3-13-2350/63 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja

Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-13-2350

Haldusasi

Lyumivest OÜ kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

rahapesu

andmebüroo

6. novembri

2013.

a

ettekirjutuse nr 1-7/3547 õigusvastasuse tuvastamiseks

ning Lyumivest OÜ ja S. L’i kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti rahapesu andmebüroo 28. oktoobri

2013. a ettekirjutuse nr 1-5/3446 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2015. a otsus

(täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 1. juulil

2015)

Menetlusosalised

Kaebajad – Lyumivest OÜ ja S. L., esindaja Andrei

Tšerednik

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu

andmebüroo, esindaja Arnold Tenusaar

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

8. juuni 2016

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo apellatsioonkaebus

osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2015. a otsus (täiendatud kirjeldava

ja põhjendava osaga 1. juulil 2015) haldusasjas nr 3-13-2350 ning teha asjas uus

otsus, millega jätta S. L’i kaebus rahuldamata ning Lyumivest OÜ kaebus

rahuldada osaliselt ja tunnistada Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo

6. novembri 2013. a ettekirjutus nr 1-7/3547 õigusvastaseks. Ülejäänud osas jätta

Lyumivest OÜ kaebus rahuldamata.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Lyumivest OÜ kasuks välja esimese ja teise

astme kohtus kantud menetluskulud summas 405 (nelisada viis) eurot. Ülejäänud

osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-13-2350

2(12)

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. augustil 2016

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo (RAB) kohustas 08.10.2013

ettekirjutusega nr 1-7/3182 (19.07.2013 alustatud rahapesu kahtluse kontrolltoimiku nr

1302283 raames) rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 38

ning § 40 lg-te 1, 2 ja 4 alusel Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kehtestama Lyumivest

OÜ (registrikood 11267445) arvelduskontole nr 17001157369 käsutamise piirangu kuni 30

ööpäevaks põhjendusega, et RAB kontrollib rahapesu kahtlusega seotud informatsiooni.

Ettekirjutus kuulus täitmisele 08.10.2013.

2. Lyumivest OÜ esitas 21.10.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB 08.10.2013

ettekirjutuse nr 1-7/3182 õigusvastasuse tuvastamiseks. Tallinna Halduskohus jättis

18.03.2014 otsusega nr 3-13-2220 Lyumivest OÜ kaebuse rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus

rahuldas

29.01.2015

otsusega

nr

3-13-2220

Lyumivest

OÜ

apellatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 18.03.2014 otsuse ja tegi asjas uue otsuse,

millega rahuldas Lyumivest OÜ kaebuse ning tunnistas RAB 08.10.2013 ettekirjutuse nr 1-

7/3182 õigusvastaseks. Kohtuotsus jõustus edasi kaebamata 03.03.2015.

3. RAB kohustas 28.10.2013 ettekirjutusega nr 1-5/3446 S. L’it esitama tema kontrolli

all oleva äriühingu OKEAH LLP arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXX väljavõtte perioodi

01.01.2013 kuni 08.10.2013 kohta seoses Lyumivest OÜ ja OKEAH LLP vaheliste

tehingutega. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 04.11.2013 ning ettekirjutuses sisaldus ka

hoiatus rakendada selle täitmata jätmisel sunniraha esimesel korral 1300 eurot ja järgnevatel

kordadel 6000 eurot.

4. RAB kohustas 06.11.2013 ettekirjutusega nr 1-7/3547 RahaPTS § 38 ja § 40 lg-te 3 ja

4 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg-te 2 ja 3 alusel Nordea Bank Finland Plc Eesti

filiaali kehtestama Lyumivest OÜ arvelduskontole nr XXXXXXXXXXX käsutamise piirangu

60 ööpäevaks põhjendusega, et vara legaalne päritolu ei ole senini tõendatud, säilinud on

rahapesukahtlus ja kontrollmenetlus jätkub. Ettekirjutus kuulus täitmisele 07.11.2013.

5. RAB kohustas 18.11.2013 ettekirjutusega nr 1-5/3682 RahaPTS § 38 lg-te 1, 3 ja 4, §

41 lg-te 1, 2 ja 4 ning HMS § 17 lg 1 alusel S. L’it kui Lyumivest OÜ juhatuse liiget esitama

hiljemalt 26.11.2013 kogu dokumentatsiooni perioodil 01.01.2013–08.10.2013 Lyumivest

3-13-2350

3(12)

OÜ ja OKEAH LLP vahel toimunud tehingute kohta. Lyumivest OÜ esitas RAB 18.11.2013

ettekirjutuse peale kaebuse, mis on jäetud Tallinna Halduskohtu 18.05.2015 otsusega nr 3-13-

2410 ja Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2016 otsusega nr 3-13-2410 rahuldamata. S. L. andis

täiendavad selgitused tehingute kohta 02.12.2013 ning Lyumivest OÜ edastas nõutud

dokumendid 17.12.2013. RAB tunnistas 18.12.2013 otsusega 06.11.2013 ettekirjutuse

kehtetuks.

6. Lyumivest OÜ ja S. L. esitasid 12.11.2013 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse,

mille lõplikeks nõueteks jäid RAB 28.10.2013 ettekirjutuse nr 1-5/3446 tühistamine ja RAB

06.11.2013 ettekirjutuse nr 1-7/3547 õigusvastasuse tuvastamine (võimaliku hilisema

kahjunõude ettevalmistamiseks). Lyumivest OÜ arvelduskontol piiratud summa on 318 400

eurot ning 01.07.2011 käsunduslepingu nr 0107 ja selle lisaks oleva 15.12.2012 kokkuleppe

kohaselt peab kaebaja tasuma oma lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamise eest 1,5%

päevas (4776 eurot). RAB 08.10.2013 ettekirjutusega on Lyumivest OÜ-le tekitatud kahju

143 280 eurot (30 päeva × 4776 eurot) ning RAB 06.11.2013 ettekirjutusega ajavahemikul

06.11.2013–18.12.2013 (48 päeva) lisaks 229 248 eurot.

RAB 28.10.2013 ettekirjutus on suunatud Lyumivest OÜ-le ja tema juhatuse liikmele S. L’ile

ning sellega on soovitud põhjendada RAB 06.11.2013 ettekirjutuse tegemise vajadust.

Arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXX asub välisriigi pangas ja kuulub välismaa

äriühingule OKEAH LLP. Lyumivest OÜ-l puudub nimetatud kontole seaduslik ligipääs. S.

L. ei ole eitanud oma seoseid OKEAH LLP-ga, kuid tal puudub selle äriühingu esindamise

õigus. Isegi võimalik juurdepääs OKEAH LLP arvelduskontole ega tegeliku kasusaaja staatus

ei anna S. L’ile õigust esitada ettevõttega seotud andmeid, mida saab teha üksnes juhatuse

liige või direktor. Kolmanda isiku arvelduskonto väljavõtteid tuleb küsida nimetatud isikult

endalt. RAB-l on endal RahaPTS §-st 46 tulenevalt olemas seaduslik võimalus saada OKEAH

LLP-ga seotud informatsiooni. Kui RAB kahtlustas, et Lyumivest OÜ tegeleb finantsteenuse

(maksevahendus) osutamisega ilma vastavat tegevusluba ja registreeringut omamata, mis on

karistusseadustiku (KarS) § 372 lg 2 p 3 ja lg 4 järgi karistatav, tulnuks tal viivitamata

edastada vastavad andmed pädevale uurimisasutusele kriminaalmenetluse alustamiseks, mida

RAB ei ole senini teinud. Selle asemel on RAB sunnivahendi ähvardusel nõudnud

ettekirjutusega täiendava informatsiooni esitamist ehk kogunud lubamatuid tõendeid (vt

Riigikohtu 20.06.2013 otsus nr 3-3-1-33-13, p 21). Põhiseaduse § 22 lg 2 kohaselt ei pea

keegi tõendama oma süütust. Kui ettekirjutus oli adresseeritud S. L’ile füüsilise isikuna, siis ei

ole seda temale nõuetekohaselt kätte toimetatud, sest ettekirjutus saadeti Lyumivest OÜ

aadressile.

RAB 06.11.2013 ettekirjutus on sisuliselt põhjendamata, vastuoluline ja õigusvastane. RAB ei

ole esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks 60-ööpäevase piirangu kehtestamise faktiline

alus. RahaPTS § 40 lg 3 p 1 alusel saab 30-ööpäevast piirangut konto käsutamiseks jätkata

üksnes juhul, kui vara valdaja või omanik ei esita RAB-le tõendeid vara legaalse päritolu

kohta. Lyumivest OÜ edastas 09.10.2013 RAB-le dokumendid, millega on tõendatud

äriühingu arvelduskontole laekunud rahaliste vahendite legaalne päritolu. Samuti andis S. L.

RAB-le 14.10.2013 ütlusi ettevõtte majandustegevuse ja rahaliste vahendite päritolu kohta.

Seega on kaebaja täitnud oma kohustused vastavalt RahaPTS § 40 lg 4 nõuetele, kuid RAB

viivitab teadlikult kontrolli läbiviimisega, tekitades sellega kaebajale olulist kahju. RAB

kinnitas 24.10.2013 kirjas nr 3.4-6/176858-2 (vastuseks esialgse õiguskaitse taotlusele

haldusasjas nr 3-13-2220) ka ise, et vaidlusalune raha on legaalne. Jääb arusaamatuks,

millised dokumendid jättis kaebaja 14.10.2013 esitamata ning mis oli 60-ööpäevase piirangu

seadmise aluseks. RahaPTS § 40 lg-st 1 tulenevalt ei ole RAB-l ka õigust piirata konto

käsutamist tervikuna, mis on ebaproportsionaalne, vaid ta saab piirangu seada üksnes

konkreetse tehingu või vara suhtes. RAB 14.10.2013 menetlustoimingu protokollist nähtuvalt

3-13-2350

4(12)

tunneb RAB huvi hoopis Lyumivest OÜ varasemate sularahatehingute vastu, mitte ei kahtle

piirangualuse raha legaalses päritolus. RAB on piirangu lõpetamisega seoses viidanud

18.11.2013 ettekirjutuse täitmisele 17.12.2013, kuid kaebaja esitas juba 09.10.2013 ja

14.10.2013 RAB-le tõendid piirangualuste summade legaalse päritolu kohta. Hiljem esitatud

dokumendid ei puudutanud enam arvelduskontol olnud summasid, vaid tõendasid hoopis

minevikus toimunuid kaubatehinguid.

7. RAB vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata.

Kaebajale ei saa olla tekkinud kahju, sest RAB piirang on käsitatav vääramatu jõuna ning

lepingupartneri OKEAH LLP volitatud esindajaks on S. L’i abikaasa ja OKEAH LLP

tegelikuks kasusaajaks S. L. ise.

RAB 28.10.2013 ettekirjutus on tehtud S. L’ile kui füüsilisele isikule, kes omab enda sõnade

kohaselt kontrolli OKEAH LLP üle (s.o kolmanda isikuna RahaPTS § 41 lg 4 tähenduses).

Kuivõrd S. L. ise kinnitas RAB-le kontrolli omamist OKEAH LLP üle, võis vastustaja

põhjendatult eeldada, et tal on võimalik esitada RAB-le nõutud teavet. Kiirema menetluse

huvides saadeti ettekirjutus Lyumivest OÜ aadressile. RAB luges ettekirjutuse 17.12.2013

täidetuks, sest Lyumivest OÜ esitatud täiendavate dokumentide seas olid ka OKEAH LLP

internetipanga (arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXX) 16.12.2013 väljatrükid perioodidest

01.06.2013–31.07.2013 ja 01.10.2013–31.10.2013, mille alusel oli (vaatamata nende

mittetäielikkusele) võimalik veenduda, et S. L’i poolt 02.12.2013 kirjeldatud tehingud

tõepoolest toimusid. Ettekirjutuse täitmine tõendab, et S. L. omab tõepoolest kontrolli

OKEAH LLP tegevuse üle ning tal oli võimalik vajaduse korral esitada ettevõtte pangakonto

andmed, olenemata tema vormilisest staatusest äriühingus või selle puudumisest. Kuna RAB

28.10.2013 ettekirjutus on loetud täidetuks, jääb selle tühistamise taotlus arusaamatuks.

Ettekirjutus ei saa olla tühine, sest HMS § 63 lg 2 p-des 1-5 toodud aluseid ei esine ning

adressaat on haldusakti täitnud.

RAB 06.11.2013 ettekirjutus on õiguspärane ja RAB on valmis esitama kohtule (mitte

kaebajale) ka RahaPTS § 38 lg-s 2 märgitud dokumendi. Lyumivest OÜ poolt pärast RAB

08.10.2013 ettekirjutuse tegemist dokumentide esitamine ja selgituste andmine iseenesest ei

ole vara legaalse päritolu tõendamiseks piisav, sest haldusorganil on kohustus esitatud teavet

kontrollida ning dokumendid ja selgitused peavad ka olema vara legaalse päritolu

tõendamiseks piisavad (vt RahaPTS § 40 lg 3 p 1 ja lg 4). Praegusel juhul ei pidanud

vastustaja esitatud tõendeid piisavaks, mistõttu tuli piirangut jätkata. Piirangu lõpetamiseks

andsid piisava aluse alles S. L’i 02.12.2013 täiendavad selgitused ja Lyumivest OÜ poolt

17.12.2013 esitatud lisadokumendid, mis neid ütlusi kinnitasid. Piirangu lõpetamisel ei olnud

määrav OKEAH LLP kontoväljavõtete esitamine. Põhjendamatu on etteheide, et RAB ei

suutnud kontrolli lõpule viia juba esimese 30 päevaga, sest teabe saamiseks oli vajalik

pöörduda välispartnerite poole. Väliskoostöö raames sai RAB vajaliku kontoväljavõtte alles

11.02.2014. Arvestades, et 2013. aasta jooksul oli tundmatu off-shore ettevõte teinud

piiratavale kontole välispangast üle 80 ülekande suurtes summades ning tegemist oli jätkuva

tegevusega, oli õigustatud piirangu seadmine kontole tervikuna. Suurbritannia kolleegid on

hoiatanud teiste riikide rahapesu andmebüroosid, et Suurbritannias registreeritud LLP-tüüpi

ettevõtted on rahapesuskeemides kasutamiseks eriti populaarsed seoses praktiliselt puuduva

riigipoolse kontrolliga.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.01.2015 otsusega (täiendatud kirjeldava ja

põhjendava osaga 01.07.2015) Lyumivest OÜ ja S. L’i kaebuse, tühistas RAB 28.10.2013

ettekirjutuse nr 1-5/3446 ning tunnistas RAB 06.11.2013 ettekirjutuse nr 1-7/3547

õigusvastaseks. Samuti mõistis halduskohus RAB-lt Lyumivest OÜ menetluskulude katteks

välja 780 eurot.

3-13-2350

5(12)

RAB 28.10.2013 ettekirjutuse adressaat on ebaselge (kas juriidiline isik Lyumivest OÜ, kelle

seaduslikuks esindajaks on S. L., või füüsiline isik S. L.). Rahapesukahtluse kontrolltoimiku

nr 1302283 raames läbiviidavas haldusmenetluses on menetlusaluseks isikuks Lyumivest OÜ.

Segadust tekitab ka ettekirjutuse õiguslik põhjendus, milles viidatakse RahaPTS § 41 lg-tele

1, 2 ja 4 ning HMS § 17 lg-le 1 (mis on üldse asjakohatu, sest isikult ei nõutud seletusi, vaid

dokumentide esitamist). Adressaadi ebaselguse tõttu on RAB 28.10.2013 ettekirjutus tühine.

Samuti esineb selle ettekirjutuse puhul HMS § 63 lg 2 p-s 5 sätestatud tühisuse alus, sest

kummalgi adressaadil ei ole objektiivselt võimalik seda täita. Ettekirjutusega on S. L’it

kohustatud esitama väidetavalt tema kontrolli all oleva OKEAH LLP arvelduskonto

väljavõtet. Ettekirjutusest ei selgu aga, mille alusel on äriühing loetud S. L’i kontrolli all

olevaks. RAB ei ole kohtule esitanud RahaPTS § 38 lg 2 kohast dokumenti, mis kajastaks

ettekirjutuse faktilist alust. Samuti on vastustaja tõdenud, et OKEAH LLP volitatud isikuks on

Lätis asuva Baltikums Bank AS andmetel S. L’i abikaasa S. L.. RAB ei ole tõendanud, et S.

L. kuuluks OKEAH LLP juhatusse või talle või Lyumivest OÜ-le oleks väljastatud volitus

nimetatud äriühingu esindamiseks koos juurdepääsuga äriühingu arvelduskontole. Asjaolu, et

S. L. on haldusmenetluse käigus väidetavalt möönnud, et tema on tegelikuks kasusaajaks, ei

anna RAB-le alust nõuda isikult sunniraha ähvardusel teavet, millele adressaadil puudub

seaduslik juurdepääs (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2014 määrus nr 3-13-2350, p 15).

Ka asjaolu, et väidetavalt täideti RAB 28.10.2013 ettekirjutus 17.12.2013, mil Lyumivest OÜ

esitas RAB-le muu hulgas OKEAH LLP kontoväljavõtted perioodidest 01.06.2013–

31.07.2013 ja 01.10.2013–31.10.2013, ei kinnita vältimatult, et S. L. omab kontrolli OKEAH

LLP tegevuse üle ning saanuks RAB-le nõutud andmed esitada, samuti ei muuda see RAB

28.10.2013 ettekirjutust õiguspäraseks. Ettekirjutuse täitmine ei olnud ka korrektne, sest rikuti

nii selle täitmise tähtaega kui ka nõutud teabe ulatust. Kuigi tühine haldusakt ei vaja

iseenesest täiendavat tühistamist, sest see on seaduse järgi algusest peale kehtetu, siis

õigusselguse huvides on selle tühistamine siiski põhjendatud.

RAB 06.11.2013 ettekirjutus on õigusvastane juba ainuüksi seetõttu, et see on jätkuks

Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2015 otsusega nr 3-13-2220 õigusvastaseks tunnistatud RAB

08.10.2013 ettekirjutusele. RahaPTS § 40 lg-test 1 ja 3 tulenevalt juhul, kui ebaseaduslik oli

juba algne piirang, siis ei saa õiguspärane olla ka selle jätkamine. RAB 06.11.2013

ettekirjutus on õigusvastane ka põhjusel, et see on motiveerimata ning piirangu jätkamise

aluste osas tõendamata ja kontrollimatu. Ettekirjutuse põhistus peab kajastuma RahaPTS § 38

lg-s 2 nimetatud eraldi dokumendis (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2015 otsus nr 3-13-

2220, p-d 10 ja 13), kuid praeguses asjas on RAB esitanud vaid tagantjärele paljasõnalisi

väiteid, mille alusel ei ole võimalik ettekirjutuse õiguspärasust hinnata. Ettekirjutus ei vasta

HMS § 55 lg-s 1 sätestatud haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõuetele, sest selle

sissejuhatuses on viidatud konto käsutamise piiramisele kuni 60 ööpäevaks, kuid

resolutsioonis on piirang absoluutne – 60 ööpäevaks. Arusaamatu on ka tuginemine HMS §

64 lg-tele 2 ja 3, mis käsitlevad haldusakti kehtetuks tunnistamise lubatavust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo palub apellatsioonkaebuses

halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Halduskohtu otsus on motiveerimata ja kohus ei ole kontrollinud asja lahendamisel tähtsust

omavaid faktilisi asjaolusid, samuti on tõlgendanud kohus ebaõigesti materiaalõigust ja

rikkunud kohtumenetluse norme.

RAB 28.10.2013 ettekirjutus oli õiguspärane ning selle korrektne adressaat oleneb

küsimusest, kas S. L. tegutses enda või Lyumivest OÜ huvides. Halduskohus ei ole

arvestanud Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2014 määruses nr 3-13-2350 (p 16) toodud

3-13-2350

6(12)

seisukohaga, et RAB 28.10.2013 ettekirjutus ei ole tühine. Halduskohus on põhjendamatult

hinnanud Suurbritannia äriühingu OKEAH LLP esindamisega seonduvat Eesti äriõiguse

reeglite alusel. Suurbritannia LLP-tüüpi ettevõtete kohta ei ole võimalik saada Suurbritannia

registrist mingeid reaalseid andmeid, kuidas ettevõtet kasutatakse (sh ei fikseerita volitatud

esindajat), kui sellel on vähemalt kaks nominaalset off-shore partnerit (OKEAH LLP-l on

selliseid partnereid kuus). Lyumivest OÜ poolt 09.10.2013 RAB-le esitatud dokumentidel

kajastunud OKEAH LLP väidetava direktori N. V. allkirjad olid kas nn tempelallkirjad või

skaneeringud. N. V. isikut ega tema suhet OKEAH LLP-ga pole haldusorganil õnnestunud

senini kindlaks teha (tema kohta puudusid andmed nii Suurbritannia registris kui ka Läti

pangas). Samas selgitas S. L. 14.10.2013 RAB-le ise, et omab internetipanga juurdepääsu

OKEAH LLP arvelduskontole Baltikums Bank AS-s ning ettevõtte tegelikud kasusaajad on S.

L. või tema abikaasa. Seega oli RAB-le esitatud andmete põhjal alust nõuda teavet just S.

L’ilt (vt ka Riigikohtu 11.04.2016 otsus nr 3-3-1-75-15, p 23). Ettekirjutuse sõnastusest oli

igaühel võimalik aru saada, kellele ja millistel põhjustel oli see antud, samuti täideti

ettekirjutus RAB jaoks piisaval määral 17.12.2013. HMS § 61 lg-st 2 tulenevalt on RAB

28.10.2013 ettekirjutuse kehtivus lõppenud ja selle tühistamine ei ole enam võimalik. S. L’i

vastuväide, et tal puudub seaduslik õigus esitada OKEAH LLP dokumente, jõudis

vastustajani esmakordselt alles 2014. a veebruaris koos praeguse haldusasja materjalidega.

Asjaolu, et RAB-l oli Lyumivest OÜ tehingute suhtes rahapesukahtluse kõrval ka kahtlus

KarS § 372 lg 2 p 3 ja lg 4 järgi karistatava teo toimepanemise osas, ei oma asja lahendamisel

tähtsust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2014 määrus nr 3-13-2350, p 13).

RAB 06.11.2013 ettekirjutuse osas on Tallinna Ringkonnakohus 04.04.2014 määruses nr 3-

13-2350 (p 19) samuti märkinud, et RahaPTS § 40 lg 3 rakendamiseks piisab, kui RAB-l on

jätkuvalt kahtlus, mida ei ole kõrvaldatud ning tähtsust ei oma, kas isikule oli eelnevalt

pandud haldusaktiga kohustus esitada kahtlust kummutavaid tõendeid. Halduskohus seevastu

leidis, et RAB 06.11.2013 ettekirjutus on õigusvastane juba ainuüksi seetõttu, et Tallinna

Ringkonnakohus tunnistas jõustunud 29.01.2015 otsusega nr 3-13-2220 õigusvastaseks sellele

eelnenud RAB 08.10.2013 ettekirjutuse. Nimetatud argument ei ole asjakohane, sest

ringkonnakohtu otsus jõustus alles pärast halduskohtu 30.01.2015 resolutsioonotsuse

tegemist. Samuti tunnistati RAB 08.10.2013 ettekirjutus haldusasjas nr 3-13-2220

õigusvastaseks üksnes haldusorgani formaalse rikkumise (RahaPTS § 38 lg-s 2 sätestatud

dokumendi mittenõuetekohasuse) tõttu, kuid vastavad alused olid siiski objektiivselt olemas.

Seejuures puudub seni õigusselgus RAB-l olemasoleva teabe halduskohtule esitamise

lubatavuse küsimuses. Halduskohtu etteheide ettekirjutuses märgitud piirangu kestuse

vastuolulisusest ei ole põhjendatud, sest täpse kestuse otsustab haldusorgan RahaPTS § 40 lg

3 sätestatud piirides. Samuti on asjakohased viited RahaPTS § 40 lg-le 4 ning HMS § 64 lg-

tele 2 ja 3, mis juhivad tähelepanu RAB võimalusele lõpetada piirang enne tähtaega, kui selle

kehtestamise alused on ära langenud.

10. Lyumivest OÜ ja S. L. vaidlevad kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning

paluvad selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus ei ole rikkunud

uurimispõhimõtet ja kohtuotsus on igakülgselt põhjendatud.

RAB 28.10.2013 ettekirjutus on ebaõigesti adresseeritud S. L’ile (kellelt pole ka tema

esindusõiguse olemasolu või puudumise kohta konkreetselt teavet küsitud) ja saadetud

Lyumivest OÜ aadressile. Suurbritannia LLP-tüüpi ettevõte (limited liability partnership) on

Eesti

äriõiguses

võrreldav

usaldusühinguga.

RAB-i

viidatud

veebileht

kajastab

mitteametlikku reklaamteksti ning vastustaja on ekslikult seisukohal, et OKEAH LLP näol on

tegemist off-shore äriühinguga. Tulumaksuseaduse § 10 lg 1 kohaselt määrab off-shore

staatuse äriühingu registreerimise asukoht, mitte aga selle vorm. Rahandusministri 18.12.2014

määruse nr 55 § 1 p 23 kohaselt ei loeta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriiki (v.a

3-13-2350

7(12)

teatud piirkonnad) madala maksumääraga territooriumiks, mistõttu ei saa OKEAH LLP-d

lugeda off-shore äriühinguks. Juhul, kui RAB oleks juba varem teinud Suurbritanniasse

päringu OKEAH LLP partnerite väljaselgitamiseks, oleks tal olnud piisav informatsioon,

kellele ettekirjutus edastada. Rahapesukahtluse kontrolltoimiku nr 13202283 raames on RAB

küll teinud päringuid oma partneritele, kuid seda alles pärast esmase piirangu seadmist. RAB

hinnang esitatud dokumentidel oleva N. V. allkirja suhtes on paljasõnaline ega tugine

ekspertiisi tulemustele. Seega ei ole RAB selgitanud enne ettekirjutuse tegemist välja tähtsust

omavaid faktilisi asjaolusid. Kui RAB-l oli kahtlus ebaseaduslikus majandustegevuses (KarS

§ 372 lg 2 p-d 3 ja 4), jääb arusaamatuks, miks ei ole RahaPTS § 37 lg 2 alusel edastatud

vastavaid materjale viivitamatult pädevale asutusele. RAB 28.10.2013 ettekirjutus on HMS §

63 lg 2 p 5 alusel tühine, sest seda pole objektiivselt võimalik täita S. L’il ega ka Lyumivest

OÜ-l. Asjaolu, et S. L. on väidetavalt ise möönnud tegelikuks kasusaajaks olemist, ei anna

RAB-le õigust nõuda isikult sunniraha ähvardusel teavet, millele isikul puudub seaduslik

juurdepääs. Ettekirjutuse täitmisega seoses pole RAB ka ise suutnud eristada, kas 17.12.2013

toimunud dokumentide esitamisega täideti 28.10.2013 ettekirjutust või 18.11.2013

ettekirjutust (mis olid sisult sarnased, kuid erinevate adressaatidega). Kuna esitatud

dokumentide maht erines 28.10.2013 ettekirjutuses nõutust, ei olnud täitmine sellega seotud.

RAB 06.11.2013 ettekirjutus oli õigusvastane, sest kõik RahaPTS §-s 40 toodud järjestikused

piirangud on üksteisega lahutamatult seotud ning Tallinna Ringkonnakohus tunnistas

29.01.2015 otsusega nr 3-13-2220 varasema RAB 08.10.2013 ettekirjutuse õigusvastaseks.

RAB on eiranud RahaPTS § 40 lg 3 p-s 1 sätestatut, millest tulenevalt ei saa konto käsutamise

piirangut jätkata olukorras, kus vara valdaja või omanik on esitanud varasema piirangu

kehtivusajal dokumendid ja selgitused vara legaalse päritolu kinnitamiseks. Seejuures ei ole

RAB kordagi nimetanud, milliseid dokumente peab kaebaja esitama. Lyumivest OÜ esitas

dokumendid, mis olid piirangualuste rahaliste vahendite ülekandmise aluseks ning RAB ei ole

selgitanud, et need olnuks ebasobivad või ebapiisavad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et RAB-i apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada

osaliselt.

I

RAB 28.10.2013 ettekirjutus

12. RAB 28.10.2013 ettekirjutuse nr 1-5/3446 (I kd, tl 29-30) osas asus halduskohus

seisukohale, et tegemist on tühise haldusaktiga, sest selle adressaat on ebaselge (HMS § 63 lg

2 p 2) ning kummalgi adressaadil ei olnud objektiivselt võimalik ettekirjutust täita (HMS § 63

lg 2 p 5). Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldustega RAB 28.10.2013 ettekirjutuse

tühisuse osas. Kohtupraktikast tulenevalt on haldusakt tühine ehk automaatselt ja algusest

peale kehtetu üksnes juhul, kui selles esinevad HMS § 63 lg-s 2 sätestatud puudused ja need

puudused on ilmselged. Kui sellised puudused ei ole ilmselged, on haldusakt selle

võimalikule õigusvastasusele vaatamata kehtiv (vt Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-

03, p 13). Olukorras, kus RAB 28.10.2013 ettekirjutuses on välja toodud selle adressaat (S. L.

ja/või Lyumivest OÜ) ning ettekirjutusega pandud kohustus (esitada äriühingu arvelduskonto

väljavõte) on objektiivselt täidetav, siis ei ole võimalik väita, et ettekirjutuses esineksid

sedavõrd ilmsed puudused, mis annaksid alust lugeda haldusakti tühiseks. Ebaselgus

kohustatud isiku S. L’i rollis või tema õiguslik võimalus ettekirjutust täita saavad tingida vaid

ettekirjutuse õigusvastasuse, kuid mitte selle tühisust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

04.04.2014 määrus nr 3-13-2350, p-d 15-16).

3-13-2350

8(12)

Lisaks on ekslik halduskohtu seisukoht, et kuigi tühine haldusakt ei vaja täiendavat

tühistamist, on selle tühistamine õigusselguse huvides siiski põhjendatud. Ringkonnakohus

rõhutab, et kuna tühine haldusakt on algusest peale kehtetu, siis ei ole objektiivselt võimalik

ka selle kehtivuse hilisem tagasiulatuv kõrvaldamine ehk tühistamine (vt lahend nr 3-3-1-21-

03, p 14). Tühise haldusakti korral on asjakohaseks õiguskaitsevahendiks selle tühisuse

tuvastamine.

13. Ringkonnakohus möönab, et RAB 28.10.2013 ettekirjutusest ei selgu üheselt, kas selle

adressaadiks on olnud S. L. füüsilise isikuna või Lyumivest OÜ oma seadusliku esindaja S.

L’i kaudu. Ettekirjutuse päises on adressaatidena välja toodud nii füüsiline isik S. L. kui ka

juriidiline isik Lyumivest OÜ. Ettekirjutuse resolutsioonist nähtuvalt on OKEAH LLP

arvelduskonto väljavõtte esitamiseks kohustatud S. L’it kui äriühingu üle kontrolli omavat

isikut. Ettekirjutuse lõpuosas on samas märgitud, et see edastatakse S. L’ile kui Lyumivest

OÜ juhatuse liikmele ning selline adresseerimine nähtub ka kirjaümbrikult (I kd, tl 31).

Ettekirjutuses on tuginetud RahaPTS § 41 lg-tele 1 ja 4, mis annavad RAB-le õiguse nõuda

ettekirjutuse alusel teavet ja dokumente muu hulgas kolmandatelt isikutelt.

RAB ei ole ka kohtumenetluse käigus selgelt piiritlenud, kas 28.10.2013 ettekirjutuse

adressaadiks tuleb pidada füüsilist isikut S. L’it või Lyumivest OÜ seaduslikku esindajat S.

L’it. Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2016 istungil avaldatud seisukohtadest (vt kohtuistungi

protokoll, lk 2-3) nähtuvalt tuleb ettekirjutuse adressaadiks lugeda siiski S. L. kui füüsiline

isik. See on kooskõlas ka S. L’i 14.10.2013 esitatud väidetega, mille kohaselt omab tema

internetipanga juurdepääsu OKEAH LLP kontole Baltikums Bank AS-s ning OKEAH LLP

tegelikeks kasusaajateks on tema või tema abikaasa (vt RAB 14.10.2013 menetlustoimingu

protokoll – I kd, tl 126-127). S. L. ei ole väitnud, et OKEAH LLP oleks Lyumivest OÜ

kontrolli all, vaid selgitas, et äriühingute vahel on üksnes lepingulised suhted. Määravat

tähendust ei saa omistada asjaolule, et ettekirjutus tehti S. L’ile teatavaks selle saatmisega

Lyumivest OÜ registrijärgsele aadressile, sest oluline on see, et RAB võis põhjendatult

eeldada, et S. L. saab nimetatud aadressil saadetud ettekirjutuse kätte. Vaidlust ei ole selles, et

S. L. ettekirjutuse ka tegelikult kätte sai. Samuti pidi S. L. ilmselgelt ka ise mõistma, et kuna

kontrolli OKEAH LLP üle ja internetipanga juurdepääsu omab ta füüsilise isikuna, siis ei saa

ettekirjutus olla suunatud temale kui Lyumivest OÜ juhatuse liikmele.

Kuna RAB 28.10.2013 ettekirjutuse adressaadiks tuleb pidada S. L’it, mitte Lyumivest OÜ-d,

siis tuleb Lyumivest OÜ kaebus nimetatud ettekirjutuse tühistamiseks jätta HKMS § 44 lg-s 1

sätestatud kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata.

14. Ringkonnakohus märkis praeguses asjas tehtud 04.04.2014 määruses (p 15), et RAB

28.10.2013 ettekirjutuse õigusvastasus ei ole välistatud, sest olukorras, kus S. L’il puudus

seaduslik võimalus soovitud teavet saada ja ettekirjutusega pandud kohustust täita, on sellise

teabe andmiseks kohustamine õigusvastane, kuna RAB saab taotleda üksnes sellise teabe

esitamist, millele ettekirjutuse adressaadil on või peaks olema õiguspärane juurdepääs, ning

isegi kui isik oli varem RAB-le paljasõnaliselt väitnud vastupidist, ei muuda see ettekirjutust

õiguspäraseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on RAB 28.10.2013 ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel siiski

oluline seegi, kas adressaadi võimalikud õiguslikud takistused temale ettekirjutusega pandud

kohustuse täitmiseks olid või pidid olema RAB-le ettekirjutuse tegemise ajal teada või mitte.

Kui RAB tegutses ettekirjutuse andmisel õiguspäraselt, siis ei saanud ettekirjutus selle

andmise ajal olla õigusvastane (vrd Riigikohtu 22.03.2007 otsus nr 3-3-1-6-07, p 10).

Praegusel juhul ei ole põhjust omistada määravat tähtsust ka asjaolule, et RAB 28.10.2013

ettekirjutuse kohta ei ole esitatud RahaPTS § 38 lg-s 2 sätestatud formaalset dokumenti (mille

olemasolu on iseenesest nõutav ka RahaPTS § 41 lg-te 1 ja 4 alusel antavate ettekirjutuste

3-13-2350

9(12)

puhul), sest ettekirjutuse faktiline alus on piisava selgusega tuvastatav muudest

dokumentidest, esmajoones RAB 14.10.2013 menetlustoimingu protokollis fikseeritud S. L’i

seletustest ning Lyumivest OÜ poolt 09.10.2013 ja 14.10.2013 RAB-le esitatud

dokumentidest (nt lepingud, käsundid) majandustehingute kohta (I kd, tl 10; I kd, tl 125; I kd,

tl 11-17; I kd, tl 114-119; tõlked I kd, tl 22-27; I kd, tl 120-124p; I kd, tl 28; I kd, tl 129).

Asjas esitatud materjalide põhjal on ilmne, et RAB 28.10.2013 ettekirjutuse andmise aluseks

olid S. L’i 14.10.2013 seletused, mille kohaselt oli OKEAH LLP tema kontrolli all ning ta

omas internetipanga juurdepääsu OKEAH LLP arvelduskontole Baltikums Bank AS-s.

Kuivõrd haldusmenetluses on HMS § 38 lg 2 järgi üheks lubatavaks tõendiks ka

menetlusosalise seletus, ei ole põhjust väita, et RAB ei saanud ettekirjutuse andmisel tugineda

S. L’i „paljasõnalistele“ väidetele. Sisulist vaidlust ei ole selles, et Suurbritannia äriregistrist

ei nähtunud OKEAH LLP esindusõiguslikke isikuid ning ainuüksi asjaolu, et Baltikums Bank

AS andmetel oli OKEAH LLP volitatud isikuks S. L’i abikaasa, ei saanud tekitada RAB-l

mõistlikku kahtlust, et äriühingu üle kontrolli omamist kinnitanud S. L’il puuduvad tegelikult

õiguslikud võimalused ettekirjutust täita ehk esitada haldusorganile OKEAH LLP

arvelduskonto väljavõtet. Ka S. L. ei esitanud pärast ettekirjutuse saamist RAB-le tõendeid

või andmeid, mis kinnitaksid, et tal puudub võimalus ettekirjutusega pandud kohustust täita.

Kuivõrd haldusorgani tuvastatud asjaolud olid ettekirjutuse tegemiseks piisavad, siis puudub

RAB 28.10.2013 ettekirjutuse õigusvastaseks tunnistamiseks alus (vrd Riigikohtu 11.04.2016

otsus nr 3-3-1-75-15, p 17).

15. RAB 28.10.2013 ettekirjutuse 17.12.2013 toimunud väidetava täitmisega seoses märgib

ringkonnakohus, et nagu vastustaja esindaja möönis ka 08.06.2016 istungil, pole võimalik

üheselt määratleda, kas S. L’i 02.12.2013 täiendavad seletused ja 17.12.2013 esitatud

lisadokumendid (sh OKEAH LLP arvelduskonto osaline väljavõte – I kd, tl 189-191) olid

esitatud RAB 28.10.2013 ettekirjutuse täitmiseks või hoopis RAB 18.11.2013 ettekirjutuse nr

1-5/3682 (mis oli vaidluse all haldusasjas nr 3-13-2410) täitmiseks. Kuna RAB 18.11.2013

ettekirjutusega kohustati S. L’it kui Lyumivest OÜ juhatuse liiget esitama hiljemalt

26.11.2013 kogu dokumentatsiooni Lyumivest OÜ ja OKEAH LLP vahel 01.10.2013–

08.10.2013 toimunud tehingute ja kaupade liikumise kohta, mitte ei nõutud korduvalt

OKEAH LLP kontoväljavõtte esitamist, saab 17.12.2013 toimunud täitmist vähemasti

OKEAH LLP kontoväljavõttega seonduvalt pidada siiski RAB 28.10.2013 ettekirjutuse

täitmiseks. See kinnitab täiendavalt, et S. L’il ei olnud tegelikke takistusi OKEAH LLP

arvelduskonto väljavõtte esitamiseks või selle RAB-le edastamise korraldamiseks.

II

RAB 06.11.2013 ettekirjutus

16. RahaPTS § 40 lg-te 1 ja 3 alusel kehtestatud käsutuspiirangutel ei ole kaebaja ja

halduskohtu poolt viidatud vahetut seost ning RAB 06.11.2013 ettekirjutuse nr 1-7/3547 (I

kd, tl 32-33), millega piirati Lyumivest OÜ konto käsutamist 60 ööpäevaks, õigusvastasust ei

tingi pelgalt asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2015 otsusega nr 3-13-2220 tunnistati

õigusvastaseks sellele eelnenud RAB 08.10.2013 ettekirjutus nr 1-7/3182 (I kd, tl 8-9),

millega oli Lyumivest OÜ konto käsutamist piiratud 30 ööpäevaks.

Ringkonnakohus rõhutas lahendis nr 3-13-2220 (p-d 8, 10), et RahaPTS § 40 lg 1 alusel

tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimine eeldab kohtu poolt selle tuvastamist, millisel

eesmärgil ja missugustele kaalutlustele tuginedes äriühingu arvelduskontole käsutuspiirang

seati ning kas põhjendused on ettekirjutuse tegemiseks piisavad (vt Riigikohtu 27.03.2013

otsus nr 3-3-1-21-12, p 16). RahaPTS § 38 lg-st 2 tulenevalt ei märgita muu hulgas RahaPTS

§ 40 lg 1 alusel tehtud ettekirjutuses selle faktilist alust, kuid ettekirjutuse tegemist põhistavad

faktilised asjaolud tuleb kajastada eraldi dokumendis. Seega eeldab RahaPTS § 40 lg 1 alusel

3-13-2350

10(12)

vara käsutamise piiramine rahapesukahtluse olemasolu ning seda põhistavate faktiliste

asjaolude esitamist RahaPTS § 38 lg 2 kohaselt vormistatud eraldi dokumendis.

17. RahaPTS § 38 lg-st 2 ja § 40 lg-st 3 tulenevalt kohalduvad samad põhimõtted ka

käsutuspiirangu n-ö jätkamise puhul, mille puhul seab RahaPTS § 40 lg 3 p 1 rahapesu

kahtluse korral üksnes täiendava tingimuse, et vara valdaja või omanik ei ole varasema

piirangu kehtivusajal esitanud RAB-le tõendeid vara legaalse päritolu kohta. Kuigi sisuliselt

on tegemist varem kehtestatud piirangu pikendamisega, antakse ka kuni 60 ööpäevaks

piirangu kehtestamiseks eraldiseisev haldusakt, mis peab vastama sellele õigusaktides esitatud

nõuetele, kuid mille õiguspärasus ei sõltu varasema ettekirjutuse õiguspärasusest. Isegi kui

algselt kuni 30 ööpäevaks seatud piirangu puhul ei olnud RAB näiteks vormistanud RahaPTS

§ 38 lg 2 nõuetele vastavat dokumenti, mis kajastaks ettekirjutuse põhistust, võib selline

nõuetekohane dokument olla koostatud hiljem kuni 60 ööpäevaks piirangu seadmise

otsustamise ajaks ning kui RahaPTS § 40 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tingimused piirangu

kehtestamiseks on täidetud, siis ei ole alust pidada hilisemat ettekirjutust õigusvastaseks

ainuüksi seetõttu, et sellele eelnenud ettekirjutus ei vastanud õigusaktide nõuetele.

18. Halduskohus leidis põhjendamatult, et RAB 06.11.2013 ettekirjutus ei vasta HMS § 55

lg-st 1 tulenevale haldusakti määratletuse nõudele. Kuigi ettekirjutuse põhjendustes on toodud

mitmel korral välja, et RAB-l on RahaPTS § 40 lg 3 alusel õigus piirata vara käsutamist

„kuni“ 60 ööpäevaks, on arusaadavalt tegemist üksnes viidetega seaduse tekstile ja RAB

kaalutlusõiguse ulatusele. Ettekirjutuse resolutsioonis on krediidiasutust üheselt mõistetavalt

kohustatud kehtestama Lyumivest OÜ arvelduskontole käsutamise piirangu 60 ööpäevaks,

mis jääb RAB-le RahaPTS § 40 lg-ga 3 antud diskretsiooni piiridesse ning ei ole millegi

poolest vastuoluline. Ettekirjutuses sisalduvad viited RahaPTS § 40 lg-le 4 ja HMS § 64 lg-

tele 2 ja 3 on seostatavad haldusaktis toodud täiesti asjakohaste selgitustega, et kui Lyumivest

OÜ esitab RAB-le piirangu kehtivusajal piisavad tõendid vara legaalse päritolu kohta,

lõpetatakse viivitamata vara käsutamise piirangud ehk tunnistatakse ettekirjutus kehtetuks

(mida RAB 18.12.2013 otsusega ka tegi).

19. Kuigi RAB esitas 06.11.2013 ettekirjutuse faktilist põhistust sisaldava 06.11.2013

esildise (rahapesukahtluse kontrolltoimik nr 1302283; ettekirjutus nr 1-73547 – II kd, tl 45; II

kd, tl 85) alles apellatsioonimenetluses, võttis ringkonnakohus selle 12.04.2016 määrusega

asja materjalide juurde, sest tegemist on RahaPTS § 38 lg-st 2 tulenevalt kohustusliku

dokumendiga, mida halduskohus ei ole Riigikohtu 27.03.2013 otsuses nr 3-3-1-21-12 (p 16)

väljendatud seisukohtadele vaatamata RAB-lt seni välja nõudnud. Ringkonnakohtu

19.05.2016 määrusega täiendavalt asja materjalide juurde võetud esildise orginaalfaili ja RAB

infosüsteemi ekraanitõmmisega (II kd, tl 84) on tõendatud ka vastava dokumendi koostamine

06.11.2013.

20. Ringkonnakohus selgitas RahaPTS § 38 lg-s 2 sätestatud dokumendi sisule esitatavaid

nõudeid 29.01.2015 otsuses nr 3-13-2220 (p 10) ning selles väljendatud seisukohad on

asjakohased ka praeguses vaidluses. Kuivõrd mõlemas asjas on olnud samad

menetlusosalised, ei pea ringkonnakohus otstarbekaks kõiki varasemalt esitatud põhjendusi

üle korrata. Kokkuvõtlikult võib märkida, et RahaPTS § 38 lg-s 2 viidatud dokument peab

sisaldama ettekirjutuse põhistust ehk selles tuleb usutavalt ära näidata, et tuvastatud

faktilistest asjaoludest lähtudes on eesmärgipärane ja vajalik rakendada rahapesu või

terrorismi rahastamise kahtlusega vara suhtes RahaPTS § 40 lg-te 1 või 3 alusel

käsutuspiirangut või nõuda ettekirjutuse adressaadilt RahaPTS § 41 lg-te 1 või 4 alusel teavet

või dokumente. Seejuures oleneb RahaPTS § 38 lg-s 2 nimetatud dokumendi sisuline ulatus

sellest, millise ettekirjutuse faktilist põhistust peab see sisaldama.

3-13-2350

11(12)

RahaPTS § 40 lg 3 alusel tehtava ettekirjutuse põhistus peab esmalt kajastama samu

asjaolusid, mis on nõutavad ettekirjutuse tegemisel RahaPTS § 40 lg 1 alusel (st näidata ära

millise vara osas ja millest tulenevalt on haldusorganil rahapesu või terrorismi rahastamise

kahtlus tekkinud ning põhjendada vara säilimiseks konkreetse kestusega käsutuspiirangu

rakendamise vajalikkust), ning lisaks tuleb esitada andmed selle kohta, et vara valdaja või

omanik ei ole varasema piirangu kehtivusajal piisavalt tõendanud rahapesu kahtlusega vara

legaalset päritolu (RahaPTS § 40 lg 3 p 1) või vara suhtes esineb kahtlus, et seda kasutatakse

terrorismi rahastamiseks (RahaPTS § 40 lg 3 p 2). Erinevalt viivituseta ja reeglina väga

piiratud informatsiooni tingimustes toimuvast RahaPTS § 40 lg 1 rakendamisest peab

RahaPTS § 40 lg 3 alusel tehtava (korduva ja kestvama) ettekirjutuse faktiline alus olema

üldjuhul põhjalikum. Sellele vaatamata tuleb muu hulgas arvestada, et RahaPTS § 40 lg 3 p-st

1 tulenevalt peab tõendid kahtluse all oleva vara legaalse päritolu kohta RAB-le esitama

eelkõige vara valdaja või omanik esmase (kuni 30-ööpäevase) piirangu kehtivusajal.

21. Ringkonnakohus on seisukohal, et RAB 06.11.2013 ettekirjutus koostoimes selle

faktilist alust kajastava RAB 06.11.2013 esildisega ei vasta eelnevalt kirjeldatud RahaPTS §

38 lg-st 2 ja § 40 lg 3 p-st 1 tulenevatele tingimustele, mistõttu tunnistas halduskohus RAB

06.11.2013 ettekirjutuse kokkuvõttes põhjendatult õigusvastaseks.

RAB 06.11.2013 ettekirjutuses on selle andmise põhjendusena märgitud järgmist:

„Käesolevaks ajaks ei ole vara legaalne päritolu tõendatud, säilinud on rahapesukahtlus ja

kontrollmenetlus jätkub.“ RAB 06.11.2013 esildises on tehtud kokkuvõtlik järeldus, et

Lyumivest OÜ konto kasutamist tuleb piirata võimaliku kriminaaltulu tagamiseks ja

tuvastamiseks ning rahapesukahtluse kontrollimise ajaks, kuid puudub sisuline analüüs,

kuidas RAB sellisele järeldusele jõudis. Esildises on viidatud S. L’i 14.10.2013 antud

seletustele ja esitatud dokumentidele OÜ Lyumivest tehingutega seotud vara päritolu kohta,

märkides, et nendega ei ole rahapesu kahtlust ümber lükatud, kuna „dokumentide järgi on

kauba ja raha saajad erinevad“. Samuti on RAB hinnanud, et Lyumivest OÜ tegevuse

analüüsi põhjal võib olla tegemist ebaseadusliku majandustegevusega (s.o finantsteenuse

pakkumine vastavat luba omamata, jättes fiktiivsete dokumentidega üksnes mulje

kaubatehingutest). Täiendavalt on esildises märgitud, et „Seega varjab OÜ Lyumivest vara

päritolu ja tegemist võib olla kuritegeliku teel saadud varaga“ ning „OÜ Lyumivest tegevuses

on kuriteo tunnused ja piirangu seadmine on lisaks vara päritolu kontrollimisele vajalik ka

hilisema konfiskeerimise tagamiseks.“

22. Esildises viidatud mitmeti mõistetava väite osas, et dokumentide järgi on kauba ja raha

saajad erinevad, täpsustas RAB esindaja ringkonnakohtu 08.06.2016 istungil, et silmas peeti

seda, et S. L’i esitatud dokumendid kajastasid kauba ja raha saajaid tegelikkusest erinevalt (vt

kohtuistungi protokoll, lk 4). Sellist selgitust võib pidada usutavaks, sest alternatiivne käsitus

oleks ilmses vastuolus majandusliku loogikaga (st kaubatehingute puhul ongi tavapärane, et

üks pool saab kauba ja teine pool raha). Küll aga ei saa esildises välja toodud üldistavaid

hinnanguid, et rahapesukahtlus on jätkuvalt kõrvaldamata ning Lyumivest OÜ vara võib olla

kuritegeliku päritoluga, pidada 60-ööpäevast käsutuspiirangut sätestava ettekirjutuse piisavaks

sisuliseks põhistuseks, sest haldusorgan ei ole oma järeldusi seostanud konkreetsete

tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kohtul puudub esildise põhjal tegelik võimalus kontrollida,

kas haldusorgani väidetud rahapesu kahtlust saab pidada põhjendatuks või mitte (nt millised

esitatud dokumendid on RAB hinnangul fiktiivsed ja milliste andmete põhjal on sellisele

järeldusele jõutud).

III

Menetlusosaliste taotlused

3-13-2350

12(12)

23. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb RAB-i apellatsioonkaebus rahuldada

osaliselt ning Tallinna Halduskohtu 30.01.2015 otsus (täiendatud 01.07.2015) tühistada.

Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab S. L’i kaebuse rahuldamata ning

rahuldab Lyumivest OÜ kaebuse osaliselt, tunnistades RAB 06.11.2013 ettekirjutuse

õigusvastaseks. Ülejäänud osas jääb Lyumivest OÜ kaebus rahuldamata.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust

(HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule

esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta.

S. L. ja Lyumivest OÜ on esimese astme kohtumenetluses tasunud riigilõivu kokku 45 eurot

(I kd, tl 51; I kd, tl 81-83; I kd, tl 130-131) ja kandnud Olanel Consulting OÜ 03.12.2013 arve

alusel õigusabikulu 765 eurot (I kd, tl 132-133). Apellatsioonimenetluses on Lyumivest OÜ

esitanud 04.12.2015 ja 09.06.2016 menetluskulude nimekirjad, millest nähtuvalt on kaebajate

õigusabikulu ringkonnakohtu menetluses olnud kokku 2012,50 eurot, kuid puuduvad

igasugused

tõendid

vastavas

suuruses

menetluskulude

tegeliku

kandmise

kohta.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei piisa haldusasjades menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmiseks üksnes taotluse ja kulunimekirja esitamisest, vaid menetluskulude tegelik

kandmine peab olema tõendatud asjakohaste kuludokumentidega – maksekorraldus arve

tasumise kohta, arveldusarve väljavõte, kassa sissetuleku order arve sularahas tasumise kohta

vms (nt Riigikohtu 29.04.2015 otsus nr 3-3-1-15-15, p 15; 12.12.2013 otsus nr 3-3-1-54-13, p

30; 04.06.2012 täiendav otsus nr 3-3-1-12-12, p 15). Praeguses asjas on S. L’i ja Lyumivest

OÜ menetluskulude kandmine kahe kohtuastme peale kokku nõuetekohaselt tõendatud 810

euro ulatuses. Kuna vaidlus puudutas kahte haldusakti ning kaebus rahuldatakse neist ühe

osas, saab kaebuse lugeda rahuldatuks pooles ulatuses. Kaebajad ei ole eristanud, millises

ulatuses seonduvad õigusabikulud RAB 28.10.2013 ettekirjutuse või RAB 06.11.2013

ettekirjutuse vaidlustamisega, mistõttu eeldab ringkonnakohus kulude võrdset jagunemist.

Sellest lähtudes tuleb vastustajalt mõista Lyumivest OÜ menetluskulude katteks välja 405

eurot. Muus osas jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda.

RAB ei ole esimese ega teise astme kohtus esitanud andmeid menetluskulude kandmise

kohta, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema

enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Virgo Saarmets