3-15-1915/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised

Asja läbivaatamine

Tallinna Halduskohus

Reelika Lind

1. juuli 2016. a, Tallinn

3-15-1915

M.R. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmiseks

Kaebaja – M.R.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Irene Iskül

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.R. kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt M. R. kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitis 204 (kakssada neli) eurot.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda ja kaebuse

esitamisega seotud riigilõivu kulu riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 01.08.2016

(HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-15-1915

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav M.R. (kaebaja) esitas 15.06.2015 Tallinna Vanglale (vastustaja) mittevaralise

kahju hüvitamise taotluse seoses tema hoidmisega ebainimlikes kinnipidamistingimustes

perioodidel

19.11.2010–29.07.2011,

02.08.2011–26.08.2011,

31.08.2011–02.05.2012, 05.05.2012–18.02.2013 ja 23.02.2012–03.07.2012.

2. Vastustaja tagastas 17.07.2015 vastusega nr 5-37/15/178-2 kahju hüvitamise taotluse

perioodide

19.11.2010–29.04.2011,

13.05.2011–01.09.2011,

09.09.2011–18.11.2011,

02.12.2011–13.01.2012, 22.02.2012–16.03.2012 ja 13.04.2012–14.06.2012 osas tähtaja

rikkumise tõttu läbivaatamatult ning jättis taotluse perioodide 15.06.2012–26.11.2012 ja

11.12.2012–03.07.2013 osas rahuldamata. Vastustaja leidis, et kinnipeetavale oli tagatud

ettenähtud põrandapind; kambrites on keskküte ja ventilatsioon, mistõttu ei ole kaebaja väited

niiskuse ning rõskuse kohta usutavad ning kaebaja ei ole märgitud probleemiga ka vangla poole

pöördunud; kunstlik valgustus vastas vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatule ja

kaebaja ei ole valgustatuse probleemiga vangla poole pöördunud. Kaebajale kahju tekkimine ei

ole tõendatud. Vastustaja põhjendused perioodide 15.06.2012–26.11.2012 ja 11.12.2012–

03.07.2013 osas täpsemalt:

2.1. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja perioodidel 15.06.2012–26.11.2012 ja

11.12.2012–23.01.2013 vahistatu staatuses ja teda hoiti VangS § 90 lg 3 alusel ööpäev läbi

lukustatud kambris. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 16.01.2013. Sellest teadasaamisel

rakendati 24.01.2013–26.02.2013 kaebaja suhtes VangS § 14 lg-t 3 ja kinnipeetav viibis

justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 8 lg 4 alusel

lukustatud kambris. Alates 27.02.2013 paigutati kaebaja avatud eluosakonna kambritesse, kus

kambrite uksed olid lukustatud üksnes öörahu ajaks. Seega sai kaebaja kogu eluosakonna piires

liikuda ajal, kui kambrite uksed olid avatud. Kaebajale oli kogu vanglas viibimise ajal tagatud

igapäevane vähemalt tunniajane jalutuskäik värskes õhus ja alates 27.02.2013 ka iganädalane

spordisaali kasutamise võimalus. Täiendavalt on kaebaja kambris viibimise aega vähendanud

erinevates hõivetegevustes osalemine: 12.11.2012–20.06.2013 üldharidussüsteemis õppimine

(õpingud 7. klassis, lõpetas ka 8. klassi); 02.09.2013 õpingud 9. klassis; 29.01.2014–12.03.2014

eluviisi

treening;

23.10.2014–11.12.2014

viha

juhtimine;

25.06.2014–18.06.2015

kutseharidussüsteemis õppimine (kivi- ja betoonkonstruktsioonide ehitus). Kaebajale oli

tagatud vähemalt 2,62 m2 põrandapinda. Juhul, kui ka oleks tagatud 3 m2, ei oleks kambris

olnud võimalik teha midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites.

Kaebajale oli tagatud VSKE § 6 lg-s 6 ettenähtud põrandapind. Kambri põrandapinna suurusest

ei arvestata maha tualettruumi ja mööblialust pinda. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

lahendites on WC-alune pind arvestatud kambripinnast maha enamasti seetõttu, et see ei asunud

kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Ka väljaspool vanglat ei arvestata

(nt eluruumi ostmisel) WC pinda selle kogupinnast välja. Kaebajale oli tagatud mõningane

meelelahutus, infovajaduse rahuldamine, suhtlemisvõimalus lähedastega. Vangistatutel ja

süüdimõistetutel oli ca iga 2 nädala tagant võimalus laenutada raamatukogust raamatuid, samuti

ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid jm meelelahutusliku

iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina 2 korda kuus. Kinnipeetavate

käsutuses olid vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja meditsiinipersonal.

2.2. Kõigis kambrites on nii sund- kui loomulik ventilatsioon. Kambrites on võimalik õhuhulka

reguleerida akna küljes asuva õhuava kaudu. Kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodil

ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Kui kinnipeetav tundis, et kambris pesu pesemisel tekib

niiskus, oli tal võimalik taotleda vangla riietust. Alates süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest

on kinnipeetaval kohustus kanda vangla riietust, mille pesemise eest hoolitseb vangla.

2(8)

3-15-1915

2.3. Silmade kurnatus ei pea olema tingitud kunstliku valguse vähesusest, vaid võib tekkida ka

pikka aega teleri vaatamisest või mittesobivas asendis lugemisest. Kuna kaebaja ise midagi

olukorra parandamiseks ette ei võtnud, ei pidanud ta järelikult kambri kunstlikku valgustatust

väheseks. Kinni peetavate kambrite valgustatusele ei ole kehtestatud erinõudeid ja arvestada

tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38

kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 5 kohaselt peab eluruumi igal toal olema

vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava

loomuliku valgustuse. Tallinna Vangla kambrites on 2 laepirni võimsusega 75 W. Kui kaebajal

oli vaja tugevamat kunstlikku valgustust, oli tal võimalik soetada vangla kauplusest näpitslamp.

Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Eluruumidele esitatavates nõuetes ei ole

kehtestatud valgustatuse osas täpseid norme ja seega vastas kunstlik valgustus VangS § 45 lg-s

1 sätestatule.

2.4. Kaebaja ei ole vangla poole pöördunud kaebustega kambri vähese valgustatuse ja

ülemäärase niiskustaseme osas.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustajalt mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmiseks. Kaebaja palus mittevastavates tingimustes – vähene kambripind, ülemäärane

niiskus ja puudulik valgustus – viibimise eest ajavahemikus 19.11.2010–29.07.2011,

02.08.2011–26.08.2011, 30.08.2011–02.05.2012, 05.05.2012–18.02.2013 ja 23.02.2013–

03.07.2013 (kokku 845 päeva) välja mõista mittevaralise kahju hüvitise 14 534 eurot

(845 päeva × 17,2 eurot päevas). Kaebaja tundis, et teda on alandatud ja koheldud

ebainimlikult. Põhjendused:

3.1. Kaebajat hoiti kambris, milles viibis 4-6 kinnipeetavat. Reaalselt oli igale kinnipeetavale

1-2 m2 vaba kambripinda. 2 pinki, laud, 3 nari ja kapid võtavad enda alla põrandapinda 6,9 m2.

EIK praktika kohaselt on olukorras, kus kinnipeetavale on põrandapinda vähem kui 3 m2,

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine. Tartu Halduskohus

on 11.03.2014 otsuses haldusasjas nr 3-13-1885 arvestanud kambri üldpinnast maha mööbli alla

jääva pinna. Samuti on kohus viidatud otsuses osundanud EIK seisukohale, et kui kinnipeetava

käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, on see EIÕK art 3 rikkumine. Kuna tegu on kinnise

osakonnaga, oli kaebajal 4-5 kambrikaaslase tõttu reaalset põrandapinda kasutamiseks 1-2 m2.

3.2. Pesu pidi pesema külma veega ja kuivatama samas ruumis. Seetõttu oli kambris niiske ja

rõske.

3.3. Kambri kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vähene

valgus kurnas silmi. Arvestades, et kinnipeetavad peavad kambris lugema, kirjutama ja tegema

rõivaste hooldust, siis on vajalik valgustihedus 400 luksi (Tallinna Halduskohtu otsus

haldusasjas nr 3-06-294). Kambrites on üksnes 2 × 75 W pirni, mis ei taga vajalikku valgustust.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 21.10.2016 määrusega kaebuse perioodide 19.11.2010–

29.04.2011,

13.05.2011–01.09.2011,

09.09.2011–18.11.2011,

02.12.2011–13.01.2012,

22.02.2012–16.03.2012, 13.04.2012–14.06.2012 eest taotletud mittevaralise kahju hüvitise

nõude osas. Kohus leidis, et viidatud osas ei ole kaebaja kohtueelset menetlust läbinud. Kohus

võttis menetlusse kaebaja kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes perioodide

15.06.2012–26.11.2012 ja 11.12.2012–03.07.2013 osas, s.o kahju hüvitamine 370 päeva eest

summas 6364 eurot. Halduskohtu määrus jõustus 19.01.2016.

5. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja kordas 17.07.2015 vastuses toodut

ja selgitas täiendavalt järgmist:

3(8)

3-15-1915

5.1. VangS-st ega VSKE-st ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja

veega, seega ei ole igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine õigusvastane. Vee

soojendamiseks on kinnipeetavatel võimalik soetada veekeedukann ja samuti annavad alates

2013. a valvurid kinnipeetavatele soovi korral kambrisse veekeedukanne. Kaebaja ei ole varem

vangla poole pöördunud sooja vee mittesaamise probleemiga.

5.2. Vangistustingimused olid Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Kaebaja ei ole

vangla poole pöördunud võimalike rikkumiste kaitseks märgukirja ega selgitustaotlusega.

Kaebaja hakkas enda ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ja enesele kahju

tekitamist väitma ning hüvitist nõudma pärast seda, kui EIK oli teinud 19.12.2013 lahendi asjas

Tunis vs Eesti. Seega ei ole kaebaja rakendanud kohaseid õiguskaitsevahendeid. Ei ole

välistatud, et vangla oleks saanud kaebaja kinnipidamistingimusi parandada, kui kaebaja oleks

sellekohase pöördumise esitanud.

5.3. Kaebaja on üldsõnaliselt väitnud kahju tekkimist, ent ei ole väidetavaid puudusi sidunud

konkreetsete kambritega. Mittevaralise kahju tekkimine on subjektiivne. Kambrite

ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest ja ebamugavuste vältimine ei

olnud vangla võimuses. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised

üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades

intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Vastustaja tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.

Vahistatutele ja kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi

tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada kasutusele võetud meetmeid: alates 01.01.2014

jõustunud muudatuse kohaselt on minimaalseks kambri pinnaks kinnises vanglas 2,5 m2 asemel 3

m2; ehitatud on uued vanglad; vähendatud on kinnipeetavate arvu ja alates 01.01.2015 jõustus

karistusseadustiku § 415 lg 1 p 3, mis sätestab, et täitmiskohtunik võib vangistuse täitmisele

pööramise lükata oma määrusega aasta võrra edasi, kui süüdimõistetu ei saa karistust kanda

vangla ülerahvastatuse tõttu.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses inimväärikust alandavates

kinnipidamistingimustes – vähene kambripind, ülemäärane niiskus ja puudulik valgustus –

hoidmise tõttu perioodidel 15.06.2012–26.11.2012 (165 päeva) ja 11.12.2012–03.07.2013 (205

päeva).

7. Vastustaja esitatud andmete kohaselt oli kaebajale tagatud kambrite pind vaidlusalusel

perioodil koos WC-ga 2,62-7,6 m2 isiku kohta ja ilma WC-ta 2,33-7,6 m2. EIK praktika kohaselt ei

ole mööblit põrandapinna suurusest maha arvatud, v.a üks lahend – Modarca vs Moldova 2007.

a (vt Riigikohtu analüüs „Kinnipeetava kambripinna suuruse nõue Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikas“1). Sellest tulenevalt arvestab kohus mööblialuse pinna kambripinna suuruse hulka.

EIK ei arvesta ka kambris asuvat WC-d kambripinna suurusest maha, v.a juhul, kui tegemist on

eraldi ruumiga või selgelt eraldatud ruumiosaga (vt Riigikohtu analüüsi lk 5). Ka Riigikohtu

halduskolleegium on 09.12.2015 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15 (p 17) selgitanud, et EIK

praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab

kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks

seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei

tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise

nõudmisel riigivastutuse seaduse (RVastS) §-de 7 ja 9 alusel. Riigikohus

1 Kättesaadav

http://www.riigikohus.ee/vfs/2027/Kinnipeetava_p6randapind_EIK_praktikas_K%20%20Vaarmari.pd

f.

4(8)

3-15-1915

jäi seisukohale, et mööbli- ja WC-alune pind tuleb arvestada kambri üldpinna hulka, ka otsustes

haldusasjades nr 3-3-1-21-16 (p 8) ja nr 3-3-1-16-16 (p 10). Seega lähtub kohus edaspidi kambri

pinnast koos mööbli ja WC-ga.

8. Kaebaja peab tema inimväärikust alandavaks kohtlemiseks peamiselt asjaolu, et kambrites,

kus teda hoiti, oli kambripinda ühe isiku kohta vähem kui 3 m2. Vaidlusalusel perioodil kehtinud

VSKE § 6 lg 6 järgi oli kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2

põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtima hakanud VSKE redaktsiooni § 6 lg 6 kohaselt on

kinnipeetavale toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2

põrandapinda.

9. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §

123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Seega ei saa vastustaja tegevuse

õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas

hinnata üksnes VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal

oli kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid.

10. EIÕK art 3 alusel ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega

karistada. EIK praktikas on peetud mitme kinnipeetavaga kambris soovituslikuks põrandapinda

4 m2 isiku kohta (vt EIK 19.12.2013 otsus asjas nr 429/12: Tunis vs Eesti, p 44). Riigikohtu

analüüsist nähtub, et ainuüksi 3-4 m2 vahemikku jääv põrandapind ei tähenda sellist

ruumikitsikust, et see oleks iseseisvaks EIÕK art 3 rikkumise aluseks (analüüsi lk 9). Asjades,

kus isiklik ruum jääb vahemikku 3-4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul,

kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise

võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või

küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt

EIK 10.04.2012 otsus liidetud asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 149;

24.09.2012 otsus asjas nr 8968/08: Jirsák vs Tšehhi, p 64; 12.03.2015 otsus asjas nr 7334/13:

Muršić vs Horvaatia, p 57). Praeguses asjas ei nähtu, et kaebaja olukord oleks muude

tingimustega sedavõrd halvenenud, et pidada kinnipidamist 3-4 m2 suuruses kambris tema

õigusi rikkuvaks. Samuti arvestades kaebaja seisukohta tema ebainimliku kohtlemise tinginud

kambri suuruse osas ja EIK praktikat, siis keskendub kohus kinnipidamistingimustele, mil

kaebaja kasutada oli alla 3 m2 kambripinda.

11. Kohus leidis eelnevalt, et kambri pindala arvestuslikust suurusest ei arvata maha mööbli-ja

WC-alust pinda. Järgnevalt uurib kohus, kas kaebaja õigusi võidi rikkuda tema kinnipidamisega

kambrites, mille üldpind koos mööbli- ja WC-aluse pinnaga oli alla 3 m2.

12. EIK praktika kohaselt loob tugeva eelduse EIÕK art 3 rikkumise ja alandava kohtlemise

tuvastamiseks see, kui kinnipeetaval puudus kambris isiklik magamisase või kinnipeetava

käsutuses oli kambripinda alla 3 m2 või kambris suurus ei võimaldanud kinnipeetaval

mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIK 10.04.2012 otsus liidetud asjades nr 42525/07 ja

60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 148).

13. Vastustaja esitatud andmetel viibis kaebaja alla 3 m2 suurustes kambrites järgmistel

ajavahemikel:

Perioodi

algus

Perioodi

lõpp

Päevi

kokku

Kambri

nr

Inimesi

kambris

Kambri

suurus m2

Põrandapinda

isiku kohta m2

15.06.2012 21.06.2012

16,7

2,78

25.06.2012

2.07.2012

16,7

2,78

10.07.2012 22.10.2012

16,7

2,78

5(8)

3-15-1915

27.10.2012 22.11.2012

16,7

2,78

11.12.2012 17.12.2012

15,7

2,62

19.12.2012 30.12.2012

16,7

2,78

4.01.2013 23.01.2013

16,7

2,78

28.01.2013 28.01.2013

16,3

2,72

31.01.2013 14.02.2013

16,3

2,72

18.02.2013 18.02.2013

16,3

2,72

25.02.2013 25.02.2013

16,3

2,72

27.02.2013

6.03.2013

13,5

2,7

12.03.2013 25.06.2013

13,5

2,7

27.06.2013

3.07.2013

20,8

2,97

Kokku

14. Kaebaja oli perioodil 15.06.2012–26.11.2012 ja 11.12.2012–23.01.2013 vahistatu

staatuses ja teda hoiti ööpäeva ringselt lukustatud kambris. VangS § 93 lg 5 järgi võimaldatakse

vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Kaebaja ei ole vastu vaielnud

vastustaja väitele, et kaebajale võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. VangS § 90 lg 3

järgi hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab

või õpib. Vangla vastuse kohaselt õppis kaebaja 12.11.2012–20.06.2013 (õpingud 7. klassis ja

lõpetas ka 8. klassi). Vastustaja selgitas, et kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus ja

infovajaduse rahuldamine. Ca iga 2 nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla

raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Sisseoste võimaldati sooritada

reeglina 2 korda kuus ja lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Vanglas viibivate isikute

käsutuses olid sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja meditsiinipersonal. Seega leevendavad

ruuminappust vastustaja kirjeldatud võimalused (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus haldusasjas nr

3-3-1-42-15, p 22 ja seal viidatud EIK praktika).

15. Süüdimõistev kohtuotsus kaebaja suhtes jõustus 16.01.2013. Jõustunud otsusest teada

saades rakendati 24.01.2013–26.02.2013 kaebajale VangS § 14 lg-t 3 ja kinnipeetav viibis

VSKE § 8 lg 4 aluselt lukustatud kambris.

16. Riigikohus märkis 27.04.2016 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-68-15 (p 18), et väiksemast kui

3 m2 põrandapinnast võivad isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid tasandada ja väärikuse

alandamise

välistada

muud

kinnipidamistingimused

kogumis,

sh

kinnipeetava

liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Oluline on, kas kinnipeetavale on tagatud

vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused. Kohus leiab, et käesoleva otsuse p-s

14 kirjeldatud valikute kättesaadavus ja eelkõige võimalus, et kaebaja sai õppetööst tulenevalt

viibida väljaspool kambrit (VSKE § 8 lg 1), leevendab kaebaja vahistatuna ja

vastuvõtuosakonnas viibimise ajal tema hoidmist kambrites, mille pind jäi alla 3 m2, s.o

perioodil 12.11.2012–20.06.2013. Seega ei pea kohus kaebaja ebamugavusi viidatud perioodil

inimväärikuse alandamise künnist ületavaks ja vastustaja ei ole kaebajat õigusvastaselt

kohelnud.

17. Perioodil 15.06.2012–11.11.2012, s.o 136 päeval hoiti kaebajat vahistatu režiimil ja sel ajal

ei osalenud ta õppetöös. Eelneva põhjal leiab kohus, et ka võimalus laenutada raamatuid ja

lugeda ajalehti, teha sisseoste, pidada kirjavahetust lähedastega ning jalutada iga päev värskes

õhus ei kompenseeri kaebaja hoidmist kambris, mille suurus ühe isiku kohta oli 2,78 m2. Sellega

on vastustaja rikkunud EIÕK art-s 3 sätestatud keeldu. Seega viidatud perioodi

osas tuleb

6(8)

3-15-1915

vastustaja käitumist pidada õigusvastaseks ja kaebajale tema inimväärikuse alandamisega kahju

tekitavaks.

18. Alates 27.02.2013 paigutati kaebaja avatud eluosakonna kambritesse, kus kambrite uksed

olid lukustatud üksnes öörahu ajaks. Seega oli kaebajal alates 27.02.2013 võimalik liikuda kogu

eluosakonna piires. Alates 27.02.2013 oli kinnipeetaval võimalik iganädalaselt kasutada

spordisaali ja jätkuvalt sooritada igal päeval tunniajane jalutuskäik värskes õhus. Riigikohus on

osundanud 27.05.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-21-16 (p 9), et väiksema kui 3 m2 põrandapinna

kasutamise võimaluse negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada

muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus osakonna

piires. Ehkki praeguse haldusasja asjaolude kohaselt hoiti kaebajat 121 päeva (27.02.2013–

06.03.2013, 12.03.2013–25.06.2013 ja 27.06.2013–03.07.2013) väiksemates kui 3 m2 suurustes

kambrites, kompenseeris selle ebameeldiva mõju liikumisvabadus, võimalus külastada

spordisaali, jalutada igapäevaselt 1 tund värskes õhus ja samuti õppetöös osalemine. Kaebaja ei

olnud sunnitud taluma ruumi puudumise tõttu pikaajalist paigalolekut ega viibima üksnes

kambrikaaslaste seltskonnas. Haldusasja materjalidest ei tulene, et olmetingimused Tallinna

Vanglas (valgustus, ventilatsioon, temperatuur, hügieenitingimused ja muud olmetingimused)

oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Seega ei saa

kambritingimusi viidatud perioodil käsitleda kaebaja väärikust alandavatena.

19. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral.

20. Eelneva põhjal leiab kohus, et vastustajal tuleb kaebajale hüvitada perioodil 15.06.2012–

11.11.2012 tekitatud mittevaraline kahju. Tulenevalt Riigikohtu 09.12.2015 otsusest

haldusasjas nr 3-3-1-42-15 (p 24) ei välista esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine

kahjuhüvitise väljamõistmist.

21. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus diskretsiooni alusel oma

siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2014

otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Hüvitise suurust määrates tugineb kohus

Riigikohtu

09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p-le 26, mille järgi ei pea liikmesriigi kohtud määrama

hüvitisi samas suuruses, kui seda on teinud EIK. Väljakujunenud kohtupraktika järgi peavad

kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu

tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad

(Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 26). Riigikohus on mõistnud sarnastel asjaoludel

välja hüvitisi järgmiselt: 09.12.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 166 päeva eest 2 eurot/päev;

27.05.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-21-16 ligi 200 päeva eest 1,5 eurot/päev; 15.06.2016 otsuses

asjas nr 3-3-1-16-16 190 päeva eest 1,97 eurot/päev. Halduskohus leiab, et arvestades riive

kestust ja intensiivsust, kaebaja hoidmist 136 päeva vältel kambris, milles põrandapinda ühe

isiku kohta oli 2,78 m2, mis ei ole väga palju vähem kui 3 m2, on põhjendatud kaebaja kasuks

vastustajalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 1,5 eurot/päev, s.o kokku 204 eurot.

22. Kaebaja väite, et pesu tuli pesta külma veega ja kuivatada samas kambris, osas märgib

kohus, et kaebajal oli võimalik kambris vett soojendada vangla kauplusest soetatava

veekeedukannu abil ja alates 2013. a veebruarist kinnipeetava sooviavalduse alusel valvurite

poolt kambritesse jagatud veekeedukannuga. Juhul, kui kaebaja osundatud

võimalusi ei

7(8)

3-15-1915

kasutanud, siis ei ole põhjendatud hiljem nõuda vastustajalt kahju hüvitamist. Vangla on

pakkunud kinnipeetavatele ka võimalust kasutada pesupesemise teenust. Samuti on vastustaja

viidanud vahistatute võimalusele kasutada vangla riideid, mille pesemise korraldab vangla ise.

Seega ei saanud sooja vee puudumist pidada kaebaja väärikuse alandamiseks.

23. Kõigis kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt sund- ja osaliselt loomulik

ventilatsioon. Kambrites on võimalik õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu

ja avatud osakonnas on aknad avatavad. Keskküte aitab kütteperioodil veelgi kaasa kambrites

kuivema õhu tekkele. Kohus ei pea usutavaks, et Tallinna Vangla kambrites on sedavõrd rõske, et

see põhjustas kaebajale mittevaralise kahju tekke.

24. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks

vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja

kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vastustaja selgituse kohaselt on

kambris aken, mis tagab kambri loomuliku valgustatuse ja samuti on kambrite laes 2 valgustit,

lisaks oli 2 seinalampi – üks tualetis ja teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Kohus nõustub

vastustajaga, et kehtiv õigus ei reguleeri detailselt, milline peab olema kinnipeetava kambri

valgustus. Kaebaja on väitnud üldsõnaliselt, et kambri valgustus kurnab silmi. Lugemine,

kirjutamine ja õmblemine on olemuslikult sellised tegevused, mis toovad kaasa silmade

väsimise. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et kambrite valgustustingimused oleks põhjustanud

tervise halvenemise või mõne toimingu tegemise võimatuse, siis kohus kaebaja väidet

täiendavalt ei hinda. Tervisekahju puudumisel ei saanud valgustustingimused kaasa tuua sellise

mittevaralise kahju tekkimist, mille hüvitamiseks oleks vastavalt RVastS § 9 lg 1 kohaseks

meetmeks rahalise hüvitise maksmine.

25. Kaebaja ei ole kohtule kirjeldanud pesu pesemise raskuste ja selle tagajärjel tekkiva

niiskuse ning valgustuse osas selliseid kannatusi, millised ületaksid kinnipidamisega kaasnevate

ebamugavuste talumise läve. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kaebaja viidatud tegevused ja

olmetingimused tekitada kaebajale mittevaralist kahju, mida vastustaja peaks hüvitama.

26. Kohus rahuldab eeltoodud põhjustel kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 204 eurot.

27. Kaebaja ega vastustaja ei ole esitanud kohtule nende menetluskulusid tõendavaid

dokumente, seetõttu jätab kohus nende võimalikud menetluskulud nende enda kanda

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 1). Kohus rahuldas 21.10.2015 määrusega

kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas ta riigilõivu 190 eurot tasumise kohustusest. Nimetatud

riigilõivu kulu tuleb jätta riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik

8(8)