1-08-5639/13 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2009.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 10.veebruar 2009.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-08-5639

Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla, Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi B.A süüdistuses KarS § 422 lg.1 ja § 424 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 5.november 2008.a. Apellatsiooni esitaja Kannatanu M. K. esindaja Maano Saareväli Prokurör Rainer Amur Süüdistatav B.A

(ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Gennady Pashkurlatov

Kannatanu esindaja Adv. Maano Saareväli RESOLUTSIOON Tü

histada osaliselt Harju Maakohtu otsus 5.novembrist 2008.a. süüdistatava B.A suhtes ja

nimelt kannatanu M. K. poolt esitatud tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas. Teha uus millega o t s u s,

1. Rahuldada kannatanu M. K. tsiviilhagi ja

mõista B.A-lt ja OÜ-lt DIAGENLAN solidaarselt välja M. K. kasuks

2

rahaline hüvitis summas 50000

(viiskümmend tuhat) krooni tekitatud

mittevaralise kahju eest ja 2625 krooni riigilõivu katteks.

2. Välja mõista B.A-lt

11151 krooni kannatanu M. K. kasuks

esimese astme kohtumenetluses kulutatud menetluskulude katteks.

3. Välja mõista Eesti Vabariigilt kannatanu M. K. kasuks apellatsioonimenetluses kulutatud menetluskulude katteks 2655 krooni.

4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata

5. Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 5.novembri 2008.a. kohtuotsusega: Mõista B.A süüdi KarS § 422 lg.1 ja KarS § 424 järgi ning

KarS § 63 lg.1 alusel mõista liitkaristuseks 2 (kahe) aastat ja 6 (kuus) kuud

vangistust. KrMS § 238 lg.2 alusel vähendada B.A-le mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 1 (ühe) aasta ja

8 (kaheksa) kuuline vangistus. KarS § 74 alusel ei pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui B.A ei pane 2 (kahe) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg.1 ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi kriminaalhooldaja järelevalve all. KarS § 50 lg.1 alusel lisakaristusena

võtta B.A-lt mootorsõiduki juhtimise õigus 2 (kaheks)

aastaks. Tõkendelukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel ja karistuse kandmisele asumisel. Jätta kannatanu M. K. tsiviilhagi mittevaralise

kahju nõudes summas 100000.- krooni rahuldamata. Mõista B.A-lt välja menetluskulud riigituludesse, s.o ekspertiisitasu summas

3095.- (kolm tuhat üheksakümmend viis krooni ) krooni, sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni.

3

B.A mõisteti süüdi KarS prg. 422 lg 1 ja 424 järgi süüdi

selles, et tema 07.08.2006. a. kella 17:50 ajal, olles alkoholijoobes, juhtis laadurit, CASA registreerimisnumbriga XXXX XX, mis oli OÜ Diagenlan valduses

ja millega ta liikus Tallinnas mööda Paldiski mnt-d alates Meremeeste Haigla

juurest kesklinna suunas, vahetades pidevalt sõiduridasid ning jõudes Paldiski mnt, Mustamäe tee ja Endla tänava ristmikule, tegi vasakpöörde suunaga Sõle tänava poole esimeses sõidureas ja kaotas Paldiski mnt 67a, Tallinn maja juures

juhitavuse, kaldus teisele sõidureale, kust uuesti esimesele sõidureale, mille

tulemusel sõitis laaduriga paremale poole kõnniteele, sõites otsa kõnniteel liikunud jalakäijale M. K.’le, kes kukkus laaduri kopa sisse, mis omakorda tabas

Paldiski mnt 67a, Tallinn kõnnitee ääres asuvat müüri, millest pudenenud kivid

langesid jalakäijale peale. Sõites otsa kõnniteel liikuvale jalakäijale M. K.’le,

tekitas kannatanule tervisekahjustusi: peaaju vapustus, parema õlavarreluu murd, vasaku küünarluu ja kodarluu killunenud lahtised murrud, rebimishaavad

ülaja alajäsemetel ning otsmiku piirkonnas. Ülajäsemete piirkonna rebimishaavad vajasid nahaplastikat. Tervisekahjustused ei ole eluohtlikud, kuid

vajavad pikaajalist ravi, mille kestus ületab 4 kuud ning varalise kahju E. D.’le

Paldiski mnt 67a, Tallinn lõhutud müüri näol. B.A oli 26.07.2005. a. karistatud Põhja Politseiprefektuuri poolt LS § 74’19 alusel rahatrahviga 15000.- krooni mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest.

Süüdistatava süüd ja temale mõistetud karistust ei ole apelleeritud. Kannatanu

M. K. vaidlustab maakohtu otsustust jätta tema poolt B.A ka OÜ

DIAGENLANI vastu esitatud hagi mittevaralise kahju nõudes summas 100000 krooni rahuldamata.

Maakohtu põhjendused tsiviilhagi rahuldamata jätmisel olid järgmised:

Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost kostjate teo ja hagis tähendatud tagajärgede (moraalne kahju) vahel;

VÕS § 130 lg 2 regulatsioon ei too automaatselt kaasa hagi rahuldamist

ega vabasta hagejat tõendamiskoormisest olukorras, kus pole välistatud teiste moraalse kahju elementide (elatustaseme langus jmt) põhjustamine muude objektiivsete tegurite poolt (eelkõige kannatanu kõrge iga);

VÕS § 134 lg 3 kohaselt võib nõuda isikule raske tervisekahjustuse

tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral küll

mittevaralise kahju hüvitamist, kui hüvitise maksmist õigustavad

erandlikud asjaolud. Maakohus leidis, et antud juhul sellised erandlikud asjaolud puuduvad.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Apellant ei vaidlusta Harju Maakohtu otsust osas, millega B.A-le

mõisteti kriminaalkaristus. Apellant leiab, et kannatanul puudub mõistetud

4 karistuse osas kohtuotsuse vaidlustamiseks apellatsiooniõigus tulenevalt KrMS §

318 lg 3 punktist 2. Apellant vaidlustab Harju Maakohtu otsuse tsiviilhagisse puutuvas osas leides, et maakohus on materiaalõigust ebaõigelt kohaldades

jätnud kannatanu hagi rahuldamata. Apellant tugineb oma apellatsiooniõiguse osas RKKK 21.06.2007.a määrusele kriminaalasjas nr 3-1-1-27-07.

Maakohus, jättes hagi rahuldamata, tegi selles osas seega sisulise otsuse.

Kannatanul puudub seetõttu võimalus esitada hagiavaldus tsiviilkohtusse ning tema ainus võimalus oma varaliste huvide kaitsmiseks on vaidlustada maakohtu otsus tsiviilhagisse puutuvas osas apellatsioonikorras ringkonnakohtus.

Apellant leiab, et maakohus ei ole järginud kehtivat kohtupraktikat mittevaralise

kahju hüvitamise küsimustes, samuti on maakohus ebaõigelt kohaldanud võlaõigusseaduse (VÕS) asjakohaseid sätteid.

Apellant leiab, et maakohus on ebaõigelt leidnud, et hageja ei ole tõendanud kostjate teo ja hagejale põhjustatud kahju vahelise seose olemasolu.

VÕS § 130 lg 2 järgi eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu ning isik ei pea

iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise (RKTsKo nr 3-2-1-54-07). Kannatanule liiklusõnnetuse

tagajärjel põhjustatud tervisekahjustus on tõendatud kriminaalasja toimikus

sisalduva kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr 126 (tl 47 – 50). Et kannatanu

kehaline terviklikkus ja puutumatus sai rikutud, on tõendatud hagiavaldusele lisatud fotokoopiatega apellandi kätesse paigaldatud metalltugedest. Kannatanu igapäevane abivajadus peale liiklusõnnetust sai tõendatud hagiavaldusele lisatud

arstliku ekspertiisi otsustega nr 293230 ja 374903, samuti nende sisuliste

põhjendustega. Seega tõendas kannatanu nii endal liiklusõnnetuse tagajärjel

tervisekahjustuse tekkimist kui ka tervisekahjustuste negatiivset mõju senisele elukorraldusele.

Apellant leiab, et maakohus on ebaõigelt pannud mittevaralise kahju olemasolu tõendamiskoormise hagejale.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on kehavigastuse tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju nõuet arutades jõudnud järeldusele, et „

(RKTsKo nr 3-2-1-54-07). Kuna apelleeritavas kohtuasjas

puudub vaidlus selle üle, et apellandi kehavigastused on põhjustanud kostja I

ning kostja II vastutab sõiduki valdajana oma töötaja põhjustatud kahju eest,

puudus Harju Maakohtul põhjus jätta hagi täielikult rahuldamata sel põhjusel,

nagu poleks apellant tõendanud kostjate teo ja talle tekitatud kahju vahelise põhjusliku seoses olemasolu.

5

Kannatanu poolt hagetud rahasumma – 100 000 krooni – on tema hinnang talle

tekitatud kahju suurusele, ning oma hinnangu tõendamiseks esitas kannatanu koos hagiavaldusega tõendid liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustuste mõjude ja tagajärgede suhtes. Apellant märgib, et kannatanule omistatud sügav ja raske puue ning puudest tulenev abivajadus, ei olnud tingitud mitte kannatanu kõrgest east, nagu ekslikult on arvanud maakohus, vaid ikkagi liiklusõnnetuses saadud vigastustest ning sellega kaasnevatest kehalistest funktsioonihäiretest.

Maakohus on omistanud VÕS § 134 lg-le 3 ebaõige sisu ja tähenduse ning kohaldanud sätet väljaspool VÕS § 134 lg 3 reguleerimisala.

VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse

või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.

Seega käsitleb VÕS § 134 lg 3 kahjustatud isikute lähedaste õigusi mittevaralise kahju hüvitise saamisel. Maakohus on VÕS § 134 lg 3 sätteid vääralt kohaldanud

kahjustatud isikule endale leides, et mittevaralise kahju hüvitise saamiseks peavad kahjustatud isikul endal esinema erandlikud põhjused. Kohtu sellekohane seisukoht on väär. Kahjustatud isiku õigus mittevaralise kahju olemasolul saada selle eest hüvitist mõistliku rahasumma näol, tuleneb VÕS § 130 lg-st 2 ning sel puhul ei ole erandlike asjaolude esinemine kahjuhüvitise saamise eeldusena nõutavad. Seega ei kohaldu VÕS § 134 lgs 3 sätestatu kannatanule, kui isikule kellele endale olid tervisekahjustused tekitatud.

Tulenevalt ülaltoodust leiab apellant, et Harju Maakohus on ebaõigelt kohaldanud materiaalõigust ning seetõttu põhjendamatult jätnud kannatanu hagi

rahuldamata. Tulenevalt asjaolust, et maakohus ei ole kriminaalasja arutades

rikkunud kriminaalmenetlusõigust, ei ole vajadust kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtusse saatmine, vaid ringkonnakohtul on võimalik teha uus

otsus, millega tühistada Harju Maakohtu otsus tsiviilhagi rahuldamata jätmise

osas. Selles osas palub apellant teha Tallinna Ringkonnakohtul uus otsus, millega rahuldada tsiviilhagi ning mõista kostjatelt solidaarselt välja kannatanule

põhjustatud mittevaraline kahju, mille suuruseks kannatanu hindab 100 000 krooni. Ka taotleb apellant kannatanu menetluskulud jätta tsiviilkostjate kanda.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid kannatanu esindaja ja prokurör esitatud apellatsiooni. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele.

6

1. Kohtukolleegium tunnistab kannatanu poole apellatsiooniõigust. Apellant

viitab oma apellatsioonis KrMS prg. 318 lg 3 p.-le 2, kui kannatanu apellatsiooniõigust välistavale sättele. Kohtukolleegium leiab, et viidatud

seadusesäte ei välista kannatanu apellatsiooniõigust lühimenetluses.

Kohtukolleegium on oma senises praktikas asunud seisukohale, et

seadusest tulenevalt on kannatanul apellatsiooniõigus lühimenetluse asjades. Käesolevaks ajaks on ka teada Riigikohtu seisukoht, mis toetab

kannatanu apellatsiooniõigust lühimenetluses. Mittevaralise kahju

nõudes kriminaalmenetluses peab olema tasutud riigilõiv. Selline nõue

tuleneb KrMS prg. 38 lg 3-st, mille kohaselt on riigilõivuvaba vaid

kriminaalmenetluses esitatud varaline nõue. Nagu nähtub esitatud maksekorralduse ärakirjast, on kannatanu tasunud 14.oktoobril 2008.a. 5250 krooni riigilõivu esitatud mittevaralise kahju hagilt.

2. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väited maakohtu otsuses

esitatud tsiviilhagisse puutuvate põhjenduste osas ja ka maakohtu otsustuse osas, millega jäeti kannatanu M. K. poolt esitatud mittevaralise kahju nõue rahuldatama, on põhjendatud. Maakohus on oma otsustuse tegemisel lähtunud VÕS prg. 134 lg 3 sätetest ja selgitanud, et VÕS §

134 lg.3 kohaselt võib isikule raske tervisekahjustuse tekitamisega

tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral nõuda mittevaralise kahju

hüvitamist, kui hüvitise maksmisest õigustavad erandlikud asjaolud.

Kohus märkis, et antud juhul kannatanul puuduvad sellised erandlikud

asjaolud, mis õigustaks mittevaralise rahalise kahju väljamõistmist. Kohtukolleegium sellise maakohtu seisukohaga ei nõustu. Riigikohus on

oma otsuses nr.3-1-1-60-07 selgitanud, et kriminaalasjas, kus on

esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus

andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii

karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu. Seetõttu peab

kohtukolleegium käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuvateks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohti ja juhindub vastavatest Riigikohtu otsustest. Maakohtu seisukoht VÕS prg. 134 lg 3 kohaldamise osas on

kohtukolleegiumi arvates vastuolus Riigikohtu otsuses nr.3-2-1-19-08

väljendatud seisukohaga. Nimelt on Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitanud, et

7 Seega on käesoleval juhul kohtukolleegiumi seisukohast asjassepuutuvaks seadusesätteks, millest

tuleb lähtuda vaidlusaluse küsimuse lahendamisel VÕS prg. 130 lg 2. VÕS prg.130 lg 2 sõnastusest tulenevalt eeldatakse kehavigastuse või

tervisekahjustuse korral rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise

kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise

saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise.

Kannatanul M. K.l kehavigastuse olemasolu ja selle põhjustamine süüdistatava kuritegeliku käitumisega, annab aluse pidada süüdistatava

tegevust õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, mis sätestab

kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise kui õigusvastase teo.

Asjas ei vaielda selle üle, et 07.08.2006. sõitis OÜ DIAGENLAN töötajaks olev B.A otsa kõnniteel liikunud jalakäijale M. K.’le,

mille tulemusel tekitati M. K.le kehavigastusi. Vaidlustatud

kohtuotsusega on tuvastatud B.A süüline käitumine

kannatanule kehavigastuse tekitamises. B.A süüd

vaidlustatud ei ole. Seega on tuvastatud ka põhjuslik seos

B.A tegevuse ja kannatanule kehavigastuse tekitamise

vahel. Maakohus on leidnud, et VÕS § 130 lg 2 regulatsioon ei too

kaasa automaatselt hagi rahuldamist ega vabasta hagejat

tõendamiskoormisest olukorras, kus pole välistatud teiste moraalse

kahju elementide (elatustaseme langus jmt) põhjustamine muude

objektiivsete tegurite poolt (eelkõige kannatanu kõrge iga).

Kohtukolleegium sellise maakohtu seisukohaga ei nõustu. VÕS § 127

lg 4 mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose

tuvastamisel kasutama nn testi, mille kohaselt

ajaliselt eelnev sündmus (praegusel juhul toimunud liiklusõnnetus ja

sellega kannatanule kehavigastuste tekitamine ) loetakse hilisema sündmuse (praegusel juhul kannatanu elukvaliteedi ja heaolu märgatav

langus) põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja (antud juhul süüdistatava ) väidetav

tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma

selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja

väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Hagiavalduses

loetakse kannatanu elukvaliteedi ja heaolu märgatavaks languseks

seda, et läbielatu tõttu pelgab kannatanu tänavaliiklust, pideva

abivajaduse tõttu tunneb ta end abituna ning mittetäisväärtuslikuna.

Kannatanu kehas olevad bioloogilisele organismile võõrad esemed rikuvad tema kehalist terviklikust ja puutumatust, ta peab neid taluma ja vältima teatud liigutusi. Kannatanu sotsiaalne aktiivsus on pärsitud, tema liikumisvõime piiratud. Kohtukolleegium leiab, et hagiavalduses toodud

asjaolusid on alust hinnata kui isiku heaolu ja elukvaliteeti negatiivselt

mõjutavate asjaoludena. Ka ei ole käesoleval juhul alust väita ega

eeldada, et kannatanul oleks oma kõrge ea tõttu ja ilma süüdistatava

poolt toimepandud kuriteo ohvriks sattumata olnud samasugused

8

psüühilised ja füüsilised muutused. Saabunud tagajärg, mis väljendub

kannatanu psüühilises ( hirm tänavaliikluse ees, abivajaduse tõttu

abituse ja mittetäisväärtusliku tunde talumine) ja ka füüsilises (

kannatanu kehas olevad organismile võrad bioloogilised esemed,

millega seoses peab ta vältima teatud liigutusi, pärsitud sotsiaalne

aktiivsus, piiratud liikumisvõime) seisundis on kohtukolleegiumi

seisukohast tekkinud süüdistatava õigusvastase käitumise tagajärjel saadud kehavigastustest. Kohtukolleegium leiab, et ka olukorras, kus

isiku heaolu ja elukvaliteedi märgatava languse põhjusteks on

alternatiivselt kas kannatanule kehavigastuse tekitamine süüdistatava

poolt või asjaolu, mis ei ole seotud süüdistatava tegevusega (näiteks

isiku halb tervislik seisund, kõrge eluiga vms.), ei saa hea usu

põhimõttest lähtudes panna kannatanule kohustust tõendada, et kahju põhjuseks polnud süüdistatava tegevusega mitteseotud asjaolu. Seega peab kannatanu käesolevas asjas tõendama üksnes süüdistatava teo -

kehavigastuse tekitamise - kui kahju võimaliku põhjuse. Süüdistatav

peab kahju põhjuste konkurentsi korral kahju hüvitamise kohustusest

vabanemiseks tõendama, et tema tegu ei olnud saabunud tagajärje –

antud juhul isiku heaolu ja elukvaliteedi langus - põhjuseks, s.t et

nimetatud tagajärje põhjuseks oli teine alternatiivsetest asjaoludest,

antud juhul kõrge iga (vt. Riigikohtu otsus nr.3-1-1-53-06). Süüdistatav seda tõendanud ei ole. Kriminaalasi on lahendatud lühimenetluses, mis

tähendab muuhulgas seda, et kõik kohtuotsuses lahendatavad küsimused otsustatakse nende kriminaalasja materjalide alusel, millised olid n.ö. toimikus kriminaalasja kohtusse saatmisel (v.a. menetluskulude otsustus). Süüdistatavale oli teada tsiviilhagi nõude sisu ja selle juurde

esitatud tõendite sisu. Süüdistatav nõustus lühimenetlusega loobudes

seega aktiivsest kaitsest. Samas leiab kohtukolleegium, et kannatanu vanus, mis mõjutab eelkõige luumurdude paranemist ja seega ka nende mõjude avaldumise ajalist faktorit, võib olla arvestatav hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel. Maakohtu otsuses on veel teise moraalse kahju

alternatiivse põhjusena nimetatud elatustaseme langust.

Kohtukolleegium leiab, et konkreetselt hagiavalduses nimetatud

muutused kannatanu psüühilises ja füüsilises seisundis ei saa olla sõltuvuses elatustasemest ja selle kõikumistest.

3. Tuvastatud on, et B.A oli OÜ DIAGENLAN töötaja ja

põhjustas kannatanule kehavigastused töökohustuste täitmise ajal

juhtides OÜ DIAGENLAN valduses olevat sõidukit. Kohtukolleegium

leiab, et B.A kui sõidukijuht vastutab kannatanule

kehavigastuste põhjustamise eest VÕS § 1045 lg 1 p 1 alusel.

Sõidukijuhi poolt töökohustuste täitmisel põhjustatud kahju eest vastutab VÕS § 1054 lg 1 alusel aga OÜ DIAGENLAN kui kannatanule

kehavigastused tekitanud sõidukijuhi tööandja. OÜ DIAGENLAN ei ole väitnud, et A.Konstantnov ei olnud kahju tekitamises süüdi VÕS § 1050 lg 1 kohaselt. VÕS § 1054 lg 1 kohaldamise eeldusteks on põhjuslik seos kostja töötaja tegevuse ja teisele isikule kehavigastuse tekitamise

9

vahel (VÕS § 127 lg 4), kehavigastuse põhjustamise õigusvastasus (VÕS § 1045 lg 1 p 1) ning OÜ DIAGENLAN töötaja süü kehavigastuse põhjustamises (VÕS § 1050). Kui kahju tekitavad mitu isikut, peavad nad selle VÕS § 137 lg 1 kohaselt solidaarselt hüvitama (Riigikohtu otsus 3-

2-1-19-08). Seega kannavad OÜ DIAGENLAN ja süüdistatav B.A solidaarset vastutust kannatanule tekitatud mittevaralise

kahju eest. Seejuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et

käesolevas kriminaalasjas ei esine selliseid menetluslikke minetusi,

millised välistaksid käesoleva kohtuotsusega OÜ DIAGENLAN –lt kui tsiviilkostjalt rahalise hüvitise väljamõistmist solidaarselt süüdistatavaga

kannatanu kasuks. OÜ DIAGENLAN on käesolevas kriminaalasjas

tunnistatud tsiviilkostjaks, tsiviilkostja esindaja kuulati üle maakohtu

istungil, ta oli teadlik tsiviilhagi sisust ja selles esitatud solidaarsest nõudest. Apellatsioonimenetluse istungile tsiviilkostja esindaja kutsumine

osutus võimatuks. Esimesele istungil esindajale kodusel aadressil

saadetud kutsele esindaja ei ilmunud. Kutse kättesaamise kohta

andmed puuduvad Järgmisele kohtuistungile oli saadetud kohtukutse .

ka juriidilise isiku postiaadressil

ja e-mail. Elektroonilisele postiaadressile oli teade kohtuistungi toimumisest saadetud kahel korral

(19.01.2009.a. ja 3.02.2009.a.) Mõlemad aadressid – nii juriidilise isiku

postiaadress kui ka elektronposti aadress - olid saadud firma interneti

kodulehelt aadressil . Ka äriregistri andmete http://www.diagenlan.ee/

järgi on tsiviilkostja asukoht ja aadress Tallinn, Mooni 18. Mõlemad

elektroonilised kirjad tulid tagasi kui kohaletoimetamatud (vastavalt 24.01.2009.a. ja 8.02.2009.a.), mis tähendab, et elektronposti aadress ei

toimi. OÜ Diagenlan postiaadressil - Tallinn, Mooni 18 – saadetud

kohtukutse saabus tagasi märkega „ei asu - v/o Venemaal tööl“.

Võimalikku aadressi välisriigis kohtule teada ei ole. Tsiviilkostja esindajale Igor Štapenkole oli saadetud kohtukutse ka kodusel aadressil.

Kutse saabus tagasi kuna Igor Štapenko kutsele järgi ei läinud. Äriregistri andmetel on OÜ Diagenlan seisuga 10.02.2009.a. äriregistris.

Ainukese juhatuse liikmena märgitud Igor Štapenko, kellel on juriidilise

isiku esindusõigus. Seega on kohtuorganid võimetud kindlustama tsiviilkostja ja tema esindaja osavõttu kohtuistungist ning ka kohtuistungi

toimumise aja teatavaks saamist. Arvestades, et tsiviilkostja esindaja

võttis osa maakohtu istungist, oli teadlik esitatud tsiviilhagi sisust ja

seega ka võimalusest, et hagi rahuldamise korral tuleb OÜ-l kanda solidaarvastutust koos süüdistatavaga, et tsiviilkostja ei ole kindlustanud

temale saabuva posti kättetoimetamist ei tsiviilkostja esindaja kodusel

aadressil ega ka avalikul internetileheküljel avaldatud postiaadressil

(vastab äriregistri andmetele) ja elektronposti aadressil, peab

kohtukolleegium võimalikuks arutada esitatud apellatsioonis tõstatatud

tsiviilnõuet ilma tsiviilkostja esindaja osavõtuta. Ka Riigikohtu praktika

kohaselt peab juriidiline isik hoolitsema registrijärgsel aadressil posti pideva vastuvõtmise eest, mida aga OÜ Diagenlan kindlustanud ei ole.

10

4. VÕS § 128 lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta

seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.

Riigikohtu otsuses nr.3-2-1-85-08 on selgitatud, et kui varalise kahju

hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju

olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob

seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele

kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja

TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab

TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase

hüvitisena kohtu äranägemisel. Kohtute väljamõistetud mittevaralise

kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu

tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel

asjaoludel võrreldavad. Hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või

tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või

tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada

VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid

negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad

rahalise hüvitise suurust. Käesoleval juhul tekitas B.A oma süülise käitumisega kannatanule peaaju vapustuse, parema õlavarreluu

murru, vasaku küünarluu ja kodarluu killunenud lahtised murrud, rebimishaavad ülaja alajäsemetel ning otsmiku piirkonnas. Ülajäsemete

piirkonna rebimishaavad vajasid nahaplastikat. Tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud, kuid vajasid pikaajalist ravi, mille kestus ületas 4 kuud.

Kohtukolleegium arvestab rahalise hüvitise suuruse määramisel B.A süü liiki, s.t. seda, et tegemist on tahtlikult toimepandud kuriteoga. Kannatanule ei ole liiklusnõuete täitmise osas midagi ette

heita, mistõttu VÕS prg. 139 sätted kohaldamisele ei kuulu.

Kannatanule olid tekitatud rasked kehavigastused, mis on kergeimaks

tagajärjeks, millele järgneb kriminaalvastutus. Samas on tõendatud, et avarii tagajärjel saadud vigastustest tingituna ei funktsioneeri kannatanu

keha enam selliselt nagu ta oleks funktsioneerinud ilma vigastusteta.

Kannatanule on määratud 12.10.2007a. tähtajatult raske puue. Ka tõi

süüdistatava süüline käitumine kannatanule kaasa psüühilise seisundi

halvenemise, mis väljendub hirmutundes sama situatsiooni kordumise

ees, pideva abitusseisundi tajumises ja eneseväärtuslike hinnangute

alanemises. Sotsiaalse aktiivsuse pärsitus ja liikumisvõime piiratus on sundinud kannatanut loobuma oma lemmiktegevusest – võimlemisest ja laulmisest, mis kannatanu vanust arvestades on sisuliselt ainuvõimalikud

füüsilise aktiivsuse säilitamise vormid, millised võivad pakkuda temaealistele muuhulgas ka vaheldust muidu rutiinsesse igapäevaellu ja

suhtlemisvõimalusi teiste omavanustega. Kohtukolleegium peab

11

vajalikuks rahalise hüvitise mõistliku suuruse kindlaksmääramisel võrrelda käesolevas asjas tuvastatud asjaolusid kriminaalasjas nr. 1-05-

52 tuvastatud asjaoludega. Nimetatud kriminaalasjas tegi Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 8.septembril 2008.a. otsuse,

millega otsustas välja mõista KarS prg. 423 lg 1 järgi süüdimõistetult

kannatanu kasuks mittevaralise kahju hüvitamise katteks rahalise hüvitise 200000 krooni. Kohtuotsus jõustus kuna Riigikohtu loakogu oma määrusega 10.novembrist 2008.a. otsustas esitatud kassatsioonile luba mitte anda. Nimetatud kriminaalasjas oli kannatanuks 8 aastane laps,

kellele liiklusnõuete täitmise osas ei ole samuti midagi ette heita – ta ületas sõiduteed selleks ettenähtud kohas. Kannatanule oli süüdistatava süülise käitumise tagajärjel tekitatud hulgaliselt erinevates kehaosades,

sh. elutähtsas – peaskehavigastusi, millised nõudsid operatiivset

sekkumist. Ajuoperatsioonijärgselt viibis kannatanu intensiivravil, kogu suvevaheaja oli kannatanu sunnitud veetma kipsis jalaga, mis piiras

oluliselt puhkamisvõimalusi võrreldes teiste temaealistega.

Kohtukolleegium leidis, et tegemist on kehavigastustega, milliste

tagajärjed võivad ühel või teisel määral mõjutada kannatanu elukvaliteeti. Ka arvestas kohus, et hingelised üleelamised ja juhtunust

taastumine on kannatanu lapseealisust arvestades raskemad kui

täiskasvanul. Kohtukolleegium on ka käesoleval ajal seisukohal, et

lapseealisel on psüühiliselt juhtunust taastumine raskem, kui täiskasvanul. Lapseealise vähene elukogemus ja oskamatus reaalsemalt mõelda süvendavad hirmutunnet. Eitamata käesolevas kriminaalasjas

kannatanul esinenud kehavigastuste raskust, ei ole kohtukolleegiumi arvates need siiski võrreldavad ning see erinevus peab olema kajastatud

ka rahalise hüvitise suuruses. Ka arvestab kohtukolleegium asjaolu, et

käesolevas kriminaalasjas mõjutab kannatanu vanus saadud

vigastustest füüsilist paranemist. Kohtukolleegium on seisukohal, et

mõistlikuks rahaliseks hüvitiseks, mis tuleb kannatanule välja mõista seoses temale tekitatud mittevaralise kahjuga on 50000 krooni.

5. Riigikohus on 12. juuni 2006. a otsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-50-06 leidnud, et juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista ka solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end

ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude

suhtes, puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitada neid kohtukulude

hüvitamise nõude suhtes teisiti. Kriminaalmenetluses kehtib öeldu

niivõrd kuivõrd see puudutab tsiviilhagiga seotud kulusid. Seega, kohtukolleegium olles käesolevas kohtuotsuses asunud seisukohale, et mittevaralise kahju tekitamise eest vastutavad nii B.A kui ka

tema tööandja OÜ DIAGENLAN solidaarselt, peavad nimetatud isikud käesoleval juhul hüvitama solidaarselt kannatanule tema poolt makstud riigilõivu katteks osa proportsionaalselt rahuldatud tsiviilhagiga ( s.o. 1/2 kannatanu poolt makstud riigilõivust), milline on kannatanu poolt tasutud

12 ja millise tasumise kohta on kviitung toimikus, s.o. 2625 krooni. Selline seisukoht tuleneb KrMS prg. 182 sätetest.

6. Kannatanu esitas esimese astme kohtus taotluse hüvitada temale kohtumenetluses kantud menetluskulud, mis on seotud tema lepingulise

esindaja poolt tehtud tööga summas 11151 krooni ( lk.157,158 ja lk.

159,160). Kohtukolleegium leiab, et tegemist on mõistliku suurusega

kuludega. Vastavalt KrMS prg. 180 lg –le 1 hüvitab süüdimõistva

kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seejuures

arvestatakse käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Menetluskulude hulka arvatavate summade loetelu on esitatud KrMK §-

s 175 lg-s 1. Selles paragrahvis ei sätestata otsesõnu kannatanu

esindaja tasu arvamist menetluskulude hulka, kuid samas ei ole

kõnealune loetelu ammendav, sest vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p.-le

kuuluvad menetluskulude hulka ka muud menetlusosalise vajalikud

kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Lähtudes

põhiseaduse §-s 12 sätestatud põhimõttest, et kõik on seaduse ees

võrdsed, peab riik juhtudel, mil süüdistataval on kaitsja, tagama

juriidiliselt kvalifitseeritud esindaja ka kuriteos kannatanule. Esindaja tegelikust tagamisest on alust rääkida vaid siis, kui kannatanu esindaja

tasu loetakse menetluskulude hulka ja mõistetakse süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel välja süüdimõistetult (Vt. Riigikohtu otsus nr. III-

1/1-75/95). Maakohus ei ole selles osas vaidlustatud süüdimõistvas

kohtuotsuses otsustust teinud, mingeid motiive esitatud ei ole. Kohtukolleegium leiab, et selles osas tuleb maakohtu otsust käesoleva

otsusega täiendada. Kuna KrMS prg. 180 lg 1 p.1 kohaselt hüvitab

süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu, siis ei

saa lugeda põhjendatuks kannatanu esindaja poolt apellatsioonis

esitatud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks süüdistatavalt ja

tsiviilkostjalt OÜ-lt DIAGENLAN. Vastavalt KrMS prg. 182-le on

tsiviilkostjal menetluskulude hüvitamise kohustus ainult tsiviilhagiga seotud menentluskulude osas.

7. Ka esitas kannatanu esindaja apellatsioonikohtule taotluse kannatanu

poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude kohta.

Menetluskulud summas 2655 krooni moodustavad kannatanu

lepingulisele esindajale makstud tasu. Kohtukolleegium tutvunud

esitatud kalkulatsioonidega, leiab, et kannatanu poolt kantud kulud on

põhjendatud ja peab nende suurust tehtud tööd hinnates mõistlikuks. KrMS prg. 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud

lahend, kannab menetluskulud riik. Kohtukolleegium on seisukohal, et

eeltoodu kehtib ka kannatanu poolt kantud menetluskulude suhtes. Nimelt, süüdistatav ei pea kandma kulutusi, millised tekkisid kannatanul

seeläbi, et maakohus ei teinud tsiviilhagi osas seaduslikku ja et

tsiviilhagi küsimust tuli seetõttu arutada ka apellatsioonimenetluses.

Seetõttu tuleb käesoleva kohtuotsusega nõuda 2655 krooni välja Eesti Vabariigilt.

13

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4, 338 p.2, 340 lg.4 p.5, 342- 345, 180 lg 1 p.1 ja 185 lg 1 tühistab kohtukolleegium osaliselt maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Malle Preimer