3-16-711/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Kersti Kerstna-Vaks ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

5. juuli 2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-711

Haldusasi

Danel Parmase kaebus Tartu Vangla ja prokuratuuri

toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 23. mai 2016. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Danel Parmase määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Danel Parmas

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta

määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 23. mai 2016. a määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata,

muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse

põhjendustele.

2. Jätta läbi vaatamata Danel Parmase taotlus

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ja Euroopa Liidu Kohtult

eelotsuse küsimiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10. aprillil 2016 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla ja Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri tegevuse peale. Kaebuses on esitatud tuvastamisnõuded.

Esiteks palus kaebaja tuvastada Tartu Vangla toimingute õigusvastasuse. Teiseks palus

kaebaja tuvastada prokuratuuri toimingu õigusvastasuse, mis seisnes selles, et

eelviidatud intsidenti ja olukorda kajastav kuriteoteade jäeti menetlemata ja edastati

lahendamiseks Tartu Vanglale kui kaebus vangistustingimuste peale. Kaebaja märkis

kaebuses, et tema kaebusel on preventiivne eesmärk. Kaebaja soovib tulevikus sarnaste

rikkumiste ärahoidmist ning arvatavasti soovib ta esitada ka kahju hüvitamise nõude.

Lisaks palus kaebaja vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest.

2. Tartu Halduskohtu 23. mai 2016 määrusega tagastati kaebaja kaebus prokuratuuri

toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes ja jäeti kaebaja taotlus riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata. Kaebaja nõue tuvastada

prokuratuuri toimingu õigusvastasus seisneb selles, et prokuratuur ei kvalifitseerinud

kaebaja kuriteoteadet kuriteoteatena ning edastas selle kui vangistustingimuste peale

esitatud kaebuse lahendamiseks Tartu Vanglale. Halduskohus tugines Riigikohtu

seisukohale, et kui uurimisasutus ei käsitlenud kaebaja pöördumist kuriteoteatena ega

pidanud vajalikuks sellele vastata kuriteoteatele vastamiseks ettenähtud korras ning

kui kaebaja ja vastustaja on mõlemad käsitlenud vastavat toimingut haldusmenetluse

toiminguna, siis on eelnimetatud toimingud omistatavad haldusülesande täitmisel

haldusorganile. Seega leidis halduskohus, et halduskohtu pädevust prokuratuuri

toimingu peale esitatud kaebuse menetlemisel tuleks käesoleval juhul jaatada.

Kohus leidis, et kaebus prokuratuuri toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks on

ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja 12. jaanuaril 2016 prokuratuuri esitatud avalduselt nähtub,

et kaebaja kaebab vangistustingimuste peale. Käesoleval juhul on ilmselge, et see ei

kvalifitseeru kuriteoteateks, sest teate sisust nähtub, et kaebaja ei ole rahul vangla tegevusega

7. ja 8. jaanuaril 2016 ning oma õiguste kaitseks on tal seega võimalik kasutada

haldusõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Eeltoodust tulenevalt asus halduskohus seisukohale,

et prokuratuur on toiminud õiguspäraselt, kui edastas kaebaja pöördumise lahendamiseks

Justiitsministeeriumi vanglate osakonnale. Halduskohus leidis, et kaebaja kaebus on

ilmselgelt perspektiivitu osas, milles vaidlustatakse prokuratuuri tegevust ning tagastas

prokuratuuri toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

3. Halduskohus tegi kindlaks, et kaebuse esitamisel tuleb kaebajal tasuda riigilõivu 15

eurot ning leidis, et kaebaja kahekordseks keskmiseks ühe kuu sissetulekuks perioodil

10. detsember 2015 – 9. aprill 2016 kujuneb ca 25 eurot, s.o [493,38-359,37-

(4x21)]/4x2. Kuna haldusasjas tasumisele kuuluv riigilõiv ei ületa kaebaja kahekordset

keskmist kuusissetulekut, siis ei ole kaebajale lubatud menetlusabi anda ning

halduskohus jättis kaebaja taotluse menetlusabi võimaldamiseks rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. 2. juunil 2016 esitas D. Parmas halduskohtule määruskaebuse 23. mai 2016 määruse

peale, nõudes määruse täielikku tühistamist ning uue määruse tegemist, millega võtta

menetlusse kaebus prokuratuuri toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes ja

rahuldada taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

5. Kaebaja ei nõustu halduskohtu väitega nagu kaebus prokuratuuri toimingu

õigusvastasuse kindlakstegemiseks oleks ilmselgelt perspektiivitu. Ta selgitab, et

tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast on ühenduse õiguse väära tõlgendamise ja

kohaldamisega isikule kahju tekitamisel vastutav ametiisik füüsilise isikuna. Kaebaja

leiab, et kahju tekkimine on põhjuslikus seoses vastutavate ametnike tegevusega, sest

olukorras, kus neil oli ulatuslik kaalutlusruum rakendavate meetmete vahel ja teada oli

kaebaja tervislik seisund, valisid ametnikud teadlikult meetme, mis väärkohtles

kaebajat ja seega on intsidendis osalenud ametnikud isiklikult vastutavad. Kaebaja

leiab, et uurimisasutuse kohustus on kaebajale kannatuste põhjustamises süüdiolevad

isikud välja selgitada ja vastutusele võtta. Kaebaja selgitab Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktikale tuginedes, et prokuratuur on toiminud õigusvastaselt, kui edastas

kaebaja kuriteoteate lahendamiseks õigusvastase teo toimepannud ametnikele

märgukirjana ja jättis kriminaalmenetluse alustamata. Kaebaja leiab, et halduskohtu

23. mai 2016 määrus on vastuolus õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega ning

rikub põhiseaduse § 14 ja § 15. Lisaks leiab kaebaja, et halduskohus on ebaõigesti

hinnanud kaebaja majanduslikku seisundit, kuna kaebaja on menetlusabi taotluse

esitamise eel ja järgnevalt tasunud korduvalt riigilõive ning see summa tuleb kaebaja

keskmisest ühe kuu sissetulekust maha arvutada. Kaebaja palub Riigikohtul esitada

Euroopa Kohtule eelotsuse taotlused ning taotleb põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

7. Ringkonnakohus hinnangul on halduskohus õigesti lähtunud halduskohtumenetluses

kehtivatest menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglitest ning nõustub halduskohtu

määruses esitatud seisukohtadega osas, milles halduskohus käsitles kaebajale menetlusabi

andmisest keeldumist ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4).

8. Vastuseks kaebaja määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et HKMS § 112 lg 1 p 1

kohaselt arvestatakse menetlusabi taotluse lahendamisel taotleja menetlusabi taotluse

esitamisele eelnenud nelja kuu kuusissetulekuid ehk kaebaja majanduslikku seisundit enne

kaebuse esitamist. Seega ei oma kaebajale menetlusabi andmise otsustamisel tähtsust, et

kaebaja on pärast menetlusabi taotluse esitamist tasunud teistes kohtuasjades riigilõivu.

Samuti ei nähtu kaebaja isikukonto väljavõttelt, et kaebaja oleks vahetult enne menetlusabi

taotluse esitamist tasunud mõnes kohtuasjas riigilõivu. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et

kaebaja isikukonto väljavõttest ilmneb, et kaebaja on menetlusabi taotluse esitamisele

eelnenud kuudel lisaks HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud kulutustele teinud kulutusi enam kui

Riigikohtu 12. aprilli 2016 otsuses asjas nr 3-3-1-35-15 eeldatavalt vältimatute kulutuste

ulatusena nimetatud 20 eurot kuus ega ole seejuures selgitanud kulude vajalikkust. Kuna

kulutused seonduvad sisseostudega vangla poes, siis ei pea ringkonnakohus võimalikuks

kulutuste vältimatut vajalikkust eeldada.

9. Halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 2 p-st 1 tulenevalt võib kohus tagastada kaebuse

määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema

faktilised väited on tõendatud. Halduskohus on kaebuse prokuratuuri tegevuse õigusvastasuse

tuvastamise nõudes tagastanud HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebus oli selles osas

ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohus nõustub küll halduskohtu seisukohaga, et kaebus

kuulub eelmainitud nõude osas tagastamisele, kuid ei nõustu halduskohtuga nõude

tagastamise aluse osas. Ringkonnakohtu hinnangul kuulub kaebus osaliselt tagastamisele

HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

10. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et halduskohus on pädev

prokuratuuri toimingu peale esitatud kaebust menetlema. Kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 207 lg 1 sätestab, et kannatanu võib esitada kaebuse prokuratuurile käesoleva

seadustiku § 199 lõikes 1 või 2 sätestatud alustel kriminaalmenetluse alustamata jätmise

peale. KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt ei alustata kriminaalmenetlust, kui puudub

kriminaalmenetluse alus. Kriminaalmenetluse alus on KrMS § 194 lg 2 kohaselt kuriteo

tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. KrMS § 194 lg 1 järgi on

kriminaalmenetluse ajend kuriteo teade või kuriteole viitav muu teave. Kuna käesoleval juhul

ei kvalifitseerinud prokuratuur kaebaja esitatud kuriteoteadet kuriteoteatena, siis leidis

prokuratuur, et puudub kriminaalmenetluse ajend ja seeläbi ka kriminaalmenetluse alus. Seega

jättis prokuratuur kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ning seda oli

kaebajal võimalik vaidlustada KrMS § 207 lg 1 kohaselt. Niisiis näeb seadus prokuratuuri

toimingu peale esitatud kaebuse menetlemiseks ette teistsuguse menetluskorra kui

halduskohtumenetlus ja seetõttu puudub halduskohtul HKMS § 4 lg 1 kohaselt pädevus

prokuratuuri toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Eelnevast tulenevalt tuleb kaebaja

kaebus prokuratuuri tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas tagastada HKMS §121

lg 1 p 1 alusel.

11. 19. aprilli 2010 otsuses asjas nr 3-3-1-4-10 on Riigikohus tõepoolest sedastanud

halduskohtu pädevuse politsei toimingu vaidlustamiseks olukorras, kus süüteomenetlust ei

alustatud. Nimetatud asjas vaidlustas kaebaja politseile esitatud audiokasseti tagastamata

jätmist.

Käesoleval juhul nähtub prokuratuurile esitatud kuriteoteatest (tl 17-18), halduskohtule

esitatud kaebusest ja ringkonnakohtule esitatud määruskaebusest, et kaebaja rahulolematus on

seotud süüteomenetluse alustamata jätmisega. Seejuures on kaebaja kuriteoteates esitanud

asjaolude kirjelduse ja väitnud nende pinnal oma elu ja tervise ohtu seadmist ning

selgesõnaliselt taotlenud süüdlaste vastutusele võtmist. Kuna karistusseadustiku § 123 lg 1

sätestab süüteokoosseisuna teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada

võivasse olukorda asetamise ja jätmise (sama paragrahvi teine lõige näeb sama teo eest ette ka

juriidilise isiku karistamise võimaluse), siis ei näe ringkonnakohus võimalust asuda

seisukohale, et 10. veebruaril 2016 prokuratuurile esitatud taotlus ilmselgelt ei ole

kuriteoteade. Kui esitatud teabe alusel on süüteo toimepanemine üksnes ebatõenäoline, kuid

mitte välistatud, tuleb eelistada tõlgendust, et esitatud taotlus on kuriteoteade. Sel juhul, kui

prokuratuur ei pea põhjendatuks alustada süüteomenetlust, tuleb avaldajale teatada

süüteomenetluse alustamata jätmisest vastavalt KrMS §-le 198 ja kannatanul on õigus

vaidlustada süüteomenetluse alustamata jätmine KrMS § 207 lg-tes 1 ja 2 sätestatud korras.

Ringkonnakohus on seisukohal, et KrMS § 207 lg-s 1 nimetatud kaebeõiguse olemasolu ei

sõltu sellest, kas prokuratuur on isikule nõuetekohaselt teatanud süüteomenetluse alustamata

jätmisest. Küll võib teatamata jätmisega arvestamine olla asjakohane KrMS § 207 lg-s 2

sätestatud kaebetähtaja arvestamisel.

Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaebaja õiguste kaitse kohaseks abinõuks on

süüteomenetluse alustamata jätmise vaidlustamine kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud.

Kuna KrMS §-s 207 ette nähtud kohtuvälise vaidlustamise võimaluse ammendamisel on

kannatanul õigus pöörduda kaebusega ringkonnakohtusse (KrMS § 208 lg 1), siis näeb seadus

seda liiki vaidluste lahendamiseks ette erikorra ning halduskohtul puudub pädevus asja läbi

vaadata. Kaebekord on seega ammendavalt reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus,

mistõttu ei ole lubatud samas asjas ka preventiivsel või kahju hüvitamise eesmärgil

tuvastusnõude esitamine halduskohtule.

12. Halduskohtu pädevust saaks jaatada juhul, kui kaebus on suunatud üksnes prokuratuurile

esitatud taotlusele vastamata jätmisele. Erinevates menetlusdokumentides esitatud

seisukohtadest ilmneb, et see kaebaja eesmärgiks ei ole. Kui siiski möönda kaebaja

sellesisulist eesmärki, tuleb D. Parmase kaebeõigust eitada HKMS § 45 lg 2 alusel. Kaebaja

on esile toonud, et soovib vältida sarnase olukorra kordumist tulevikus ja kaalub kahju

hüvitamise nõude esitamise võimalust. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et ka juhul kui

prokuratuur on õigusvastaselt jätnud teatamata süüteomenetluse alustamata jätmisest, ei

saanud see kaasa tuua varalist kahju ega riivata riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 nimetatud

õigushüvesid sedavõrd intensiivselt, et kõne alla võiks tulla mittevaralise kahju rahas

hüvitamine. Tuvastamisnõue ei ole lubatav ka preventiivsel eesmärgil. Esiteks, võimalus, et

tulevikus tekib kaebajal kannatanuna vajadus kuriteoteate esitamiseks, on üksnes

hüpoteetiline, sest avaliku asutuse või selle ametnike õigusvastast käitumist pole alust

eeldada. Teiseks on kaebajal võimalik kontrollida sisulist otsustust süüteomenetluse

alustamata jätmise kohta kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kaebekorda järgides.

13. Kaebaja taotlused põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ja Euroopa Liidu

Kohtult eelotsuse küsimiseks seonduvad prokuratuuri tegevuse õiguspärasuse sisulise

hindamisega. Olukorras, kus halduskohtul puudub pädevus selle nõude läbi vaatamiseks, ei

saa ringkonnakohus kaebaja taotlusi lahendada ja jätab need läbi vaatamata.

14. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 23. mai 2016 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata, kuid ringkonnakohus

muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aarne Sarjas

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar