3-15-358/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Ruth Plaks, Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.06.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-358

Haldusasi

JK kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamiseks

3000 euro ulatuses ja viivise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja – JK

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.08.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 19.08.2015 otsus haldusasjas nr 3-15-358 osas, milles

halduskohus mõistis JK kasuks välja kahjuhüvitise 556 eurot ning menetluskulud 16

eurot 68 senti. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt JK kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis 450 eurot ning menetluskulud (riigilõiv) 13 eurot 50 senti.

3. Jätta Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.08.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-15-358

2(9)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. JK esitas 11.02.2015 kaebuse Tallinna Vangla vastu 3000 euro suuruse mittevaralise kahju

hüvitamiseks ja viivise (8,15% aastas põhinõudelt) saamiseks. Kaebuse kohaselt tekkis kahju

kaebaja kinnipidamisel Tallinna Vanglas õigusvastastes ja inimväärikust alandavates

tingimustes (ebapiisav põrandapind kambrites, ebapiisav liikumisvõimalus väikeses

jalutusboksis, ebapiisav valgustus ja ventilatsioon, niiskus). Kaebaja hinnangul tekitasid

inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused talle stressi ja hingelist ahastust, teda vaevas

liikumispuudus ja abitustunne. Kaebus hõlmas ajavahemikku 30.04.2012-20.02.2013. Kaebuse

põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

1) Kannatusi tekitasid ruumi- ja liikumisvõimaluste puudus. Kuuekohalistes kambrites on

üldpinda umbes 2,5 m2 või vähem ühe inimese kohta. Vaba pinda, kust on maha arvutatud

mööbli ja inventari alla jääv ruum, on vähem kui 1,5 m2 ühe inimese kohta. Ka suuremates

kambrites ei ületa üldpind 4 m2 ühe inimese kohta. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate

ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Päevas on ette nähtud 1-

tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m2 ja mida jagatakse kõigi

kambrikaaslastega.

2) Elukambris oli pidevalt niiske. Paljude kambrite seintel on hallitus, mis viitab puudulikule

ventilatsioonile. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1

sätestatud nõuetele.

3) Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldas Tallinna Vangla üht 20-minutilist duširuumi

külastust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi. Euroopa vanglareeglistik

(EVR) näeb ette vähemalt kahte dušikorda nädalas.

4) Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK)

asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK seisukoha

järgi tuleb ülerahvastatust pidada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art 3 rikkuvaks, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2. Probleemidele

Tallinna Vanglas on tähelepanu juhitud ka Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise

või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) raportis. Kaebaja arvas kuni EIK lahendist

Tunis vs Eesti teada saamiseni heauskselt, et kannatused ja ebameeldivused, mis talle osaks

said, ongi need, mida VangS § 4¹ lg 1 käsitab vangistuse või arestiga paratamatult kaasnevatena.

2. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Kaebaja oli nimetatud perioodil Tallinna Vanglas viibimise ajal vahistatu staatuses ning

viibis vastuvõtuosakonnas. Ta oli kogu kaebuses viidatud ajavahemikul paigutatud

ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kuid talle oli tagatud igapäevaselt vähemalt tunniajane

jalutuskäik. Kaebaja paiknes perioodil 30.04.2012-20.02.2013 vanglas järgmiselt:

- 30.04.2012-27.05.2012 kambris nr 324, põrandapinda 15,8 m2 ja kinnipeetavaid 3-6;

- 28.05.2012-14.05.2012 kambris nr 312, põrandapinda 16,6 m2 ja kinnipeetavaid 4-6;

3-15-358

3(9)

- 15.05.2012-20.08.2012 ja 22.08.2012-09.10.2012 kambris nr 456, põrandapinda 17,2 m2 ja

kinnipeetavaid 5-6;

- 21.08.2012 kambris nr 82, põrandapinda 9,2 m2 ja kinnipeetavaid 1;

- 10.10.2012-29.10.2012 kambris nr 415, põrandapinda 17,2 m2 ja kinnipeetavaid 6;

- 30.10.2012-02.01.2013 kambris nr 422, põrandapinda 17,3 m2 ja kinnipeetavaid 4-6;

- 03.01.2013-13.02.2013 kambris nr 126, põrandapinda 16,1 m2 ja kinnipeetavaid 3-6;

- 14.02.2013-15.02.2013 kambris nr 131, põrandapinda 15,8 m2 ja kinnipeetavaid 2;

- 16.02.2013-20.02.2013 kambris nr 130, põrandapinda 16,3 m2 ja kinnipeetavaid 4-5.

2) Kogu kaebaja vanglas viibimise perioodil oli talle tagatud vähemalt 2,63 m2 põrandapinda.

Perioodid, kus kambris oli 6 inimest, ei olnud pikad ning vaheldusid perioodidega, kus kambris

oli vähem inimesi. Ka juhul, kui kaebajale oleks vaidlustatud päevadel olnud tagatud 3 m2

suuruse pindalaga ruum, ei oleks tal olnud võimalik teha kambris midagi sellist, mida ei olnud

võimalik teha kitsamates oludes, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt

parandanud. Samuti ei oleks 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmisel olnud oluliselt rohkem

privaatsust, kui seda kaebajal oli. Kaebaja heaolu kambri suuruse miinimumnõude täitmise

korral ei oleks saanud olla oluliselt suurem, mistõttu ei saa kaebajale tekkinud mittevaraline

kahju olla märkimisväärne.

3) Kooskõlas VangS § 50 lg-ga 2 võimaldatakse kinnipeetavatele pesemisi graafiku alusel ühel

korral nädalas ning kinnipeetavale on kambris lubatud seep. Kambris, kus kaebaja viibis, oli

kraanikauss voolava veega. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama

kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud

soetada endale vangla kauplusest veekeedukann, alates 2013. a veebruarist annavad valvurid

kinnipeetavatele soovi avaldamisel vee soojendamiseks üldkasutatava veekeedukannu.

4) Väited kambris olnud niiskuse ja rõskuse kohta ei ole usutavad. Vangla kambrites on osaliselt

sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik õhuhulka reguleerida akna küljes asuva

õhutusava kaudu. Kuigi vanglal ei ole esitada õhuniiskuse infot nendest kambritest, kus kaebaja

vaidlusalusel perioodil paiknes, on olemas mõõtmistulemused lähedal asuvate kambrite

õhuniiskuse kohta, millest nähtub, et õhuniiskus ei olnud neis lubatust kõrgem. Õhuniiskus

vastas Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad

nõuded“ (määrus nr 38) p-le 8, mille kohaselt on eluruumi siseõhu optimaalne niiskus 40-60%.

Akendele paigaldatud metallplaadid on vajalikud julgeoleku tagamiseks.

5) Õigusaktid ei sätesta, milline peab olema valgustustihedus, mitu elektripirni ning millise

võimsusega pirnid peavad kambris olema. Tagantjärele ei ole võimalik tõendada, milline

elektripirn mingis kambris oli, sest vanglal ei ole kohustust seda informatsiooni fikseerida.

Tallinna Vangla kambrites on olemas nii kunstlik kui ka loomulik valgus, mis kindlustab ruumi

piisava valgustatuse. JK ei ole esitanud vanglas viibimise ajal pöördumisi, millest nähtuks

probleeme kambrite valgustatusega.

6) Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.t püüdnud kahju tekkimist ära

hoida. Kaebajal oli vanglas viibides võimalik pöörduda vangla poole selgitustaotluse või

märgukirjaga, kuid kaebaja ei ole seda teinud. Kaebaja hakkas enda ebainimlikku ja alandavat

kohtlemist tunnetama ning enesele kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles pärast seda,

kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada.

7) Kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist

põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi, kui on vahi all viibimise

paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest

ruumikitsikusest. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju

3-15-358

4(9)

tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Vastustaja tegevus ei viita sellisele

õiguste riivele, mis õigustaks mittevaralise kahju väljamõistmist rahas.

8) Viivise nõue ei ole põhjendatud. Kohustatud isik ei ole oma kohustuse täitmisega viivitanud

ning kaebajale ei ole sellise viivituse tagajärjel tekkinud varalist kahju.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.08.2015 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 556 eurot.

1) Vastustaja esitatud tabelist (tl 42-45) nähtuvalt on kaebuses nimetatud perioodil kambri pinna

suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev, hõlmates nii pikemaid ajavahemikke

kui ka üksikuid päevi, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt

3 m2 inimese kohta), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid,

mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei

saa selle pinda arvata kambri pindala hulka. Kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole

oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit.

2) Kaebusega on hõlmatud 297-päevane ehk ligemale 10 kuu pikkune periood. Sellest 48 päeval

on kaebaja olnud paigutatud selliselt, et põrandapinda ühe inimese kohta jäi alla 2,5 m2, st

vähem kui justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 lg 6

(v.r) ette nägi. Selline paigutamine toimus 30.04.2012-16.05.2012 ja 03.01.2013-12.02.2013.

Valdava osa ajast on kaebaja elanud kambrites, kus põrandapinda ühe inimese kohta oli vähem

kui 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2 (kokku 206 päeva).

3) Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei too

EIK ja Riigikohtu praktika kohaselt alati kaasa hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipidamistingimuste mõju hindamisel

tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku

vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. EIK seisukoht, mille kohaselt on juhul, kui põrandapind

isiku kohta jääb alla 3 m2, ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest

kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa, 2012, p 145), ei ole absoluutne. EIK

ei ole pidanud art 3 rikkumiseks lühiajalist viibimist (27 päeva jooksul) olukorras, kus isiklikku

ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid (Muršić vs Horvaatia, 2015).

Ka Riigikohtu praktika kohaselt sõltub piir, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad

tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, mitmetest

asjaoludest, mh kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel

juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest (Riigikohtu

20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p 36). Tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat

kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri

põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised

olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil (p 44). 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on

sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust

alandav, kuid samas ei saa selle puhul inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest

inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi

tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41).

4) VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a aeg, kui

vahistatu töötab või õpib. Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires

nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti tingib nende staatuse

eripära piiratumad suhtlemis- ja sportimisvõimalused. Vahistatule on soovi korral ette nähtud

võimalus viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Seetõttu on

väidetavalt õigusvastastest kinnipidamistingimustest, sh ebapiisavast põrandapinnast tingitud

mõju vahistatu suhtes tugevam. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning see staatus

3-15-358

5(9)

tingib paratamatult kinnipeetavaga võrreldes piiravama kohtlemise. Kaebaja ei eita, et ta sai

jalutamisvõimalust kasutada. Vaidlust ei ole jalutusboksi suuruse (15 m2) üle ega selle üle, et

jalutusruumi jagati kambrikaaslastega. Vastustaja on vastuseks kohtu nõudele märkinud, et

kaebajal olid kahel päeval (26.06.2012, 28.09.2012) kokkusaamised ametnikega ja kahel päeval

(14.11.2012, 02.02.2013) lühiajaline kokkusaamine lähedastega (vangiregistri väljavõte, tl 46).

Vangiregistri päeviku kande kohaselt on JK 16.08.2012 ja 18.10.2012 vestelnud psühholoogiga.

Hõivetegevust vastustaja väitel JK-l Tallinna Vanglas ei olnud, st ta ei töötanud, ei õppinud, ei

osalenud programmides ega usulises tegevuses. Kaebaja kambrivälise liikumise ja suhtluse

võimalus oli seega väga piiratud.

5) Kõnealusest perioodist umbes 2/3 osas oli sel ajal kehtinud õiguses sätestatud nõue (2,5 m2

inimese kohta) täidetud. 43 päeval oli tagatud üle 3 m2, 48 päeval jäi põrandapind inimese kohta

alla 2,5 m2, kuid mitte kunagi pikemalt kui 14 päeva järjest. Samas tuleb kaebajaga nõustuda

selles, et üksikud päevad, mil kambris oli vähem inimesi ja rohkem ruumi, ei saa

ruumikitsikusse tervikuna tuua olulist leevendust.

6) Kaebaja on lisaks viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega

Kaebaja ei ole väitnud, et VangS § 50 lg-s 2 sätestatud miinimumnõue – vähemalt kord nädalas

sauna, vanni või duši võimaldamine – poleks olnud tagatud. Ventilatsiooni osas on Tallinna

Vangla järjekindlalt viidanud, et lisaks sundventilatsioonile on kambris viibijatel õhuhulka

võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Ka kaebaja ise ei ole väitnud

ventilatsioonisüsteemide puudumist, kuid peab neid ruumides valitseva niiskuse tõttu

ebapiisavaks. Sarnaselt on Tallinna Vangla järjekindlalt selgitanud, et piisav valgustatus

tagatakse loomuliku ja kunstliku valgusega üheskoos. Akna olemasolu üle vaidlust ei ole. Nii

puuduliku kunstliku valguse kui ka ventilatsiooni mittetoimimise korral on kohane

õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häirivate

olmeprobleemide kõrvaldamine või leevendamine. Ajas oluliselt hiljem kahjunõude

koostisosana esitatud selliseid väiteid on keeruline ka kontrollida ning tõendada. Asjaolu, et

kaebaja pole neis küsimustes vangla poole pöördunud, viitab, et õiguste väidetav riive polnud

märkimisväärne.

7) Kaebaja kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas kaevataval ajavahemikul tuleb pidada

õigusvastaseks osas, mil kaebaja oli vahistatuna 206 päeva vältel kinni peetud oludes, kus

põrandapinda inimese kohta oli rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2, ning 48 päeva jooksul

kambrites, kus pinda oli alla 2,5 m2. Vahelduvates tingimustes kinnipidamise korral hüvitise

mõistmisel on oluline tähele panna suures ruumikitsikuses viibitud pikki perioode, sest

lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui

pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015

otsus haldusasjas nr 3-14-52725, p 25). Praegusel juhul on põhjendatud hüvitada kaebajale

väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju rahas. Kogu vaidlusaluse

ajavahemiku osas kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei ilmne asjaolusid, mis võiksid

halvendada ebapiisavast kambripinnast tulenevat negatiivset mõju ja suurendada hüvitamisele

kuuluvat kahju. Samas ei leevenda liikumisvõimalused ja kambriväline tegevus ning suhtlus

praeguses asjas ebapiisava kambripinnaga põhjustatud ebamugavust. Ühelt poolt tuleb

arvestada vahistatu režiimi eripära ning asjaolu, et kaebaja kambriväline suhtlus ja

liikumisvõimalused ei puudunud täielikult (tagatud olid igapäevased tunniajalised

jalutuskäigud, kaebajale oli võimaldatud kahel korral lühiajaline kokkusaamine lähedastega

ning kohtumised advokaadi ja prokuröriga, samuti vestlus psühholoogiga). Teisalt tuleb

arvestada vahistatuna viibimise kogupikkust ja asjaolu, et kambriväline liikumine ja tegevus oli

siiski väga vähene.

3-15-358

6(9)

8) Hüvitise suuruse määramisel ei ole praegune asi võrreldav kohtulahendiga asjas Tunis vs

Eesti, kus analüüsiti kinnipidamistingimuste õiguspärasust kaebajaga sarnastes oludes. Kaebaja

on küll sarnaselt viibinud 23 tundi ööpäevast lukustatud kambris, jalutamisvõimalusega vaid 1

tund päevas, kuid kõrvutatav ei ole sellise kohtlemise kestus (T. Tunise puhul üle kahe aasta ja

kümne kuu, välja arvatud lühikesed viibimised mujal, kaebaja puhul alla 10 kuu). Kuigi

ümberpaigutamiste tõttu on kaebaja isiklik ruum varieerunud ja tingimused tihti muutunud, saab

hüvitise määramisel aluseks võtta päevade arvu, mil kaebaja erinevates tingimustes viibis. Iga

päeva kohta, mil kaebaja viibis piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus

põrandapinda isiku kohta oli alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2 (kokku 206 päeva), tuleb välja

mõista 2 eurot päeva kohta, seega kokku 412 eurot. Iga päeva kohta, mil kaebaja viibis piiratud

liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2 (kokku

48 päeva), tuleb välja mõista 3 eurot päeva kohta, seega kokku 144 eurot. Rahaline hüvitis on

kokku 556 eurot. Viivise saamise nõue jääb rahuldamata, sest alust viivise nõudmiseks pole

tekkinud (vastustajal pole olnud kohustust avalik-õiguslikus suhtes, mille täitmisega ta oleks

viivitanud, ta ei ole hilinenud raha väljamaksmisega ega ole ka alusetult isiku raha kinni

pidanud). Kaebuse osalise rahuldamise tõttu (18,53% ulatuses) tuleb vastustajalt kaebaja kasuks

välja mõista kaebaja tasutud 90 euro suurune riigilõiv proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega, s.o 16,68 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 19.08.2015 otsus

tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja

kasuks välja 556 euro suuruse hüvitise ja menetluskulu 16,68 eurot, ning teha uus otsus, millega

jätta kaebus täielikult rahuldamata.

1) Halduskohus on ebaõigesti arvanud põrandapinna arvutamisel WC aluse pindala kambri

üldpindalast välja. VSKE § 7 lg-st 1 tulenevalt tuleb WC-d pidada kambri osaks. WC-d kambris

tuleb näha vangistustingimuste kontekstis positiivse asjaoluna. See suurendab kinnipeetava

privaatsus- ja liikumisvõimalusi. EIK lahendites on WC pind enamasti arvatud kambripinnast

välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada.

Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris, on seinte ja uksega eraldatud

ruumid, tagades kinnipeetavale privaatsuse. Kaebajale oli WC pinna üldpinna hulka arvutamise

korral kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud vähemalt 2,63 m2. Seega oli kaebaja

paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna

ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Kuna

vangla tegevus oli õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest.

2) Kuna vangla tegevus kaebaja paigutamisel ei olnud ühelgi päeval õigusvastane, sest see

lähtus kehtivast õigusest, on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu ja

õigusvastane. Halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Kohus leidis, et vähene

kambriväline suhtlemis- ja liikumisvõimalus ei leevendanud ebapiisava kambripinnaga

põhjustatud ebamugavusi, kuid ei põhjendanud, millist kaalu omasid kõik muud tingimused,

mis kaebajale tagatud olid. Olukorras, kus vastustaja õigusnorme rikkunud ei ole, pidanuks

kohus põhjendama, kuidas tuvastatud olukord kaebajale valu ja kannatusi põhjustas.

5. JK palub esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Olukorras, kus kaebaja pidi kambris viibima 23 tundi ööpäevas, on tegu EIÕK art 3

rikkumisega. On ebausutav, et mistahes kaebaja tegevus võinuks kinnipidamistingimusi

Tallinna Vanglas muuta. CPT on juba 2004. a raportis esitanud soovituse muuta Tallinna

Vangla 6-kohalised kambrid 4-kohalisteks.

3-15-358

7(9)

2) Kambris asuva WC pindala ei saa kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvesse võtta,

sest see on eraldi ruum nagu ka nt koridor.

3) Hüvitise määr ei ole liiga suur, vaid ilmselgelt liiga väike.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on põhjendatud ning tuleb

rahuldada osaliselt.

7. Halduskohus on põrandapinna arvestamisel kambripinna hulgast välja arvanud kambris

olnud WC aluse pindala. Riigikohus on 09.12.2015 lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 17) ning

27.05.2016 lahendis nr 3-3-1-21-16 (p 8) asunud seisukohale, et minimaalselt nõutava

põrandapinna arvutamisel tuleb arvesse võtta kambris oleva WC alune ja mööblialune pind.

Seega on halduskohtu otsus ekslik osas, milles halduskohus ei arvanud kaebajale tagatud

põrandapinna arvutamisel WC alust pinda kambripinna hulka. Võttes arvesse ka WC alust

pindala, oli kaebajale kaebusega vaidlustatud 297 päevast (perioodil 30.04.2012-20.02.2013)

69 päeval tagatud põrandapind üle 3 m2 (vahemikus 3,16-9,2 m2) ning 228 päeval alla 3 m2

(vahemikus 2,63-2,88 m2).

8. Asjaolu, et vangla järgis kaebaja kambritesse paigutamisel kuni 31.12.2013 kehtinud

VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt oli kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud

vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei tähenda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema

kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, ei saaks koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega olla

vastuolus EIÕK art-ga 3. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt

tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse

õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida

Eesti õigusega (Riigikohtu 20.12.2002 otsus nr 3-3-1-58-02, p 11). Halduse tegevuse kooskõla

riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu

09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 10). Lisaks VSKE-le pidid vanglad arvestama muid

õigusnorme, sh põhiseaduse §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise

asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-

14, p 41).

9. EIK on selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist

on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal

kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab

olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval

mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs

Venemaa, p 148). EIK on leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad

tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud

liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning

kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs Venemaa,

p-d 33-36, 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79, 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 56).

Selleks, et põrandapinna kitsikust kui art 3 rikkumise eeldust liikumisvõimaluse olemasoluga

ümber lükata, tuleb hinnata liikumisvabaduse tingimusi ja kestust kinnipidamise üldise kestuse

suhtes ning üldiste vanglas levinud tingimuste suhtes (EIK otsus nr 11463/09: Samaras jt vs

Kreeka, p 63, otsus nr 5993/08: Sergey Babushkin vs Venemaa, p 51). Ka Riigikohus on

09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 (p 15) ja 27.04.2016 otsuses nr 3-3-1-68-15 (p 18)

kinnitanud, et negatiivseid mõjusid, mis tulenevad väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku

kohta, võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused

kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Seejuures on

oluline, et kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused.

3-15-358

8(9)

Hinnangut

vangla

tegevuse

õiguspärasusele

ei

mõjuta

asjaolu,

kas

kinnipeetav

liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.06.2016 otsus asjas

nr 3-15-75, p 11).

10. Vangla poolt kohtule esitatud kokkuvõtlikust tabelist (tl 42-45) nähtub, et kaebajat peeti

tema kinnipidamise kestel alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambrites (kambripinna hulka on

arvestatud kambris olnud WC pind) kokku 228 päeval. Seejuures oli kaebajale 55 päeval

tagatud 2,88 m2, 116 päeval 2,87 m2, 9 päeval 2,77 m2, 32 päeval 2,68 m2 ja 16 päeval 2,63 m2

suurune isiklik põrandapind.

11. Kaebaja viibis kogu tema kinnipidamise aja Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ning

vastuvõtuosakonnas, seega oli ta paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse. Pooled ei

vaidle selle üle, et kaebajale oli tagatud VangS § 55 lg-st 2 tulenev õigus viibida 1 tund päevas

vabas õhus. Halduskohus on õigesti leidnud, et arvestades, et kaebajal on olnud vaidlustatud

perioodil kahel päeval lühiajaline kokkusaamine lähedastega (14.11.2012 ja 02.02.2013), kahel

päeval kokkusaamine ametnikega (26.06.2012 ja 28.09.2012) ning kahel päeval kohtumine

psühholoogiga, kuid mitte muud hõivetegevust, oli kaebaja kambrivälise liikumise ja suhtluse

võimalus väga piiratud. Seega ei saanud kambrivälised tegevused oluliselt leevendada kaebaja

kinnipidamistingimusi ajal, mil ta viibis ruumikitsikuses.

12. Aeg, mil kaebajale oli tagatud vähem kui 3 m2, moodustas tema kinnipidamisajast 77%, s.o

228 päeva 297 päevast. Muul ajal oli kaebajale tagatud põrandapind vahemikus 3,16-9,2 m2.

Kaebaja on pidanud taluma ruumipuudust küll episoodiliselt, kuid vaid viiel korral on

ruumipuudust leevendatud kauemaks kui vaid ühe või kahe päeva pikkuseks perioodiks.

Kaebaja on pidanud praktiliselt järjest, üksnes ühe või paaripäevaste üksikute vahedega, taluma

ruumipuudust perioodidel 30.04.2012-16.05.2012, 05.06.2012-12.07.2012, 31.07.2012-

20.12.2012, 27.12.2012-16.01.2013 ja 21.01.2013-12.02.2013. Perioode, mil kaebajale oli

enam kui paariks järjestikkuseks päevaks tagatud vähemalt 3 m2 isiklikku põrandapinda, oli

kokku 5 ning need vältasid 19, 18, 6, 4 ja 8 päeva järjest.

13. Seega oli kaebaja ruumikitsikuses viibimine kinnipidamise kogukestust arvestades valdav

(3/4 kogu kinnipidamise kestusest) ega katkenud ka märkimisväärselt pikkadeks perioodideks.

Arvestades seejuures asjaolu, et kaebaja liikumis- ja sportimisvõimalused olid piiratud, leiab

ringkonnakohus, et praegusel juhul on kaebaja kinnipidamisega alla 3 m2 suuruse isikliku

pinnaga kambrites täidetud EIK praktikast tulenev eeldus, et tegemist on alandava kohtlemise

ja EIÕK art 3 rikkumisega. Halduskohus ei ole põhjendamiskohustust rikkunud, sest asjas ei

nähtu eelkõige kambrivälise tegevuse võimaldamisega seonduvaid erandlikke asjaolusid, mis

õigustanuks praegusel juhul kaebajale alla 3 m2 suuruse isikliku põrandapinna tagamist.

Halduskohus on õigesti märkinud, et tõendatud ei ole ka see, et kaebaja olukorda oleksid

raskendanud ebakohased olmetingimused kambris.

14. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Halduskohus lähtus alla 3 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites viibimise kestuse osas

254 päevast ning mõistis selle eest välja 556 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise. Kuna

ringkonnakohus korrigeeris päevade arvestust 228-le, samuti põrandapinna arvestamise

metoodikat, tuleb mittevaralise kahju hüvitist vähendada. Ringkonnakohus peab põhjendatuks

mõista kaebajale välja 450 eurot.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama

astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude

jaotust. Arvestades kaebaja nõude suurust ja kokkuvõttes väljamõistetavat hüvitist, on kaebus

3-15-358

9(9)

rahuldatud 15% ulatuses. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebaja tasutud

90 euro suurune riigilõiv samas ulatuses, s.o 13,50 eurot. Tallinna Vangla ei ole kaebajalt

menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vangla menetluskulud HKMS § 109

lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets