2-14-57902/43 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuli 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-15-57902

Tsiviilasi

A.P. hagi E.L. ja J.K. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1755 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. novembri 2015.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

14. juuni 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja II): J.K. (isikukood: XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Meelis Tomson

Vastustaja (hageja): A.P. (isikukood: XXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja V.P., lepinguline esindaja vandeadvokaat

Indrek Naur

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada J.K. apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 17. novembri 2015.a otsus osaliselt hagi rahuldamise ulatuse

osas J.K. suhtes. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista J.K.lt A.P. kasuks välja elatis

106,50 eurot kuus alates oktoobrist 2014.a kuni A.P. täisealiseks saamiseni.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„1. Jätta rahuldamata A.P. hagi E.L. vastu elatise saamiseks.

2. Rahuldada osaliselt A.P. hagi J.K. vastu elatise saamiseks. Mõista J.K.lt A.P. kasuks

välja sissenõutavaks muutunud elatis ajavahemiku eest oktoober 2014.a kuni juuni 2016.a

summas 2236,50 eurot. Alates 1. juulist 2016.a mõista J.K.lt A.P. kasuks välja elatis 106,50

eurot (ükssada kuus eurot ja viiskümmend senti) kuus kuni A.P. täisealiseks saamiseni.

Elatist tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette.

3. Jätta rahuldamata A.P. hagi J.K. vastu osas, milles A.P. soovis elatise väljamõistmist

tagasiulatuvalt aja eest enne hagi esitamist.

4. Jätta maakohtu menetluses E.L. kantud menetluskulud A.P. kanda. Maakohtus ja

ringkonnakohtus A.P. ja J.K. poolt kantud menetluskulud jätta võrdsetes osades A.P. ja

J.K. kanda.“

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.P. (hageja) esitas 24. septembril 2014 maakohtule hagi E.L. (kostja I) ja J.K. (kostja II)

vastu, milles palus kostjatelt enda kasuks solidaarselt välja mõista 26. aprillist 2013 tekkinud

elatise võlg 2265,76 eurot ja alates hagi esitamisest elatis PKS § 101 lg 1 sätestatud määras kuni

hageja täisealiseks saamiseni.

Hagi kohaselt on kostjad hageja emapoolsed vanavanemad. Hageja elab koos isaga, kellel on

ka lapse ainuhooldusõigus. Tartu Maakohus mõistis 26. novembri 2012 otsusega hageja emalt

S.K.lt hageja ülalpidamiseks välja elatise PKS § 101 lg 1 toodud määras alates 1. detsembrist

2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Hageja ema ei ole elatist maksnud alates 26. aprillist

2013, kuigi kohtuotsuse täitmiseks on algatatud täitemenetlus. Täitemenetluse käigus on

selgunud, et S.K.l puudub vara, mille arvelt elatise tasumise kohustust täita. Kuna hageja emalt

ei ole võimalik elatist saada, esitab hageja hagi kostjate vastu PKS § 106 lg 2 alusel.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad leiavad, et PKS §

106 lg-s 2 toodud eeldused nõude esitamiseks hageja vanavanemate vastu ei ole täidetud,

kuivõrd hageja ema töötab ja tema töötasust oleks võimalik teha kinnipidamisi elatisenõude

täitmiseks. Samuti on Soome Vabariigis asuv fond tasunud hageja ema eest elatise võla ja

kostjate arvutuste kohaselt elatise võlgnevust ei ole. Kostja I ülalpidamisel on tema töövõimetu

täisealine laps. Kostja I saab tasu miinimummääras. Sellest tulenevalt ei ole kostjal I võimalik

hagejale elatist maksta ning ta on PKS § 102 lg 1 kohaselt ülalpidamiskohustusest vabanenud.

Ka kostja II ei ole võimeline elatist nõutud määras maksma. Ta on madalapalgaline ning tal

puudub vara, samuti on tal vilets tervis.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 17. novembri 2015 otsusega rahuldamata hagi kostja I vastu elatise

saamiseks ja rahuldas osaliselt hagi kostja II vastu, mõistes kostjalt II hageja kasuks välja elatise

ajavahemiku oktoober 2014 kuni november 2015 eest summas 2677,50 eurot ja alates

1. detsembrist 2015 igakuiselt PKS § 101 lg 1 määras kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kohus

jättis rahuldamata hagi kostja II vastu osas, milles hageja soovis elatise väljamõistmist

tagasiulatuvalt aja eest enne hagi esitamist.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja esitanud kohtule mitmeid kohtutäituri koostatud

dokumente elatise sissenõudmise ja võla kohta, millest nähtub asjaolu, et elatise võla

sissenõudmiseks S.K.lt on algatatud täitemenetlus, kus ei ole õnnestunud tervikuna võlga sisse

nõuda. Selline olukord on PKS § 106 lg 2 kohaselt vanavanematel asenduskohustuse tekkimise

aluseks (vt ka RKTKo 3-2-1-75-11, p 15 jj).

Maakohtu selgituste põhjal tuleb hinnata seda, kas kostjad vabanevad ülalpidamiskohustuse

täitmisest PKS § 102 lg 1 alusel, mõlema kostja puhul eraldi.

Kokku kulub kostja I vajadustele ühes kuus, arvestamata tema kohustust ülal pidada oma

täisealist puudega last, ca 432 eurot, mis mõningal määral ületab kostja I sissetulekuid (413,91

eurot). Arvestades ka asjaolu, et kostja I sissetulek ei ole suur, leidis kohus, et kostja I vabaneb

PKS § 102 lg 1 järgi hageja ülalpidamiskohustusest ja hagi kostja I vastu tuleb seetõttu jätta

rahuldamata.

Kostja II vajadused on ühes kuus 521 eurot, sissetulekud 758,88 eurot. Arvestades kostja II

sissetulekute ja vajaduste vahet (237,88 eurot), leidis kohus, et kostja II on võimeline maksma

hagejale elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras, kahjustamata oluliselt enese tavalist

ülalpidamist. Samas ei ole kostjal II kohtu hinnangul võimalik enese tavalist ülalpidamist

kahjustamata tasuda elatist tagasiulatuvalt aja eest enne hagi esitamist ja selles osas tuleb kostja

II PKS § 102 lg 1 alusel elatise tasumise kohustusest vabastada.

Kohtutäituri väljastatud tõendist nähtub, et hageja ema on pärast praeguses asjas hagi esitamist

maksnud elatist summas 217,78 eurot. Kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millise

kohustuse täitmiseks see summa tasuti, tuleb VÕS § 88 lg 6 p 1 kohaselt lugeda selle arvel

täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus, st kohustus aja eest enne hagi esitamist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 17. novembri 2015 otsuse

tühistamist ja hagi läbivaatamata jätmist või asjas menetluse lõpetamist, alternatiivselt Tartu

Maakohtu 17. novembri 2016 otsuse tühistamist ja hagi rahuldamata jätmist. Kostja II palus

menetluskulud jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) ei ole täidetud vanavanemate vastu suunatud elatise nõude eeldus, et kohtuotsuse täitmine,

millega mõisteti vanemalt välja elatis, on ülemäära raske või võimatu. Hageja esitas

hagiavalduse ajal, kui hageja emal S.K.l oli kindel töökoht. Hagiavalduse esitamise ajaks ei

olnud kohtutäitur teinud vajalikke toiminguid selleks, et S.K.lt elatist kätte saada;

2) oleks kohus pidanud arvesse võtma ka seda, millal on Eesti Vabariigis elatise kättesaamine

ülemäära raske. Käesolevas asjas tuleb mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 7) lähtuvalt hinnata

seda, kas elatise kättesaamine on ülemäära raske;

3) on maakohus hinnanud elatise kättesaamise ülemäärast raskust vaid ühe tõendi alusel, millest

sisuliselt nähtus ainult võlgnevuse olemasolu;

4) on tegemist avaliku huviga asjaga, mis võimaldab kohtul kõrvale kalduda üldisest

tõendamiskoormise jaotusest ning paneb lisaks tõendite hindamisele ka kohustuse selgitada

välja elatise võlgnevuse tekkepõhjused;

5) on seadusandja teadlikult kasutanud terminit „ülemäära raske“, kuna Eesti Vabariigis on

rohkem kui pooltel juhtudel kohtuotsusega väljamõistetud elatise kättesaamine raskendatud;

6) ei saa hageja ema S.K. käest elatise nõudmine olla võimatu, kuna menetluse käigus on leidnud

tõendamist, et hageja on enda ema käest saanud täitemenetluse kaudu korduvalt elatist

(kusjuures täitemenetluse tulemusena on läinud võõrandamisele kogu S.K. vara) ja ka peale hagi

esitamist on hageja saanud enda emalt elatist;

7) on maakohus tõlgendanud tõendeid meelevaldselt ja rikkunud sellega tõendite igakülgse,

täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet (TsMS § 232 lg 2);

8) on kohus jätnud arvestamata, et kostja I ja kostja II moodustavad ühise leibkonna, mistõttu

apellandil ei jää muud üle, kui katta ka osa kostja I vajadustest (maakohus on jõudnud

järeldusele, et kostja I väljaminekud ja kohustused on tunduvalt suuremad kui tema

sissetulekud);

9) on arusaamatu, miks kohus on asunud seisukohale, et kostja II põhjendatud vajaduseks on

transpordi osas ainult 20 eurot kuus. Kostja II töökoht asub kodust kaugel ja kuivõrd

ühistranspordiga ei ole võimalik tööle jõuda, tuleb selleks kasutada tuttava sõidukit ja kütus on

kallis;

10) oleks kohus TsMS § 435 lg 1, § 230 lg-te 3-5 ja avaliku huvi koosmõju arvestades pidanud

juhtima kostja II tähelepanu sellele, et kohtule on ebaselge kostjate varanduslik olukord või

kostja vajadused, mitte rajama otsust oletusele.

5. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist ning Tartu

Maakohtu 17. novembri 2015 otsuse muutmata jätmist. Vastustaja palus jätta enda

menetluskulud apellandi kanda ning need vastustaja kasuks välja mõista.

Vastuväidete kohaselt:

1) on Tartu Maakohtu 17. novembri 2015 otsus seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle

tühistamiseks apellandi poolt viidatud asjaolude alusel;

2) on kostja II ülalpidamiskohustuse eeldused täidetud. Hageja on Tartu Maakohtu menetluses

esitanud ka mitmeid kohtutäituri teatiseid võla kohta;

3) on alusetud ja paljasõnalised kostja II väited selle kohta, et hageja ei ole kasutanud kõiki

võimalusi elatise kätte saamiseks. S.K. ei ole kordagi elatist vabatahtlikult maksnud. S.K. asus

XXXX OÜ-sse tööle alates novembrist 2014, seega puudus tal hagi esitamise hetkel töökoht.

Vastavalt kohtutäituri kinnitusele on töökohta saadetud ka sissetuleku arestimise akt, mille

alusel toimus üks laekumine summas 217,78 eurot;

4) ei tööta hagejale teadaolevalt S.K. alates 2015. aastast enam eelviidatud töökohal ja tal

puudub taas töökoht, mistõttu on lootusetu hageja soov S.K.lt elatist saada. Lisaks on

võlgnevuse kättesaamiseks pöördutud kohtutäituri poole ka Soome Vabariigis;

5) ei ole S.K. vara täitemenetluse käigus kunagi võõrandatud;

6) puudub antud asjas avalik huvi, kuna vaidlus põhineb isikute erahuvidel ja ei puuduta laiemat

üldsust;

7) on kostja II väide, et kohus on jätnud otsuse tegemisel arvestamata, et kostja I ja kostja II

moodustavad ühise leibkonna, alusetu etteheide ja sealjuures ei ole kostja II selgitanud, kui palju

ta väidetavalt kostjat I toetama peab. Kostja I vajadused ületavad tema sissetulekud üksnes väga

vähesel määral;

8) ei ole kostja II põhjendanud, miks tema transpordikulu vajadus ületab kostja I transpordikulu

vajadust 7 korda ja on selle väitega välja tulnud alles apellatsioonimenetluses, mistõttu tuleb see

seisukoht jätta tähelepanuta;

9) on Tartu Maakohus täitnud oma selgitamiskohustuse ja juhtinud kostja II tähelepanu sellele,

et tal tuleb oma sissetulekut ja varalist seisu tõendada;

10) on tõendamata, et kostja I laps elab kostjate juures ja ei oma sissetulekut.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Ringkonnakohus

tühistab maakohtu otsuse materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt hagi

rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uus otsus, millega

vähendada kostjalt II (J.K.lt) väljamõistetava igakuise elatise suurust summani 106,50 eurot.

Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata osas, milles kohus mõistis elatise välja alates

hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni.

Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.

Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles kohus

jättis rahuldamata A.P. hagi E.L. vastu elatise saamiseks, samuti jättis rahuldamata hagi J.K.

vastu osas, milles taotleti elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt aja eest enne hagi esitamist.

7. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, nagu ei oleks käesoleval

juhul täidetud vanavanemate vastu suunatud elatise nõude esitamise eeldused.

Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11 (p 19), et vanavanema(te)lt asenduskohustuse

korras elatise väljamõistmiseks on alust ka juhul, kui teiselt vanemalt on jõustunud

kohtulahendiga elatis välja mõistetud ja kui seda lahendit on täidetud üksnes osaliselt, s.o lapse

vajadusi silmas pidades ebapiisavas ulatuses. Käesolevas asjas on kohtule esitatud piisavalt

tõendeid selle kohta, et lapse emalt ei ole õnnestunud ka täitemenetluse abil lapsele ülalpidamist

vajalikus ulatuses saada, sest emal puudub vara ja püsiv sissetulek, mille arvel saaks kohtuotsust

täita. Kohtutäituri poolt 12.03.2015.a väljastatud tõendist (I kd tl 144) nähtub, et võlgnik S.K.

on alates täitemenetluse algatamisest kuni tõendi koostamiseni kahe aasta vältel tasunud elatist

kahel korral, sh on peale hagi esitamist tasutud 217,78 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas vaidluses esiletoodut arvestades ilmne, et lapse emalt

kohtuotsusega väljamõistetud elatise saamine on osutunud ülemäära raskeks. Ülalpidamise

saamise vajadus on pidev ja regulaarne ning piisavaks ei saa lugeda asjaolu, et vanem on

kohtumenetluse kestel ühel korral elatist tasunud. Puudub alus asuda seisukohale, et lapse emalt

on tegelikkuses võimalik siiski märkimisväärsete raskusteta lapsele elatist saada ning seetõttu

ei oleks elatise nõudmine vanavanematelt põhjendatud. Eeltoodut arvestades on maakohus

õigesti mõistnud apellandilt välja lapselapse ülalpidamiseks elatise.

8. Asjakohased ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited, nagu tuleks kohtul elatise vaidluse

lahendamisel juhinduda avalikest huvidest. Ülalpidamisasjas võimaldab menetlusseadustik

kohtul koguda ülalpidamist andma kohustatud isiku varalise seisundi kohta tõendeid ka omal

algatusel (TsMS § 230 lg 4-6), kuid sellest ei tulene, et kohtul tuleks välja selgitada lapse

vanemal kui esmajärjekorras elatist andma kohustatud isikul elatise võlgnevuse tekkimise

täpsed põhjused ja asjaolud.

Asjaolu, et üldteadaolevalt on Eestis paljudel juhtudel kohtuotsusega väljamõistetud elatise

kättesaamine raskendatud, ei anna alust jätta vanavanemate vastu asenduskohustuse korras

esitatud hagi rahuldamata. Põhjendatud ei ole ka etteheited maakohtule selles osas, nagu oleks

maakohus hinnanud tõendeid meelevaldselt ja rikkunud asjaomaseid menetlusnorme.

Kuna vanavanemad täidavad PKS § 106 lg 2 järgi vanema ülalpidamiskohustust ja neil tekib

selle kohustuse täitmise tõttu tagasinõudeõigus lapse vanema vastu, tuleb vanavanemate

makstud elatise ulatuses lugeda vanema ülalpidamiskohustus täidetuks. Täitemenetluse

seadustiku § 48 p 2 järgi lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui

sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud.

9. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, sh leidis, et

E.L. tuleb oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest vabastada ning määras, et J.K.l

tuleb elatist tasuda alates hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aja

eest.

Vanavanematel ei teki lapselapse ülalpidamisel solidaarkohustust. Mitu sama astme sugulast

täidavad PKS § 105 lg 3 järgi ülalpidamiskohustust osavõlgnikena, kusjuures iga osavõlgniku

kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga,

arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Viidatud sätte

järgi vastutavad esmalt lapse vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmise eest osavõlgnikena

vastavalt oma varalisele seisundile. Seega leidis maakohus õigesti ka seda, et kummagi

vanavanema varalist seisundit tuleb hinnata teineteisest eraldi.

Ringkonnakohus märgib, et PKS § 105 lg 3 teine lause on erisäte VÕS § 63 lg 1 suhtes, mille

kohaselt on üldjuhul osavõlgnike osad võrdsed. Iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse

kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning

ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid.

10. Maakohus on aga ringkonnakohtu arvates jätnud arvestamata PKS § 105 lõikes 3 sätestatu,

mille kohaselt tuleb osavõlgnike kohustuste suurus määrata kindlaks võrdeliselt tema

sissetuleku ja varalise seisundiga. See eeldab ringkonnakohtu arvates ka osavõlgnike endi

varaliste seisundite omavahelist võrdlemist ning proportsionaalset arvessevõtmist.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kostjad I ja II moodustavad ühise leibkonna ning seetõttu on

usutav, et nad kannavad ka ühise majapidamisega seotud kulutusi vähemalt osaliselt ühiselt.

Vaidlustatud ei ole maakohtu poolt asjas esitatud tõendite põhjal tuvastatut, mille kohaselt oli

kostja I keskmiseks sissetulekuks igakuiselt 413,90 eurot ja kostja II sissetulekuks keskmiselt

758,90 eurot.

11. Kokku moodustab kostjate I ja II sissetulek seega keskmiselt 1172,80 eurot, millest kostja I

sissetulek moodustab 35 % ja kostja II sissetulek 65 %. Ringkonnakohtu arvates tuleb seda

proportsiooni arvestada kostjate I ja II kui osavõlgnike ülalpidamiskohustuse võrdelise osa

suuruse kindlaksmääramisel.

Kahe peale kokku oleks võimalik kostjatelt I ja II nõuda elatist ühekordses PKS § 101 lõikes 1

sätestatud miinimummääras, s.o ½ kuupalga alammäära ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul

saab kostjale I sellest kohustusest langeda 35 % ja kostjale II 65 %. Põhjendatuks ei saa pidada

käsitlust, mille kohaselt juhul, kui üks vanavanem vabaneb oma vähese sissetuleku tõttu

ülalpidamiskohustusest, läheb ülalpidamiskohustus täies ulatuses üle teisele vanavanemale,

arvestamata kummagi vanavanema sissetuleku suurust ja võrdelist panust leibkonna kulude

katmisesse. Selline lähenemine ei vastaks osakohustuse olemusele, vaid muudaks osavõlgnike

vastutuse pigem solidaarseks, mis ei vasta aga seaduses sätestatule.

12. Seetõttu mõistis maakohus ebaõigesti kostjalt II välja elatise 100 % määras.

Ringkonnakohus leiab, et kostjalt II on õiguslikult põhjendatud välja mõista 65 % PKS § 101

lõikes 1 sätestatud elatise määrast.

Kuni jaanuarini 2015.a oli ülalpidamiskohustuse 100 % miinimummääraks 177,50 eurot kuus,

alates jaanuarist 2015.a 195 eurot ja alates jaanuarist 2016.a 215 eurot (PKS § 100 lg-d 1 ja 2,

§ 101 lg 1). Seega oli kostja II (apellandi) ülalpidamiskohustuse suuruseks kuni jaanuarini

2015.a igakuiselt 106,50 eurot (s.o 65 % 177,50 eurosest täismäärast). Alates jaanuarist 2015.a

oleks tema ülalpidamiskohustuse suuruseks vastavalt 120,90 eurot ja alates jaanuarist 2016.a

139,75 eurot.

Samas leiab ringkonnakohus, et elatise asenduskorras vanavanemalt väljamõistmisel on

põhjendatud lähtuda sellest, et osa lapse vajadustest on ilmselt kaetud riiklike toetustega (vt ka

Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-124-15 p 16 ja nr 3-2-1-37-11 p 16). Riiklike peretoetuste seaduse

(RPTS) § 1 järgi on muuhulgas lastetoetuse eesmärgiks tagada lastega peredele laste

hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Alates 2015.

aastast on riigi poolt tasutava lastetoetuse suurus ühele lapsele 45 eurot kuus ning alates 2016.

aastast 50 eurot kuus.

13. Sellest lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud ega

mõistlik määrata elatise suurust kindlaks muutuva summana PKS § 101 lg 2 järgi, sidudes selle

aasta-aastalt suureneva kuupalga alamääraga, kuid võttes ühtlasi arvesse riiklikku lapsetoetust

pooles ulatuses. Arvestades asjaolu, et hageja saab täisealiseks 27. augustil 2018.a ning kahe

lähema aasta jooksul ei ole alust eeldada ülalpidamiskohustuse ulatuse vm oluliste asjaolude

märkimisväärset muutumist, peab ringkonnakohus põhjendatuks rahuldada hagi kostja II suhtes

selliselt, et mõista temalt välja hageja kasuks elatis kindlas suuruses – 106,50 eurot kuus – alates

hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni.

Ajavahemiku eest oktoober 2014 kuni juuni 2016 (21 kuud) kuulub kostjalt II seega hageja

kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud elatis (21 × 106,50) 2236,50 eurot. Samuti

tuleb kostjalt II välja mõista elatis 106,50 eurot kuus alates 1. juulist 2016.a kuni hageja

täisealiseks saamiseni.

Kuna ringkonnakohtu otsusega vähendatakse kostjalt II väljamõistetava elatise summat, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt hinnata apellatsioonkaebuses esitatud väiteid selle kohta,

et maakohus ei selgitanud piisava põhjalikkusega välja kostja II vajaduste ulatust.

Ringkonnakohus arvestab sellega, et kostjad I ja II moodustavad ühe leibkonna ja kannavad

kulutusi ühiselt.

14. Maakohtu otsusega jäeti kostja I menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtul puudub alus

nimetatud osas maakohtu otsuse muutmiseks.

Ringkonnakohus muudab tulenevalt apellatsioonkaebuse osalisest rahuldamist maakohtu

määratud menetluskulude jaotust hageja ja kostja II vahelises suhtes. TsMS § 163 lg 1 esimese

alternatiivi alusel tuleb asjas kantud menetluskulud jätta võrdsetes osades hageja ja kostja II

kanda.

Kuna maakohus ei määranud asjas kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis TsMS § 174

lg 4 kohaselt määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud

korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp