1-12-1408/97 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

8. august 2016, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-12-1408

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Mati Kartau, Tiit Lõhmus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 17. juuni 2016 määrus

süüdimõistetu suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli

kohaldamine

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mati Ülper (isikukood 37609082750), määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 17. juuni 2016 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD:

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määruse peale esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised

kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud

määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mati Ülper kannab karistust Tartu Maakohtu 13. märtsi 2013 otsuse järgi. Ta tunnistati süüdi

KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja karistati vangistusega 6 aastat. Karistust vähendati KrMS § 238 lg 2

alusel ja mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka

eelvangistus ning karistuse kandmise aja algust arvestati alates 9. detsembrist 2011. Tartu Maakohtu

13. märtsi 2012 määrusega täiendati 13. märtsi 2012 otsust ja suurendati KarS § 76 lg 6 ja § 65 lg 2

alusel mõistetud karistust Tartu Maakohtu 3. juuni 2004 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata

osa, s.o 9 kuu 2 päeva pikkuse vangistuse võrra ning kohtuotsuste kogumis mõisteti M. Ülperi

karistuseks 4 aastat 9 kuud ja 2 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks jäi endiselt 9.

detsember 2011. Tartu Maakohtu määrusega vähendati M. Ülperile Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012

määrusega KarS § 76 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud karistust 1 kuu võrra ning uueks

liitkaristuseks loeti kohtuotsuste kogumis 4 aastat 8 kuud ja 2 päeva. M. Ülper vabaneb karistuse

ärakandmiselt 11. augustil 2016.

2. 20. mail 2016 esitas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid kinnipeetav M. Ülperi suhtes

karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamiseks.

3. Tartu Maakohus kohaldas oma 17. juuni 2016 määrusega M. Ülperi suhtes karistusjärgset

käitumiskontrolli tähtajaga 1 aasta, kohustades teda sel ajal täitma KarS § 75 lg-s 1 sätestatud

kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p-des 2, 4, 7 nimetatud lisakohustusi. Oma otsustust põhistas

kohus järgmiselt.

3.1

Esmalt tuvastas maakohus, et esinevad käitumiskontrolli kohaldamise formaalsed alused.

3.2

Järgmiseks asus maakohus seisukohale, et tuvastatavad on ka käitumiskontrolli rakendamise

materiaalsed eeldused. M. Ülperit on varem karistatud nii varavastaste kui ka vägivallakuritegude

toimepanemises. Teda on karistatud ka vabadusekaotusliku karistusega, ent ta on jätkanud uute

kuritegude toimepanemist. M. Ülper on avaldanud soovi elada õiguskuulekalt. Positiivseks tuleb

pidada asjaolu, et ta on tegelenud vangistuses taasühiskonnastavate tegevustega. Samas on tal aga

üks kustumata distsiplinaarkaristus. Kuna süüdimõistetu õiguspärane käitumine vangistuses on

oluline näitaja, võib asuda seisukohale, et ka viimane vangistus ei ole avaldanud M. Ülperi

väärtushinnangutele ja hoiakutele lõpuni positiivset mõju. Järelikult esineb oht uute kuritegude

toimepanemiseks vabaduses. Kohus arvestas sedagi, et M. Ülper vabaneb keskkonda ja

tingimustesse, mis ei ole seaduskuulekat eluviisi toetavad. Ka ema toetus oli tal olemas ka

varasemate kuritegude toimepanemise ajal. M. Ülperil puuduvad kokkulepped töökoha osas,

mistõttu on tema materiaalne toimetulek küsitav.

3.3

Eeltoodut arvestades leidis kohus, et M. Ülperi osas on vajalik ja põhjendatud kohaldada

karistusjärgset käitumiskontrolli, mis aitaks kinnipeetavat vabaduses nii sotsiaalsel kohanemisel,

isiklike probleemide lahendamisel kui ka tagaks ühiskonna turvalisuse.

3.4

Ehkki M. Ülper avaldas istungil, et tal puudub kindel elukoht, kuna ta ei taha ema juurde

elama asuda, nähtub asja materjalidest, et ema on nõus poega toetama eluasemega ja rahaliselt.

Seega on M. Ülperil võimalik esialgu elada ema aadressil, et seal peatumise ajal tegeleda endale

sobivama elu- ja töökoha otsimisega. Vajadusel saab teda abistada kriminaalhooldusametnik või

kohalik omavalitsus.

MÄÄRUSKAEBUS

4. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse M. Ülper, kes taotleb kohtulahendi tühistamist ja

käitumiskontrolli kohaldamata jätmist.

Vangistusasutus saatis kohtule valed materjalid (s.o M. Ülperi tingimisi ennetähtaegse vabastamise

materjalid, mitte karistusjärgse käitumiskontrolli jaoks esitatavad materjalid).

Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine eeldab prognoosotsustust, et kinnipeetav paneb

vabanedes toime uue kuriteo. Vangla väide, et M. Ülperi risk uusi kuritegusid toime panna on suur,

ei ole asjakohane, kuna riske analüüsib masin. M. Ülper on juba 5 aastat vangistuses viibinud ning

selle aja jooksul on tal olnud võimalus näidata, et vangistus on oma eesmärgi täitnud. M. Ülper

leiab, et kuna ta on oma karistuse täies ulatuses ära kandnud, siis tuleks ta vabastada, sest tema

seekordne karistus on oma resotsiaaliseerimise eesmärgi täitnud.

Vangla väiteid peab M. Ülper paljasõnalisteks. Samuti ei ole vangla kohtule selgitanud, millistes

tingimustes on M. Ülper oma vangistuse kandnud. Samuti on karistusjärgse käitumiskontrolli

panemine vastuolus põhiseaduse § 11. Kohus pole hinnanud neid KarS § 871 tulenevaid asjaolusid

ja tagajärgi, kui M. Ülperile pannakse karistuse lõppemisel uusi kohustusi ja piiranguid, mis pole ei

mõistlikud ega vajalikud. Väär on kohtu järeldus, et M. Ülper hakkab panema toime uusi

kuritegusid. Samuti on kohus jätnud hindamata M. Ülperi julgeolekuga seotud küsimused.

Ühiskond on ajal, mil M. Ülper karistust kandis oluliselt muutunud. On tõsi, et M. Ülper võib ema

juures elada, kuid mitte pikemalt kui mõni nädal. Lisaks on M. Ülper keskealine mees, kes soovib

võtta aja maha ja puhata stressist täielikult välja. Väide, et kriminaalhooldaja hakkab pakkuma M.

Ülperile sotsiaalset tuge, ei ole asjakohane. Kriminaalhooldaja hakkab vaid piirama M. Ülperi

subjektiivseid õigusi ja kohustusi. Samuti jääb M. Ülperile arusaamatuks, kuidas mõjutab tema

viimane distsiplinaarkaristus karistusjärgse käitumiskontrolli panemist. Valga linn ei ole

seaduskuulekat eluviisi toetav keskkond. Ka väide, et M. Ülperi ema tagaks tema julgeoleku pole

usutav, kuna tegemist on vana inimesega, kellel on isiklik elu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED

5. Ringkonnakohus jätab Tartu Maakohtu määruse muutmata, kuivõrd leiab, et selles sisalduv

otsustus kohaldada peatselt kinnipidamisasutusest vabaneva M. Ülperi suhtes karistusjärgset

käitumiskontrolli, on igati seaduslik ja põhjendatud. Kuna esimese kohtuastme vastavad põhistused

on selged ning asjakohased, kriminaalkolleegium neid käesolevas lahendis täiel määral üle ei korda.

Käsitlemist leiavad vaid määruskaebuses esitatud väited.

6. Esmalt selgitab apellatsioonikohus, et karistusjärgse käitumiskontrolli eesmärgiks on

korduvaid (KarS § 871 lg 1) või vägivallaga seotud (KarS § 871 lg 2) kuritegusid toime pannud

süüdlaste edasise retsidiivsuse ärahoidmine ning neile pikaajalise vangistuse kandmiselt

vabanemisjärgse abi pakkumine. Tegemist on mittekaristusliku mõjutusvahendiga, mille formaalsed

eeldused tulenevad juba viidatud KarS § 871 lg 1 p-dest 1, 2 ja lg-st 2 ning materiaalsed alused sama

sätte lg-st 3. Formaalseid eeldusi kriminaalkolleegium praeguses määruses ei käsitle, kuivõrd

esimene kohtuaste on seda edukalt juba teinud ning kohtu vastavaid argumente määruskaebuses

kahtluse alla seatud ka ei ole. Edasikaebuse esitaja on rahulolematu, kuna leiab, et karistusjärgse

käitumiskontrolliga piiratakse tema põhiseaduslikke õigusi, pannes karistuse lõppemisel uusi

kohustusi ja piiranguid, mis pole ei mõistlikud ega vajalikud. Johtuvalt määruskaebusest keskendub

ringkonnakohus ainult selle väidetele, nõustudes ülejäänud osas maakohtu ammendava

argumentatsiooniga.

7. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise materiaalseks aluseks on prognoos, et vabanev

kinnipeetav võib vabaduses suure tõenäosusega toime panna uusi kuritegusid. Sellise

tulevikuennustuse tegemisel peab kohus arvestama kuriteo asjaolusid, süüdimõistetu isikut, tema

varasemat elukäiku ja käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi,

mida võib süüdlasele kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine (KarS § 871 lg 1 p 3).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus, käsitledes kõiki KarS § 871 lg 1 p-s 3 loetletud asjaolusid

kogumis, igati põhjendatult järeldanud, et vabanedes vangistusest võib M. Ülper hakata toime

panema uusi kuritegusid (vt ka määruse p 3.2).

8. Vaadates määruskaebuse argumente edasi, selgub kaebaja arvamus, et karistusjärgne

käitumiskontroll rikub isiku põhiõigusi. Samuti leiab M. Ülper, et karistusjärgse käitumiskontrolli

panemisega jäetakse talle tagamata julgeolek. Ka soovib M. Ülper puhata välja stressist, mis

pikaajalise kinnipidamisega kaasnes, ta soovib luua perekonna, kindlustada materiaalse sissetuleku

ning minna tööle välismaale. Ringkonnakohus, eelmärgitud argumente kaalunud, nõustub

M. Ülperiga ühes, s.o selles, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võib tõepoolest

kitsendada isikute teatud põhiõigusi, sh õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta,

samuti tema õigusi vabalt liikuda ja valida elukohta, aga ka tema õigust lahkuda Eestist. Samas

jätab määruskaebuse esitaja siinjuures tähelepanuta olulise asjaolu, ehk siis – loetletud põhiõigused

ei ole absoluutsed, vaid neid võib seaduses sätestatud juhtudel piirata teiste inimeste õiguste,

vabaduste, elu ja tervise kaitseks ning üleüldisemas mõttes ühiskonna turvalisuse tagamiseks. Ehk

teisisõnu, karistusjärgne käitumiskontroll täidab preventiivset eesmärki korduvkuritegude

vähendamiseks, tagades seeläbi ühiskonna suurema turvalisuse ja teiste isikute põhiõiguste kaitse

(nt PS §-des 16 ja 28 käsitletud õigused elule ja tervisele) ning nimetatud eesmärkide tähtsus

õigustabki sellega kaasuva KarS § 871 lg-tes 1, 2 nimetatud isikute põhiõiguste teatava riive.

Mingeidki muid meetmeid, mis soovitavat eesmärki sama efektiivselt täidaksid, ringkonnakohtu

hinnangul ei esine. Siinjuures olgu veelkord ülekordavalt rõhutatud seegi, et vältimaks

karistusjärgse käitumiskontrolli ebaproportsionaalset kohaldamist on KarS §-s 871 võimalikult

täpselt piiritletud esmalt nende isikute ring, kelle puhul on selle meetme kohaldamine põhjendatud

(s.o üksnes KarS § 871 lg-tes 1, 2 nimetatud isikud), teiseks käitumiskontrolli määramise miinimum

ja maksimum tähtajad (s.o 12 kuud kuni 3 aastat) ning kolmandaks ka võimalused juba rakendatud

kohustuste kergendamiseks või tühistamiseks.

9. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 leiab Tartu

Ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Tiit Lõhmus