3-15-2393/44 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja

Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2393

Haldusasi

TV kaebus Tallinna Vangla 29.07.2015 otsuse nr 5-

8/15/19880-2,

31.08.2015

vaideotsuse

nr

5-

15/15/24652-1, 12.10.2015 otsuse nr 5-11/15/26762-2,

18.11.2015 otsuse nr 5-11/15/30502-2, 10.12.2015

otsuse nr 5-11/15/30502-4, 30.12.2015 otsuse nr 5-

11/15/36523-2, 17.02.2016 otsuse nr 5-11/16/3621-2,

04.03.2016 otsuse nr 5-11-16/5965-2, 31.03.2016

otsuse nr 5-11/16/8124-2, 12.05.2016 otsuse nr 5-

11/16/12842-1 ja 30.05.2016 otsuse nr 5-11/16/14337-

1 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks

võimaldada

kaebajale

pikaajalist

kokkusaamist

elukaaslasega

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18. märtsi 2016. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – TV

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Menetluse alus ringkonnakohtus

TV apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada TV taotlus haldusasjas nr 3-15-2393 esitatud kaebuse täiendamiseks

nõudega tühistada Tallinna Vangla 30. mai 2016. a otsus nr 5-11/16/14337-1.

2. Tunnistada

põhiseadusega

vastuolus

olevaks

ja

jätta

kohaldamata

vangistusseaduse (RT I 2000, 58, 376; RT I, 23.03.2015, 141) § 94 lõige 5, mis

sätestab:

„(5) Vahistatule ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 25 sätestatud pikaajalist

kokkusaamist.“

3. Rahuldada TV apellatsioonkaebus.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 18. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-2393

ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada TV kaebus osaliselt ning tühistada

3-15-2393

2(11)

Tallinna Vangla 12. mai 2016. a otsus nr 5-11/16/12842-1 ja 30. mai 2016. a otsus

nr 5-11/16/14337-1. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

5. Mõista Tallinna Vanglalt TV kasuks välja menetluskulude katteks 18

(kaheksateist) eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende

endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul, arvates

ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud ja

kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras

tehtud lahendi kuulutamisest (HKMS § 212 lg-d 1 ja 3).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. TV peeti 14.04.2014 kahtlustatavana kinni ja viibib alates 16.04.2014 vahi all.

Riigiprokuratuur keelas 16.04.2014 määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1341

alusel TV-l kokkusaamised, kirjavahetuse ja telefoni teel suhtlemise kõigi isikutega, v.a

riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ning kaitsja, samuti lühiajalised

väljaviimised.

Riigiprokuratuuri

09.09.2014

määrusega

lubati

TV-le

lühiajalised

kokkusaamised, kirjavahetus ja telefonikõned teiste hulgas elukaaslasega. Riigiprokuratuur

tühistas 05.11.2014 määrusega TV suhtes 16.04.2014 määrusega kehtestatud lisapiirangud

täies mahus, kuna puudub alus arvata, et vahistatu suhtlemine kolmandate isikutega võiks

kriminaalmenetlust kahjustada.

2. TV esitas 23.02.2015 Tallinna Vanglale taotluse elukaaslase MM-ga pikaajalise

kokkusaamise võimaldamiseks, mille Tallinna Vangla jättis 12.03.2015 otsusega nr 5-

8/15/6326-2 läbi vaatamata. TV esitas 03.07.2015 Tallinna Vanglale uue taotluse

elukaaslasega pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, mille Tallinna Vangla jättis

29.07.2015 otsusega nr 5-8/15/19880-2 läbi vaatamata, sest vangistusseaduse (VangS) § 25 ja

§ 94 lg 5 kohaselt saab pikaajalist kokkusaamist taotleda üksnes kinnipeetav. Tallinna Vangla

jättis 31.08.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/24652-1 TV vaide rahuldamata.

3. TV on taotlenud vanglalt peresidemete säilitamiseks elukaaslase MM-ga pikaajaliste

kokkusaamiste võimaldamist veel 15.09.2015, 27.10.2015, 30.11.2015, 20.12.2015,

02.02.2016, 26.02.2016, 17.03.2016 ja 08.05.2016 ning Tallinna Vangla on kõik loetletud

3-15-2393

3(11)

taotlused jätnud VangS § 94 lg 5 alusel rahuldamata (Tallinna Vangla 12.10.2015 otsus nr 5-

11/15/26762-2; 12.05.2016 otsus nr 5-11/16/12842-1) või tagastanud need VangS § 25 ja

haldusmenetluse seaduse § 14 lg 6 p 2 alusel läbivaatamatult (Tallinna Vangla 18.11.2015

otsus nr 5-11/15/30502-2; 10.12.2015 otsus nr 5-11/15/30502-4; 30.12.2015 otsus nr 5-

11/15/36523-2; 17.02.2016 otsus nr 5-11/16/3621-2; 04.03.2016 otsus nr 5-11-16/5965-2;

31.03.2016 otsus nr 5-11/16/8124-2).

4. TV esitas 22.09.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 29.07.2015

otsuse ja 31.08.2015 vaideotsuse tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks

võimaldada kaebajale pikaajalist kokkusaamist oma elukaaslasega. Tallinna Vangla on

rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-d 8 ja 14,

sest ei ole võimaldanud kaebajale kui vahistatule kohtumisi lähedastega samadel alustel kui

kinnipeetavatele.

Vanglavälise

suhtlemise

piirangud

peavad

olema

põhjendatud

kriminaalmenetluse huvide või julgeoleku kaalutlustega ning olema erandiks, mitte reegliks.

Lühiajalised kokkusaamised ning suhtlemine telefoni ja kirja teel aitavad minimaalsel määral

säilitada sotsiaalseid sidemeid, kuid need ei ole tõsiseltvõetavaks alternatiiviks pikaajalistele

kokkusaamistele. Kaebaja taotles ka lühiajalisi kokkusaamisi ilma klaasist vaheseinata, kuid

vangla seda ei võimaldanud. Kaebaja on olnud vahi all pikka aega ning talle pole kordagi

võimaldatud pikaajalist kokkusaamist oma perekonnaga. Riigikohtu 19.11.2009 otsuse nr 3-3-

1-62-09 (p 18) kohaselt võib pikaajaliselt vahistatu staatuses viibivale isikule pikaajaliste

kokkusaamiste mittevõimaldamine kujutada endast põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud

perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse ebaproportsionaalset riivet (vt ka Tartu Halduskohtu

18.05.2015 otsus nr 3-14-51567). Kuna kaebaja suhtes KrMS § 1431 alusel kehtestatud

suhtlemispiirangud tühistati 05.11.2014, siis puudub alus käsitada tema kohtumist oma

elukaaslasega kriminaalmenetlust ohustavana. VangS § 94 lg-s 5 sätestatud keeldu ei saa

õigustada kriminaalmenetluse tagamise eesmärkidega. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on

leidnud, et lühiajalised kokkusaamised ei ole võrreldavad füüsilist kontakti võimaldavate

pikaajaliste kokkusaamistega (vt 09.07.2013 otsus asjas Varnas vs. Leedu, kaebus nr

42615/06; 23.06.2015 otsus asjas Costel Gaciu vs. Rumeenia, kaebus nr 39633/10). PS § 123

lg-st 2 tulenevalt on EIK praktika järgimiseks kohustuslik. Ka Euroopa Nõukogu ministrite

komitee 11.01.2006 soovituse nr Rec(2006)2 „Euroopa vanglareeglistiku kohta“ kohaselt

tuleb kohtueelse menetluse ajaks kinni peetud isikule tagada kohtumised lähedastega samadel

alustel kui karistust kandvatele isikutele. Pikaajalisi kokkusaamisi reguleeriv VangS § 25 on

VangS § 90 lg-st 1 tulenevalt kohaldatav ka eelvangistuse kandmisel.

5. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta

rahuldamata. VangS sätestab vanglaväliseks suhtlemiseks erinevad võimalused. Pikaajalise

kokkusaamise õigus ei ole eraldiseisev subjektiivne õigus, vaid hinnata tuleb seda, kas

erinevad suhtlusvõimalused kogumis tagavad piisavalt isiku õiguse vanglavälisele suhtlusele.

Lähedastest lahusolemine on kinnipidamisega kaasnev paratamatus (nt EIK 30.06.2015 otsus

asjas Serce vs. Rumeenia, kaebus nr 35049/08). EIK ei tõlgenda konventsiooni selliselt, et see

kohustaks liikmesriike võimaldama vahistatutele pikaajalisi kokkusaamisi (vt 04.12.2007

otsus asjas Dickson vs. Ühendkuningriik, kaebus nr 44362/04). Vahistatu perekonnasuhete

säilimise tagab võimalus suhelda perekonnaga lühiajalistel kokkusaamistel, kirjavahetus ja

telefonikõned. Kui üldjuhul on kokkusaajad eraldatud klaasist vaheseinaga, siis alates

01.01.2015 kehtiva justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSKE) § 31 lg 21 võimaldab vanglal põhjendatud juhtudel lubada lühiajalist kokkusaamist

ka vaheseinata ruumis. Seda on mõjuval perekondlikul põhjusel võimaldatud ka pikaajalisele

vahistatule, kelle suhtes ei ole kohaldatud suhtlemispiiranguid ega esine muid välistavaid

asjaolusid. Kaebajal on olnud alates 15.10.2014 elukaaslasega regulaarselt lühiajalisi

kokkusaamisi (16 kokkusaamist) ja kaebaja on saanud elukaaslaselt 9 pakki. Samuti on neil

3-15-2393

4(11)

olnud alates 09.09.2014 võimalik suhelda telefoni teel ning kaebaja on teinud kokku 153

kõnet (kõnesid elukaaslasele pole võimalik eristada). Kaebajale on olnud tagatud ka

kirjavahetuse võimalus. Riigikohus märkis 04.04.2011 otsuses nr 3-4-1-9-10, et vahi all

olemise aja pikkusest olenemata on vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine

PS §-s 26 sätestatud õiguse mõõdukas riive ning seadusandja on perekonnaelu riive

proportsionaalsuse hindamise näinud ette juba vahistamise kohaldamise etapis. VangS § 94 lg

5 ei näe haldusorganile ette kaalutlusõigust ning kuni nimetatud sätet ei ole tunnistatud

põhiseadusevastaseks, ei saa haldusorgan PS § 123 lg-le 2 tuginedes jätta kehtivat normi

kohaldamata. Kaebajast tulenevad riskid tingisid kriminaalmenetluse huvides ka ajutise

absoluutse suhtlemispiirangu (kuni 09.09.2014). Vahistatu pikaajalise kokkusaamise

võimaluse välistamine tuleneb kriminaalmenetlusest ja teenib selle huve. Kaebaja õigus

vanglavälisele suhtlemisele on olnud piisaval määral tagatud muude suhtlemisvõimalustega.

6. Tallinna Halduskohus jättis 18.03.2016 otsusega TV kaebuse rahuldamata, sest

VangS § 25 ja § 94 lg-st 5 tulenevalt ei ole vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi ette nähtud

ning puudub alus tunnistada kõnealune piirang põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja oli

03.07.2015 taotluse esitamise ajal ja on ka kohtuotsuse tegemise ajal vahistatu staatuses.

Tallinna Vangla tagastas taotluse 29.07.2015 seda sisuliselt läbi vaatamata (st jättes

kontrollimata VangS §-s 25 sätestatud pikaajalise kokkusaamise loa andmise eeldused),

mistõttu on tegemist toiminguga ning kaebaja eesmärk on seega saavutada tema taotluse

sisuline läbivaatamine.

VangS § 95 lg 4 on imperatiivne norm, mis ei võimalda konkreetse juhtumi asjaolude

kaalumist. Seega on vahistatu esitatud pikaajalise kokkusaamise taotluse sisuline

läbivaatamine kehtiva õiguse kohaselt igal juhul välistatud. Kaebaja on tõstatanud küsimuse

VangS § 94 lg 5 vastuolust PS §-ga 26. Vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste keelu

põhiseaduslikkust on analüüsitud Riigikohtu 04.04.2011 otsuses nr 3-4-1-9-10 (p-d 53, 65, 68,

69) ning leitud see olevat PS §-ga 26 kooskõlas. Kaebaja viidatud EIK lahendites Varnas vs.

Leedu ja Costel Gaciu vs. Rumeenia on märgitud, et riik ei saa tugineda ainult keelavale

õigusnormile, vaid peab põhjendama, miks on pikaajaliste kokkusaamiste keelamine

konkreetse

vahistatu

puhul

vajalik.

Mõlemas

otsuses

järeldati,

et

vahistamise

märkimisväärselt pikk kestus kitsendas kaebajate perekonnaelu tasemeni, mida ei saanud

õigustada vahistamisega paratamatult kaasnevate ebamugavustega. EIK viidatud seisukohad

ei ole praeguses asjas kohaldatavad, sest kaebaja era- ja perekonnaelu õiguse ulatuslikumaks

riiveks (võrreldes süüdimõistetutega) oli mõjuv põhjus. Vahistamismääruse peale esitatud

määruskaebuse läbivaatamisel analüüsis Tallinna Ringkonnakohus 14.05.2014 määruses nr 1-

14-3382 muu hulgas vahistamise mõju TV perekonnaelule, pidades kuritegude jätkuva

toimepanemise vältimist perekonnaelu kaitse vajadusest kaalukamaks. Kaebajat on ka varem

korduvalt kriminaalkorras karistatud (sh kehalise väärkohtlemise ja avaliku korra rikkumise

eest) ning praegusel ajal süüdistatakse teda kriminaalasjas nr 1-15-693 karistusseadustiku §

214 lg 2 p-de 1, 4 ja § 255 lg 1 järgi (väljapressimine ja kuulumine kuritegelikku ühendusse).

Kuna isikut on varem kriminaalkorras karistatud ning ta on hetkel süüdistatav varasemast

tõsisemate kuritegude eest, ei ole välistatud, et pikaajalise kokkusaamise keelust erandi

tegemine võib kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Kaebaja anti kohtu alla 19.03.2015

ning praegu toimuvad kriminaalasjas istungid (viimati 02.03.2016). Menetluse sellises

staadiumis ei saa pikaajaliste kokkusaamiste keeldu pidada kaebaja era- ja perekonnaelu

õiguse ülemääraseks riiveks. Ülemäärase riivega võiks olla tegemist näiteks juhul, kui

kriminaalasjas oleks tehtud esimese astme otsus või oleks vähemasti kohtuotsuse kuulutamise

aeg kindlaks määratud. Seni on aga oluline vältida süüdistatavate liiga lähedast suhtlemist

oma

pereliikmetega,

kusjuures

ei

ole

oluline,

et

kaebaja

elukaaslane

pole

kriminaalmenetlusega otseselt seotud kaassüüdistatava või tunnistajana. Prokuratuuri

3-15-2393

5(11)

kehtestatud suhtlemispiirangute tühistamine ei anna alust eeldada, et pikaajalised

kokkusaamised ei saa ohustada kriminaalmenetlust, sest KrMS § 1431 lg-s 1 sätestatud

lisapiiranguid saab kehtestada ainult nendele õigustele, mis on isikul seadusest tulenevalt

olemas (vt Riigikohtu 19.11.2009 otsus nr 3-3-1-62-09, p 16).

Lühiajalisel kokkusaamisel saab küll suhelda ainult väga lihtsas vormis, võimaldades

vahistatul ja kokkusaajal üksnes ajutiselt teineteist näha ja vestelda, kuid lühiajaline

kokkusaamine on siiski perekonnasidemete säilitamisele kõige paremini kaasa aitav abinõu,

mis ei kahjusta kriminaalmenetluse läbiviimist. VSKE § 39 lg 2 kohaselt võimaldatakse

vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi vähemalt üks kord kuus ja kokkusaamise kestus on kuni

kolm tundi. Kaebaja on elukaaslasega lühiajalistel kokkusaamistel suhelnud 1-2 korda kuus.

Kuna kaebajale ei ole kordagi võimaldatud lühiajalist kokkusaamist ilma klaasist vaheseinata

eraldamiseta, ei saa sellise võimaluse olemasolu arvesse võtta. Küll aga saab võtta arvesse

teisi vahistatule lubatud vanglavälise suhtlemise vorme. Nii on kaebaja teinud kokku 153

telefonikõnet (sh elukaaslasele) ning saanud elukaaslaselt kirju ja pakke. Kokkuvõttes on

kaebaja saanud kriminaalmenetluse staadiumi arvestades säilitada oma perekonnasidemeid

parimal võimalikul viisil. Vahistamine ei ole kestnud sedavõrd kaua, et see võiks tingida

pikaajaliste kokkusaamiste keelu vastuolu PS §-ga 26. Õiguskantsleri 15.12.2015 vastus nr 6-

1/151421/1505567 ei kummuta kohtu põhjendusi ning Euroopa vanglareeglistik on üksnes

soovitusliku iseloomuga. Kohus ei ole asja lahendamisel seotud ka Tartu Halduskohtu

18.05.2015 otsusega nr 3-14-51567, mis pole lisaks veel jõustunud. Kuna kohustamisnõude

rahuldamiseks puudub alus, jääb rahuldamata ka Tallinna Vangla 31.08.2015 vaideotsuse nr

5-15/15/24652-1 tühistamise nõue.

7. TV esitas halduskohtu otsuse peale 28.03.2016 apellatsioonkaebuse ja esialgse

õiguskaitse taotluse, et võimaldada talle pikaajalist kokkusaamist oma perega. Tallinna

Ringkonnakohus võttis 20.04.2016 määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse ja jättis

esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu, et TV on

vaidlustanud üksnes Tallinna Vangla 29.07.2015 keeldumise õiguspärasuse, mistõttu ei oma

tähtsust, kui pikka aega on kaebaja praeguseks ajaks viibinud vahi all, ilma et temale oleks

võimaldatud pikaajalist kokkusaamist oma perekonnaliikmetega. Toodud asjaoludel ei olnud

põhjust asuda esialgse õiguskaitse küsimuses Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2015 määruses

esitatust erinevale seisukohale.

8. TV esitas 09.05.2016 ja 17.05.2016 ringkonnakohtule taotlused kaebuse täiendamiseks

nõuetega tühistada ka vangla hilisemad keeldumised temale pikaajalise kokkusaamise

võimaldamisest ning palus ühtlasi kohaldada esialgset õiguskaitset, võimaldades talle

kokkusaamist juba kohtumenetluse ajal. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.05.2016

määrusega TV esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, kuid rahuldas TV taotluse

haldusasjas nr 3-15-2393 esitatud kaebuse täiendamiseks nõuetega tühistada Tallinna Vangla

12.10.2015 otsus nr 5-11/15/26762-2, 18.11.2015 otsus nr 5-11/15/30502-2, 10.12.2015 otsus

nr 5-11/15/30502-4, 30.12.2015 otsus nr 5-11/15/36523-2, 17.02.2016 otsus nr 5-11/16/3621-

2, 04.03.2016 otsus nr 5-11-16/5965-2, 31.03.2016 otsus nr 5-11/16/8124-2 ja 12.05.2016

otsus nr 5-11/16/12842-1. Ringkonnakohus leidis, et kaebuse muutmine on lubatav ja

otstarbekas ning kuivõrd kõigi taotluste rahuldamise välistas kehtiv õigus, ei saanuks

vastustaja vastuväited muudetud nõudele sisuliselt erineda esialgsele nõudele esitatud

vastuväidetest. Kaebuse nõuete täiendamine aitab vältida uusi kohtuvaidlusi ning VangS § 11

lg-s 5 ja § 47 lg-s 1 sätestatud nõuded olid esialgse kaebusega halduskohtusse pöördumisel

täidetud.

9. Tallinna Halduskohus tunnistas 19.05.2016 otsusega nr 3-16-78 põhiseadusega

vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata VangS § 94 lg 5, mis kaalutlusõiguseta sätestab, et

3-15-2393

6(11)

vahistatule ei kohaldata VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist. Tallinna Vangla

esitas 20.05.2016 ringkonnakohtule taotluse haldusasja menetluse peatamiseks HKMS § 95 lg

3 alusel kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni VangS § 94 lg 5 suhtes algatatud

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-2-16. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.05.2016

määrusega Tallinna Vangla taotluse rahuldamata, leides, et kuigi VangS § 94 lg 5 kehtivus on

ka praeguses vaidluses otsustava tähtsusega, tooks menetluse peatamine kaasa haldusasja

lahendamise ülemäärase venimise ja võiks seeläbi oluliselt suurendada apellandi eraelu

puutumatuse õiguse niigi väga intensiivset riivet.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. TV palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja on apellatsioonkaebuse esitamise ajaks viibinud vahi

all juba ligi kaks aastat (alates 14.04.2014) ning sedavõrd pika perioodi jooksul VangS § 94 lg

5 alusel pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine rikub PS §-s 26 sätestatud põhiõigust

(vrd Riigikohtu 19.11.2009 otsus nr 3-3-1-62-09, p 18; Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2010

otsus nr 3-09-1840; Riigikohtu 27.02.2012 määrus nr 3-1-1-9-12, p 14.1). Pikaajaliste

kokkusaamiste keeld saab olla Riigikohtu 04.04.2011 otsuses nr 3-4-1-9-10 märgitu kohaselt

mõõdukas vaid juhul, kui see teenib põhjendatult kriminaalmenetluse eesmärke, mis

praegusel juhul aga täielikult puuduvad, sest Riigiprokuratuuri 09.09.2014 määrusega on

tühistatud suhtlemispiirangud lähedastega ja 05.11.2014 määrusega tühistati lisapiirangud

täielikult, sest vanglaväline suhtlemine ei kahjustaks kriminaalmenetlust. Seega ei ole

lahendis nr 3-4-1-9-10 toodud seisukohad praeguses asjas kohaldatavad. PS §-st 123

tulenevalt pidi vangla arvestama ka EIK lahenditega Varnas vs. Leedu ja Costel Gaciu vs.

Rumeenia. Kaebaja perekonnaliikmed on korduvalt käinud lühiajalistel kokkusaamistel ja

puudub alus kahelda nende maines. Lühiajalised kokkusaamised (klaasist vaheseinaga

eraldatult) ei ole samas tõsiseltvõetavaks alternatiiviks pikaajalistele kokkusaamistele ega aita

need piisavalt kaasa lähisuhte säilitamisele. Tegemist ei saa olla vahistamisega paratamatult

kaasneva piiranguga. Euroopa vanglareeglistikust tulenevalt peaks vangla kohtlema

vahistatuid ja kinnipeetavaid võrdselt, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõjuv põhjus.

Vanglareeglistikust tuleb võimaluse korral juhinduda ka Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja

rakendamisel (vt Riigikohtu 05.02.2009 määrus nr 3-3-1-95-08, p 9).

11. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub

selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb varasemalt antud

kirjalike selgituste juurde ja palub nendega arvestada. TVle pikaajalise kokkusaamise

võimaldamata jätmine oli õiguspärane, sest seda keelab VangS § 94 lg 5. Tallinna Vangla on

haldusorganina kohustatud seadust täitma ning kaalutlusõigust mittesisaldavate normide

korral puudub vanglal seejuures igasugune valikuvõimalus. Kuigi PS § 123 sätestab

välislepingu ülimuslikkuse, ei saa haldusorgan olukorras, kus VangS § 94 lg 5 kehtib, jätta

selles sätestatut omaalgatuslikult järgimata. VangS § 94 lg 5 ei anna vanglale võimalust teha

teistsugust otsust ka apellandi vahistusaja pikkust arvestades. Ka kohus ei saa kohustada

haldusorganit tegema toimingut või otsust, mida kehtiv õigus ei võimalda (vt Riigikohtu

18.05.2009 määrus nr 3-3-1-5-09, p 12).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Pärast Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2016 määrusega kaebuse täiendamist uute

tühistamisnõuetega, on TV esitanud 08.06.2016 ringkonnakohtule uue taotluse täiendada

kaebust lisaks nõudega tühistada Tallinna Vangla 30.05.2016 otsus nr 5-11/16/14337-1,

3-15-2393

7(11)

millega vangla jättis VangS § 94 lg 5 alusel rahuldamata TV 26.05.2016 taotluse võimaldada

talle pikaajalist kokkusaamist oma elukaaslase MM-ga.

Ringkonnakohus leiab 30.05.2016 määruse p-s 16 märgitud põhjendusi tervikuna üle

kordamata, et kaebuse muutmine on lubatav ja otstarbekas ning kuivõrd kõigi TV esitatud

pikaajalise kokkusaamise taotluste rahuldamise välistas kehtiv õigus, ei saanuks vastustaja

vastuväited muudetud nõudele sisuliselt erineda esialgsele nõudele esitatud vastuväidetest.

Kaebuse nõuete täiendamine aitab vältida uusi kohtuvaidlusi ning VangS § 11 lg-s 5 ja § 47

lg-s 1 sätestatud nõuded olid esialgse kaebusega halduskohtusse pöördumisel täidetud.

Taotlus on esitatud enne ringkonnakohtu 30.05.2016 määruse resolutsiooni p-s 5 sätestatud

taotluste esitamise tähtpäeva (13.06.2016) möödumist (HKMS § 49 lg-d 1 ja 2). Eeltoodu

põhjal rahuldab ringkonnakohus TV taotluse kaebuse muutmiseks ja menetleb täiendavalt

taotlust tühistada Tallinna Vangla 30.05.2016 otsus nr 5-11/16/14337-1.

13. VangS § 25 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi

abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või

kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise

abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud

kooselu enne karistuse kandmise algust. VangS § 25 lg-st 2 ja VSKE § 41 lg-st 1 tulenevalt

on pikaajaline kokkusaamine üks kuni kolm ööpäeva kestev kooselamine vangla selleks

ettenähtud ruumides, kus kokkusaajal ning kinnipeetaval on võimalik ilma pideva

järelevalveta suhelda, süüa, pesta ja magada. VangS § 25 lg 2 viimases lauses sätestatud

volitusnormi alusel näeb VSKE § 45 ette, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks

pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. VangS § 25 lg 3 kohaselt ei

võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi vangla vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale,

avavanglas viibivale kinnipeetavale ja distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse

paigutatud kinnipeetavale. VangS § 94 lg 5 nägi kõigi keeldumiste tegemise ajal ja näeb ka

praegu ette, et vahistatule VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist ei kohaldata.

14. Vaidlust ei ole selles, et TV peeti 14.04.2014 kahtlustatavana kinni ja vahistati Harju

Maakohtu 16.04.2014 määrusega nr 1-14-3382 ning praeguse kohtuotsuse tegemise aja

seisuga on TV endiselt vahistatu staatuses. Riigiprokuratuur keelas 16.04.2014 määrusega

kriminaalasjas nr 13221000003 KrMS § 1431 alusel TVl kuni kohtueelse menetluse lõpuni

kokkusaamised, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise suhtlemiseks kõigi isikutega, v.a riigi- ja

kohaliku omavalitsuse asutused ja ametiisikud ning kaitsja. Riigiprokuratuur lubas 09.09.2014

määrusega TV-le lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetuse ja telefonikõned teiste hulgas

elukaaslase

MM-ga.

Seonduvalt

TV

25.08.2014

avalduses

märgitud

pikaajaliste

kokkusaamise võimaldamise taotlusega selgitas Riigiprokuratuur, et VangS § 94 lg-st 5

tuleneva piirangu tõttu ei ole vastavat taotlust võimalik sisuliselt läbi vaadata.

Riigiprokuratuuri 05.11.2014 määruse p-ga 5 tühistati täies mahus kõik TV-le kohaldatud

lisapiirangud, märkides, et on põhjendatud alus arvata, et vahistatu suhtlemine kolmandate

isikutega ei kahjusta kriminaalmenetlust.

Vaidlust ei ole ka selles, et TV on esitanud Tallinna Vanglale kokku 11 korral (23.02.2015,

03.07.2015, 15.09.2015, 27.10.2015, 30.11.2015, 20.12.2015, 02.02.2016, 26.02.2016,

17.03.2016, 08.05.2016 ja 26.05.2016) taotlusi võimaldada talle peresidemete säilitamiseks

pikaajalist kokkusaamist oma elukaaslase MM-ga ning Tallinna Vangla on kõik vastavad

taotlused jätnud rahuldamata või läbi vaatamata (12.03.2015, 29.07.2015, 12.10.2015,

18.11.2015, 10.12.2015, 30.12.2015, 17.02.2016, 04.03.2016, 31.03.2016, 12.05.2016 ja

30.05.2016 otsused), tuginedes asjaolule, et VangS § 25 ja § 94 lg 5 ei näe vahistatu

pikaajalisi kokkusaamisi ette. Menetlusosaliste vahel puuduvad erimeelsused ka selles, et TV-

le on olnud Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud kõik õigusaktides sätestatud muud

3-15-2393

8(11)

võimalused peresidemete säilitamiseks (lühiajalised kokkusaamised, telefonikõned ja

kirjavahetus) ning ta on neid ka aktiivselt kasutanud (nt kõned elukaaslasega seostataval

telefoninumbril 53417908 keskmiselt kord nädalas; lühiajalised kokkusaamised MM-ga üks

või kaks korda igas kuus).

15. Vahistatule pikaajaliste kokkusaamise mittevõimaldamise põhiseaduslikkust on varem

hinnatud Riigikohtu 04.04.2011 otsuses nr 3-4-1-9-10, asudes seisukohale (vt lahendi p-d 46,

50, 53, 58–71), et vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega sekkutakse

tema õigusesse perekonnaelu puutumatusele kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ja

jätkuva kuritegude toimepanemise vältimiseks, mis on PS § 26 järgi legitiimsed eesmärgid

ning

kuni

süüdimõistva

kohtuotsuse

jõustumiseni

on

pikaajaliste

kokkusaamiste

mittevõimaldamine küll intensiivne sekkumine perekonnaelu puutumatusse, kuid selle

kehtestamise kaalukaid eesmärke arvestades siiski sobiv, vajalik ja mõõdukas PS § 26 riive,

olenemata vahi all olemise aja pikkusest. Muu hulgas märkis Riigikohus (p-d 55-56), et

vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamist ei nõua ka EIK praktika.

16. Ringkonnakohus leiab, et VangS § 94 lg-s 5 sätestatud regulatsioon, mis ilma

kaalutlusõiguseta välistab pikka aega vahi all olnud isikule pikaajaliste kokkusaamiste

võimaldamise, sekkub ebaproportsionaalselt PS §-ga 26 tagatud õigusesse perekonnaelu

puutumatusele. Lahendis nr 3-4-1-9-10 viidatud riive iseenesest legitiimsete eesmärkide

(vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ja jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh

tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist) saavutamiseks ei

pruugi pikaajaliste kokkusaamiste keeld olla teatud tingimustel vajalik ega ka mõõdukas (vt

ka Riigikohtu 19.11.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 18). Sellise olukorraga on tegemist ka

praeguses vaidluses.

17. EIK selgitas 29.05.2012 otsuses asjas Epners-Gefners vs. Läti (kaebus nr 37862/02, p

62), et vahistatute suhtes kehtestatud pikaajaliste kokkusaamiste keeld võib olla korratuste ja

kuritegude ärahoidmiseks õigustatud ning konventsioon ei kohusta iseenesest liikmesriike

selliseid kokkusaamisi võimaldama, kuid liikmesriigid peavad tagama isikute kohtlemise

vastavuses EIÕK nõuetega. EIK 09.07.2013 otsusest asjas Varnas vs. Leedu (p-d 120-121) ja

23.06.2015 otsusest asjas Costel Gaciu vs. Rumeenia (p-d 60-61) tuleneb omakorda, et

vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisel ei saa riik tugineda ainuüksi

keelavale õigusnormile, vaid peab põhjendama, miks on selline piirang konkreetse vahistatu

puhul vajalik ja õigustatud. Viidatud asjades tuvastati pikka aega (T. Varnas 2 aastat; C.

Gaciu 1 aasta ja 10 kuud) vahi all viibinud isikutele, kelle abikaasadel puudusid igasugused

kriminaalsed seosed ja ei esinenud ka kriminaalmenetluse kahjustamise ohtu, pikaajaliste

kokkusaamiste mittevõimaldamise vastuolu EIÕK art-tega 8 ja 14 nende koostoimes.

18. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et EIK lahendid asjades Varnas vs.

Leedu ja Costel Gaciu vs. Rumeenia ei ole praeguses vaidluses kohaldatavad, kuna TV

perekonnaelu kinnipeetavatega võrreldes ulatuslikumaks riiveks esines mõjuv põhjus. Esmalt

tuleb rõhutada, et Tallinna Vangla on jätnud kõik TV taotlused pikaajalise kokkusaamise

võimaldamiseks rahuldamata või läbi vaatamata pelgalt viitega, et vanglale kaalutlusõigust

mittevõimaldavast VangS § 94 lg-st 5 tulenevalt vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi ei

kohaldata. See on juba iseenesest vastuolus eelmärgitud EIK lahendites seatud tingimustega.

Vaidlust ei ole selles, et TV on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ja teda

süüdistatakse ka praegusel ajal rasketes kuritegudes (sh kuulumine kuritegelikku ühendusse)

ning tema vahistamise põhjendatust on kriminaalmenetluses korduvalt kontrollitud (viimati

Harju Maakohtu 14.03.2016 määrusega nr 1-15-693, mis jõustus Riigikohtu 29.06.2016

määrusega nr 3-7-1-1-396). Neist asjaoludest ega ka kriminaalasja nr 1-15-693

menetlusstaadiumist (st asjas pole veel tehtud isegi esimese astme kohtu otsust) ei järeldu

3-15-2393

9(11)

siiski automaatselt, et tegemist ei saa olla vahistatu perekonnaelu puutumatuse õiguse

ülemäärase riivega. Isiku vabadusõiguse kestev riive (st tema jätkuv vahi all pidamine) võib

olla

iseenesest

õigustatud,

kuid

samal

ajal

võivad

vahistatutele

kohaldatavad

kinnipidamistingimused olla siiski ebaproportsionaalselt piiravad.

Kuna taotluste menetlemisel on piirdutud tuginemisega VangS § 94 lg-le 5, siis ei ole asjas

välja toodud ainsatki sisulist asjaolu või põhjendust, millest nähtuks, et TVle ja tema

elukaaslasele pikaajalise kokkusaamise võimaldamine võiks kahjustada käimasolevat

kriminaalmenetlust või soodustada kuritegude jätkuvat toimepanemist (sh tõendite hävitamist,

muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist). Halduskohtu seisukoht, et oluline on

vältida süüdistatava liiga lähedast suhtlemist oma pereliikmetega, on üksnes oletuslik. Samuti

ei saa nõustuda väitega, et tähtsust ei oma, et kaebaja elukaaslane pole kriminaalmenetlusega

seotud nt kaassüüdistatava või tunnistajana. Nimetatud aspekti on riive proportsionaalsuse

hindamisel rõhutanud ka EIK (vt Varnas vs. Leedu, p 120; Costel Gaciu vs. Rumeenia, p 60).

Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste piirang kujutab

endast ühtlasi vahistatu perekonnaliikmete PS §-ga 26 tagatud põhiõiguse peaaegu sama

intensiivset riivet (eelkõige abikaasa ja faktilise abikaasa puhul).

Iseenesest on õige, et kuna prokuratuur ei saanud KrMS § 1431 alusel suhtluspiirangute

kehtestamisel hinnata vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamise lubatavust (vt

lahend nr 3-3-1-62-08, p 16), siis ei anna prokuratuuri kehtestatud suhtluspiirangute hilisem

leevendamine või tühistamine tingimata alust eeldada, et vahistatu pikaajalised

kokkusaamised ei saa kriminaalmenetlust ohustada. Sellele vaatamata tekitab KrMS § 1431

alusel kehtestatud suhtluspiirangute tühistamine tõsise kahtluse, et ka vahistatu pikaajaliste

kokkusaamiste keeld ei pruugi enam olla eesmärgipärane ega õigusta PS §-s 26 sätestatud

põhiõiguse intensiivset riivet.

19. Lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefonikõned aitavad kahtlemata kaasa

vahistatu peresidemete säilimisele, kuid need ei saa asendada pikaajalisi kokkusaamisi, sest ei

võimalda viimati nimetatuga võrreldavat lähedust. Nagu ringkonnakohus märkis juba

30.05.2016 määruses (p 12), ei ole alust teha kaugeleulatuvaid järeldusi TV

kokkusaamisvajaduse ja lähisuhte võimaliku katkemise ohu kohta ainuüksi asjaolust, et

kaebaja keeldus Tallinna Vangla poolt 09.05.2016 pakutud võimalusest saada oma

elukaaslasega lühiajaliselt kokku klaasist vaheseinata ruumis (VSKE § 31 lg 21 p 3), sest

olukorras, kus vangla seadis kokkusaamise üheks tingimuseks kokkusaajate vahel igasuguse

kehalise kontakti puudumise, ei erineks see olemuslikult tavapärasest lühiajalisest

kokkusaamisest (klaasist vaheseinaga) ning olnuks vangla seatud eelneva täieliku läbiotsimise

nõuet arvestades pealegi kokkusaajale märksa koormavam.

20. Vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega kaasnev riive vahistatu

õigusele perekonnaelu puutumatusele on ajas kasvav (vt J. Sootak. VangS § 94 kommentaarid

– L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn,

2014, lk 202). TV viibib Tallinna Vanglas vahistatu staatuses alates 16.04.2014 ning tema

suhtes KrMS § 1431 alusel kehtestatud suhtluspiirangud tühistati lähedastega suhtlemise osas

09.09.2014 ja täies mahus 05.11.2014. Varaseima praeguses asjas vaidluse all oleva

pikaajalise kokkusaamise taotluse esitas TV vanglale 03.07.2015, mil tema vahistamisest oli

möödunud ligikaudu 1 aasta ja 2,5 kuud ning mh elukaaslasega suhtlemise piirangud olid

tühistatud ca 10 kuud enne taotluse esitamist. Pidades silmas, et VSKE §-st 45 tulenevalt ei

ole ka kinnipeetavatel õigust pikaajalistele kokkusaamistele sagedamini kui üks kord poole

aasta jooksul, jääb ringkonnakohus 22.10.2015 määruses toodud hinnangu juurde, et TV

perekonnaelu puutumatuse riivet ei olnud alust pidada Tallinna Vangla 29.07.2015 otsuse

tegemise aja seisuga ebaproportsionaalseks. Lähtudes EIK lahendites asjades Varnas vs.

3-15-2393

10(11)

Leedu ja Costel Gaciu vs. Rumeenia kajastatud asjaoludest, tuleb ringkonnakohtu hinnangul

TV perekonnaelu puutumatuse õiguse riivet pidada ebaproportsionaalseks (mittevajalikuks)

hiljemalt alates Tallinna Vangla 12.05.2016 keeldumisest, milliseks hetkeks oli TV

vahistamisest möödunud juba üle kahe aasta ning prokuratuur oli 1,5 aasta eest lõpetanud ka

kõik KrMS § 1431 alusel kehtestatud suhtluspiirangud. Kuivõrd Tallinna Vangla jättis

12.05.2016 ja 30.05.2016 otsustega TV 08.05.2016 ja 26.05.2016 taotlused rahuldamata

kaalumist mittevõimaldava VangS § 94 lg 5 tõttu, siis tuleb nimetatud säte tunnistada PS §-ga

26 vastuolus olevaks ja jätta asja lahendamisel kohaldamata. Arvestades muu hulgas

kriminaalasja nr 1-15-693 menetlusetappi (esimese astme kohtumenetlus on alles pooleli) ja

kuritegude iseloomu, milles kaebajat süüdistatakse (väljapressimine ja kuritegelikku

ühendusse kuulumine), samuti andmete puudumist TV ja MM vaheliste erilist kaitset vajavate

sidemete kohta (nt väga pikaajaline kooselu või ühine laps) ning kaebajale ja tema

elukaaslasele võimaldatud tihedat muul viisil suhtlemist (lühiajalised kokkusaamised ja

telefonikõned), ei pea ringkonnakohus võimalikuks hinnata, et VangS § 94 lg 5 rikkus TV

põhiõigusi juba Tallinna Vangla varasemate keeldumiste ajal.

21. Eelneva põhjal tunnistab ringkonnakohus VangS § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus

olevaks ja jätab selle asja lahendamisel kohaldamata. HKMS § 200 p 3 alusel tuleb TV

apellatsioonkaebus rahuldada ja Tallinna Halduskohtu 18.03.2016 otsus tühistada.

Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab TV kaebuse osaliselt ning tühistab

Tallinna Vangla 12.05.2016 ja 30.05.2016 otsused, millega jäeti rahuldamata või läbi

vaatamata TV 08.05.2016 ja 26.05.2016 taotlused elukaaslasega pikaajalise kokkusaamise

võimaldamiseks. Nimetatud keeldumiste tühistamise tagajärjel on nende aluseks olnud

taotlused lahendamata ning Tallinna Vanglal tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist vaadata TV

vastavad taotlused uuesti läbi. Pidades silmas, et 01.01.2013 jõustunud VangS § 94 lg 5

reguleeris vahistatu pikaajalisi kokkusaamisi eraldi, ei saa viidatud sätte kehtetuks

tunnistamise korral vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste keeldu enam tuletada ka VangS § 94

lg-st 1 (erinevalt lahendi nr 3-3-1-62-09 p-s 17 ning lahendi nr 3-4-1-9-10 p-des 30 ja 35

märgitust). Kuivõrd VangS § 25 lg-test 1, 11, 2 ja 4 tulenevalt saab vangla anda loa

pikaajaliseks kokkusaamiseks üksnes juhul, kui eelnevalt on tuvastatud seaduses sätestatud

tingimuste täidetus ja keeldumise aluseks olevate asjaolude puudumine, siis ei ole võimalik

rahuldada TV taotlust kohustada Tallinna Vanglat võimaldama talle pikaajalist kokkusaamist

MM-ga, sest VangS §-s 25 toodud asjaolud on seni välja selgitamata. Ülejäänud (s.o

varasemate kui 12.05.2016) keeldumiste tühistamise nõuete osas jääb TV kaebus

rahuldamata.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes

märgib ringkonnakohus, et TV eest on praeguses asjas tasutud riigilõivu kaebuse,

määruskaebuse, apellatsioonkaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluste esitamisel kokku 90

eurot. Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole menetlusosalised andmeid esitanud.

Kuivõrd kaebus tuleb lugeda rahuldatuks viiendiku osas (kümnest vaidluse all olnud

keeldumisest tühistab ringkonnakohus kaks), siis tuleb Tallinna Vanglalt mõista TV

menetluskulude katteks välja 18 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud

HKMS § 108 lg-te 1 ja 2 ning § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Virgo Saarmets

3-15-2393

11(11)

Tühistatud osaliselt

Riigikohtu 01.08.2017

otsusega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna

Vangla kassatsioonkaebus.

2. Jätta jõusse Tallinna

Halduskohtu 18. märtsi

2016. a otsus ning tühistada

Tallinna Ringkonnakohtu

30. juuni 2016. a otsus

haldusasjas nr 3-15-2393

osas, millega rahuldati TV

kaebus osaliselt ning

tühistati Tallinna Vangla

12. mai 2016. a otsus nr 5-

11/16/12842-1 ja 30. mai

2016. a otsus nr 5-

11/16/14337-1.

3. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega jätta TV

kaebus täies ulatuses

rahuldamata.

4. Jätta TV menetluskulud

tema enda kanda.