2-15-8616/34 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

2-15-8616

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunikud

Reet Allikvere, Margo Klaar, Ulvi Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.07. 2016.a Tallinnas

Tsiviilasja number

2-15-8616

Tsiviilasi

P.Y hagi Y.Y vastu isaduse tuvastamise ja elatise nõudes

Vaidlustatud lahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Apellatsioonkaebuse hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Pärnu Maakohtu 11.04.2016 otsus

Y.Y apellatsioonkaebus

5255,00 eurot

Hageja: P.Y, isikukood XXX, elukoht XXX

Hageja seaduslik esindaja: U.S, isikukood XXX, elukoht XXX

Kostja: Y.Y, isikukood XXX, elukoht XXX, e-post: XXX

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 11.04.2016 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Apellatsiooniastme menetluskulud tsiviilasjas nr 2-15-8616 jätta kostja kanda. Määrata, et

hüvitatavd menetluskulud hagejal puuduvad.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse

avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise

taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

2-15-8616

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue

Hageja esindaja ja kostja suhtest ja abielust aastatel 1987-2006 sündisid lapsed Q, C, Y.Y ning

P.Y, kes elavad koos emaga. Kostja ei aita oma last P.Y-d ülal pidada ning ei ole nõus ennast

hageja isaks registreerima. Hageja seaduslik esindaja on korduvalt pöördunud kostja poole

eesmärgiga kanda isa kanne lapse sünnitunnistusele, kuid kostja on sellest keeldunud, kuigi isadust

ei eita. Eeltoodust lähtudes taotleb hageja tuvastada tema põlvnemine kostjast.

Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista elatis seaduses sätestatud miinimummääras.

Kostja vastuväited

Kostja vaidleb hageja nõudele vastu, kuna talle on arusaamatu, millest tulenevalt on märgitud

hagiavalduses suhte lõppemiseks aasta 2006. Kostja ja hageja lahutasid abielu 23.02.1999 ning

kostja abiellus uuesti 13.12.2002. Kostja uuest abielust on sündinud 2 last: XX.XX.XXXX F ja

XX.XX.XXXX W. Kostja ja hageja esindaja on jätkanud suhtlust pärast abielu ja ühisel

elamispinnal elamist tulenevalt kolme ühise lapse olemasolust. Kostja leiab, et tegemist on

pahatahtliku avaldusega. Kui hageja esindaja on kindel hageja isaduse suhtes, on arusaamatu, mille

tõttu on hageja esindaja oodanud kümme aastat isaduse tuvastamisega.

Pärast DNA ekspertiisi teostamist on kostja leidnud, et ei tea millal, kus ja kuidas hageja eostati,

mis tähendab, et hageja seaduslik esindaja on seksuaalvahekorda astumiseks ära kasutanud kostja

rasket joobeseisundit, mis omakorda tähendab, et hageja esindaja on kasutanud seksuaalvägivalda

kostja suhtes. Vaba nõusolekut seksuaaltegevuseks ei ole suutelised andma abitus seisundis

inimesed, kes ei mõista toimunu tähendust ega ole võimelised väljendama oma nõusolekut või

keeldumist. Sellistes tingimustes saavutatud „nõusolek“ ei võrdu vabalt antud nõusolekuga ja

selline seksuaaltegevus ei ole konsensuslik. Kostja leiab, et hageja seaduslikul esindajal puudub

moraaltunne, kuna ta oli teadlik, et lapse eostamise ajal oli kostja uuesti abielus ning nende perre

oli sündinud laps.

Kuna kostja ei ole lapse eostamist soovinud, ei pea ta õigeks, et tal oleks mingeid moraalseid ega

materiaalseid kohustusi lapse ees. Kui kohus siiski leiab, et tuleb välja mõista elatis, tuleb

arvestada, et kostja on töötu, tema ülalpidamisel on kaks last ning ka abikaasa ei tööta. Samuti

tuleb tasuda pangalaen ja elamiskulud Soomes.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Maakohus rahuldas hagi. Maakohus tuvastas, et P.Y (sünd XX.XX.XXXX Paide linnas, sünd

registreeritud Türi Vallavalitsuses, dokum.nr XXX) põlveb Y.Y-st

(isikukood

XXXXXXXXXXX) ja mõistis välja Y.Y-lt P.Y ülalpidamiseks elatise igakuiselt 195 eurot alates

05.06.2015.a. kuni 31.12.2015 ja alates 01.01.2016 igakuiselt elatis 215 eurot kuni lapse

täisealiseks saamiseni 06.04.2023.

Perekonnaseaduse (PKS) § 94 kohaselt tuvastab kohus isaduse, kui käesoleva seaduse § 84 lg 1 p 1

või 2 või § 86 kohaselt ei ole ühtki meest lapse isana kindlaks tehtud, samuti kui isadus on

vaidlustatud käesoleva seaduse § 91 alusel ja kohus on tuvastanud, et laps ei põlvne mehest, kelle

isadus vaidlustati. PKS § 94 lg 2 kohaselt tuvastab kohus põlvnemise isast asjaolude alusel, mis

võimaldavad eeldada, et laps põlvneb sellest mehest. U.S on kirjeldanud P.Y eostamise asjaolusid

ning Y.Y ei eita, et on lapse isa. Vastavalt ekspertiisiaktile nr 15E-GE1405 saab Y.Y 99,99997%

tõenäosusega olla P.Y bioloogiline isa. Seega leidis maakohus, et eelpoolnimetatud ekspertiisiakt

2-15-8616

ning hageja seadusliku esindaja poolt esitatud asjaolud, mis annavad aluse eeldada lapse põlvnemist

kostjast ning milliseid asjaolusid ei ole kostja ümber lükanud, annavad seadusliku aluse tuvastada

P.Y põlvnemine Y.Y-st .

PKS § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja

alanejad sugulased. Tulenevalt PKS § 97 p-dest 1 ja 2 on ülalpidamist õigustatud saama alaealine

laps ning laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või kutsehariduse omandamist põhikoolis,

gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Vastavalt PKS § 99 lg-le 1 määratakse ülalpidamise ulatus

kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadusest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes,

kusjuures ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi,

sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud

kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

Kuna kostja ei ole lapse eostamist soovinud, ei pea ta õigeks, et tal oleks mingeid moraalseid ja

materiaalseid kohustusi lapse ees. Kostja väidab ka, et hageja esindaja sooritas seksuaalvägivalla

tema suhtes, kuid tõendeid kostja oma väidete kinnituseks esitanud ei ole ning hageja esindaja ei

ole neid omaks võtnud. Seega puuduvad tõendid, mis annaksid õiguse kohustatud isiku, s.o kostja,

vabastamiseks ülalpidamiskohustuse täitmisest. Poolte vastastikused süüdistused teise poole

moraalituse kohta jätab kohus alaealise lapse huvidest lähtudes tähelepanuta.

Perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis alates 01.01.2015 on 195 eurot ja

alates 01.01.2016 215 eurot. Riigikohtu lahendi 3-2-1-78-13 p 15 kohaselt ei tule selles ulatuses

lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Antud juhul nõuab hageja elatist PKS § 101 lg-s 1

sätestatud määras. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses,

milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 1.lause kohaselt ei vabane

vanemad sama sätte lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. PKS § 102 on

sätestanud ka kohustatud isiku varalise seisundi arvestamise ja näinud ette võimaluse elatise

vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamisel

alla alammäära võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps,

kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt

vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Kostjal on lisaks P.Y-le veel 2 alaealist last abielust Z-ga. Samas on kostja kinnitanud, et tema

abikaasa koos lastega elab Eestis, abikaasa ei tööta. Kostja ise elab Soomes, on registreeritud töötu,

kes enda sõnul peab töötu abirahadest (88 eurot päev, maha arvestada maksud 25%) üleval ka oma

Eesti peret. Eeltoodust nähtub kostja ja tema praeguse pere materiaalsed võimalused elada kahes

riigis ja mitte töötada olukorras, kus kostja on töövõimeline. Tulenevalt Riigikohtu lahendist 3-2-1-

118-12 (p 15) on vanemal kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks

vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute

arvel, piisava sissetuleku puudumisel ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise

kohustustest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise

kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul

kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda

tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ja kasutama

PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks

ühetaoliselt.

Seega leidis maakohus, et kuigi kostjal on veel lapsi, puudub alus elatise vähendamiseks alla

2-15-8616

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Nõutud elatise suurus vastab igal juhul lapse

vajadustele ega ole kohtu arvates ülemäära suur.

Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et hageja nõuded on põhjendatud ning kuuluvad rahuldamisele.

Maakohus leidis, et PKS § 164 lg 11 kohaselt põlvnemise tuvastamise hagi korral kannab

menetluskulud kostja. Hageja menetluskuluks on TsMS § 143 p 1 alusel DNA eksperiisitasu 171

eurot, mis tuleb eeltoodust lähtudes jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada kaevatava otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta

hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses leidis kostja, et maakohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima ja kui

kohus tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks

ta ei nõustu kostja väidetega. Kuna hageja väited on vastuolulised, seega on hageja esindaja ütlused

ebausaldusväärsed. Hageja esindaja ei ole esitanud tõendeid, mis viitaksid, et hageja esindaja

oleks korduvalt pöördunud kostja poole isaduse tuvastamiseks. Peale DNA testi tulemusi esitas

kostja kohtule omapoolse seisukoha. Maakohus ei andnud sellele seisukohale hinnangut ning jättis

põhjendamatult arvestamata kostja ütlused.

Kohtu seisukoht ja põhjendused, et Y.Y ei ole eitanud P.Y isadust on väär. Kuigi ekspertiisiakt nr

15E-GE1405 kohaselt saab järeldada, et P.Y on eostatud Y.Y spermatosoididest ei tähenda see

seda, et Y.Y oleks eostanud P.Y vabatahtlikult. Seega lapse eostamine ei ole toimunud poolte

vastastikusel nõusolekul. Kohus jättis analüüsimata hageja vastuse kostja seisukoha kohta, mis

iseloomustab selgelt hageja esindaja vaenulikku hoiakut kostja suhtes. Kohus jättis ka

väljaselgitamata, hageja esindaja motiivid, miks ta üldse hageja sünnitas, olles eelnevalt juba 3

lapse ema ja kostjast lahutatud 5 aastat ning teades, et kostjal on uus pere.

Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja seetõttu palub jätta apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 11.04.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud

motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid

tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata.

TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme

ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja vaidlustanud vaid maakohtu otsust osas, millega maakohus

tuvastas, et hageja põlvneb kostjast.

Vastates apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonkaebuses

kordab kostja juba maakohtus esitatud seisukohti, millele on maakohus hinnangu andnud.

2-15-8616

Perekonnaseadusest ei tulene, et vaid poolte eelneval kokkuleppel eostatud laste suhtes on võimalik

tuvastada põlvnemist. Hageja esindaja on usutavalt toonud esile asjaolud, mille kohaselt ta 2004.a

suvel elas koos kostjaga Soomes ühisel elamispinnal ja magasid koos. Kaasas olid ka hageja

esindaja ja kostja ühised lapsed (t.l. 76). Sama on kinnitanud poolte ühine laps C (t.l.79).

Maakohus leidis põhjendatult, et kostja küll väidab, et hageja esindaja sooritas seksuaalvägivalla

tema suhtes, kuid tõendeid kostja oma väidete kinnituseks esitanud ei ole ning hageja esindaja ei

ole neid omaks võtnud. Seega puuduvad tõendid, mis annaksid õiguse kohustatud isiku, s.o kostja,

vabastamiseks ülalpidamiskohustuse täitmisest. Asjaolu, et kostja hageja esindajaga rohkem lapsi

ei soovinud, ei välista põlvnemise tuvastamist ega vabasta kostjat elatise maksmise kohustusest.

Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse tühistamiseks.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud

Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 kohaselt kostja kanda. Hageja

esindaja ei ole menetluskulude kindlaksmääramiseks taotlust esitanud.

Allkirjastatud digitaalselt:

Reet Allikvere Margo Klaar Ulvi Loonurm