4-09-2187/1 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-09-2187

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Harju Maakohus

Määruse tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2009.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-09-2187

Kohtunik

Viktor Brügel

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Väärteoasi Aarne Kanna kaebus Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna avariitalituse komissari 22.01.2009.a määrusele väärteoasjas nr 2302,08,00160689

Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja – Aarne Kanna (isikukood 35904160347; elukoht: xxx)

Kaebuse esitaja kaitsja vandeadvokaadi vanemabi M Saareväli (Advokaadibüroo Brett & Soop, asukoht xxx)

Kohtuväline menetleja – Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna avariitalitus (asukoht: Tallinn, Rahumäe tee 6)

RESOLUTSIOON

1. Aarne Kanna kaebus (esitatud kaitsja advokaat M Saarevälja poolt) rahuldada osaliselt. 2. Tühistada Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna avariitalituse komissari 22.01.2009.a määrus väärteoasjas nr 2302,08,00160689 ning saata väärteoasi menetluse jätkamiseks kohtuvälisele menetlejale.

Edasikaebamise kord

Määrus on väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 191 p 12 kohaselt lõplik ning määruskaebe korras vaidlustamisele ei kuulu.

2 Asjaolud ja vaidlustatav määrus

Vastavalt 14.11.2008.a liiklusõnnetuse aktile nr 2663 toimus 14.11.2008.a kell 10:05 Tallinnas, Pärnu mnt viaduktil liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku sõiduauto Xxx reg. märgiga xxx ja sõiduauto Xxx reg. märgiga xxx, mille tagajärjel sõidukile Xxx tekitati varaline kahju – sõiduki taga vasakul nurgas olid kriimud, sõidukil Xxx vigastused puuduvad. Sõiduautot Xxx juhtis V A ning sõiduautot Aarne Kanna. Vaidlust ei ole, et mõlemad sõiduki juhid olid kained ja omasid vastava kategooria juhiluba.

Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna konstaabel K. Vizel lõpetas 16.12.2008.a määrusega väärteomenetluse süü tõendamatuse tõttu. Määruse põhistuse kohaselt ei ole politseil võimalik süüdlast tuvastada, kuna liiklusõnnetuse sündmuskohta oli liiklusõnnetuse järgselt muudetud ja osapoolte ütlused on vastuolulised ning tõendite kogumine on ammendatud.

Eelnimetatud väärteomenetluse lõpetamise määrusele esitas A. Kanna Põhja Politsei- prefektuuri korrakaitseosakonna juhile, milles palus eelnimetatud määruse tühistada ja algatada 14.11.2008.a toimunud liiklusõnnetusega seotud väärteomenetlus uuesti.

Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna avariitalituse komissari 22.01.2009.a määrusega jäeti A. Kanna kaebus rahuldamata.

Kohtuvälise menetleja juhi määruse kohaselt saab väärteomenetluse käigus kogutud tunnistajate ütluste pinnalt teha järelduse, et sõiduk Xxx liikus äärmises vasakpoolses sõidureas ja sõiduk xxx keskmises (teises) sõidureas. Tunnistaja A. Kanna ütlustest nähtub, et tema sõitis sõiduautoga xxx Pärnu mnt mööda kesklinna suunas, sõites keskmises (teises) sõidureas kiirusega 45-50 km/h. Viadukti algusesse jõudes märkas ta enda ees äärmisel (kolmandal) sõidurajal sõitvat sõiduautot Xxx, mis liikus kiirusega u 40 km/h ning selle sõiduki mõlemad parempoolsed rattad ületasid teise ja kolmanda sõiduraja vahelist teekattemärgistust ca 40 cm võrra. Nimetatud tegevusega takistas Xxxi juht sujuvat liiklemist. Viadukti keskel tekkis xxx juhil vajadus aeglasemalt liikuvast sõidukist Xxx mööduda, milleks andis ta helisignaaliga märku, et Xxxi juht võtaks vasakule oma sõiduritta. Möödumine kõrvalreas sõitvast Xxxist leidis aset ca 100 m jooksul juba vidaukti linnapoolses osal. Koheselt, kui xxx juht oli sõidukist Xxx ettepoole jõudnud, tundis ta tõuget tagant ja ebamäärast heli. xxx juht järeldas, et oli toimunud otsasõit tagantpoolt tema sõidukile ja lasi kiiruse alla. xxx juht andis pika signaali ja käeviipega teise sõiduki juhile märku, et teelt ära sõita, kuid Xxxi juht nendele ei reageerinud ja jätkas sõitu kesklinna suunas.

Tunnistaja V. A ütlustest kohaselt juhtis tema sõidukit Xxx ja liikus suunaga linna poole mööda Pärnu mnt viadukti, liikudes äärmises vasakpoolses sõidureas oma sõidurajal. Sõiduauto xxx tahtis paremalt poolt tema ette „lõigata”. Tema ei kuulnud signaali andmist ega tundnud ka lööki. Tema leidis politsei ja ta sõitis viaduktile tagasi, tema sõidukil vigastusi ei ole.

Analüüsinud väärteomenetluse käigus kogutud materjale asus kohtuvälise menetleja juht vaidlustatud määruses seisukohale, et liiklusõnnetuse toimumise hetkest ei ole olnud vaidlust asjaolu üle, et sõidukid on olnud omavahel kontaktis, st 14.11.2008.a toimus liiklusõnnetus, kuid liiklusõnnetuses osalejate poolt liikluseeskirja sätete rikkumise tõttu puudub kohtuvälisel menetlejal võimalus tuvastada liiklusõnnetuse süüdlane. Liiklusõnnetuse süülisuse küsimuse lahendamiseks on kohtuvälisel menetlejal võimalust juhul, kui peale liiklusõnnetuse toimumist sõidukite juhid peatuvad viivitamatult, liikusõnnetuse sündmuskohale on jäänud

3 sõidukite asendist jäljed või mahapudenenud osad, kokkupõrkes osalenud juhid täidavad liikluseeskirja nõuet üles tähendada võimalike tunnistajate andmed. Antud juhul peatus sõiduki xxx juht A.Kanna tee ääres eemal kokkupõrke kohast. Sõiduki Xxxi juht jätkas sõitu ja tuli sündmuskohale tagasi teda toimunust teavitanud politseipatrulli nõudmisel. Liiklusõnnetus on ilmselt toimunud olukorras, kus sõidukile xxx on tekkinud vigastus kokkupuutest sõiduki Xxx parempoolse esirattaga. Selleks, et anda hinnang sõidukite liikumise trajektoorile, asukohale liikumisel enne kokkupõrget ja kokkupõrke tekkemehhanismile, peab kohtuväline menetleja kindlaks tegema sõidukite asukoha kontakti hetkel. Nimetatud asjaolu ei ole toimunud liiklusõnnetuse ja sündmuskohal sõidukite kokkupõrke asendile ja kohale viitavate jälgede puudumise tõttu võimalik kindlaks määrata. Kuna sõidukite juhid ei peatunud peale kokkupõrke toimumist viivitamatult, ei säilitanud sõidukite asendit, ei kirjutanud üles võimalikke tunnistajate andmeid, ei ole kohtuvälise menetlejal võimalik toimunu olulisi andmeid koguda ja tegelikku olukorda taastada. Kuna sündmuses ei ole teiste tunnistajate andmeid ja osapoolte ütlused on vastuolulised ning nimetatud vastuolusid ei ole võimalik kõrvaldada, teadmata sõidukite asetsemist kokkupõrke hetkel, siis ei ole kohtuvälises menetluses võimalik täiendavaid tõendeid koguda, mistõttu kohtuväline menetleja on lõpetanud väärteomenetluse õigetel alustel ja konstaabel K.Vizeli 16.12.2008 väärteomenetluse lõpetamise määruse tühistamiseks puudub alus.

Kaebuse esitaja seisukoht

Aarne Kanna esitas oma kaitsja adv. M.Saareväli kaudu Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna avariitalituse komissari 22.01.2009.a määrusele 09.02.2009 kaebuse, milles palub tühistada kohtuvälise menetleja vaidlustatud määrus ning teha uus määrus väärteomenetluse jätkamise kohta. Ühtlasi palub kohustada kohtuvälist menetlejat teostama kaebuses taotletud uurimistoimingud. Kaebuse kohaselt ei ole vaidlusaluses väärteoasjas teostatud kõiki menetlustoiminguid, mille teostamine on väärteomenetluse seadustiku ning kriminaal-menetluse seadustiku alusel süüdlase tuvastamiseks võimalik. Käesoleva väärteoasja vaidlus seisneb selles, kumma juhi liikluseeskirja nõuete vastase tegevuse/tegevusetuse tagajärjel liiklusõnnetus toimus. Kaebuse esitaja osundab, et informatsioon sõidukite asukohtade osas ei ole ainuke tõendusallikas, mille abil taastada liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ehk selgitada välja süüdlast liiklusõnnetuses. Menetleja on jätnud hindamata ja välja selgitamata liiklusõnnetuse osalejate ütluste elulise usutavuse, samuti ei ole kogutud otseste tõendite puudumisel kaudseid tõendeid liiklusõnnetuse süüdlase väljaselgitamiseks (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-74-05 ja 3-1-1-12-07).

Vaidlusaluses väärteoasjas on kohtuväline menetleja kasutanud vaid kahte tõendit – kummagi juhi ütlusi, kes kirjeldavad sündmuste asjaolusid erinevalt. Kohtuväline menetleja on oma otsuse rajanud vaid ütluste formaalsetele erinevustele, sisuliselt kontrollimata seda, kumma juhi ütlused on usutavad. Alles siis on võimalik teha järeldusi, kas mõlema juhi ütlused on sedavõrd võrdselt usutavad, et nendevahelised vastuolud tuleb tõlgendada KrMS § 7 lg 3 kohaselt võimaliku kahtlustatava kasuks.

Kaebuse kohaselt on kaebuse esitaja algusest saadik täpselt kirjeldanud sündmuste toimumist. Kaebuse esitajale tundub tõepärane ja eluliselt usutav, et kui kokkupuutunud sõidukite kontakt oli tajutav kaebuse esitaja sõidukis, siis mingit heli ning tõuget Xxxi parempoolse esiratta pihta pidi tundma ka Xxxi juht. Juhul, kui Xxxi juht V. A tajus kontakti xxx samamoodi kui kaebaja, kuid ei teinud sellest välja ning lahkus sündmuskohalt, kerkib küsimus V. A i ütluste usaldusväärsusest liiklusõnnetuse toimumise asjaolude osas. V. A i ütluste kohaselt soovis xxx tema eest „läbi lõigata”. Kuna faktiliselt xxx reavahetust ei

4 toimunud, siis kerkib küsimus, miks V. A seda väidab. Kui aga oletada, et kaebuse esitaja vahetas rida Xxxi ette ja reavahetuse käigus riivas viimase esiratast ning tundis seda riivet, siis miks peaks V. A , kui võimaliku kahju saaja väitma, et ta kokkupuudet ei tundnud. Seega, lahendamaks küsimust ühe või teise juhi ütluste usaldusväärsusest, tuleks leida vastus küsimusele, kas V. A ütlus selle kohta, et ta ei tundnud kontakti xxx , on eluliselt usutav ja tõenäoline. Nimetatud asjaolu on välja selgitatav menetlustoiminguga „uurimiseksperiment” vastavalt KrMS §-le 93 lg 1. Käesolevas asjas on võimalik uurimiseksperiment läbi viia sel teel, et liikuva maasturi Xxx parempoolse esiratta vastu surutakse teisest liikuvast sõidukist sõiduauto xxx plastikkaitserauale sarnanev ese ning uurija koos manukatega, viibides Xxxi sõitjateruumis tuvastab, kas kokkupuutest tekkinud heli on tajutav ka Xxxis sees või mitte. Eksperimendi tulemusi analüüsides saaks teha järelduse selles osas, kas tunnistaja V. A i ütlused liiklusõnnetuse mittetajumise osas on eluliselt usutavad ja seeläbi tõendina usaldusväärsed või vastupidi. Liiklusõnnetuse asjaolusid on võimalik välja selgitada ka liiklustehnilise ekspertiisi teel. Lähtudes tunnistaja V. A ütlustest, et xxx lõikas tema ette või oli seda tegemas ning kokkupõrge toimus olukorras, kus xxx oli suundumas suunaga paremalt vasakule Xxxi ette, on võimalik vigastuste iseloomust tulenevalt tuvastada sõidukite vahelise kontakti nurk ning tulenevalt sellest välja selgitada ka xxx liikumise iseloom liiklusõnnetuse hetkel ja peale seda. Saadud tulemustest on võimalik järeldada, kas xxx liikus rööpselt oma sõidureaga ja seega vastavad tõele kaebuse esitaja ütlused sündmuse kohta või oli ta Xxxi suhtes nurgiti, millisel juhul on tõesed tunnistaja V. A i ütlused.

Kohtumääruse põhjendused

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ning kontrollinud väärteoasja materjale, asub seisukohale, et Aarne Kanna kaitsja poolt esitatud kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja juhi 22.01.2009 määruses sedastatud seisukohaga, et 14.11.2008 liiklusõnnetuse puhul ei toiminud liiklusõnnetuses osalenud juhid A.Kanna ja V.A liikluseeskirja §§ 225 ja 227 sätete kohaselt, jättes peale kokkupõrget koheselt peatumata, säilitamata sõidukite algsed asendid peale kokkupõrget ja kogumata andmeid võimalike tunnistajate kohta, mis objektiivselt takistab liiklusõnnetuse asjaolude täpset ja täielikku tuvastamist. Sellegipoolest kohus nõustub kaebuses toodud aravamusega, et kohtuväline menetleja ei ole teinud asjas kõiki vajalikke menetlustoiminguid, mille teostamine on väärteomenetluse seadustiku ning kriminaalmenetluse seadustiku alusel süüdlase tuvastamiseks võimalik. Antud väärteoasja lahendamisel on kohtuväline menetleja tuginenud liiklusõnnetuse osapoolte tunnistajatena antud ütlustele ning nentinud, et kuna ütlused on vastuolulised ja nimetatud vastuolusid ei ole võimalik kõrvaldada, teadmata sõidukite asetsemist kokkupõrke hetkel, siis ei ole kohtuvälises menetluses võimalik täiendavaid tõendeid koguda. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 31 lg 1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid. Tõendamist käsitlevad sätted on kajastatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 3. peatükis. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kohtuvälises väärteomenetluses otseste tõendite hankimiseks vajalikud toimingud on jäänud tegemata, tuleb vajadusel kasutada kõik teisi võimalusi muude tõendite hankmiseks, mis aitaksid sündmust ja selle tehiolusid tuvastada või tekkinud vastuolusid kõrvaldada. Kohtu hinnangul ei ole kohtuväline menetleja püüdnud sõidukite juhtide ütlustes olevaid vastuolusid kõrvaldada, kasutades näiteks tunnistajate vastastamist (KrMS § 77) või nende ütluste seostamist olustikuga (KrMS § 79).

5 Mis puudutab kaebuses taotletud konkreetsete uurimistoimingute uurimiseksperimendi ja liiklustehnilise ekspertiisi määramist kaebuses kirjeldatud tingimustel, siis kohus jätab nende läbiviimise võimalikkuse ja vajalikkuse kohtuvälise menetleja otsustada. Karistusõiguse üldpõhimõttest (KrMS § 7 lg 3) lähtuvalt kuuluvad kõrvaldamata kahtlustused küll tõlgendamisele võimaliku kahtlustatava kasuks, kuid nimetatu kohaldub vaid juhul, kui tekkinud kahtlusi ei ole asjaolude tõendamisel võimalik kõrvaldada. Antud väärteoasja menetlemisel ei ole kohtuväline menetleja kõrvaldanud kõiki esinevaid kahtlusi võimaliku süüdlase tuvastamiseks. Eeltoodust tulenevalt ning lähtudes VTMS §-st 79 lg 3 p 3 tühistab kohus Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna avariitalituse komissari 22.01.2009.a määruse väärteoasjas nr 2302,08,00160689 ning saadab väärteoasja menetluse jätkamiseks kohtuvälisele menetlejale.

Viktor Brügel Kohtunik