1-08-7286/13 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 16.veebruar 2009.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 10.veebruar 2009.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-08-7286 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kriminaalasi S.O süüdistuses KarS prg. 318 ja 320 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 8.detsembrist 2008.a. Apellatsiooni esitaja Ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Prokurör Natalia Miilvee Süüdistatav S.O (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Andres Simson RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 8.detsembrist 2008.a. S.O suhtes tühistada osaliselt ja nimelt:

1) S.O õigeksmõistmises KarS prg. 320 lg 1 järgi.

Teha uus millega o t s u s ,

1) Mõista süüdi S.O KarS prg. 320 lg 1 järgi ja karistada teda 4 kuulise vangistusega.

2

2) KarS prg. 74 lg 1 ja 3 alusel jätt a vangistus

tingimisi kohaldamata ning määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui S.O ei

pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale katseajaks KarS §-s 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid.

3) Välja mõista KrMS §de 173 lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg

1 p 9; 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni, mis tuleb

6 kuu jooksul karistuse kandmiselt vabanemisest

tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr

10220034800017 SEB Eesti Ühispank või nr

221023778606 Swedbank (Hansapank),

viitenumbriga 2800049777, ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik.

4) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

5) Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu otsusega 8.detsembrist 2008.a. mõisteti S.O õigeks temale KarS prg. 318 ja 320 lg 1 järgi esitatud süüdistustes.

S.O oli KarS prg. 320 lg 1 järgi antud kohtu alla selles, et tema

Tallinnas Pärnu mnt 11 asuva Kesklinna politseiosakonna ruumides

17.01.2008.a. ajavahemikus kell 22.48 kuni 00.45 ja 18.01.2008.a.

ajavahemikus kell 18.25 kuni 20.15 kriminaalmenetluses nr 08230100676 toimunud ülekuulamistel, olles eelnevalt hoiatatud vastutusest KarS § 320 alusel, andis tunnistajana valeütlusi, väites, et 17.01.2008.a. kella 21.00 ja 22.00 vahel

3

Tallinna tänavatel oli tema, S.O , sõiduauto Jeep Grand Cherokee r/n

XXXXXX roolis ja juhtis sõiduautot Tallinnas Narva mnt-l asuvasse

parkimismajja; sinna ta sõitis, et vältida teise sõiduki poolt tema poolt juhitud sõiduautole tagant otsa sõitmist ning T. S. istus sõitmise ajal kõrvalistmel, kuigi

tegelikkuses eelnimetatud ajal ja kohas sõiduautot Jeep Grand Cherokee r/n XXXXXX juhtis alkoholijoobes olnud ja varem joobes juhtimise eest karistatud T.

S., kes huligaansel ajendil järgnes sõiduautole Saab r/n XXXXXX Ahtri 10 asuvasse parkimismajja.

KarS prg. 318 järgi oli S.O antud kohtu alla selles, et tema Tallinnas

Pärnu mnt 11 asuva Kesklinna politseiosakonna ruumides 17.01.2008.a.

ajavahemikus kell 22.48 kuni 00.45 ja 18.01.2008.a. ajavahemikus kell 18.25

kuni 20.15 kriminaalmenetluses nr 08230100676 toimunud tunnistajana ülekuulamistel, olles eelnevalt hoiatatud vastutusest KarS § 318 alusel, keeldus seadusliku aluseta, mittemäletamise ettekäändel, ütluste andmisest 17.01.2008.a kl 22 paiku Ahtri 10 asuvas parkimismajas aset leidnud ja kriminaalmenetluse nr 08230100676 esemeks olnud sündmuse asjaolude kohta.

Maakohus mõistis S.O õigeks temale esitatud süüdistustes järgmistel põhjendustel:

- Kohus asus seisukohale, et S.O ei saa olla temale inkrimineeritud kuriteo subjektiks, kuna väidetavalt andis ta samas asjas

enne süüdistuse esitamist ütlusi tunnistajana. Samuti leidis kohus et S.O ei ole subjekt, kuna subjektiks võib olla ainult tunnistaja staatuses

olev isik. Valeütluse subjektiks ei saa olla süüdistatav kriminaalasjas

nende valeütluste eest, mis isik on andnud enne süüdistuse esitamist tunnistajana.

- Kohus asus seisukohale, et ütluste andmisest keeldumine seisneb isiku kategoorilises otsustuses, mis on suuliselt väljendatud just sellises vormis nagu „ keeldun ütluste andmisest“.

- Kohus leidis, et S.O on 18.01.2008 ülekuulamisel andnud

küsimustele ka vastuseid, mistõttu ei saa rääkida, et ta keeldus ütlusi andmast

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Esitatud apellatsioonis taotleb prokurör maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse

tühistamist ja uue otsusega Olga S.O süüdimõistmist ning karistamist.

Prokurör taotleb mõista S.O süüdi KarS § 318 alusel ja karistada teda vangistusega 6 kuud, mõista S.O süüdi KarS § 320 lg 1 alusel ja karistada teda vangistusega 1 aasta. KarS § 64 alusel suurendada raskeim karistus ja liitkaristuseks mõista 1 aasta ja 2 kuud vangistust. Prokuröri apellatsioonis toodud seisukohad on järgmised.

4 Prokurör ei nõustu maakohtu järeldustega selles, et S.O ei saa olla

temale inkrimineeritud kuriteo subjekt. Kohtuotsusest aga ei nähtu, kuidas

eelnimetatud, iseenesest õiged väited seostuvad S.O ja temale

inkrimineeritavate kuritegudega. Vastavalt esitatud süüdistusele ja uuritud

tõenditele kuulati S.O kahel korral, so 17.01.2008 ja 18.01.2008

tunnistajana kriminaalasjas nr 08230100676 T. S. poolt toime pandud

kuritegude asjaolude väljaselgitamiseks. S.O andis teise isiku

kriminaalasjas nr 08230100676 tunnistajana valeütlusi sõiduki juhtinud isiku osas ja muus osas ta keeldus ütluste andmisest mittemäletamise ettekäändel.

Kriminaalasjas 08230100676 ei ole S.O kunagi kahtlustatavana üle kuulatud kuna selleks puudus alus. Selles asjas oli kahtlustatavaks KarS § 424 ja 263 p 1,3 järgi T. S.. S.O suhtes alustati hoopis 03.04.2008 uus iseseisev (käesolev) kriminaalmenetlus nr 08230105021 KarS § 320 lg 1

ja § 318 tunnustel (kriminaalasjas nr 08230100676 tunnistajana ütluste

andmise osas), mis toimus kooskõlas KrMS § 193 lg 1, so esimese

uurimistoiminguga, milleks oli S.O kahtlustatavana ülekuulamine. Selline menetluskäik on kooskõlas KrMS § 193 lg 1, 194, 216 sätetega.

Prokurörile jääb arusaamatuks kohtu etteheide, et „ S.O selle

(kriminaalasja 08230105021) raames kuulati üle ainult kahtlustatavana“

(otsuse lk 3 , 8. rida alt), mis viitab sellele nagu oleks kohtu arvates õige

eelkõige kuulata S.O tema suhtes alustatud kriminaalmenetluses

tunnistajana ja alles seejärel kahtlustatavana… Ühtlasi viimati nimetatud

kohtu seisukoht on vastuolus kohtu enda, samas otsuses väljendatud

seisukohaga et S.O ei saa olla temale inkrimineeritud kuriteo subjektiks, kuna väidetavalt andis ta samas asjas enne süüdistuse esitamist

ütlusi tunnistajana (kohtuotsuse lk 4, 12.rida). Prokurör leiab, et kohtu

arusaam materiaalõigusest (KarS § 320 ja 318 kuriteokoosseisudest) ja

menetlusõigusest, vähemalt kriminaalmenetluste alustamise normide osas, on väär ja S.O on käesolevas kriminaalmenetluses KarS §§ 320 lg 1 ja 318 ettenähtud kuritegude subjekt.

Kohtu põhjendusest järeldab prokurör kokkuvõtvalt, et kohtu seisukohal seisneb ütluste andmisest keeldumine isiku kategoorilises otsustuses, mis

on suuliselt väljendatud just sellises vormis nagu „ keeldun ütluste andmisest“. Prokurör leiab, et selline seisukoht ei ole kooskõlas KarS § 318 dispositsiooniga, milline ei sätesta ütluste andmisest keeldumise viisi ja vormi.

Prokuröri arvates S.O otsustas kategooriliselt, et ta ei anna ütlusi oma sõbra T. S. vastu, s.o Ahtri tn parkimismajas T. S. poolt toime pandud

kuriteo asjaolude kohta ning vastavalt sellele otsustusele S.O

väljendaski oma kategoorilise otsustuse selliselt ei keeldus asjaoludest rääkimast (17.01.2008) ja küsimustele sisulist vastust andmast (18.01.2008) ning tegi seda šokist tuleneva mittemäletamise ettekäändel.

Kohtu seisukoht, et S.O on 18.01.2008 ülekuulamisel andnud küsimustele ka vastuseid (otsuse lk 2) vastab 18.01.2008 protokolli sisule

vaid selles osas, et parkimismajas aset leidnud sündmuste osas vastas S.O selliselt, et ta sündmusi ei mäleta.

5

Prokurör on seisukohal, et uuritud tõendid välistavad olukorra, et S.O

elu või tervis oleks olnud 17.01.2008.a T.S. või mistahes muu isiku poolt

ohustatud. Ka ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks tekitada S.O „šoki“ või „paanikat“ nagu ta tunnistajana väitis. Ekspertiisi akti põhjal uuritud

ekspertide arvamuse kohaselt ei esinenud S.O 17.01.08 sündmusest

põhjustatud mäluhäireid ega mistahes mäluhäireid . Detailide

mittemäletamine on ekspertide arvates sihipärane, tahteline, mitte seotud

hingelise erutusseisundiga. On tõendatud, et väidetav mittemäletamine oli

vaid ettekäändeks T.S. poolt toime pandud kuriteo tõendamisele suunatud

küsimustele vastamisest keeldumisel. T. S. tegutsemisviis ja üksikud

käitumisaktid parkimismajas, tema poolt sõidukist püstoli ja haamri võtmise

aeg ja asjaolud on olnud tõendamise seisukohast olulised asjaolud kriminaalmenetluses nr 0823010676. On alust arvata, et S.O motiiviks

oli soov kooskõlastada oma ütlused parkimismajas aset leidnud sündmuste asjaolude osas T. S.ga, kuid vahetult peale T.S. kinnipidamist ja arestimajja paigutamist, s.o 17. ja 18.jaanuaril 2008 ei olnud see S.O võimalik. Prokurör leiab, et tegemist on tahtlikult (kavatsuse vormis), kategoorilises

verbaalses vormis väljendatud keeldumisega ütluste andmisest tunnistaja poolt, kellel puudus keeldumiseks seaduslik alus. Veel heidab prokurör maakohtu otsusele ette menetluslikke rikkumisi. Nimelt,

otsuses on kohus tuginenud vahetult uurimata ega avaldamata andmetele, mis on vastuolus üldmenetluse põhimõtete ja KrMS § 15 lg 1 ettekirjutusega.

Selliselt tugines kohus andmetele, mis ei ole selles kriminaalasjas tõendid. Ükski menetluspool ei ole taotlenud K. K. ja R. R. poolt kohtueelsel uurimisel

antud ütluste avaldamist ei tõendina ega tunnistajate poolt kohtuistungil vahetult antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, kuna selleks puudus

menetluslik alus. Tunnistajate K.K. ja R.R. poolt kohtueelsel menetlusel

antud ütlused ei ole avaldatud. Ometigi kohus korduvalt viitas sellele kui

tõendile. Ei ole taotletud ega avaldatud T. S. poolt kriminaalmenetluses

08230100676 kahtlustatavana antud ütlusi. Seda ei olekski võimalik

avaldada, kuna puudub vastav menetlusnorm, mis annaks aluse

kahtlustatava poolt antud ütluse avaldamiseks. T.S. ei olnud kunagi üle

kuulatud tunnistajana, mis oleks andnud aluse taotleda tema ütluste avaldamist KrMS § 291 p 1 alusel. Vaatamata sellele on kohus rajanud oma

seisukoha T.S. kahtlustatavana antud ja käesolevas kriminaalmenetluses avaldamata ütlustele, väites, et kuna T.S. ei ole ennast süüdi tunnistanud, siis

ei saa kinnitamist leida talle esitatud süüdistus. Selles osas on aga kohus

jätnud tähelepanemata, et kooskõlas uuritud kirjaliku tõendiga -

kriminaalmenetluse 08230100676 lõpetamise määrusega ei ole T.S.

süüdistust esitatud, kuna ta suri vahetult peale temale toimiku tutvustamist,

s.o enne

tema suhtes süüdistusakti koostamist. Avaldatud

kriminaalmenetluse nr 08230100676 lõpetamise määrusest ei nähtugi, kas

T.S. tunnistas ennast süüdi või mitte. Määruse avaldamisele ei vaielnud

kaitsja vastu. Prokurör leiab, et kohus asus ilmselgelt täima kaitsefunktsioone, mis on vastuolus KrMS § 14 lg 1 nõuetega.

6

Käesoleva kohtumenetluse käigus on vahetult uuritud ja protokollitud tõendid, millised kinnitavad, et sõiduauto Jeep Grand Cherokee reg XXXXXX

roolis oli kuni Ahtri tn parkimismajja jõudmist ja sinna politseitöötajate

sündmuskohale saabumist just T. S. mitte S.O . Samad tõendid

kinnitavad, et T. S. tegevus parkimismajas vastab KarS § 263 p 1,3

tunnustele ning tema käitumisaktide pealtnägijaks oli S.O. Nende

asjaolude tõendamine oli eelduseks S.O-le süüdistuse esitamiseks käesolevas, s.o KarS § 320 lg 1 ja § 318 tunnustel alustatud kriminaalasjas nr 08230105021 ja on eelduseks tema süüdimõistmiseks. Kohus on aga jätnud kohtuistungil vahetult uuritud tõendid alusetult kõrvale:

kohtuistungil vahetult üle kuulatud tunnistajad K. K. ja R. R. kinnitasid, et Narva mnt-l liikudes ja Ahtri tn parkimismaja suundumisel oli Jeep´i roolis

mees ja kõrvalistmel naine. Tunnistajad kirjeldasid samuti T.S. tegevust

parkimismajas. Kohus aga leidis, et tunnistajate ütlused tuleb jätta

kõrvale, kuna nad ei andnud hinnangut sellele, kas S.O andis

valeütlusi või mitte. Apellant leiab, et tunnistajal puudub õigus anda

süüdistatava tegudele juriidilist hinnangut, juriidilise hinnangu andmine on ja jääb kohtu ülesandeks. Tunnistajate K.K. ja R.R. poolt antud ütluste sisu vastab KrMS § 66 lg 1 sätestatule ja nende poolt kohtuistungil KrMS

§ 288 ettenähtud korras antud ütlused on kohtukõlblikud ja usaldusväärsed tõendid.

Kohus jättis alusetult kõrvale vahetult uuritud videosalvestise, millest

nähtub, et parkimismajja sissesõitmisel on Jeep´i juhikõrvalistmel isik, kellel on seljas puhvis varrukaga jope. Lühike ja puhvis varrukatega jope on neiu seljas, kes järgmises eksperdi poolt puhastatud kaadril on Jeep´i kõrval ja kes hoiab kinni Jeep´i parempoolse esiukse lingist justkui istudes

tagasi oma kohale. Kohtumenetluse käigus avaldatud foto (lk 75) ja

kambriraamatu (lk 73p-74) põhjal on aga selge, et vahetult peale kinnipidamist 17.01.08, kambri registreerimisnumbriga 0325 pildistatud T.

S. on seljas teise tegumoega mantel-jope, s.t ta ei istunud oma auto

kõrvalistmel, tema käsi ei jäänud parkimismaja kaamera vaatevälja. Mis

omakorda tähendab, et tema oli parkimismajja sissesõitmisel Jeep´i roolis, S.O aga autot ei juhtinud, mis on kooskõlas tunnistajate ütlustega. Kohus aga piirdus kujutise ekspertiisiaktis eksperdi arvamusega selles, et ekspert ei saa pelgalt ekspertiisi käigus puhastatud salvestise põhjal tuvastada, kes oli auto roolis. Avaldatud ekspertiisi akt on hinnatav

vaid puhastatud salvestise usaldusväärsuse hindamist tagava tõendina,

järeldusi aga tuleb teha salvestise põhjal kogumis teiste uuritud tõenditega.

Kohus jättis alusetult kõrvale kohtuistungil avaldatud ja vahetult uuritud

audiosalvestise – K.K. poolt sündmuskohalt politseile tehtud kõne salvestise, milline on kuriteoteade. Kooskõlas KrMS § 195 lg 3 telefoni teel edastatud kuriteoteade helisalvestatakse. Helisalvestatud kuriteoteade on salvestis ja on tõend vastavalt KrMS § 63 sätetele. Audiosalvestise vahetu uurimise hõlbustamiseks lisati toimikusse kõne stenogramm, mille uurimist

7

taotleti süüdistusakti kohaselt salvestisega koos. Kohus aga heitis

audiosalvestise kõrvale ühtlasi väites, et stenogramm ei vasta vorminõuetele, kuna sellest „ei nähtu jutuajamise kuupäeva ja seetõttu ei saa kohus stenogrammile kui tõendile viidata“. Apellant väidab, et KrMS-

s puudub spetsiifiline stenogrammide koostamise regulatsioon, mille

rikkumist võib ette heita. Stenogramm eeldab kuuldu üleskirjutamist, viitega selle päritolule ja stenogrammi koostajale. Nimetatud eeldused on

lk 95-97 asuva stenogrammi koostamisel täidetud. Samuti rõhutan, et

stenogramm ei olegi iseseisvaks tõendiks, vaid tõendi, s.o audiosalvestatud kuriteoteate lisaks.

Joobe tuvastamise käigus on selgunud ja protokolliga on tõendatud, et T.S. oli sündmuskohal kinnipidamisel alkoholijoobes, mille tulemust T.S. ei vaidlustanud. (tl 41).

T. S. suhtes KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse nr 08230100676 lõpetamise määrus on tõend KrMS §

63 mõttes. Määruse kohaselt on kohtueelne menetlus lõpule viidud, kogutud tõendite põhjal on T.S. süü KarS §§ 424 ja 263 p 1,3 kuritegudes tõendamist leidnud. Tegemist on lõpliku lahendiga kriminaalasjas, milline

on vaidlustatav KrMS § 199 lg 3 p 2 alusel. 05.05.2008.a tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on edastatud surnud kahtlustatava kokkuleppel kaitsjale so tema esindajale, määrus ei ole vaidlustatud ja on

jõus. Seetõttu on väär kohtu seisukoht nagu määrus ei kinnita kogumis

teiste vahetult uuritud tõenditega asjaolu, et kuni Ahtri tn parkimismajja

jõudmise ja politseitöötajate sündmuskohale saabumiseni oli sõiduauto

Jeep Grand Cherokee reg XXXXXX roolis korduvalt joobes sõidukit

juhtinud, katseajal uue kuriteo toime pannud T. S., kellel oli eelmise

otsuse alusel kandmata 4 aastat vangistust ning T.S. tegevus

parkimismajas vastas KarS § 263 p 1,3 tunnustele.

ka ei nõustu prokurör kohtu poolt ettekandele (t.l9) antud hinnanguga. Kohtu seisukohast tõendab avaldatud ettekanne, et politsei saabudes oli

Jeep´i roolis S.O ja see asjaolu tõendabki, et tema juhtiski

sõiduki Narva mnt-l ja Ahtri parkimismajja suundumisel. Leian, et

tegelikkuses tõendab ettekanne S.O tahtluse vormi, kes juba

sündmuskohal jõudis ta kooskõlastada oma tegevust T. S. huvidega ja juba siis tekkis tal kavatsus anda valed ütlused, väites, et sõiduki juhiks oli tema, s.o S.O. Ettekande sisuks on teave, et politsei saabudes (

T.S.le inkrimineeritud kuriteo lõpuleviimise järel) tuvastati T. S. isik,

temaga koos olnud ja selleks ajaks Jeep Grand Cherokee reg XXXXXX

juhiistmele kolinud S.O isik, kontrolliti kuriteoteate edastanud kannatanute andmed. Eeltoodu alusel leiab apellant, et kohus on tõendite hindamisel ja kohtuotsuse

tegemisel rikkunud hulgaliselt materiaalõiguse ja menetlusnorme, mille

tulemusel jõudis väärale järeldusele ja tegi seadusele mittevastava

kohtuotsuse. Apellatsioonis nimetatud kriminaalmenetluse rikkumised on

8

apellandi arvates aga kõrvaldatavad ringkonnakohtu poolt kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks saatmata. Karistuse liigi ja määra põhjenduste osas jääb prokurör süüdistuskõnes ja protokolli juurde edastatud kõne teesides väljendatud seisukohtadele. Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, tuli alljärgnevatele järeldustele.

1) Esiteks põhjendab kohtukolleegium oma seisukohta S.O

süüküsimuse osas KarS prg. 320 lg 1 järgi. Kohtukolleegium peab vajalikuks tulenevalt Riigikohtu otsusest nr.3-1-1-100-07 selgitada järgmist.

Karistusseadustiku § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu objektiivne

külg seisneb menetlustoimingule allutatud tunnistaja poolt teadvalt vale ütluse

andmises. KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuleb

tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. S.O-le on esitatud süüdistus tunnistajana teadvalt valeütluse andmises

Tallinnas Pärnu mnt 11 asuva Kesklinna politseiosakonna ruumides

17.01.2008.a. ajavahemikus kell 22.48 kuni 00.45 ja 18.01.2008.a. ajavahemikus kell 18.25 kuni 20.15 kriminaalmenetluses nr 08230100676. S.O , keda oli hoiatatud valeütluse andmise eest ja kes kuulati üle tunnistajana väitis, et tema juhtis sõiduautot Jeep Grand Cherokee r/n XXXXXX 17.01.2008.a.

kella 21.00 ja 22.00 vahel Tallinna tänavatel ning sõitis Narva mnt-l asuvasse

parkimismajja. Kriminaalasi oli alustatud KarS prg. 424 tunnustel, mille

objektiivne koosseis seisneb mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis isiku

poolt, keda on varem karistatud samasuguse teo eest. Seejuures on kohtukolleegium kindlalt veendunud, et kõik selles kriminaalasjas , kus KarS prg.

320 lg 1 järgi süüdistatav isik andis ütlusi tunnistajana, tõendamiseseme seisukohalt olulised asjaolud peavad olema tuvastatud eraldi kriminaalasjas, s.o.

antud juhul KarS prg. 424 alustatud kriminaalasjas. Käesoleval juhul

süüdistatakse S.O selles, et ta andis T. S. süüküsimuse seisukohalt

olulisi ütlusi ja nimelt väitis, et mitte T. S. ei juhtinud viimasele esitatud kahtlustuses näidatud ajal ja kohas sõidukit, vaid tema. Asjaolu, kas tegelikult oli T. S. autoroolis ja kas ta oli ka ebakaines olekus ning kas T. S. on KarS prg. 424

kuriteo subjektiks, kuulub tuvastamisele just selles faktis alustatud

kriminaalmenetluses. Selles kriminaalasjas, s.o. n.ö. põhikriminaalasjas, on

menetleja pädev sedastama, et ta ei loe tunnistaja S.O ütlusi usaldusväärseteks, kuid mitte seda, et tunnistaja S.O annab valeütlusi.

Mingite ütluste lahknemine neist tõendeist, millele tuginevalt loetakse vastava

9 menetlusdokumendiga ( tavaliselt kohtuotsusega, teatud juhtudel määrusega) tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, võib olla tingitud ka näiteks eksimisest

ega pea alati tähendama valeütluste andmist. Valeütluste andmise fakt tuleb tuvastada teises, antud juhul käesolevas kriminaalasjas ( vt.Riigikohtu otsus nr.3- 1-1-81-00). Kahe nimetatud kriminaalasja tõendamisesemed on erinevad. T. S. poolt ebakaines olekus mootorsõiduki juhtimine on iseseisva kriminaalmenetluse

esemeks ja S.O poolt valeütluste andmise tuvastamine peab olema

iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. Seejuures menetlusesemest väljumine

ja käesolevas kriminaalasjas T. S. süü tuvastamine on käsitletav

kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Käesoleval juhul loetleb prokurör oma apellatsioonis tema arvates tõenditena käesolevas kriminaalasjas hinnatavaid

väidetavate tunnistajate ütlusi, videosalvestist, audiosalvestist, T. S. joovet tuvastavad tõendid, millised on kohus prokuröri arvates alusetult kõrvale jätnud

S.O süüküsimuse otsustamisel. Kohtukolleegium leiab, et kohtu poolt

nende tõendite kõrvale jätmine ei ole alusetu vaid õigustatud. Kõik loetletud

tõendid on sisuliselt tõenditeks, milliseid tuli hinnata T. S. süüküsimuse

otsustamisel. S.O süüdistusasjas kohtus tunnistajatena ülekuulatud

isikud ei osanud anda ütlusi S.O süüküsimuse seisukohast tähtsust omavate asjaolude kohtakas S.O oli tunnistajana hoiatatud valeütluste

andmise eest ja milliseid ütlusi ta andis. Ka prokurör on maakohtu istungi

protokollidest nähtuval küsimusi esitamisel nn. tunnistajatele aga ka

süüdistatavale ainult nende asjaolude kohta, mis omasid tähtsust T. S.

süüküsimuse lahendamisel. Süüdistatava kaitsja sai vaid kohtu loal võimaluse jätkata süüdistatava küsitlemist peale seda, kui prokurör enam selleks vajadust ei näinud ja vaid kaitsja küsimustele on süüdistatav andnud vastuseid käesolevas

kriminaalasjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Prokuröri poolt nimetatud

tunnistajad , kes kuulati üle maakohtu istungil ja kelle ütlusi peab prokurör

tõenditeks S.O kriminaalasjas, ei ole selles kriminaalasjas tegelikult

tunnistajad KrMS prg. 66 lg 1 mõttes kuna nad ei tea selles kriminaalasjas tõendamiseseme asjaolusid. Nagu nähtub prokuröri poolt juba maakohtu istungil

väljendatud seisukohast, peab ta vajalikuks T. S. süüküsimuse seisukohast tähtsust omavate tõendite vahetut uurimist kohtuistungil seetõttu, et nimetatud

kriminaalasjas ei päädinud menetlus kohtuotsusega vaid kriminaalmenetluse

lõpetamise määrusega KrMS prg. 199 lg 1 p.4 alusel. Kohtukolleegium sellist

seisukohta ei toeta ja tulenevalt Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-18-08 p.14.1

väljendatud seisukohast, peab seda kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks.

Nimelt on Riigikohus selgitanud, et

Kohtukolleegium on seisukohal, et eelmärgitud Riigikohtu seisukoht kehtib ka

käesoleva kriminaalasjaga analoogilistel juhtudel, s.o. olukorras, kus n.ö.

10

põhikriminaalasjas süüdistatav isik on surnud. Sellistel juhtudel saab tema

süüküsimus olla kohtuliku arutamise esemeks vaid olukorras, kus seda on vastavalt KrMS prg. 199 lg 3 p. 2 alusel taotlenud tema esindaja. Kohtukolleegium leiab, et S.O süüdistuses KarS prg. 320 lg 1 järgi on

peamisteks tõenditeks kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ja teises , n.ö. põhiasjas S.O tunnistajana ülekuulamise protokollid ja seda KrMS § 63

lg 1 tähenduses (Riigikohtu otsus 3-1-1-100-07). Nende dokumentidega saab

tuvastada mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine. Kohtukolleegium leiab, et S.O

süüküsimuse otsustamiseks KarS prg. 320 lg1 järgi piisab sellest, kui kohus

hindab tõenditena kriminaalasja lõpetamise määrust ja S.O tunnistajana ülekuulamise protokolle lõpetatud kriminaalasjas. S.O-le on esitatud süüdistus , mille kohaselt tema poolt antud ütlustes seisnes vale selles, et ta väitis, et T. S. ei juhtinud sõiduautot vaid tema oli roolis.

Seega on kohtukolleegiumi arvates tulenevalt KarS prg. 12 ja KrMS prg. 62 sätetest tegemist tõendamiseseme seisukohast oluliseima asjaoluga. Andmaks omapoolset hinnangut küsimusele, kas KrMS prg. 199 lg 1 p.4 alusel

koostatud kriminaalasja lõpetamise määrus on selliseks menetlusdokumendiks, millega on loetud tuvastatuks, et vastavalt tegelikele asjaoludele juhtis sel ajal ja

kohas, mil S.O väidab end konkreetse sõiduauto roolis olevat, seda sõidukit T. S. ja S.O oli kõrvalistujaks, märgib kohtukolleegium järgmist. KrMS prg. 199 lg 1 p –s 4 toodud alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise

määrus on määruskaebe korras vaidlustatav. Kui määruskaebe korras ei ole lõpetamist vaidlustatud või kui selline määruskaebus on jäetud rahuldamata, siis on kohtumenetluse staadiumis KrMS prg. 199 lg 1 p.4 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse näol tegemist peaaegu “sama tugeva kohtulahendiga” nagu

seadusejõustunud kohtuotsus. Samuti ka eeluurimise staadiumis nimetatud

alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse puhul on tegemist mitte

rehabiliteerivatel alustel tehtud määrusega. Selline järeldus tuleneb otseselt KrMS prg. 199 lg.3 p-st 2. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et 5.05.2008.a.

prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega on

tuvastatud üheselt, et 17.jaanuaril 2008.a. kella 21.00 ja 22.00 vahel juhtis sõiduautot Jeep Grand Sherokee reg.nr. 523 AZJ T. S. , kes oli joobeseisundis ja

kellel oli kehtiv kakristus joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise eest ja tunnistaja S.O ülekuulamise protokollidega on tõendatud, et ta andis

tunnistajana kriminaalmenetluses ütlusi, milliseid kriminaalasja lõpetamisel KrMS prg. 199 lg 1 p.4 alusel ei peetud usaldusväärseteks ja teiste kogutud tõenditega vastuolus olevateks. Viimati nimetatud asjaolu väljendub selles, et kriminaalasja

lõpetamise määruse kohaselt luges prokurör tuvastatuks, et sõiduautot juhtis

siiski T. S.. S.O tunnistajana ülekuulamise protokollidest nähtub ka

tema süüküsimuse otsustamisel määrava tähtsusega asjaolu ja nimelt see, et teda oli hoiatatud kriminaalvastutusest valeütluste andmise eest.

11

Kohtukolleegium ei ole tuvastanud, et S.O poolt tunnistajana antud

ütluste lahknemine neist tõendeist, millele tuginevalt loeti tuvastatuks, et

sõiduauto roolis oli tegelikult T. S. ja milline tuvastatus kajastub ka vastavas menetlusdokumendis – kriminaalasja lõpetamise määruses – oleks olnud tingitud

eksimisest. Ütluste sisu ja väidetu on sellise iseloomuga, milles eksida ei saa.

Tegemist oli ilmse katsega teha omalt poolt kõik, et T. S. pääseks kriminaalvastutusest.

Veel peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda maakohtu seisukohal, mis

puudutab KarS prg. 320 kvalifitseeritava kuriteo subjekti. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses märkinud, et valeütluse andmise subjektiks ei saa olla süüdistatav kriminaalasjas ka nende valeütluste eest, mis isik on andnud asjas

enne süüdistuse esitamist tunnistajana. Selline maakohtu seisukoht on kohtukolleegiumile arusaamatu. Nagu juba eelpool märgitud, tuleb KarS prg. 320 süüteokoosseisu tõendamisel tuvastada, et isik oli tunnistaja (või kannatanu)

kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. Kõik see eeldab, et KarS prg. 320 järgi süüdistatav isik oleks just eelnevalt teises kriminaalasjas andnud

ütlusi tunnistajana (kannatanuna). Maakohtu poolt väljendatud seisukoht on

arvestatav juhtudel, kui isik on eelnevalt andnud ütlusi temale süüdistuses

etteheidetavate tegude osas tunnistajana e. isikut ei saa võtta

kriminaalvastutusele valeütluste eest, milliseid ta on andnud tunnistajana süüdistuse osas, milles teda hilisemalt süüdistatakse. Eeltoodu alusel leiab kohtukolleegium, et S.O süü temale KarS prg. 320 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteos on tõendatud. Asjaolusid, mis välistavad tema

teo õigusvastasuse, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Seetõttu tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse S.O õigeksmõistmises KarS prg. 320 lg 1 järgi ning teeb selles osas süüdimõistva kohtuotsuse.

Küll ei nõustu aga kohtukolleegium prokuratuuris juurutatava praktikaga selleliigilistes kuriteoasjades, mis on väljaloetav ka käesolevast kriminaalasjast. Nimelt, nagu kohtukolleegium juba varem märkis on n.ö. põhiasjas e. käesoleval juhul siis T. S. suhtes algatatud kriminaalasjas menetleja pädev sedastama, et

ta ei loe tunnistaja S.O ütlusi usaldusväärseteks tõendamiseseme oluliste asjaolude osas. Fakt, et menetleja on tulnud tunnistaja – käesoleval juhul S.O – poolt antud ütlustest erinevale seisukohale ,s.o. antud juhul seisukohale, et tegelikult juhtis sõiduautot T. S., mitte S.O nagu viimane väidab, see

loetakse tuvastatuks vastava menetlusdokumendiga. Kriminaalmenetluses

saavad olla nendeks menetlusdokumentideks kohtuotsus, kohtumäärus,

kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus .

Kohtukolleegiumi arvates ei piisa sellest, et menetleja tuvastab teatud ütluste

lahknevuse teistest tõenditest ja teeb sellest dokumenteerimata ja sisult oletusliku järelduse, et just nende ütluste sisu ei ole õige ning neid ei saa lugeda

usaldusväärseteks. Eeltoodu aga tähendab kohtukolleegiumi arvates seda, et

põhimõtteliselt ei ole alust ka enne sellesisulise menetlusdokumendi

12

vormistamist ja ka jõustumist kriminaalmenetluse alustamiseks KarS prg. 320

alusel ja veel enam isiku süüdimõistmiseks KarS prg. 320 lg 1 alusel.

Kohtukolleegium leiab, et just vastav menetlusdokument on hinnatav

kuriteoteatena, mis kajastab menetleja veendumust selles, et menetlusdokumendis tuvastatust lahknevad ütlused ei ole usaldusväärsed e. et

tegemist on kuriteotunnustega. Vastasel juhul kujuneb olukord, kus ei ole

välistatud (ja tihti on ka kujunenud) , et ühe kriminaalasja raames tunnistajana

ütlusi andnud isik mõistetakse süüdi KarS prg. 320 lg 1 järgi (tihti

kokkuleppemenetluses) enne, kui on hakatud arutama kohtumenetluses ( tavaliselt üldmenetluses kuna nendes asjades on põhiasjas süüdistataval ka tahe

ennast aktiivselt kaitsta) kriminaalasja, mille raames tunnistajana ütlusi andnud isiku ütlused on juba kohtuotsusega tunnistatud valeütlusteks. Kohtukolleegium

peab vajalikuks märkida, et käesolevas kriminaalasjas , vaatamata sellele , et

kriminaalasi oli alustatud ja kahtlustus esitatud küll enne vastava jõustunud

menetlusdokumendi olemasolu (kriminaalmenetlus Olga S.O suhtes alustati

2.04.2008.a. , kriminaalmenetluse lõpetamise määrus T. S. suhtes tehti

5.05.2008.a.) , ei saanud see asjaolu juhuslikel asjaoludel ( seoses T. S.

surmaga) menetluslikuks takistuseks. Nimelt, S.O süüküsimuse otsustamise ajaks oli vastav menetlusdokument e. kriminaalasja lõpetamise

määrus jõustunud. Kinnitamaks, et tegemist ei ole üksikjuhtumiga vaid

väljakujunenud praktikaga ja et selline praktika võib kaasa tuua menetluslikult problemaatilisi olukordi, peab kohtukolleegium vajalikuks viidata vaid üksikutele

sellistele näidetele. Nimelt, kriminaalasjas nr. 1-08-12732 oli P.A. mõistetud

süüdi Harju Maakohtu otsusega 16.oktoobrist 2008.a. KarS prg. 320 lg 1 järgi

kokkuleppemenetluses selles, et ta olles kriminaalasjas nr 08237600088

tunnistajana ülekuulamisel 25.09.2008. a. kell 17:15 hoiatatud valeütluste

andmise eest, mida ta on kinnitanud enda allkirjaga, andis teadlikult valeütlusi

selle kohta, et tema juhtis 23.09.2008. a. mootorsõidukit, mitte tema abikaasa

T.A., olles 23.09.2008. a. kell 20:55 esmakordsel tunnistajana ülekuulamisel

samuti olnud hoiatatud valeütluste andmise eest, mida ta on kinnitanud enda

allkirjaga, rääkis aga et mootorsõidukit Mercedes Benz registreerimisnumbriga

XXX XXX juhtis 23.09.2008. a. kella 20:20 ajal tema abikaasa T.A. Seejuures T.A. süüdistusasi KarS prg. 329 järgi (1-08-16931) on saadetud üldmenetluses kohtusse alles 23.12.2008.a. ja tema süüküsimus on alles otsustamisel.

Kriminaalasjas nr. 1-08-5402 (07231503222) on I.B. mõistetud süüdi

Harju Maakohtu otsusega käskmenetluses 2.mail 2008.a. selles, et

ta andis tunnistajana valeütlusi kriminaalasja 07231502469

eeluurimisel nimetatud kriminaalasjas tõendamiseseme tähtsust

omavate asjaolude kohta. Kohtuotsuses, millega on I.B. süüdi

mõistetud, on sisuliselt hinnatud kriminaalasjas 07231502469

hindamisele kuuluvaid tõendeid selle kriminaalasja, n.ö. põhiasja

tõendamiseseme seisukohalt tähtsust omavates asjaoludes.

Kriminaalasi, milles on I.B. tunnistajana ütlusi andnud on aga käesoleval ajal alles maakohtu menetluses (1-08-1160).

13

Kohtukolleegium leiab, et selline praktika toob kaasa olukorra, kus riivatakse

ausa kohtumenetluse põhimõtteid ja olemuselt aus menetlus ei pruugi enam

kõrvaltvaatajale näida ausana. Olukord, kus n.ö. põhiasjas, on ühe tunnistaja

ütlused tunnistatud juba kohtuotsusega valeütlusteks ja väidetavalt tuvastatud

kuriteosündmuse asjaoludest lahknevateks ütlusteks , võib olla hinnatav

põhiasjas süüdistatava süütuse presumptsiooni printsiibi rikkumisena. Süütuse

presumptsioon on ausa kohtumenetluse üks põhilisi tagajaid, mille eesmärgiks

on muuhulgas kestvalt ja pidevalt kriminaalmenetluses tõusetuvate uute küsimuste lahendamisel menetleja poolt „kõik on niigi selge“ hoiaku kujunemise vältimine. Käsitletav olukord viitab aga just sellisele menetleja hoiakule. Samuti pärsib selline praktika ilmselgelt riigi karistussüsteemiga ja selle kaudu kogu

riigivõimu aparaadiga üksi silmitsi seisva isiku praktilisi võimalusi tõendada enese süü puudumist. Ka on kohtukolleegiumi arvates riivatud sellistel juhtudel

kohtumenetluse võistlevuse printsiipi. Võistlevuse põhimõtte kehtimine kohtumenetluses tähendab eelkõige seda, et kohtumenetluse pooltel on „võrdsed relvad“ ja kohtu järeldus sõltub sellest, kuidas on kohtumenetluse pooled suutnud

oma „relvi“ kasutada ning kohut oma seisukoha õigsuses veenda. Küsimus on selles, kuivõrd saab n.ö. põhiasja võistlevas kohtumenetluses rääkida võrdsetest

võimalustest ja ausast võistlusest, kui üks pool on võtnud teiselt poolelt ära

võimaluse n.ö. „relva“ kasutamiseks. Seejuures puudusid teisel poolel

igasugused võimalused kaasarääkimiseks oma „relva“ kasutuskõlblikkuse säilitamisel. Praktikas tähendab see seda, et kaitsjal on küll õigus esitada kohtule

nende isikute nimekiri, kelle kutsumist ta kohtuistungile taotleb ja kohus peab

enamus juhtudel ka sellekohase kaitsja taotluse rahuldama ning tunnistaja üle kuulama, kuid samas on selle tunnistaja ütluste usaldusväärsusele juba eelnevalt

kohtuotsusega pitsat peale pandud ja tunnistatud need valeütlusteks. Kuivõrd saab üldse sellise tunnistaja ristküsitlus täita ristküsitluse tegelikke eesmärke on

samuti küsitav. Kui isegi väita, et kohus ei ole tõendite hindamisel seotud tunnistaja ütlustele juba varem jõustunud kohtuotsusega antud hinnanguga (3-1-

2-1-00), siis on sellise menetlusliku vangerdusega püütud ilmselgelt ikkagi

mõjutada kohut ja kohtu tõendite vaba hindamise põhimõtet KrMS prg. 61 mõttes.

Ka leiab kohtukolleegium, et sellise isiku ülekuulamine kohtus, kelle ütlused

konkreetses kriminaalasjas on tunnistatud juba valeütlusteks, muutub tõendile

omistatava väärtuse seisukohast küsitavaks ka seetõttu, et esiteks, muutub tühiseks tema hoiatamise vajadus kriminaalvastutuse ees, mida on tema suhtes

juba kohaldatud ja teiseks, sellisel isikul on ka ükskõik, mida tõendamiseseme seisukohast oluliste asjaolude kohta rääkida, sest hirm kriminaalvastutuse ees on juba minetatud.

Kohtukolleegium möönab, et tõesti mingeid takistusi sellisele menetluste

järjekorrale, erinevalt varem kehtinud KrMK-ga, KrMS põhimõtteliselt ei tee. KrMK-s sätestas prg. 216 lg 3, et materjalide eraldamine teadvalt valeütlusi

andnud tunnistaja, kannatanu või vale eksperdiarvamuse andnud eksperdi

suhtes toimub kohtuotsuse või kriminaalasja lõpetamise määruse tegemisel.

14 Samas ei võta aga sellise kindla ettekirjutuse puudumine menetlusseaduses menetlejalt ära kohustust garanteerida , et menetlus mitte ainult ei oleks aus vaid

ka näiks aus. Kohtukolleegiumi arvates on asjade selline loogiline käik ja järjestus hoomatav ka KrMS prg. 366 p.1 sõnastusest, mille kohaselt on teistmise

aluseks

muuhulgas kohtuotsuse või -määruse ebaseaduslikkus või

põhjendamatus, mis tuleneb teise kohtuotsusega tuvastatud tunnistaja valeütlusest (mitte aga vastupidi).

Ka leiab kohtukolleegium, et ausa kohtumenetlusega ei saa käia kokku

seisukoht, mida prokurör rõhutas maakohtu istungil ning millest on kaudselt väljaloetav ka eelpool käsitletud praktika kohaldamise eesmärk. Prokurör väitis

maakohtu istungil, et : „ taolistes kriminaalasjades on alati avalik huvi, kuna tegemist kriminaalmenetlusega, mis päädub kohtumenetluses ja kui isik sellistes

asjaoludes annab valeütlused, siis peab prokuratuur tegema kõik endast oleneva, et jääks selle isiku kohta vastav märge, ehk isik on kunagi toime pannud

taolist kuritegu, Sisuliselt tähendab see muuhulgas seda,

et , et kui S.O peaks tulevikus juhuslikult sattuma mõne raske kuriteo

ainutunnistajaks, siis prokuratuur elimineerib tema isiku koheselt tunnistajate

ringist. Kohtukolleegium leiab, et tegemist on mitte ainult arusaamatu vaid

asjakohatu ja lubamatu seisukohavõtuga prokuröri poolt, mis ei teeni ausa

võistleva menetluse üldpõhimõtteid. KrMS sätestab üheselt, kes on tunnistaja

kriminaalmenetluses ja eeltoodud prokuröri sõnumist jõuab esmakordselt kohtuni teadmine, et enne kui tunnistaja ütluste usaldusväärsust hinnata, tuleb

tema „kriminaalset tausta“ kontrollida selgitamaks , kas tema isik on tunnistaja staatust väärt. 2) Kohtukolleegium leiab, et S.O õigeksmõistmine KarS prg. 318 järgi

on põhjendatud. Süüdistuse järgi keeldus S.O ütluste andmisest ilma

seadusliku aluseta mittemäletamise ettekäändel 17.01.2008.a kl 22 paiku Ahtri

10 asuvas parkimismajas aset leidnud ja kriminaalmenetluse nr 08230100676

esemeks olnud sündmuse asjaolude kohta. Õigus on süüdistuse väitel, et seaduslikku alust, s.o. KrMS prg. 71-73 ja TsKMS prg.-st 102 ja 103 tulenevaid aluseid S.O ütluste andmisest keeldumiseks ei olnud. Kohtukolleegium

on aga seisukohal, et S.O ütlusi, milliseid ta on andnud nii vaba

jutustuse vormis kui ka küsimustele vastates, ei saa kuidagi hinnata ütluste

andmisest keeldumisena. Ütluste andmisest alusetu keeldumine seisneb isiku kategoorilises vormis – tavaliselt suulises avalduses – või muul viisil väljendatud otsustuse jätta ütlusi andmata – näiteks vaikimine. Sellised avaldumisvormid –

kategoorilises vormis tehtud avaldus ja vaikimine – on üheselt hinnatavad, kui

isiku selge tahe mitte anda temale teadaolevate asjaolude kohta ütlusi.

Kohtupraktikas esineb aga tihti olukordi, kus kannatanud või tunnistajad ei

mäleta konkreetsesse konfliktsituatsiooni või kuriteosündmuse arengusse sattudes detaile, millised menetleja jaoks omavad süüdlase käitumisele juriidilise

hinnangu andmisel olulist tähtsust. Selleks, et väita, et tunnistaja ütlused selle

kohta, et ta ei mäleta sündmuse üksikasju on valed, tuleb kohtukolleegiumi

15 arvates süüdistusel tõendada vastupidine – et tunnistaja tegelikult mäletab neid

asjaolusid, milliste kohta temalt ülekuulamisel küsitakse. Prokurör põhjendab oma seisukohta sellega, et uuritud tõendid välistavad olukorra, et S.O elu või tervis oleks olnud 17.01.2008.a T.S. või mistahes muu isiku poolt ohustatud, ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks tekitada S.O „šoki“ või „paanikat“ nagu ta tunnistajana väitis. Seejuures andis ta üksikasjalikult ütlusi sellest, kuidas just tema poolt juhitud sõiduauto jõudis Ahtri tänava parkimismajja, aga seejärel

S.O kategooriliselt avaldas, et mis toimus edasi, ta ei mäleta.

Kohtukolleegium on seisukoha, et on oluline vahe pidada meeles, kes oli

sõiduauto roolis ja seda enam, et selle kohta andis S.O teadlikult

valeütlusi , kui seda, mis järgnevalt ootamatus olukorras toimuma hakkas.

Välistatud ei ole olukord, kus isik ei pane teatud asju tähele ja sellepärast ei mäletagi hiljem midagi, mida ta menetleja arvates peab mäletama. Kindlaks on tehtud, et meeles püsib pigem tavapärane, rutiinne. Eriti kui on tegemist millegi

meeldivaga või kui üks tegevus aitab teist meeles pidada. Vastupidi on aga toimingutega, mida tehakse vastumeelselt, harva või lausa üks kord elus. Üsna

normaalne on, et inimene unustab enam, kui ta on stressis või depressioonis.

Rohkem kiputakse unustama pingelistes olukordades, ärevuse suurenedes või meeleolu langedes. Sellistes olukordades on häirunud inimese tähelepanuvõime.

Prokuröri seisukoht, et S.O tegelikult peab mäletama kõike, mis sündmuskohal toimus ja mis omab tähtsust süüküsimuse otsustamisel KarS prg.

263 järgi, rajaneb oletustel. S.O suhtes läbiviidud ekspertiiside

järeldused ei tõenda ka kohtukolleegiumi arvates üheselt, et S.O pidi kõike mäletama. Kohtukolleegium on seisukohal, et seni kuni püsivad kahtlused,

et S.O võis ka tegelikult tähelepanemata jätta ja mitte teada ning

seetõttu ka mitte mäletada neid fakte, milliste kohta teda küsitleti, seni ei saa lugeda tõendatuks, et ta keeldub alusetult ütluste andmisest.

3) Karistuse mõistmisel arvestab kohtukolleegium järgmiseid asjaolusid.

Esiteks, tegemist on sellise käitumisega, mis ei toonud kaasa ebaseaduslikku kohtulahendit või muud lõplikku lahendid. Kedagi ei mõistetud alusetult süüdi ega

keegi ei jäänud ka alusetult kriminaalvastutusele võtmata. Valetatud ei ole ka

sellise kuriteo kohta, mida tegelikult ei ole toimunud. Eetiliselt on siiski mõistetavam olukord, kus isik võtab oma sõbra päästmise nimel süü enda peale,

kui see, kus valetatakse kellelegi süü omistamise nimel. Kuna Olga S.O

puudub sissetulek, siis saab temale mõistetav karistus olla vaid vangistus.

Arvestades Olga S.O süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust,

süüdistatava isikut ning karistust raskendavate asjaolude puudumist aga ka

väljakujunenud kohtupraktikat sedaliiki ja samasisulistes kuriteoasjades , peab

kohtukolleegium võimalikuks mõista S.O-le karistuseks 4 kuud

vangistust. Mõistetud vangistuse reaalset ärakandmist ei pea kohtukolleegium otstarbekaks nii kuriteo tehiolusid kui ka Olga S.O isikut arvestades. Seetõttu kohaldab kohtukolleegium KarS prg. 74 sätteid.

4. Menetluskulude hüvitamise osas süüdistatava kaitsja poolt kohtuistungil

taotlusi ei esitatud . Sellekohase taotluse esitamine peale kohtuistungit on välistatud (Riigikohtu määrus nr.3-1-1-70-08). Seega jäävad kõik menetluskulud süüdistatava enda kanda.

16 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.1,2: 340 lg 4 p.2 ja

342-344

tühistab kohtukolleegium osaliselt Harju Maakohtu otsuse 8.detsembrist 2008.a. S.O suhtes ja teeb ise uue otsuse.

Julia Katškovskaja Malle Preimer Ivi Kesküla