust praktilise katse

teel. Suurimaks erinevuseks on aga see, kuidas ja mille abil katsetamine toimub (vt standardi

ISO/IEC 17025:2005 p 5.5.1, 5.5.2, 5.5.3, 5.6.1). Standardiga nr ISO/IEC 17025:2005 on

kompetentsetele katselaboritele seatud nõuded, mis kokkuvõttes kujutavad endast terviklikku

süsteemi, alustades labori enda akrediteerimisest ja lõpetades katsetamiseks kasutatavate

seadmete ja tulemuste vormistamise range määratlemisega, mis tagab atesteeritud katselabori

koostatud testraporti usaldusväärsuse.

Laste tervise kaitse seisukohalt on põhjendatud nõuda tootja vastavusdeklaratsiooni juurde

atesteeritud katselabori testraporteid ja vastustaja ei pea aktsepteerima pädeva inseneri visuaalsel

ülevaatusel, mõõtmistel ja tugevusarvutustel põhinevaid katseraporteid. Seega on vaidlusalune

tingimus objektiivselt põhjendatud ja vastuolu RHS § 33 lg-ga 8 puudub. RHS § 47 lg 7 kohaselt

võib asjakohaseks tõendiks pakkumuse vastavuse tõendamisel olla eelkõige toote tehniline

toimik või tunnustatud organi katseprotokoll. Insener ei ole RHS § 47 lg 7 tähenduses

tunnustatud organ.

8. OÜ MoTeh esitas 20.07.2016 täiendava seisukoha.

Vastustaja ei ole täpsustanud, kuidas ta sisustab „atesteeritud katselabori“ mõistet. Kaebajale

teadaolevalt Eesti Vabariigis katselaborite atesteerimist ei toimu, küll aga on võimalik taotleda

akrediteerimist Eesti Akrediteerimiskeskuse (EA) kaudu. Seega formaaljuriidiliselt ei ole

vaidlusaluse hanketingimuse täitmine võimalik, kuna atesteeritud katselaboreid ei eksisteeri. EA

veebikeskkonna kohaselt on akrediteerimise näol sisuliselt tegemist eksamiga, mille käigus

hinnatakse konkreetse meeskonna kokkumängu ning tehniliste vahendite ja üksikliikmete

individuaalse pädevuse vastavust eksaminõuetele. Seega tuleb pädevaks lugeda isik, kelle

teadmiste vastavust valdkonnapõhistele nõuetele on kolmanda isiku poolt objektiivselt

kontrollitud. Jääb arusaamatuks, kuidas on objektiivselt õigustatud atesteeritud või

akrediteeritud katselabori eelistamine mistahes teisele sõltumatule ja pädevale isikule (sh

ehitusinsenerile), kelle pädevuse vastavust asjakohastele nõuetele on kontrollitud erialase

hariduse omandamise käigus kolmanda isiku poolt. Kaebaja tõlgendust toetab ka hankija enda

praktika, sest standardi EVS-EN 1176-7:2008 p-s 5.3 sätestatud „pädeva isiku poolt“

läbiviidavat paigaldusjärgset ülevaatust teostab Keskkonnaameti peaspetsialist Merilii

Laanepere, kes on läbinud kõigest 2-nädalase mänguväljakute ohutuse alase koolituse. Eelneva

valguses on ilmselge, et puudub objektiivne põhjendus, miks peaks mänguväljaku elementide

standardile vastavust tõendavate katsete tegemiseks pidama pädevaks üksnes katselaboreid,

mitte aga kõrgharidusega ehitusinsenere või muid valdkonnapõhist kompetentsi omavaid isikuid.

Ebaloogiline on olukord, kus mänguväljaku nõuetelevastavust kontrolliva isiku pädevusele on

seatud madalamad nõuded kui selle ehitajale. Paigaldusjärgset ülevaatust teostava isiku

kvalifikatsioon on võrdväärne mänguväljakule endale esitatavate nõuetega, mida kinnitab

näiteks asjaolu, et riigihankes viitenumbriga 160028 „Mirta 43 mänguväljaku rajamine“ võttis

hankija mänguväljaku vastu vaatamata ilmselgetele mittevastavustele standardi nõuetega.

Paigaldusjärgset ülevaatust teostanud pädev isik pidanuks sellised mittevastavused igal juhul

avastama. Seega on atesteeritud katselaborite testraportite nõudmine põhjendamatu ja formaalne

kitsendus, sest tegelikkuses ei suuda hankija mänguväljaku nõuetelevastavust tagada ka juhul,

kui mänguväljaku elemendid on varustatud sertifikaatidega.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 3-13-1380 p-s 11 on sõnaselgelt märgitud, et kompetentse

katselabori poolt katseraporti koostamise nõue laieneb üksnes standardi EVS-EN 1176:2008 lisa

C järgi toimuva tarindusliku terviklikkuse füüsilise katsetamise kohta. Samas lubab standard

konstruktsiooni vastupidavust (tarinduslikku terviklikkust) katsetada ka arvutamise teel (lisa B),

millisel juhul puudub kohustus katselabori kaasamiseks. Ringkonnakohtu otsuse p-s 12 avaldatu

ei kinnita järeldust, et sõltumatu ja pädev isik peab olema just katselabor, sest viidatud punktis

on käsitletud üksnes mänguväljaku elementide füüsilist katsetamist standardi lisa C alusel.

Standardi lisa C punktist C.4 ei tulene nõuet, et katseraporti peaks koostama atesteeritud

katselabor. Säte näeb üksnes ette, et raport tuleb koostada vastavuses standardiga ISO/IEC

17025:2005, kuid viimane ei sätesta katselaborite imperatiivset akrediteerimist. Nimetatud

standard ei ole ette nähtud kasutamiseks laborite sertifitseerimise alusena (vt standardi osa 1

alapunkt 1.4) ning hankija seisukoht, nagu tähendaks iga nimetatud standardile tehtud viide

koheselt katselabori akrediteerimise nõuet, on ekslik. Kompetentne katselabor võib olla ka

üksikisik (standardi osa 1 alapunkt 1.2).

Mänguväljaku seadmete liivast turvaaluste eelnev katsetamine on tehniliselt teostatav, saates

sobiva fraktsiooniga liiva analüüsimiseks ja viies katsetused läbi kooskõlas standardiga EVS-

EN 1177. Praktikas lähtutakse turvaaluste rajamisel siiski standardis EVS-EN 1176:2008

sätestatust, kuid selle standardi koostamiseks ongi tehtud katsetusi standardit EVS-EN 1177

järgides. Seega oleks väga lihtne kontrollida, kas mänguväljaku rajamisel on kasutatud nõutavate

omaduste ja fraktsiooniga materjali. Kaebaja on võimeline tõendama enda rajatavate turvaaluste

vastavust standardile EVS-EN 1176:2008 mh turvaaluse rajamiseks kasutatavate materjalide

kohta asjakohaseid dokumente esitades.

Standardi EVS-EN 1176:2008 regulatsiooniga ei ole võimalik õigustada hanketingimuste nõude

esitamist, mille kohaselt aktsepteeritakse mänguväljaku elementide nõuetelevastavuse

tõendamiseks vastavusdeklaratsiooni esitamist üksnes juhul, kui see põhineb akrediteeritud

katselabori poolt väljastatud testraportitel. Esiteks näeb standard EVS-EN 1176:2008 ise

füüsilise katsetamise kõrval ette alternatiivsed meetodid (sh arvutamise meetodi, vt lisa B) ning

teiseks tähendaks sellise hankepraktika juurutamine seda, et sertifitseeritud toodete korral

aktsepteeritaks tõendamismeetoditena füüsilise katsetamise kõrval ka alternatiivseid meetodeid,

samas kui vastavusdeklaratsiooniga varustatud toodete korral neid arusaamatutel motiividel

lubatavaks ei peetaks.

Kaebaja ei ole väitnud, et mistahes tingimuste või nõuete esitamine hankemenetluses tooks

automaatselt kaasa RHS § 3 p 1 rikkumise. Praegusel juhul ei ole aga hankija seatud tingimus

põhjendatud. Hankija pole suutnud selgitada, miks on füüsiline katsetamine usaldusväärsem kui

arvutamine. Need tõendamismetoodikad on laste ohutuse tagamise eesmärki arvestades

samaväärsed. Lisaks on vastustaja väide kõige rangemate reeglite rakendamise vajaduse kohta

eksitav, sest nagu kaebaja juba selgitas, teostab vastustajapoolset paigaldusjärgset ülevaatust 2-

nädalase koolituse läbinud ametnik ning Mirta 43 mänguväljaku ülevaatuse akt kinnitab, et

vastustaja ei ole võimeline tuvastama ka kõige elementaarsemaid mittevastavusi standardile.

„Sõltumatu ja pädev isik“ ei ole ebamäärane ega abstraktne mõiste, lähtuda saab ehitusseadustiku

(EhS) § 23 lg-st 2. Hankija väidab, et ta ei pea aktsepteerima pädeva inseneri visuaalsel

ülevaatusel, mõõtmistel ja tugevusarvutustel põhinevaid katseraporteid, kuid ka standardi lisa C

järgi läbiviidavate füüsiliste katsete tulemusi hinnatakse visuaalse ülevaatuse teel. Samuti ei

eelne isegi mitmete toodete puhul sertifikaadi väljastamisele füüsilisi katsetusi. Seega

aktsepteerib hankija tegelikult nii visuaalsel ülevaatusel, mõõtmistel kui tugevusarvutustel

põhinevaid katseraporteid ja sertifikaate, kuid on põhjendamatu piirangu sätestanud üksnes

vastavusdeklaratsioonidega varustatud toodete osas.

9. Vastustaja esitas 01.08.2016 täiendava seisukoha.

Vastustaja nõustub kaebajaga, et katselaboreid akrediteeritakse, mitte ei atesteerita. Selles osas

on hanketingimused ebatäpsed ja tulevastes riigihangetes parandab vastustaja selle vea. Samas

ei mõjuta nimetatud ebatäpsus käesoleva vaidluse lahendamist, sest menetlusdokumentidest

selgub, et pooled on läbivalt silmas pidanud akrediteeritud katselaborit ja kaebusega taotletakse

hanketingimuste õigusvastasuse tuvastamist muudel põhjustel.

Katselabori akrediteerimise käigus kontrollitakse meeskonna (ja labori) pädevust, mitte ühe

(pädeva) isiku vastavust eksaminõuetele. Kaebaja nimetatud sõltumatu ja pädeva isiku vastavust

akrediteeringu saamiseks aluseks olevatele nõuetele ei kontrolli keegi. Erialase (näiteks inseneri)

hariduse saamine ei ole võrdsustatav katselabori akrediteeringu saamise eelduseks olevate

eksaminõuetele vastavuse kontrollimisega. Näiteks õigusalast kõrgharidust omavad juristid ei

saa magistrikraadi saamise järgselt samuti kohe töötada advokaadi või kohtunikuna, vaid vajalik

on eraldi eksami sooritamine. Katselabori akrediteering ei ole võrdsustatav ülikooli hariduse

omandamisega ja selle käigus eksamite sooritamisega. Ülikooli diplom on tähtajatu ja nn

„pädeva isiku“ teadmisi diplomi saamise järgselt keegi enam ei kontrolli. Katselabori

akrediteering on aga tähtajaline, mis tagab selle, et labori vastavust akrediteerimise nõuetele

kontrollitakse järjepidevalt. Seega, kuigi standard ISO/IEC 17025:2005 ei näe ette katselaborite

kohustuslikku akrediteerimist, on see siiski asjakohane nõue ning kooskõlas standardi ISO/IEC

17025:2005 mõtte ja eesmärgiga (standardi osa 1 „Käsitlusala“ alapunkt 1.4). Hankijale on

arusaamatu kaebaja seisukoht justkui saaks kompetentne katselabor olla üksikisik, sest kaebaja

on ise selgitanud, et katselabori akrediteeringu saamiseks peab katselaboril olema meeskond.

Meelevaldne on kaebaja tõlgendus standardist, mille kohaselt peab vastustaja aktsepteerima

pädeva isiku poolt koostatud katseraporteid, sest standardi EVS-EN 1176-7:2008 (edaspidi

standard) punkt 5.3 kohustab mänguväljaku käikuandmisel viima paigaldusjärgse ülevaatuse läbi

pädeva isiku poolt. See punkt on standardis ainuke, mis kasutab mõistet „pädev isik“. Seejuures

ei täpsusta standard, millistele nõuetele peab isik vastama, et teda saaks lugeda pädevaks isikuks

standardi punkti 5.3 tähenduses. Käesolevas vaidluses ei saa paralleelina lähtuda

loakohustuslikust ehitamisest ja selle üle omanikujärelevalve tegemisest. EhS § 24 lg 2 p 3

kohaselt peab omanikujärelevalve tegemisel pädeva isiku kvalifikatsioon olema tõendatud.

Mänguväljaku seadmete tootmine ja paigaldamine ei kuulu ehitusseadustiku kohaldamisalasse.

Seega võib standardi p 5.3 tähenduses pädev isik olla ka kahenädalase mänguväljakute ohutuse

alase koolituse läbinud ja mänguväljakute alast töökogemust omav isik.

Vastustaja nõustub, et mänguväljakute vastavust standardi nõuetele võib kontrollida

alternatiivselt kas lisa B „Konstruktsiooni terviklikkuse arvutamise meetod“ või lisa C

„Konstruktsiooni terviklikkuse füüsiline katsetamine“ alusel. Seega on standardiga kooskõlas

vastustaja poolt mänguväljaku seadmete vastavushindamise nõudmine lisa C alusel, mille kohta

vormistatakse katseraportid kompetentse katselabori poolt. Vastustaja viitab ka ise, et standardi

lisa B alusel katselabori kaasamise kohustus puudub. Vastustaja juhib tähelepanu, et lisa B

kohaselt puudub ka kohustus kaasata vastavushindamisse tootjast sõltumatu ja pädev isik. Selles

osas on kaebaja väited pädeva ja sõltumatu isiku poolt katseraporti koostamise kohta kunstlikult

tuletatud standardi punktist 5.3, mis ei reguleeri tootmise järgselt ja enne paigaldamist toote

vastavushindamist. Katseraporti koostamise kohustus tuleneb standardi punktist 5. Standardi

punkt 5 ega lisa B ei täpsusta, kes peab katseraporti olema koostanud. Seega võib standardi lisa

B kohase arvutamise teel tehtud vastavushindamise kohta katseraporti koostada ka

mänguväljaku seadmete tootja, kes ilmselgelt ei ole sõltumatu isik. Standardi punkti 6.1.1

märkuse kohaselt peaks valmistaja/tarnija tagama ostjatele nende nõudmisel koopiad

katseraportitest. Kaebaja seisukoht, et lisa B alusel arvutatud seadmete vastavuse kohta standardi

nõuetele saab ostja nõuda sõltumatu ja pädeva isiku poolt koostatud katseraporteid, ei ole seega

kooskõlas standardiga, sest standard lubab (ei sea piiranguid) lisa B alusel tehtud

vastavushindamise kohta katseraporti koostada ka seadmete tootjal. Ainult standardi lisa C alusel

tehtud füüsiliste katsetuste kohta peab standardi lisa C punkti C.4 kohaselt koostama katseraporti

kompetentne katselabor. Sellest tulenevalt on vastustaja nõue esitada akrediteeritud katselabori

poolt koostatud testraportid kooskõlas standardiga. Vastustaja jääb oma seisukoha juurde, mille

kohaselt on standardi ja riigihanke eesmärgi suhtes õiguspärane ja põhjendatud nõuda

mänguväljaku seadmete füüsilist katsetamist standardi lisa C alusel. Vastustaja seisukohta ei

õõnesta kaebaja väide, et pärast seadme füüsilist katsetamist lisa C alusel hinnatakse katse

läbimist visuaalselt. Kuivõrd mänguväljaku seadmeid katsetakse praktiliselt, siis mittevastavuste

ilmnemise korral on need visuaalselt tuvastatavad. Kuivõrd standardi lisa B alusel toimub

mänguväljaku seadme standardile vastavuse kontrollimine arvutamise teel ehk paberil, siis ei saa

visuaalse vaatluse abil katse läbimist tuvastada.

Vastustaja ei nõustu, et vastavussertifikaadi saanud mänguväljaku seade läbib madalamat

vastavushindamist kui standardi lisa B alusel arvutamise teel toimunud vastavushindamine.

Vastavushindamise viib läbi tootjast sõltumatu ja akrediteeritud vastavushindamisasutus, kes

väljastab positiivse tulemuse korral tähtajalise (kehtib 5 aastat) vastavussertifikaadi. Pärast viie

aasta möödumist tuleb kogu sertifitseerimise protsessi korrata. Mänguväljaku seadme vastavust

standardi nõuetele kontrollitakse nii arvutustega lisa B alusel kui ka lisa C alusel füüsilise

katsetamisega. Kaebaja on toonud ainult ühe näite, millal talle teadaolevalt seadme füüsilist

katsetamist ei toimu – riputuspukkideta kiige raami osas. Käesoleval juhul on poolte vahel

vaidlus, kas akrediteeritud katselabori testraportite nõudmine on riigihanke nr 172973

hankedokumentide kohaselt standardi ja riigihangete seadusega kooskõlas. Kui vastustaja

hakkab ostma riputuspukkideta kiige raami ja kaebaja leiab, et vastavussertifikaadi saanud toode

ei läbi füüsilist katsetamist, võib kaebaja pöörduda vastustaja poole nõudega lubada selle

konkreetse toote osas esitada katseraport, mille koostamise aluseks on olnud vastavushindamine

lisa B alusel. Käesolevas riigihankes ostis vastustaja kiige koos beebiistmetega.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. TK p 2.1 (tl 10) sätestab järgmist: „Kõik pakutavad mänguväljaku seadmed peavad vastama

standardile EVS-EN 1176:2008 „Mänguväljaku seadmed ja aluspind“ või sellega samaväärsele

standardile. Pakkuja esitab mänguväljaku seadmete standardile EVS-EN 1176:2008 või sellega

samaväärsele standardile vastavust tõendavate sertifikaatide koopiad, mis on välja antud

sõltumatu mänguväljaku seadmeid sertifitseeriva ettevõtte poolt, või esitab tootja

vastavusdeklaratsiooni, mis on kinnitatud sõltumatu atesteeritud katselabori testraportitega.“

Samasugune nõue on ka VT p-s 3.

11. Vaidlus käib selle üle, kas nõue esitada pakutavate mänguväljaku seadmete

nõuetelevastavuse

tõendamiseks

(alternatiivselt

vastavussertifikaadile)

tootja

vastavusdeklaratsioon, mis on kinnitatud „sõltumatu atesteeritud katselabori testraportitega“, on

kooskõlas RHS § 3 p-dega 1-3 ning § 33 lg-tega 7 ja 8, või tuleks lubada tootja

vastavusdeklaratsiooni kinnitamist ka muude asjakohaste tõenditega.

12. RHS § 3 p-des 1-3 sätestatud põhimõtete kohaselt peab hankija riigihanke korraldamisel

kasutama rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt ning saavutama riigihanke eesmärgi

mõistliku hinnaga, tagades konkurentsi korral erinevate pakkumuste võrdlemise teel parima

võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte (p 1); tagama riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse (p

2) ja kohtlema kõiki isikuid võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning jälgima, et kõik isikutele

seatavad piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed,

asjakohased ja põhjendatud (p 3). RHS § 33 lg-st 7 tulenevalt ei nimetata hankelepingu eseme

tehnilistes kirjeldustes kindlat ostuallikat, protsessi, kaubamärki, patenti, tüüpi, päritolu ega

tootmisviisi, mis võiks anda mõnedele pakkujatele või toodetele eeliseid teiste ees või nende

osaluse välistada. RHS § 33 lg 8 sätestab, et tehniline kirjeldus peab tagama kõigile pakkujatele

võrdsed tingimused pakkumuse esitamiseks ega tohi tekitada objektiivselt põhjendamatuid

takistusi riigihangete avamisel konkurentsile.

13. Kohus märgib esmalt, et TK p-s 2.1 kasutatud mõiste „atesteeritud katselabor“ on ebatäpne

ja õige oleks kasutada „akrediteeritud katselabor“, nagu kaebaja on selgitanud (20.07.2016

seisukoha p 2.1.1-2.1.2) ja vastustaja on samuti möönnud (01.08.2016 vastuse p 2.1). Kuid kuna

kaebaja ei ole TK p 2.1 vaidlustanud nimetatud mõiste ebaselguse tõttu ja pooled saavad ühtviisi

aru, et silmas on peetud akrediteeritud katselaborit, ei mõjuta see ebatäpsus asja lahendust ja

kohus sellel aspektil pikemalt ei peatu, kasutades allpool korrektset mõistet.

14. Pooled ei vaidle selle üle, et standardi EVS-EN 1176:2008 osa 1 p 5 (tl 21) kohaselt on

mänguväljaku nõuetele vastavust lubatud tõendada mõõtmiste, visuaalse ülevaatuse ja/või

praktiliste katsetega, kusjuures katseraport vormistatakse üksnes praktiliste katsete läbiviimise

kohta (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2013 otsuse nr 3-13-1380 p 11). Ringkonnakohtu

otsusest nr 3-13-1380 järeldub ka, et standardi EVS-EN 1176:2008 kohaselt on iseenesest

asjakohane nõuda mänguväljaku seadmete nõuetele vastavuses veendumiseks tootjalt

katseraporti esitamist.

RHS § 47 lg-test 4 ja 7 tuleneb, et hankija võib küll RHS § 32 lg 3 alusel sätestada tehnilises

kirjelduses muu hulgas nõuded vastavushindamisele, kuid ta ei saa pakkumust selle

mittevastavusele viidates tagasi lükata, kui pakkuja tõendab mis tahes asjakohaste tõendite abil,

et tema pakutud lahendused on tehnilises kirjelduses esitatud nõuetega samaväärsed.

Analoogselt sätestab RHS § 41 lg 9 pakkuja tehnilise ja kutsealase pädevuse osas, et kui hankija

nõuab hanketeates sõltumatute asutuste tõendite esitamist selle kohta, et pakkuja järgib kindlaid

kvaliteedi tagamise standardeid, siis peab ta muu hulgas aktsepteerima muud pakkuja esitatud

tõendusmaterjali samaväärsete kvaliteedi tagamise meetmete kohta.

TK p-s 2.1 ettenähtud vaidlusalust tingimust saaks seetõttu pidada õiguspäraseks piiranguks vaid

juhul, kui hankijal oli selle sätestamiseks selge objektiivne vajadus.

15. Vastustaja selgituse kohaselt nõuti TK p-s 2.1 sõltumatu akrediteeritud katselabori

testraportitega kinnitatud tootja vastavusdeklaratsiooni esitamist selleks, et tagada

mänguväljakut kasutavate laste ohutus (16.06.2016 seisukoha p 2.7). Tallinna Ringkonnakohus

leidis 24.09.2013 otsuse nr 3-13-1380 p-s 12, et laste tervise kaitse on äärmiselt tungiv avalik

huvi ning lastele suunatud mänguväljakute seadmete ohutusnõuetele vastavus peab olema

tagatud igasuguste kõrvalekalleteta. Ringkonnakohus asus seisukohale, et taotletava eesmärgi

tähtsust arvestades saab objektiivselt põhjendatud nõudeks pidada ka tingimust, et mänguväljaku

seadmeid on kontrollinud (katsetanud) sõltumatu ja pädev kolmas isik. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole standardi EVS-EN 1176-1:2008 p-s 6.1.1 sätestatust lähtudes objektiivselt

põhjendatud hankedokumentides välistada standardile vastavuse tõendamist ka tootja

vastavusdeklaratsiooniga juhul, kui sellele on lisatud koopiad standardi lisa C p-le C.4

vastavatest katseraportitest, mille esitamist on ostjal õigus standardi kohaselt nõuda.

Ringkonnakohus märkis, et sel juhul on pakutavaid tooteid katsetanud ka kontrollitud

pädevusega katselabor ning puudub sisuline põhjus nõuda täiendavalt vastavushindamisasutuse

poolt väljastatud vastavussertifikaadi esitamist.

Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas lisaks vastavussertifikaadile ja akrediteeritud

katselabori testraportile oleks asjakohane lubada mänguväljaku seadme nõuetele vastavust

tõendada ka tootja vastavusdeklaratsioonile lisatud muu sõltumatu ja pädeva kolmanda isiku (nt

insenerialase kõrgharidusega isiku või inseneribüroo) kinnitusega.

16. Nagu kohus eespool märkis, näeb standard EVS-EN 1176-1:2008 mänguväljaku seadmete

nõuetele vastavuse tõendamiseks ette erinevad viisid. Hankija ei ole tõendanud ega põhistanud,

et laste tervise kaitse eesmärgi saavutamiseks oleks mänguväljaku seadme praktilisel

katsetamisel iseenesest olulisi eeliseid mõõtmiste, tugevusarvutuste ja visuaalse ülevaatuse ees.

Küll on aga vahe selles, kes ja milliseid nõudeid järgides seadmete standardile vastavuse

kontrolli läbi viib.

Eesti Akrediteerimiskeskuse veebilehel antud selgituse kohaselt on akrediteerimine muu hulgas

katse-

ja

kalibreerimislaborite,

võrdluskatsete

korraldajate,

sertifitseerimis-

ning

inspekteerimisasutuste

vastavuse

hindamine

ja

tõendamine

asjakohaste

vastavushindamisasutuste kompetentsuskriteeriumeid kehtestavate rahvusvaheliste standardite

nõuetele. See hindamis- ja tõendamisprotseduur on omakorda reguleeritud standarditega ning

laborit/asutust

hinnatakse

teatud

kindlate,

labori/asutuse

taotluses

määratletud,

katsemeetodite/standardite osas. Sisuliselt on tegemist eksamiga, mille käigus hinnatakse

konkreetse meeskonna kokkumängu ning tehniliste vahendite ja üksikliikmete individuaalse

pädevuse vastavust eksaminõuetele (http://www.eak.ee/?pageId=24, 03.08.2016). Standardiga

nr ISO/IEC 17025:2005 on kompetentsetele katselaboritele seatud ranged nõuded, sh

katsetamiseks kasutatavatele seadmetele ja tulemuste vormistamisele (tl 91-94, eelkõige p 5.5.1,

5.5.2, 5.5.3, 5.6.1). Võib mõistlikult eeldada, et standardile vastavuse hindajale ja

hindamisprotsessi läbiviimisele seatud rangemad nõuded ja nende regulaarne kontrollimine

akrediteerimise protsessis tagavad akrediteeritud katselabori koostatud testraporti suurema

usaldusväärsuse võrreldes nn tavalise inseneri arvutustega, sest nn tavaline insener ei pea

mänguväljaku seadme standardile vastavuse hindamiseks selliseid nõudeid järgima ega ka ise

oma teadmiste ja oskuste poolest vastama kõigile nõuetele, mis on esitatud akrediteeritud

katselabori meeskonna liikmete pädevusele. Hankija märgib õigesti, et kõrgharidus inseneri

valdkonnas ei pruugi vaatamata kõrgkoolis sooritatud eksamitele tagada samaväärset pädevust

kui akrediteerimisel kontrollitav pädevus spetsiifilises valdkonnas, eriti kui akrediteeringut tuleb

perioodiliselt uuendada, kuid ülikoolis tehtud eksamid võivad jääda kümnete aastate taha.

Kaebaja ei ole esitanud usaldusväärseid andmeid, et TK p 2.1 vaidlusalune nõue oleks

konkurentsi ülemääraselt piirav põhjusel, et akrediteeringuga laboreid ei ole piisavalt või ei ole

akrediteeritud katselaborite testraportite saamine muul põhjusel kaebajale teiste tootjatega

võrreldes samaväärselt kättesaadav. Eeltoodut, sh laste tervise kaitse eesmärgi tähtsust

arvestades on standardist EVS-EN 1176-1:2008 rangema nõude esitamine TK p-s 2.1

objektiivselt põhjendatud.

17. Sellel, et katselabori jaoks on akrediteerimine vabatahtlik, ei ole käesoleva asja lahendamisel

määravat tähtsust. Eesti Akrediteerimiskeskus on selgitanud, et akrediteerimine ongi laborile

vajalik klientide veenmiseks oma usaldatavuses, olles sisuliselt tõend labori pädevuse ja

võimekuse

kohta

teatud

tegevuste

nõuetekohaseks

sooritamiseks

(http://www.eak.ee/?pageId=49, 03.08.2016). Laste tervise kaitse eesmärki arvestades on sellise

usaldusväärsuse nõudmine põhjendatud, nagu kohus eespool märkis. Hankijalt oleks ülemäärane

eeldada pakkumuste hindamisel selle kontrollimist, kas akrediteeringut mitteomav katselabor

või muu isik järgis oma kinnitust andes standardi ISO/IEC 17025:2005 nõudeid või mitte.

18. Kaebaja arvates ei ole hankija olnud hanketingimuste sõnastamisel järjekindel, sest erinevalt

mänguväljaku seadmetest ei ole hankija nõudnud sertifikaadi või vastavusdeklaratsiooni

esitamist mänguväljaku seadmete aluspinna nõuetele vastavuse tõendamiseks, kuigi standardis

EVS-EN 1176:2008 on sellised nõuded sätestatud (kaebuse p 3.2). Sisuliselt väidab kaebaja

seda, et hankija ei saa õigustada vaidlusaluse piirava tingimuse kehtestamist vajadusega järgida

standardi EVS-EN 1176:2008 nõudeid, tagamaks mänguväljakute turvalisus, sest standardi

järgimist on nõutud valikuliselt. Vastustaja märgib (vt 13.06.2016 vastuse p 3.10), et HD lisa 1

p 2.3 kohaselt pidid mänguväljaku seadmete turvaalused olema liivast ja selle nõuetele vastavust

saabki kontrollida alles siis, kui turvaalused on juba rajatud. Seetõttu on turvaaluste osas

piirdutud nõudega kinnitada pakkuja kinnitusega, et turvaalus vastab standardile EVS-EN

1176:2008 või sellega samaväärsele standardile. Kohus leiab, et hanketingimustes valitud

mänguväljaku seadmete turvaaluse liiki (liiv) arvestades ei muuda seadmete aluspinna kohta

akrediteeritud katselabori kinnituse mittenõudmine TK p 2.1 asjakohatuks. Pigem võiks sellise

aluspinna liigi puhul akrediteeritud katselabori katseraporti esitamise nõue tekitada küsimuse

ebaproportsionaalsest tingimusest, eriti kuna liiva nõuetele mittevastavust on hankijal

mänguväljaku seadmete paigalduse järgselt eeldatavasti märksa lihtsam kindlaks teha (nt

visuaalse vaatluse teel) võrreldes mänguväljaku seadmete endaga.

19. TK p 2.1 ei muuda õigusvastaseks ka see, et mänguväljaku paigalduse järgseks ülevaatajaks

on vastava koolituse läbinud hankija töötaja. Vastustaja märgib õigesti, et standardi EVS-EN

1176:2008 p 5.3 kohaselt peab selle ülevaatuse läbi viima pädev isik, täpsustamata, millistele

nõuetele see isik täpselt peab vastama. Kui kaebaja seab kahtluse alla hankija töötaja pädevuse

paigaldamise järgselt standardile vastavust kontrollida või peab sellist kontrolli formaalseks, siis

seda enam on laste tervise kaitse eesmärki arvestades oluline, et vähemalt hangitavate seadmete

standardile vastavust oleks eelnevalt kontrollinud sõltumatu sertifitseerimisasutus või

kontrollitud pädevusega katselabor.

20. Eeltoodut arvestades, eelkõige põhjusel, et TK p-s 2.1 standardiga võrreldes rangemate

nõuete sätestamine on objektiivselt põhjendatud, ei näe kohus TK p 2.1 vastuolu RHS § 3 p-des

1-3 sätestatud põhimõtetega ega ka RHS § 33 lg-tega 7 ja 8. Kohus tugineb lisaks eespool toodud

põhjendustele täiendavalt VAKO 03.05.2016 otsuse p-s 11 toodud põhjendustele neid siinkohal

üle kordamata (HKMS § 165 lg 2).

21. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebuse väited ei anna alust pidada TK p 2.1 ja VT p 3

õigusvastaseks. Kuna VAKO asus 03.05.2016 otsuses kokkuvõttes samale seisukohale, ei ole

alust tühistada ka VAKO otsust. Kaebus jääb seega rahuldamata.

22. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109

lg-st 1 tulenevalt saab välja mõista vaid kulud, mille kandmise kinnituseks on kohtule esitatud

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega kaebaja

menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit