2-14-58511/59 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-14-58511

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-14-58511

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. juuli 2016. a, Narva

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Tamara Šabarova

Kohtuasi

Y V hagi FIE Ivan Zaboronok vastu töölepingust

tulenevate sissenõutavaks muutunud tasude nõudes

Kohtuistungi toimumise aeg

07. juuni 2016. a

Hagihind

487,35 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja:

Y V

(IK XXX)

Hageja esindaja:

vandeadvokaadi abi Andrei

Matvejev

Kostja:

FIE Ivan Zaboronok

(RK 111887107)

Kostja esindaja:

Artur Pärnoja

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Y V hagi osaliselt.

2. Rahuldada Y V vähem makstud töötasu nõue.

3. Välja mõista FIE Ivan Zaboronokilt Y V kasuks vähem makstud töötasu summas 253

(kakssada viiskümmend kolm) eurot 60 senti.

4. Rahuldada Y V saamata jäänud puhkusetasu nõue osaliselt.

5. Välja mõista FIE Ivan Zaboronokilt Y V kasuks vähem makstud puhkusetasu

summas 32 (kolmkümmend kaks) eurot 58 senti.

6. Välja mõista FIE Ivan Zaboronokilt Y V kasuks seisuga 08.07.2016 sissenõutavaks

muutunud viivis kokku summas 51 (viiskümmend üks) eurot 60 senti.

1 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-58511

7. Välja mõista FIE Ivan Zaboronokilt Y V kasuks viivis täitmata nõudelt (286,18

eurot) alates 09. juulist 2016 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni nõude

täitmiseni.

8. Jätta rahuldamata sissenõudmiskulude nõue summas 40 eurot.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

9. Jätta osapoolte menetluskulud nende endi kanda.

10. Vabastada hagejat menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.

11. Hageja riigi õigusabi tasu ja kulud suuruses koos käibemaksuga kokku 864 € jäävad

riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata otse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse

esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks

määrati.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa

ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2).

Vastavalt TsMS § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

TSIVIILASJA EELNEV MENETLUSKÄIK

26. juunil 2014 esitas hageja (töötaja) Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjonile

avalduse kostja (tööandja) vastu saamata jäänud puhkusehüvitise nõudes (töövaidlusasi nr 4-

1/1168-2014). Töövaidluskomisjon jättis 03. septembril 2014 töötaja nõude täies ulatuses

rahuldamata (TVK tl 58).

2 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-58511

Hageja (töötaja) ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas 03. oktoobril 2014 Viru

Maakohtule taotluse sama asja läbivaatamiseks ITVS § 24 alusel (tl 2-3).

Viru Maakohus jättis 05. oktoobri 2015 otsusega puhkusetasu väljamõistmise nõude rahuldamata

ning saamata jäänud töötasu ja viiviste nõude läbi vaatamata (tl 96-100).

Tartu Ringkonnakohus tühistas oma 29. veebruari 2016 otsusega Viru Maakohtu otsuse ja saatis

asi Maakohtule uueks läbivaatamiseks (tl 136-138).

Hageja esitas 03. mail 2016 Viru Maakohtule täpsustatud puhkusetasu nõude, milles palub

kostjalt välja mõista puhkusetasu summas 105,38 eurot (tl 151-152). Samuti hageja esitas 03.

mail 2016 hagiavalduse, milles palub kostjalt välja mõista vähem makstud töötasu ja viivised.

Hageja taotles nõuded liita ühte menetlusse (tl 154-156).

Viru Maakohus 25. mai 2016 määrusega võttis hageja saamata jäänud töötasu ja viiviste nõude

menetlusse ning liitis kostja vastu esitatud hagid ühte menetlusse ning menetles saamata jäänud

puhkusehüvitise, töötasu ja viiviste nõuet ühes menetluses (tl 158).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi

Kohtule 03. mail 2016 esitatud (tl 151-156) hagiavalduse kohaselt on töölepingu lõpetamisel

kohustatud tööandja hüvitama saamata jäänud puhkuse rahas, mida tööandja ei teinud. Hageja

töötas töölepingu alusel alates 01.04.2013 kuni 16.04.2014.a. Seega on hagejal väljateenitud

puhkus 29,23 päeva. Hageja päevane puhkusetasu on 355 / 28 = 12,68 eurot, seega puhkusetasu

29,23 päeva eest on 12,68 x 29,23 = 370,64 eurot. Kostja aga arvutas hagejale puhkusehüvitisena

265,26 eurot (186,06+79,20), seega 105,38 euro võrra vähem. Tööleping on lõpetatud

16.04.2014, seega kõik hageja nõuded muutusid sissenõutavaks 16.04.2014.a

Hageja leiab et kostja on kohustatud maksma seadusjärgset viivist puhkusehüvitise maksmisega

viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 17.04.2014.a (kaasa arvatud) seisuga

03.05.2016.a summas 16,71 eurot. Tuginedes TsMS § 367, palub hageja välja mõista kostjalt ka

jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest alates 04.05.2016.a

(kaasa arvatud) kuni kostja poolt töötasu võlgnevuse tasumiseni.

Hageja töötas 2014.a märtsikuu täielikult. Seega pidi kostja maksma hagejale 2014.a märtsikuu

eest töötasu vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alammääras, s.o 355 eurot. Kostja

palgalehte kohaselt on kostja arvestanud hagejale 2014.a märtsikuu eest töötasu summas 101,40

eurot, lisatasu 137,54 ja puhkusetasu summas 186,06 eurot. Kostja arvutusest lähtuvalt, peab

kostja täiendavalt tasuma hagejale 253,60 eurot põhitöötasuna 2014.a märtsikuu eest.

Hageja leiab, et kostja on kohustatud maksma seadusjärgset viivist töötasu maksmisega

viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 17.04.2014.a (kaasa arvatud) seisuga

03.05.2016.a summas 40,21 eurot. Tuginedes TsMS § 367, palub hageja välja mõista kostjalt ka

jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest alates 04.05.2016.a

(kaasa arvatud) kuni kostja poolt töötasu võlgnevuse tasumiseni.

3 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-58511

VÕS 1131 lg 1 kohaselt, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla

sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Arvestades eeltoodut, peab hageja õigustatuks

sissenõudmiskulude kostjalt väljamõistmist.

Hageja palub kostjalt välja mõista vähem makstud puhkusehüvitis summas 105,38 eurot,

saamata jäänud töötasu summas 253,60 eurot; seisuga 03.05.2016.a sissenõutavaks muutunud

viivis summas 56,92 eurot; jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates

04.05.2016.a (kaasa arvatud) kuni kostja poolt töötasu võlgnevuse tasumiseni; välja mõista

kostjalt jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 04.05.2016.a (kaasa arvatud) kuni

kostja poolt puhkusehüvitise võlgnevuse tasumiseni; välja mõista kostjalt sissenõudmiskulud

summas 40 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Vastus hagile

Kostja esitas 02. juunil 2016 vastuse (tl 167-169), milles hagi õigeks ei võta ning tema vastu

esitatud nõudeid ei tunnista. Kostja on seisukohal, et hageja väide selle kohta, et ta töötas 2014.a

märtsikuu täielikult, ei vasta tõele.

Märtsikuus hageja on reaalselt töötanud ainult kuus tööpäeva kuna ajavahemikus 11.03.2014-

31.03.2014 viibis korralisel puhkusel. Antud asjaolu on tõendatud nii märtsikuu palgalehega kui

ka hageja puhkuseavaldusega. Kuue tööpäeva eest oli hagejale arvestatud töötasu järgmiselt:

355/21 x 6═101.4 eurot, kus 355 on töölepingust tulenev hageja palk eurodes ja 21 on

tööpäevade arv märtsikuus. Lisaks töötasule hagejale oli arvestatud ka lisatasu summas 137,54

eurot ja puhkusetasu summas 186,06 eurot.

Hagejal on väljateenitud puhkus 29,23 päeva ajavahemiku 01.04.2013-16.04.2014 eest. Kuivõrd

antud number on kasutamiseks ebamugav, kostja on lugenud hageja väljateenitud puhkuseks 30

päeva. Hageja oma hagiavalduses märgib, et tema päevane puhkusetasu on 355/28- 12,68 eurot,

seega puhkusetasu 29,23 päeva eest on 12,68 x 29,23 = 370,64 eurot.

Kostjale jääb arusaamatuks, miks päevase puhkusetasu arvutamisel hageja lähtus enda poolt

välja mõeldud valemist ega juhindunud Töölepingu seadusest ning selle alusel antud Vabariigi

Valitsuse 11.06.2009 määruses nr 91 “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” (edaspidi

määrus) sätestatust. Kostja pidi märtsikuus makstud puhkusetasu arvutamisel lähtuma hageja

töötasudest ja kalendripäevade arvust ajavahemikus 01.09.2014-28.02.2014 ja kasutamata jäänud

päevade eest puhkusetasu arvutamisel hageja töötasudest ja kalendripäevade arvust

ajavahemikus 01.10.2014-31.03.2014.

Esimesel korral hageja töötasuks oli 1553,27 eurot ning tööpäevade arv 176, teisel korral oli

hageja töötasu 1558,27 eurot ja tööpäevade arv 177. Seega puhkusetasu oli õigesti arvestatud

(1553,27/176 x 21= 186,06 eurot ja 1558,27/177 x 9═79,20 eurot). Lähtud ülaltoodust, kostja

leiab, et hagiavalduses toodud nõude on alusetu. Sellest tulenevalt, kostja asub seisukohale, et

märtsikuu eest on hagejale töötasu õigesti arvestatud ning hageja nõue on selles osas alusetu.

Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kohtuistung

07. juunil 2016 toimunud kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et tööandja poolt on küll

makstud, kuid mitte täies ulatuses. Hageja jääb esitatud nõuete juurde.

4 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-58511

Kostja esindaja selgituste kohaselt on hageja ekslikult arvestanud keskmist töötasu. 2013 oli

miinimumtöötasu 320 eurot, mitte 355 eurot, millest ongi tulnud eksimus. Kostja palub jätta

nõuded rahuldamata.

TSIVIILASJA HIND

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi lühend TsMS) § 122 lg 1 kohaselt tsiviilasja hind

on hagihind ja hagita asja hind. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hagihind on hagiasjas hagis

taotletu harilik väärtus.

TsMS § 124 lg 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava

rahasummaga.

Tulenevalt TsMS § 133 lg-test 1 ja 2 hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi.

TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga

arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale.

TsMS § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

VÕS § 1131 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla

sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot.

Hageja nõudeks on:



vähem makstud puhkusehüvitis summas 105,38 eurot;



viivis puhkusehüvitiselt hagi esitamise päeva seisuga, s.o 3.05.2016 (periood

17.04.2014-3.05.2016 (k.a)), mis kohtu arvutuste järgi on summas 17,47 eurot

((105,38 eurot * 75 päeva (võlaperiood 17.04.2014-30.06.2014) * 0,022603% ehk

0,023819 eurot päevas) + (105,38 eurot * 184 päeva (võlaperiood 1.07.2014-

31.12.2014) * 0,022329% ehk 0,02353 eurot päevas) + (105,38 eurot * 365 päeva

(võlaperiood 01.01.2015-31.12.2015) * 0,022055% ehk 0,023241 eurot päevas) +

(105,38 eurot * 124 päeva * 0,021995% ehk 0,023178 eurot päevas (võlaperiood

01.01.2016-3.05.2016 (k.a));



viivis puhkusehüvitiselt, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale ja mis

kohtu arvutuste järgi on summas 8,47 eurot (105,38 eurot * 365 päeva * 8,05% aastas)



saamata jäänud töötasu summas 253,60 eurot;



viivis saamata jäänud töötasult hagi esitamise päeva seisuga, s.o 3.05.2016 (periood

17.04.2014-3.05.2016 (k.a)), mis kohtu arvutuste järgi on summas 42,05 eurot

((253,60 eurot * 75 päeva (võlaperiood 17.04.2014-30.06.2014) * 0,022603% ehk

0,057321 eurot päevas) + (253,60 eurot * 184 päeva (võlaperiood 1.07.2014-

31.12.2014) * 0,022329% ehk 0,056626 eurot päevas) + (253,60 eurot * 365 päeva

(võlaperiood 01.01.2015-31.12.2015) * 0,022055% ehk 0,055931 eurot päevas) +

(253,60 eurot * 124 päeva * 0,021995% ehk 0,055778 eurot päevas (võlaperiood

01.01.2016-3.05.2016 (k.a));



viivis saamata jäänud töötasult, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale

ja mis kohtu arvutuste järgi on summas 20,38 eurot (253,60 eurot * 365 päeva *

8,05% aastas);

5 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-58511



sissenõudmiskulud summas 40 eurot.

Lähtudes TsMS 134 lg-st 1 ja lg-st 3 antud asja hind moodustab 487,35 €.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused, hinnanud

esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt

rahuldamisele.

Kohtu poolt on tuvastatud, et osapoolte vahel on sõlmitud tööleping 01.04.2013, mille alusel

asus hageja tööle autoremondilukksepana. Töötaja töötasuks oli 2013 aastal 320 eurot ning

alates 2014 355 eurot /TVK lk 14-16/. Osapoolte vahel vaidlust ei ole, et töösuhe lõppes 16.

aprillil 2014 /TVK lk 5/. Puudub vaidlus asjaolu üle, et tööandja on tasunud puhkusetasu kokku

summas 265,26 eurot /tl 152; TVK lk 50-52/. Puudub ka vaidlus, et hagejal on välja teenitud

töötatud aja eest 29 puhkusepäeva.

Osapoolte vahel on vaidlus asjaolu üle, et tööandja on maksnud töötajale sissenõutavaks

muutunud tasud väiksemas määras.

Töötasu

Hageja nõuab vähem makstud märtsikuu töötasu. Tööandja nõuet ei tunnista.

TLS § 33 lg 1 tööandja maksab töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku

lepitud lühemat tähtaega. Poolte vahel sõlmitud töölepingu kohaselt kohustub tööandja maksma

töötasu 30 kuupäeval /TVK lk 3-4/. Seega iga kuu lõpus tuli tööandjal teha töötasu arvestused

lähtuvalt töötatud aja eest.

Kohus juhib tähelepanu, et tööaja arvestust peab pidama tööandja (TLS § 28 lg 1 p 4). Seega on

tööandjal kohustus pidada arvestust, mis päevadel ning mitu tundi tegi töötaja tööd.

Märtsikuus on tööandja arvestanud töötajale töötasu 6 tööpäeva eest summas 101,40 eurot. Märtsis

2014 oli kokku 21 tööpäeva. Hageja väite kohaselt töötas märtsis terve kuu. Kostja väidab, et hageja

viibis puhkusel ajavahemikus 11.03.20174 kuni 31.03.2014.a. Seega töötas hageja märtsis 6

tööpäeva. Töövaidluskomisjonile esitatud tõendite kohaselt on hageja viibinud palgata puhkusel

ajavahemikul 20.02.2014 kuni 21.02.2014 /TVK lk 36/ ning ajavahemikul 25.02.2014 kuni

28.02.2014 /TVK lk 37/. Tööandja poolt on esitatud 2014 aasta puhkusegraafik /TVK lk 47-48/,

millest nähtub, et Y V ei ole arvestatud puhkust märtsis 2014. Seega kohustus hageja teavitama oma

korralise puhkuse soovist ette 14 kalendripäeva kirjaliku avaldusega (TLS § 69 lg 3). Kostja ei ole

esitanud tõendeid, et töötaja oleks soovinud kasutada ettenähtud korralist puhkust. Tööandja ei ole ka

mitte ühtegi tõendit esitanud, et töötaja oleks töölt kõrvaldatud või töölt puudunud.

Kohus selgitab osapoolte vahel oli kehtiv töösuhe ning töötaja kohustus täitma lepingust tulenevad

töökohustusi. Töötaja ei pea töökohustusi täitma, kui ta viibib töövõimetuslehel või puhkusel. Antud

juhul ei ole kumbagi asjaolu tõendatud. Samuti ei ole tõendatud, et töötaja ei oleks töökohustusi

täitnud, kuna tööandja poolt ei ole tehtud hoiatusi ega kasutatud teisi seaduslikke abinõusid „töölt

puudumise“ suhtes.

Kuna on tõendamata asjaolud, et töötaja ei teinud tööd või viibis puhkusel, leiab kohus, et töötajal on

õigus saada terve märtsi kuu eest töötasu. Tööandja on arvestanud töötasu 6 tööpäeva eest, seega on

6 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-58511

arvestamata veel töötasu (21-6) 15 tööpäeva eest. Tööandja on tasunud töötajale 2014 aasta märtsis

töötasu 101,40 eurot /TVK lk 50/. Kohus leiab, et kostjal on kohustus lisaks maksta hagejale vähem

makstud töötasu summas 253,60 eurot (355-101,40).

Puhkusetasu

Hageja nõuab kostjalt vähema makstud puhkusetasu summas 105,38 eurot. Kostja nõuet ei

tunnista.

TLS § 71 kohaselt töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata

jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Vastavalt TLS § 84 lg 1 töölepingu lõppemisega muutuvad

kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks.

Hageja väite kohaselt on hagejal väljateenitud puhkus 29,23 päeva. Hageja päevane puhkusetasu

on 355 / 28 = 12,68 eurot, seega puhkusetasu 29,23 päeva eest on 12,68 x 29,23 = 370,64 eurot.

Kostja aga arvutas hagejale puhkusehüvitisena 265,26 eurot (186,06+79,20), seega 105,38 euro

võrra vähem. Kostja leiab, et puhkusetasu on õigesti arvestatud.

TLS § 70 lg 1 töötajal on õigus saada käesoleva seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud

puhkusetasu. Kooskõlas TLS § 29 lg 8 Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega keskmise töötasu

maksmise tingimused ja korra. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruses nr 91 “Keskmise

töötasu maksmise tingimused ja kord” (edaspidi määrus) sätestatust. Määruse § 4 lg 1 sätestab, et

kalendripäevapõhiste puhkusetasude maksmisel arvutatakse keskmist kalendripäevatasu.

Tulenevalt sama paragrahvi lõikes 3 sätestatust keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks

liidetakse § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku

kalendripäevade arvuga. Antud juhul kohaldatavaks sätteks on § 2 lg 2, mille kohaselt keskmine

töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja

teenitud töötasust, mis on töötajale sisse nõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks

on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Puhkusetasu arvutamisel on

arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust.

Eeltoodust tulenevalt pidi kostja märtsis töötasu arvestades lähtuma hageja töötasudest ja

kalendripäevade arvust ajavahemikus 01.09.2014 kuni 28.02.2014 ning töösuhte lõppemisel

kasutamata jäänud puhkuse päevade eest puhkusetasu arvutamisel hageja töötasudest ja

kalendripäevade arvust ajavahemikus 01.10.2014 kuni 31.03.2014.

Hageja on arvestanud töötasuks, mis on töölepingus kokku lepitud. Kohus nõustub antud

mõttekäiguga, kuid juhib tähelepanu, et hageja ei ole arvestanud asjaolusid, et viibis

töövõimetusehtedel ajavahemikul 18.10.2013 kuni 25.10.2013; 06.11.2013 kuni 15.11.2013;

24.11.2013 kuni 13.12.2013 ning 13.01.2014 kuni 17.01.2014 (TVK tl 41-44) ning palgata

puhkusel veebruaris 2014 (TVK tl 36-38), mistõttu ei ole töötaja teinud tööd terve kuu ning

töötasu ei saagi arvestada terve kuu eest. Samas keskmise töötasu arvestamise aluseks tuleb võtta

töötasuna teenitud summad. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et hageja on teinud

arvestused lähtuvalt töötasust, milleks on 355 eurot, samas kui 2013 aastal oli kokkulepitud

töötasu suuruseks 320 eurot. Seega hageja arvutuskäik saamata jäänud puhkusetasu arvestamisel

on olnud ekslik. Keskmist töötasu tuleb arvestada siiski arvutamise vajaduse tekke kuule

eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks

muutunud, mitte kokkulepitud töötasu suurusest.

7 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-58511

Hageja vastuväited kostja töötasu arvestustele ei esitanud (TVK tl 30). Samas on kohus leidnud

eelnevalt, et tööandja poolt on töösuhte lõppemisel tasutud töötasu väiksemas määras, mistõttu

on ka see nõue reaalselt muutunud sissenõutavaks töösuhte lõppemisel. Seega arvestab kohus, et

hagejal oli väljateenitud töötasuna töölepingu lõppemisel 1806,87 eurot (1553,27 + 253,60).

Hageja töötatud aja eest (01.04.2013-16.04.2015) oli õigus saada 29,2 päeva eest puhkusetasu.

Arvestades väljateenitud ja sissenõutavaks muutunud töötasu suurust, milleks on 1553,27 eurot

ning nimetatud perioodil arvestatud kalendripäevade arvu (177 päeva, kuna 5 päeva on

riigipühad), kujuneb keskmiseks päevatasuks 10,20 eurot (1806,87 / 177) ning puhkusetasu

suuruseks 297,84 eurot (10,20 x 29,2).

Tööandja poolt on töösuhte ajal makstud puhkusetasu summas 186,06 eurot ning töölepingu

lõppedes summas 79,20 eurot, kokku 265,26 eurot. Seega leiab kohus, et kostja on kohustatud

lisaks maksma puhkusetasu summas 32,58 eurot.

Viivis

Hageja nõuab viivist vähem makstud puhkusetasult ning töötasult. Tööandja nõuet ei tunnista.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kohus on eelnevalt leidnud, et kostja poolt on töölepingu lõppemisel tasutud vähem töötasu

summas 253,60 eurot. Seega nimetatud nõude maksmisega on tööandja olnud viivituses, mistõttu

on viivise nõue põhjendatud.

Hageja taotles viivist tasumata jäänud puhkusetasult summalt 105,38 eurot. Kohus leidis, et nõue

on põhjendatud ulatuses 32,58 eurot. Seega rahuldab kohus sissenõutavaks muutunud viivise

nõude puhkusetasult.

Hageja taotleb viivise välja mõistmist kostjalt vastavalt seadusele kuni põhinõude täitmiseni.

TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana

kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kohus on varem tuvastanud, et kohustus muutus sissenõutavaks alates 17.04.2014, seega viivist

tuleb arvestada alates 17.04.2014 kuni kohtuotsuse tegemiseni ehk 8. juulini 2016 (k.a) summalt

286,18 eurot.

Seoses ülaltooduga rahuldab kohus hageja viivise nõuet ja arvestab viivise suurust ise ümber.

08.07.2016 seisuga (kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päev) on viivise võlgnevus

järgmine:

8 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-58511



viivis ajavahemiku 17.04.2014-30.06.2014 eest 4,851375 eurot (võlg 286,18 eurot,

viivitatud päevi 75, viivise määr 8,25% aastas ehk 0,022603% päevas, summa päevas

0,064685)



viivis ajavahemiku 1.07.2014-31.12.2014 eest 11,7576 eurot (võlg 286,18 eurot,

viivitatud päevi 184, viivise määr 8,15% aastas ehk 0,022329% päevas, summa päevas

0,0639)



viivis ajavahemiku 1.01.2015-31.12.2015 eest 23,037 eurot (võlg 286,18 eurot,

viivitatud päevi 365, viivise määr 8,05% aastas ehk 0,022055% päevas, summa päevas

0,063116)



viivis ajavahemiku 1.01.2016-30.06.2016 eest 11,455808 eurot (võlg 286,18 eurot,

viivitatud päevi 182, viivise määr 8,05% aastas ehk 0,021995% päevas, summa päevas

0,062944)



viivis ajavahemiku 1.07.2016-8.07.2016 (k.a) eest 0,500424 eurot (võlg 286,18 eurot,

viivitatud päevi 8, viivise määr 8% aastas ehk 0,021858% päevas, summa päevas

0,062553)

kokku viivise võlgnevus on 51,60 eurot.

Samuti rahuldab kohus hageja nõude ja mõistab kostjalt välja jooksva viivise VÕS § 113 lg 1

määras alates 09.07.2016 kuni töötasu ja puhkusetasu võlgnevuse tasumiseni.

Sissenõudmiskulud

Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud summas 40 eurot.

VÕS § 1131 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla

sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot.

Kohus selgitab, et nimetatud säte kohaldub pärast Euroopa parlamendi Nõukogu direktiivi

2011/7/EL ülevõtmist ainult tarbijaõigussuhetes ning majandus- ja kutsetegevuses tegutsevatele

pooltele. Kohus pöörab ka tähelepanu, et sissenõudmiskulude mõiste hõlmab kõikvõimalikke

kohtuväliseid võla sissnõudmisega seotud kulusid.

Antud vaidluse puhul ei ole tegemist tarbijaga ega majandus- ja kutsetegevuses tegutseva

osapoolega, kellel oleks eelduslikult saanud tekkida kohtuvälised kulud VÕS § 113 lg 11 mõttest

tulenevalt.

Seega jätab kohus nimetatud nõude rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas

kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks

tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest,

hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud.

9 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-58511

TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud

poolte endi kanda.

Kohtu poolt on 07. oktoobril 2014 antud Y V riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi

tasu ja kulud (tl 4-5).

Tartu Ringkonnakohus 29.02.2016 määrusega (tl 139) ja Viru Maakohus 27.06.2016 määrusega

(tl 185-186) määrati hageja esindajale riigi õigusabi korras A. Matvejevile makstava riigi

õigusabi tasu ja kulude suuruseks koos käibemaksuga kokku 864 €.

TsMS § 190 lg-st 1 tulenevalt menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja

kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Sama paragrahvi lg 7

kohaselt käesoleva paragrahvi lõigetes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval

põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise

hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku

menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.

Kohus arvestab, et hageja kui töötaja on töösuhetes nõrgemaks pooleks, samuti kohtul ei ole

andmeid, et peale hagejale riigi õigusabi andmist tema varaline seisund muutuks, seega peab

kohus õiglaseks vabastada hagejat menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.

Hageja riigi õigusabi tasu ja kulud suuruses koos käibemaksuga kokku 864 € jäävad riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Šabarova

kohtunik

10 (10)