1-08-8512/3 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03 veebruar 2009, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-8512 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 28 jaanuar 2009 Tallinn Kriminaalasi N.E süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14 oktoobri 2008 otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kannatanu esindaja advokaat Helen Tomberg Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Natalia Duškina Süüdistatav N.E, ik: xxx, varem kriminaalkorras karistamata, eluk: xxxxx xxxxx xx-xxx Kaitsja Advokaat Kristina Suvalova

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 14 oktoobri 2008 otsus kriminaalasjas nr 1-08-8512 N.E süüdistuses KarS § 121 järgi muutmata.

Apellatsioon ja süüdistatavalt esindajatasu väljamõistmise taotlus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna

2

Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

N.E-le oli esitatud KarS § 121 järgi süüdistus selles, et ta 01.04.2008 kella 13.50 ajal

XXXXX X XXXXXX asuva K. Ü. kõrval lõi alaealist D. V. käega näkku, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja D. R. käega näkku, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

Maakohus tunnistas N.E süüdi KarS § 121 järgi ja karistas rahalise karistusega 120 päevamäära ulatuses, summas 25 200 krooni( päevamääraks 210.00 krooni). KrMS § 238 lg 2 alusel mõistis kandmisele kuuluvaks karistuseks rahalise karistuse 80 päevamäära ulatuses, summas 16 800.00 krooni. Kohaldas KarS § 66 lg 1 sätteid ja määras rahalise karistuse kandmise ositi igakuistest võrdsetes osades 10 kuu jooksul 1680.00 kuus.

APELLATSIOON:

Esitatud apellatsioonis kannatanu D. R. esindaja leiab, et kohtuotsus ei ole põhjendatud süüdistatavale mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

N.E pani talle süüksarvatud teod toime K. Ü. pedagoogina ja kannatanute klassijuhatajana. Selline seisund annab kaitsja hinnangul süüdistatava isikule erilise mõõtme, mida kohus kaevatava otsusega karistuse mõistmisel ei ole arvestanud. Õpetajale seab seadus

tavapärasest oluliselt kõrgendatud nõudmised, ennekõike isiku moraalile ja käitumisele.

Pedagoogi esmaseks ülesandeks on kodu kõrval anda lastele edasi mitte ainult

õppeprogrammidega ettenähtud teadmisi, vaid enda eeskuju kaudu ka õpetust oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteemist, mida ühiskond tunnustab. Õpetaja poolt oma õpilaste vastu suunatud vägivallakuriteod pole kooskõlas tema kui pedagoogi käitumisele

esitatavate kõrgendatud nõudmistega ning vägivalla kasutamisega riivab ta raskelt ühiskondlikku õiglustunnet ja põhjustab usalduse langemise haridussüsteemi vastu tervikuna.

On enesestmõistetav, et nõude rikkumisel käituda laste suhtes eeskuju andvalt ja lähtudes pedagoogilisest ettevalmistusest laste käitumissituatsioonide lahendamiseks on erapooletust ja

õiglust rünnanud õpetaja süü suurem kui see oleks mistahes muu isiku süüst sama süüteokoosseisu realiseerimisel. Seetõttu ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga karistusliigi

valikul ega sellega, et süüdistatavale on piisav mõista karistus oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra.

Kohtus avaldatud tunnistajate ütluste hindamisel järeldub, et poiste rüselemine ei olnud mitte teineteisele liiga tegev kaklus, vaid pigem poisslaste normaalse arenguga kaasas käiv otsing

füüsilisele aktiivsusele ja eneseväljendusele. N.E pedagoogina pidanuks kõigepealt

sekkuma verbaalselt, sündmuste käigu endale selgeks tegema ning seejärel lapsi käitumisviiside valikul mõjutama. Seda N.E ei teinud, vaid kasutas esmalt valimatult

vägivalda. Asjakohaseks ei saa lugeda kohtuotsuses märgitud järeldust, nagu ei oleks

N.E lapseealiste kannatanute teineteisest lahutamiseks olnud valida muid

3

käitumisviise kui nende löömine lahtise käega vastu nägu. Vastupidiselt kohtuotsuses väidetule olnuks N.E enne vägivalla tarvitamist piisavalt aega, et pedagoogilise ettevalmistusega elukogenud inimesena teha valik seaduskuuleka käitumise kasuks.

Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb teole karistusõigusliku hinnangu andmisel

keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla

iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Küll aga on karistuse liigi ja määra valiku aluseks isiku süü suurus. Kannatanu esindaja hinnangul tuleks N.E süü suurust

ja õiguskorra kaitsmise huvisid silmas pidades teda karistada keskmisest suurema karistusmääraga või vähemalt sanktsiooni keskmises määras. N.E pani kuriteo toime

vähemalt otsese tahtlusega. N.E tulnuks karistada vangistusega, kuid süüdistaval varasemate karistuste puudumine võimaldaks kohaldada karistusest tingimisi vabastamist.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 teisele lausele arvestatakse kohtu poolt karistuse mõistmisel

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Nii D. R. kinnitusel kui teistele kooli õpilastele üldteadaolevalt on N.E varemgi kasutanud laste

juures vägivalda. N.E tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid tema

hoiakute muutmise kaudu ja seega tema isikuomadusi arvestades. N.E senised

hoiakud on lubanud tal lapseealiste suhtes vägivalda tarvitada, seda hoiakut tuleb muuta. Kannatanu esindaja hinnangul on selleks kõige efektiivsem talle määratav katseaeg.

Kohus on jätnud süüdistatava suhtes põhjendamatult kohaldamata lisakaristuse. KarS § 49

lubab kohtul võtta süüdimõistetult kuni kolmeks aastaks teataval ametikohal töötamise või teataval tegutsemisalal tegutsemise õiguse, kui isik mõistetakse süüdi kutsevõi ametiõiguste

kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest. Käesolevas

kriminaalasjas mõisteti N.E süüdi pedagoogina õpilaste suhtes vägivallategude

toimepanemises. Kannatanu esindaja hinnangul on õiguskorra huvides kohaldada

N.E-le lisakaristusena keeldu töötada pedagoogilisel tööl, et vältida psüühiliste

traumade tekkimist nii kannatanutele kui teistele kooli õpilastele tulevikus. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole lisakaristuse kohaldamine vajalik seetõttu, et süüdistatav ei tööta enam K. Ü.s, mistõttu on kohtu arvates vähemalt õppetöö alaselt süüdistatava kokkupuude D.

R. välistatud. See põhjendus ei ole aga pädev kahel põhjusel. Esiteks on kannatanu D. R.

seaduslikele esindajatele saanud teatavaks, et K. Ü. õppenõukogu 22.10.2008.a. koosolekul

informeeris kooli direktor N. D. õppenõukogu sellest, et võtab N.E uuesti tööle

tagasi. Õppenõukogu koosoleku protokolli ei ole käesolevaks ajaks kannatanule veel väljastatud. Selle saamisel esitab kannatanu selle viivitamatult ringkonnakohtule. Teiseks

põhjuseks, miks N.E ei tohiks töötada pedagoogilisel tööl, on asjaolu, et ta töötab

jätkuvalt tööõpetuse õpetajana K. A.. K. A.i tööõpetuse klass asub aga K. Ü. hoones, kus õpivad kannatanud. Seetõttu on kannatanute jätkuv kokkupuude süüdistatavaga vältimatu.

Kannatanu esindaja taotleb tühistada Harju Maakohtu 14.10.2008.a. otsus osaliselt N.E-le mõistetud karistuse osas; mõista N.E-le karistuseks 2 aastane vangistus, mida vähendada KrMS § 238 lg-e 2 alusel 1/3 võrra, lõplikuks karistuseks määrata 1 aasta 4

kuu pikkune vangistus. KarS § 73 lg-e 1 alusel määrata, et karistus jäetakse N.E

suhtes tingimisi kohaldamata, kui ta ei pane 3 aasta pikkusel katseajal toime uut tahtlikku

kuritegu; KarS § 49 alusel võtta N.E-lt kolmeks aastaks ära õigus töötada pedagoogilisel tööl.

VASTUVÄITED APELLATSIOONILE:

Esitatud vastuväidetes kaitsja leiab, et apellatsioon on põhjendamata. Alusetud on kannatanu esindaja süüdistatavale kui pedagoogile. Töökohal iseloomustatakse teda ülipositiivselt. Teda

4

on valitud aasta õpetajaks. Direktori iseloomustusest nähtub, et D. R. alustab tihti kaklusi,

millest üks on fikseeritud politseis ning noormehel esineb äärmiselt negatiivne suhtumine kooli ja klassikaaslastesse. Juba esimesest klassist peale kasutab D. R. klassis ebatsensuurseid sõnu ja kakleb.

Seega arvestades eeltoodut on alusetud kaebuse viited kannatanu väidetavale psüühilisele traumale süüdistatava nägemisel. Juhtumist on möödas 8 kuud. Süüdistatav vabandas kannatanute ees ning nende vanemate ees. Puudub alus seada kahtluse alla karistust kergendavat asjaolu, puhtsüdamlikku kahetsust. Alusetud on apellatsiooni väited süüdistatavate varem toimepandud vägivallategudest. Samuti

ei nõustu kaitsja väitega, kakalust saab pidada normaalseks poisslaste normaalse arenguga

kaasaskäivaks eneseväljenduseks. Õpetaja kaklusse sekkumise põhjuseks oli vältida poiste

kahjustamist. Süüdistatav ei ole varem isegi väärteokorras karistatud. Tegemist on seaduskuuleka isikuga, kes ei vaja selle tõestamiseks katseaega. Lisakaristuse kohaldamise nõue pole põhjendatud. Puuduvad kaalukad argumendid. Süüdistatava tööta jätmine pole põhjendatud ega süüdistatava isikut arvestades õigustatud.

Kaitsja nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, otsus on seaduslik ja põhjendatud, selle tühistamise alused puuduvad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

Apellantkannatanu esindaja toetas esitatud apellatsiooni ja palus selles toodud taotlused rahuldada.

Süüdistatav taotles kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist.

Kaitsja arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu

Prokurör toetas esitatud apellatsiooni karistusliigi muutmise osas, lisakaristuse osas palus jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

Kriminaalkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, kohtuotsusega ja apellatsiooni sisuga,

ära kuulanud menetlusosalised leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.

Apellatsioonikohus peab vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse,

et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või

süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust.

Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü,

kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludest, mis näitavad

süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi

tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

5 KarS § 56 lg 2 kehtestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui seadus võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-24-07 on leitud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seadislikult sedastanud, et karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust.

Karitust raskendavaid koosseisuväliseid, KarS § 58 ettenähtud, asjaolusid pole maakohus tuvastanud, neid ei ole kajastatud apellatsioonis. Fakt, et tegemist oli pedagoogiga on maakohtule teada olnud. Kohtukolleegium nõustub apellatsioonis väidetud pedagoogi käitumisele kõrgendatud nõudmistega, kuid samas ei saa

karistuse mõistmisel jätta tähelepanuta asja tehiolusid, mis süüdistataval sellise

ebapedagoogilise ja ebaseadusliku käitumise esile kutsus. Maakohus on seaduslikult

märkinud, et süüdistatava tegevus oli tingitud kannatanute poolsest ebaõpilaslikust

käitumisest. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis väidetuga, et kooli territooriumil

kaklemine on poisslapse normaalse arenguga kaasaskäiv tegevus. Kohtukolleegiumi

veendumuse kohaselt ei vaja laps normaalseks arenguks vägivaldset käitumist. Selline käitumine pole kooskõlas kooli korraga ja vajas pedagoogide sekkumist. Fakt, et süüdistatava

poolt oli õpilaste sellisele käitumisele reageeritud pedagoogiliselt täiesti vääralt ning ka ebaseaduslikult oligi aluseks N.E süüdi tunnistamisele ja karistamisele.

Süüdlasele karistuse mõistmisel oli kohus õigustatud arvestama ka süüdlase isikuga.

Kooskõlas asja materjalidega on kohus tuvastanud, et süüdistav ei ole varem ei

kriminaalkorras ega ka väärteokorras karistatud isikuks, keda on töökohast iseloomustatud

positiivselt. Apellandi väited tema varasemate füüsiliste konfliktide kohta õpilastega ei ole asja materjalide põhjal kinnitust leidnud.

Seega pole antud juhul võimalik tuvastada, et sanktsioonis ettenähtud kergemaliigiline

karistusrahaline karistusoleks ebapiisav või eelnevate katsete käigus end ammendanud, millest tulenevalt kohtukolleegium leiab, et raskemaliigilise karistusevangistuse mõistmiseks

antud juhul seaduslikud alused puuduvad nagu ka maakohtu poolt põhistatud otsuse tühistamiseks. Süüdistataval on kindel töökoht ja seega ka sissetulek, mis teeb reaalseks ka rahalise karistuse täitmise.

Puudutavalt kannatanu esindaja poolt taotletud lisakaristuse kohaldamist peab

kohtukolleegium vajalikuks märkida, et maakohus on põhistanud lisakaristuse kohaldamata jätmist ja kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega. Kohtukolleegium leiab, et juba 10 aastat pedagoogi tööga hästi toimetulnud isikult, kelle poolt

toimepandud vägivald oli tingitud ka kannatanute väärast käitumist, õpetajana töötamise õiguse äravõtmine, pole kooskõlas ei toimepandu raskuse ega süüdlase isikuga.

Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses on mõistetud karistust põhjendatud , samuti on esitatud põhistus lisakaristuse kohaldamata jätmise osas. Karistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning puudub alus selles osas otsuse tühistamiseks.

6

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, KrMS § 342 lg 3 p 1 jätab

ringkonnakohus Harju Maakohtu 14 oktoobri 2008 kohtuotsuse muutmata ja kannatanu esindaja apellatsiooni rahuldamata.

Kannatanu esindaja on taotlenud esindajatasu väljamõistmist summas 8850.00 krooni. Esindaja on viidanud, KrMS § 175 lg 1 p 1, mis muuhulgas kehtestab, et valitud esindajale

makstud mõistliku suurusega tasu, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega on

menetluskulu ja kannatanu esindaja leiab, et KrMS § 173 lg 2 alusel on menetluskulude hüvitamise kohustatud isikuks süüdistatav. Kohtukolleegium leiab, et selline KrMS § 173 lg 2 kitsas tõlgendamine on ekslik.

Menetluskulude hüvitamine on reguleeritud KrMS 7 peatüki 2 jaos, kus § 185 sätestab menetluskulude hüvitamise korra apellatsioonimenetluses.

KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese

astme kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, ehk teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahendi siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud ehk apellandi kanda, kelleks käesolevas kriminaalasja on kannatanu. Ringkonnakohus jättis esimese astme kohtuotsuse muutmata, mis on ette nähtud KrMS § 337 lg 1 p 1, seega jääb kannatanu esindaja tasu selle isiku kanda kellel need on tekkinud ja seega

kannatanu esindaja taotlus N.E-lt kannatanu seadusliku esindaja kasuks 8850.00 krooni väljamõistmise osas rahuldamisele ei kuulu.

IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA MALLE PREIMER