3-11-2290/88 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTU OSAOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

15. juuli 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-11-2290

Haldusasi

Risti 1 PRKT OÜ kaebus tuvastada Rapla Vallavalitsuse

poolt 30.11.2015 korraldusega nr 484 Risti 1 PRKT OÜ-

le

väljastatud

ehitusloa

väljastamisega

viivitamise

õigusvastasus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja - Risti 1 PRKT OÜ, esindaja Tuuliki

Laesson

Vastustaja – Rapla vald, esindaja v.adv Mikk Lõhmus

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tunnistada Rapla Vallavalitsuse tegevusetus õigusvastaseks kinnistule

asukohaga Rapla vald, Uusküla, Risti tn 1 sisse- ja väljasõidu ehitamiseks

ehitusloa taotluse menetlemisel ajavahemikul 06. november 2012 kuni 19.

november 2012 ja 15. oktoober 2015 kuni 30. november 2015. Muus osas jätta

kaebus rahuldamata.

3. Mõista vastustajalt Rapla vallalt Risti 1 PRKT OÜ kasuks välja menetluskulud

kokku summas 1426,88 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. august 2016.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtu 07.08.2015 osaotsusega otsustas kohus haldusasjas nr 3-11-2290: 1)

Rahuldada kaebus nõudes Rapla Vallavalitsuse 23.08.2011 vastuse nr 7-2.6.1/2419-1

tühistamiseks osaliselt ja tunnistada nimetatud vastus õigusvastaseks; 2) Rahuldada kaebus

nõudes Rapla Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks ehitusloa taotluse

menetlemisel ajavahemikul 19. august 2011 – 25. august 2011; 3) Uuendada kaebuse menetlus

kohustamisnõudes nõudega seotud asjaolude täpsustamiseks.

2. 12.08.2015 kohtunõudega andis kohus kaebuse esitajale võimaluse esitada täpsustatud ja

hetke situatsiooni arvestavad seisukohad seoses kohustamisnõudega.

3. 07.09.2015 esitas kaebaja kohtule taotluse jätkata menetlust nõudes kohustada vastustajat

väljastama ehitusluba Risti 1, Uusküla küla, Rapla vald sissesõidu tee osas kohtu poolt

määratud ajaks. Ühtlasi palub kaebaja vastustajalt välja mõista menetluskulud.

4. 25.09.2015 esitas vastustaja kohtule omapoolse seisukoha kaebaja kaebuse täiendusele.

Ühtlasi märkis vastustaja, et ta on uuendanud juurdepääsutee ehitusloa väljastamise menetluse

(vt tl 113-115, kd IV).

5. 11.12.2015 teatas vastustaja kohtule, et on väljastanud kaebajale ehitusloa sissesõidutee

rajamiseks (tl 125, IV kd) ning seega on vastustaja väljastanud haldusakti, mida kaebuse esitaja

on esialgu esitatud kaebuses taotlenud, millest tulenevalt esineb alus menetluse lõpetamiseks.

Vastustaja palub eeltoodust tulenevalt haldusasja menetluse lõpetada ja jätta kaebaja poolt

kantud menetluskulud kaebaja enda kanda (tl 123-124, IV kd).

6. 16.12.2015 teatas kaebuse esitaja kohtule, et ei nõustu menetluse lõpetamisega ja kaebaja

taotleb menetluse jätkamist tuvastamaks vastustaja poolt ehitusloa väljastamisega viivitamisega

õigusvastasus. Kaebuse esitaja märgib, et tuvastamisnõude esitamine on vajalik kaebaja õiguste

kaitseks, kuna kaebaja soovib tulevikus esitada vastustaja vastu kahju hüvitamise nõude, samuti

preventiivsest huvist lähtuvalt.

7. 12.04.2016 esitas kaebuse esitaja kohtule taotluse liita haldusasjas nr 3-11-2290 esitatud

tuvastamisnõue haldusasjaga nr 3-13-2323 ja ülejäänud osas haldusasja nr 3-11-2290 menetluse

lõpetamiseks.

8. Tallinna Halduskohus jättis 12.05.2016 määrusega kaebuse esitaja taotluse haldusasjade

liitmiseks rahuldamata. Kohus otsustas jätkata haldusasja menetlust nõudes tuvastada Rapla

Vallavalitsuse poolt 30.11.2015 korraldusega nr 484 Risti 1 PRKT OÜ-le väljastatud ehitusloa

väljastamisega viivitamise õigusvastasus alates 11.11.2011 kuni 30.11.2015 ja määras asja

lõpuni lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

9. Kaebuse esitaja palub tuvastada Rapla Vallavalitsuse poolt 30.11.2015 korraldusega nr 484

Risti 1 PRKT OÜ-le väljastatud ehitusloa osas ehitusloa väljastamisega viivitamise

õigusvastasus alates 11.11.2011 kuni 30.11.2015. Kaebuse esitaja põhjendab oma kaebust

alljärgnevalt.

9.1. Kaebaja leiab, et vastustaja viivitus ehitusloa väljastamisel oli õigusvastane. Kaebaja leiab,

et õiguslikult ebaõige on vastustaja seisukoht, et vajalikud kooskõlastused ehitusprojektile tuli

hankida kaebajal. Haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 16 lg 1 kohaselt tuleb olukorras, kus

taotluse lahendamiseks on vaja teise haldusorgani kooskõlastust või arvamust ja seda ei ole

antud, haldusorganil edastada taotluse koopia koos dokumentidega teisele haldusorganile,

näidates ära tähtaja, mille jooksul tuleb teha otsus kooskõlastuse andmise kohta või esitada

arvamus. Eelnevast tulenevalt leiab kaebaja, et kooskõlastuste küsimise kohustus on üksnes

haldusorganil ehk vastustajal endal. HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tulenevalt on kõigi

vajalike kooskõlastuste ning arvamuste küsimine haldusorgani enda ehk vastustaja ülesandeks.

Seega on õiguslikult põhjendamatu vastustaja etteheited kaebajale selles osas, et kaebaja ei

olnud ehitusprojekti kooskõlastanud teealuse maa kinnistu omanikega.

9.2. Täiendavalt märgib kaebaja, et teealuste maade omanikud ei saa õiguslikult anda enda

kooskõlastusi ehitusprojektidele, vaid üksnes arvamusi ehitusprojekti kohta. HMS § 16 lg-st 1

ning HMS §-st 6 tulenevalt on ka arvamuste küsimine haldusorgani ehk vastustaja ülesanne

ning mitte kaebaja, nagu püüab seda väita vastustaja.

Lisaks andis haldusasja nr 3-13-43 raames 15.12.2014 toimunud kohtuistungil teemaa omanik

Rappeli Keskus OÜ oma kooskõlastuse ehitusprojekti osas.

9.3. Kaebaja leiab, et ebaõige on vastustaja väide, et Rapla Vallavalitsuse 28.02.2011

korraldusega nr 59, millega anti kaebajale projekteerimistingimused Risti tn 1

kaubanduskeskuse

ja

sellega

seotud

infrastruktuuri

välja

ehitamiseks

(edaspidi

projekteerimistingimused), oli seatud kohustus kooskõlastada projekt teealuse maa kinnistu

omanikega. Projekteerimistingimustes ei ole esitatud nõuet kooskõlastada kaebajal projekt ka

kinnistu omanikega nagu seda väidab ekslikult vastustaja. Projekteerimistingimuste punktis 7.1

ning 7.2 on nähtud ette kooskõlastada projekt tehnovõrkude valdajatega ehk OÜ-ga Rapla Vesi.

Kaebaja rõhutab, et vastustajale esitatud ehitusprojekt oli OÜ Rapla Veega kooskõlastatud.

Täiendavalt näeb projekteerimistingimuste punkt 10.2 ette projekti kooskõlastamise Lääne-

Eesti Päästekeskusega. Kaebaja rõhutab, et ka Päästeameti poolt oli ehitusprojekt

kooskõlastatud. Projekteerimistingimused ei näinud ette täiendavaid kooskõlastusi.

9.4. Eelnevast tulenevalt on kaebaja arvates ebaõige vastustaja seisukoht, et ehitusloa

väljastamine ei olnud võimalik seetõttu, et puudusid maaomanike kooskõlastused. Kaebaja

peab oluliseks märkida, et vastustaja on enda vastuses tuginenud vastustaja poolt 23.08.2011

saadetud kirjale, millega vastustaja juhtis kaebaja tähelepanu asjaolule, et kaebajal puuduvad

vajalikud kooskõlastused sissesõidutee rajamiseks. Kaebaja rõhutab, et kõnealuse kirja on

Tallinna Halduskohus oma 07.08.2015 osaotsusega tunnistanud õigusvastaseks. Kaebajale jääb

arusaamatuks, miks vastustaja tugineb jätkuvalt kirjale, mille sisu on kohus eelnevalt

õigusvastaseks tunnistanud.

9.5. Kaebajale jääb arusaamatuks vastustaja seisukoht, et käesolevas haldusasjas on oluline

tuvastada, kas kaebaja oleks võinud saada ehitamise ajaks ajutise juurdepääsu mujalt kui

kolmandatele isikutele kuuluvate kinnistute kaudu. Kaebaja oli arvestanud ligipääsu saamisel

endale kuuluvale kinnistule kehtestatud detailplaneeringuga, mille järgi oli vastustajal kohustus

Rappeli Keskuse teedevõrgustik pärast teede valmimist üle võtta ning määrata teed avalikku

kasutusse. Seeläbi oleks olnud tagatud ka ligipääs avalikult teelt kaebajale kuuluvale

kinnisasjale. Kaebaja on käesoleva haldusasja käigus varasemalt korduvalt rõhutanud, et

vastustaja kinnitas detailplaneeringu vastuväidete lahendamisel, et juurdepääsuküsimus

kaebajale kuuluvale kinnistule saab lahendatud detailplaneeringuga etapilisuse nõude

kehtestamisega ehk kohalikul omavalitsus ei oleks detailplaneeringu alusel õiguslikult saanud

kasutuslube kaubanduskeskusele ja teedele väljastada enne, kui kaubanduskeskust teenindavate

teed, sealhulgas Risti tänav, Risti põik tänav ning Kagu tänav on detailplaneeringu kohaselt

välja ehitatud (mis hõlmas ka kaebajale kuuluva kinnistu mahasõitu) ning vastustajale üle

antud.

9.6. Kaebaja leiab, et detailplaneeringust tulenes tähtaeg teede väljaehitamiseks. Teede

väljaehitamise tähtaeg oli seotud kasutuslubade väljastamisega ehk teede väljaehitamise

tähtajaks oli detailplaneeringu järgi kasutuslubade taotlemise ajahetk. Seega on ebaõige

vastustaja väide, et detailplaneeringus ei olnud määratud tähtaega, millal Risti tänava mahasõit

valmis olema pidi.

9.7. Kaebaja märgib, et Põhjakeskuse planeeringu kohaselt olid Rappeli keskust teenindavad

tänavad, sealhulgas Risti, Risti põik ja Kagu tänav ette nähtud pärast teede valmimist üle anda

vastustajale ning seega on detailplaneeringu alusel tegu avalike teedega. Vastustaja ja kolmanda

isiku vahel sõlmitud lepingutega on kolmas isik võtnud kohustuse pärast teede valmimist teed

vastustajale üle anda ning vastustaja omakorda võtnud endale kohustuse määrata teed avalikku

kasutusse. Seega on ebaõige vastustaja väide, et kaebaja ei oleks saanud juurdepääsu Risti 1

kinnistule olenemata Põhjakeskuse detailplaneeringust. Juhul, kui vastustaja oleks

detailplaneeringu kohaselt teed avalikku kasutusse määranud, oleks kaebaja saanud ka ligipääsu

avalikult teelt.

9.8. Täiendavalt rõhutab kaebaja, et Põhjakeskuse detailplaneeringu seletuskirja punktis 2.14

on sätestatud järgnev: „Pärast tänavate ja taristu väljaehitamist tuleb tänavad tasuta üle anda

Rapla Vallale. Detailplaneeringuga määratud teemaa kruntide omanik(ud) on kohustatud

lubama teelt juurdepääsu nii Risti tn 1 kui ka teistele Koguduse detailplaneeringuga

kavandatud kinnistu omanikele“. Eelnevast tulenevalt on ilmne, et Põhjakeskuse

detailplaneering oli otseselt seotud kaebajale kuuluvale kinnistule ligipääsu tagamisega ning

seega on ebaõige vastustaja väide, et juurdepääsu rajamiseks oleks kaebajal olnud ikkagi vaja

maaomaniku nõusolekut.

9.9. Kaebaja märgib, et kuivõrd nii Risti tänav, Kagu tänav kui ka välja ehitamata Risti põik on

detailplaneeringu järgi määratud avalikeks teedeks, ning Risti tänavalt on detailplaneeringuga

määratud ligipääs kaebajale kuuluvale Risti 1 kinnistule, on detailplaneeringuga tagatud

kaebajale ligipääs avalikult kasutatavalt teelt Risti 1 kinnistule. Asjaõigusseaduses reguleeritud

juurdepääsu on võimalik nõuda üksnes juhul, kui omanikul puudub kinnisasjale vajalik

juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Käesoleval juhul näeb Põhjakeskuse detailplaneering

ette ligipääsu Risti 1 kinnistule Risti tänava kaudu ning Risti tänava näol on tegu

detailplaneeringu alusel avaliku teega. Seega on põhjendamatud vastustaja väited, et kaebaja

pidanuks pöörduma oma õiguste kaitseks tsiviilkohtu poole.

9.10. Vastustaja poolt viidatud Riigikohtu praktika käsitleb detailplaneeringus määratud

servituudivajaduse määramist ning servituudi hilisemat realiseerimist. Kaebaja märgib, et

viidatud kohtupraktika ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuivõrd Põhjakeskuse planeeringuga

nähtud ei ole ette servituudivajadust kolmandatele isikutele kuuluvalt maalt, vaid

detailplaneeringuga on määratud Risti 1 kinnistut ümbritsevad teed avalikeks teedeks ning Risti

1 kinnistule on detailplaneeringuga määratud ka juurdepääs Risti tänavalt.

9.11. Kaebaja selgitab täiendavalt, et olukorras, kus kaebaja esitas planeeringu menetluse

käigus Risti 1 kinnistu juurdepääsu tagamise osas ka vastuväite, pidi vastustajale olema selge

kaebaja huvi juurdepääsu tagamise osas. Vastustaja kinnitas kaebajale, et juurdepääs Risti 1

kinnistule tagatakse läbi Risti tänava, mis määratakse detailplaneeringu alusel avalikku

kasutusse ning millelt rajatakse juurdepääs Risti 1 kinnistule. Kaebaja märgib, et varem

kehtinud ehitusseaduse § 13 järgi pidi detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja

üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni

ehitusloale märgitud maaüksuseni tagama kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja

detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei olnud kokku leppinud teisiti.

Olukorras, kus vastustaja ja kolmanda isiku vahel oli sõlmitud teede väljaehitamise leping

kohustusega anda pärast teede valmimist teed vastustajale üle, oli vastustaja kohustus tagada

detailplaneeringukohaste teede väljaehitamine ning nende teede avalik kasutus. Vastustaja oma

planeeringujärgset kohustust siiani täitnud ei ole.

9.12. Kaebaja selgitab, et ehitusloa väljastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks on

tal põhjendatud huvi. Kaebaja märgib, et käesoleval juhul on vastustaja pidev õigusvastane

halduspraktika toonud kaasa olukorra, kus kaebaja on oma õiguste kaitseks olnud sunnitud

korduvalt pöörduma kohtu poole.

Täiendavalt märgib kaebaja, et kuivõrd kaebajale juba varasemalt väljastatud ehituslubade

kehtivusaeg on lähiajal möödumas ning vastustaja pole endiselt taganud kaebajale

detailplaneeringukohast ligipääsu Risti 1 kinnistule, võib kaebajal tekkida paratamatult vajadus

taotleda uusi ehituslubasid. Seega on kaebajal preventiivne huvi ka tulevikus vastustaja poolt

läbiviidavate haldusmenetluste õiguspärasuse suhtes.

Ebaõige on vastustaja väide, et hoopiski kaebaja enda tegevus on tekitanud olukorra, kus ta ei

ole suutnud realiseerida oma eesmärki seoses kaubanduskeskuse rajamisega ning seeläbi on

kaebajale tekitatud kahju kaebaja enda äririsk. Kaebaja rõhutab, et juurdepääs avalikult

kasutatavalt teelt oli kaebaja kinnistule ette nähtud Põhjakeskuse detailplaneeringuga avalikult

teelt - Risti tänavalt. Kui vastustaja oleks kaebajale väljastanud ehitusloa ning ühtlasi järginud

detailplaneeringus sätestatud kohustust Risti tänava avalikult kasutatavaks teeks määramise

osas, oleks kaebajal olemas ligipääs endale kuuluvale kinnistule ning kaebajale ei oleks kahju

tekkinud. Kaebaja soovib esitada tulevikus vastustaja vastu ehitusloa väljastamisega

viivitamisest tulenevalt tekkinud kahju hüvitamise nõude.

9.13. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista kaebaja kasuks menetluskulud summas 1928.88

eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 172-174 ja tl 184, IV kd).

Kaebaja märgib, et vastustaja on esitanud menetluskulude väljamõistmise taotluse

kogusummas 6 115,20 eurot. Kaebaja on veendumusel, et vastustajale menetluskulude

väljamõistmine ei ole käesolevas haldusasjas võimalik. Käesoleval juhul ei saa ehitusloa

vaidlust lugeda selliseks vaidluseks, mis väljuks haldusorgani igapäevase põhitegevuse

raamidest. Kaebaja märgib, et vastustaja põhiseisukohad läbi kõigi kohtumenetluste on olnud

samad, mistõttu ei ole ka vastustaja poolt esitatud menetluskulude suurus põhjendatud. Kaebaja

leiab seega, et vastustaja poolt kantud menetluskulud ei ole vajalikud ega põhjendatud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja taotlus tuvastada Rapla Vallavalitsuse poolt

30.11.2015 korraldusega nr 484 Risti PRKT OÜ-le väljastatud ehitusloa väljastamise

viivitamisega õigusvastasus ajavahemikul 11.11.2011 kuni ehitusloa väljastamiseni 30.11.2015

on tõendamata ning õiguslikult põhjendamatu, sest vastustaja ei saanudki väljastada ehitusluba

tulenevalt kehtivast seadusandlusest.

10.1. Vastustaja toob välja, et kaebuse esitaja esitas vastustajale 15.10.2012 asukohaga Risti 1,

Uusküla küla, Rapla vald ehitusprojekti, milles kajastati Risti tn 1 kaubanduskeskust koos

kaubanduskeskust teenindatavate rajatistega ning tanklaga, Kagu tänava-Risti põik-Risti tänava

kõnniteed, välisvõrkusid ja Risti tn 1 kinnistule sissesõidu teid. Kaebaja esitas vastustajale

16.10.2012 ka taotlused Risti tn 1, Uusküla, Rapla vald kinnistule (edaspidi: kinnistu)

ehituslubade väljastamiseks kaubanduskeskusele ja selle juurde kuuluvate rajatiste,

ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga liitumiseks vajaliku kanalisatsiooni ja veetorustiku

väljaehitamiseks.

10.2. Vastustaja selgitab, et juhindudes taotluste esitamise ajal kehtinud ehitusseadusest,

algatas ta koheselt taotluse esitaja poolt edastatud dokumentide menetlemise. Menetlemise

käigus selgus, et kaebuse esitaja ei ole projekteerimisel arvestanud Rapla Vallavalitsuse

28.02.2011 korraldust nr 59, millega määrati Risti 1 PRKT OÜ-le täiendavad

projekteerimistingimused Risti tn 1 kaubanduskeskuse ja sellega seotud infrastruktuuri

väljaehitamiseks. Lisaks oli vastustaja poolt väljastatud täiendavate projekteerimistingimuste

juurde esitatud ka nõue kooskõlastada kaebuse esitajal oma projekt tehnovõrkude valdajatega

ja kinnistute omanikega, kelle kinnistuid läbis rajatava kaubanduskeskuse infrastruktuur.

10.3. Vastustaja märgib, et juhtis kaebuse esitaja tähelepanu ka asjaolule, et kanalisatsioonivesi

oli ette nähtud juhtida Rappeli Keskuse OÜ poolt rajatud ja viimasele kuuluvasse pumplasse

Suve ja Risti tänavate ristumiskohal, kuid kooskõlastus Rappeli Keskuse OÜ-ga kaebuse

esitajal puudus. Edasise vastustaja poolt ehitusprojekti ja ehituslubade taotluste menetluse

käigus selgus, et kaebaja poolt esitatud projektil puudusid vajalikud kooskõlastused

kaubanduskeskust teenindavate (rajatavate) teede ja nende aluste maade omanikega EELK

Rapla Maarja-Magdaleena Koguduse ja Rappeli Keskus OÜ-ga. Antud asjaolule juhtis

vastustaja tähelepanu juba oma 23.08.2011 väljastatud kirjas kaebuse esitajale, kus lisaks

mitmetele olulistele puudustele projektdokumentatsioonis tõi vastustaja välja ka selle, et

kaebuse esitajal puuduvad vajalikud kooskõlastused selleks, et saada ehitusluba sissesõidutee

rajamiseks. (I kd, tl 15).

10.4. 22.11.2012 Rapla Vallavalitsuses toimunud vastustaja ehitusosakonna töökoosolekul

jõuti seisukohale, et kuna kaebaja projektidel puudusid vajalikud kooskõlastused, siis oli

võimalik vastustajal ehitusluba väljastada üksnes sidekaabli kanalisatsiooni rajamiseks.

29.11.2012 väljastas vastustaja kaebuse esitajale ehitusloa nr 3638 Risti 1 kaubanduskeskuse

sidekaabli kanalisatsiooni ehitamiseks ning eeltoodud ehitusloa väljastamise aluseks oli

omakorda Rapla Vallavalitsuse 26.11.2012 korraldus nr 501.

10.5. Vastustaja toob välja, et 12.12.2012 kirjaga peatati Rapla Vallavalitsuse poolt

ehituslubade taotluse menetlus kuni kooskõlastuste saamiseni (tl 153, IV kd), sest

projektdokumentatsiooni koosseisus puudusid maaomanike kooskõlastused ja ehituslubade

taotlus ei olnud esitatud maaomaniku poolt (enne 01.07.2015 kehtinud EhS § 23 lg 11).

Siinjuures selgitas vastustaja, et juhul kui taotleja on projektdokumentatsiooni kooskõlastanud

kinnistu omanike EELK Rapla Maarja-Magdaleena Koguduse ja Rappeli keskuse OÜ-ga, on

võimalik jätkata ehitusloa menetlusega vastustaja poolt. Vastustaja rõhutas siinjuures veel

asjaolu, et juhul kui kaebuse esitaja on kinnistu omanikelt saanud kooskõlastused, siis on Rapla

Vallavalitsusel võimalik arutada kaebuse esitaja ülejäänud ehituslubade taotlusi veel samal

aastal toimuma pidanud vallavalitsuse 17. detsembri istungil ning konsensuse saavutamisel ka

väljastada kaebuse esitaja poolt taotletavad ehitusload, k.a. ka sissesõidutee ehitusluba. Kaebus

esitaja ei kõrvaldanud vastustaja poolt 12.12.2012 talle edastatud kirjalikes seisukohtades välja

toodud puudusi kooskõlastuste kohta ning selle asemele pöördus kaebuse esitaja hoopiski

erinevate kaebustega aastatel 2012-2013 Tallinna Halduskohtusse.

10.6. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul on oluline seoses kaebuse esitaja

tuvastusnõudega ka tuvastada, kas kaebaja oleks võinud saada ehitamise ajaks ajutise

juurdepääsu Risti 1 kinnistule mujalt, kui Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Rapla Maarja-

Magdaleena Kogudusele ja Rappeli Keskus OÜ-le kuuluvate kinnistute kaudu ning kas sellest

tulenevalt oleks vastustaja saanud väljastada kaebuse esitajale ehituslubasid ja kaebuse esitaja

oleks saanud väljastatud ehituslubade alusel alustada reaalselt kaubanduskeskuse

ehitustegevusega.

Vastustaja toob välja, et kaebaja kinnistut reguleeriv Koguduse detailplaneering näeb Risti 1

kinnistule ette 100% ärimaa sihtotstarbe ning kaks juurdepääsu Risti tänavalt Risti 1 kinnistule.

Samas on määrav, et nii Koguduse detailplaneeringu kui ka Põhjakeskuse detailplaneeringu

kohaselt on kaebaja kinnistule juurdepääsude ja selle teenindamiseks vajalike tehnovõrkude

asukohaks eraomandis olev Risti tänav L1 (Koguduse kinnistu), mis kuulub Eesti Evangeelse

Luterliku Kiriku Rapla Maarja-Magdaleena Kogudusele (edaspidi Kogudus) 95/100

kaasomandi osas ja Rappeli Keskus OÜ-le 5/100 kaasomandi osas. See tähendab, et sõltumata

Põhjakeskuse planeeringu lahendusest puudub kaebajal formaalne juurdepääs avalikult

kasutatavale teele, so Põhjakeskuse planeeringu kehtestamiseta või ka realiseerimata ei piirdu

kaebaja kinnistu ikkagi vahetult avalikult kasutatava teega ja kaebaja peab juurdepääsu

rajamiseks saama maaomaniku nõusoleku, et vahepealset ala kasutada.

Vastustaja rõhutab, et kaebuse esitaja on ka ise kinnitanud ning on tõendatud, et kaebajal

puudusid ning puuduvad võimalused ajutise juurdepääsu saamiseks Risti 1 kinnistule mujalt,

kui Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Rapla Maarja-Magdaleena Kogudusele ja Rappeli

Keskus OÜ-le kuuluva Risti tänav L1 kinnistu kaudu. Eeltoodust tulenevalt ei oleks kaebuse

esitaja

mitte

kuidagi

saanud

väljastatud

ehituslubade

alusel

alustada

reaalselt

kaubanduskeskuse ehitustegevusega, kuna tal puudus ja puudub tänaseni vajalik juurdepääs

kaubanduskeskusega seotud kinnistule.

Vastustaja on seisukohal, et Koguduse maaüksuse kaudu Risti tn 1 kinnistule juurdepääsu

saamine ja tehnovõrkude väljaehitamine on kaebajale olnud tagatud läbi asjaõigusseaduse

(edaspidi AÕS).

Antud nõude oleks pidanud kaebaja juba ammu esitama tsiviilkohtusse ning see oleks kaebaja

eesmärgi suhtes olnud ka asjakohane. Vastustaja ei saa antud nõuet kohtusse esitada ja sõlmida

vastavaid kokkuleppeid kinnistu omanikega ning seetõttu ei saa vastustaja vastutada selle eest,

et kaebuse esitaja ei ole jätkuvalt saanud alustada kaubanduskeskuse ehitamisega. Asjaolu, et

kaebaja pole soovinud eeltoodud seadusjärgseid õigusi kasutada, ei tähenda, et vastustaja

tegevus ehituslubade väljastamisel oleks õigusvastane ning seotud kaebuse esitajale väidetava

kahju tekkimisega.

10.7. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja oli hoonestusõiguse lepingute sõlmimisel teadlik

asjaolust, et tal puudub avalikult teelt juurdepääs Risti 1 kinnistule.

Siinjuures jääb vastustajale arusaamatuks kaebuse esitaja seisukoht selle kohta, et seda enam

oli kaebaja huvi Põhjakeskuse detailplaneeringu menetluses suunatud endale kuuluvale

kinnistule juurdepääsu tagamisele ning et juurdepääsu pidi tagama vastustaja.

Vastustaja märgib tuginedes kohtupraktikale, et juhul kui kinnistu ei piirne vahetult avalikult

kasutatava teega, ei ole see detailplaneeringu kehtestamata jätmise aluseks ning kas ja kuidas

juurdepääsu küsimus lahendatakse, on tsiviilõiguslik küsimus. Asjaolu, et kaebaja pole

soovinud eeltoodud seadusjärgseid õigusi kasutada, ei tähenda, et vastustaja tegevus ehitusloa

menetlemisel ja selle väljastamisel oleks õigusvastane ning seotud väidetava kahju tekkimisega

kaebuse esitajale.

10.8. Vastustaja toob välja, et 01.07.2015 jõustunud ehitusseadustik ei nõua ehitusloa taotluse

esitamist maaomaniku poolt. Ehitusseadustik § 42 lg 6 sätestab, et kohalik omavalitsus kaasab

menetlusse kinnisasja omaniku, kui taotlust ei ole esitanud omanik ja vajaduse korral

kinnisasjaga piirneva kinnisasja omaniku. Arvestades, et kehtiv seadus ei piiranud enam

ehitusloa taotluse esitamise õigust, pidas Rapla Vallavalitsus võimalikuks uuendada enda

initsiatiivil haldusmenetlust 2015 septembris juhindudes siinjuures ka haldusmenetluse seaduse

§-st 44 lg 1 p 1.

Käesoleval juhul uuendas vastustaja haldusmenetluse enda initsiatiivil, mis veelkord tõendab,

et vastustaja on ei ole viivitanud õigusvastaselt ehituslubade menetlemisel ja väljaandmisel.

Vastustaja on välja toonud, et menetluse uuendamine menetlusosalise poolt eeldab

menetlusosalise taotlust ning isegi, kui möönda haldusorgani enda initsiatiivil haldusmenetluse

uuendamise võimalikkust, siis peab haldusorganil olema mõistlik aeg menetluse uuendamise

otsuse tegemiseks. Käesoleval juhul on tõendatud, et vastustaja pöördus kaebuse esitaja poole

koheselt 2015 septembri alguses pärast puhkuste perioodi, mil vastustaja enda initsiatiivil

uuendas kaebaja sissesõidutee ehitusloa taotluse menetluse (vt tl 158-161 pöördel, IV kd).

Arvesse võttes asjaolu, et uus ehitusseadustik jõustus alates 01.07.2015 ei saa kaebaja mitte

kuidagi vastustajale ette heita asjaolu, et vastustaja oleks olnud ehitusloa väljastamisel

õigusvastaselt viivituses. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et vastustaja on menetlenud

sissesõidutee ehitusluba haldusmenetluses ettenähtud tähtaegade jooksul ning ei ole mitte

kuidagi viivitanud ehitusloa väljastamisega õigusvastaselt.

10.9. Vastustaja on seisukohal, et kehtiv kohtupraktika ei välista preventiivsel eesmärgil

tuvastamiskaebuse esitamist, kuid käesoleval juhul kaebuse esitaja poolt väljatoodud

tuvastamishuvi ei saa pidada õiguslikult põhjendatuks ning lubatavaks. Vastustaja on

seisukohal, et ehituslubade väljastamise tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ei saa pidada

põhjendatuks seetõttu, et vastustaja oli ja on niikuinii kohustatud juhinduma oma tegevuses

kehtivast seadusandlusest ning kehtivatest detailplaneeringutest.

Vastustaja rõhutab, et preventiivne eesmärk tuvastamiskaebuse esitamiseks on aktsepteeritav

üksnes erandina, mida kaebuse esitaja käesoleval juhul kohtule ja ka vastustajale veenvalt ei

ole põhjendanud. Preventiivse huvi alusel õigusvastasuse tuvastamise kaebeõiguse puhul tuleb

kaebajal ära näidata, kuidas aitab see kaasa tema õiguste edasisel kaitsmisel. Eeltoodust

tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebuse esitaja poolt esitatud taotlus vastustaja tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks preventiivse huvina on tõendamata ning õiguslikult

põhjendamatu.

10.10. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt tuvastusnõude esitamine eraldi

menetluses koormab kohut ning tekitab menetlusosalistele liigseid menetluskulusid.

10.11. Kokkuvõttes on vastustaja seisukohal, et kaebuse esitaja on ise oma tegevuse ja

tegevusetusega tekitanud olukorra, kus ta ei ole suutnud realiseerida oma eesmärki seoses

kaubanduskeskuse ehitamisega. Kaebuse esitaja sõlmis 2011 aastal hoonestusõiguse lepingud

olukorras, kus tal puudus juurdepääs oma kinnistule ning sellega võttis kaebuse esitaja endale

teadliku riski, et tal ei ole võimalik kaubanduskeskust ehitada vastavalt tema äriplaanis

ettenähtud tingimustel ja tähtaegadel. Vastustaja on ka ühesel seisukohal, et kaebuse esitaja on

võtnud ise oma tegevuse ja tegevusetusega äririski olukorras, kus ta asus sõlmima

kaubanduskeskusega seotud üürilepinguid teades samal ajal, et tal puudub juurdepääs

kaubanduskeskuse ehitamiseks vajalikule kinnistule ning ehitusluba kaubanduskeskuse

ehitustegevuse alustamiseks.

10.12. Vastustaja palub kaebuse esitajalt vastustaja kasuks välja mõista menetluskulud kokku

summas 6115,20 eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 163-171, IV kd). Kaebaja

menetluskulud palub vastustaja jätta kaebaja kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas vastustaja on olnud õigusvastases viivituses

perioodil 11.11.2011 kuni 30.11.2015 kaebuse esitajale tema 29.07.2011 ehitusloa taotluse

(mida kaebaja on täpsustanud 16.10.2012) kinnistule sisse- ja väljasõidu ehitamiseks (tl 13, I

kd ja tl 86-215, III kd ja tl 2-16, IV kd) alusel ehitusloa väljastamisega.

12. Kohus on käesoleva menetluse käigus tuvastanud järgmised asjaolud:

12.1. Vaidlust ei ole, et käesolevas menetluses käsitletava ehitusloa väljastamise üheks

põhiliseks aluseks on Rapla Vallavolikogu 25.08.2011 otsusega nr 80 „Detailplaneeringu

kehtestamine“ kehtestatud nn. Põhjakeskuse detailplaneering.

12.2. Vaidlust ei ole, et enne nimetatud detailplaneeringu kehtestamist reguleeris Risti 1

krundile ligipääsuteid Rapla Vallavolikogu 26.06.2006 otsusega nr 41 kehtestatud Rapla valla

Uusküla külas asuva Koguduse kinnistu, Väljamäe, Jaanilda ja Kopli kinnistute, nendega

piirnevate reformimata riigimaade ning T-15 Tallinn-Rapla-Türi ja T-20141 Rapla-Varbola

maantee vahelise ala detailplaneering, millega määrati kindlaks ala sihtotstarbed ja

ehitustingimused. Juurdepääsud planeeringu alusel moodustatud Risti tn 1 kinnistule

(katastritunnus 66904:001:0194, sihtotstarve 100% ärimaa) olid ette nähtud kinnistu kirdepiiri

idapoolse otsa lähedalt Kirikumaa maaüksuselt ning avaliku infrastruktuuri (kaasa arvatud teed)

olemasolu (väljaehitamise) tagamise kohustus oli Rapla vallal, kuna detailplaneeringus ei olnud

teisiti märgitud.

12.3. Vaidlust ei ole, et kaebajale kuulub aadressil Risti tn 1, Uusküla, Rapla vald asuva kinnistu

(edaspidi kinnistu) hoonestusõigus ja et nimetatud kinnistu asub detailplaneeringuga hõlmatud

alal. Detailplaneeringuga on kinnistule määratud ehitusõigus kahe kuni kolmekorruselise

ärihoone ehitamiseks koos ärihoonete teenindamiseks vajaliku parkimise ja sisse- ja

väljasõitudega.

Dokumentaalselt on tõendatud, et kaebaja esitas Rapla Vallavalitsusele 29.07.2011 ehitusloa

taotluse kinnistule sisse- ja väljasõidu ehitamiseks (tl 13, I kd). Koos ehitusloa taotlusega esitati

E. Jahhu Projektbüroo OÜ poolt koostatud ehitusprojekt „Perspektiivse kaubanduskeskuse

sisse- ja väljasõidud. Risti tn 1 (katastritunnus 66904:001:0194). Eelprojekt. Seletuskiri ja

joonis.“, töö nr 277/11, juuli 2011 (edaspidi ehitusprojekt, tl 22-28, I kd).

12.4. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et osa maa-alast, kuhu kaebuse esitaja soovis

sissesõiduteed rajada ja milleks ta vaidlusaluse ehitusloa taotluse esitas, asub aadressil Rapla

vald, Uusküla, Risti tn 1 (katastritunnus 66904:001:0295) ning vastav kinnistu kuulub Rappeli

Keskus OÜ-le (registrikood 11945040) 5/100 kaasomandi ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku

Rapla Maarja-Magdaleena Kogudusele (registrikood 80209174) 95/100 kaasomandi osas (vt

Kinnistusraamatu elektrooniline andmebaas).

Kohtule esitatud ehitusloa taotlusest nähtub, et selles on märgitud ehitusega hõlmatud ala

katastritunnuseks üksnes 66904:001:0194. Samas tuleneb ehitusloa taotlusele lisatud

eitusprojektist tuleneb üheselt, et ehitusluba taotletakse tegelikult ka osa juurdepääsutee osas

maa-alale katastritunnusega 66904:001:0295.

12.5. Rapla Vallavalitsus keeldus 23.08.2011 kirjaga nr 7-2.6.1/2419-1 (tl 15, I kd) ehitusloa

väljastamisest. Tallinna Halduskohus tunnistas oma 07.08.2015 osaotsusega nimetatud kirja

õigusvastaseks eelkõige põhjuselt, et nimetatud haldusakt ei vastanud selguse nõudele (HMS §

55).

12.6. Vaidluste ei ole, et Rapla Vallavalitsus väljastas 30.11.2015 korralduse nr 484 alusel

kaebuse esitajale ehitusloa 484 sissesõiduteede rajamiseks aadressil Rapla vald, Uusküla, Risti

tn.1 (katastritunnus 66904:001:0295) (tl 125, IV kd).

13. Alljärgnevalt tuleb kohtul lahendada küsimus selles, kas vastustaja oleks pidanud

30.11.2015 korralduse nr 484 alusel kaebajale väljastatud ehitusloa väljastama varem ning, kas

vastustaja on olnud olnud õigusvastases viivituses ehitusloa väljastamisel.

13.1. Ehitusloa väljastamisele esitatavaid nõudeid reguleerisid 11.11.2011 kuni 30.06.2015

põhiosas ehitusseaduse (EhS v.r) §-d 22-28. EhS v.r § 23 lg 11 sätestas seejuures, et ehitusloa

taotluse esitab maaüksuse või ehitise omanik või ehitise kaasomanik kaasomanike enamuse

otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas, või korteriomanik

korteriomanike häälteenamuse alusel.

EhS v.r § 8 sätestas, et ehitusloa väljastaja väljastab ehitusloa või keeldub selle väljastamisest

20 päeva jooksul ehitusloa taotluse ja ehitusprojekti ning vastava nõude olemasolu korral

ehitusprojekti ekspertiisi esitamise päevast arvates.

Eeltoodud regulatsioonist lähtuvalt nõustub kohus vastustajaga selles, et kuni 30.06.2015

kehtinud seadus ei võimaldanud kohalikul omavalitsusel anda ehitusluba, kui ehitusloa taotlust

ei olnud esitanud maaüksuse omanik. Arvestades kohtu poolt eelpool tuvastatud asjaolusid, siis

tuleb asuda seisukohale, et vastustaja ei saanud seega olla ehitusloa väljastamisel õigusvastases

viivituses perioodil 11.11.2011 kuni 30.06.2015.

Kohus ei nõustu siinkohal kaebajaga selles, et vastustaja oleks pidanud lähtuvalt kaebaja

taotlusest ise hankima kaebaja ehitusloa taotlusele maaüksuse omaniku nõusoleku. Kaebaja

viitab küll õigesti, et HMS § 16 lg 1 sätestab, et kui taotluse lahendamiseks on vaja teise

haldusorgani kooskõlastust või arvamust ja seda ei ole antud, edastab haldusorgan taotluse

koopia koos dokumentidega teisele haldusorganile, näidates ära tähtaja, mille jooksul tuleb teha

otsus kooskõlastuse andmise kohta või esitada arvamus. Taotleja võib ise korraldada

kooskõlastuse või arvamuse saamise, kui see on menetluse kiiruse ja ökonoomia huvides

vajalik. Samas ei olnud käesoleval juhul vajalik mitte teise haldusorgani nõusolek, vaid

maaüksuse omaniku taotlus. Seega ei ole kaebaja poolt viidatud HMS § 16 lg 1 antud juhul

kohaldatav. Vaidlust ei ole selles, et maaüksuse omanikud (Rappeli Keskus OÜ ja Eesti

Evangeelse Luterliku Kiriku Rapla Maarja-Magdaleena Kogudus) ehitusloa taotlust ei esitanud,

vaid seda tegi kaebaja. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajal puudus nimetatud isikute nõusolek

või volitus vastava ehitusloa taotluse esitamiseks.

13.2. Põhimõtteliselt on kohtu arvates õige kaebaja viide HMS § 6 tulenevale

uurimisprintsiibile, kuid arvestades jällegi kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse

regulatsiooni, mis sätestas rangelt maaüksuse omaniku õiguse tema maale ehitusloa taotluse

esitamiseks, siis ei saa asjaolu, et vastustaja ise ei asunud aktiivselt Rappeli Keskus OÜ-lt ja

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Rapla Maarja-Magdaleena Koguduselt kaebaja poolt esitatud

ehitusloa taotlusele nõusolekut küsima, muuta kuidagi õigusvastaseks vastustaja tegevust

vastava ehitusloa taotluse menetlemisel. Vastustaja on andnud kaebajale võimaluse ehitusloa

taotluse puudused kõrvaldada ehk kaebajale anti võimalus vastav maaomanike nõusolek

haldusorganile esitada, kuid kaebaja seda teinud ei ole.

Kohus on käesolevas asjas tehtud osaotsuses juba tuvastanud, et vastustaja on oma esialgset

keeldumist (so Rapla Vallavalitsuse 23.08.2011 vastust nr 7-2.6.1/2419-1) sisuliselt muutnud

11.11.2011 kirjaga. Ajavahemiku 23.08.2011-11.11.2011 osas on kohus avaldanud seisukohta,

et selles osas vastustaja õigusvastases viivituses ei saanud olla, kuna oli keeldunud ehitusloa

väljastamisest või 23.08.2011 kirja tõlgendamisel taotluse parandamise võimaluse andmisena

ootas kaebaja taotluse puuduste kõrvaldamist. Kuna kaebaja ise vastustajaga sel teemal ei

suhelnud ja 23.08.2011 kirja sisu täpsustada ei palunud, ei saa nimetatud ajavahemikul

toimunud viivitust lugeda õigusvastaseks.

13.3. Kohus toob alljärgnevalt lühidalt välja, mis toimus edasi vaidlusaluse ehitusloa

menetluses ja võtab seejärel seisukoha, kas isegi juhul, kui asuda seisukohale, et vastustaja

oleks pidanud ise olema aktiivsem ja maa omanikelt küsima nõusolekut kaebaja ehitusloa

taotlusele (millega kohus antud juhul eelpool ei nõustunud), võis vastustaja olla oma sel ajal

toimunud tegevuses (tegevusetuses) õigusvastases viivituses.

Lühidalt toimus edasine menetlus järgmiselt:

21.12.2011 on kaebaja edastanud vastustajale kooskõlastamiseks Risti 1 juurdepääsude projekti

täiendused (tl 6-17, III kd).

03.01.2012 (koos 18.01.2012 täpsustustega) on kaebaja esindaja edastanud vastustajale, OÜ-le

Rappeli Keskus ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Rapla Maarja-Magdaleena Kogudusele

notaribüroos ettevalmistatud reaalservituudi seadmise lepingute ja isikliku kasutusõiguse

seadmise lepingute projektid, kuid vastavaid lepinguid ei sõlmitud (vt tl 68-69, III kd).

16.10.2012 on kaebaja edastanud vastustajale Risti 1 ehitusloa taotlused koos riigilõivu

tasumist tõendavate dokumentidega ja 15.10.2012 Risti 1 Uusküla ehitusprojekti joonised II ja

III osa ning IV osa (tl 86-215, III kd ja tl 2-16, IV kd). Sama kuupäeval on edastatud

Ehitusprojekt ka Rappeli Keskus OÜ-le (tl 17-45, IV kd).

20.11.2012 tegi vastustaja kaebajale ettepaneku ehitusloa taotluste (mida oli kokku 6)

muutmiseks ja vormistada eraldi ehitusloa taotlus parklale ja kõnniteedele (tl 46, IV kd).

20.11.2012 esitas kaebaja muudetud ehitusloa taotlused ja täiendavad materjalid vastustajale (tl

47-69, IV kd).

22.11.2012 teatab vastustaja e-postiga kaebuse esitajale, et peatab ehituslubade taotluste

menetluse,

kuna

ehituslubade

taotlemiseks

on

vajalik

viia

projekt

vastavusse

projekteerimistingimustes nõutuga ( v.a ehitusluba sidekaabli kanalisatsiooni rajamiseks) (tl 70,

IV kd).

27.11.2012 teatab kaebaja, et talle on arusaamatu ehituslubade taotluste menetluse peatamine

(tl 70, IV kd).

12.12.2012 teatas vastustaja kaebajale, et juhul kui kaebuse esitaja on oma ehitusprojekti

kooskõlastanud OÜ-ga Rappeli Keskus ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Rapla Maarja-

Magdaleena Kogudusega, siis on võimalik ehituslubade taotluste menetluse jätkamine ja nende

väljastamise taotlusi on võimalik arutada vallavalitsuse korralisel istungil 17.12.2012 (tl 72-75

pöördel, IV kd).

21.12.2012 jättis vastustaja kaebuse esitaja poolt esitatud ehitusprojekti kooskõlastamata (tl 83-

84 pöördel, III kd).

11.02.2013 esitas kaebaja vastustajale teabenõude, mille edastas korduvalt 26.02.2013 seoses

ehitusloa taotlustega (tl 78-80 pöördel, IV kd). Vastustaja vastas kaebuse kohaselt üksnes

teabenõudele, kuid järelepärimisele jättis vastamata.

13.4. Arvestades eelpool välja toodud asjaolusid on kohus seisukohal, et vastustaja ei saanud

olla ehituslubade menetlemisel õigusvastases viivituses 11.11.2011 kuni 16.10.2012, kuna selle

ajani ei olnud kaebuse esitaja esitanud vastustajale isegi mitte korrektset ehitusprojekti ega

ehitusloa taotlust. Seda on kaebaja tegelikult kinnitanud ka ise näiteks 30.08.2012 haldusasjas

nr 3-12-213 toimunud kohtuistungil, kus kaebaja märkis seoses juurdepääsuteede ehitamisega

Põhjakeskuse detailplaneeringu järgi, et: „Teeme kohe projekti, kooskõlastame, siis taotleme

ehitusloa.“ Sellest tulenevalt andis kohus menetlusosalistele kompromissläbirääkimiste

pidamiseks tähtaja kuni 15.10.2012.

16.10.2012 ongi kaebuse esitaja esitanud vastustajale ehitusprojekti ja ehitusloa taotluse. Samas

tegi kaebaja seda mitte endale kuuluva maa-ala osas. Seejuures puudus tal selleks maa

(kaas)omanike nõusolek ja taotlust ei esitanud ka maa omanikud ise. Vastava taotluse

menetlemiseks oli vastustajal seaduse kohaselt aega 20 päeva (EhS v.r § 23 lg 8). Järelikult ei

saanud vastustaja tegevus kuni 05.11.2012 olla õigusvastane.

13.5. 20.11.2012 tegi vastustaja kaebajale ettepaneku ehitusloa taotluste muutmiseks ning

22.11.2012 on vastustaja peatanud ehituslubade taotluste (sh käesolevas asjas vaidlusaluse

ehitusloa taotluse) menetluse. Vastutaja on teinud vastava esimese menetlustoimingu 15 päeva

hiljem kui seadus ette näeb. Seega tuleb asuda seisukohale, et vastustaja oli kaebuse esitaja

poolt 16.10.2012 (so algselt 29.07.2011 esitatud) esitatud ehitusloa taotluse menetlemisega oma

tegevusetuse tõttu õigusvastases viivituses 14 päeva jooksul.

13.6. 22.11.2012 vastustaja poolt ehituslubade taotluste menetluse peatamine oli kohtu arvates,

arvestades tol ajal kehtinud ehitusseaduse regulatsiooni, õiguspärane, kuivõrd kaebuse esitaja

taotles ehitusluba ka maaüksusele, mille omanikuks ta ei olnud ning kaebuse esitajal puudus

maa omaniku nõusolek ehitusloa taotluse esitamiseks. Miks ehituslubade menetlemisega ei

saanud edasi minna, on vastustaja täiendavalt selgitatud oma 12.12.2012 kirjas nr 7-2.6.1/2419-

13. Vastava korrektse maaomanike nõusolekuna ei saa käsitleda kaebaja poolt nimetatud Rappeli

Keskuse OÜ esindaja poolt haldusasjas nr 3-13-43 kohtuistungil 15.12.2014 avaldatud

valmisolekut nõusoleku andmiseks (kus Rappeli Keskuse OÜ oli nõus lubama tee rajamist), kui

arutati võimaliku kompromissi sõlmimist, kuna nõusolekut ei ole andnud maa teine kaasomanik

(kellele kuulus 95% osa kaasomandist) Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Rapla Maarja-

Magdaleena Kogudus. Seejuures on samal kohtuistungil vastustaja esindaja selgelt märkinud,

et selleks peaks olema, kas maaomanike nõusolek ehitusprojektil või eraldi kirjalik kokkulepe

kaebaja ja kolmandate isikute (Rappeli Keskus OÜ ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Rapla

Maarja-Magdaleena Koguduse) vahel, et kolmandad isikud lubavad enda maale mahasõidu

ehitada (haldusasja nr 3-13-43 kohutistungi protokoll 15.12.2014 kell 16:08:10). Ühtegi sellist

kirjalikku dokumenti kohtule esitatud ei ole ja kohtu teada ei ole sellist dokumenti ka koostatud.

Seega ei olnud kohtumenetluses toimunud valmisoleku väljendamise järel 15.12.2014

haldusmenetluse peatamise alus ära langenud ning vastustaja ei saanud olla ka õigusvastases

viivituses taotluse lahendamisega vähemalt kuni 30.06.2015.

13.7. Kohus peab vajalikuks lisaks eeltoodule märkida, et pooled on pidanud pea kõikide nende

haldusasjade raames, mis on halduskohtu menetluses seoses kaebaja ehituslubade taotluste ja

Põhjakeskuse detailplaneeringu ning selle alusel antud ehitus- ja kasutuslubadega, alates

vastavate kaebuste menetlemisest vahelduva pikkusega ja korduvaid kompromissläbirääkimisi.

Nendel läbirääkimistel on kõik menetlusosalised (sh kaebaja) kohtule kinnitanud, et nende

eesmärk on lahendada asi kompromissiga, mis hõlmaks kõiki kaebusi. Siinkohal võib välja tuua

näiteks haldusasja nr 3-13-43 kohtuistungite protokollid, kus on antud ka viimane tähtaeg

läbirääkimiste pidamiseks kuni 20.01.2015 ja mille protokoll kinnitab üheselt, et läbirääkimiste

ulatus oli laiem, kui asjas vaidlustatud korraldusega nr 528 seotud asjaolud, ning kompromissi

arutamisel oli üheks arutlusküsimuseks ka käesolevas asjas vaidlustatud sissesõidutee-

ehitusluba. Samuti on kaebaja ise palunud käesolevas asjas korduvalt täiendavat aega

kompromissläbirääkimiste pidamiseks - kohus määras oma 08.12.2011 määrusega

kompromissläbirääkimiste tähtajaks 23.11.2011, mida pikendas hiljem korduvalt poolte

taotlusel või nõusolekul: kuni 27.12.2011, kuni 10.01.2012, kuni 22.11.2012, kuni 26.02.2013.

30.07.2014 teavitas kaebaja esindaja kohut, et samade poolte vahel toimuvad

kompromissläbirääkimised, mis puudutavad ka haldusasja nr 3-11-2290 lõpetamist. Sellest

tulenevalt palus kohus kaebajal ja vastustajal teavitada kohut kompromissläbirääkimiste käigust

15.09.2014. Viidatud kuupäeval teatas kaebaja, et läbirääkimised jätkuvad ja eeldatav

läbirääkimiste lõpule viimise tähtaeg on 07.10.2014. Kaebaja on käesolevas asjas kohtule

28.11.2014 teatanud, et läbirääkimised on eeldatavalt luhtunud, millest tulenevalt määras kohus

asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja kohtuotsuse kuulutamise aja. Kohus tegi asjas

osaotsuse 07.08.2015.) Seega, arvestades, et kaebaja oli kohtule esitanud juba oma õiguste

kaitseks vastavad kaebused ning kohus neid menetles ja menetlusosalised pidasid omavahel

kompromissläbirääkimisi asjade lahendamiseks kõiki haldusasju hõlmava kompromissiga, siis

ei saanud vastustaja olla kohtu arvates õigusvastases viivituses vaidlusaluse ehitusloa taotluse

lahendamisel vähemalt kuni 20.01.2015 ehk kuni oli selge, et kompromissi ei sõlmita. Samas

ei esinenud ka peale nimetatud tähtaega jätkuvalt ehituslubade taotluste menetluse

uuendamiseks aluseid, kuivõrd kaebaja ei olnud maa omanike nõusolekut ehitusloa

taotlemiseks vastustajale esitanud ning vastustajal puudus kohustus seda maaomanikelt nõuda.

13.8. Kohus nõustub vastustajaga, et alates 01.07.2015 reguleerivad ehitusloa väljastamist

ehitusseadustiku (EhS) §-d 38-46. Nimetatud seadusesätted tõid kaasa olulisi muudatusi

ehituslubade taotluste menetlemisel. EhS § 42 lg 5 sätestab seejuures, et pädev asutus annab

ehitusloa 30 päeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates. Pädev asutus annab

kooskõlastamiseks või arvamuse avaldamiseks kuni kümme päeva. Sama paragrahvi lg 6

kohaselt kaasab pädev asutus menetlusse kinnisasja omaniku, kui taotlust ei ole esitanud

omanik, ja vajaduse korral kinnisasjaga piirneva kinnisasja omaniku.

13.9. Kohus leiab, et vastustaja ei ole olnud vähemalt osaliselt õigusvastases viivituses ka alates

01.07.2015, mil jõustus uus ehitusseadustik.

Kohus märgib, et vastustaja toob põhjendatult välja, et sisuliselt uuendas vastustaja

haldusmenetluse omal initsiatiivil 09.09.2015 (dateeritud 08.09.2015) kirjaga kaebajale. Kohus

nõustub vastustajaga ja loeb mõjuvaks põhjuseks, mis takistas varasemat menetluse

uuendamist, seaduse jõustumise traditsiooniliste suvepuhkuste ajal. Kohus leiab siinkohal, et

kahekuuline menetluse uuendamise viivitus ei olnud õigusvastane, kuna ka kaebaja ise ei

taotlenud menetluse uuendamist sel ajal. Vaidlust ei ole, et 09.09.2015 esitas vastustaja

kaebajale päringu, küsides kas too taotleb jätkuvalt ehitusluba sissesõidutee rajamiseks

kinnistule asukohaga Rapla vald, Uusküla Risti 1.

Kohus märgib oma järgnevate järelduste esimese faktilise alusena, et edasine menetlus kulges

nii, et 14.09.2015 kinnitas kõigepealt kaebaja vastustajale, et soovib jääda enda poolt esitatud

ehitusloa taotluste juurde (tl 113 ja tl 158, IV kd).

17.09.2015 edastas vastustaja kirjaliku pöördumise Rappeli Keskuse OÜ-le ja EELK Rapla

Maarja-Magdaleena Kogudusele, milles palus kirjalikku seisukohta seoses kaebuse esitajale

juurdepääsutee ehitusloa menetluse uuendamisega hiljemalt 01.10.2015 (tl 159-160, IV kd).

08.10.2015 edastas kaebuse esitaja vastustajale kirjaliku seisukoha vastavalt valla 01.10.2015

edastatud e-kirjale, milles vald palus kaebuse esitaja seisukohta seoses Rappeli Keskuse OÜ ja

EELK Rapla Maarja-Magdaleena Koguduse seisukohaga juurdepääsutee ehitusloa taotluse

menetluse uuendamisega (tl 161 ja selle pöördel, IV kd).

30.11.2015 võttis Rapla Vallavalitsus vastu korralduse nr 484, mille alusel andis välja ehitusloa

kaebajale Risti 1 PRKT OÜ-le sissesõidutee rajamiseks aadressil Rapla vald, Uusküla, Risti tn

(katastritunnus

66904:001:295).

Ehitusloa

väljaandmisel

juhindus

vastustaja

Ehitusseadustiku §-st 39 lg 1 (IV kd, lk. 125).

Arvestades, et tegemist ei olnud mitte uue ehitusloa taotlusega, vaid juba 29.07.2011 ehitusloa

taotlusega, mida täpsustati 16.10.2012 ja mille menetlus oli peatatud ning haldusorgan uuendas

haldusmenetluse omal initsiatiivil, mitte kaebaja taotluse alusel, siis perioodil 01.07.2015 -

14.09.2015 ei saanud vastustaja õigusvastases viivituses olla, kuivõrd kaebaja ise ei esitanud

vaatamata õigusliku olukorra muutmisele vastustajale taotlust haldusmenetluse uuendamiseks,

vaid kinnitas vastavat soovi haldusmenetluse jätkumiseks alles peale vastustajalt vastava

päringu saamist.

13.10. Kohus märgib, et menetluse uuendamise tõttu ei pidanud vastustaja küll rangelt

formaalselt võttes lähtuma EhS § 42 lg 5 sätestatud 30 päevasest tähtajast, vaid sai muuhulgas

juhinduda haldusmenetluse üldistest põhimõtetest, et haldusakt tuleb vastu võtta mõistliku aja

jooksul ning tagades kõikide osapoolte ära kuulamine. Kohus märgib, et haldusmenetluse

uuendamise regulatsioon ei sisalda selgitusi sel juhul rakendatavatest menetlustähtaegadest.

Samas ei saa tervele mõistusele ja haldusmenetluse seaduse üldpõhimõtetele toetudes olla

kahtlust selles, et vahepeal peatunud haldusmenetlus tuleb lõpuni viia nii kiiresti, kui on

võimalik jälgides seejuures seadusega põhimenetluse läbiviimiseks ettenähtud tähtaegu. Kohus

möönab, et sellele vaatamata võib menetluse peatumise ajal muutunud olukord üksikutel

erandlikel juhtudel põhjustada vajaduse täiendavate menetlustoimingute läbiviimiseks, mis

omakorda võib õiguspäraselt pikendada otsuse langetamist. Samuti ei ole haldusorganil alati

võimalik ümber kujundada oma töökava uue otsuse langetamiseks arvestades algse taotluse

menetlemise tähtaegu. Samas on haldusorganil sellistel juhtudel alati võimalik pikendada

menetlustähtaegu oma põhjendatud otsusega.

13.11. Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleval juhul tuli kohalikul omavalitsusel eraldi

arvestada seda, et ehitusluba taotleti võõrale maale ja uus muutunud ehituslubade väljastamise

õiguslik regulatsioon nägi ette, et sellises olukorras on vajalik maaomanike menetlusse

kaasamine ja nende seisukoha ära kuulamine. Siinjuures märgib kohus, et uues seaduses on

ette nähtud ka varasemast 10 päeva pikem tähtaeg ehitusloa taotluse menetlemiseks.

Kohus märgib, et juhul kui lähtuda rangelt EhS § 42 lg 5 toodud ehitusloa väljastamise tähtajast,

tuleb käesoleval juhul hakata lugema 30 päevase tähtaja kulgemist 14.09.2015, mil kaebaja

nõustus menetluse uuendamisega. Sellisel juhul oleks tulnud ehitusluba väljastada 14.10.2015.

Vaidlust ei ole, et ehitusluba väljastati 30.11.2015 seega 47 päeva peale seaduses sätestatud

tähtaega. Selle otsusega viivitamise puhul peab kohus vajalikuks välja tuua, et vastustaja oli ise

andnud 17.09.2015 kirjaga Rappeli Keskus OÜ-le ja EELK Rapla Maarja-Magdaleena

kogudusele tähtaja arvamuse avaldamiseks kuni 01.10.2015. Järelikult oli vastustaja ise

määranud tähtaja nii, et tal jäi vähemalt 2 nädalat aega lõpliku otsuse tegemiseks. Ka kaebaja,

kes avaldas omapoolseid täiendavaid seisukohti 08.10.2015 (tl 161, IV kd), ei saanud kohtu

arvates põhjustada asja lahendamisega venitamist ligi 2 kuud peale seisukohtade laekumist.

Kohus märgib, et vastustaja ei ole sisuliselt põhjendanud, miks ta viivitas pärast viimasena

nimetatud kuupäeva (08.10.2015) otsuse langetamisega ligi kaks kuud. Kohus nõustub sellega,

et käesoleval juhul tuleb arvestada sellega, et ehitusloa annab vallavalitsus ja seega tuleb loa

väljastamiseks korraldada eelnevalt vallavalitsuse istung (vt KOKS § 40 ja § 49 lg 6), mis

omakorda võtab teatava aja. Samas ei ole vastustaja välja toonud ühtegi põhjendust, miks ei

olnud võimalik vallavalitsuse istungit korraldada varasemalt ja miks ta ei pikendanud

haldusmenetlust või selgitanud menetlusosalistele, miks otsustamine viibib. Seetõttu loeb

kohus, et käesoleval juhul oli vastustaja alates 15.10.2015 kuni 30.11.2015 ehk 47 päeva

ulatuses õigusvastases viivituses ehitusloa väljastamise otsusega langetamisel.

14. Kohus leiab, et kaebaja märgib õigesti, et projekteerimistingimustest ei nähtu kohustust

kooskõlastada projekt teealuse maa kinnistu omanikega (vt tl 4-5 pöördel, III kd). Samas ei ole

antud küsimus käesoleva kaebuse lahendamise seisukohalt oluline, sest vastustajal tuli taotluse

lahendamisel lähtuda kehtivast seadusandlusest ning ilma maaomanike nõusolekuta ei olnud

vastustajal võimalik kaebajale tema poolt taotletud ehitusluba menetleda. Sellest tulenevalt oli

põhjendatud menetluse peatamine kuni vastava nõusoleku saamiseni.

Kohus märgib, et kuigi vastustaja on järjekordselt sõnastanud oma esialgse menetluse

peatamise teate lakooniliselt, on ta täiendavatest hilisematest selgitustest (vt 12.12.2012 kiri tl

153 ja selle pöördel IV kd) üheselt aru saadav, miks ta ei saanud käesolevas asjas vaidlustatud

ehitusloa taotluse menetlemisega edasi minna.

15. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastustaja väited, et käesolevas asjas on oluline

tuvastada, kas kaebaja oleks võinud saada ehitamiseks ajutise juurdepääsu mujalt kui

kolmandatele isikutele kuuluvate kinnistute kaudu on käesolevas asja lahendamise seisukohalt

asjakohatud. Antud küsimus on oluline võimaliku kahjunõude lahendamisel. Käesolevas asjas

lahendab kohus küsimust ehitusloaga väljastamise õigusvastase viivitamise küsimuses. Seega

ei oma käesoleva vaidluse kontekstis mingit tähendust ka vastustaja väited, et kaebaja oleks

pidanud juba ammu esitama tsiviilkohtusse nõude seoses juurdepääsu küsimusega.

16. Kohus märgib, et kaebaja kõikvõimalikud väited selle kohta, et tema krundile tuli tagada

juurdepääs vastavalt kehtestatud detailplaneeringule ja sellele, et detailplaneeringus olid

sätestatud tähtajad teede väljaehitamiseks jne., on vaidlusaluseks küsimuseks haldusasjas nr 3-

13-385, mis on hetkel apellatsioonkaebusega Tallinna Ringkonnakohtus, kus vaieldakse selle

üle, kas halduskohus on õigelt või vääralt leidnud, et Põhjakeskuse detailplaneeringus pandi

Rappeli Keskus OÜ-le kohustus välja ehitada lisaks tänavatele kõik detailplaneeringus

märgitud juurdepääsuteed ning need üle anda vastustajale. Kohus on nendes küsimustes oma

seisukohta juba avaldanud haldusasja nr 3-13-385 raames. Seega ei pea kohus vajalikuks nendel

teemadel käesoleva asja raames täiendavalt peatuda. Samuti ei peatu kohus nendel küsimustel

põhjusel, et vastavad asjaolud ei muuda fakti, et kehtinud õiguslikku regulatsiooni ja vastaval

ajavahemikul olnud faktilisi asjaolusid arvestades (teed olid ja on jätkuvalt teiste isikute

eraomandis, mitte vallale üle antud avalikult kasutatavad teed), ei saanud vastustaja kaebuse

esitajale taotletud ehitusluba väljastada.

17. Täiesti asjasse puutumatud on kohtu arvates ka kaebaja ja vastustaja arutlused selle üle, kas

vastustaja pidi Põhjakeskuse detailplaneeringu menetlemise käigus aru saama või mitte, et

kaebaja huvi detailplaneeringu menetluses oli suunatud Risti 1 kinnistule juurdepääsu

tagamisele. Antud küsimus ei oma mingit tähtsust käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt,

ehk kas vastustaja on olnud õigusvastases viivituses konkreetse ehitusloa väljastamisega või

mitte.

18. Kohus ei nõustu vastustajaga küsimuses, et kaebuse esitajal puudus põhjendatud huvi

tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kohus leiab, et kaebajal oli muudetud kaebuse esitamisel nii

preventiivne huvi kui ka võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamise soov. Kohus märgib, et

kaebuse esitamisel ei olnud selge kahju nõude ilmselgne perspektiivitus, millest tulenevalt tuli

tuvastamiskaebus lahendada sisuliselt.

Menetluskulud

19. Kuivõrd kohus lahendas kaebuse osaliselt 07.08.2015 osaotsusega, milles kohus

menetluskulusid ei jaganud, ja ülejäänud osas käesoleva otsusega, siis võtab kohus alljärgnevalt

seisukoha kogu haldusasja menetluskulude jaotamise osas.

20. HKMS § 108 lõike lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

Käesoleval juhul rahuldas kohus kaebuse osaliselt. Kaebuse põhinõudes, mis puudutas Rapla

Vallavalitsuse 23.08.2011 vastuse tühistamise nõuet, tuvastas kohus nimetatud vastuse

õigusvastasuse. Viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõuete osas rahuldas kohus kaebuse väga

väikeste perioodide osas so vastavalt 7 päeva, 14 päeva ja 47 päeva osas, sest kokku oli vaidluse

all ajavahemik 18.08.2011 -30.11.2015 ehk ca 4 aastat ja 3 kuud.

Kuivõrd põhinõude rahuldas kohus pooles ulatuses (ehk tuvastas vaidlustatud haldusakti

tühistamise asemel selle õigusvastasuse) ja tuvastamisnõuetes rahuldas kohus kaebused

arvestades kogu vaidlusalust perioodi väga väikeses osas, siis sellest tulenevalt leiab kohus, et

proportsionaalne on vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 30% ulatuses.

Kaebuse esitaja on esitanud kohtule järgmised menetluskulusid tõendavad dokumendid:

Laesson & Partnerid OÜ 06.10.2011 arve nr 620 summas 892,62 eurot (tl 79-80, I kd);

Laesson & Partnerid OÜ 16.11.2011 arve nr 631 summas 427,50 eurot (tl 82-83, I kd);

Laesson & Partnerid OÜ 10.02.2012 arve nr 670 summas 760,38 eurot (tl 85-86, I kd);

Laesson & Partnerid OÜ 28.02.2013 arve nr 789 summas 433,70 eurot (tl 40 ja pöördel, II kd);

Laesson & Partnerid OÜ 11.11.2012 arve nr 770 summas 731,88 eurot (tl 41 ja pöördel, II kd);

Laesson & Partnerid OÜ 08.06.2016 arve nr 1077 summas 1928,88 eurot (tl 174 ja pöördel,

IV kd);

Arved on tasutud vastavalt maksekorraldustele tl 81, 84, 87, I kd, tl 42, 44, 48 II kd ja tl 184

IV kd välja arvatud arve nr 789, mille tasumist kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu.

Kaebuselt on tasutud riigilõiv summas 15,97 eurot (tl 16, I kd).

Kokku on kaebaja taotlenud menetluskulude hüvitamist summas 5174,96 eurot. Kuivõrd

kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu arve nr 789 summas 433,70 eurot tasumist, siis

loeb kohus kantud menetluskuluks 4741,26 eurot. Vastustajalt on võimalik välja mõista üksnes

kantud menetluskulusid (HKMS § 109 lg 1).

4741,26 eurost 30% on 1422,38 eurot. Kuigi kohtule ei nähtu, et arvetel oleks kajastatud

riigilõiv, siis sellele vaatamata tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista ka kaebuselt

tasutud riigilõivust 30% so 4,50 eurot. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõsta

menetluskulud kokku summas 1426,88 eurot.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik