1-15-6371/41 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-15-6371

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.juuni 2016.a Tallinn Kriminaalasja number 1-15-6371 Kohtukoosseis Orvi Tali, Julia Katškovskaja ja Sten Lind Kriminaalasi J.N

süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 9.detsembri 2015.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Alar Lehesmets

Prokurör Alar Lehesmets

Süüdistatav

J.N isikukood XXX, kodakondsus: EV kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: X , elukoht: X XX XX, X , varem kriminaalkorras karistamata. XX

Kaitsja Vandeadvokaat Jaanus Tehver

Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada täies ulatuses. Harju Maakohtu 9. detsembri 2015. a kohtuotsus

Teha uus otsus, millega tunnistada J.N süüdi KarS § 121 lg 1 järgi mõista ja

karistuseks rahaline karistus 120

päevamäära arvestades päevamäära suuruseks 26 eurot, s.o summas 3 120 (kolm tuhat )eurot. ükssada kakskümmend

Välja mõista J.N-ilt KrMS § 179 lg 1 p ; § 175 lg 1 p 3, 9 alusel

2 isiku ekspertiisi maksumus 61 (kuuskümmend üks) eurot riigituludesse ja sundraha teise astme kuriteos süüdimõist 645 (kuussada nelikümmend viis) eurot riigituludesse. mise korral

Valitud kaitsjale vandeadvokaat Mare Lustile makstud tasu 600 (kuussada) eurot jätta J.N kanda.

2(22)

Mõista Eesti Vabariigilt J.N kasuks välja (üks tuhat üheksakümmend

1 092 kaks) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

Rahaline karistus ja menetluskulud kuuluvad tasumisele 1 kuu jooksul ringkonnakohtu

otsuse jõustumisest Maksu-ja Tolliameti arveldusarvele SEB PANK

E351010052031000004, SWEDBANK EE522200221013264447, NORDEA PANK EE401700017002872300 või DANSKE BANK EE873300333499990003.

Menetluskulude ja rahalise karistuse tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadavad süüdimõistetule saadetavas makseinfos.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule otsuse avalikult kirjalikult 30 päeva jooksul alates teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. J.N-ile oli esitatud süüdistus selles, et tema, täites 17.03.2015 ajavahemikul kell

12.04 kuni kell 12.59 Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo narkoja organiseeritud kuritegude

talituse eriasjade uurijana koos sama talituse uurija - MV ga tööülesandeid Tallinna linnas Põhj Tallinna linnaosas Kopli ja Marati tänava piirkonnas, kasutas suhtes vägivalda ja a- MV

tekitas viimasele füüsilist valu poolt ametisõidukis kõlanud raadiojaama vahetuse ja MV

selles osas J.N sooviga mittearvestamise tõttu koha kättenäitamise eesmärgil. MV- le

Selle peale, kui

MV lülitas sõidukis mängiva raadio endisele sagedusele, haaras J.N sõiduki esimesel kõrvalistmel istudes juhiistmel istuval vasaku käega peast ning surus MV-l MV MV pead enda ja sõiduki keskkonsooli poole, püüdes kahel korral parema käe rusikaga lüüa. peast haaramise ja rüseluse käigus tekitas J.N MV MV- nahamarrastused laubal, le

vasakul pool kaelal ja vasakul kõrvalestal ning tõmbas ära kaelal asuva sünnimärgi, MV põhjustades füüsilist valu. kogu tegevusega kavatsetult - MV le

Seega pani J.N-i toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o. KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

2. Harju Maakohtu kohtuotsusega üldmenetluses mõisteti J.N süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks. KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitati õigusabikulud summas 600 eurot.

2.1 Maakohus luges tuvastatuks füüsilise konflikti toimumise ja asjaolu, et rüseluse käigus sai

MV laubale, kaela piirkonda ja kõrva taha kriimustusi (nahamarrastusi) ning kaelal asuva

sünnimärgi vigastuse. Maakohus mõistis J.N õigeks temale esitatud süüdistuses, kuna

leidis kannatanut peast , et pole tõendeid selle kohta, kui tugevasse haardesse J.N haarates viimase võttis. Seega ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et selline tegevus põhjustas MV-le valu. Kuivõrd kannatanu on noor politseitöötaja ning see amet nõuab juba iseenesest tugevat füüsilist treenitust, siis objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna ei tundu reaalne, et kaela ümbert haaramine ja pea allapoole surumine tekitas le valu. Selline tegevus võib MV-

tekitada ebamugavustunnet, kuid mitte tuntavat valuaistingut. Samuti ei ole tõendatud

3(22) süüdistuse väide, et süüdistatav püüdis kannatanut kahel korral rusikaga lüüa. Maakohtu hinnangul oli J.N eesmärk teha kannatanule "hambapuuri" (see tähendab seda, et rusikas

kätt liigutatakse teise isiku põse peal). See jäi aga tegemata, kuna jõudis käe põse ette MV

panna. Ka ei esitatud maakohtule

ühtegi tõendit selle kohta, et MV otsaette, kõrva taha ja kaelale tekitas kriimustusi J.N. Ei ole välistatud, et rabelemise käigus võis kannatanu end

küüntega ise kriimustada. Isegi kui lähtuda süüdistuse seisukohast, et kriimustused tekitas

siiski J.N, ei ole süüdistatava selline käitumine maakohtu arvates kuriteona karistatav. KarS 121 lg §

1 objektiivse koosseisu täitmine eeldab kehalise puutumatuse kaalukat (olulist)

kahjustamist. Objektiivsele kõrvalseisjale ei tundu reaalne pidada oluliseks tervisekahjustuseks kriimustusi, mis täiskasvanud inimesele isegi valu ei tekita ja paranevad mõne päevaga ega vaja eraldi ravi. KarS §

1 toimeala ei saa olla põhjendamatult lai. 121 lg Vägivallategu ei ole kuritegu, kui kaitstavat õigushüve rikutakse üksnes minimaalselt. Seoses

MV seda tegi, kaelal oleva sünnimärgi äratõmbamisega leidis kohus, et isegi kui J.N polnud tema tegu tahtlik, sest arvestades kõnealuse sünnimärgi väiksust, ei pruukinud ta seda üldse märgata.

2.2 Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör Alar Lehesmets. Prokurör taotles

kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista J.N KarS § 121 lg 1 järgi süüdi ja karistada teda rahalise karistusega 300 päevamäära ulatuses. Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2016. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus ning

J.N tunnistati KarS 121 lg §

1 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 300 päevamäära ulatuses, s.o 7800 eurot.

2.3 Tallinna Ringkonnakohtu 1.veebruari 2016.a otsuse peale esitas kassatsiooni J.N kaitsja Jaanus Tehver.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsusega 3-1-1-44-16 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2016. a otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus alates eelmenetluse staadiumist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr 3-1-1-44-16 märkis üheselt, et

ringkonnakohtul tuleb kriminaalasja uuel arutamisel lahendada J.N süüküsimus

terviklikult, kontrollides muu hulgas KarS

21 objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste § 1 täidetust.

APELLATSIOON:

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni

prokurör Alar Lehesmets. Apellant taotleb Harju Maakohtu tühistada Harju Maakohtu 9.12.2015.a kohtuotsus J.N õigeksmõistmises KarS § 121 lg 1 järgi täies ulatuses ning teha uus otsus, millega mõista J.N

KarS § 121 lg 1 järgi süüdi ja karistada teda rahalise karistusega 300 päevamäära

ulatuses. Mõista välja KrMS § 180 lg 1, § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha ning kriminaalmenetluse kulud.

3.1 Prokurör on seisukohal, et kohtuotsus põhineb üksnes süüdistatava poolt kohtus tõstatatud

oletustel, võtmata arvesse nii kannatanu kohtus antud usaldusväärseid ütlusi kui teisi tõendeid.

Maakohus ei ole kannatanu ütlusi ega dokumentaalseid tõendeid tunnistanud lubamatuks,

ebausaldusväärseks, muul moel hinnanud ega kõrvutanud teiste tõenditega. Küll on aga

kohtuotsus rajatud kohtuistungi protokollis kajastamata süüdistatava poolt tõstatatud oletustele.

Tõendite selline selektiivne hindamine on nii põhistamiskohustuse rikkumine kui kohtuliku uurimise ühekülgsus KrMS § 338 p 1 tähenduses. Nende minetustega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

4(22) Terminid „kriimustus“ ja „marrastus“ on sünonüümid mõlema ning tervisekahjustuse tekitamine täidab KarS § 121 lg 1 objektiivse koosseisu.

Prokurör ei nõustu maakohtu käsitlusega, et süüdistuse kohaselt heidetakse J.N-ile ette erinevaid käitumisakte, kuid ei konkretiseerita, milline J.N-ile süüks arvatud tegevus MV- le

valu tekitas. Süüdistusakti kohaselt heidetakse J.N-ile ette üht rünnakut teoainsuse mõttes. Kannatanu on maakohtu istungil ütlusi andes kinnitanud, et kogu J.N selline tegevus tekitas

talle valu. Kuna maakohus analüüsis J.N tegevust osategude kaupa, siis teeb seda ka prokurör, ehkki ta maakohtu sellise käsitlusega ei nõustu.

Kõneledes haarde tugevusest ja sellest, kui tugevat jõudu J.N kannatanu suhtes viimasel

peast haarates ja maha surudes rakendas, jääb selgusetuks, missugust täiendavat vastust ja selgitust kohus nii kannatanult kui süüdistatavalt ootas peale selle, et kannatanu ütluste kohaselt

tundis ta sellise tegevuse käigus valu. Apellant saab kohtu poolt kõneks võetud ja isiku käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel lähtepunktiks seatud süüdistatava haarde tugevuse ja rakendatud jõu osas üksnes märkida, et eelnimetatute näol on tegemist füüsikaliste suurustega, mida väljendatakse mõõtühikuna njuutonites ning mõõdetakse katseliselt. Seega on alusetu nõuda kannatanult või süüdistatavalt teavet rakendatud jõu ja haarde tugevuse kohta muul

viisil kui üksnes tajumise läbi. Viimast aga kannatanu selgitas, andes ütlusi, et muu hulgas ka haaramine oli sellise tugevusega, mis põhjustas füüsilist valu (17.11.2015 kohtuistungi protokolli lk 5).

Nii politseiametnik kui ka näiteks prokurör ja kohtunik on ning jäävad oma ametiülesandeid täites inimesteks koos kõigi inimlike omaduste ja võimetega. Politseiline ettevalmistus ega muu

füüsiline treenitus ei oma puutumust kolleegi või kolmanda isiku poolt füüsilises vägivallas seisneva rünnaku ohvriks sattumisega ega füüsilise valu tundmisega, kuivõrd tugev treenitus ega politseiline väljaõpe ei muuda ühtki isikut üliinimeseks ega välista sellisele isikule kehavigastuste

ja valu tekitamise võimalust. Tuues esile kannatanu isiku, on maakohus jätnud käsitlemata

süüdistatava isiku kes samuti oli politseiametnik ning läbinud nii politseilise füüsilise ,

ettevalmistuse kui osalenud pikaajalise teenistuse kestel regulaarsetel erifüüsilise ja enesekaitsetreeningutel.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2015 kohtuotsuses nr 3-1-1-6-

15

märgiti, et KarS § 121 lg 1 koosseisu täidab kannatanu põlvili põrandale surumine ning

jalgade ja kätega vastu üüdistatav põhjustas kannatanule füüsilist keha vajutamine, millega s valu. Kui juba isiku põrandale surumist ning jalgade ja kätega vastu keha üksnes vajutamist saab lugeda kolmanda isiku seisukohalt valu tekitavaks kehaliseks väärkohtlemiseks, on samaga

vaieldamatult tegemist juhul, mil lisaks kannatanu poolt valu tekitamise jaatamisele on talle tekitatud ka silmnähtavad ja veritsevad tervisekahjustused nahamarrastuste näol.

Maakohtu seisukoht, nagu ei saaks ega jõuaks autoroolis istuv isik rusikalöögi eest pead ära

tõmmata, ei põhine ühelgi tõendil On KrMS § 60 lg 3 mõttes üldtuntud, et sõidukijuht ega . täiskasvanud kaasreisija ei ole sõidukisse liikumatuna kinnitatud. Seega oleks sõiduki juhiistmel

istunud kannatanu -l MV olnud võimalik süüdistatava löökide eest ära põigelda, kui süüdistatav

poleks eelnevalt kannatanu peast haaranud ja teda sel viisil kinni hoidnud. Olukorras, mil

maakohus tuvastas süüdistatava poolt kannatanu suhtes valu tekitamise kavatsuse, mis aga jäi

lõpule viimata, oleks tulnud anda hinnang karistatava süüteokatse esinemisele süüdistatava

tegevuses. Karistatav ei ole mitte ainult vastava süüteo lõpuleviimine, vaid juba selle vahetu alustamine (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-07, punkt 13.1). Kuna maakohus käsitles J.N käitumisakte osategudena, siis oleks ta pidanud selle osateo puhul kaaluma, kas J.N tegevus kannatanu haardes hoidmisel ja pea mahasurumisel „hambapuuri“ tegemise kavatsusega ei või vastata KarS § 121 lg 1 – KarS § 25 lg

2 kuriteokatse tunnustele. järgi kvalifitseeritava Apellandi hinnangul on maakohtu otsus vastuoluline. Maakohus märgib, et rüselemise käigus sai MV laubale, kaela piirkonda ja kõrva taha kriimustusi ning sünnimärgi vigastuse. Hiljem aga

5(22) leiab maakohus, et ei ole tõendeid selle kohta, et need vigastused oleks tekitanud J.N. Ometi

peale kannatanu ja süüdistatava rohkem kedagi sõidukis ei viibinud. Süüdistatava oletusi temal

seljas olnud jope lukuga kannatanule nahamarrastuste tekitamise võimalikkuse osas ei ole

17.11.2015 kohtuistungi protokolli kantud. Kohtuistungi protokolli ei ole prokurörile saadetud,

mistõttu prokuröril ei olnud võimalik teha taotlusi kohtuistungi protokolli parandamiseks. Oletuslik on maakohtu seisukoht, et statav leidis, et ei saanud nahamarrastusi kannatanule süüdi

tekitada, kuna tema küüned on alati väga lühikeseks lõigatud. Eeskätt on selline järeldus

vastuolus ekspertarvamusega. Samuti on oletuslik maakohtu seisukoht, et kannatanu võis endale kehavigastused ise rabelemise käigus põhjustada.

Maakohtu poolt tõsikindlana ja üldistatuna kõlama jäetud väide, nagu ei tekitaks kriimustused

täiskasvanud inimesel valu, on eluvõõras, mõistusevastane ega ole kooskõlas kriminaalasja

kohtulikul uurimisel kannatanu antud ütlustega. Nimelt on 17.11.2015 kohtuistungi protokollis talletatud kannatanu

MV poolt ristküsitluse käigus antud ütlused, mille kohaselt tekitas valu kogu

süüdistatava J.N tegevus, s.o. „ “ (kohtuistungi protokolli lk 5). Maakohtu meelevaldse ja valitsevast kohtupraktikast selgelt irduva käsitluse korral muutuks KarS § 121 lg 1 sisutühjaks ning selle koosseisu alla ei mahuks enam

ükski kergekoelisem kehalise väärkohtlemise juhtum, mida on seni menetletud kuritegudena. Apellant on veendunud, et lisaks kannatanu poolt valu tundmise jaatamisele, ilmneb kannatanule valu tekitamine ka -l MV tervisekahjustuste liigist ja laadist. Igale keskmisele mõistlikule isikule

teadaolevalt tekitab kudede silmnähtav kahjustamine, s.o. veritseva nahamarrastuse tekitamine

valuaistingud. Selliste vigastuste esinemine -l MV on nii isiku läbivaatuse protokolli, ekspertiisiakti kui ütlustega tõendatud. Öeldut arvestades on valuaistingu esinemine seda ilmsem

olukorras, eemaldub mil isiku keha puutumatust rikutakse sedavõrd, et vägivallateo tulemusel isiku kehalt sünnimärk ning sellest jääb veritsev haav. pellant on seisukohal, süüdistatav A on talle omistatava teo pannud toime tahtluse raskeimas vormis ehk kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes, sest süüdistaval oli eesmärk tekitada kannatanule valu ehk panna toime KarS § 121 lg 1 objektiivsele koosseisule vastav tegu. Tahtluse raskeima vormi esinemist J.N tegevuses

MV

ründamisel tõendab dokumentaalse tõendina maakohtu poolt käesoleva kohtuotsuse tegemisel

aluseks võetud üüdistatava J.N poolt 22.03.2015 distsiplinaarmenetluse käigus tööandjale s

antud kirjalik seletus. Kõnealusest seletusest nähtuvalt oli J.N eesmärgiks teha MV- le

„seepi“ ja „hambapuuri“, et saaks aru, et vanemate kolleegidega ei ole mõtet ülbitseda. MV

Kohtuistungil prokuröri küsimustele vastates selgitas süüdistatav J.N „seebi“ ja „hambapuuri“ olemust, kirjeldades, et „seep“ on see kui ühe käega hoitakse inimest kinni ja teise

käega sasitakse pead, „hambapuur“ aga see, kui hoitakse isikut kinni ning liigutatakse rusikasse surutud kätt inimese põse peal. On ilmne ja igale keskmisele isikule arusaadav, et kinnihoidmise käigus rusikas hoitava surutud käega vastu põske surudes mõjutatakse isiku füüsilist puutumatust ja kudesid ning isik võib tunda valuaistinguid ütlustest nähtub, et viimane oligi tema . J.N eesmärgiks, soovides MV-le

kohta kätte näidata teda füüsilise vägivallaga mõjutades.

3.2 Kuivõrd apellatsioonimenetlus toimub prokuratuuri apellatsiooni alusel, kinnitab prokuratuur, et jääb kõigi apellatsioonis esitatud väidete juurde, märkides kaitsja 21.06.2016 vastuväidetes esitatu osas järgnevat.

Esmalt juhib prokuratuur tähelepanu, et kaitsja käsitlus apellatsioonile esitatud vastuväidete

punktis 6 on väär, ei põhine seadusel ning on vastuolus seaduse kohaldamisel antud

Riigikohtu seisukohaga kriminaalasjas nr 3-1-1-38-12. Viidatud asjas tuli Riigikohtul

lahendada käesolevas asjas kaitsja tõstatatuga analoogne küsimus – kas juhul, mil

kohtuistungil räägitu ei kajastu täpselt kohtuistungi protokollis, tuleb ringkonnakohtul kontrollida protokolli vastavust kohtuistungi helisalvestisele ja nendes erinevuste tuvastamisel lähtuda helisalvestisest.

6(22)

Vastupidiselt kaitsja käsitlusele rõhutas Riigikohtu kriminaalkolleegium 03. mai 2012 kohtuotsuse nr 3-1-1-38-12 punktis 16, et „ …vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele

vastavuse üle tuleb reeglina jätkuvalt lahendada KrMS § 158 sätestatud korras. -s Kui kohtumenetluse pool pole kolme päeva jooksul pärast kohtuistungi protokollile allakirjutamist

esitanud taotlust selle parandamiseks, on ta nõustunud olukorraga, et kriminaalasja

lahendamisel tuginetakse kirjalikus protokollis fikseeritud teabele. Kui aga taotlus

kohtuistungiprotokolli parandamiseks esitatakse, saab paranduste tegemisel tugineda

helisalvestisele. /…/ Riigikohtu kriminaalkolleegium jääb oma varasemas praktikas

väljendatud seisukoha juurde, et KrMS § s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätm - ine ei saa

olla aluseks hilisemale apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-122-05, p 7), ja märgib, et KrMS § 155 lg 22 omab tähtsust eeskätt KrMS § 158 pinnalt tõuse

tunud vaidluste

lahendamisel.“Seega on Riigikohus ühemõtteliselt välistanud kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks olevale helisalvestisele tuginemise olukorras, mil kohtuistungi protokoll teatud osas kohtuistungil räägitut ei kajasta ning kohtumenetluse pool ei ole esitanud KrMS § 158 lg 1 korras taotlust kohtuistungi protokolli parandamiseks või täiendamiseks. Sellist

taotlust käesolevas asjas kaitsja esitanud ei ole ning seega saab apellatsioonija

kassatsioonimenetluses tugineda üksnes ja ainult kohtuistungi protokollile, mitte aga selle lisaks olevas helisalvestises kajastuvale teabele. Apellatsioonile esitatud vastuväidete punktis

6 on kaitsja püüdnud väita, nagu sisalduks 17.11.2015 kohtuistungi protokolli leheküljel 14

süüdistatava vastus, mille kohaselt võis kannatanu edasi-tagasi rapsides end vastu lukku kriimustada. Vaatamata sellele, et taolise väite näol on tegemist paljasõnalise oletusega, sellist süüdistatava oletust 17.11.2015 kohtuistungi protokoll ei sisalda. Kohtuistungi protokolli 14-

nda lehekülje ülevalt 14. ja 15. real kajastub süüdistatava vastus kaitsja küsimusele selle kohta, mis oli süüdistavala seljas, kujul: „Mägironijate jope, sellel on vasakul käisel ülalpool küünarnukki lukk. J.N-i rapsis edasi tagasi vastu seda lukku.“ -

Süüdistatava ühepoolne ja eluvõõras väide, mille kohaselt olevat kannatanu teadmata

põhjusel, viisil ja eesmärgil väidetavalt rapsinud vastu lukku, ei kajasta oletust tervisekahjustuse tekitamise kohta.

Teiseks soovib prokuratuur peatuda täiendavalt KarS § 121 koosseisu subjektiivset külge

puudutaval. KarS § 121 koosseisuga kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis ja kehaline heaolu. - Õigus tervise kaitsele on Eesti Vabariigi põhiseaduse § st 28 tulenev põhiõigus ning

see laieneb igaüheõigusena kõigile Eesti Vabariigi territooriumil seaduslikult viibivatele

isikutele. Põhiseadus, ükski sellega kooskõlas olev alamalseisev õigusnorm ega tava ei kohusta ühtki isikut vähimalgi määral taluma tema suhtes toimepandavat õigusvastast rünnet ega vägivalda. Vastupidi, seadus (KarS § 28 lg 1) annab isikule vääramatu õiguse mitte taluda õigusvastast rünnet ning sellele otsustavalt vastu astuda. Veelgi enam – rünnatav isik ei pea

ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda või teise isiku

õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004 kohtuotsuse 3-1-1-17-04

punkt 10). Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004 kohtuotsuse

3-1-1-17-04 punkt 11). Kaitsetegevuse käigus on lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast õigushüvest ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat

ähvardanud kahjust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04. veebruari 2005 kohtuotsuse nr 3-1- 1-111-04 punkt 14). Eelnevast tulenevalt peab iga keskmise elukogemusega isik pidama

võimalikuks, et temapoolse ründe korral on rünnataval isikul absoluutne õigus ründele otsustavalt vastu seista ning seda erineval viisil ja vahenditega tõrjuda, mistõttu on ilmne, et

ründaja tegevuse tõttu võib tekkida rüselus, mille käigus võib ründaja tekitada rünnatavale tervisekahjustusi ja põhjustada valu. Veelgi enam kehtib öeldu politseiametniku ja teiste

7(22) õiguskaitsesüsteemis töötavate ametnike puhul, kes igapäevaselt osalevad kriminaalmenetluse

läbiviimises ning rakendavad nii karistus kui kriminaalmenetlusõiguse norme. Sellisele -

isikule on kaitsetegevuse õigus vältimatult teada ning isik ei saa tugineda väitele, et ta ei

pidanud enda õigusvastase ründe korral ohvripoolset kaitsetegevust ja selle käigus ohvrile

vigastuste tekitamist võimalikuks. Prokuratuur on veendunud, et süüdistatava J.N tegevuses kannatanu

MV ründamisel on vaieldamatult täidetud KarS § 121 süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnusena minimaalselt kaudse tahtluse esinemine, kuid jääb apellatsioonis

esitatud juurde, et süüdistatav J.N tegutses kannatanut rünnates tahtluse raskeimas vormis.

KAITSJA SEISUKOHT : JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL

4. Kaitsja vaidleb prokuröri apellatsioonile vastu. Maakohtu otsuse lõppjäreldus, mille kohaselt puudus süüdistatava tegevuses kuriteokoosseis ja ta mõisteti seetõttu õigeks, on õige.

Prokuröri apellatsioon ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja süüdimõistva otsuse

tegemiseks. Prokuröri apellatsiooni punktis 2 loetletud maakohtu argumendid A-E on minu arvates põhjendatud. Nimetatud argumendid on kooskõlas kriminaalasjas uuritud tõenditega ning need ei ole oletuslikud. Maakohus ei ole kriminaalasja lahendamisel rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Apellatsiooniks nimetatakse oletuslikuks

(lisaks ka paljasõnaliseks ja eluvõõraks) maakohtu argumenti rusikaga löömise vajaduse

puudumise osas. Ma leian, et prokuröri väited on alusetud ja eksitavad. Maakohus ei ole

otsuses tuginenud argumendile, et süüdistataval puudus vajadus kannatanu rusikaga löömiseks seoses sõiduki kitsaste oludega. Maakohus leidis otsuses, et kui süüdistatav oleks soovinud kannatanut rusikaga lüüa või oleks kannatanut rusikaga löönud, puudunuks vajadus

eelnevalt kannatanu ümber kaela haaramiseks. Selline järeldus on igati loogiline ja

põhjendatud. Maakohtu järeldus, mille kohaselt rusikalöök külje pealt oleks olnud kannatanule ootamatu ja ta ei oleks jõudnud ega saanud kitsastes oludes (sõidukis rooli taga

istudes) niikuinii pead eest ära tõmmata, on minu hinnangul samuti igati loogiline ja põhjendatud. Prokuröri seisukoht nagu oleks kannatanu saanud löögi eest ära põigelda (kui ta

poleks kannatanut peast haaranud) ja kohtu vastupidine järeldus on "eluvõõras ja seetõttu

ainetu", on ekslik. Lisaks sellele on maakohus põhjendanud ka seda, miks ei ole eluliselt

usutav, et süüdistatav püüdis kannatanut lüüa. Viimati nimetatud maakohtu seisukoha põhjendatust ei ole prokurör apellatsioonis kahtluse alla seadnud. Kokkuvõtvalt leiab, et

maakohtu järeldus süüdistuse väite J.N püüdis kannatanut parema käe rusikaga kahel korral lüüa tõendamatusest on õige ja põhjendatud. Apellatsioonis nimetatakse oletuslikuks --

ka maakohtu viidatud süüdistatava seisukohta kannatanu nahamarrastuste võimaliku

tekkepõhjuse kohta (jope käisel olnud lukk). Prokuröri väide, et kohtuistungi protokoll ei kajasta süüdistatava eelviidatud ütlust, on vale. 17.11.2015.a. kohtuistungi lahutamatu lisa on

istungi helisalvestis (KrMS § 155 lg 22). Salvestisest nähtub, et kell 14.51 esitas kaitsja

süüdistatavale küsimuse selle kohta kust võis kannatanu saada kriimustused ja süüdistatav vastas, et kannatanu võis edasi-tagasi rapsides end vastu lukku kriimustada. Vastust kajastab ka 17.11.2015.a. kohtuistungi protokoll (lk 14). Seega tugineb maakohtu eelviidatud seisukoht kohtuistungil uuritud ja protokollid tõendile ja KrMS § 15 lg 1 nõudeid rikutud ei ole. Ühtegi

tõendit, mis süüdistatava pakutud versiooni kriimustuste tekkimisest ümber lükkaks, ei eksisteeri (mh ei lükka seda ümber tõendina esitatud isiku ekspertiisiakt). Prokuröri väide, et

väide marrastuste sellise tekkemehhanismi kohta on eluvõõras ja praktikas võimatu, ei ole

põhjendatud. Apellatsioonis nimetatakse oletuslikuks ka maakohtu tuginemist süüdistatava väitele, et ta ei saanud kannatanule nahamarrastusi küüntega tekitada, sest tal on küüned alati

väga lühikeseks lõigatud. Erinevalt prokurörist leian, et süüdistatava sellises ütluses ei ole

midagi eluvõõrast ega mõistusevastast. Kõnealune ütlus on eluliselt usutav. Maakohtu

8(22)

järeldus tugineb tõendile süüdistatava ütlus mille tõelevastavuses ja usaldusväärsuses -- --

pole alust kahelda. Kriminaalasjas tõendina uuritud isiku ekspertiisiakt täiesti ilmselgelt ei lükka ümber süüdistatava ütlust, samuti puuduvad muud tõendid, mis oleks süüdistatava ütlusest nähtuva versiooniga vastuolus. Viimase oletusliku väitena nimetatakse apellatsioonis kohtu seisukohta, mille kohaselt ei ole välistatud marrastuste tekkimine selliselt, et rabelemise käigus võis kannatanu end ise kriimustada. Iseenesest on see väide loomulikult oletuslik, kuid prokurör jätab alusetult tähelepanuta sellise oletuslikku väite esitamise konteksti -- maakohtu otsuse põhjendustest nähtub selgelt, et maakohtu hinnangul ei olnud prokurör tõendanud enda versiooni nahamarrastuste tekkemehhanismist ning mh oli tõendamata väide, et marrastused tekitas J.N. Sellise järelduse põhistamiseks oli igati kohane osutada sellele, et kogutud

tõendite kohaselt ei ole välistatud marrastuste tekkimine kannatanu enda küüntega

kriimustamise tagajärjel. Siinkohal ei ole õige väita, et maakohus on otsuse tegemisel

tuginenud oletusele. Maakohus on otsuse tegemisel tuginenud sellele, et tõendeid J.N poolt marrastuste tekitamise kohta ei ole ning järelikult ei saa välistada, et süüdistatav neid ei

tekitanud. Selles olukorras on ilmselgelt kohaldatav KrMS § 7 lg 3 sätestatud põhimõte.

Käesolevaga olen ma ümber lükanud kõik prokuröri väited selle kohta, et kohtuotsus on rajatud oletustele. Sellest tulenevalt pean ma ka alusetuks prokuröri kokkuvõtvat seisukohta,

et maakohtu otsus põhineb "üksnes süüdistava poolt kohtus tõstatatud oletustel". Samuti ei

nõustu ma prokuröri väitega, et maakohus on otsuse tegemisel valikuliselt kõrvale jätnud usaldusväärsed kannatanu ütlused ja muud tõendid. Maakohus on otsuses põhjendanud seda, millises ulatuses ja miks ta ei pea kannatanu ütlusi usaldusväärseks. Prokuröri apellatsioon ei

anna alust pidada tõendile antud hinnangut ekslikuks. Prokuröri väide et maakohus ei ole

otsuses põhistanud miks ta eelistab "süüdistatava ennastõigustavaid ütlusi kannatanu

usaldusväärsetele ütlustele", on alusetu ja väär vastavad põhistused on maakohtu otsuse

-

põhjendavas osas selgelt välja toodud. Samuti on maakohus põhjendatult välja toonud

asjaolud, mille kohta tõendid puuduvad. Kui süüdistuse väited ei ole tõendatud, siis eksisteerib selles osas vähemalt kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses. Minu

arvates ei ole põhjendatud ka need apellatsiooni väited, mis seonduvad materiaalõiguse

kohaldamisega. Ma leian, et maakohus ei ole KarS § 121 ebaõigesti tõlgendanud ega

kohaldanud. Prokuröri väide, et maakohtu käsitluse kohaselt muutub asjassepuutuv

karistusnorm sisutühjaks, on eksitav ja alusetu. Ma ei nõustu prokuröri väitega nagu saaks KrMS § 60 lg 3 kohaselt üldtuntuks lugeda asjaolu, et veritseva nahamarrastuse tekkimisega kaasneb alati füüsiline valu. Ma ei nõustu prokuröri väidetega KarS § 121 lg 1 subjektiivsete

tunnuste täidetusest. Kaitsjana leian, et süüdistataval puudus mistahes vormis tahtlus (sh

kaudne tahtlus) KarS § 121 lg 1 koosseisule vastava teo toimepanemiseks. Apellatsioonis

esitatud prokuröri karistusettepanek ei ole põhjendatud. Minu hinnangul ei vasta taotletav

karistus väidetavalt toimepandud kuriteo raskusele ning see ei ole kooskõlas KarS § 56 lg 1 nimetatud põhimõtetega. Apellatsioonimenetluses tuginen ma kaitsjana väitele, et J.N ei ole toime pannud KarS § 121 lg 1 koosseisule vastavat tegu ning järelikult tuleb ta esitatud süüdistuses õigeks mõista. Ei taotle ringkonnakohtus suulist menetlust.

KAITSJA SEISUKOHT:

5. ingkonnakohtul Vastavalt käesolevas kaasuses tehtud Riigikohtu otsusele tuleb r kriminaalasja uuel arutamisel lahendada J.N süüküsimus terviklikult, kontrollides muu

hulgas KarS § 121 objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste täidetust (RKKK 3-1-1-44-16, p 18).

e: Selle peale, kui

Minu kaitsealusele esitatud süüdistuse sisu on järgmin MV lülitas sõidukis

mängiva raadio endisele sagedusele, haaras J.N sõiduki esimesel kõrvalistmel istudes juhiistmel istuval -l pead enda ja MV vasaku käega peast ning surus MV sõiduki keskkonsooli

9(22)

poole, püüdes kahel korral parema käe rusikaga lüüa. peast haaramise ja rüseluse MV MV

käigus tekitas J.N MV- nahamarrastused laubal, vasakul pool kaelal ja vasakul le

kõrvalestal ning tõmbas ära kaelal asuva sünnimärgi, põhjustades kogu tegevusega MV

kavatsetult - toime teise inimese tervise MV le füüsilist valu. Seega pani J.N-i

kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o. KarS § 121 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo. ani Süüdistuse kohaselt kahjustas J.N kannatanu tervist ja p

toime valu tekitanud väärkohtlemise ehk realiseeris KarS § 121 lg 1 mõlemad

koosseisualternatiivid. Ma vaidlen süüdistusele vastu ja väidan, et süüdistatav ei täitnud

kumbagi koosseisualternatiivi. 1, s.t. KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv on tagajärjedelikt

süüdistataval pidi olema vähemalt kaudne tahtlus ka tagajärje suhtes. Süüteokoosseisu järgi

nõutava tagajärje ehk tervisekahjustusena käsitletakse süüdistuses nahamarrastusi peal ja

kaelal ning kaelal Tahtluse tuva paiknenud sünnimärgi vigastamist. stamiseks tuleb küsida, kas

süüdistatav teadis (intellektuaalne külg) ja soovis (voluntatiivne külg) sellise tagajärje

saabumist. Süüteokoosseisu realiseerimine eeldab KarS § 16 lg 4 kohaselt seda, et süüdistatav

pidas vähemalt võimalikuks ja möönis eelviidatud vigastuste tekkimist (vt RKKK 3-1-1-44-

16, p 19). Arvestades käesolevas kaasuses ilmnenud nahavigastuste iseloomu (nahamarrastused) ja süüdistatava teo objektiivseid tunnuseid (kannatanu peast haaramine ja

selle allapoole surumine) ei ole minu hinnangul alust tuvastada süüdistatava tahtlust sellise tagajärje tekitamiseks, isegi mitte kaudse tahtluse vormis. Tavapäraselt käega peast haaramine

selliseid marrastusi ei tekita ning sellest tulenevalt ei saanud süüdistatav kõnealust tagajärge

ette näha, mistõttu ei ole alust ka tuvastada, et ta pidas tagajärge vähemalt võimalikuks ja

möönis seda. Siinkohal on oluline ka asjaolu, et nahamarrastuste tekkimise täpne mehhanism

pole kindlaks tehtud -- isiku ekspertiisiakt konstateerib üksnes võimalust, et marrastused

laubal ja

kaelal on põhjustatud kriimustamist tömbi eseme terava servaga, näiteks küünega. Märkimisväärne on seegi, et ekspertiisiakti järeldused ei anna alust väita, et nahamarrastused

on tekkinud nimelt süüdistatava küünte poolt. Pigem vastupidi kui süüdistatav haaras --

kannatanul autos vasaku käega peast (ümber pea), siis ei ole võimalik, et marrastused

kannatanu vasakul pool kaelal ja vasakul kõrvalestal oleks tekitatud süüdistatava küünega. Kui lähtuda ekspertiisiaktis võimalikuks peetud vigastuse tekkimise mehhanismist (küünega

kriimustamine), siis vähemalt kaelal vasakul pool ja kõrvalestal olnud marrastused pidi tekitama kannatanu ise oma küüntega. See on ka eluliselt usutav, kuivõrd eelduslikult püüdis kannatanu oma käsi kasutades süüdistatava kätt oma pea ümbert eemale tõmmata ja võis selle

käigus oma pead küünistada. Maakohus leidis täiesti põhjendatult, et käesolevas kaasuses ei

ole välistatud võimalus, et kannatanu võis rabelemise käigus end ise oma küüntega

küünistada. Seda silmas pidades on minu arvates vaieldamatu, et süüdistatav ei saanud ette

näha antud juhul tekkinud nahamarrastuste põhjustamist oma teo tagajärjena. Järelikult

puudub süüdistatava teos tervise kahjustamise tahtlus. Lisaks tahtluse puudumisele välistab

KarS § 121 lg 1 esimese alternatiivi täidetuse käesolevas kaasuses tõsiasi, et:

kannatanul

tuvastatud nahamarrastused ei ole käsitletavad tervise kahjustamisena KarS § 121 lg 1

tähenduses; ja isegi kui käsitleda kannatanul tuvastatud nahamarrastusi tervisekahjustusena, ei

o

le tõendatud, et need põhjustas süüdistatav. Tervisekahjustus on inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, st tervise taastamine

eeldab sel puhul meditsiinilist sekkumist. Lisaks sellele tuleb tervisekahjustuse tunnusena käsitleda asjaolu, et teo toimepanemise tulemusel tekkinud erinevus varasemast olukorrast ei tohi olla väheoluline – juba sõnastuse kohaselt nõuab seadus tervise kahjustamist, s.o pelgalt

tervise mõjutamine ei erimiseks küllaldane. Käesolevas asjas on isiku ole koosseisu realise ekspertiisiaktiga tuvastatud, et kannatanul esinesid mõne ruutmillimeetri suurused pindmised

nahamarrastused, mis paranevad iseenesest paari nädala jooksul. Leian, et selliste nahavigastuste tekitamine ei ole käsitletav tervise kahjustamisena KarS § 121 lg 1 tähenduses,

kuivõrd kannatanu tervise mõjutamise kestus ja intensiivsus oli väheoluline. Asjaolu, et

10(22)

kannatanul tuvastatud nahavigastused põhjustas süüdistatav, ei ole tõendatud. Isiku

ekspertiisiakt konst

ateerib, et vigastused võisid olla tekitatud kannatanu peast haaramise

tagajärjel. Vigastuste tekkemehhanismi kohta sedastatakse, et need võisid olla põhjustatud kriimustamisest mõne tömbi eseme terava servaga, näiteks küünega. Arvestades ka kannatanu

ja s

üüdistatava ütlusi ei ole minu arvates alust lugeda tõendatuks, et nahamarrastused

põhjustas süüdistatav. Tõendeid kogumis hinnates ei ole välistatud ühelt poolt see, et nahamarrastused tekkisid rabelemise ajal süüdistataval seljas olnud jope käisel olnud luku või

õmbluse mõjul, ega teiselt poolt see, et kannatanu küünistas end ise sel ajal, kui püüdis

süüdistatava kätt oma pea ümbert eemale tõmmata. Eeltoodu on kõrvaldamata kahtlus, mis

tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. KarS § 12

1 lg 1 teine koosseisualternatiiv on valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Ma leian, et süüdistatav ei ole

täitnud sellise teo tunnuseid. Kehaline väärkohtlemine moodustab KarS § 121 lg 1 sätestatud

kuriteo koosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu, mida tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut (RKK 3-1- 1-50-13 p 12).

Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne

nähtus, mis on inimeste tõttu tuleb KarS § 121 lg 1 koosseisu kontekstis puhul erinev. See piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanu valuaistingu tekkimine on süüdistatavale

tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja

seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata

13 p 12). Väga tähelepanelikult tuleb hinnata ka eitavalt (RKK 3-1-1-50-

sellises konflikti olukorras tüüpilisi tegusid nagu kinnihoidmisega kaasnev pigistamine, rabelemisega kaasnev kriimustamine jne (RKK 3-1-1-50-13 p 13.1).5 Ma leian, et autos ühe käega kannatanu peast haaramine ja selle allapoole surumine kokku maksimaalselt 5 sekundi

vältel (vt kannatanu ja süüdistatava ütlused) ei ole tegu, mille puhul kannatanul valu

tekkimine oleks hinnatav teo tüüpilise tagajärjena. Seega ei ole kannatanul valu tekkimine tagajärjena süüdistatavale objektiivselt omistatav ja see välistab kuriteokoosseisu. Süüdistuse

väide, et süüdistatav põhjustas kannatanule valu löömisega, ei ole tõendatud. Maakohus on

otsuse lk 3-4 põhjalikult käsitlenud neid põhjuseid, miks ei leidnud see süüdistuse väide

kohtus tõendamist. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust antud küsimuses

teistsuguse järelduse tegemiseks. Süüdistatav on löömist eitanud. Kannatanu väited löömise

kohta ei ole usaldusväärsed maakohtu otsuses esile toodud põhjustel. Sellises olukorras ei ole alust lugeda tõendatuks, et süüdistatav lõi kannatanut või püüdis seda teha. Ka siinkohal viitan

KrMS § 7 lg 3 sätestatud põhimõtte oluline märkida, et kohaldamisele. Lisaks sellele on

kannatanu ise ei väitnud kohtus, et ta tundis väidetud löömise tagajärjel valu. Küsimusele

selle kohta, milline tegevus talle valu tekitas, vastas kannatanu järgmiselt: "Rüseluse käigus

kui inimene hakka kompott kokku. Ei b vastu ja teine n.ö üritab seda takistada, siis kogu see

saa tuua välja konkreetset tegevust, kogu tema käitumine, peast haaramine, jõuga kinni

hoidmine, kriimustamine" (vt 17.11.2015.a. kohtuistungi protokoll). Oluline on märkida

sedagi

, et kannatanu ütlused valu tundmise kohta on üldsõnalised ja seetõttu väheveenvad.

Kannatanu väide, et valu põhjustas "kogu see kompott kokku" ning et konkreetset valu

põhjustanud tegevust ei saa välja tuua, viitab minu hinnangul pigem sellele, et kannatanu

kirjeldab mitte valu vaid ebamugavustunnet, mis peast haaramise ja selle jõuga allapoole

surumisega vaieldamatult kaasnes. Sellistele üldsõnalistele ütlustele tuginedes ei ole alust

lugeda tuvastatuks valu tekkimine kannatanul (KrMS § 7 lg 3). Prokurör väidab

apellatsioonkaebuses nagu saaks üldtuntuks lugeda asjaolu, et veritseva nahamarrastuse

tekkimisega kaasneb alati füüsiline valu. Selline väide on alusetu. Prokuröri käsitlus on

rajatud arusaamale nagu oleks valu lihtne nö signalisatsioonimehhanism -- kahjustatud koest

edastatakse närvisüsteemi kaudu ajju nn valusignaal ja sellest tingituna tunnebki inimene valu. Meditsiiniajaloos on sellist arusaama tunnustatud ning selle klassikalise mudeli sõnastas René Descartes aastal 1664. Käesolevaks ajaks on eelkirjeldatud mudelist loobutud ja leitud,

11(22)

et see on liigselt lihtsustav. Valu tundmise mehhanism on tunduvalt keerukam ja sellest

tulenevalt ei pea prokuröri väide lihtsalt paika, rääkimata selle käsitlemisest üldtuntud

asjaoluna. Lühidalt väljendudes toimib inimese närvisüsteem selliselt, et kahjustatud koest

jõuab ajju teave selle kohta, et kude on mingil viisil mõjutatud, ning aju otsustab vastavalt

olukorrale, kas üldse ja kui siis kuidas sellisele teabele reageerida. Sellest järeldub, et koe

samal vii situatsiooni sil mõjutamisele võib aju sõltuvalt inimesest endast ja ka konkreetse iseärasustest reageerida erinevalt, mh nii, et ühel juhul tunneb inimene valu ja teisel mitte. See seletab, miks paljudel juhtudel ei pane inimene kas võistluspinge või muu - s stressiolukorras tähele vastavas situatsioonis tegutsemist mittetakistavat vigastust (torget, kriimustust). Lisaks

sellele on inimese aju võimeline mõjutama ülejäänud närvisüsteemi tundlikkust vastavalt konkreetse olukorra vajadustele, säilitamaks organismi toimimisvõimet ohusituatsioonides -- nii on näiteks paljud sõjaväelased kirjeldanud, kuidas nad on lahingus küll nii visuaalselt kui

muul viisil füüsiliselt tajunud oma haavatasaamist, kuid pole haavas tundnud valu kuni

akuutse võitlusolukorra lõppemis väita, et veritseva eni. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust nahamarrastuse tekkimisega kaasneb alati füüsiline valu ning seda asjaolu ei saa mingil juhul

lugeda üldtuntuks. Ka käesolevas kaasuses on meditsiiniliselt täiesti võimalik ja isegi

tõenäoline, et kannatanu peast haaramisele, kinnihoidmisele ja allapoole surumisele reageeris

kannatanu aju selliselt, et tõrjumist vajava ohuna käsitleti üksnes pea süüdistava haardes

olemist ning organism suunati sellele reageerima (kannatanu püüdis kätega süüdistava kätt

oma pea ümbert eemale rebida) ning rabelemisega kaasnenud nahamarrastusi ei käsitletud

selles konkreetses olukorras valuaistingut vajavana. Käesolevas kriminaalasjas kogutud

tõendid ei võimalda põhjendatult tuvastada, et kannatanu tundis süüdistatava teo tagajärjel

valu. Kuigi kannatanu väitel tekitas süüdistatav talle valu, nähtub tunnistaja

TP ja süüdistatava J.N ütlustest, et vahetult pärast süüdistuse esemeks olnud intsidenti ei

rääkinud kannatanu ei väidet TP-le ega J.N-ile midagi avalt talutud valust (kannatanu ütluste kohaselt väljus ta autost suitsu tegema ning viibisid sel ajal läheduses) J.N ja

TP

ning samuti ei märganud ei J.N pärast rüselust kannatanul mingeid vigastusi TP ega (koos viibiti nii autost välj suitsetamise ajal kui ka pärast seda autos sõidul tagasi as kannatanu töökohta). Minu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kui kannatanu valu tundis, siis ei autos

aset leidnud rüseluse ajal ega vahetult pärast seda ei väljendanud ta ei verbaalselt ega

kä valu tundis. Vahetult pärast rüselust oleks kannatanu itumisega mitte kuidagi seda, et ta

valu põhjustanud ründest saanud teavitada raadio teel politsei juhtimiskeskust (politseiauto juhiistmel istudes oli amist ei takistanud raadiosidevahend tema käeulatuses ning selle kasut miski), samuti oleks ta saanud vastava info avaldada - TP le või ka süüdistatavale, kuid seda ta

ei teinud (vt tunnistaja

ja

kannatanut TP ütlused kohtuistungil). Tunnistajad MK DS nägid

alles pärast seda, kui oli aset leidnud sõnavahetus süüdistatava ja kannatanu vahel

politsei tööruumides ja süüdistatav oli kannatanut saapaga visanud. Seega saavad tunnistajate ja MK DS olukorda, mis valitses ütlused kannatanu šokeeritud seisundi ja vigastuste kohta kirjeldada oluliselt hiljem kui leidis aset süüdistuse esemeks olev sündmus autos asetleidnud rüseluse -- ja tunnistajate ja

ajavahemik, mille jooksul kannatanu oli koos ja MK DS nähtu vahele jäi TP J.N-iga auto juures suitsetanud, seejärel oli sõidetud kolmekesi koos autoga töökohta ning

tööruumides oli lõppenud ka täiendav konfliktsituatsioon kannatanu ja süüdistatava vahel.

Seega nähtub uuritud tõenditest, et väite süüdistatava tekitatud valust ja vigastustest esitas

kannatanu esmakordselt ligi tund aega pärast süüdistuse esemeks olnud teo lõppemist. Minu

hinnangul ei ole eluliselt usutav see, et kui kannatanu kinnitusel tekitati talle autos aset leidnud rüseluse käigus valu ja vigastusi, siis sellele sündmusele järgnenud tunni j

ooksul ei rääkinud kannatanu sellest midagi le ega J.N-ile ning viimased ei märganud ka tema ei - TP käitumises ega olekus märke talutud valust ega saadud vigastustest. Arvestades asjaolu, kui

väikesed olid kannatanu läbivaatusel ja ekspertiisiga fiks

eeritud vigastused tegemist oli -- üksikute minimaalsete mõõtmetega kriimustustega selgitab sündmuste kulgu pigem see, et

--

12(22)

kannatanu väide autos asetleidnud rüselusega põhjustatud valust oli tagantjärele reaktsioon

konflikti jätkumisele politsei tööruumides, mida ajendas eelkõige kannatanule kui

politseiametnikule teada olnud tõsiasi, et valu tekitamine on KarS § 121 lg 1 sätestatud süüteo

koosseisuline tunnus. Kannatanu käitumine vahetult pärast süüdistuse esemeks olevat sündmust annab põhjendatud arvata, et süüdistatava tegevus autos asetleidnud rüseluse aluse

käigus tegelikult kannatanule valu ei põhjustanud. Eeltoodust tulenevalt leian, et kannatanu

ütlused valu tundmise kohta ei ole usaldusväärsed ning eksisteerib vähemalt põhjendatud

kahtlus, et kannatanu tegelikult valu ei tundnud. Selline kahtlus tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt

tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsjana leian samuti, et süüdistataval puudus tahtlus (sh

kaudne tahtlus) kannatanule valu põhjustamiseks. Tõendid, mis annaksid aluse järeldada sellise tahtluse olemasolu, käesolevas kaasuses puuduvad. Süüdistatav on valu põhjustamise

soovi eitanud ning asjaolusid, mis seaksid sellise ütluse usaldusväärsuse kahtluse alla, ei

eksisteeri. Eeltoodust tulenevalt väidan, et süüdistatav ei täitnud KarS § 121 lg 1 teise

alternatiivi tunnuseid ja vastav kuriteokoosseis tema teos puudub. Apellatsioonkaebuses

väidab prokurör, et sõiduki juhiistmel istunud kannatanu oleks olnud võimalik MV-l

süüdistatava löökide eest ära põigelda, kui süüdistatav poleks eelnevalt kannatanu peast

haaranud ja teda sel viisil kinni hoidnud. Selle väitega põhjendab prokurör seisukohta, et süüdistatav tahtis kannatanut lüüa ning sellel eesmärgil oli tal vaja eelnevalt kannatanu peast

haarata. Leian, et prokuröri väited on alusetud. Maakohus leidis põhjendatult, et kui

süüdistatav oleks tahtnud kannatanut lüüa või talle valu tekitada, siis oleks ta saanud kannatanut autos lüüa ja viimasel poleks olnud võimalik löögi eest kõrvale põigata ega seda

pareerida lühikese vahemaa tõttu. Prokuröri apellatsioonis esitatud väide on vastuolus

füüsikaseaduste ja inimese füsioloogiaga. Treenitud ja vastavat ettevalmistust omava isiku

(kelleks süüdistatav vaieldamatult on) rusikalöök liigub kiirusega 25-30 km/h ehk 7-8 m/s (suurim mõõdetud rusikalöögi kiirus on 51 km/h6). Kahe autos istuva isiku vahemaa on ca 0,5 m. Seega oleks ajavahemik löögiliigutuse algusest kuni kannatanu tabamiseni kestnud 0,06-

0,07 sekundit (60-70 millisekundit). Inimese keskmine reageerimiskiirus visuaalsele signaalile

on 0,25 sekundit (250 millisekundit). Järelikult ei oleks kannatanul olnud võimalik

löögile mitte kuidagi reageerida. Prokuröri väide, et maakohtu seisukoht löögi eest

kõrvalepõikamise võimatuse kohta on "eluvõõras ja ainetu", ei ole põhjendatud. Prokuröri

apellatsioonis leitakse, et süüdistatav pani teo toime kavatsetult. Kaitsjana olen seisukohal, et süüdistatava tegevuses puudus tahtlus KarS § 121 lg 1 koosseisuliste tunnuste suhtes mistahes

vormis, s.t. süüteokoosseisu ei realiseeritud ei kavatsetult, otsese tahtlusega ega ka kaudse

tahtlusega. Prokuröri väide kavatsetuse kohta ei ole tõendatud, s.t. ühestki asjas kogutud ja

uuritud tõendist ei nähtu, et süüdistatav tegutses eesmärgiga põhjustada kannatanule valu.

Siinkohal on oluline märkida, et käesolevas kaasuses tehtud Riigikohtu otsuse kohaselt

(RKKK 3-1-1-44- tuletada 16, p 19) ei saa eesmärgist kannatanule "koht kätte näidata"

kannatanule tervise kahjustamise või valu põhjustamise tahtlust. Apellatsiooni väide nagu

oleks ilmne ja igale keskmisele is hoitava ikule arusaadav, et kinnihoidmise käigus rusikas

surutud käega vastu põske surudes mõjutatakse isiku füüsilist puutumatust ja kudesid ning

isik võib tunda valuaistinguid, on alusetu ja eksitav. Kahtlemata mõjutatakse sellise tegevusega teise isiku

füüsilist puutumatust ja kudesid, kuid selle tagajärjel valu tundmine ei

ole ilmselge. Ebameeldivustunne ei ole samastatav valuga ning seetõttu ei saa süüdistatava ütlusest "hambapuuri" tegemise kavatsuse kohta teha järeldust, et süüdistataval oli kavatsus tekitada kannatanule valu. Käesoleva kriminaalasja apellatsioonimenetluses on minu arvates asjakohane viidata RKKK otsuse nr 3-1-1-100-15 p 15 väljendatud seisukohale: "Riigikohtu

kriminaalkolleegium ohtuliku on korduvalt märkinud, et vältimaks vahetu ja suulise k arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab

ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal

maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult mo

tiveerima.

13(22)

Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme

kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse

faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt."

Ma leian, et prokuröri apellatsioonkaebuses esitatud väited ja põhistused ei anna alust

järeldada, et maakohus on tõendite hindamisel teinud vigu ning et kohtuotsus ei ole seetõttu

kooskõlas kaasuse faktiliste asjaoludega. Kuivõrd apellatsiooni pinnalt ei ole võimalik leida

põhjendatud argumente tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelduste muutmiseks, siis

ei ole alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ja süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks.

Maakohus on otsuses põhjendatult leidnud, et süüdistava teos puudub KarS § 121 lg 1 sätestatud kuriteo koosseis. Ma leian kaitsjana, et J.N teos puuduvad nii objektiivsed kui

subjektiivsed kuriteo tunnus

ed. Õigeksmõistev kohtuotsus on õige ja põhjendatud ning alus

prokuröri apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub. Kaitsjana soovin märkida sedagi, et

isegi kui oleks alust tuvastada kuriteokoosseisu täidetus J.N

teos, on apellatsioonkaebuses esile toodud karistusettepanek ilmselgelt vastuolus KarS § 56 lg 1 ja §

57 nõuetega. Käesolevas kaasuses on tõendatud KarS § 57 lg 1 p 9 nimetatud karistust

kergendava asjaolu esinemine (leppimine kannatanuga) vt 20.11.2015.a. kohtuistungi -- protokolli lk 1 kajastu

v kannatanu ütlus. Süüdistatava teo iseloomu arvestades ei saa tema süü

minu hinnangul mingil juhul olla keskmisest suurem ning arvesse tuleb võtta ka karistust

kergendavat asjaolu. Antud kaasuses põhjendatud karistuseks ei saa minu hinnangul

eeltoodust tu

lenevalt olla enam kui 100 päevamäära ulatuses rahaline karistus. Prokuröri karistusettepanek ületab põhjendatud karistusmäära kolmekordselt.

5.1. -1-1-38-12 ei ole asjako Prokuröri viide RKKK otsusele nr 3 hane. Käesolevas kaasuses ei

ole tegemist olukorraga, kus kohtuistungi protokolli ja helisalvestise vahel on vastuolu. Kuivõrd vastuolu puudus, ei olnud vajalik ka kohtuistungi protokolli parandamise taotlemine

KrMS § 158 kohaselt. Kuivõrd protokolli koostamisel on esitatud küsimus ja sellele antud

vastus lihtsustatult (ja selline lihtsustamine ei ole iseenesest lubamatu, protokolli märgitud

arvestades KrMS § 155 lg 22 sätestatut), siis on kohtul vajadusel võimalik pöörduda ka

salvestise poole ja see taasesitada. Kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm ja seetõttu ei ole

kohane eeldada mistahes protokolli ja salvestise erinevuse korral protokolli parandamise taotlemist KrMS § 158 kohaselt. Põhilises osas kajastas protokoll süüdistatava ütlusi õigesti

ning vastuolu protokolli ja salvestise vahel puudub. Asjaolu, et kaitsja poolt

apellatsioonivastuses viidatud süüdistatava ütlust ei ole sõna sõnalt - kohtuistungi protokolli kantud, ei võta kaitsjalt õigust tugineda süüdistatava ütlusele, mida ta tegelikult kohtuistungil väljendas ja mis on ka kohtuistungi protokolli lisaks oleval salvestisel fikseeritud. Siinkohal viitan prokuröri viidatud Riigikohtu lahendist hilisemale Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-105- 13, mille p 15.3 väljendatu toetab minu seisukohta. Salvestisele tuginedes on võimalik veenduda,

et

prokuröri apellatsiooni aluseks olev väide, mille kohaselt rajaneb maakohtu otsus

kohtuistungi

protokollis kajastamata oletusele, on ühemõtteliselt alusetu ja vale. Prokuröri

väited vähemalt kaudse tahtluse olemasolu kohta J.N tegevuses ei ole põhjendatud.

Kaitsjana leian, et ei tervisekahjustused ega valu ei ole antud kaasuses aset leidnud viisil

kannatanu peast haaramise tüüpilised tagajärjed ning seetõttu puudub alus väita, et

süüdistataval tegutses kaudse tahtlusega tekitada kannatanule tervisekahjustusi ja/või põhjustada talle valu.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kaitsja vastus ga apellatsiooni , apellats

te le leiab, et prokuröri iooni väited väärivad tähelepanu.

14(22)

6.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha prokuröri kas käesoleval apellatsioonis toodule, juhul on tegemist maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse

hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on

pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele

järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses juhib tähelepanu ka

nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite

esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis,

kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead,

mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtun

iku siseveendumuse kujunemine ei ole ule on duste kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakoht alust ette heita järel meelevaldsust. Maakohus ei ole järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtt , s.o hinnata tõendeid kogumis. eid

Nõustuda tuleb apellandiga, et käesolevas asjas on tegemist ühe teoga, kuid maakohus

hinnates süüdistatavale inkrimineeritud tegu mitme eraldiseisva teona, jõudis seetõttu

ebaõigele järeldusele. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu teo objektiivsele avaldumisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et selleks, et hinnata, kas tegemist

on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele

avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis ruumilise läheduse tõttu üksteisega - sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse,

kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades n 3-1- r 1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1- -04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5; nr 3-1-1-15-08, p 15; 3-1-1-7-11, p 99

14 ja nr 3-1-1-61-15, p 11.1).

Süüdistatavale J.N-ile on süüdistus esitatud selles, et ta haaras sõiduki esimesel kõrvalistmel istudes juhiistmel istuv vasaku käega peast ning surus al -l MV MV pead enda ja

sõiduki keskkonsooli poole, püüdes kahel korral parema käe rusikaga lüüa. MV MV peast

haaramise ja rüseluse käigus tekitas J.N MV- nahamarrastused laubal, vasakul pool le kael

al ja vasakul kõrvalestal ning tõmbas ära MV kaelal asuva sünnimärgi, põhjustades kogu tegevusega kavatsetult -

MV le füüsilist valu. Kriminaalkolleegium märgib, et taoline süüdistatava J.N tegevus kannatanu suhtes MV

on toime pandud väga lühikese ajavahemiku jooksul ning ei ole ajalis

-ruumiliselt eristatav, mistõttu on süüdistatava kogu käitumine vaadeldav objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku

15(22)

elukäsitluse järgi ühtse käitumisena. Seega on tegemist ühe teoga ning maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust.

6.2 Esitatud apellatsioonis taotleb apellant maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist süüdimõistmist temale inkrimineeritud kuriteos KarS ja J.N § 121 lg 1

järgi. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et süüdistatav J.N võttis kannatanu MV-l vasaku

käega peast ning surus a ja sõiduki keskkonsooli poole ning MV pead end MV peast haaramise ja rüseluse käigus tekkisid

- nahamarrastused laubal, vasakul pool kaelal ja MV le vasa

kul kõrvalestal ning tõmmati ära MV kaelal asuv sünnimärk. Vaidlus seisneb selles, et kas süüdistatav J.N püüdis kannatanut MV kahel korral parema käe rusikaga lüüa ning kas süüdistatava poolt kannatanu pea surumine ning nahamarrastuste tekitamine ja sünnimärgi tõmbamine tekitasid kannatanule valu. Samuti on vaidlus selles, kas nimetatud vigastused tekitas kannatanule ise. süüdistatav J.N või kannatanu MV

Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu otsuse seisukohad kas süüdistuses ni , metatud nahamarrastuste tekitajaks ja sünnimärgi eemaldajaks on süüdistatav J.N, ei ole selged,

ammendavad ja vastuoludeta. Kohtuotsuse argumentatsioon on selles osas lünklik ja ebajärjekindel, nii on maakohus väljendanud vastukäivaid seisukohti ja lugenud tuvastatuks,

et rüseluse käigus tekitati kannatanule nimetatud marrastused ja vigastuse (lk 74 pöördel), kuid hiljem asus maakohus seisukohale, et pole leidnud tõendamist, et nimetatud vigastused tekitas süüdistatav ja maakohus oletab, et vigastused võis endale tekitada kannatanu ise (lk 75 pöördel). Lisaks eeltoodule on analüüsinud maakohus ka võimalust, et vigastused on tekitatud ikkagi süüdistatava poolt (lk 75 pöördel).

Kannatanu

MV on ristküsitlusel andnud ütlusi, et vigastused tekkisid rüseluse käigus ning

tundis ka valu. Sõiduki kõrvalistmel istunud J.N haaras vasaku käega tema peast ja tõmbas seda enda ja sõiduki keskkonsooli poole, püüdes samal ajal parema käe rusikaga MV kaks korda lüüa. jõudis oma vasaku käe ette panna, mistõttu hoobid tabasid tema kätt. Ei MV

saa välja tuua konkreetset tegevust mis valu tekitas, kuid kogu süüdistatava käitumine, s.o

peast haaramine, jõuga kinnihoidmine, kriimustamine tekitasid valu (lk 46). Teab, et süüdistatav proovis teda lüüa, kuna tundis kahte lööki oma peopesas ja püüdis oma pead kätte saada (lk 47).

Süüdistatav J.N on andnud ristküsitlusel ütlusi, et haaras äega, sasis MV kaelast vasaku k

tal pead, hoidsin teda oma haardes õrnalt, ei tahtnud talle haiget teha, tema rabeles umbes 4

sekundit, rabeles edasi-tagasi. Tal oli seljas mägironijate jope, sellel on vasakul käisel ülalpool küünarnukki lukk. J.N-i rapsis edasi tagasi vastu seda lukku. Eesmärk oli ta korrale -

kutsuda, teda natuke ehmatada. Minu eesmärk ei olnud MV- valu ega kannatusi tekitada le ning ei osanud uneski näha, et on valus (lk 50 pöördel). Samuti on süüdistatav MV-l J.N

andnud ristküsitlusel ütlusi, et tegelikult selline kaelast haaramine ei ole narkotalituse töötajate meelest vägivallaakt, vaid see on kohvinurgas lihtsalt mäng. Ei kujutanud ette, et see muutub mingiks vägivallaaktiks, mille eest pean kohtu ees seisma (lk 51).

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlus. Kuivõrd

süüdistatava J.N ütlused on omavahel osaliselt vastuolulised tuleb ja kannatanu

MV

kolleegiumil lahendada süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsuse küsimus.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26.

16(22) septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on

küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus ei ole tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest ei nähtu selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele

või teisele tõendile omistanud. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, millega on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

mõt kaasa kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist tes, kuid antud rikkumine ei too

maakohtule uueks arutamiseks, sest prokuröri apellatsiooni alusel saab kohtukolleegium maakohtu poolt

tehtud rikkumise ise kõrvaldada.

Maakohus on leidnud, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed (lk 75 pöördel), kuid asunud ka

seisukohale, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed osas nagu tahtnuks J.N

kannatanut lüüa. Seejuures on maakohus kannatanu osaliste ütluste usaldusväärsuse hindamisel lähtunud elulisest usutavusest ning omapoolsest versioonist ehk oletustest miks ei tahtnud süüdistatav kannatanut lüüa.

Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski

asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohtu otsuses puuduvad viited konkreetsetele tõenditele, mis kummutaksid selles osas kannatanu ütluse ning

kinnitaksid just maakohtu enda poolt välja pakutud versiooni toimunust. Pelgalt elulise usutavuse pinnalt ei saa kannatanu ütlusi osaliselt ebausaldusväärseks tunnistada. Käesolevas

kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud

kannatanu

MV kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende

usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetselt kohtueelsel uurimisel antud

ütluste avaldamist, siis pole alust ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste

kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Seejuures ei saa jätta kolleegium märkimata, et maakohus on üheselt leidnud, et süüdistatava J.N ütlused ei ka

ole just selles osas usaldusväärsed (lk 75), kuid jätnud seejuures võtmata seisukoha, kas süüdistatava ütlused tuleb osaliselt või täielikult tõendikogumist välja jätta või missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad süüdistatava ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Seega ei ole maakohus toiminud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtade kohaselt (vt nt nr 3-1-1-25-15; nr 3-1-1-131-13, p 12).

Ringkonnakohus rõhutab, et kannatanu ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas

kogutud tõenditega, s.o läbivaatuse protokolliga koos fototabelitega (lk 14

-21), millega

tuvastati

MV otsaesisel, kaelal ja kõrva taga kriimustused ning kaelal katkise sünnimärgi

koht, mis kaetud koorikuga, isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktiga, mille eksperdiarvamuse kohaselt

MV laubal, kaelal ja vasakul kõrvalestal tuvastatavad nahamarrastused võivad olla tekitatud 17. märtsil 2015 kriimustamisest mõne tömbi eseme terava servaga, näiteks küüne või mõne muu sarnase esemega. sedastatud vigastused võivad olla tekitatud käega peast

MV-l haaramise tagajärjel (tl 22 Seega ei ole põhjust kolleegiumil kahelda kannatanu ütlustes -24). , millistega on tõendamist leidnud, et just süüdistatav tekitas temale kriimustused ja eemaldus sünnimärk ning süüdistatava kogu tegevus tekitas ka valu

.

S kohtueelses menetluses antud üüdistatava ütlused avaldati maakohtu istungil ristküsitluse

käigus usaldusvääruse kontrollimiseks (lk 40, 51) ning süüdistatav ei osanud kohtuistungil

selgitada, miks ta kohtueelsel uurimisel teistsuguseid ütlusi andis. Ka ei ole vähetähtis, et süüdistatava J.N ütlused vägivalla tarvitamise osas on vastuolus ka tema enda 22.märtsi 2015 seletuse ja vastuväidete Politseiameti peadirektorile käimasoleva distsiplinaarmenetluse

17(22)

käigus antud seletusega (lk 29-31). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsuses nr 3-1-1-117-13 on märgitud, et tööandjale esitatud süüdistatava omakäeline seletus on käsitletav muu tõendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Antud seletuses on süüdistatav J.N

tunnistanud vägivalla tarvitamist Seega on süüdistatav erinevatel aegadel andnud MV suhtes.

erinevaid ja omavahel vastuolulisi ütlusi, mistõttu kolleegium asub seisukohale, et

süüdistatava ütlused kann suhtes tarvitatud vägivalla osas tuleb kui atanu

MV ebausaldusväärsed tõendikogumist välja jätta.

Ringkonnakohus nõustub ei rääkinud koheselt tunnistajale kaitsjaga, et kannatanu

MV TP-le tema suhtes toimepandud teost ja valust. Samas asjaolu, et kannatanu seda ei teinud, ei sea kahtluse alla kannatanu ütlusi temaga aset leidnud sündmuste osas ning ei lükka ümber kannatanu ütlust, et kogu süüdistatava tegevus tekitas talle valu.

S

üüdistatav on lisaks väitnud, et selline kaelast haaramine ei ole vägivallaakt, vaid

narkotalituse töötajate kohvinurgas toimuv mäng. Kolleegium märgib, et sellise abstraktse

versiooni kinnitamiseks ei ole ühtegi tõendit süüdistatav ega tema kaitsja esitanud. Nii

süüdistatav oli võimalus al kui tema kaitsjal maakohtu istungil rist kannatanut ja küsitleda

tunnistajaid , ja TP, mis on vajalik sellise kaitseversiooni kinnitamiseks ning DS MK süüdistusversiooni ümberlükkamiseks, kuid käesolevas asjas süüdistatav ega tema kaitsja seda teinud ei ole. Seega selline süüdistatava versioon ei ole kinnitust leidnud tõendikogumina.

Tunnistajate ja

DS MK ütlused osas, millest nad on teadlikuks saanud kannatanu MV

vahendusel . Ka ei oma ei oma tähtsust, kuna neid ei ole alust käsitada iseseisva tõendina

t

osaliselt, kuna tunnistaja kuulis toimunust teiste isikute ähtsust tunnistaja TP ütlused

vahendusel. Kohtumenetluses on kannatanu kuulatud üle vahetu tõendiallikana, mistõttu ei

ole alust tugineda sama teabe osas n- Samas saab ö vahendlike tunnistajate ütlustele.

tunnistajate ja

nad on tajunud, st DS MK ütlusi arvestada tõendina asjaolude suhtes mida näinud või kuulnud, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajunud. Tunnistaja

MK on andnud ütlusi, et nägi MV kõrva juures silmaga nähtavaid värskeid kriimustusi ning kaelal vigastatud sünnimärki. oli ärritunud ning närvis (lk 49). MV Tunnistaja

kaela peal vasakul pool oli DS on andnud ütlusi, et nägi, et MV värske marrastus või kriimustus, mis ei veritsenud väga, aga verd oli natuke näha. Tema soovitas minna

traumapunkti, kuid kannatanu ütles, et soovib maha rahuneda ja hiljem otsustab, mis teeb. Hääl värises ja oli selge, et ta ei suuda kohe mingit otsust vastu võtta (lk 49 pöördel).

6.3 KarS § 121 lg s 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv - -

aktiline süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu objektiivne koosseis sisaldab kahte

alternatiivset tegu

– tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu.

Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise

funktsiooni häires, haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes

avalduvas vigastuses. Tervisekahjustuse kui tagajärje eristamine raskusastmete järgi on vajalik KarS § 121 lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks. Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise

korral on KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt asunud seisukohale, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi

e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-60-10, p 16; 3-1-1-

50-13, p 12). Siiski tuleb märkida, et KarS § 121 koosseisu kontekstis ei või

18(22)

piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle

järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena

objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.

Maakohus on leidnud, et poolt kannatanu

süüdistatava J.N MV käega pea ümbert haaramine kaelapiirkonnast ning pea enda ja sõiduki keskkonsooli poole surumine, ei tundu objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna reaalne, et see tekitas valu. Selline tegevus võib tekitada ebamugavustunnet, kuid mitte tuntavat valuaistingut. Samuti leidis maakohus, et ka

kannatanule tekitatud kriimustused ehk nahamarrastused ei tekitanud valu objektiivse

kõrvalseisja pilgu läbi ning ei ole põhjendatud kergete kriimustuste või nahamarrastuste tekitamise kriminaliseerimine, pealegi kui need tekitati tahtmatult rüseluse käigus. Käesoleval juhul rikuti kaitstavat õigushüve minimaalselt. Sünnimärgi äratõmbamise osas asus maakohus seisukohale, et süüdistatav J.N ei saanud pidada võimalikuks, et rabelemise ja rüselemise

käigus võib ta vigastada kannatanu

MV sünnimärki, kuna see oli väike ja süüdistatav ei teadnud selle olemasolust. Kolleegium maakohtu selliste seisukohtadega ei nõustu. märkis juba eelnevalt (vt Kolleegium

p 6.1), et antud juhul on tegemist ühe teoga, mistõttu tuleb hinnata süüdistatava käitumist

kannatanu s MV uhtes ühtse käitumisena. Maakohus hinnates löömise, kaelapiirkonnast haaramise, pea surumise, kinnihoidmisega ja rüseluse käigus tekitatud nahamarrastuste ning

sünnimärgi tõmbamisega seotud kannatanu ütlusi, on neid tsiteerinud ja neile tuginenud valikuliselt. Maakohtu järeldus, et kohtulikul arutamisel pole kannatanule valu põhjustamine

tuvastatud, on üldsõnaline ja konkreetsete tõenditega seostamata. Maakohtu põhjendus, et

kuna kannatanu näol on tegemist noore politseitöötajaga, mis nõuab tugevat füüsilist treeningut, siis tulenevalt sellest ei saanud kannatanu valu tunda, ei ole asjakohane. Maakohtu

sellise seisukohaga nõustumise korral ei saaks politseitöötaja olla kannatanuks KarS § 121 mõttes. Vastupidiselt maakohtu järeldusele, et kannatanu ole maakohtu istungil väitnud, et ta MV ei oleks tundnud füüsilist valu, on ringkonnakohtu poolt üheselt tuvastatav tulenevalt kannatanu

MV ütlustest, et kogu süüdistatava J.N käitumine, s.o peast haaramine, jõuga kinni

hoidmine, kriimustamine ja sünnimärgi eemaldamine tekitas kannatanule füüsilist valu (lk 46).

Kolleegium asub seisukohale, et J.N 121 objektiivse koosseisu. täitis KarS §

Süüdistataval oli kannatanuga füüsiline konflikt ja kolleegiumil puudub alus kahelda

kannatanu

MV ütlustes, mille kohaselt tundis ta süüdistatava kogu tegevuse tõttu füüsilist valu. Samuti põhjustas J.N oma tegevusega

- tervisekahjustuse. MV le Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et KarS § 121 koosseisu täitmiseks

on vajalik löögi teatud intensiivsus. Ringkonnakohtu hinnangul kehtib see seisukoht ka

haaramise ja surumise puhul. Selleks, et pidada füüsilist mõjutamist KarS § 121 alusel kuriteoks, tuleb tuvastada seega teo teatud intensiivsus. Maakohus asus seisukohale, et ei ole teada kui tugev oli süüdistatava haare ja kui tugevat jõudu süüdistatav rakendas ning seda ei

selgu ka kannatanu ütlustest, mistõttu ei saa tõsikindlat väita, et selline tegevus põhjustas valu.

Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus täielikult tähelepanuta ütlused kannatanu

MV J.N

teo intensiivsuse kohta. ta punnis kinnihoidmisele Nii on kannatanu andnud ütlusi, et vastu ja rüseles. Valu tekitas ka kinnihoidmine ning ta püüdis oma pead kätte saada (lk 46,

47). haaras kannatanu kaelast, sasis pead, hoidis Süüdistatav J.N on andnud ütlusi, et

haardes õrnalt (lk 50 pöördel). Kuivõrd juba eelnevalt leidis kolleegium, et vägivalla

tarvitamise osas ei ole süüdistatava ütlused usaldusväärsed ja need tuleb selles osas kui

19(22)

ebausaldusväärsed tõe välja jätta tuleb lähtuda kannatanu ütlustest. ndikogumist , MV

T

haaras ja surus tema ulenevalt kannatanu ütlustest tuleb lugeda tõendatuks, et süüdistatav pead ilmselgelt suure intensiivsusega, kuna kannatanu pidi rabelema, et haardest vabaneda. Seega ei olnud tegemist sellise haaramise ja surumisega (rüselusega), millest oleks võimalik

koheselt ja lihtsalt vabaneda. Haarde ja surumise tugevust kinnitab ka asjaolu, et selle

tulemusel eemaldus kaelal asuv sünnimärk ning tekkisid nahamarrastused. Need asjaolud

ann aluse jaatada nii valu kui tervisekahjustuse tekitamist. Kannatanu

- tekitatud avad MV le

nahamarrastused laubal, vasakul pool kaelal ja vasakul kõrvalestal ning sünnimärgi ära

tõmbamine viitavad sellele, et kannatanut suruti ja haarati nii tugevalt haarde e, et selle ss tulemusel tekkisid eelpool viidatud nahamarrastused ja eemaldus sünnimärk.

Järgmisena tuleb lahendada küsimus sellest, kas siis, kui kannatanu kinnitab valu tundmist, piisab lugemaks tuvastatuks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-29-15, p 11.3). Kolleegium asub ühiselt seisukohale, et antud juhul tundub objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi

vaadatuna reaalne, et süüdistatava kogu tegevus kannatanu suhtes tekitas kannatanule valu.

Käesoleval juhul ei olnud süüdistatava käitumise väline intensiivsus minimaalne ning see ületas bagatellkäitumise piiri. Ka ei peale peast haaramist ning surumist saa kolleegium jätta märkimata, et J.N MV

sõiduki keskkonsooli poole üüdis kahel korral parema käe rusikaga lüüa. Kannatanu p MV

ütluste kohaselt sai ta vasaku käe ette, tundis kahte lööki oma peopesas (lk 46, 47).

Kolleegium märgib, et sellistel asjaoludel pole ilmselgelt võimalik rääkida J.N poolt

toime pandud tervist kahjustavast teost, kuid kuna J.N või valu tekitavast , üritas kannatanut lüüa kahel korral parema käe rusikaga, asus J.N tegu toime panema, mistõttu tuleb KarS § sellist käitumist käsitada KarS §

25 lg- 2 tuginedes J.N le -s 121 lg 1

säte või valu tekitamise statud tervise kahjustamise katsena, kuid see asjaolu ei muuda

lõplikku kvalifikatsiooni. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-28-07 tooduga.

6.4 KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas

koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab

võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda.

Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja

kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element -

tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi

otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse

puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse

korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral

kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-4-08, p 19; 3- 1-1-50-13, p 13.4).

Kolleegium luges p 6.3 tõendatuks, et süüdistatav haaras ja surus kannatanu pead ilmselgelt

suure intensiivsusega (jõuliselt) ning see asjaolu annab aluse jaatada valu tekitamise ja

tervisekahjustuse osas KarS 121 kaudset tahtlust. Seega täitis süüdistatav J.N §

koosseisu vähemalt kaudse tahtlusega. On ilmselge, et kui süüdistatav oleks kannatanut

hoidnud kerges haardes , siis ei oleks saanud tekkida , nn sõbralikult või mänguliselt

nahamarrastused laubal, vasakul pool kaelal ja vasakul kõrvalestal ja eemalduda (tõmmata) kaelalt sünnimärk. Arvestades, et süüdistatav hoidis kannatanul peast kinni ja surus pead alla

ega lõpetanud oma tegevust ka siis, kui kannatanu püüdis vabaneda süüdistatava haardest,

20(22)

pidas süüdistatav võimalikuks, et ta tekitab kannatanu või tervisekahjustuse le valu . Samuti möönis süüdistatav valu ja tervisekahjustuse tekitamist. saab tuletada kannatanule tervise Ka

kahjustamise või valu põhjustamise tahtlust sellest, et süüdistatav üritas kahel korral kannatanut lüüa.

6.5 Kaitsja apellatsiooni vastuses taotletakse

7 - KrMS § lg s 3 sätestatud in dubio pro reo

põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks

igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest.

Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline

kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid

arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata

kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada

süüdistatava kasuks. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt lahendis 3-1-1-77-15

märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

KrMS §

3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

7 lg Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul

tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon

olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas

kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kohtuasjas ei haaku kaitsja poolt apellatsiooni vastuses toodud versioonid ja oletused kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumina.

Lähtudes eeltoodust leiab kolleegium, et on täielikult tõendatud § 121 lg J.N poolt KarS

1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ja tuleb s

J.N üüdi mõista KarS § 121 lg 1 järgi.

7.

Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavale J.N-ile karistuse mõistmise küsimust.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Käesolevas asjas ei ole prokurör süüdistusaktis J.N karistust kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid märkinud. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et J.N käitumises

esineb kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 9 mõttes, s.o leppimine kannatanuga (lk 52-52 pöördel).

KarS § 121 lg 1 sanktsioon näeb ette nii rahalise karistuse või kuni ü

heaastase vangistuse. KrMS § 331 lg-te 2 ja 3 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni

piires. Seega ei saa rangemat karistust, kui seda taotles kolleegium mõista J.N-ile prokurör.

Prokurör on taotlenud üle J.N karistada rahalise karistusega sanktsiooni keskmise määra, s.o päevamäära, arvestades päevamäära suuruseks 26 eurot. 300 Kuna kolleegium on seotud prokuröri apellatsiooni piiridega, siis ei pea kolleegium vajalikuks rahalise J.N-ile karistuse mõistmise vajalikkust motiveerida.

Samas ei pea kolleegium prokuröri poolt taotletud rahalise karistuse määra põhjendatuks

arvestades süü suurust. Kolleegium märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost

lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski

vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega

konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi

21(22) saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-

06). on varem J.N kriminaalkorras karistamata, ta töötab ning antud andmed on iseloomustavaks asjaoluks. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et süüd tuleb lugeda J.N suureks ning sel põhjusel karistada sanktsiooni keskmist määra ületava rahalise karistusega.

K istmisel on teo sisemist aristuse mõ üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse

ebaõigust

06 märkinud, et süü . Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-

suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on

öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava

põhjendatud karistusõigusliku hinnangu Tähendust toimepandud kuriteole (otsuse p 14).

omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis ebaõigus), -

k uti usjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on sam

objektiivseks kategooriaks. Hinnates süüdistatava süü suurust kehalise väärkohtlemise

toimepanemisel, ei ole tähtis mitte see, kas süüdistatav täitis ühe või mõlemad KarS § 121

koosseisualternatiivid, vaid kehalise väärkohtlemise intensiivsus ja seeläbi kannatanule tekitatud tervisekahjustuse raskus või objektiivselt hinnatava valu tugevus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-44-16).

Käesoleval juhul ei ole tekitatud tervisekahjustus raske, ka ei ole hinnatava valu tugevus

ülemäära suur. Samuti esineb karistust kergendav asjaolu. Kolleegium leiab, et

J.N

suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale rahalise karistuse, mis jääb

alla sanktsiooni k ras. Kolleegium peab eskmist määra, kuid mitte sanktsiooni alammää

põhjendatuks arvestades süü suurust mõista

J.N-ile karistuseks rahaline karistus 120 päevamäära, arvestades päevamäära suuruseks 26 eurot (lk 28).

8. Kohtukolleegium peatub ka menetluskuludel. Maakohtu otsusega kulu 61 eurot riigi kanda, kuna KrMS jäeti isiku kohtuarstliku ekspertiisi

§ 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Eesti Vabariigilt le makstud tasu. mõisteti välja J.N kasuks 600 eurot valitud kaitsja

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse J.N õigeksmõistmises süüdistuses KarS

§ 121 lg 1 järgi tervikuna ja teeb süüdimõistva kohtuotsuse, siis mõistab kohtukolleegium

isiku kohtuarstliku ekspertiisi tegemise kulu välja süüdistatavalt. Samuti tühistab kohtukolleegium kohtuotsuse Eesti Vabariigilt J.N kasuks välja mõistatud valitud kaitsja tasu 600 euro osas ning jätab selle süüdistatava kanda.

KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskulu süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Kuna tegemist on

menetluskuluga, mis ei ole materiaalses mõttes käsitletav karistusena, siis tuleb sundraha

väljamõistmisel kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juhtinud sellele asjaolule kohtute tähelepanu 9. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-63-05, 12. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-46-08 ja 16. novembri 2010. a otsus nr 3-1-1-83-10. Süüdistatav mõistetakse süüdi KarS § 121 lg 1 järgi teise astme kuriteos, mistõttu J.N tuleb J.N-ilt

välja mõista sundraha 645 eurot.

9.

J.N valitud kaitsja vandeadvokaat esitas ringkonnakohtule KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel

koos kirjaliku vastusega prokuröri apellatsioonile taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetlusk mas kokku 1 560 eurot. ulude hüvitamiseks sum

22(22)

Kohtukolleegium leiab, et arvestades prokuröri apellatsioonile esitatud vastuse koostamise

mahtu ja sellele kulunud aega, ei ole kaitsja poolt taotletud summa KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik. Riigikohus on varem selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna

üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu

menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12,

p 29.) Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks

koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb

hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest

makstud tasu isikule ei hüvitata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema

koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 18. mai 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-43-10, p 14). Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava

materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mai 2009. -3-1-28-09, p 11). a määrus asjas nr 3

Kolleegiumi hinnangul on kaitsja poolt märgitud õigusabiteenuse tunnihind arutatava

kriminaalasja kontekstis mõistliku suurusega ja ka osutatud õigusteenus on olnud tervikuna

vajalik, kuid kolleegium seab kahtluse alla kaitsja esitatud arve alusel tehtud töö mahu

(vastuväidete koostamine apellatsioonile 20.06.2016.a 4 tundi ja kirjalike seisukohtade

koostamine 27.06.2016.a 5 tundi). Esiteks kattuvad osaliselt kirjaliku vastuse argumendid

juba eelnevalt Riigikohtule esitatud kassatsiooniga ning samuti kattuvad osaliselt apellatsioonile alusel) esitatud kirjalikud seisukohad esitatud vastuväited KrMS § 322 lg 3 (

ja , mille tõttu ei saa õigusteenuse osutamisele kulutatud aega lugeda täies ulatuses põhjendatuks.

Arvesse tuleb võtta sedagi, et prokuröri apellatsioon on jäänud samaks, mistõttu prokuröri

kirjalike seisukohtade analüüs ei olnud kindlasti ajamahukas. Märgitud põhjustel loeb kolleegium valitud kaitsjatele makstud õigusabikuludest mõistliku suurusega tasuks 910 eurot (7 tundi s 1 092 eurot. ), millele lisandub käibemaks 182 eurot, seega kokku summa

Kuna kohtukolleegium teeb süüdistatava suhtes KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud J.N lahendi, siis jäävad apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud riigi kanda. Seoses sellega mõistab kohtukolleegium Eesti Vabariigilt kasuks vä J.N lja tema poolt valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu kokku 1 092 eurot.

10. Eeltoodu alusel ja , 3 - juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2 ; § 340 lg 4 p st 2 tühistab

kohtukolleegium Harju Maakohtu 9.detsembri 2015. tsuse ja teeb a õigeksmõistva kohtuo süüdimõistva otsuse. Prokuröri apellatsiooni kohtukolleegium rahuldab osaliselt.

Orvi Tali, Julia Katškovskaja ja Sten Lind

(allkirjastatud digitaalselt)